24. jaan 2020

Fred Jüssi. Olemise ilu

"Fred Jüssi. Olemise ilu". Rež. Jaan Tootsen. Eesti 2020. 62 min.


Üks meie aja märke on rumalate vanade meeste domineerimine. Vaevalt et neid nüüd rohkem on kui mõnel muul ajastul, aga nad on kuidagi eriti pildil, ja valjuhäälsemalt kui kunagi varem. Kõik muu jääb justkui nende varju. Ava mis tahes kanal, kogu eeter on nende kiilaspäid, harjasvuntse, oranže tupeesid ning rumalat ja tüütut vada täis. Kui olla ise ka juhtumisi vananev mees nagu siinkirjutaja, siis hakkab tekkima tunne, et midagi head küll ees ootamas pole, kusjuures surm on vältimatu nürimeelsusega võrreldes veel üsna väike mure.

Sel taustal on Jaan Tootseni filmid, juba mitu tükki järjest, abiks meenutus ununema kippuvast enesestmõistetavast tõsiasjast: vana mees ei tähenda tingimata rumalat meest. On ka tarku. Ja isegi kui endal pole lootustki nii targaks saada, on neid mehi vaadates lohutav mõelda, et eks igaüks realiseeri oma potentsiaali, nagu oskab, ja ehk saab ikka ise ka midagi ära teha, et hennustumist-priidustumist vältida.



Muidugi on see ka ilus film, nii sisult kui vormilt. Lausa teispoolselt, üleajaliselt ilus. Vormilt Tootseni seni perfektseim, laitmatult kokku pandud. Miski ei logise, ei midagi liigset, Jüssi jutt ja Joosep Matjuse pilt on hästi tasakaalus. Mõlemad tuntud headuses, tähendab, puhas rõõm. Nagu Viiding:

Kõrges rohus suures rahus tillukene mees
kuulab aja voolamist, ta pilk on pilvedes.
Suur on suvi, ilm on hele, kõik on alles veel,
aga juba teises rahus - - - - -

Hoopis teises. Ja ta märkab: rohus lamab mees
nagu tume täpp või koma ajapildi sees.”




Palju õnne täistabamuse puhul ka Taska Filmile, kelle toodangu seas, niipalju kui ma seda näinud olen, on see tipp mitte ainult viimase kümne aasta jooksul, vaid läbi aegade.




Nukrus on ka taustal, teadagi: looduse hävitamine, maa lagedaks raiumine. Nagu Jüssi filmis ütleb: “Mul ei ole jäänud siin palju elada, aga mul on hea meel, et mul ei tule seda kõike näha - majanduse tõstmist ja tootmist.”

Selline, sõbrad, on fakt, mis on sõnastatud ratsionaalse mõttena. Fakt ja mõte, millest mõnigi end faktitõe ja ratsionaalsuse esindajaks pidav, looduskaitsele emotsionaalsust ette heitev arvaja vaevalt et oskab undki näha.

Olles sest ratsionaalsuse ja looduskaitse küsimusest juba üksjagu kirjutanud, ei hakka siin pikalt, ütlen ainult niipalju, et ratsionaalsus ei seisne mitte ratio lipuga vehkimises ja vastandumises emotsioonidele, mis millegipärast oleksid justkui omased ainult teistele, mitte übermensch- vastandujale. Ratsionaalsus ehk mõistuspärasus ehk mõistlikkus seisneb asjade läbi mõtlemises. Ja seda me siin filmis näemegi: läbimõeldud olemist.

Imetlusväärne ja innustav.




"Fred Jüssi. Olemise ilu" kinodes: Sõprus, Artis, Forumcinemas, Apollo, Tartu Elektriteater jne. Arvamusi: Tõnu Õnnepalu (Sirp), Eliisa Pass (EPL), Olev Remsu (ERR), Juhan Raud (PM), Juku-Kalle Raid (EE).

12. jaan 2020

Jänespüks Jojo / Jojo Rabbit

"Jojo Rabbit", USA 2019. Rež Taika Waititi. 108 min.


Taika Waititi on uus Peter Jackson. Mitte kui lihtsalt suurim Uus-Meremaa filmilooja pärast Jacksonit ja Jane Campioni. Waititi käekiri ei sarnane kummalegi kuigivõrd. Aga tema andelaadi värskuses, vaimukuses ja mitmekülgses haardes on midagi jacksonlikku.

Kunagi ulja lögahuumoriga alustanud, üsna vähetuntud ja mõõdukalt edukas Jackson tuli sajandivahetusel "Sõrmuste isanda" näol toime enam-vähem võimatu missiooniga. Nii kaaluka ja laialt loetud kirjandusklassika ekraniseeringult oodatakse otsatul hulgal erinevaid, lausa vastandlikke asju: eeposlikku väge, psühholoogilist veenvust, filmilikkust koos tekstitruudusega, meeldimist nii raamatu fännidele, kriitikuile kui ka massidele.

Jackson ületas ootusi nagu meil äsja Tanel Toom. "Sõrmuste isanda" filmitriloogia maine ei jää Tolkieni teosele alla.



Waititi oli "Jänespüks Jojot" ette võttes juba kõrgemalt lennanud režissöör, kes oli mitme toreda väikse autorifilmi otsa lavastanud Marveli koomiksivabrikule üleilmse kassahiti "Thor: Ragnarok". Ning raamat, mille põhjal ta "Jojo" stsenaariumi kirjutas – Christine Leunensi "Vangistatud taevas" – võib olla mõõdukas menuk, kuid on ajatu ja üldtuntud klassika staatusest kaugel. Mille poolest see siis Jacksoni vägitööga võrrelda kannatab?

Autoritaarseist režiimidest, diktaatoreist või totalitarismist naljaka filmi tegemine pole põrmugi kergem kui ilukirjandushiidude filmiks tõlkimine. Eriti kui tegu on veriste režiimidega. Ja eriti raske on teha sellist filmi, mis oleks ühtaegu nii naljakas kui ka tõsiseltvõetav. Selliseid tuleb haruharva ette, kui üldse.



Head kurba ja traagilist totalitarismikino jagub, hiljutiseks näiteks on Terrence Malicki martüürium "Varjatud elu". Puudust pole ka lihtsalt tõsistest headest filmidest nagu näiteks Ksenija Ohhapkina "Surematu", eesti dokumentaal totaalsõja-ideoloogiast tänapäeva Venemaal. Tõsiseid ja kurbi diktatuurifilme võiks lehe täis loetleda. Ainuüksi holokaustikino on mahukas omaette žanr, ohtralt auhinnatud.

Naljakaid tuleb aga tikutulega otsida. Klassikaline verstapost on Charlie Chaplini paroodiline "Suur diktaator", mille süda on kahtlemata õigel kohal, kuid armastatud koomiku tugevamate teoste hulka see ei kuulu, ja tänase pilguga vaadates pole kuigi naljakas. Lõbusamat Hitleri-huumorit pakkus kuuekümnendail Mel Brooksi "Produtsendid", ent seda möödaminnes, filmi teemaks polnud natsism. Uue sajandi huumoriässadest on dikatuuride teemal lahjapoolselt esinenud parimadki: Sacha Baron Cohen ("Diktaator") ja Armando Iannucci ("Stalini surm").

Waititi pakub rohkem ja terasemat diktatuurinalja kui eelmainitud kokku. Hea küll, huumorimeel on individuaalne, must eriti, mõistan, et igaühele ei pruugi kõik naljad peale minna. Küllap ei aja isegi Monty Pythoni ogar Hitleri- ja natsihuumorisketš "Maailma naljakaim nali" tervet inimkonda ühtviisi naerma. Aga Waititi ei teegi ainult nalja.



Natside maneerid, räuskamine, püromaania, jaburad vandenõuteooriad ja loosungid ning lõputu heilhitler teretamise asemel paistavad muidugi totrad nagu iga teinegi totalitarism. Seda kõike on lihtne pilada, selle üle on lihtne irvitada. Kuid nagu iga teinegi totalitarism on võimul olev natsism kogu oma tobeduse juures ka ilge, ohtlik ja mõrvarlik nähtus. Ja imekombel oskab Waititi – isa perekonnanimi muide, ema poolt Cohen – kogu natsi- ja juudinaljade tulevärgi all ka seda mõõdet säilitada. Ohutunnet, isegi traagikat.

Saab nutta ja saab naerda, nagu öeldakse, aga ka lootus jääb.



Ja lisamõõtmena näitab Waititi ideoloogilise ajupesu psühholoogiat, jättes natsid dehumaniseerimata, kui aktuaalset moesõna kasutada.

Peategelane, innukas noorhitlerlane Jojo pole pelk karikatuur ega ka karikatuurne koletis, vaid tavaline väike poiss, kes usub siiralt kogu natsijama, mida kuuleb, sest see ongi kogu tema maailm. Kõik, mida ta tunneb ja teab, paistab ütlevat, et on hea aeg olla nats.

Mida teevad need, kes nii ei arva, näiteks Jojo ema? Nad teevad, mida saavad. Abiks valem ka meie päevil, mil räägitakse, et maailm olla taas persekursil. Lootus on sama mis Jacksoni Tolkieni-eeposes: ka väikseim olend võib maailma kurssi muuta.




Eesti Ekspressi kirjutatud lugu.



"Jänespüks Jojo" kinodes: Sõprus, Artis, Forumcinemas, Apollo, Cinamon, Elektriteater. Arvamusi: Tauno Vahter (EPL), Tristan Priimägi (ERR), Andrus Vaarik (ERR).

3. jaan 2020

Maaliline pilk filmiaastale 2019

Kokkuvõtteid ja tabeleid tuleb aastavahetuseti nagu kosest, rohkem kui ükski hing lugeda jaksab või viitsib, aga eks ta aitab endal veidi mõtteid korrastada ja pärast on sihuke petlikult soe ja õdus tunne nagu oleks tegelikult midagi ära tehtud ja salve saadud. Veits nagu moraalne kohustus ka. Detsembris ei jõudnud mõnele päringule vastata, palun vabandust ja raputan tuhka pähe. Püüan tänavu tublim olla, mittepioneeri ausõna, tahaks ju ikka hellitada hegeliaanlikku lootust, et kuskil on mingi progress, kasvõi lokaalseimal, indiviidi tasandil.

Osaleda jõudsin vaid filmiajakirjanike ühingu EFÜ Maali-hääletusel. Sellest siin enda ja aasta kokku võtmist alustakski.



Eesti filmi ekstrahea aasta
Hegeli järgi, kui tast juba juttu tuli, on kvaliteet ja kvantiteet olemise määratlused [Bestimmung], mis võivad teineteiseks üle minna ja lähevadki. Eesti filmi käekäigu põhjal tundub, et saksa dialektikul oli õigus, kvantitatiivne kasv loob uut kvaliteeti.

Filme oli palju, võtame või täispikad: tosin mängukat, kuusteist dokki, kolm multikat. Ja tippude kvaliteet kõrgub üle aastate.

Dokke tehakse meil kõige rohkem ja ka nende tase on üldiselt tugevaim. Dokiaastad on siin vennad, stabiilselt head, tähelepanu saavad dokid aga vähevõitu, nii et räägiks kõigepealt just neist.

Üsna levinud rahvusliku enesekuvandi taustal, mis sisaldab sageli lausa kirglikku usku oma usuleigusse, ei pruugi teoloogilised teemad meil viljakad tunduda. Ometi nad on, dokfilmis juba traditsiooniliselt. 2019. aastal lisandus sellesse nišši lausa kaks aasta parimat dokki: Vallo Toomla "Marju Lepajõe. Päevade sõnad" ja Marko Raadi "Matusepäevikud".



Mõlemad avavad huvitavalt inimolemisi põhiküsimusi, mis on samad nii usklikel kui uskmatuil. Kumbki film ei sunni midagi peale, mõlemad annavad õrnalt tarkust juurde.

Muuhulgas on sedasorti sisuline teoloogiale mõtlemine hea vasturohi usku ja moraali jutlustavale variserlusele, mis meil üha enam häält tõstab, käskida ja keelata ihkab. Teoloogiline teadlikkus aitab märgata ajuliiva, millele vundamentalismi valekantsel rajatud on.



Teoloogiadokkide haritud elutarkusele pakkus kolmanda tipuna kontrasti nooruslik, kuid samuti põhiküsimustega tegelev dokk: Marta Pulga täispikk debüüt "Aasta täis draamat" - köitev, hästi avatud portree sümpaatsest, avalast noorest inimesest. Marta Pulga puhul tuleb ära märkida ka lühidokk "Kodumaa karjed" kui meie filmis haruldane sotsiaalselt tundlik pilk teravaile ja olulistele vastuoludele ühiskonnas, millest eesti kino reeglina miskipärast pingsalt mööda vaatab. Võetagu eeskuju, need on teemad, millega tuleks märksa rohkem tegeleda.




Edasi meie ajalooline au ja uhkus – animatsioon. Ajalooline muuhulgas ses mõttes, et koolkond, käsitööoskus ja kunstimeisterlikkus on iidamast-aadamast võimsad, samas midagi kunagiste hiilgeaegadega võrreldavat polnud nagu nii ammu kohanud, et ega enam väga ei oodanudki muud kui tavapäraselt korralikke lastefilme ja hermeetikasse kalduvat kõrgkunsti.

Mikk Mäe ja Oskar Lehemaa "Vanamehe Film" muutis harjunud trendi. Positiivne üllatus igas mõttes, nii huumori poolest kui ka tervikloona lähtepunktiks olnud lühiklippide taustal. Varasemast täiesti sõltumatu, uus peterjacksonlik sõna meie kuulsusrikkas animatraditsioonis. Šuuršaavutuš, ütleks lausa uuš alguš.




Laast, midagi muud kui liist: mängufilmid. Ei mingit üllatust ega kahtlust, nende seas oli tipp Tanel Toomi "Tõde ja õigus", mis muud. Tammsaarel joppas ekraniseerijaga: nii laia haardega, terviklikku ja veenvat eesti mängufilmi ei meenu Veiko Õunpuu "Sügisballist" saati.

Eriti kõva sõna, kui mõelda väljakutse mastaabile: kohustuslik kirjandus, üleelusuurune puuslik ja klassika, mida tolle staatuse tõttu suurt keegi lugeda ei malda, sest milleks. Hulljulget ettevõtmist saatis edu, Toom naases lahingust kilbiga. Kõigile meeldis, negatiivset kriitikat nagu polekski, kui välja arvata pisinurinad grimmi ja muude nanodetailide üle.

Kindlasti oleks põnev vaadata, mida Toom meie aegumatu aarde järgmiste jagudega teeks, kuid kohaliku mängufilmi üldise ajaloo-, agroduumi- ja klassikakeskuse taustal ihkaks tegelikult rohkemgi näha tema nägemust siin ja praegu olevast.



Lisaks Toomile pakkus mängufilmirõõmu ka kasvav žanriline mitmekesisus Rain Rannu meeldivalt mittesüldisest komöödiast "Ükssarvik" friigiulme ja horrorini, mida esindasid Mart Sanderi "Kõhedad muinaslood", Miguel Llansó "Jeesus juhatab Sind kiirteele" ja Urmas Eero Liivi "Kiirtee põrgusse". Kõik eesti filmiloo kontekstis omamoodi enneolematud asjad.




Väljamaa värk
Maailma on rohkem kui Eestit, rajataguseid filme rohkem kui kohalikke, nii üldse kui meie kinodes. EFÜ levifilmide hääletusel lähevad arvesse filmid, mis on meie kinodes linastunud üle kümne seansi. Seda valmimisdaatumist sõltumata, nii et tavapäraselt võtab osa tabelist enda alla varasema aastanumbriga toodang. Tuleb ju hulk auhindadele pürgivaid ja neid ka pälvivaid filme ridamisi välja aasta lõpus ja kunstfilmisektor näitab eelmise aasta toodangut tasapisi kevadeni. Eks see aastataguste elamuste värsketega kõrvu pingeritta seadmine üks posimine ole, aga noh, iga edetabel on.

Üldmulje leviaastast: ehk õige veidi lahjem kui eelmine, aga kaugeltki mitte kehv aasta. Märgin ära ka levitajad, au ja kiitus neile.


Mu levifilmide esikümme 2019:
  1. PIIR ("Gräns", Ali Abbasi 2018) – A-One Films
  2. SOOSIK ("The Favourite", Giorgos Lanthimos 2018) – Hea Film (Estonian Theatrical Distribution oü)
  3. KAHJUKS EI OLNUD TEID KOHAL ("Sorry We Missed You", Ken Loach 2019) – Must Käsi
  4. PARASIIT ("Gisaengchung", Bong Joon-ho 2019) – Must Käsi
  5. SILVIO ("Loro", Paolo Sorrentino 2018) – A-One
  6. JOKKER ("Joker", Todd Phillips 2019) – Acme Film
  7. TÜDRUK, KES MUUTIS ILMA ("Tenki no ko", Makoto Shinkai 2019) – VLG Filmid
  8. TRUU MEES ("L'homme fidèle", Louis Garrel 2018) – A-One
  9. TÄHTEDE POOLE ("Ad Astra", James Gray 2019) – Hea Film
  10. HÄVITAJA ("Destroyer", Karyn Kusama 2018) – VLG Filmid
Märkimisväärselt meeldisid ka "Nugade peal" ("Knives Out", Acme), "Roheline raamat" ("Green Book", Acme), "Tõde" ("La vérité", BestFilm) ja "Eile veel" ("Yesterday", Forum Cinemas).




Tschüß. Ülejäänud filmiaastast edaspidi.



PS. Tänavused ametlikud Maali-võitjad leiab siit.

19. nov 2019

Pöffi-tärnid 2019

Hinded 23. Pimedate Ööde filmifestivalil nähtule. Maks neli tärni (★★★★), min pool tärni (). Võrdsete tärnidega filmid tähestiku järjekorras:
  • AGULILINNUKESED ("Scheme Birds", Rootsi/UK) - ★★★★
  • ESIMENE ARMASTUS ("Hatsukoi", Jaapan) - ★★★★
  • JÄNESPÜKS JOJO ("Jojo Rabbit", Uus-Meremaa/Tšehhi) - ★★★★
  • MIND POLE ENAM SIIN (“Ya no estoy aqui”, Mehhiko/USA) - ★★★★
  • OLEG (Läti) - ★★★★
  • VARJATUD ELU ("A Hidden Life", USA) - ★★★★
  • AAFRIKA UNELM ("The Great Green Wall", UK) - ★★★☆
  • ATLANTIS ("Атлантида", Ukraina) - ★★★☆
  • DISKO ("Disco", Norra) - ★★★☆
  • MEEMAA ("Honeyland", Makedoonia) - ★★★☆
  • MEIE KAKS (“Deux”, Prantsusmaa) - ★★★☆
  • SALAJANE HAIGLA ("The Cave") - ★★★☆
  • TAGASI! ("Rewind", USA) - ★★★☆
  • MADRE (Hispaania/Prantsusmaa) - ★★★☆
  • TÕDE ("The Truth", Prantsusmaa/Jaapan) - ★★★☆
  • WILCOX (Kanada) - ★★★☆
  • AJANIHKED (“Synchronic”, USA) - ★★★
  • ANDREI TARKOVSKI: FILM KUI PALVE ("Andrey Tarkovsky. A Cinema Prayer", Itaalia/Venemaa) - ★★★
  • ARMASTUSEGA, MATTI (“Rakkaudella, Matti”, Soome) - ★★★
  • ERAND ("Undtagelsen" / "The Exception", Taani) - ★★★
  • HÄRG ("Бык", Venemaa) - ★★★
  • KAJA ("Echo", Island) - ★★★
  • KRISTUSE IHU ("Corpus Christi", Poola) - ★★★
  • ONU ("Onkel", Taani) - ★★★
  • SARAH' JA SALEEMI JUHTUM ("The Reports on Sarah and Saleem", Palestiina) - ★★★
  • SUREMATU ("Immortal", Eesti/Läti) - ★★★
  • UUELE RINGILE (“A Bump Along the Way”, Iirimaa/UK) - ★★★
  • VIIMANE VALGE (“Last Male Standing”, Holland) - ★★★
  • ÜHE LAPSE RAHVAS ("One Child Nation", USA/Hiina) - ★★★
  • ANTIGONE (Kanada) - ★★☆
  • KUS SA OLED, AADAM ("Де ти, Адаме?", Ukraina) - ★★☆
  • MALPASO (Dominikaani Vabariik) - ★★☆
  • PATT ("Il peccato", Venemaa / Itaalia) - ★★☆
  • PÕLEVA TÜTARLAPSE PORTREE (“Portrait de la jeune fille en feu”, Prantsusmaa) - ★★☆
  • WATSON (USA) - ★★☆
  • BAGDADI VARJUD (“Baghdad in My Shadow”, Šveits/Saksamaa) - ★★
  • BOMBAY ROOS ("Bombay Rose", India) - ★★
  • EMMA ("Ema", Tšiili) - ★★
  • JOHN DENVER TRENDING (Filipiinid) - ★★
  • KURITÖÖ ON KÕNELDA PUUDEST ("Talking About Trees", Prantsusmaa/Sudaan) - ★★
  • LIL’BUCK, TÕELINE LUIK (“Lil’ Buck, Real Swan”, Prantsusmaa) - ★★
  • TUKKUV LINN ("Thành Phố Ngủ Gật", Vietnam) - ★★
  • JEESUS JUHATAB SIND KIIRTEELE ("Jesus Shows You the Way to the Highway", Hispaania/Eesti/Etioopia) - ★☆
  • METSA BOYZ ("Boyz in the Wood", UK) - ★☆
  • LÄBI MUSTA KLAASI ("Сквозь чёрное стекло", Venemaa) - ★☆
  • SAATAN JALGE VAHEL ("El Diablo entre las Piernas", Mehhiko) - ★☆
  • SALAJANE (“Al Acecho”, Argentiina) - ★☆
  • PALJASJALGNE KEISER (“The Barefoot Emperor”, Belgia) -
  • VASTUPIDI (“Kontora”, Jaapan) -
  • ARMASTA MIND ÕRNALT (“Love Me Tender”, Šveits) -
  • PSÜHHOOSIA ("Psykosia", Taani) -

Kokkuvõttes jäi skoor korralikult plussi: head ja väga head sai nähtud rohkem kui jama.

15. nov 2019

Pöff 2019: asju, mida öös ei ole

Läinud sajandi lõpust saati on Pimedate Ööde Filmifestival olnud meie kinokultuuri põhivedureid. Millenniumivahetuse paiku leidus siin kinoekraane alles näpuotsaga ja needki näitasid peamiselt juhuvalikut Hollywoodi toodangust. Huvitavamaid filme sai kaeda eelkõige omas kodus vanast heast kineskooptelekast. Ühe erandiga: ööpimedusfest oli iga filmisõbra aasta suursündmus. See oli põhivõimalus näha suurel ekraanil hulgakaupa muu ilma kino, autorikino, aasta parimaid, suurfestivalide võitjaid, friigifilme ja hämaraid veidrusi. Sinna lauta mahtus lõputult häid lambaid Denys Arcand'i nukrast muigest Kim Ki-Duki pöörasuseni, Lars Trieri muusikalist Sex Pistolsi dokumentaalini. Just seal õppisin armastama Kanada ja Korea, Põhjamaade ja Idamaade kino mitmekesisust. Siiani tänulik, siiani rõõm mäletada.

Sestsaati on kinoelu siin mürinal arenenud, läinud paremaks ja lõbusamaks. Ekraane on aina juurde tulnud, publik kasvanud, maitsed arenenud, kinokavad mitmekesistunud. Levitajad toimivad üha tõhusamalt, filmid jõuavad suurimailt festivalidelt meie kinolinale tihti vaid loetud kuudega.





Samuti jõudsalt paisunud, mitmeks pungunud ja aina rahvusvahelisemaks läinud PÖFF pole enam meie ainus šanss näha huvitavaid, kummalisi ja isikupäraseid filme, kuid sellest hoolimata on pimedad novembriööd ikka olnud käepäraseim võimalus vaadata siin ühekorraga ära enamik aasta suuremaid ja auhinnatuimaid asju, staarautorite värske looming ja uustulnukad, kes on äsja jõudnud laias ilmas laineid lüüa. Võimalus saada kahe nädalaga põgus ülevaade kinoaastast ja näha esimeste seas ära filmid, mis edaspidi ajapikku ka kinolevvi tilguvad. Sestap ootan Pöffi kava igal sügisel endise innuga nagu laps jõule. Mida vahvat seekord pakutakse?

Tänavu näiteks Hirokazu Kore-Eda, Takashi Miike, Taika Waititi, Terrence Malick, Fatih Akin ja nii edasi. Ent esimest korda meenus kava sirvides ka see tunne, mis lapsepõlves kingipakist ihatud lelu asemel sokke leides: kergelt kripeldav tühjus ja ilmajäetuse-nukrus.

Kava on ju paks, filme murdu, mida ma silmas pean? Mitte seda, et ilmselt on kadunud lootus siinsele kinopublikule soovitada oma viimase aasta lemmikuid nagu Carlos Reygadase "Meie aeg" või Mia Hansen-Løve "Maya". Küsimus pole isiklikus maitses.




Pean silmas eelkõige suurte nimede uusi töid ja suurtel festivalidel auhinnatud asju - filmiaasta kõige tähtsamaid filme, mille olulisus ei sõltu sellest, kas nad juhtuvad mulle või kellelegi teisele meeldima või mitte.

Näiteks Euroopa filmiakadeemia aasta parima filmi kandidaatidest on kavas vaid üks: Nora Fingscheidti noortekas "System Crasher" (kohmaka tõlkepealkirjaga "Süsteemi error"). Tõsi, mitu teist kandidaati on siin juba linastunud, kuid uusi kandidaate me tänavusil pimeöil rohkem ei näe – isegi mitte värsket Roman Polanskit, mis alles sai Veneetsia festivali suure auhinna. Veidral kombel kandideerib tänavu detsembris käesoleva aasta Euroopa parimaks filmiks rohkem mullusel PÖFFil linastunud filme kui tänavusel festivali näidatavaid. Ja mis Veneetsiasse puutub, siis ei näe me algavail pimedail öil ühtki sealse põhikonkursi võidufilmi, isegi mitte Roy Anderssoni.

Cannes'is auhinnatud asjadest on programmi pääsenud Céline Sciamma, puudu on aga vennad Dardenne'id, Jessica Hausner, Albert Serra ja Bruno Dumont, vähemtuntud nimedest rääkimata.





Ikka on tore avastada uut, debütante ja tundmatuid, kellest iial kuulnud pole. Ent söandaks arvata, et keskmine kunst- ja festivalikinost huvituja sooviks eelkõige ära näha juba tuttavad autorid ja festivalide laureaadid. Kui need nähtud, siis alles uuriks, mida head veel pakutakse.

Kui paljud ikka mõtlevad nõnda, et kui Ken Loachi ei näidata, siis tühja kah, lähen vaatan törtsu mustvalget leedu ajaloodraamat, küll kärab see ka? Ehk kärakski, aga pigem jääb minemata, eks. Nii et kui PÖFFi kurss on mitte ainult hetkel ja sattumisi, vaid teadlikult ja pikemas perspektiivis võetud hämarusse ja tundmatuile radadele, siis võib juhtuda, et arvestatav osa publikust jääb koju Netflixi vahtima.

Ja mis veel nukram – nii ei pruugi paljud head ja tähelepanuväärt filmid meil üldse kunagi kinolinale jõuda. Osalt saab veel loota levitajaile: näiteks Loach tuleb kinno juba detsembri algul, Andersson kevadel. Aga mis saab sedasorti asjadest nagu näiteks Berlinale võitja, Nadav Lapidi "Sünonüümid"? Varem on sääraseid märkimisväärse levipotentsiaalita, suhteliselt vähestele vaatajatele jõukohaseid kunsttükke siinsele publikule tutvustanud eelkõige just PÖFF. Kui festival sellest loobub, on see meie kinoelule tõsine kaotus.



Ekspressi kirjutatud lugu.



PS. Kui juba kinno jõudvast juttu tuli: lisaks Loachile ja Anderssonile on festivalil linastuvaist uutest filmidest - nii Eesti kui välismaa omadest - hetkeandmeil kinno oodata veel:
Need jõudmised pole muidugi kivvi raiutud, võivad täieneda ja muutuda.

12. nov 2019

Teine pilk Pöff 2019 kavale: nägemata filmid

Nähtud asjust oli juba juttu, siit tosin filmi, mida ise vaataks, kui õnnestub. Kõik on uued, käesolevast aastast.

Suurtähelised pealkirjad viitavad Pöffi ja Just Filmi veebidesse.




  AJANIHKED ("Synchronic", USA). Õudukas. Bensoni ja Moorheadi seitse aastat tagasi nähtud "Resolution" oli üllatav, leidlik ja veenev metafüüsiline pisihorror. RT85% pole ka paha.

  ANTIGONE (Kanada). Montreali lavastajanna Sophie Deraspe'i sisserännudraama, taustaks antiikmüüt ja Sophoklese mu teada veel maakeelde tõlkimata kolmas Teeba-tragöödia. Toronto festivalilt aasta parima kanada filmi auhind. RT88%.

  ATLANTIS ("Atlantida", Ukraina). Lugu Ukraina lähitulevikust pärast seda, kui sõda Venemaaga on võidetud. Veneetsia Orizzonti programmi võidufilm pluss veel paar auhinda. Hollywood Reporteri arvustus.

  EMMA ("Ema", Tšiili). Pablo Larraini "Ei" oli kunagi huvitav lugu sellest, kuidas tšileenod Pinocheti maha hääletasid. Tema "Emma" sai Veneetsias tudengižürii auhinna. RT83%.





  ESIMENE ARMASTUS ("Hatsukoi", UK-Jaapan 2019). Ultravägivalla ja sõgeda loovuse kroonimata keisri Takashi Miike saja teine täispikk on kindel friigikaup. Tristan ütleb, et võrratu. Loe ka tema intekat Miikega. RT96%.

  JÄNESPÜKS JOJO ("Jojo Rabbit", Uus-Meremaa). Hitlerjuugendi-komm Taika Waititilt, kes tegi kunagi võluva vampiirimokumentaali "What We Do in The Shadows". Tema "Jojo" on juba saanud hunniku auhindu eesotsas Toronto festivali publikupreemiaga ja saab kindlasti veel. Jaanuari algul jõuab see ka kinolevvi.

  OLEG (Läti). Juris Kursietise mitu auhinda saanud sotsrealistlik draama läti võõrtöölisest Belgias tundub väga paljulubav. Tristan kiitis vendi Dardenne meenutavat filmikeelt ja andis 8/10. Hollywood Reporteri arvustus.

  PSÜHHOOSIA ("Psykosia", Taani). Marie Grahtø on debütant, film verivärske, nii et vettehüpe tundmatus kohas. Inspiratsioon Bergmanilt ja omanäoline pildikeel - kõlab veidi hirmutavalt, aga siuksed need Pöffi sünopsised kipuvad olema. No vähemalt huvitavad teemad: hullar, psühhoos ja enesetapukalduvused, missa hing veel ihkad.





  PÕLEVA TÜTARLAPSE PORTREE ("Portrait de la jeune fille en feu", Prantsusmaa). Céline Sciamma ("Tomboy", "Mu elu Suvikõrvitsana") ajalooline lesbidraama. Cannes'i parim stsena ja Queer-palmioks (mis sai esimest korda naislavastajale). RT98%.

  SALAJANE HAIGLA ("The Cave", Taani-Süüria). Ohtralt auhinnatud dokk naisarstidest sõdivas ja seksistlikus Süürias. Publikupreemia Torontost. RT97%.

  TÕDE ("La vérité", Prantsusmaa-Jaapan). Väga hea jaapani lavastaja Hirokazu Kore-Eda ("Poevargad") esimene Euroopas valminud, mitte-jaapanikeelne, Lääne staaridega film. Tuleb detsembris ka kinolevvi.

  VARJATUD ELU ("A Hidden Life", USA). Kunstkinoklassik Terrence Malickult viimati nähtud "Ajarännak" oli küll valus jura, aga "Elupuu" ja varasemad asjad on olnud aegumatud meistriteosed, nii et andkem talle ikka võimalus end veel tõestada. RT79%.




Meeldivaid öid.




PS. Seda, kas ja kuidas need ja muud festivalivalikud õnnestusid, näeb siit.

11. nov 2019

Pilk Pöff 2019 kavale: soovitused ja muud nähtut

Mõned asjad ei muutu iial. November, it only believes in a pile of dead leaves and a moon that's the color of bone. Ja ühes sellega saabub Pöff, mille veeb vähemalt esialgu ei toimi nagu ikka, oma kava teha ei saa, ja kavavoldik pole vist ka veel trükist väljas. Üdini tuttav ja harjumuspärane värk. Vähemalt kataloog on käes ja mingil kujul ka üleval, vaatame, mis seal pakutakse.

Esmamulje kavast on, et üllatavalt paljut ei pakuta. Nii hõredat festikava nagu polekski veel näinud. Aga see vast eraldi pikem jutt, jäägu teiseks korraks. Hetkel märgiks vaid, et too mittepakkumine on järjekordne argument oktoobris toimuva Riia festivali poolt. Hästi lühidalt: Riia on tore linn, kuhu saab lihtsalt ja odavalt kohale; erinevalt Helsingist, kus ju ka vahva festivalisegi mitu, saab seal mõistliku hinnaga ööbida; Riia fest on noor, suht väike, entusiastlik, publikusõbralik ja demokraatlik; muuhulgas saab seal näha ka sääraseid olulisi ja auhinnatud filme, mida Pöff miskipärast ei näita. Ühesõnaga: Riia on puhas rõõm, aiva head mälestused.

Pöff 2019 kava juurde tulles aga: alustaks  juba nähtud filmide paremikust.

Viited pealkirjade küljes mu varasemaile säutsudele nende kohta. Pöffi veebist, kui see töötab, leiab need filmid pealkirjade-autorite järgi. Sama Just Filmi ja Piletilevi veebidega, mis töötavad juba praegu.




Algatuseks paar Just Filmi asja. Tundub muideks, et lisaks töötavale veebile esineb Just seekord üldse nii tugevalt, et põhi-Pöff paistab selle kõrval veits nagu OK boomer. Ja ma ei räägi siin mingist noortenišist, vaid Justi kavva kuulub teraseim ja universaalsem nähtud asi terve festivali peale:

  Kanadalanna Geneviève Dulude-De Celles’i noore neiu kasvulugu KOLOONIA (“Une Colonie”, 2018). Soovitaks suisa kõigile, aga kuivõrd kolmest seansist kaks on juba välja müüdud, siis ärge vast sellest liiga laialt rääkige, enne kui endal pilet olemas.

  SINU KORD! ("Espero tua (re)volta" / "Your Turn"). Haarav ja õpetlik dokk protestimisest ja vägivallatust vastupanust Brasiilia koolinoorte näitel. Meie praegust valitsust ja kliimastreike arvestades ajakohane ja vajalik visuaalne õppematerjal.




Head asjad Pöffi põhikavast:

  Läti animaatori Gints Zilbalodise ühemehe-animevägitükk ÄRA ("Projam" / "Away"). Me oleme oma animatsioonikoolkonna üle ikka uhked olnud, aga paistab, et lätlased ei jää alla, et mitte öelda enamat.

  Kuulsa türgi-saksa lavastaja Fatih Akini splätterlik sarimõrvarifarss KULDNE KINNAS (suupärasem oleks muidugi "Kuldkinnas" - originaalis "Der Goldene Hanschuch", ingliskeeli "The Golden Glove"). Lögane friigikämp, mitte igaühele. Mumst lõbus.

  Sergei Loznitsa arhiivimaterjalidest kokku monteeritud monumentaaldokk RIIKLIK MATUS (“Государственные похороны” / “State Funeral”). Ainult vastupidavaile: aeglane ja massiivne, aga ka mõjuv nõukatotalitarismi betoonmonument.

  Ja tänavuse Pöffi araabia fookuse vanadest filmidest oskan soovitada tõhusat palestiina põnevikku OMAR (2013).




Mind otseselt väga ei kõigutanud, aga okei kraam:

  Kogenud Hiina lavastaja Wang Xiaoshuai kolmetunnist peredraamat NÄGEMISENI, MU POEG ("Dì jiǔ tiān cháng" / "So Long, My Son") vaatasin BAFICI-l. Ühelt poolt üldinimlik, teiselt poolt ehthiinalik suur, suuri tundeid täis lugu. Ilus, täpselt ja hästi jutustatud asi, mis annab pildi Hiina oludest ja ühiskonnast läbi aastakümnete.

  Tuntud läti lavastajanna Laila Pakalniņa erakordselt kauni mustvalge kaameratööga kunstdokk LUSIKAS ("Spoon").

  Robert Eggersi mustvalge vanakooli horrorstiliseering MAJAKAS ("Lighthouse", ma ütleks "Tuletorn"). Tristani lemmik. See tuleb juba detsembris kinodesse ka.




Last, also least - vaadata oma vastutusel, kui just paremat teha pole, eriti ei soovitaks:
  • Leedu dokk ANIMUS ANIMALIS - huvitav teema, kasinavõitu teostus.
  • Austria dokk KOSMOSEKOERAD ("Space Dogs") - leidub häid kaadreid, aga tervik ei toimi, liiga kunstiks punnitatud.
  • Leedu mängukas NOVA LITUANIA - tapvalt igav, tolmune ja sarmitu mustvalge ajalootund.



Lisalugemist: nägemata pöfifilmid, mida ise vaataks.

29. okt 2019

Riga IFF 2019: Fatih Akin, Xavier Dolan, Laila Pakalniņa ja PJ Harvey



KULDKINNAS (“Der Goldene Handschuh”, Saksamaa 2019). Misse splätteri tunnustatud eesti vaste oligi? Rupskiooper? No mitte päris. Kuulsa saksa türklase Fatih Akini groteskne sarimõrvarifarss on pigem lögapulm seitsmekümnendate Hamburgi kõige rämedamais mülkais. Kui just psühholoogilist sügavust ei otsi ja sedasorti vaatepildid nagu kehavedelikud, vaglad ja ultravägivald ei häiri, siis laitmatu rõvelust. Muljetavaldav lõusta- ja saastagalerii - nagu noor Noé ja vana Seidl kohtuksid Jeunet-Caro stiilitunnetuse ning Sam Raimi huumorimeelega. Ilmselt aasta värdjalikem peategelane, kellega võrreldes Jokker tundub sarmika kaunishingena. Kriitikud, paistab, seda nalja väga ei mõista, ju seepärast, et tõestisündinud lugu, aga why so serious? Kas sihuke lausirve pole äkki elutervem suhe sarimõrvarndusse kui ameerikalikult harras kultus? Tõsi, ega Tarantinogi äsja Mansoni-peret tõsiselt ei võtnud, kuid Akin on tihedam, ühtlasem ja lustakam.
★★★☆




ANIMUS ANIMALIS. A story about people, animals and things (Leedu 2019). Jahimehed, topisetegijad, veterinaarid. Iseenesest huvitav dokumentaalvaade inimlooma suhteile teiste olenditega, aga kahjuks teeb filmile, khm, karuteene vilets võttetehnika, millega on tänapäeval juba raske leppida. Pakun, et isegi neli põlve vana telefon teeks paremat pilti. Pühalikku kunstitaotlust ja njuueidž-muusikat oleks vast ka võinud tips vähem olla.
★★☆




PÄEV, MIL MAAILM JÄI SEISMA ("The Day the Earth Stood Still”, USA 1951). Võluv ulmeklassika, mille vaatamiseks Riia festivali põhilinastuspaik, Splendid Palace’i barokne teatrisaal ideaalselt sobis. Moodsate kunstfilmide vahele äärmiselt tervitatav vaatamine, nagu postkaart kujuteldavast lihtsamast ajast. Ses mõttes võib ju aru saada, miks mõned hirmsasti viiekümnendaid taga igatsevad ja neid mingis imaginaarses vormis taaskehtestada püüavad. Kuigi tegelikult, nojah. A vana ulme retrospektiivi võiks keegi meilgi teha, eesotsas sellesama filmiga. Ja kesse muu ikka olla saaks kui kino Sõprus.
★★★★




LUSIKAS (“Spoon”, Läti-Norra-Leedu 2019). Üleilmse tööstustsivilisatsiooni dokkportree läti ühelt tuntuimalt režissöörilt Laila Pakalniņalt. Millised ressursid ja millise potentsiaali on inimkond rakendanud ühekordse prügi tootmisse, mis jääb sajandeiks planeeti reostama. Globaalne võrgustik, kõik on omavahel seaotud, aga suht keerukalt ja vihjeliselt. Vaataja elu liiga lihtsaks ei tehta, peost ei toideta. Ei teagi, mis täispunktidest puudu jäi: kas ise üle väsind või on film ikkagi veidi liiga pikk, aeglane ja hajus - aga tehniliselt on see nii täiuslikult teostatud, et raske vaielda. Juba ainuüksi Gints Beržinsi mustvalge kaameratöö kehastab puhast ilu nagu Arne Maasiku fotod. Võistlevail dokkidel polnud sellele midagi vastu panna, ja ega mängukailgi suurt mitte.
★★★




JOHN F DONOVANI SURM JA ELU (“The Death and Life of John F Donovan”, Kanada 2018). Esimene pärast “Kujutletud armastuslugusid” nähtud Xavier Dolan, mida ma otseselt ei vihanud. Osalt võis asi olla selles, et jõudsin seansile umbes paarkümmend mintsi hiljem, tänu millele sain kahe tunni kitši asemel piirduda inimlikult hallatava sajakonna minutiga. Aga jah, tundus nagu mõnevõrra söödavam kui varem. Ikka suhted emaga, paksud värvid ja suurtes kogustes vaevutalutavat sülti, aga naaatuke justkui vaoshoitumalt kui varem. Ja kes siin kõik veel mängivad.
★★☆




NOVA LITUANIA (Leedu 2019). Kvaasiajalooline draama sõdadevahelisest Leedust, mille kohale kogunevad üha tumedamad geopoliitilised pilved. Ekstsentrilisel geograafiaprofessoril tuleb idee asutada tagavara-Leedu, koloonia, kus natsioon saaks emamaad vältimatult ees ootava naabreile alla vandumise puhul uuesti alustada ja edasi kesta. Ajalooline kontekst meilegi tuttav, mõte intellektuaalselt intrigeeriv, aga filmi võime huvi äratada piirdub ilmselt rahvusliku turuga, kui sedagi. Ja polnud see ka kuigivõrd visuaalselt rafineeritud, nagu lubati. Lihtsalt mustvalge. A festivalil sai see peaauhinna.





VIIMNE SÜGIS (“Síðasta haustið” / “Last Autumn”, Island 2019). Vaikne dokumentaalne agrolugu traditsioonilise lambakasvatuse lõpust väikses rannakülas. Lihtne, pretensioonitu kvaliteediga, tagasihoidlike vahenditega, justkui põlve otsas tehtud, teralisel filmil. Läheb aega, kuni tööle hakkab, aga lõpuks hakkab, luues päris kena ja omanäolise kaduvikumeeleolu.
★★★




SKANDINAAVIA VAIKUS (Eesti 2019). Kena mustvalge pilt, ilusad droonivaated ja värk, näitlejad teevad oma parima, aga stsena... Lobisemine pole probleem, seda isegi siis, kui pealkiri lubab vaikust. Lobisemine on probleem, kui midagi isikupärast ega huvitavat pole öelda. Meenub, kuidas äsja nähtud Joanna Hoggi "Souveniris" küsib filmiõpetaja tudengilt, miks too tahab teha filmi elust, millega tal pole kogemust ega isiklikku seost. Ei ole nii, et kui pruukida kõige paksemaid võimalikke värve, kirjutada intsestist, tapmisest ja vanglast, siis see automaatselt mõjub ja avaldab muljet. On pigem vastupidi: need on teemad, mille ettevaatamatu ja pealiskaudse trööpamisega on kerge mõjuda tühjalt, võltsilt ja piinlikult.





KAKSIKELUD (“Doubles vies” / “Non-fiction”, Prantsusmaa 2019). Heas mõttes kirjanduslik film: Olivier Assayas’ intelligentne dramöödia keskealiste heal järjel kirjanike ja kirjastajate elust meie ajastul, mil raamatud on arvuteile lõplikult alla vandumas. Terane, teravmeelne ja täiskasvanud meelelahutus umbes sarnases vaimus nagu Robertson Daviese või David Lodge’i romaanid. Väga tekstipõhine asi, kiire ja tihe dialoog, mille jälgimiseks oleks vaja laitmatut prantsuse kõnekeele mõistmist või vähemalt korralikke subtiireid endale arusaadavas keeles. Antud juhul polnud kumbagi võtta ning ingliskeelne pealelugemine andis üldmulje sisust, kuid ei lasknud lugu ja näitlejatöid vääriliselt nautida.
★★★




VALGE, VALGE PÄEV (“Hvítur, Hvítur Dagur” / “White, white day”, Island 2019). Aeglane islandi draama elatanud, kuid veel täies jõus leskmehe leinast, suhtest lapselapsega ja kahtlusest, et naine polnud truu. Minu jaoks liiga pikk ja igav lugu, õnnnestus lausa magama jääda. Aga võib-olla lihtsalt vale hetk. Iseenesest on siin häid kaadreid. Peotäis auhindu, RT100%.
★★




KOER NIMEGA RAHA (“A Dog Called Money”, Iirimaa-UK 2019). Dokk PJ Harvey albumi “The Hope Six Demolition Project” sünnist on enamat kui tavapärane muusika illustratsioon või fännimaterjal. Kabul, Kosovo, Washingtoni agulid - siin on koos maailmad, millel pealtnäha justkui puuduks seos, aga ometi tekib tervik, ja mitte ainult lauljanna isiku kaudu. “What I’ve seen - yes, it’s changed how I see humankind. I used to think progress was made, we could get something right.” Vaimustav kaameratöö filmi loojalt, iiri fotograafilt Seamus Murphylt.
★★★☆




Eelmised festivalifilmid: Putin, Lukašenka, Stalin, väiksed tüdrukud ja piiritu porduvabadus

25. okt 2019

Riga IFF 2019: Putin, Lukašenka, Stalin, väiksed tüdrukud ja piiritu porduvabadus



KOLOONIA (“Une Colonie”, Kanada 2018). Noore quebeclanna Geneviève Dulude-De Celles’i väga sümpaatne mängufilmidebüüt. Hiljutisist võrreldavaist teismeliste tütarlaste suureks sirgumise lugudest meeldis veel rohkem kui “Lady Bird” või kandalanna Jasmin Mozaffari “Firecrackers”. De Celles tundub mõlemast sisukam - omapärasem kui esimene, universaalsem kui teine. Peagi näitab seda Just Film, aga sellest ei maksa end heidutada lasta - juba noorte peaosaliste pärast soovitaks igas eas ja vanuses vaatajale. Terane kolonialismi ja hierahiate käsitlus pealekauba. Inimlik ja ilus film.
★★★




VÕRGUTUSKOOL (“School of Seduction” / “Школа соблазнения”, Venemaa 2019). Korduvalt pärjatud dokumentalist Alina Rudnitskaja vaatleb vene naiste eneseteostust meessuhete ja abielu kaudu. Väga lõbus, aga ka zvjagintsevlikult kurb. Seda filmi tasuks meilgi näidata, et teadvustada, milline ühiskond, mis pereväärtused ja mis mentaliteet see on, mida mõned eestlasedki idanaabri tsaariga kaasa rõkates jutlustavad. Mitte et meie komberuumis oleks kõik imeline, eks, aga säärasest, izvinite, huinjaast oleme õnneks piisavalt kaugel, kuni me veel pole rõkkajaile kogu võimu kätte andnud. Nii DocPoint kui ETV võiksid selle filmi üles korjata.
★★★☆




MU VANAEMA ELAB MARSIL (“Моя бабушка с Марса”, Valgevene-Ukraina-Eesti 2018). Noore valgevenelase dokk vanaemast, kes elab okupeeritud Krimmis, kuhu mööda ilma laiali pillatud perel pole lihtne prouat vaatama sõita. Tema kaheksakümnendaks juubeliks tulevad nad siiski kohale. Tsiviilelanike toimetulek kriisipiirkonnas on huvitav, kuid seitsmekümne minuti täitmiseks paistab loetud päevade jooksul üles võetud materjali olevat vähevõitu olnud ning lähisuhe filmitavaiga autorit veidi seganuvat. Tagasihoidlike vahenditega üles võetud kergelt koduvideolik lugu jääb mõnevõrra hõredaks.
★★




STRIPTIIS JA SÕDA (“Strip and war” / “Стриптиз и война”, Valgevene-Poola 2019). Lugu stripiga tegelevast atleetlikust valgevene adonisest, kes elab vanaisa juures. Taat on medaleist kilisev-kolisev nõukogude veteran, kes pojapoja elukutsevalikuga kuigi rahul pole. Taustaks valgevene postsovetlik militarism, nõukapropa, Lenin, Stalin, Lukašenka, pioneerid, tankid tänaval. Hea ere põlvkondade ja maailmade konflikt. Toredad on nii vanamehe sõnelused pojapojaga kui ka poisi esinemised. ★★★




KOSMOSEKOERAD ("Space Dogs", Austria-Saksamaa 2019). Luuleline dokk Moskva hämarais nurgatagustes roitvaist hulkurpenidest, kelles kehastuvat esikosmonaut Laika hing. Poeetilise ideega on veidi üle pingutatud, liialt näpuga näitama kiputud. Tekitas tõrke, kuigi koerakaadrid on head. Raske ette kujutada, kuidas saavutada selliseid suuri plaane omatahtsi ringi jooksvaist, autosid purevaist ja kasse murdvaist koertest. Lõpuni ei vaadanud.




RIIKLIK MATUS (“Государственные похороны” / “State Funeral”, Holland-Leedu 2019). Sergei Loznitsa mammutdokk Stalini matustest on kokku pandud avaldamata arhiivikaadreist. Pealtnäha ametlik, kommenteerimata ja muutmata propagandamaterjal, nõretavad järelehüüded ja puha, muuhulgas Lavrenti Berialt. Aga kaadri taha jäänule mõeldes tabab see film isikukultuse, deržaava ja nõukategelikkuse olemust kordi vahedamalt kui ükski Iannucci. Jõhker õõvaorg, mõjuv ja mõtlemapanev asi, ning teema kohta üllatavalt vaadatav. Parim pärast “Štšastje majod” nähtud Loznitsa. See võiks olla kohustuslik nõukanostalgikuile ja neile toladele, kes ei suuda Nõukogude Liidul ja Euroopa Liidul vahet teha. Vilksamisi näeb siin muide ka Eesti NSV-d.
★★★☆




HOOAEG (“Säsong” / “The Ridge”, Rootsi 2019). Ootamatu vaade moodsale maaelule. Ühtse narratiivita, visuaalselt põnevate ja üllatavate pildikeste rida, midagi doki ja mänguka vahepealset, üpris tekno värk. Masinad, robotid, elutruu virtuaalsimulatsioon. Pluss võõrtöölised. Ja energiajook viinaga. Kunstipärane festivalikraam.
★★☆




KUI ME HOBUSEVARGIL KÄISIME (“Ut og stjæle hester” / “Out Stealing Horses”, Norra 2019). Norra aasta film Per Pettersoni samanimelise romaani järgi. Vana mees meenutab oma lapsepõlve dramaatilisi sündmusi viimase ilmasõja aegadest. Vastupidi eelmainitud rootsi filmile on see hästi vanamoodne ja traditsiooniline, lausa tammsaarelik maaelu-eepika. Eesti keeleski ilmunud raamat võib olla hea, pole lugend, aga suuri tundeid ja pisaraid tulvil tagasivaateist koosneva filmina mu jaoks veniv, liigkirjanduslik heietus. Nei takk, ei usu sihukesse emomisse mitte üks teps. Aga korralikult üles võetud muidugi, oma publik on sel ikka, Stellan Skarsgård mängib ja puha. Kuigi Eestis vist väga pole, sest alles see tuli meil kinno ja juba läind.
★★




SÜSTEEMILÕHKUJA (“Systemsprenger” / “System Crasher”, Saksamaa 2019). Noortekas pöörasest kõurikplikast, kellega ükski institutsioon hakkama ei saa. 9-aastane tirts märatseb, röögib, ropendab, varastab ja vägivallatseb nagu jumal juhatab. Plika on vägev, tema käitumine üles võetud energiliselt nagu “Lola jooks”, aga kahjuks veab stsena mõnevõrra alt. Filmi autor Nora Fingscheidt on asja üsna sentimentaalseks ja väheusutavaks keeranud just täiskasvanute käitumise osas. Ettearvamatu karakter on hea, aga lugu mõjub lapsikult läbimõtlematuna. Tulemus oleks oluliselt parem saanud, kui potentsiaalselt väga huvitavat teemat oleks võetud vähem härdalt, suudetud end vaos hoida ja sentimendiga säästlikumalt ringi käia. Praegu tasub seda vaadata eelkõige tüdruku pärast, keda mängib Helena Zengel. Just Film näitab seda pealkirja all “Süsteemi error”.
★★★




VABADUS (“Liberté”, Prantsusmaa 2019). Prantsuse vabamõtlejaist-libertiinidest aadlike orgia aastal 1774. Esmalt kirjeldavad projekti, siis teostavad, aga see kõik pole kaugeltki kelmikas, pikantne ega erootiline. Pasolini “ Salò” on sellega võrreldes nooremale koolieale adapteeritud markii de Sade. Albert Serra “Vabadus” pole isegi pornograafiline. Genitaalid ekraanil on veel suht süütu osa asjast. See on räme, karvane ja lehkav film-abjekt, mis peksab vaatajat aegluubis jalaga kubemesse ja näkku. Kogu pano toimub metsas, valdavalt öises, vaevu valgustatud metsas, on üles võetud piinavalt aeglaselt ning näeb otsustavalt - kuigi mitte püüdlikult, vaid hoolimatult - inetu ja eemaletõukav välja. Selge, et siin on käsil on midagi enamat kui pelgalt ebakonventsionaalne seks. Siin pürgitakse inimolemise piire ületama. Serra sihikindel publikukiusamine on edukas: rahva lahkumist oli saalis kuulda alates esimesest veerandtunnist ja edasi kaks tundi kuni lõpuni välja. Mulle meeldis, Tristanile vist ka. Vaatamiskogemusena on lähim pähe tulev paralleel Germani “Raske on olla jumal”, kust just säärane lihalikkus puudu jäi.
★★★★




Eelmised festivalifilmid: Roy Andersson, Ken Loach, Agnès Varda, soome sadomaso jne


Järgmised festivalifilmid: Fatih Akin, Xavier Dolan, Laila Pakalniņa ja PJ Harvey