28. apr 2017

Stefan Zweig: hüvasti, Euroopa / Vor der Morgenröte: Stefan Zweig in Amerika / Stefan Zweig: Farewell to Europe

"Vor der Morgenröte: Stefan Zweig in Amerika" / "Stefan Zweig: Farewell to Europe". Austria / Saksamaa / Prantsusmaa 2016. Rež. Maria Schrader. 106 min.


Seitsekümmend viis aastat tagasi, veebruaris 1942 võtsid toona üks maailma tuntumaid ja loetumaid kirjanikke Stefan Zweig ja tema abikaasa Charlotte Elisabeth Brasiilias surmava annuse unerohtu ja läksid vabasurma. Zweig oli äsja saanud kuuekümneseks, Charlotte oli kolmkümmend kolm. Napis hüvastijätukirjas selgitas Zweig, et tal puudub jaks vanas eas võõrsil uut elu alustada ajal, mil saksakeelne maailm on tema jaoks kadunud ning tema vaimne kodumaa Euroopa hävitab end ise.

Zweigi ideaal-Euroopa, tema lapsepõlve ja nooruse maailm oli korra juba kokku varisenud. Ajastu, mida Zweig päev enne enesetappu kirjastajale saadetud autobiograafias “Eilne maailm” nimetas turvatunde kuldseks ajaks, sai Esimese maailmasõja algusega otsa. Järgnenud üha süvenev lakkamatu jahmatus ja kõigist tappidest lahti tõstetud olek päädis sellega, et 1942. aasta alguseks kontrollis Hitler koos oma liitlastega pea tervet Vana Maailma. Paistis, et barbaarsuse pealetungi ning tsivilisatsiooni hävingut ei peata enam miski. Austria juut Zweig oli selle kõige eest pakku minnes 1934 lahkunud kodumaalt ja 1940 Euroopast, kuid oma vaimse kodumaaga päriselt hüvasti jätta ta ei suutnudki. Tema eurooplus ulatus selleni, et ta hävitas iseend Euroopa eeskujul.



Hüvastijätukirja lõpus ütles Zweig, et lahkub siit ilmast enne sõpru, kuna on liialt kärsitu. Takkajärgi teame, et too epiteet pidas märksa paremini paika kui nägemus Euroopa lõplikust enesehävitusest. Kaugelt ookeani tagant saabuvaid aina masendavamaid sõjasõnumeid lugedes tegi poliitikakauge Zweig sama vea, mille Romeo Montague oli teinud Julia Capuletti liikumatut keha nähes. Mõlemad mehed kiirustasid mürki võtma, kuid ei Julia ega Euroopa polnud tegelikult surnud.

Kõigest kolm aastat pärast Zweigi enesetappu oli Hitler kaputt, rahu maa peal ning järgnenud kuue kümnendiga jõudis Euroopa taas sedalaadi õitsengu ja piiride sisulise kadumiseni, millest Zweig oli unistanud, kartes, et selleni läheb veel aastasadu. Ka filmi rahvusvahelisest pealkirjast poeetilisem originaalpealkiri “Vor der Morgenröte” (“Enne koidikut”) viitab sellele, et Zweig tappis end just tol pimedaimal hetkel enne päevatõusu, mille koitmist ta hüvastijätukirjas sõpradele soovis.



Pärast päevatõusu tulekut jäi enne sõda maailma tõlgituimate ja populaarseimate autorite hulka kuulunud Zweig aga mitte just suisa unustusse, kuid siiski suhtelisse perifeeriasse, kirjandusloo kaugemasse riiuliotsa tasapisi tolmu koguma, kuni jõudis kätte uus sajand ja selle käesolev kümnend koos kõigi oma möödunud aastasaja esimese poole déjà vu-dega majanduskriisist ja masside mässudest kõva käe igatsuseni.

Ja ennäe, Zweigki on taas aktuaalseks muutunud, muuhulgas ka kinovallas. Tõhusa panuse Zweigi-renessanssi andis ameeriklane Wes Anderson, kes väntas Zweigi loomingust tõukudes oma ainulaadselt nunnus ja mängulises käekirjas ajaloofantaasia “Grand Budapest Hotell”. Nüüd on eurooplaste koostööna valminud tõsielupõhine eluloodraama Zweigi eksiili-aastaist, mis annab põhjust mõelda mitte niivõrd austerlase kirjatöile, kuivõrd tema isikule, ajastule ja tõekspidamistele.



Raske on küll arvata, kuivõrd saksa lavastajanna Maria Schraderi linateos huviäratajana toimib. Vormistuselt on film äraütlemata viisakas ja ontlik ning näeb tänu kogenud operaatorile Wolfgang Thalerile kohati silmapaistvalt hea välja, kuigi jääb valdavalt märksa konventsionaalsemaks kui Thaleri varasemad saavutused Ulrich Seidli ja Michael Glawoggeri filmides (näiteks esimese “Paradiisi” triloogia ja viimase “Hoorade hiilgus”).

Sisuliselt, loona meenutab “Hüvasti, Euroopa” aga mõneti eurobürokraatiat – vaieldamatult korrektne, pedantne ja professionaalne, kuid ka kuiv ja igavavõitu. Ühtlasi paistab see eeldavat publikult omajagu teemaga kursis olekut, mida sel vähemalt väljaspool saksa kultuuriruumi ei pruugi olla. Eks sedagi või vast omamoodi huviäratamiseks pidada – kui peaks juhtuma, et vaataja ei kehita lihtsalt õlgu ega löö käega, vaid viitsib kerkinud küsimustele ise vastuseid otsida. Ent vaatajal, kes seda teeb, võib jälle olla raske tõrjuda tunnet, et režissöör Schrader ja stsenarist Jan Schomburg libisevad liiga kergelt ja sujuvalt üle enamikust Zweigi isiku ja elu põnevamaist vastuoludest, mida saanuks ehk köitvamalt ja reljeefsemalt kujutada.



Mõnes mõttes on Schraderi ja Schomburgi episoodiline, mittelineaarne, konstateeriv jutustamisviis sümpaatne – peategelase käitumist ja ajendeid ei kiputa üle lihtsustama, ühtainsat eelseeditud hinnangut ei serveerita. Teistpidi saab aga seda ambivalentsi lausa nii palju, et tekib küsimus, kas filmiloojail üldse on mingi selgepiiriline nägemus Zweigist või tegeldakse siin lihtsalt kirjanikuhärra eluloo põgusa illustreerimisega aupaklikult kauguselt, püüdmatagi süvitsi minna ning tegelase tausta ja motiive põhjalikumalt avada. Nii- või teistpidi on tulemus kuidagi häirivalt sile ja voolujooneline, pakub liiga vähe nurki, millest kinni haarata.

Olgu selle näiteks kasvõi naissuhted, mida siin on käsitletud justkui möödaminnes nagu kõike muudki. Filmis saavad Zweig, tema esimene abikaasa Friderike ja teine abikaasa Lotte vähem kui kolm aastat pärast Zweigi ja Friderike lahutust suurepäraselt läbi. Kelleski ei paista enam märkimisväärset armukadedust ega vimma olevat, kuigi tundub, et Friderike on Zweigile endiselt lähedasem ja olulisem inimene kui ligi kaks korda noorem Lotte. Filmist on välja jäetud kogu draama, mida kaheksateist aastat kestnud abielu lõhkiminekus pidi ju leiduma - kasvõi sordiini all hoituna, kasvõi natukenegi, kasvõi tookord, kui Friderike enne lahutust leidis oma kaasa vaat et in flagranti voodist Lottega, kelle hoolitsev Friderike ise oli mehele sekretäriks otsinud.


Friderike ja Stefan Zweig, 1925.


Hea küll, Friderike oli kirjamehele vist tõepoolest unelmate naine, nagu Elo Tuglas kuubis – tagas kaasale töörahu, ei lasknud end segada tema kõrvalehüppeist, hoolitses mehe eest isegi pärast lahutust ning jäi talle lõpuni lähedaseks sõbraks. Olgu, oletame, et ka naiste vahel polnud enam mingeid pingeid. Kuid vaatajana tahaks siiski mingit selgitust, kuidas see kõik nii ladusalt laabuda sai. Filmis jääb terve see kolmnurk seletamatult õhku rippuma, nagu ka Zweigi ja Lotte enesetapp, mis tuleb nagu pauk luuavarrest. Vaid korra on Zweig enne eluväsimust maininud, kuid suitsiidimõtteile ei viita miski. Ainsaks selgituseks jääb hüvastijätukiri.

Nii tänu sellele kui muu psühholoogilise teravuse puudumisel tõusevad filmi vaadates fookusse poliitika ja Euroopa, millele rõhub meilgi kasutatav rahvusvaheline levipealkiri. Ka neil teemadel hoiduvad filmitegijad tugevaist rõhkudest ja ühestest seisukohavõttudest. Selles võib ehk näha teatud kongeniaalsust Zweigi endaga, kes kolmekümnendail keeldus Hitlerit avalikult hukka mõistmast, põhjendades seda muuhulgas soovimatusega sündmusi eemalt hinnata, riskivabu poose võtta ja Saksamaa vastu astuda, kuigi raamatuid põletav sõjakas totalitarism oli talle kui isikuvabadust kõrgeimaks väärtuseks pidavale intellektuaalile, humanistile ja patsifistile loomulikult vastik.



Need Zweigi põhjendused tunduvad tänase pilguga vaadates intellektuaalselt otsitud ettekäänetena, mille taha peita puhtinimlik soov vältida konflikte ja pugeda rahulikult omaette urgu nagu hiir. Ent Zweigi traagika seisnes selles, et kui ta lõpuks leidis Brasiiliast selle igatsetud uru ja rahu, ei suutnud ta ikkagi kodumaatuna elada, kuigi oli varem deklareerinud, et hindab üle kõige just vabadust endale ise riik valida ja end kõikjal külalisena tunda.

Võib ehk küsida, kas elu, maailm ja vanadus oleksid Zweigile ka siis sama lootusetud ja perspektiivitud paistnud, kui ta oleks vähem püüdnud hermeetiliselt vandlitorni kapselduda ning rohkem ühiskondlikku aktiivsust üles näidanud nagu temast kuus aastat vanem Thomas Mann, kes elas pagulaspõlve Ameerikas kenasti üle ning jõudis veel vanuigi Euroopassegi naasta.



Ent kuidas me Zweigi valikuid ka ei hindaks või tõlgendaks – tema ajastu ning ilmavaateliste dilemmade paralleelid viimasel ajal meie ümber toimuvaga on ilmsed ja küllap ka peamisi põhjusi, miks talle praegu tasub mõelda ja ehk seda filmigi vaadata.

Zweigi, kes uskus euroopalikesse ideaalidesse – vabadusse, võrdsusse, vendlusse, humanismi, sallivusse, avatusse ja nii edasi –, võib ilmselt pidada liberaaliks. Ent kuna ta leidis, et need ideaalid kehastusid kõige paremini ilmasõja-eelses maailmas, siis pole vast vale näha temas ka omajagu konservatiivsust nii omas ajas kui eriti tänapäeva seisukohalt. Kahtlemata oli ta pigem evolutsionäär kui revolutsionäär.

Kõik need valgustuslikud ideaalid olid juba sada aastat tagasi traditsioonilised. Neid väärtusi ründas aga “natsionalismi kurikatk, mis on mürgitanud meie Euroopa õitsengu. Inimkond langes tagasi ammu ununuks mõeldud barbaarsusse ja selle teadliku ning programmilise antihumaansusdogma kütkesse” ("Eilne maailm"). Erinevalt mõnestki muust Lääne antifašistist ja intellektuaalist puudusid Zweigil illusioonid ka Nõukogude Liitu “eemaletõukavas hirmupsühhoosis” hoidva Stalini suhtes, keda ta kõrvutas Hitleriga.



Üpris sarnast rünnakut neile valgustusaja väärtustele näeme praegu taas pead tõstmas nii maailmas ja Euroopas kui siinsamas Eestis. Ei hakka siinkohal neid innukalt kõigele vastandujaid, sallimatuse, suletuse, eurovastasuse, võõraviha, kultuurivaenu ja antihumanismi lippe lehvitavaid parteisid, sihtasutusi, isehakanud instituute, inimtüüpe ja üksikisikuid üles lugema. Eks igaüks ole neid ja nende seisukohti isegi ad nauseam kohanud.

Märkigem ainult, et on viga kutsuda neid konservatiivideks, milleks mõnedki neist end ise armastavad hellitavalt nimetada. Tegemist pole ei alahoidlikkuse ega sooviga midagi säilitada, vaid järjekordse barbaarsuse pealetungiga Euroopa tsivilisatsioonile – katsega hävitada selle alusmüüriks olev valgustuslik traditsioon, et pöörduda tagasi mingisse kujuteldavasse müütilisse minevikku, omasüülise alaealisuse mudamere äärde ja porikalda peale, kus oleks aga mõnus püherdada.



Marek Tamm pakkus novembrikuises Vikerkaares seda liikumist kirjeldades välja sõna “uusreaktsionäär”. Sellele sõditi raevukalt vastu. Kaldun isegi nõustuma Maarja Vainoga, et pole vaja kasutada võõrsõnu, kui on olemas ilusad eesti sõnad “tagurlane” ja “pimedusejünger”. Eriti just viimane sobib valgustusideedele vastandujate puhul nagu valatult. Lisaks võiks ehk kaaluda sõnu “pimestus”, “pimestujad” ja “pimestajad”.

Siit ringiga Zweigi juurde naastes – filmis näeme, kuidas Zweig pimeduse pealetungile reageeris. Kuidas reageerid sina?


Sirpi kirjutatud lugu.

"Stefan Zweig: hüvasti, Euroopa" kinodes: Artis, Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (7.1/10).

26. apr 2017

Intekas: Laose esimene naisrežissöör Mattie Do

Laos on filmimaana enam-vähem terra incognita, kus on valminud vaid käputäis mängufilme. Neist kolmeteistkümnes on Eesti osalusega “Kallis õeke” (ນ້ອງຮັກ / “Nong Hak” / “Dearest Sister”), mida näidatakse ka meie kinodes. Õudussugemetega draamapõnevik on Laose esimese naisrežissööri MATTIE DO teine film. Rääkisime Mattie'ga üheparteilise kommunistliku riigi filmikultuurist, tsensuurist, Ida naistest ja Lääne meestest, riigis, laode uskumustest ja koostööst eestlastega.



Räägi palun Laose kinokultuuri üldisest seisust.

See on alles üsna lapsekingades. Õieti pole veel filmivaatamise traditsioonigi, aga asjad liiguvad selgelt ülesmäge. Veel hiljuti polnud meil kinosid, praegu on neid juba neli (kaks pealinnas Vientianes ja kaks lõuna pool, Pakses ja Savannakethis). Veel aasta tagasi jäid inimesed kinno hiljaks ning rääkisid seansi ajal valjusti omavahel ja filmi tegelastega. See on juba kõvasti muutunud.

Kinos on siiani põhiliselt näidatud Hollywoodi menukeid ning naaberriikide Tai ja Vietnami filme. Kõige rohkem on inimesed näinud Tai filme - nii draamasid, komöödiad kui õudukaid. Vietnamist jõuab siia eelkõige žanrikino. Tai keel on on lao keele lähisugulane, kõik laod oskavad seda, suur osa meediaruumist on taikeelne, lisaks Tai filmidele vaadatakse ka palju Tai televisiooni ja kuulatakse Tai popmuusikat.

Stabiilset filmitootmist Laoses veel pole, parimal juhul valmib kaks filmi aastas. Pealinna uusimas kinos on tänase seisuga linastunud kaks kodumaist filmi. “Kallis õeke” jõuab sinna mais. See on esimene Euroopa kaastootjaga Laose film ja esimene, mille meespeaosas on eurooplane.

Et Laoses tehakse nii vähe filme, siis tunnen end omajagu vastutavana selle eest, milline üks algupärane Laose film ja peaks olema ja kuidas välja nägema. Mõnedki meie noored filmitegijad püüavad isegi visuaalse käekirja mõttes jäljendada Vietnami ja eriti Tai kino, mis on neile hästi tuttav. Minu meelest aga pole meil iseseisva kultuurina vaja matkida kedagi teist – ei Tai, Jaapani ega Korea kultuuri. Peaksime tegema täiesti omanäolisi filme.

Pead sa end režissöörina osaks Aasia väga tugevast, Hollywoodigi mõjutavast žanrikino traditsioonist?

Mul on end väga raske sellesse konteksti asetada, sest mul on on siiani raskusi enda filmiloojaks ja režissööriks pidamisega. Selleni jõudmine tundub mulle tänini juhuslik ja uskumatu. Filmindus on Laoses alles nii uus asi, et me kõik – režissöörist assistendi, võttethniku ja valgustajani – oleme selle juures võrdsed ning näeme filmi valmimiseks võrdselt vaeva. “Kalli õekese” võtetel tuli praktikant mult kord küsima, kas ta on lauale õiged küünlad valinud ja mu meesti produtsendid noomisid teda, et režissööri ei või nii tühiste küsimustega tülitada. Ei mina ega praktikant ei saanud aru, miks, kuna meil polnud aimugi, et filmimaailmas eksisteerib mingi säärane hierarhia.

Kuidas filmitegemine käib, kui filmitööstus on lapsekingades ja riiklik toetus puudub? Milline oli “Kalli õekese” eelarve ja kuidas see kokku sai?

Kuidas on Laoses filme vändata? See on nagu Metsik Ida. Paras anarhia, kõik peavad kõike tegema. Oleks päris veider, kui Laoses filmitegemist riiklikult toetataks ajal, mil kaks kolmandiku meie teedest on sillutamata. Tunneksin end ilmselt süüdlasena, kui need vihmaga läbimatuiks muutuvad.

Filmi kogueelarve oli 250 000 euro ringis, tootmiseelarve umbes 80 000 eurot. Meid toetasid Laose suurim õlletootja Lao Brewery ja Šveitsi Arengu- ja Koostööagentuur, tänu kellele saime maksta õiglast töötasu isegi praktikantidele, kes kõike alles nullist õppisid. Kuid põhiosa tootmiskuludest kogusime Indiegogo ühisrahastuskampaaniaga, mis viis muuhulgas selleni, et Indiegogo inimesed tulid meile võtteplatsile appi juhtmeid vedama.

Annetajad olid peamiselt Läänest, üllataval kombel eelkõige Ameerikast, kus subtitreeritud välisfilmid pole enamasti kuigi popid. Selgus aga, et žanrikogukonnal pole välisfilmide ega subtriitrite vastu kõige vähematki, sest nad on harjunud vaatama filme Jaapani õudukaist Skandinaavia põnevikeni ning armastavad neid. Suur osa toetajaid tuligi Fantastic Festi publiku ning ScreenAnarchy, Birth.Movies.Deathi ja Bloody Disgustingu lugejate seast.

Ka Euroopa toetajad kuulusid peamiselt žanripubliku hulka ning nüüd olen nende kõigiga Indiegogo kaudu justkui tuttav, nii et igal pool üle maailma saame festivalidel kokku nagu vanad sõbrad, kes lähevad kohtumist baari tähistama.



Kas Laos on väga patriarhaalne riik, kus meestel on raske harjuda sellega, et režissöörina juhib vägesid naine?

Laoses on ainult neli-viis tegevrežissööri, nii et ma moodustan vähemalt viiendiku, kui mitte veerandi siinsest filmitööstusest. Seega on sugude tasakaal siin selles ametis vist isegi parem kui Euroopas ja Ameerikas enamasti.

Laose valitsus ja lao inimesed on uhked naisrežissööri üle, kes siin esimese ja ainsana räägib lugusid naistest. Pigem olen kohanud vastuseisu ja raskusi mujal, väljaspool Laost. Püüan end mitte häirida lasta sellest, et meeskolleegid, kes on filme teinud veelgi lühemat aega kui mina või kelle filmid pole olnud nii edukad, saavad alati esmajärjekorras tasuvamaid töid ja projekte. Ka olen võtteplatsil kogenud, kuidas mujalt pärit inimesed pöörduvad mõne mu kõrval seisva mehe, näiteks kunstniku või operaatori poole, et mu korraldustele kinnitust saada. Teen neile ruttu selgeks, et mul on selge nägemus ja kindlad ootused, et ma tean, mida tahan ja saavutan selle. Võimalik, et probleem pole ainult selles, et olen naine, vaid ka selles, et ma pole filmikoolis käinud. Aga kuigi mul puudub filmiharidus, on film mu peas valmis juba enne võtteid.

Kas Laoses filmimiseks on vaja võimude luba?

Jah, meil on tsensuur. Kuna filmindus on Laoses suhteliselt uus asi, siis on ka filmitsensuuriga tegelev amet üsna uus ning me areneme koos nendega. Eks tsenseerimine võib muidugi pettumusi valmistada, aga ega nad ei püüa keelustada filmitegemist kui sellist, see jätaks nad ju tööta.

Tsensuuri luba on vaja juba enne filmimise algust. Tsensuurikomisjon vaatab stsenaariumi üle ja otsustab, kas film saab tootmisloa või mitte. Ma olen vist esimene, kes tsensoreile küsimusi esitab ja diskuteerib ning loodan, et see annab teistelegi eeskuju nendega läbi rääkida ja filmide valmimise nimel koostööd teha. Kui mind tsenseeriti, läksin asja tsensoritega arutama, küsisin, miks mind tsenseeriti ning mida tuleks loa saamiseks teha või muuta. Saime päris avameelselt vestelda sellest, mis on vastuvõetav, mis mitte ja kohati suutsin neid isegi ümber veenda.

Näiteks taheti “Kallis õekeses” peategelastest abielupaaril Anal (Vilouna Phetmany) ja Jakobil (Tambet Tuisk) suudlemine keelata, väites, et kuna Vilouna on kellegi teisega abielus ja tõenäoliselt on ka Tambetil Eestis suhe, siis ei tohi nende päriselu-partnereile pettumust valmistada. Selgitasin komisjonile, et tegu on siiski näitlemisega ja tegelaste abielust jääks väga jahe mulje, kui nad ei suudleks. Tsensorid ütlesid, et saavad mu vaatenurgast aru ja andsid loa filmida.

Filmi lõpp aga luba ei saanud. Nõuti teistsugust ja me võtsimegi ka selle üles. Kuid lõplikuks ülevaatuseks esitasin tsensuuril siiski omatahtsi kokku monteeritud lõppversiooni, öeldes, et säärane on minu nägemus filmist ning mul pole olnud aega ja pole ka ressursse valmistada nende soovidele vastavat alternatiivversiooni. Palusin neil avaldada arvamust minu versiooni kohta ning nad lasid selle läbi. Nii et asi pole väga hull – see on protsess, mille käigus arenevad kõik osapooled.

Eks Lääneski eksisteeri omamoodi tsensuur, ehkki mitte nii avalikult. Tuleb kooskõlastada turunduse ja produtsentidega või täita riikliku rahastuse saamiseks mitmesuguseid kriteeriume, mis teevad filmist näiteks õige Saksa või Vene filmi.

Suudlemise tsenseerimine on moraalne piirang. Kas on ka ideoloogilis-poliitilisi piiranguid? Põhjakorealikke nõudmisi näidata elu riigis ainult positiivses valguses vist pole?

Ei, seda mitte. Samuti nagu Tais on seadusega keelatud lèse-majesté – kuninga ja tema perekonna solvamine –, on Laoses ebaseaduslik esineda valitsuse, partei või riigi vastaste seisukohtadega. Näiteks ei tohi laimata presidenti või peaministrit ning tsensuur muidugi välistab sääraste asjade linale jõudmise. Kõige muu näitamise kohta seadus puudub ja iga filmi käsitletakse eraldi. Tsensuurikomisjon on rühm inimesi ja tsenseerimine sõltub sellest, kuidas nad asju näevad ning kas sa suudad oma kunstilisi valikuid põhjendada ja kaitsta. Püüdsin olla väga ettevaatlik, sest mu film on sünge ja puudutab süngeid teemasid. Mult küsitigi nii sünguse kui ka julmade stseenide kohta ning ma selgitasin, kuidas need on tegelaste olukorras hädavajalikud ning mõeldud lao publikule näitama, et kui nad kohtlevad üksteist ebaõiglaselt ja halvasti, siis võivad sel olla rängad tagajärjed. Tsensorid mõtlesid järele, arutasid omavahel ja andsid loa.

Otseselt poliitilisi kommentaare poleks meie tsensuurikomisjonis ilmselt võimalik kaitsta, aga eks sõnavabadusega ole maailmas hetkel üldse keerulised lood, isegi Ameerikas. Laos on küll üheparteisüsteemiga riik ja ma ei tohi siin kritiseerida peaministrit (kellest ma suurt midagi ei tea, kuna ma pole politoloog), aga mõneti tunnen, et mul on filmiloojana vedanud teistsuguse loomevabadusega: saan siin vändata imelikke kunstfilmi, kummitusloo ja põneviku piirimaile jäävaid filme, mida mujal naljalt töösse ei võetaks – mitte tsensuuri, vaid ootuste ja standardite tõttu. Vaevalt et Prantsusmaal või Ameerikas kiputaks tootma filmi loto võidunumbreid edastavast kummitusest.

Laod on valdavalt budistid, kuid usuvad vist üsna üldiselt ka vaimudesse?

Laoses on palju rahvusrühmi ja neil kõigil on omad uskumused, nii budistlikud kui animistlikud, mis võivad suisa külast külla erineda, kuid usk mitmesugustesse loodusvaimudesse, näiteks puude vaimudesse on üldlevinud. Vähemalt üheksa inimest kümnest on spirituaalsuse ja üleloomulikkusega üpris lähedastes suhetes. Näiteks kolides toovad enam-vähem kõik ohvreid majas elutsevaile vaimudele. Peaaegu igas majas ja hoones on niinimetatud “vaimude koda” – altar, kuhu asetatakse ohvreid maavaimudele ja muudele vaimudele. See pole kuigi budistlik komme, kuid kõik järgivad seda.



"Kalli õekese" lotokummitus ja veel mõned fantastilised aspektid pole mitte fantaasialend, vaid elust inspireeritud juhtumid ja tegelikult levinud uskumused?

Lääne publikule on surnute ja lotonumbrite seost raske seletada, kuid laode jaoks on see täiesti enesestmõistetav. Nii lõviosas Kagu-Aasiast kui paljudes Hiina osades usutakse üsna üldiselt, et veidi pärast surma võib kadunukese vaim ilmuda elavaile nägemusena või unenäos ning öelda otsesõnu või viidata sümbolite abil numbreile, mida saab siis vaimu heatahtlikkusele lootes lotos kasutada.

Kui mu ema suri, tulid paljud sugulased ja sõbrad küsima, kas ema on käinud mulle numbreid jagamas. Olin sügavas leinas, küsimus tundus kohutavalt naeruväärne ja jultunud, aga jäi mind eluajaks painama. Mis siis, kui ema vaim olekski mulle numbrid öelnud ja ma oleksin nendega lotos võitnud? Kuidas saab seda pidada õnneks või vedamiseks, kui oled ebausklik? Kas see poleks verine raha?

Või siis juhtum mu lapsepõlvest Ameerikas: ärkasime kolme paiku öösel selle peale, et ema liigutas kolinal mööblit. Küsisime, mis toimub ja ema ütles, et nägi õudset und ühest sugulasest, kes oli üleni külm ja märg ning üritas midagi öelda, aga tema suust tuli ainult vett välja. Hakkasime uuesti magama heitma, kui telefon helises. Laosest helistati, et too sugulane oli kalaretkel paadist välja kukkunud ja uppunud. Ka see jäi mulle eluajaks meelde ja jõudis otsapidi filmi.

“Kallis õeke” pole aga ainult õudus- ega fantaasiafilm, vaid tegeleb ka reaalelu problemaatikaga nagu varanduslik ebavõrdsus ja naiste olukord Kagu-Aasias. Kas suhteliselt vaeses Laoses on levinud säärased abielud tunduvalt jõukamate Lääne meestega, nagu filmis näha saab?

Ses suhtes on film tõetruu. Lao naised abielluvad tihti välismaalastega. Levinud on mõtteviis, et abielu Euroopa, Ameerika või Austraalia mehega nii-öelda päästab lao naise, tõstab ta ühiskonnas kõrgemale positsioonile, teeb rikkaks ja toob õnne. Tegelikult ei vasta see muidugi tõele. Pigem kipub neis abieludes esile kerkima palju kultuurilisi probleeme ja konflikte mõlema poole, mitte ainult naiste jaoks. Samad vastuolud ilmnevad ka “Kalli õekese” meespeategelase Jakobi puhul, kes on lao keele küll ära õppinud, kuid keeldub seda rääkimast ning ei taha alluda Aasia ühiskonna nõuetele. Ja tema naine Ana omakorda keeldub põikpäiselt mehega tema keelt rääkimast.

Olles ise rahvuselt lao, kuid Ameerikast pärit, olen tihti näinud, kuidas lao naised astuvad Lääne meestega suhteisse nagu tuhkatriinud printsidega, lootes igavest õnne, kuid kahekesi jäädes tekib hulk probleeme teineteise mõistmises, teise poole kultuurilise taustaga kohanemises, kompromisside tegemises. Sageli usub üks või teine pool, et just tal on enamasti õigus, kuid küsimus on pigem poolte erinevate kultuurilinormide teadvustamises.

Ja siis istuvad need Lääne mehed öösiti sõpradega baaris, sest kodus valitseb frustratsioon, mida nad ei oska kuidagi lahendada. Kui Tambet rolliks valmistus, käisime korduvalt Vientiane baarides vaatlemas neid “valgeid lunastajaid”, nagu ma neid nimetan – valitsusvälistes organisatsioonides töötavaid Lääne mehi, kes tunnevad siin, et neil on alati ja igas olukorras õigus, kuid vaevlevad samal ajal tõsise frustratsiooni ja stressi käes, sest ei suuda endale tunnistada, et võib-olla püüavad nad Ida probleemidele läänelike lahendusi peale suruda. Filmis on otseseid tsitaate nii neilt meestelt kui mu sõbrannadelt, kes on Lääne meestega abielus.

Valitsusvälistes organisatsioonides töötavate meeste kõrval leidub Aasias omajagu Lääne mehi, kes otsivad lihtsalt seksi või usuvad, et Aasia naised on mingis traditsioonilises mõttes naiselikumad kui emantsipeerunud Lääne naised.

See on kohutav eksitus, mida ma nimetan kollapalavikuks – need mehed ihaldavad Aasia naisi kui eksootilisi, naiselikumaid, allaheitlikumaid. Aasia naised pole sellised. Näiteks mu filmi kangelanna Ana hoiab oma meest ja annab talle kohati järele nõnda, nagu Lääne naine seda ei pruugi teha, kuid teisal paneb Ana oma tahte sellisel moel otsustavalt ja kindlameelselt maksma, nagu Lääne naine samuti ei pruugi teha.

Pidasin oluliseks neid teemasid näidata, sest ei Laose ega isegi Aasia kinos laiemalt ei kiputa neist asjust miskipärast eriti rääkima. Aasias on hulk seks-emigrante (sexpat) – pahelisi valgeid mehi, kellel võib oma kultuuris ja ühiskonnas naissuhetega raskusi olla, nii et nad tulevad siia kerget saaki otsima. Ja kuna paljude Aasia naiste seas on juurdunud eelarvamus, et säärane suhe ülendab neid kuidagi, siis neist saabki kerge saak. Säärane mõtlemine on Laoses väga levinud ning koos tekitavad need mehed ja naised seksikaubandust toitva nõiaringi.

Filmi kangelanna Ana on äärmiselt ebakindel, kuna on abielus valge mehega ning inimesed võivad teda seetõttu pidada samaväärseks baaritüdruku või sekstöötajaga. Filmi teine naispeategelane – Ana noor sugulane, koduabilisena tema juurde tööle võetud Nok (Amphaiphun Phommapunya) – teebki seda. Anal on raha, maja ja auto ning kui Nokil soovitatakse temast võtta ning minna baari välismaa meest otsima, siis Nok võtab seda tõsiselt.

Oma iiri-ameerika abikaasa Christopher Larseniga [ühtlasi Mattie filmide stsenarist] Vientiane tänavail liikudes näen alatasa, kuidas sedasorti mehed vaatavad teda tunnustava pilguga – tubli, said hakkama, leidsid endale alistuva, orjaliku Aasia naise.

Filmiski näidatud baaris küsis keegi seljakotiturist mult kord, palju öö maksab. Andsin talle õpetuseks vastu kõrvu. Tahtsin "Kalli õekesega" sellele suurele ja lahendamatule probleemipuntrale tähelepanu juhtida.

Kas Laose ühiskonna tõsiseid probleeme poleks mõttekam käsitleda žanrifilmi asemel pigem kunst- või autorikino vormis?

“Kallis õeke” ongi suures osas kunst- ja autorikino. [Naerab.] Ei, ma arvan, et film peaks muuhulgas ka lõbus olema. Žanrifilme on tore teha, žanrifilmi-kogukond on lustakas ja sõbralik. Inimesed nagu mu produtsendid Annick Mahnert ja Todd Brown või Fantastic Festi asutaja Tim League on nagu suur, hooliv ja abivalmis perekond. Kardan, et draama või kunstkino vallas, kus igaüks ajab kitsalt oma rida ja püüab omaette silma paista, tunneksin end üksikuna.

Mis puutub ühiskondlikku problemaatikasse, siis poliitiliseks filmiloojaks ma end ei pea, küll aga leian, et žanrifilm on parim vorm, milles sotsiaalprobleemidest rääkida. Draamavormis rääkimine võiks muutuda näpuvibutamiseks või jutlustamiseks, mida ma üldse ei taha teha. Eelistan viidata tegelikult eksisteerivatele probleemidele fantaasiamaailma kaudu ja lasta vaatajail endal nende üle järele mõelda. Mul puudub võime tulevikku ennustada või ühiskonda muuta, kuid ma saan näidata olemasoleva reaalsuse detaile väljamõeldud raamistikus. Ehk aitab see ühiskonnal probleeme näha ja otsustada, kuidas edasi liikuda.



Oled rääkinud, et ei kuulu kinofanaatikute hulka, kuid Darren Aronofsky “Must luik” avaldas sulle sügavat muljet. Mis filmid sulle veel on mõjunud?

Enne filmiloojaks saamist olin baleriin ja “Must luik” tundus mulle väga tõepärane – näiteks tihti ja pikalt tegelasi selja tagant jälgiv kaamera meenutab, kuidas tantsu õpitakse enamasti kogenumat tantsijat selja tagant vaadates. Ma polnud säärast balleti kujutamist kunagi varem ekraanil näinud, see inspireeris ja mõjutas mind kõvasti.

Teine mulle mõjunud film, mida ma armastan ja alatasa üle vaatan, on animatsioon “Ratatouille”, kus kaameratööl on sama suur roll kui tegelastel ja tegevusel. See, kuidas kaamera jookseb peategelasest roti ees ja taga, kukub temaga vette ja nii edasi, võib publiku kohati lausa hingetuks võtta. No ja tegelased ning nende hääli tegevad näitlejad on ka uskumatult ilmekad – oleksin üliõnnelik, kui suudaksin oma näitlejad sama hästi mängima panna kui see rott.



Näitlejaist rääkides – kas Tambet Tuisk oli esimene proff, kellega oled töötama sattunud?

Jah. Laoses pole profinäitlejaid. Küllap see olukord võis ka Tambeti jaoks veider olla, sest ilmselt olin mina esimene mitteprofessionaalne režissöör, kellega ta on koos töötanud. Aga ta oli väga avatud ja sõbralik, sai aru, et tegu on arengumaaga, kus ei saa talle pakkuda Euroopaga võrreldavaid tingimusi, oma treilerit või assistenti.

Meie meeskonda kuulus ainult tosin inimest, kolm neist kogemusteta praktikandid ja Tambet oli üks meie seast, nagu pereliige. Kuna ma pole kinofänn ega tea, kuidas teised režissöörid töötavad, siis ootan näitlejailt, et nad suhtleksid omavahel ning pakuksid välja oma nägemuse rollist, peaaegu improviseerides. Tambet oli rolliks suurepäraselt valmistunud, väga professionaalne ja talle sobis see töömeetod suurepäraselt.

Kuidas sa eestlastega koostööd tegema sattusid?

Cannes’i festivali programm “Maailma filmivabrik” (“La Fabrique des Cinémas du monde”) valib igal aastal välja kümme filmiprojekti ning koolitab neid kaasprodutsente otsima. Selle tegevuse käigus tutvustas Annick Mahnert mulle Sten Saluveeri, kes hakkas projekti vastu huvi tundma ja nii see läks.

Filmi meespeategelane Jakob pidi algselt olema austraallane või prantslane, sest enamus Laoses elavaid emigrante on neist riikidest pärit, kuid kuna mulle meeldisid Tambet ja tema töö, sai tegelasest eestlane. Ühtlasi saime Eestist filmile kunstniku Helen Lõhmuse, helirežissööri Rando Arandi ja operaatori Mart Ratassepa. Mardiga tekkis meil lausa imeline sümbioos – olime nagu siiami kaksikud, vaat et lugesime teineteise mõtteid.

Suure osa filmi järeltöötlusest tegime samuti Eestis, kus helilooja Sten Šeripovi ja soome koloristi Henri Pullaga koos töötada ning filmi Orbital Voxi stuudiois helindada oli puhas rõõm, kuigi hirmus külm oli.



Sirbile tehtud intekas, siin kärpimata ja toimetamata kujul.

6. apr 2017

Goldi linn / City of Gold

"City of Gold", USA 2015. Rež. Laura Gabbert. 96 min.


Ihu ja hingega millelegi pühendunud inimesi on ikka huvitav vaadata. Staar-toidukriitik Jonathan Gold on kahtlemata säärane inimene. Temast vändatud portreedokis peitub aga lisaks Goldi värvikale isikule ja toiduteemale, mida söandaks üldinimlikult isuäratavaks pidada, mu jaoks veel mitu intrigeerivat aspekti.



Esiteks kriitiku roll. Peeter Vihma kirjutas kunagi, et dokumentalistil tuleb valida, kas olla hea inimene või hea dokumentalist. Mistahes valdkonna kriitiku ees seisab see valik ehk veelgi teravamalt, ja otsus on tema eest paljuski ette ära langetatud. Meie üks teravamaid kriitilisi päid Alvar Loog nentis kord krestomaatilises kriitika-analüüsis, et sellist asja nagu armastatud kriitik pole lihtsalt olemas.

Tõepoolest, kritiseeritavad kiristavad häälekalt hambaid, kui nende geniaalsete saavutuste kohta midagi kohatut öeldakse. Nii nende eeskujul kui omapäi kaldub ka märkimisväärne osa auditooriumist arvama, et kui kriitikule miski ei meeldi, siis on ta ilmselt äpardunud kunstnik, kes üritab oma läbikukkumisi asjatult kompenseerida teiste saavutuste kohta sitasti öeldes. Sellele sobib alati vihjata, kui su arvamus kriitiku omast erineb. Igihaljas tuumapomm-argument on öelda, et kriitik pole objektiivne.

Vast pole siis ime, et kriitika pole teab mis magneedina mõjuv ala ja kriitikuid, eelkõige aktiivseid ja häid kriitikuid napib. Kes see ikka tahab, et teda veel nekroloogiski kurja ja kiimalise inimesena meenutataks.



Filmist jääb mulje, et Jonathan Gold on selle kriitiku igavese dilemma lahendanud, kirjutades eelkõige positiivseid arvustusi. Ta otsib Los Angelese üüratust metropolist välja häid roogi ja söögikohti ning soovitab neid. Paistab, et restoranikriitikuna on ta Homer Simpsoni vastand ning et tänu sellele on tegu erandiga, kes kinnitab Loogi sõnastatud reeglit. Goldi näidatakse mitte ainult hinnatud (ikkagi esimene Pulitzeriga auhinnatud toiduarvustaja), vaid ka armastatud kriitikuna. Paljud kokad ja toidupakkujad on talle siiralt tänulikud.

Eks toidukriitikas, millelt oodatakse ehk mõnevõrra vähem analüütilisust, ole seda positsiooni vast veidi lihtsam hoida, kuid mingil määral toimib see retsept ka kultuurikriitika puhul. Soovitused ja kiitus ei põhjusta paksu verd. Kas kriitika saab sellega piirdudes kriitikaks jääda või on tegu millegi muuga, on iseküsimus. (Gold ise väidab muide filmiväliselt, et kirjutab ka omajagu negatiivseid arvustusi.)



Teine märkimisväärne moment on toimetajate roll. Enesedistsipliin pole ilmselt gargantualikult isuka Goldi tugevaim külg ja kui toimetajad talt tekste väevõimuga välja ei pressiks, siis tõenäoliselt poleks ta kuulus toidukriitik, vaid lihtsalt üks püknilise väljanägemisega gurmaan, kellest keegi pole kuulnud. Toimetajatöö köögipoolest veidi teades - Gold pole kirjutajate seas mingi haruldane erand. Toimetajate kulissidetagune panus on paljude autorite ja tekstide puhul oluliselt suurem kui enamus lugejaid uneski oskaks näha.



Last, not least - asjal on ka poliitiline mõõde. Lõviosa Goldi tegevusest on keskendunud kõikvõimalikele rahvusköökidele, eelkõige Aasia ja Mehhiko omadele, mille pakkujaiks on maailmalinnas mõistagi sisserännanud.

Sellega seoses tahaks tervitada kõiki helmekesi ja muid migratsioonimuretsejaid: vaadake, härrased ja prouased, et te oma rahvusmustrilistes põlvikutes jalgu iial tai restorani ei tõsta, sushi peale sülitate ning igasugu kuskussidest, kebabidest ja muist meie komberuumile võõraist roogadest vähemalt penikoorma kaugusele hoiate.

Lürpige aga usinasti suhkruta kama ja kaerakilet, rüübake silgusoolvett peale, ning kui te head lapsed olete ning oma mõtteavaldustega liialt sots- ja muidumeediat ei reosta, siis toob näärisokk teile talistepühadeks pool kilo keedupekki ja külmavõetud kaalika. Bon appetit!


"Goldi linn" Sõpruses (N, 6.04.2017). Hinnanguid: IMDB (7.1/10), Rotten Tomatoes (91%).

5. apr 2017

Kood: soolõhe silumine / Code: Debugging the Gender Gap

"Code: Debugging the Gender Gap", USA 2015. Rež. Robin Hauser. 80 min.


Propaganda pole just parima mainega sõna, ent kui hästi tehtud propagandat vabatahtlikult tarbida, võib see olla nii huvitav, meelt lahutav kui nauditav. Seda ka filmi, sealhulgas dokfilmi kujul, isegi kui tegu on tõsisemat sorti manipuleerimisega Leni Riefenstahli või Michael Moore'i vaimus. Mitu auhinda saanud IT-dokk "Kood" pole küll nii manipuleeriv, kuid esindab siiski selget ideoloogiat, nimelt feministlikku, ja agendat, milleks on soolise ebavõrdsuse ja seksismi vähendamine itimeeste maailmas. Filmi põhieesmärk paistab olevat ärgitada koolitüdrukuid progejakutsele mõtlema.

Mõnelegi mehele ja vahest ka naisele mõjub taoline sissejuhatus ilmselt sama peibutavalt kui vanakuradile välk. Ent tempokat, tihedat ja sisukat "Koodi" tasuks vaadata isegi veendunud õigusluse-vastasel. Siin on palju värvikaid tüüpe ja säärast inffi nii progemise kui häkkerikultuuri ajaloost, millest nii mõndagi tuli vähemalt mulle küll uudisena.

Ühelt poolt sai pisut tarkust juurde, teiselt poolt tekitas film, nagu klassikud on öelnud, "ka mõtteid ja lisamõtteid". Mõne tegelase ja vaatenurgaga tahaks vaielda. Näiteks Pixari ope Danielle Feinbergi piiritu tehno-futu-optimism ("kõigist inimestest saavad varsti progejad") tundus mulle naiivsevõitu ja GitHubi arendaja Julie Ann Horvathi arusaamad seksismist ("kes ei näe seksismi just seal kus mina ja ei astu sellele vastu seal kus mina, on osa probleemist") totalitarismi-hõngulised. Ent doki puhul on poleemilisus ainult plussiks.

Ja kolmanda kandi pealt ei pea olema õrnas eas tütarlaps, et filmi hakkaja toon ja särasilmsed tegelased nagu vähemusi progema koolitav Reshma Saujani inspireerivalt mõjuksid. Endalgi tekkis hetkeks tunne, et ehk pole hilja veel vanuigi veidi progejamaks areneda.

Hariv, mõtlemapanev, tegudele innustav - no mida ühelt dokilt veel tahta.



"Kood" Sõpruses (4.04.2017). Hinnanguid: IMDB (5.8/10).

10. märts 2017

Kong: Pealuu saar / Kong: Skull Island

"Kong: Skull Island", USA 2017. Rež. Jordan Vogt-Roberts. 118 min.


Väga, väga, väga halb film, mida ei maksa mingil juhul vaadata.



Õigupoolest on päris patt sellele püretusele rohkem aega, energiat ja sõnu raisata, aga elan oma nördimuse siiski paari lausega välja.

Algne, 1933. aasta "King Kong" on üle aegade vaadatav klassika, ja seda sõltumata tänase pilgu jaoks naljakaist nurgelistest nukuanimatsioonidest, mis omal ajal esindasid efektikunsti viimast sõna. Majasuuruse ahvi ja tema veelgi suurema armastuse loojate geniaalne pulp-idee miksida Arthur Conan Doyle'i "Kadunud maailma" ürgpeletised kokku kaheksateistkümnenda sajandi muinasjutuga "Kaunitar ja koletis" sünnitas eeskujuliku B-sisuga filmi, mis on ühtlasi teedrajav suurteos ja kannatab veel järgmisel sajandilgi igasuguste mööndusteta kaeda. Selle nautimiseks ei pea tingimata olema ei filmiloo huviline ega Hollywoodi kuldaja entusiast.



Ka Peter Jacksoni eelmisel kümnendil valminud küllalt originaalitruus uusversioonis leidus stiili, südant ja vaimukust mitu korda enam kui kõigis todasama doyle'ilikku ürgmonstrumite teemat lüpsvais "Jurassic Parkides" kokku. Ja ka seitsmekümnendate "King Kongist", mida üldiselt kesiseks peetakse, on mul soojad mälestused - küllap sellepärast, et see oli esimene Kongi-lugu, mida lapsest peast nähtud sai. Veelgi madalamalt hinnatud brittide kuuekümnendate versiooni pole vaatama sattunud, aga olen valmis Üllar Jörbergi CD peale kihla vedama, et nii pask kui tänavune see olla ei saa.



Praeguseks hiinlastele kuuluv Legendary popkornivabrik on Kongi väärikast pärandist algaja režissööri värisevate käte abil kokku käkerdanud täiesti vaatamiskõlbmatu sodi. Nagu eelmistes uusversioonides astub siingi üles rida häid näitlejaid, kuid nende kõigi filmograafiat jääb see haltuuramaiguline piinliku stampdialoogi purssimine häbiplekina ehtima nagu kausitäis rosoljet frakisärgi maniskit. See kehtib isegi Sam L. Jacksoni puhul, kes on teadagi eluaeg paljude heade filmide kõrval usinasti ka igasugu kahtlases kräpis esinenud. Kuid kasvõi "Maod lennukis" on "Kongiga" võrreldes väga ontlik meelelahutus.



Ja kasting on ainult üks näide sellest, kuidas "Pealuu saar" pole tervikuna väiksem mitte ainult oma osade summast, vaid ka osadest ükshaaval võetuna. Tegevus tundub olevat seitsmekümnendaisse porditud ainult selleks, et toppida heliriba täis suurepärast rokiklassikat Jefferson Airplane'ist Black Sabbathini, aga kuna film on nii vilets, siis tundub see samasuguse kuritarvitusena nagu terve üleelusuuruse Kongi-eepose kohitsemine eriti kehvaks monstrimuuviks, kus puudub igasugune säde, sisu ja sidusus. Lisaks on ülejäänud helikujundus pealetükkivalt ilge.

Stsena poolest võib kasvõi mullust "Warcrafti" märksa sisukamaks, huvitavamaks ja õnnestunumaks pidada. "Kongis" pole stsenaristide bande suutnud kokku kirjutada ainsatki asjalikku tegelast, ainsatki leidlikku mõtet ega ainsatki sisukat lauset. Armastuslugu on vabše tuimestuseta amputeeritud.



Koletisefilmina on "Kong" kesisem kui ükski "Godzilla", kaasa arvatud too Emmerichi oma, mida vist suurt keegi ei salli. Ja uusversioonina pole see mitte ainult väga tõenäoliselt kõigi aegade halvim King Kong, vaid ka kõigi uusversioonide üldises mädasoos paistab "Pealuu saar" erilise mülkana silma. See on veel suurem ikaldus kui näiteks "Total Recall" 2012 või "Robocop" 2014.



Ainus, mida "Kong" üldse pakub, on kohatine visuaalne efektsus, aga paraku tähendab see enam-vähem pidevat tüütut pildiga vigurdamist, ka täiesti põhjendamatuis kohtades. Usu, sa ei taha seda näha. Veidralt püstises asendis ringi marssiv Kong ise meenutab mitte niivõrd ahvi, kuivõrd "Trolliküttide" jahiobjekti. Muud monstrumid pole aga iseenesest pahad ja võitlusstseene võib tehniliselt vaadatavaiks pidada.

Ent kui tunned miskipärast vältimatut vajadust neile pilgu peale heita, siis selleks pole vaja raisata kahte tundi ja hulka eurosid. Tee sel juhul endale ja tervele inimkonnale teene ning oota ära piraversioon, mis laseb kogu ohtra säsi edasi kerida ega toeta vähemalt rahaliselt säärase sodi produtseerimist tulevikus.


Kinolinke ei pane, pole vaja seda prahti kinos vaadata. Arvamusi: IMDB 7.3/10, Rotten Tomatoes 79% (mida p...?).

9. märts 2017

Rocco

"Rocco", Prantsusmaa 2016. Rež. Thierry Demaizière, Alban Teurlai.


Dokumentaal vananevast pornostaarist Rocco Siffredist algab mõnes mõttes pauguga, kuigi mitte selles mõttes. Rocco hääl räägib paar sõna endast, Rocco lubab avalikult ameti maha panna, Rocco filmib ungari näitsikuga sadomaso-maiguga seksstseeni. Too stseen võib ehk mõnele šokeeriv tunduda, kuigi on üles võetud igati vaoshoitud, esteetiliselt väljapeetud vormis nagu terve see dokk. Säärast anatoomiliselt detailset ja ekstreemset haardkoori, mida Rocco ise aastakümneid tootnud on, siin igatahes ei näe. Õigupoolest ei näe siin niigi palju kui näiteks Pasolini või von Trieri filmides, Noést rääkimata. Vähegi vilunum silm võib end üpris turvaliselt tunda. Vahest ehk liigagi turvaliselt.

Filmi algus võib jätta pigem ootuspärase, mitte kuigi paljulubava mulje: “Itaalia täkuks” kutsutav peategelane kasutab võimalust hoobelda oma lausa üleloomuliku libiidoga tavapärasest erineva publiku ees, filmitegijad aga on leidnud šansi peibutada sedasama publikut seksi ja vägivalla kõditavate teemadega. Palju ei paranda pidu ka jutt sellest, kuidas pornobisness on raske ja sel alal töötaja õnn üürike. Hollywood tegi selle meile mängufilmidega nagu Miloš Formani “Rahvas Larry Flynti vastu” (mis linastus meie kinolevis äpardunud tõlkepealkirjaga "Pornokuninga piinad") ja Paul Thomas Andersoni “Bugiööd” juba kakskümmend aastat tagasi selgeks.



Ent kui anda prantsuse dokumentalistidele Demaizière’ile ja Teurlai’le ning nende kangelasele Roccole natuke aega, siis võib tekkida ootamatu perversne huvi mehe isiku vastu – perversne mitte seksuaalselt, vaid psühholoogiliselt. Seda huvi ei pruugi pakkuda mitte tingimata üksikasjad, mida näidatakse või millest räägitakse, vaid vähemalt samavõrra need, millest järjekindlalt mööda vaadatakse või vaikitakse; eelkõige aga maalitava pildi vastuolulisus ja tegelase taotluste nurjumine. Nimelt on portreteeritav vändagängster jõudnud suhteliselt soliidsesse ikka, saanud viiekümneseks, ja tahaks nüüd tõestada, et temas on midagi enamat kui suguelu suurkuju – sügavust, keerukust, mitmemõõtmelisust, lausa traagikat. Kõik need mõõtmed kipuvad aga olema sama lihtsakoelised ja klišeepõhised kui keskmine pornovideo. Ja sama alasti.



Ka filmi autorid peavad Roccot omamoodi traagiliseks tegelaseks, ja seda ta ehk võikski olla, kui suuta uskuda tema siirusse. Paraku on Rocco jutu suhted tõega sama itaallaslikult ambivalentsed kui dokfilmi ja pornofilmi žanritel. Tema persooni vastu tärkava huvi pöördubki pahupidiseks ehk perversseks, kui katsuda filmis pakutavat mosaiikportreed kildhaaval kokku panna, püüdes aru saada, mida siit võib uskuda, mida mitte; aga ka sellest, kas ja mida Rocco ise räägitust usub, mil määral iseend ja oma olukorda endale teadvustab.

Kuidas neid kilde ka ei vali ja kokku ei säti, portree saab kokku justkui kubistlik – valedest ja vales suuruses tükkidest valesti kokku pandud. Mõneti eemaletõukav, kuid ka kaastunnet äratav nagu Cronenbergi “Kärbse” kangelane filmi viimases kolmandikus – ent seejuures mitte niivõrd ebainimlik, kuivõrd liiginimlik.



Põhikonflikt, mida Rocco isegi möönab, on töö ja eraelu, ebakonventsionaalse seksuaalsuse ning tavainimlike emotsioonide ja soovide vahel. Vaesest perest pärit poisi pornokarjäär tärkas kunagi soovist saada kuulsaks, kuid filmis ei tee keegi kordagi juttu sellest, et pornot tehtaks raha pärast – ei, motiiviks on ikkagi seksuaalne eneseteostus ja müütilistes mõõtmetes libiido välja elamine. Mingid rahamured ei tule kõne alla ka ametist loobumisega seoses.

Rocco oleks oma valikuis justkui täiesti vaba, tema ainus probleem olevat selles, et ta on “oma m*** pulga ori”, kui kasutada Kaur Kenderi sõnu. (Kenderile maksab seda filmi vaadates veel mitut pidi mõelda, sest kuivõrd Aivar Palumäe täht on vist ammu kustunud, siis on Kender siinmail käepäraseim pornoga assotsieeruv figuur, keda sobib Roccoga kõrvutada.) Rocco on ülivõrdes macho, hiigelriistaga saatür, maskuliinse printsiibi kehastus, kõndiv kürb, terve naissoo hirm ja arm nagu mõni antiikjumal, ütleme, Zeus.



Kust siis kurbus, kui hobi, kirg ja töö nõnda kattuvad? Põhiliselt sellest, et Rocco ei taha olla ainult ürghärg, vaid ka lihtne inimene, abikaasa, isa ja poeg. Ta armastab oma naist ja poegi, ja üle kõige armastab ta oma kadunud ema, keda ta kummardab lausa pühakuna, kuigi mamma ei naeratanud iial ja ajas inimesi kirvega taga. Ei pea olema Freud, et märgata, kuidas kogu Rocco seksuaalsus, sealhulgas selle müütiliseks paisutatud vägivaldsus, sadomaso-aspekt, on algusest peale seotud emaga. Rocco sellele viitavad lood pole just kõige usutavamad, kui ta neid rääkides ka hoolega häält väristab ja pisara silmast pigistab, kuid kõnekad on need sellegipoolest.



Nagu ütleb itaalia vanasõna: se non è vero, è ben trovato (kui see pole tõsi, on see hästi välja mõeldud). Sellele stiilipuhtale oidipaalsele sõlmele lisandub katoliiklik süü, oma seksuaalsuse nägemine saatanana ja seksmängud ristiga. Kui Rocco ei peidaks pead liiva alla, ei püüaks oma karjääri ja kalduvusi õigustada ja välja vabandada, vaid pühenduks täielikult sadistlikule seksile, siis võiks ta olla üleelusuurune absurdikangelane, Camus’ don Juan ja de Sade ühes isikus.



Aga ei midagi säärast. Rocco ei otsi tõde, ei ihka ammendada võimalikkuse riiki, vaid igatseb lihtsat elu, tahab naasta lihtsate rõõmude juurde, raatsimata samas loobuda ka tolle igatsusega ühitamatust elutööst, millel püsib kogu tema identiteet. Eks ühelt poolt ole tema eas juba hiljavõitu ka kurssi muuta, aga teiselt poolt pole see ju vanade meeste ala.

Kuid Rocco ei arva hetkekski, et tema probleeme võiks tekitada või süvendada saabuv vanadus. Kus sa sellega, sellele on parem mitte mõeldagi. Ega seda kõike ei saa Roccole tegelikult ette heita, eks need ole üsna üldinimlikult lahendamatud dilemmad.

Ent Demaizière ja Teurlai toovad Rocco ja teiste oma filmi tegelaste omailma esile nii groteskselt paksudes ja eredais värvides, et ka vaatajale ei saa vast ette heita, kui tal hakkavad seda nähes suunurgad kõrvade poole kiskuma.


Postimehele kirjutatud lugu (toimetatud leheversioon, maksumüüri taga).

"Rocco" kinodes: Artis, Plaza, Apollo. Arvamusi: Brigitta Davidjants, Feministeerium; Rainer Sarnet, Sirp.

8. märts 2015

Chappie

"Chappie", USA 2015. Rež. Neill Blomkamp. 120 min.


Kõik kolm Blomkampi sule ja käe all siiani sündinud ulmeoopust on olnud inimsoo tulevikuväljavaadete asjus pessimistlikud. Kõigist vaatavad vastu metropolid ja postapokalüptilised getod, mida kindlal käel valitsevad ühelt poolt kroomiläikene korporatiivmasinavärk ja teiselt poolt lihtsalt kriminaalid. Inimlikkust ja soojemaid toone leidub neis maailmades kui üldse, siis alamklassides, aga pigem ikka muudes olendites kui inimestes.

Siin on nimikangelaseks vanarauana maha kantud politsei-droid, kellele noor hakkaja tarkvarainsener hobi ja eksperimendi korras isiksuse installeerib. Teada-tuntud ulmekinost võiks “Chappiet” iseloomustada kui peegelpildis “Robocopi” või ka tormakamat ja vägivaldsemat versiooni Spielbergi “AI” teemadel. Eeskätt siis tumedatooniline ulmemärul, aga mitte ainult. Blomkamp on siia sisse kirjutanud ka mõttearendusi teadvuse ja moraali olemusest, kuid need jäävad põhjalikult kireva gräfitiga kaetud, servast pudeneva fassaadi, tiheda linnapadriku ja kõrgtehnoloogia varju.

Välisilmelt on mängude ja anime kõrval hoogsalt kunstilist inspiratsiooni ammutatud neoonkarva gängsteri-blingist ühes selle sõnaohtra ärplemise, püssiliputamise ja tekno-põhise hiphopiga. Pealtvaates efektne, hoogu ja põmmutamist jagub, nagu Blomkampil ikka. Kohtadeks, kust moekad spordisussid kipuvad - nagu varemaltki - pitsitama, on tegelaskujud ning loo enda ülesehitus.

Küllap võib sest kirjust kaosest soovi ja sobiva meeleolu korral leida lisaks futuristlikule lammutamisele huvitavaid vastukultuurilisi märke, huumorit ja muudki meelepärast, kuid mu jaoks sai sedakorda süngust ja tehno-misantroopiat liiast.



Arvamusi:
IMDB (7.4/10), Rotten Tomatoes (30%), Mart Noorkõiv (★★½).

13. veebr 2015

Kristus elab Siberis

"Kristus elab Siberis", Eesti 2015. Rež. Arbo Tammiksaar, Jaak Kilmi. 85 min.


Kas on eesti dokumentalistid hakanud eesti lugude kõrval rohkem rajataguseid lugusid jutustama või olen ma neid juhuslikult sattunud rohkem nägema, kuid Aafrika-päästmise ja Riia prügikeelu järel on see juba kolmas sel hooajal. Sedakorda siis vene lugu, mis on võrreldes viimase aja karmi Venemaa-teemalise kinoga nagu “Parandusklass” või “Leviaatan” silmapaistvalt leebe ja lootusrikas, mitte rusuv ega masendav.

Pealkiri viitab küll Vissarionile, kuid filmis astub Siberi messias üles pigem müstiliselt mõjuva eemalolekuna, tema ümber koondunud kogukonna ja portreteeritava pere elu taustalt juhtiva ja käivitava jõuna. Erinevalt mõnestki sinutorus rippuvast Vissarioni-reportaažist ei kõnele Tammiksaart-Kilmit mitte niivõrd Siberi messiast, religioonist ega oma suhetest nendega, kuivõrd vissarionlaste ilmavaate ja eluviisi mõjust järeltulevale põlvele. Selline publikusõbralik mõelge-keegi-ka-lastele lähenemisnurk.



Hukas ilmast ära pöördunud küla paistab filmis idülliline, külarahvas rahulik ja rõõmsameelne, ainsaks kogukonna-siseseks konfliktiks mudilaste põgus nägelus. Lugu kulgeb tasa ja targu, pikalt, laialt ja meditatiivselt. Mõtlemisruumi on nii palju, et silm võiks loojagi vajuda, kui üles ei kerkiks tõsisem vastasseis külavälise ilmaga: ema Sveta on Peterburist vissarionlaste juurde kolides lapsed kaasa võtnud ning isa Magomed püüab neid võimudelt abi otsides tagasi saada. Seegi ei kõiguta valdavat headuse- ja muinasjutu-usu õhkkonda, mida näidatakse sümpaatiaga, kuid pealetükkivuseta - mingit misjonit endale ei lubata, vastuvõtutõrget ei tekkinud, pigem ärkas huvi Vissarioni teemal veel üht koma teist vaadata. Selgub, et tal on mõndagi öelda.

Ning tagatipuks jäi küla-arkaadiaga võrdselt meelde filmi raamistav kergelt nukker kaduvikumeeleolu valge liblika suvega.



"Kristus elab Siberis" linastub kinodes 13. veebruarist 2015. Arvamusi: Donald Tomberg / Sirp.

11. veebr 2015

Metsik / Wild

"Wild", USA 2014. Rež. Jean-Marc Vallée. 115 min.


Jean-Marc Vallée filmidesse kipub ikka olema pakitud nii palju suuri tundeid, otsatut draamat ja muusikavideolikkust, et need turnivad alatasa ohtlikult pateetika, sentimendi ja häbematu melodraama piiril, kuid, mis mu jaoks otsustav - siiski teatud delikaatsust ja isikupära säilitades, lauslabasusse libastumata. Sedagi väikest, üpris sirgjoonelist ja lihtsa moraaliga eneseleidmislugu saaks kergesti ette kujutada hoopis ühesemalt ja kitsamalt kõige laiemale võimalikule keskealisele naissoost sihtgrupile suunatuna, turvalisemas võtmes vormistatuna, ilma autoriomase detailitäpsuseta.

Ehk siis kellegi teise käe alt tulnuna poleks seda Oprah’ lugemisklubi lemmikraamatu ekraniseeringut võib-olla üldse vaadata kannatanud. Või mingite teiste näitlejatega. Aga praegusel juhul - kui tuleks eelistusi reastada, siis lahterdaks “Metsiku” enda jaoks “Café de Flore” ja “Dallas Buyers Clubi” vahele.

Kõheldes, kas vaadata või mitte, võib endalt näiteks küsida, kuidas on parasjagu su suhted “Kondori lennu” või malickuliku sisekõnega.




Hinnanguid: IMDB (7.3/10), Rotten Tomatoes (90%), Ralf (4/10).

5. veebr 2015

Jupiteri tõus / Jupiter Ascending

"Jupiter Ascending", USA 2015. Rež. Lana & Andy Wachowski. 127 min.


Üüratu ulmemuinasjutt lihtsast immigrandineiust, kes leiab end galaktiliste ülijõudude vägikaikaveo keskelt. Vundamendiks on tähesõjad ja Tuhkatriinu, pealisehituseks koomikslik-animelik kokteil vabalt kõikjalt kokku laenatud motiividest, mis jahib võimalikult igasuguse ealise, soolise ja kultuurilise taustaga vaatajaskonda, püüdes pakkuda igaühele midagi ning hoidudes tabusid torkimast.



Kui enamasti on tehnikaimesid ja plahvatusi tulvil kosmoseulme meessoole sihitud, siis “Jupiteri tõusu" on lahkesti külvatud ka tüdruklapsi köitvaid märke: printsid-printsessid, õukonnaintriigid, pulmatseremoonia, rüütellik libahunt. Ja kohe jälle teise kamaluga grandioosset kosmosetehnoloogiat ning üpris abstraktselt mõjuvat madinat otsa, et poeglapsedki end tõrjutuna ei tunneks.

Ameeriklaste reiting on PG13, meil alla 12 ei soovitata - tähendab, et kuigi filmiuniversum on sünkjalt apokalüpsise-hõnguline, ollakse siin graafilise vägivalla ja verega tagasihoidlikud ning seksuaalsusest hoitakse karskele kaugusele.



Üsna tõsimeelne värk on, ei püüta iga hinna eest kildu rebida nagu pealtnäha suht-koht sarnastes “Galaktika valvurites”. Viimasega ühendab “Jupiteri” aga ilmaruumi ülevus, kirju tegelaste hord ning loo hajus siia-sinna vonklemine ettekäändena efektsete detailide, karakterite ja kaadrite esitlemiseks. Valvureile heideti ette MacGuffini-jahti, siin pole õieti sedagi - kangelastel justkui puuduks selge siht või lahendus, mille poole püüelda, asjad lihtsalt juhtuvad nendega.

Üldmuljelt sarnaneb Wachowskite uus oopus lisaks nende endi “Pilveatalasele”, Lucase eeposele ja Bessoni “Viiendale elemendile” eeskätt viimaste "Star Treki" filmide ning sedasorti koomiksikinoga nagu “Thor” ja “Roheline latern”.



Suurele ekraanile sobivat silmarõõmu jagub “Jupiteri tõusus” tublisti rohkem kui näiteks Nolani “Tähtedevahelises”. Kohatu oleks filmi väljanägemise ja kunstnikutöö kallal nuriseda. Kui nuriseda, siis näitlemist eeldavate stseenide, eriti nende kallal, mis peaksid kujutama nii-öelda argielu, ja eriti siis, kui simuleeritakse venekeelset dialoogi. Sisu tervikuna on, nagu Nolanilgi, säärane tohuvabohu, millesse siin põhjalikult vast süvenema ei hakkaks, paar tähelepanekut ainult.



Kangelanna kõrval, kes miskipärast kannab patriarhaalse peajumala Jupiteri nime, on filmi positiivseimaks kangelaseks tiibadest ilma jäetud, garderoobivalikul musta eelistav mitte-inimtegelane - nagu Disney “Pahatariski”. Ehk siis traditsioonilise ikonograafia kohaselt langenud ingel, deemon või surmaingel. Maleficentil olid lisaks peas sarved, siin on tüüp geneetiliselt libahunt ja tema nimi on Kain. Selline kergelt antikristlik sümboolika.

Geneetika on ka muidugi teemaks, ja sujuvalt seotud reinkarnatsiooniga, mis leiab aset, kui juhtumisi, mitte kloonimise teel, tekib täpselt sama geenijärjestus. Klm-i kommentaare tahaks kuulda.



Eelmainitud “Tähtedevahelisest” erineb “Jupiteri tõus” märksa hoogsama visuaalse fantaasia ja väljapeetuse kõrval ka ühiskondlik-ideoloogilise meelsuse poolest. Ei saa vast öelda, et Nolani filmid globaalkapitalismi kummardaksid, kuid veel vähem usuvad nad vastuhakku või muutuste võimalusse. Nii Batmani-seeria kui “Tähtedevaheline” andsid mõista, et isegi kui süsteem on tervikuna valel teel, siis alternatiivi pole.

Wachowskid on, vastupidi, ikka idealiseerinud orjaikke purustamist ja kutsunud barrikaadidele. Ka “Jupiteri tõusus” kuulutavad tumedad jõud eesotsas Balemiga - mis sümboolne nimi -, et elu kui selline võrdubki tarbimisega ning selle ainus eesmärk ja mõte on kasum. Suurim väärtus olevat seejuures aeg.



Mis ajasse puutub, siis Wachowskitele kulub seekord kaks tundi vaataja aega, samas kui Nolanile läks viimati kolm. Nii selle kui visuaali tõttu eelistan “Jupiteri tõusu”, kuid eks ole mõlemad ühe ja sama meelelahutusbisnessi kõrgliiga mitmesaja-millised võrsed, nii et Wachowskite kapitalismikriitika on pigem näide sellest, kuidas süsteem hõlmab vähimagi vaevata ka iseenda kritiseerimist ja mõistab seda edukalt kaubastada.

Igati meelelahutuslik näide, seda kahtlemata. Nagu kirju õhupall - ilusti hõljub, ise tühja täis. Rikkalikult maitsestatud popkorn.




PS. Vaatasin filmi linna odavaimast kinost kalleimaks transformeerunud Kosmoses. Maja on seest kebjalt üles vuntsitud, läigib ja sätendab vestibüülist kemmerguteni. Ekraan on avar, prillid on suured ja pilt kena, kuigi kolmdee-usku see mind muidugi pöörata ei suutnud. No hämar igatahes ei paistnud, mis on kolmdee puhul juba tase (aga võib-olla pole see film ka mujal hämaram, kontrollima ilmselt ei hakka). Võimendus ei tundunud kurdistav, nagu mõni on kurtnud. Igati kvaliteetne kinokogemus, kuigi ei oska nüüd öelda, kas või kuivõrd teistest kinodest etem.



Hinnanguid: IMDB (6.3/10), Rotten Tomatoes (28%).