22. juuni 2019

Eile veel / Yesterday

"Yesterday", UK 2019. Rež Danny Boyle. 116 min.


No see on lihtsalt nunnu. Kes veel kui mitte Richard Curtis on ületamatult osav selliseid üldvõluvaid kohevaid moosipilvi kokku kirjutama ja kes veel kui mitte Danny Boyle on õige mees neid hoolega harjutatud hooletult nooruslikus käekirjas filmiks vormistama. Mõlemad vanameistrid on heas vormis.

Kuidas tõlkida eesti keelde delivers? See oleks justkui midagi enamat kui ootuspärane. Teeb, mis lubatud? Kah nagu vähevõitu öeldud. “Yesterday” suudab mõneti üllatuslikult pakkuda veidi enamatki kui tugevate tegijanimede, tugeva muusika ja tugeva idee summat. Mitu head nalja ja isegi mõni üllatus. Mingit sügavust siit muidugi ei leia, a miks peakski. Ulmesugemetega romkommina lihtsalt tore heatujulugu, suve- ja kohtinguhitt.

 Ja ühtlasi märksa mõnusam pop-ekspluatatsioon kui ükski tavapärane biopic muusikute raskest elust kuulsusekoorma all. Hollywoodi välisajakirjanikud, kes talvel hindasid “Bohemian Rhapsodyt” aasta parima draama (!) kuldgloobusega, peaksid tuleval aastal “Yesterdayle” vähemalt kuldgalaktika andma. Mitte et “Rhapsody” oleks oma mainekujunduslikus voolujoonelisuses kehv toode olnud, aga tõe ja õiguse huvides tuleks tunnistada, et palju kergemeelsem “Yesterday” on sellest muusikalise meelelahutusena samavõrd üle kui biitlid bändina Queenist.



"Eile veel" kinodes: Artis, Forum, Apollo. Hinnaguid: IMDB (6.7/10), Rotten Tomatoes (69%).

19. mai 2019

BAFICI: homorahu, natsizombid ja solidaarsus

Buenos Airese filmifestival on elevant, kes ei mõtle ega arva meist kuigi palju. Tuleb ise endalt küsida, kuis Eesti kauge megafauna taustal paistab.



Filme ilmas on mitu tükki, kõiki näha me ei saa. Iga suur kinofestival sisaldab haaramatut vaatepunktide paljusust ja mitmekesisust, võimalust näha maailma enamail viisidel kui keegi kahe nädala jooksul vastu võtta suudab. Sadadest filmidest koosnevaid kavu ei jõua juba puhtfüüsiliselt selle ajaga ammendada, vaimsest vastuvõtuvõimest rääkimata. Üksikisiku jaoks on see müriaad, musttuhat, lõpmatus – kujuteldamatult suur küllus, mis pähe ei mahu. Sama hästi võiks mulle näidata Jorge Luis Borgese keldrisse peidetud Alephi – punkti, singulaarsust, kust paistab korraga kogu kõiksus, mikro ja makro, kõik, mis üldse on. Argentiina kirjanik sai oma loos seda kõike korraga ka tajuda, lihtsurelikule käib see üle jõu. Karta võib, et isegi Aleph ei aitaks. Tuleb teha valikuid, saada hakkama vähega: hääle, pildi ja tähega, nagu poeet ütleb.

Nii festareil kui tsiviilelus läheb vaatamisvalikuist, olgu nad juhuslikud või informeeritud, täkkesse ja korda vaid väike osa. Aga kui juba veab, tuleb meelde, et jagatud hüve pole pool hüvet, vaid topelthüve – sestap ka käesolev lugu mõnest kõneväärt filmist, mida Buenos Airese indikino festivalil BAFICI kaetud sai ja mis ka Eesti publikut kõnetada võiksid. Borges nägi Alephis ühes kõige muu olevaga kogu planeedi peegleid, millest ükski ei peegeldanud teda. Filmindus on üksiti diskokera, mis peegeldab ka vaatajat ja tema omailma uute nurkade alt. Enamikku allpool mainitud linateostest meie kinolevvi küll loota ei söanda, kuid kohalikele filmipidudele pimedaist öist Festhearti ja Haapsalu õudus- ja fantaasiafestini ehk siiski. Ja telesse ja netti.



Esmalt paar sõna Buenos Airese festarist. See on enam-vähem meie esindusfestivali PÖFFiga võrreldav üritus nii programmi mahult kui ealt, sündinud vaid kaks aastat hiljem, 1999. Publikut on argentiinlastel muidugi rohkem, tänavu ligi nelisada tuhat, aga eks ole neil rahvast ka palju rohkem. Ainuüksi Buenos Aireses ja selle eeslinnades elab kümme korda rohkem inimesi kui terves Eestis. Meie festival kuulub see-eest A-kategooriasse, mis on vist suur asi.

Kava on Argentiina festivalil, nagu nimigi ütleb, keskendunud rohkem sõltumatule kinole, sealhulgas debüütidele, kodumaisele ja laiemalt Ladina-Ameerika toodangule. Paljude tundmatute kõrval jagus aga küllaga ka suuri nimesid nagu Trier, Sorrentino, briti anarhisti Julien Temple’i retrospektiiv ja meistriklassid või säärased ajatud peavooluhitid nagu “Tulnukas” ja “Visa hing”. Lastefilmide seas oli Eestigi “Kapten Morteni” näol esindatud.



Eesti festivalidega võrreldes tundub BAFICI oskavat endas ühendada PÖFFi ja TartuFFi parimad küljed: esimese aktuaalse ja esindusliku programmi, teise mõnusa sotsiaalsuse, publikusõbralikkuse, lebo ja rahvapeo õhkkonna. Polnud näha tüütult palju punaseid vaipu, punaseid jooni, jäika hierarhiat ega kastisüsteemi, kus vaataja on statistilise üksuse rolli taandatud. Trügida ei tulnud, sest argentiinlased on vist planeedi järjekorralembeseim rahvas, kes moodustab eeskujuliku saba kõikjal, kus vähegi saab: bussipeatuses, pangaukse taga, toidupoes ja apteegis, kinost rääkimata.

BAFICI piletid maksavad kordi vähem kui tavaline multipleksikülastus, paljud linastused ja vabaõhuüritused on ka tasuta. Nädalavahetuseti suletakse põhilises filmipeorajoonis Belgranos mitme kvartali ulatuses liiklusele kuuerealine tänav, et igas vanuses publikule mudilasist raukadeni välikino teha ja muud temaatilist meelelahutust serveerida. Fiestat soosib kesksügisene aprilliilm, mis meenutas Eesti suve heldeimaid hetki, mitte Argentiina pealinnas südasuvel, ütleme jõulude ja aastavahetuse paiku valitsevat troopilist leitsakut. Ning kuna linna vaib on samuti meeldiv, eurooplase pilgule vahemereliselt sulnis ja sõbralik, siis üldmuljelt Karlovy Vary kõrval mõnusaim filmifestival, kuhu sattunud olen.

Mida näha sai?





Teerullita homoseksuaalsus

Silmatorkavalt palju paistis olevat lugusid soosiseseist armu- ja peresuhteist. Lõuna-Ameerika on planeedi kõige katoliiklikum manner ja Argentiina enam kui neljakümnest miljonist elanikust kaks kolmandikku on katoliiklased. Jumalateenistusel käib küll vaid iga neljas-viies, ent kirikul on siiski ühiskonnale suur mõju. Abort on siiani illegaalne, välja arvatud vägistamise puhul või kui on oht naise elule ja tervisele - ja neidki erandeid üritatakse kohati mitte rakendada, isegi alaealiste puhul. Kõlaks nagu tõotatud maa järvide-vooglaidude koolkonna vundamentalistidele, kui Argentiina poleks aastal 2010 esimese Ladina-Ameerika riigina seadustanud homoabielu kiriku vihasest vastuseisust hoolimata.

Näiteks Buenos Airese peapiiskop Jorge Mario Bergoglio, kellest paar aastat hiljem sai praegune paavst Franciscus, kirjutas enne eelnõu vastuvõtmist, et see käivat Jumala plaani vastu, kahjustavat mehest, naisest ja lastest koosnevat perekonda kui sellist ning seadvat ohtu selle olemasolu. Raske öelda, milles kahju täpsemalt seisnema peaks, aga igatahes on praeguseks homoabielu või tsiviilkooselu seadustanud veel hulk Ladina-Ameerika riike eesotsas Brasiiliaga, ja Argentiinas on avalikkuse toetus homobielule kasvanud.



Argentiina filmides paistab see taust avalduvat nii, et homoseksuaalsusest ei tehta enamasti suurt numbrit, isegi kui see on kesksete teemade hulgas. Ehk on asi argentiinlaste üldiselt päikselisusse kalduvas loomuses, aga paistab, et meestevahelisi ja naistevahelisi armusuhteid võetakse väga rahulikult, mitte valulisemalt kui heteroseksuaalseid – teisisõnu üldse mitte kuigi rängalt, seda vähemalt linnaelu kajastavais lugudes. Näiteks “Adopteerijad”, mille teema sisaldub pealkirjas, sarnaneb kerge keskealiste suhtekomöödiana toonilt ja meeleolult hiljuti meie kinodes linastunud vananeva argentiina heteropaari lahku-kokku-looga “Ootamatu armastus”.

Külakogukonnas võidakse geiseksi muidugi ka rangemalt suhtuda, isegi vägivaldseks muutuda, nagu näitab lihtsakoeline draama “Paksu nahaga mehed”, mis rooskab preestrite pedofiiliat ja seda varjavat kiriklikku ringkaitset. Ent selleski oli mingit pasolinilik-rustikaalset süüdimatust.

Hoopis huvitavam geirubriigi film oli festivali argentiina konkursi võitja Lucio Castro “Sajandi lõpp” – lüüriline, silmapaistvalt esteetiliselt vormistatud armastuslugu, mis mängib mittelineaarsel ajajoonel läbi ühe Grindrist algava suhte võimalikke variante.

Kuid mulle jättis veelgi sümpaatsema mulje staažika argentiina lavastaja Liliana Paolinelli “Veamarginaal”, mis saaks Bechdeli testis sama maksimumilähedase tulemuse kui mullune ohtralt pärjatud paraguai naissuhtedraama “Pärijannad”. Paolinelli film pole nii tõsine, pigem romkommilik, kergem ja helgem - kuid siingi pole peategelane enam esimeses nooruses, kõik tegelased on naised, mehi vaat et ei mainitagi. Ilusad, inimlikult köitvad naiste maailmad.




Tõepoolest traagiline geifilm on aga tänavuse BAFICI peaauhinna, rahvusvahelise konkursi võitja - Ühendriikide dokumentaal “Ükssarvik”, autoreiks debütandid Isabelle Dupuis ja Tim Geraghty. Seda reklaamitakse loona tundmatust muusikust Peter Grudzienist, kes olla olnud seitsmekümnendail üks esimesi avalikult kapist väljunud muusikuid mitte just kõige homosõbralikumas kantriskeenes.

Too sünopsis juhib aga ootusi veidi vales suunas, sest filmi tuum ja põhikonflikt pole mitte seksuaalses identiteedis ega tunnustamata loomingus, vaid psüühikaprobleemides ja lootusetus hädaorus, milles nii elatanud peategelane kui tema õde kolmkümmend aastat hiljem vaevlevad. Valdavalt VHS-koduvideo kvaliteedis materjalist kokku lõigatud lugu on justkui kombo tuntud muusikudokkidest “Kurat ja Daniel Johnston” ning “Suhkrumeest otsides”, kuid mõjub võimsamalt ja valusamalt kui kumbki neist. Ei mäleta, et oleks üldse kunagi varem näinud nii raputavat dokumentaali psüühikahäiretega inimeste eluraskustest ja diskrimineerimisest.




Keldritäis austria natsizombisid

Andrei Liimets kirjutas äsja praegusest õudukarenessansist, mida võib võrrelda varasemate kuldajastutega alates möödunud sajandi kahe- ja kolmekümnendaist, just nagu meie sajandi poliitilisis arenguis nähakse sageli paralleele möödunud sajandi omadega. Natsizombisid ta ei maininud, kuid Kelly Copperi ja Pavol Liska “Laipade lapsed” sobib kahtlemata toda renessanssi esindama, rääkides ühiskonnas peituvaist pingeist moel, mis võiks kõnetada või vähemalt ärritada žanrikaugetki publikut.

Film põhineb austria nobelistist kolekirjaniku Elfriede Jelineki samanimelisel mammutromaanil, mida peetakse tema peateoseks. Eesti publikule on Jelineki loomingust vast tuntuim “Klaveriõpetaja”, mille järgi austria kunstkino esilavastaja Michael Haneke väntas samanimelise filmi. Copperi-Liska zombikat võib ehk pidada painajalikuks, aga kindlasti mitte painajalikult tõsimeelseks, nii et see ei sarnane Hanekese psühhoterrorile küll muu kui echt-austrialiku halastamatuse, perverssuse ja misantroopia poolest, mis filmivallas seostub Hanekese kõrval eelkõige Ulrich Seidli nimega. Ja tema istub siin produtsenditoolil.



Jelinek kirjutas oma romaani zombiühiskonnast üheksakümnendail, mil austria natsiminevik oli hoolega maha maetud, ent kirjaniku arvates mida sügavamale seda maeti, seda vähem tast lahti saadi. Praegu, veerand sajandit hiljem, mõjub Jelineki kujund prohvetlikuna – ei mingit varjamist enam, zombiapokalüpsis on täies hoos, kõik hauad lahti prahvatanud, minevikuviirastused valitsevad arvamusruumi, ebasurnud kondavad mörinal uulitsail, üks käsi 45-kraadise nurga all õieli, teises tõrvik.

Natsizombi on meie aja sümbol ja kaubamärk, ja ühtlasi vastus meilgi mõnda inimest justkui põhilisena köitvale küsimusele, kas on ikka õige kasutada tänapäeval sõna nats kellegi kohta, kel pole Chaplini vuntsi, koonduslaagrit ega Hugo Bossi mundrit. Nojah, tänapäeval võiksime ehk liigitada need tegelased Hašeki terminoloogiat kasutades poolpeeretajaiks, kuid see jääks vast ideoloogilises mõttes veidi ebamääraseks. Natsizombi on konkreetsem ja tabavam sõna nii ideoloogilises kui mitmes muus mõttes: poolelu-poolsurm, rudimentaarne ajutegevus, juhuslikud lühiühendused ähmastest mineviku-uidudest segi elementaarsete toitumis- ja hävitusimpulsside, pagulaspaanika, üleilmse juudi vandenõu, Autobahni ja aplusega.



Tunamullu, kui zombid Austrias valitsusse tuikusid, nimetas meie vastava partei häälekandja neid Euroopa uueks lootuseks. Tollele lootusele – kel on muide koostööleping Putini parteiga Ühtne Venemaa, kuis muidu – kuulub Austrias ka siseministri portfell nagu nüüd meilgi, ja seal on juba kasutatud kriminaalpolitseid omaenda riigi eriteenistuste vastu, kes paremäärmuslasi liiga valvsalt silmas pidasid. Nii et ajakohasemat teemat annab mängufilmile otsida.

Teostatud on “Laipade lapsed” arhailiselt jämedateralisele 8 mm tselluloidile üles võetud konarliku tummfilmina, nii et seos 1920ndatega on ka vormiliselt ilmne. See vorm, mida saadab tüüpiline horror-heliriba, mõjub tänapäeval paratamatult koomiliselt, eriti vahetiitreina esitatud katkendlik dialoog. Lisaks seidlilik küüniline huumor, zombižanrile loomuomane kalmukoomika – mõelgem Sam Raimi või Peter Jacksoni varasele loomingule –, törts “Nekromantikut” ja montipüütonlik kalalaksude vodevill.

Arusaadav, kuidas ja miks teatritaustaga Copperi ja Liska taies võib närvidele käia, tunduda liigkontseptuaalne või liignihilistlik, kuid kahtlemata on see terav ja originaalne panus varem peamiselt nišimeelelahutusena viljeldud natsizombi-žanri.




Viva la revolución

Meil Eestis on minevikus elajate seas natsizombide ja vundamentalistlike ristirüütlizombide kõrval olulisel kohal nõukazombid, kelle mõttemaailm on muul moel ajalukku takerdunud – mitte murdmatut liitu ja Leninit taga igatsedes, vaid vastupidi, klammerdudes ligi kolmkümmend aastat pärast nõukaderžaava kokkuvarisemist nõukogudevastastesse ja antikommunistlikkesse poosidesse ning ühtlasi põlgusse kõige vastu, mis võiks kuidagi vasakpoolsusega seostuda.

Nagu iga muugi zombistumine on ka ENSV-zombistumine sisuliselt võimetus maailma muutumisega kohaneda, meeleheitlik püüd jääda igavesti üht ja sama jõge tallama. Nõukaajal oli ju igati mõttekas ja asjalik eeldada, et kõik, mida võim propageerib, on vale ja jama, ning kõik sellele vastanduv õige ja hea: N-Liit paha, kommunism paha, Marx paha, Brežnev paha, Castro paha; Ühendriigid head, kapitalism hea, Friedman hea, Thatcher hea, Pinochet hea. Mudel toimis ja suuresti just sellele alusele taastasimegi Eesti Vabariigi – unistades vabast, jõukast ja õnnelikust maailmast, mis on kõike seda, mida nõukogude rahvaste vangla polnud.



Maailm osutus, nagu ikka, teistsuguseks ja keerulisemaks, kuid külma sõja aegne kaksikjaotus jäi püsima ja õitseb siiani mitte ainult kohalike natsizombide seas, kus see on ootuspärane, vaid märksa laiemas seltskonnas, kes enamasti peab end mingil moel parempoolseks või ka konservatiivseks. Meie zombi-mccarthyde rongkäigus koperdab isamaaliste poliitikaveteranide ja nende parteilise järelkasvu kõrval endisi tippkommareid, kommarite ahjuajamise entusiast, meediamagnaate, pangaametnikke, trobikond ajakirjanikke, literaate, kolumniste ja ärimehi. Punast värvi nähes või Marxi nime kuuldes tormavad nad vahvate võitlusveistena areenile oma ammu ajaloo prügilasse mattunud totalitaarse sünnimaa ja selle kujuteldavate agentidega pusklema.

See fantoom-corrida võiks olla lihtsalt lõbus jälgida, kui meil ja maailmas poleks parasjagu ka pärisprobleeme ja kui nõukazombidel poleks üksiti ühiskonnas märkimisväärset mõju ja võimu, mille abil neid probleeme süvendada – näiteks kaude või suisa otse toetades natsizombisid, kelles nähakse liitlasi sõjas kommunismitondiga.

Paraku jagub nii pärisprobleeme kui mõjuvõimu. Sestap tasuks tutvuda muu maailma, näiteks Ladina-Ameerika kogemusega, kus paljudel nimedel ja mõisteil võib põhjendatult olla muidki tähendusi kui need, mis meie mõtteruumis külmast sõjast saati kopitavad. Võtkem näiteks kasvõi sellised nimed nagu argentiina revolutsionäär Che Guevara või tšiili diktaator Augusto Pinochet.



Tolle viimase valitsusaja algusest räägib dokumentaal “Santiago, Itaalia” veteranlavastaja Nanni Morettilt, kelle “Meil on paavst” ja “Minu ema” on meie kinoleviski sel kümnendil linastunud. Tema mulluse doki pealkirjas mainitud Santiago on Tšiili pealinn, kus kindral Pinochet korraldas 1973. aastal USA toel putši, kukutades demokraatlikult valitud marksistist presidendi Salvador Allende. Järgnes sõjaväeline diktatuur ja terror, mille käigus tuhandeid piinati, hukati ja jäi teadmata kadunuks.

Moretti on kaamera ette saanud nii ohvreid kui nende jälitajaid-piinajaid. Viimased ei kahetse muidugi midagi, nagu ei kahetsenud ka Indoneesia antikommunistliku genotsiidi teostajad Joshua Oppenheimeri õõvastavas dokis “Tapatöö”. Pinocheti režiimi kruvide suust kõlavad igituttavad tüüppõhjendused: täitsin ainult käsku, tegin lihtsalt oma tööd, konfliktis on ikka kaks osapoolt, ei ole ainult üks süüdlane, jääge neutraalseks, ärge valige pooli. Eks tõde ole ju alati kusagil sadistliku timuka ja tema ohvri vahepeal.



Jah, muidugi, meil pole asjad praegu nii kaugele läinud, meie mutrikeste banaalne kurjus väljendub tegudes tagasihoidlikumalt. Ent samad põhjendused on ette valmis, universaalsed, neid kuuleme juba täna.

Moretti siht pole siiski sisendada vaatajasse musta masendust, vaid pigem lootust, mida santiagolaste jaoks kehastas Itaalia saatkond. Need chilenod, kel õnnestus üle müüri saatkonda pageda, olid hunta käest pääsenud, sest kuigi saatkonnast sai ajapikku ülerahvastatud põgenikelaager, ei antud kedagi režiimile välja, vaid toimetati põgenikud viimaks Itaaliasse, kus nad said itaallaste solidaarsuse toel uue elu rajada. Samasugust solidaarsust, üksmeelt ja koostööd tuleks meilgi nüüd, ligi pool sajandit hiljem endast leida, et seista vastu zombirünnakule, millele jaanalinnutaktika ning äraootav, ükskõikne ja nahahoidlik enesekesksus passiivselt teed sillutavad.

Kuidas vastuseisu praktiliselt teostada, näitab veebruaris Berlinalel auhinnatud dokumentaal “Nüüd on sinu kord”, mis jagab brasiilia õpilaste viimase viie aasta jooksul kogunenud ulatuslikke protestikogemusi alates meeleavalduste korraldamisest ja lõpetades koolide okupeerimisega. Teostuselt mõneti konarlik, kuid õppefilmina haarav, tänuväärne materjal.





Meie aja kangelane

Aga lõpetuseks puhtast kunstist. Tristan Priimägi rääkis hiljuti Mehhiko kino võidukäigust Hollywoodis ja veel mõnigi on kiitnud Alfonso Cuaróni “Romat” tänavu parimaks Oscari-kandidaadiks ja möödunud aasta parimaks filmiks. Nõus, et uhke pildi- ja misanststseeninikerdus, kuid mu lemmikmehhiklane pole hetkel siiski mitte Cuarón ega ka Guillermo del Toro ega isegi mitte Alejandro González Iñarritu, vaid Carlos Reygadas filmiga “Meie aeg”. Hollywoodist jääb tema kolmetunnine mammutoopus küll nii kaugele kui jääda saab, kuid kunstfilmi vallas on kiusatus kuulutada see möödunud aasta vägevaimaks saavutuseks.

Siin on kummaline, kuid põhimõtteliselt siiski realistlikuna võetav lugu, millest ma Reygadase eelmises filmis “Post Tenebras Lux” justkui puudust tundsin. Mõnes mõttes on see sama kummaline armastusfilm kui Paul Thomas Andersoni “Nähtamatu niit”, kuid tolle kammerlikkuse asemel on Reygadases mingit uskumatut avarat haaret ja ootamatut vabadust. Teisalt on see sama kaunis metafüüsiline katedraal kui Malicki “Elupuu” – ent sõnatum, mõistatuslikum, ei tüki tähendusi dikteerima. Pöörane must monoliit, mis nõuab vaatajalt palju avatust, kuid pakub ka palju vastu. Aken igavikku. Alternatiiv-Aleph.

Muchas gracias, Ladina-Ameerika.




Sirpi kirjutatud lugu.

2. apr 2019

Miks me oleme loovad / Why Are We Creative: The Centipede's Dilemma

"Why Are We Creative: The Centipede's Dilemma", Saksamaa 2018. Rež. Hermann Vaske. 84 min.


Palju toredaid inimesi. Reklaamimees Hermann Vaske esitab nüri järjekindlusega kümneile kuulsustele Bowiest ja Tarantinost Björki ja Žižekini küsimuse, miks nad on loovad. Need reageerivad kes kuidas.

Filmina on see vormilt põlve otsas tehtud ja sisult üsna staarikultuslik asi, kust sügavust tasub sama palju otsida kui reklaamialalt, mille problemaatilisele ülemakstud suhtele loovusega Vaske tähelepanu ei pööra. Kuid tänu kontseptsiooni lihtsusele ja aastakümnete jooksul kogutud materjalihulgale see kokkuvõttes siiski töötab. Säravad isiksused, mõnigi kena mõte.

Näiteks päevauudistega hästi haakuv mõttekäik punk-moeklassik Vivienne Westwoodilt: "Ma ei usu, et poliitika midagi muudab. Poliitikute põhiomadus on see, et nad tahavad oma ametisse jääda. Nad on veendunud, et on parimad inimesed oma ameteid pidama, ja hoiavad neist kümne küünega kinni. Nad kasutavad ära rahva seas populaarseid eelarvamusi ja kõigi inimeste kõige tavalisemat osa, püüdes meelitada just seda tavalisust meis kõigis. Poliitikud on viimased, kes midagi muudavad. Demokraatias on see nii. Võib-olla kunagi ammu olid kuskil mingid heasoovlikud türannid, kes midagi ka tegelikult ära tegid. Aga mina usun, et ainult kultuur saab üldse midagi ära teha. Usun kultuuri."


Parim vastus loovuse saladusele käib ekraanilt kirjalikult nii kähku läbi, et kui juhtuda silmi pilgutama, ei pruugi märgata: "Kaks lusikatäit kitsejogurtit päevas."

Michael Stipe reageerib väga adekvaatselt: "Mis kuradi küsimus see on?"




Meil linastub film pealkirja all "Miks me tahame luua", mis on mööda pandud, kuivõrd film ei räägi loomistahtest üldse - jutt on loovuse päritolust, allikaist ja põhjustest. Aga selline see filmipealkirjade tõlkekultuur meil kord juba on. Niiöelda loov, hehe.

Film kinodes: Artis, Forumcinemas

28. veebr 2019

Mis mõttes hea filmiaasta?

Kõik on hea, nagu on rõhutanud nii Leonid Iljitš Brežnev kui Kersti Kaljulaid. Möödunud aasta oli hea ka filmivallas. Elu läheb üha helgemaks.

Poliitilises või ökoloogilises plaanis on praegu ilmselt raske optimist olla. Filmialal mitte. Maailma kaalukaim kõigi aegade parimate filmide tabel, soliidse briti ajakirja Sight & Sound küsitlus, mille järgi enam-vähem kõik tippteosed on vändatud vähemalt pool sajandit tagasi, kuulub mumst samasse auku juttudega sellest, kuidas ennemuiste oli kanep rohelisem ja kase otsas kasvasid apelsinid. Kui nii, siis võiks filmikunsti lõpetatud projektiks kuulutada ja nekroloogid ära kirjutada. Kõik on juba tehtud ja nähtud, lähme laiali.



Mu meelest filmindus, vastupidi, areneb mitte ainult kvantiteedis, vaid ka kvaliteedis, ja seda nii vormi kui sisu osas. Kuidas? Vormilt on film tehniline ala ja tehnika on nii vahendite kui nende kasutamise osas vaieldamatult tublisti edenenud. Filmitegemiseks vajalikud tehnovidinad kaameraist arvutiteni lähevad aina tõhusamaks, odavamaks ja üldkättesaadavamaks, järjest tuleb juurde enneolematuid võimalusi laiatarbetelefoniga filmi väntamisest seikluskaamerate ja droonideni, digitöötlusest rääkimata.

Ma ei taha siin tehnoreligiooni jutlustada. Meie tsivilisatsiooni ja biosfääri olukorrale mõeldes on üsna selge, et tehnika ei lunasta inimsugu ega too taevariiki maa peale, vaid tekitab uusi probleeme juurde sama edukalt kui vanu lahendab. Ja isegi filmikunsti kitsas vallas on tehnika areng muuhulgas kaasa toonud üha suuremas mahus rämpsutootmist ja tupikuid nagu 3D. Lõppeva kümnendi algul räägiti, et kohe-kohe alistab kolmemõõtmeline liikuv pilt kahemõõtmelise sama vältimatult kui kunagi helifilm tummfilmi ja värviline mustvalge.

Praeguseks on 3D-televisioon juba ajaloo prügikastis ja 3D-kino turuosa langeb jõudsalt. Ega see sajandivanune laadaatraktsioon, mida varem tunti stereofoonika nime all, pole ka mingi uus tehnoloogia, vaid lihtne turundustrikk, mille abil sama sisu eest rohkem piletiraha küsida. Selle napid kunstilised võimalused on praeguseks põhimõtteliselt ammendatud. Leiutage palun uus lahendus ja proovige uuesti.



Ent tehnika arengu plussid tunduvad filmialal siiski miinuseid üles kaaluvat. Ma ei pea silmas arvutiefekte, mis pakuvad küll ka palju loomingulisemaid võimalusi kui pelk sauruste ja robotite, koomiksite ja plahvatuste visualiseerimine. Pean silmas pigem selliseid arenguid nagu kaameratöö ja helitöötluse taseme üldine tõus, mida on raske mitte märgata. Isegi Hollywoodi kõrvale jättes kohtab tänapäeval sageli pilti ja heli, mis kunagi kas lihtsalt polnuks saavutatav või siis olnuks ületamatult kallis. Olgu siin juhuslikuks näiteks hiljuti meie kinodes linastunud László Nemesi “Loojang”, mis võib olla sisulises plaanis hämarapoolne, kuid on pildi ja heli poolest kahtlemata šedööver.

Või võtame interaktiivsuse, mis on siiani olnud pigem videomängudes pärusmaa, jäädes filmides üksikute katsetuste tasemele. Pole vast liialdus pidada interaktiivsuse läbimurdeks laia filmipublikuni briti ulmesarja “Must peegel” vahetult enne möödunud aasta lõppu esilinastunud episoodi “Bandersnatch” (Bandersnatch on Lewis Carrolli tegelane, kelle nime jätaks siinkohal tõlkimata, sest Carrolli eestindustes kasutatud variandid Viiruvilbus ja Krahmatümp ei veena eriti). 



Loona tegeleb “Bandersnatch” reaalsuse ja vaba tahte olemasolu, paratamatuse ning nö terve mõistuse piiridega, mis kõik on filmides üsna põhjalikult kaardistatud alad ega pruugiks lineaarselt jutustatuna midagi senikuulmatut või -nägematut pakkuda. Ent kuna Netflixi tehniline platvorm annab “Bandersnatchi” vaatajale võimu ise valikuid teha ja loo kulgu justkui jumala positsioonilt suunata, saab uuest meediumist uus sõnum, tekivad uued tähendustasandid ja nendevahelised pinged, mis kipuvad vaat et vaataja minapilti kriimustama. Eks me näe, kas ja milliseid lugusid sel moel sama köitvalt jutustada õnnestub, kuid hetkel tundub interaktiivne suund igatahes paljulubav.

Sisulise poole pealt aga – film on samasugune arenev traditsioon iga muu kunstivorm, näiteks kirjandus. Iga uus teos seisab tahes-tahtmata eelneva kultuurikihi õlgadel, lähtub ja heal juhul ka õpib sellest, ning igal juhul seostub üha kasvava tekstikorpusega üha keerukamais intertekstuaalseis võrgustikes. Vaid veidi rohkem kui sajandivanuses filmikunstis on seda kihti esialgu jaopärast, mitte veel lämmatavalt palju. Ala suhteline noorus tähendab vanemate, sajandite jooksul põhjalikumalt läbi küntud põldudega võrreldes suuremat arenguruumi, rohkem läbi proovimata võimalusi.

Traditsiooniga suhestumine võib filmile olla komistuskivi, nagu sageli juhtub hea kirjanduse ekraniseeringutega, ja veel sagedamini kõikvõimalike järgede, uusversioonide ja muude katsetega olnut üles soojendada. Aga traditsiooni taustal on ka võimalus õnnestuda või lausa uuele tasandile tõusta. Viimast suutis mullu vähemalt kaks uusversiooni: Luca Guadagnino rafineeritud uustõlgendus neljakümne aasta tagusest giallo-klassikast “Suspiria” ja Bradley Cooperi muusikaline romanss “Täht on sündinud”, mis annab silmad ette lausa kolmele eelkäijale, varaseim neist aastast 1937. Need neli versiooni, millest iga järgmine ületab eelmist, annavad kokku hea pildi filmikunsti glamuurseima osa, Hollywoodi edenemisest kaheksakümne aasta jooksul.

Üldise progressi juurest möödunud aasta juurde tulles: aasta 2018 oli hea, sest häid filme oli palju - palju rohkem kui mainitud kaks.




Mis on hea film?

Hea film on see, mis huvitab, pakub elamust, köidab. Režissöör Ilmar Raag ütles kunagi, et hea on film, mille puhul ta unustab kõik, olles koos jutustatava looga. Filmi headus ei seisne niisiis mitte niivõrd filmis endas, kuivõrd publiku subjektiivsetes elamustes. Üldiselt ongi tavaks arvata, et filmi headus on puhtalt vaataja silmis – kellele Kõusaare “Ema”, kellele Lauri “Surnuaiavahi tütar”, de gustibus non est disputandum ja nõnda edasi. Ent arusaam sellest, mis on hea film, pole täiesti individuaalne. Kahe juhuslikult valitud indiviidi filmieelistustel võib, kuid ei pruugi olla midagi ühist, suuremate inimrühmade puhul aga hakkavad eelistused olulisel määral korduma ja moodustavad mitte väga selgepiirilise, kuid siiski suure ühisosaga kaanoni. Teisisõnu: filmivallas on olemas üldiselt heaks peetud maitse, mis määratleb osa filme headena.

Kõikvõimalikke väiksemaid turunišše ja vaatajasegmente kõrvale jättes ja kokku võttes on ses eelistuste kaanonis kaks põhimõõdet: ühelt poolt laia publiku eelistused, mida mõõdetakse piletitulu ja vaatajate arvuga. Teiselt poolt asjatundjate, kriitikute ja industri arvamus, mis on arvuliselt vähemuses, kuid suurema kultuurilise kapitaliga, kaalukam, prestiižikam. Eristus on enam-vähem sama, mida poliitikas tavatsetakse tõmmata niinimetatud rahva ja niinimetatud eliidi vahele.



Neid mõõtmeid tahetakse tihti rangelt eristada ja vastandada, näiteks väites, et kriitikute tabelite ja reaalse vaatajate arvu vahel pole mingit seost. Sel puhul peetakse ilmselt silmas põhjusliku seose puudumist – kriitikute arvamus ei too vaatajaid kinno, vähemalt mitte märkimisväärsel hulgal. Tõenäoliselt nii ongi, aga see ei tähenda veel igasuguse seose puudumist. Isegi kui kriitikute tabeleil pole olulist mõju müügile, on neil sellegipoolest laia publiku eelistustega märkimisväärne ühisosa. Ei ole kaugeltki nii, et asjatundjad kiidavad ainult filme, millest publik ei hooli, ja vastupidi, et publik armastaks ainult filme, mida asjatundjaid ei seedi.

Näiteks meie kinodes oli mullu vaadatuim film tõepoolest enam kui 146 000 kinokülastusega komöödia “Klassikokkutulek 2”, mida asjatundjate aastatabeleist ei leia. Järgmised vaadatuimad kodumaised linateosed olid aga koguperefilmid “Seltsimees laps” (üle 116 000) ja “Eia jõulud tondikakul” (üle 110 000), mis jõudsid ka kriitikute-hindajate tabeleis kõrgeile kohtadele, muuhulgas Eesti Filmiajakirjanike Ühingu (EFÜ) parima filmi aastaauhinna Neitsi Maali viie nominendi sekka. Maali võitjaks, aasta parimaks eesti filmiks valiski ühing Moonika Siimetsa “Seltsimees lapse”. Ühtlasi jõudsid kõik kolm vaadatuimat kodumaist linateost ka muu maailma, eelkõige Hollywoodi toodanguga konkureerides üldisse kinokülastuste esikümnesse. Kaks neist kolmest – “Eia” ja “Seltsimees laps” – esindavad niisiis asjatundjate ja vaatajate üksmeelt, üldtunnustatud arusaama sellest, mis on hea film.

Kinokülastuste üldtabelit ma hetkel [loo kirjutamise ajal, jaanuari algul] kahjuks ära tuua ei saa, sest Eesti Filmi Instituut hoiab seda infot vapralt enda teada nagu vangi langenud partisan nõukogude sõjafilmis. Sestap piirdun siin meie esinduslikuima asjatundjate edetabeli – Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) kultuuriportaali aastaküsitluse esiotsa ja põgusa kommentaariga sellele. Tabelit näeb siit. Võrdlen seda EFÜ levifilmide aastaküsitluse tulemustega, mis esindab kah asjatundjate arvamust, aga erinevas valimis. Mind huvitab seejuures, mida nende küsitluste tulemused filmiaasta kohta ütlevad ja kui suur on nende ühisosa. Kuivõrd neist koidab mingi üldine hea filmi kaanon?



Kõnealuste küsitluste taust on lühidalt järgmine. Valim: EFÜ küsitlusele vastas 15 ühingu liiget, kellest 11 vastas ka ERRi küsitlusele. Nende osakaal polnud seal siiski otsustav, kuna ERRi vastanute ring oli mitu korda laiem, 39 inimest. Sinna kuulus lisaks EFÜ liikmeile ka levitajaid, ajakirjanikke ja toimetajaid (eelkõige ERRist), filmiametnikke ja teisi, kes kõik kokku moodustasid ligi kolmveerandi vastanuist. Niisiis osalt kattuvad, kuid siiski piisavalt erinevad valimid.

Mõlemas küsitluses päriti küsitletuilt kümmet järjestatud lemmikut, aga ERR lubas soovi korral esitada ka rohkem nimetusi. Paljud vastajad seda tegidki ja paljud jätsid tulemused pingeritta panemata. Siinses kokkuvõttes jagunevad punktid vastavalt. Mõlema küsitluse eripära on, et filmiaastat ei piiritleta arvesse tulevate filmide ametliku valmimisaastaga.

EFÜ küsitluse filmivalik on piiratud aasta jooksul meie kinolevis linastunud filmidega, mida oli kokku kolmesaja ringis. Osa neist kuulub esilinastuse järgi eelmisse aastasse. ERRi küsitluse aasta määratlus on hoopis vaba, arvestades lisaks kinolevile ka aasta jooksul festivalidel, voogedastuses ja mujal nähtut. Vastustes mainiti ära isegi paar teleseriaali. Niisiis kajastavad mõlemad küsitlused mitte aastatoodangut, vaid erinevaid valikuid aasta jooksul nähtust eri nurkade alt. Tulemused on siiski võrreldavad tänu sellele, et ka ERRi tabeli ülemises otsas domineerivad eelkõige kinolevis olnud filmid, mida vastajad on tõenäolisemalt näinud kui piiratud vaatajaskonnaga festivalifilme või paratamatult küllalt piiratud klientuuriga voogedastuse omi.




Headuse mõõdupuud

Filmiaasta headust kinnitab esmalt küsitlustes ära mainitud lemmikute soliidne koguarv: EFÜ küsitluses 58, ERRi omas lausa 163. Ühe aasta kohta küllalt kopsakas kogus. Mõlema gallupi esineljakümne ühisosa on üle poole: 23 nimetust – piisav, et kinnitada hea filmi kaanoni olemasolu.

Muusikakriitikute sõnutsi kisuvad muusikahindajate eelistused juba sedavõrd harali ja isiklikeks, et aastaküsitlustest hakkab ühisosa kaduma. Filminduses seda muret esialgu pole. Kaanonisse valitud filmide tabelikohad küll erinesid, kuid mõlemad küsitlused võitis ülekaalukalt “Kolm reklaamtahvlit linna servas”, mida võib niisiis pidada hea maitse absoluutseks etaloniks, vähemalt siinmail.

Veidi üle poole tabelist on juba iseenesest märkimisväärne konsensus, kuid lisaks tasub arvestada tingimuste erinevust. Eesti filmid ei jõua üldiselt EFÜ levifilmide tabelisse, kuna EFÜ hindab eesti filme Neitsi Maali küsitlusel eraldi arvestuses. Sestap võib mõlema kvoorumi poolt kinnitatult headeks lugeda veel kaks Neitsi Maali nominenti – mängufilmi “Võta või jäta” ja dokumentaali “Ahto. Unistuste jaht”. See teeb ühisosaks kokku 25 filmi neljakümnest.

Lisaks on ERRi tabeli esineljakümnes kuus filmi, mis ei saanudki EFÜ tabelisse mahtuda, kuna need polnud mullu veel meie levis: Coenite “Buster Scruggsi ballaad”, Pawlikowski “Külm sõda”, Abbasi “Piir”, Farrelly “Roheline raamat”, Cuaróni “Roma” ja Lanthimose “Soosik”. Need on kõik üle ilma kõrgelt kiidetud ja auhinnatud filmid, millest pooled juba jooksevad meie kinodes, üks on veel jõudmas ja ülejäänud kahe jõudmine sõltub oletatavasti Oscareist. Kõigil neil on šanss maanduda käesoleva aasta levitabelis. Niisiis tõotab ka käesolev leviaasta hea tulla. Ja kui need filmid aasta pärast tõepoolest tabeli tipus on – mis on üpris tõenäoline –, siis võib öelda, et kanoniseeritult head olid tubli kolmveerand siinse tabeli filmidest.

Peab meeldima,” nagu ütles Vladislav Koržetsi kehastatud Piimamees Tartusse minevale Jan Uuspõllule.






Sirpi kirjutatud lugu. Pildid Georges Méliès' filmidest.

23. veebr 2019

Filmiaasta 2018 autahvel: tippude edetabel ERRi küsitluse põhjal

Meie suurim ja kaalukaim filmiküsitlus on praegu Rahvusringhäälingu kultuuriportaali aastaküsitlus. Viimati vastas sellele vastas 39 toimetuse poolt filmikriitikute ja spetsialistide hulka arvatud inimest. kellelt päriti kümmet parimat aasta jooksul nähtud filmi. Arvesse läksid nii kinolevis näidatud filmid valmimisaastast olenemata kui ka kõigil muil platvormidel nähtud uued filmid.

Järgnevat kokkuvõtlikku edetabelit on kiusatus nimetada kohalikuks hea maitse etaloniks. Miks? Sest suur ühisosa meie teise suurema aastaküsitluse - Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aasta levifilmi küsitluse - tulemustega näitab piisavalt laialt tunnustatud maitsekaanoni olemasolu. Kriteeriumite erinevusest hoolimata on mõlema tabeli esineljakümnes enam kui pooled filmid samad. Allolevas tabelis on need ära märgitud halli taustaga.

Küsitlusele vastanute individuaalsed esikümned leiab siit, siinkirjutaja pikema aastatabeli siit. Tabelite ja neil põhineva hea maitse kaanoni veidi põhjalikuma lahtikirjutuse leiad siit.

1."Kolm reklaamtahvlit linna servas" ("Three Billboards Outside Ebbing, Missouri", Martin McDonagh 2017)
2."Koerte saar" ("Isle of Dogs", Wes Anderson 2018)
3."Seltsimees laps" (Moonika Siimets 2018)
4."Poevargad" ("Manbiki Kazoku", Hirokazu Kore-eda 2018)
5."Soosik" ("The Favourite", Giorgos Lanthimos 2018)
6."Vee puudutus" ("The Shape of Water", Guillermo del Toro 2018)
7."Mina, Tonya" ("I, Tonya", Craig Gillespie 2017)
8."Roma" (Alfonso Cuarón 2018)
9."Lucky" (John Carroll Lynch 2017)
10."Külm sõda" ("Zimna wojna", Paweł Pawlikowski 2018)
11."Täht on sündinud" ("A Star Is Born", Bradley Cooper 2018)
12."Süüdlane" ("Den skyldige", Gustav Möller 2018)
13."BlacKkKlansman: Must mees klannis" ("BlacKkKlansman", Spike Lee 2018)
14."Võta või jäta" (Liina Triškina-Vanhatalo 2018)
15."Roheline raamat" ("Green Book", Peter Farrelly 2018)
16."Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name", Luca Guadagnino 2017)
17."Suspiria" (Luca Guadagnino 2018)
18."Nähtamatu niit" ("Phantom Thread", Paul Thomas Anderson 2018)
19."Ahto. Unistuste jaht" (Jaanis Valk 2018)
20."Esimene inimene" ("First Man", Damien Chazelle 2018)
21."Lady Bird" (Greta Gerwig 2017)
22."Võimatu missioon: Tagajärjed" ("Mission: Impossible: Fallout", Christopher McQuarrie 2018)
23."Bohemian Rhapsody" (Bryan Singer 2018)
24."Ekstaas" ("Climax", Gaspar Noé 2018)
25."Pärilik" ("Hereditary", Ari Aster 2018)
26."Maja, mille Jack ehitas" ("The House That Jack Built", Lars von Trier 2018)
27."Tuulte tahutud maa" (Joosep Matjus 2018)
28."Eia jõulud Tondikakul" (Anu Aun 2018)
29."Suvi" ("Leto", Kirill Serebrennikov 2018)
30."Kena vaikne kohake" ("A Quiet Place", John Krasinski 2018)
31."Piir" ("Gräns", Ali Abbasi 2018)
32."Stalini surm" ("The Death of Stalin", Armando Iannucci 2018)
33."Dogman" (Matteo Garrone 2018)
34."Häving" ("Annihilation", Alex Garland 2018)
35."Tully" (Jason Reitman 2018)
36."Must panter" ("Black Panther", Ryan Coogler 2018)
37."Florida projekt" ("Florida Project", Sean Baker 2018)
38."Buster Scruggsi ballaad" ("The Ballad of Buster Scruggs", Ethan Coen ja Joel Coen 2018)
39."First Reformed" (Paul Schrader 2017)
40."Tasujad: Igaviku sõda" ("Avengers: Infinity War", Anthony Russo 2018)

Lisalugemist: Mis mõttes hea filmiaasta?

ERRi tabeli lähteandmete eest suur tänu ERRi küsitluse korraldajale Kaspar Viilupile ja EFÜ tabeli levifilmide küsitluse eest suur tänu selle korraldajale Jaanus Noormetsale.


12. jaan 2019

Igaviku väravas / At Eternity's Gate

"At Eternity's Gate", USA-UK-Prantsusmaa 2018. Rež. Julian Schnabel. 110 min.


Eelkõige on see kõndimisfilm. Põhiosa kahest tunnist marsib Willem Dafoe ringi kui kurjast vaimust vaevatu, merehaigelt kõikuv käsikaamera tihedalt kannul. Taustal rõhutavad lõputut traagikat klaver ja viiul. Väga kena ja kunstipärane, aga mida ma siit teada sain? Et Van Gogh oli Geniaalne Kunstnik, kelle elu oli väga raske, sest kaasaegsed ei mõistnud teda. Mnjah, kes oleks seda osanud arvata. Umbes nii mõtlesid vist ka need inimesed, kes enne festivaliseansi lõppu saalist lahkusid. Neid oli omajagu, aga eks saal oli ka suur.

Dafoe osatäitmine on iseenesest hea ja pilt ilus, kuid küsimus filmi vajalikkusest jäi minu kui vaataja jaoks vastuseta. Tore, et Schnabel ja tema operaator Benoît Delhomme said end välja elada, aga selle vaatamisele kulunud kahest tunnist oli ikka natuke kahju. Tubli poole sellest ajast mõtlesin, kui hea meelega vaataks pigem sellist kunstnikubiograafiat, mis ei seisneks põhiliselt ilulemises ja hardas õhkamises romantilise geeniusekujutelma ümber. Kuidas tahaks näha müütide raputamist, mitte nende lõputut kordamist. Ent impressionistide puhul on selleks vist vähe lootust.




"Igaviku väravas" kinodes: Artis, Forumcinemas, Apollo. Hinnanguid: IMDB (7/10), Rotten Tomatoes (81%), Kristina Herodes (PM), Harrastuskriitikud (4.5/5).

2. jaan 2019

Aasta filmid 2018

Hea filmiaasta oli, tublisti etem kui eelmine. Küllap ei viitsiks edetabeleid koostada, aga aastavahetuseti mõnelt poolt küsitakse ja midagi sai vastuseks ka kokku klopsitud. Olgu need siis juba siin ka.


Eesti filmid ehk Neitsi Maali

1. Seltsimees laps. Rež. Moonika Siimets.
2. Rodeo. Rež. Raimo Jõerand, Kiur Aarma.
3. Teofrastus. Rež. Sergei Kibus.
4. Vello Salo. Igapäevaelu müstika. Rež. Jaan Tootsen.
5. Tõnu Kõrvits. Lageda laulud. Rež. Marianne Kõrver.





Muud filmid

Filmiajakirjanike Ühingu ja ERR kultuuriportaali aastaküsitluste reeglite järgi võtsin tänavu esilinastunud kraami kõrval arvesse ka neid aasta jooksul meie kinolevis näidatud asju, mis kannavad eelmist aastanumbrit. Nii et osalt on see pooleteise-kahe aasta tabel.

1. Kolm reklaamtahvlit linna servas ("Three Billboards Outside Ebbing, Missouri"). 2017, rež. Martin McDonagh.
2. Piir ("Gräns"). 2018, rež. Ali Abbasi. Meie kinodes 15.02.2019.
3. Süüdlane ("Den skyldige"). 2018, rež. Gustav Möller.
4. Hooldusõigus. ("Jusqu'à la Garde"). 2017, rež. Xavier Legrand.
5. Dogman. 2018, rež. Matteo Garrone.
6. Soosik ("The Favourite"). 2018, rež. Giorgos Lanthimos. Meie kinodes 18.01.2019.
7. Maja, mille Jack ehitas ("The House That Jack Built"). 2018, rež. Lars von Trier.
8. Ameerika impeeriumi langus (“La chute de l'empire américain”). 2018, rež. Denys Arcand.
9. Nähtamatu niit ("Phantom Thread"). 2017, rež. Paul Thomas Anderson.
10. Poevargad ("Manbiki kazoku"). 2018, rež. Hirokazu Kore-eda.



11. Utoya, 22. juuli ("Utøya 22 juli"). 2018, rež. Erik Poppe.
12. Õnnelik Lazzaro ("Lazzaro Felice"). 2018, rež. Alice Rohrwacher. Praegu kinos.
13. Täht on sündinud ("A Star is Born"). 2018, rež. Bradley Cooper.
14. Black Mirror: Bandersnatch. 2018, rež. David Slade.
15. Free Solo. 2018, rež. Elizabeth Chai Vasarhelyi, Jimmy Chin.
16. Nico, 1988. 2017, rež. Susanna Nicchiarelli.
17. Vee puudutus ("The Shape of Water"). 2017, rež. Guillermo del Toro.
18. Pidu ("The Party"). 2017, rež. Sally Potter.
19. Solvang ("Qadiyya raqm 23"). 2017, rež. Ziad Doueiri.
20. Pärilik ("Hereditary"). 2018, rež. Ari Aster.



21. Reisisiht - pulm ("Destination Wedding"). 2018, rež. Victor Levin.
22. Püha hirve tapmine ("The Killing of a Sacred Deer"). 2017, rež. Giorgos Lanthimos.
23. Whitney. 2018, rež. Kevin McDonald.
24. Kiskja. ("The Predator"). 2018, rež. Shane Black.
25. Eraelu ("Private Life"). 2018, rež. Tamara Jenkins.
26. Sinu nägu ("Ni De Lian"). 2018, rež. Tsai Ming-liang.
27. Uju või upu ("Marche ou crève"). 2018, rež. Margaux Bonhomme.
28. Kapernaum ("Capharnaüm"). 2018, rež. Nadine Labaki.
29. Suspiria. 2018, rež. Luca Guadagnino.
30. Külm sõda ("Cold War"). 2018, rež. Paweł Pawlikowski. Meie kinodes 18.01.2019.



31. Lady Bird. 2017, rež. Greta Gerwig.
32. The Ballad of Buster Scruggs. 2018, rež. Ethan Coen, Joel Coen.
33. Kutsu mind oma nimega ("Call Me by Your Name"). 2017, rež. Luca Guadagnino.
34. Tüdruk ("Girl"). 2018, rež. Lukas Dhont.
35. Metsikud ("Firecrackers"). 2018, rež. Jasmin Mozzafari.
36. Venom. 2018, rež. Ruben Fleischer.
37. Ingel ("Un Ange"). 2018, rež. Koen Mortier.
38. Lajko - mustlane kosmoses. ("Lajko: Cigány az ürben"). 2018, rež. Balázs Lengyel.
39. Roma. 2018, rež. Alfonso Cuarón.
40. Mercury 13. 2018, rež. David Sington, Heather Walsh.

29. dets 2018

Õnnelik Lazzaro / Lazzaro Felice / Happy as Lazzaro

"Lazzaro Felice" / "Happy as Lazzaro". Itaalia-Šveits-Prantsusmaa-Saksamaa 2018. Rež. Alice Rohrwacher. 130 min.


Võluv vahemereline realism kohtub reipalt tänapäevase mõistujutuga. Tore ja ootamatu asi, mõjub tänu külakeskkonnale ja värvikaile tegelaskujudele vähemalt sama esteetiliselt nauditava, värske ja autentsena kui Rohrwacheri eelmine täispikk "Imed" ("Meraviglie"). Aga sisu oleks tema uues filmis justkui eelmisest rohkem - lisaks nauditavalt dokumentaalsena mõjuvale keskkonnale ka ühiskonnakriitiline iva ja küsimus headuse võimalikkusest tänapäeval.

Lazzaro, kelle ilmsüüta pilgust vaatavad vastu vürst Mõškin, Feliks Õnnelik ja Squirrel, oleks eestipärasemalt Laatsarus. Piiblis on kaks sellenimelist tegelast. Esiteks rikka laualt pudenenud leivaraasukestest toituv vaene, kes istub pärast surma Aabrahami süles, samal ajal kui rikas piinleb põrgus. Ja teiseks too Laatsarus, kelle Jeesus surnuist äratas. Mõlemad puutuvad asjasse.

"Õnnelik Lazzaro" on mitmes mõttes kõrvutatav Kore-eda "Poevarastega": nii temaatika, humanismi ja pehme huumori poolest kui ka ühe filmiaasta tipuna. Kore-eda pälvis kevadel Cannes'is Kuldpalmioksa, Rohrwacher sai seal parima stsena preemia.




"Õnnelik Lazzaro" kinodes: Sõprus, ArtisElektriteater. Hinnanguid: IMDB (7.7/10), Rotten Tomatoes (89%), Taavi Hallimäe (kultuur.info), Tristan Priimägi (ERR, video).

28. dets 2018

Poevargad / Manbiki kazoku / Shoplifters

“Manbiki kazoku” / “Shoplifters”, Jaapan 2018. Režissöör-stsenarist Hirokazu Kore-Eda. 121 min.


Õnnestunud vargus tõstab tuju,” nentis Truman Capote “Hommikueines Tiffany juures”. Rõõm kordaläinud poevargusest oli üks esimesi asju, mida tema minajutustaja Holly Golightlylt õppis. Filmivallas püsib sel emotsioonil terve heist movie ehk varguskino žanr, kuhu Hirokazu Kore-eda “Poevargad” siiski ei kuulu, ehkki algab eduka vargusega.



Kore-eda filmi originaalpealkiri on nii rahvusvahelisest pealkirjast kui eesti tõlkest veidi täpsem ja huviäratavam. On üks asi rääkida pisikurjategijaist, teine asi tervest poevaraste perekonnast, mida “Manbiki Kazoku” otsetõlkes tähendab. On ju poevargus suhteliselt väike patt, mis ei tundu esmapilgul kuigi kõneväärne. Kraad raskem üleastumine kui õunaraksus käimine, aga mis siin ikka öelda peale selle, et ärge nii tehke, lapsed, ei ole ilus.

Peretäies pikanäpumeestes seevastu on juba haaret ja intriigi. Siit aimub sedasorti lühist või ootamatut kujundit, mida Kivisildnik nimetab poeetiliseks ussiauguks: ühelt poolt perekond kui põhiseadusse raiutud ühiskonna alustala, peaaegu pühadus, mida kaitsta; teiselt poolt vargus kui taunitav õigusrikkumine, mida karistada ja välja juurida. Vargapere on miskit pidi paradoksaalne, ebapüha perekond.

Ent Kore-eda pealkiri pole niivõrd kujund ega metafoor, kuivõrd võtab filmi teemad lühidalt kokku: eelkõige on see perefilm, mille fookuses on pereliikmete, kolme põlvkonna omavaheliste suhete kõrval vaesus ja kahtlased sissetulekuallikad, eeskätt vargused. Kore-eda käsitleb seda kõike endale iseloomuliku leidlikkuse, pehme puudutuse ja kerge huumoriga, nii filmi tegelasi kui vaatajat soojalt ja sõbralikult koheldes. Tema käekirja on kiusatus nimetada jaapanlikuks, sest säärane õrn realism on sealtkandi kinole vähemalt sama iseloomulik kui rahvusvahelises popkultuuris ja meilgi märksa laiemalt tuntud ja mõjukamad jaapani žanrid nagu tehnoulme, fantaasia, ultravägivald ja horror.

Meie kinodesse jõuavad Jaapani filmid üldiselt harva, kuid peamiselt tänu festivalidele on ka neid lüürilisi draamasid vahetevahel siiski näha saanud – lisaks Kore-Eda varasematele asjadele meenuvad näiteks Takeshi Kitano “Kikujiro suvi” ja Naomi Kawase “Vaga vesi”, aga ka animed nagu vanameister Hayao Miyazaki “Tuul tõuseb” ning tema poja Gorō Miyazaki “Moonikünka nõlvadel”.

Neid erinevaid Jaapani argirealismi esindajaid ühendab mu silmis leebe humanism ja zen-rahu – mitte sissepoole, maailmast eemale pöörduv meditatsioon, vaid igapäevase inimolu vaatamine virgelt, avasilmi, viha, hukkamõistu ja eelarvamusteta. Täpne, vaoshoitud, vaikne minimalism, liigsest loobumine, piirdumine hädavajalikuga, loetud kindlakäelised pintslitõmbed, mis pääsevad selgelt mõjule, sest nende õmber on palju õhku. Olemise kuidagi talutav kergus ka kõige raskemail hetkil.

Mu orientalistika ja japanistika vallas harimata ettekujutuses seostub see kõik säärase jaapanipärase tunnetusega, mida kirjanikest esindavad näiteks Kazuo Ishiguro ja Haruki Murakami. Ning mis viimasesse puutub: kuigi Kore-eda räägib hoopis muust ja hoopis teisiti, leian temast murakamilikku nõtkust ja elegantset kulgu hoopis rohkem kui korealase Lee Chang-dongi tänavusest kõrgelt kiidetud ja pärjatud Murakami-ekraniseeringust “Põlemine”.



Jutuks olnud jaapanlikkus tundub üsna hästi mahtuvat wabi-sabi mõiste alla. See on olemise ajutisust ja ebatäiuslikkust pühitsev traditsiooniline jaapani esteetika, mille tunnused on wiki järgi asümmeetria, lihvimatus, lihtsus, ökonoomsus, kasinus, tagasihoidlikkus ja intiimsus. Kore-eda loomingu puhul tundub wabi-sabi sobivat kirjeldama mitte ainult vormi, vaid ka sisulist, eetilist plaani. Tema tegelased ja nende teod on täiusest kaugel, kuid just tänu oma ebatäiuslikkusele on nad inimlikud, ligipääsetavad ja armsad. Hea ja halb, must ja valge on elulähedaselt põimunud, tekkivate mustrite üle otsustamine jääb vaataja hooleks.


Pereväärtuste kaitsel
Justkui sedasama wabi-sabi vaimu järgides ei tüki Kore-eda ka loosungeid lehvitama ega publikule oma seisukohti peale suruma, vaid küsib pealtnäha lihtsat, elulist lugu jutustades mõistete ja ideede sisu järele. Ta dekonstrueerib tasapisi, kuid mitte sihiga midagi maatasa teha või päris pea peale pöörata, kõige tühisust ja inimeksistentsi üleüldist kõledust ja lootusetust kuulutada – pigem püüab ta stampide taha vaadates mõisteile positiivset, usaldusväärset ja kasutatavat sisu tagasi anda. “Poevarastes”, nagu mitmes varasemaski filmis, uurib ta sel moel eelkõige perekonda ja pereväärtusi. Milles seisneb perekond, milles on selle väärtus?

Küllap tänu kevadel Cannes’is saadud Kuldpalmioksale on “Poevargad” meilgi meeldivalt palju vastukaja pälvinud. Pea kõik arvustajad on märkinud filmis kujutatud pere ebatavalisust. Tõepoolest, vargapere on formaalselt ebatraditsiooniline ja üpris ebatäiuslik, seda nii tervikuna kui ka selle liikmeid ükshaaval vaadates, vähemalt mis puutub täiskasvanuisse, kelle eeskujul lapsedki libedale teele kalduvad. Niiöelda lapsed, niiöelda vanemad ja niiöelda vanaema pole omavahel sugulasedki. Nad ainult elavad koos, ja mitte just seaduskuulekalt: kõik nad on vargad või sulid, peretütre rollis seksitöötaja Aki ehk välja arvatud.

Taavi Hallimäe arvab, et Viktor Orbánile, Helmedele või Vooglaid-Järvidele selline film ei meeldiks. Võib olla, aga võib ka olla, et tõlgendajad, nende seas ma ise, tahavad Kore-eda filmist välja lugeda reljeefsemaid, ühesemaid poliitilisi seisukohti kui režissöör sinna on soovinud panna. Kore-eda on ikka pidanud ja peab siingi au sees väärtusi, milles pole põhimõtteliselt midagi ebatraditsioonilist: hoolivus, armastus, üksteise hoidmine. Väärtusi, mille vastu kõige vähem tohiksid olla need, kes nagu eeloetletud peavad end kristlike traditsioonide kandjaiks.

Kas veresugulus on nende väärtuste tagaja? Kahtlemata mitte. Võtame näiteks hoolimatud või lausa lapsi väärkohtlevad vanemad, keda on omajagu. Sellistel puhkudel, millest ühte näeme ka filmis, võib hooliv kasuvanem olla lapsele parem kui lihane vanem. Teisalt on hoolimatuid lihaseid vanemaid ikkagi vähem kui neid, kes oma lapsi armastavad ja hoiavad, ning pole põhjust arvata, et Hallimäe mainitud persoonid viimaste hulka ei kuulu.



Nii et kui jätta kõrvale mõne inimese antikristlik kihk ligimese üle kohut mõista ja pühas vihas kive loopida, ja mõelda pereväärtustele, millest suurim on armastus, ei tohiks kellelgi midagi “Poevaraste” vastu olla. See on kahtlemata jõuluaega sobiv film mitte ainult perekeskse armastussõnumi, vaid ka teise põhiteema, vaesuse empaatilise kujutamise poolest.

Kõigi maade poevargad ei ühine
Vaesus polegi rõve, kirjutab Hendrik Alla oma arvustuses, viidates Esto-TV aastatega üha aktuaalsemaks muutuvale satiiriklassikale “Vali kord!”. Ingliskeelses kultuuriruumis seostub Kore-eda filmi pealkirjaga esmalt The Smithsi singel, mis kutsus kogu maailma poevargaid ühinema. Paul Emmetti arvustus jõuab selle juurest loogiliselt välja kollaste vestide ja revolutsiooniootuseni. Meile kui eurooplastele tundub “Poevaraste” väljapääsmatu viletsus sama karjuvalt ebaõiglane kui De Sica, Ken Loachi või vendade Dardenne’ide filmides nähtu. No pasarán, selline olukord ei tohi ega või kesta, me ei saa siit jõuda kuhugi mujale kui olukorrani, kus alamkihid enam ei taha ja ülemkihid ei saa vanaviisi jätkata.

Siingi ei lähe Kore-eda ise nii kaugele, ei muutu otsesõnu poliitiliseks. Tema poevargad on valmis vaguralt leppima sellega, et jäävad tööõnnetuse tõttu ilma juhutööst ja seeläbi igasugusest sissetulekust, sest tervisekindlustust pole. Nad ei loodagi ilutulestikku näha, vaid tunnevad tagasihoidlikult rõõmu selle paukude kuulmisest. Nad ei mõtle, et ühiskondlikud olud võiksid olla teistsugused või paremad kui nad on. Ja võib-olla on nad selle alandlikkuse läbi veidi õnnelikumad või vähemalt lootusrikkamad, elades oma elu rusikat taskus hoidmata. Aga Kore-eda ei väida, et seegi oleks lahendus.

Mis puutub vargustesse ja muudesse sulitempudesse, siis Kore-eda paistab küsivat, kas need võiksid mingeil tingimustel olla õigustatud, just nagu ta oma eelmises filmis “Kolmas mõrv” küsis, kas ja mis tingimustel me mõrvas süüdistatu õigeks mõistaksime. Vaataja võib olla valmis poevarastele rohkem mööndusi tegema kui tegelased ise. Nad ei ole oma seisuse üle uhked vargaseaduse järgijad, vaid teavad väga hästi, et nende tegevus on vale, läänelikus mõistes patt, ja võtavad süü omaks, lootmata, et nende paremad teod võiksid halvemaid välja vabandada. Nad õpetavad lapsed varastama ainult sellepärast, et ei oska neile muud õpetada, ja tunnevad, et lapsed vääriksid neist paremaid vanemaid.

Vaatajana ei tahaks kuidagi olla nii karm ei nende ega laste vastu. Nad pole ju sugugi halvad inimesed, vaid kõigest kitsikuses, mis neid halvale teele sunnib. Ka võiks nende vargusi tõlgendada omamoodi vaikse vastuhakuna rõhuvale tegelikkusele. Aga eks ole seegi tõlgendus mõneti kunstlik tuletis väga loomulikult ja sujuvalt kulgevast loost, mille Kore-eda püsinäitlejad koos võluvate uustulnukaist lastega vahetult elusaks mängivad. “Poevargad” pole mõni teoreetiline konstrukt, kunst kunsti pärast, sümbolitega žongleerimine või oma ülierudeeritud nabavilla näppimine nagu, ütleme, von Trier. See on inimeste film, inimestele. Rohkem selliseid.



Müürilehte kirjutatud lugu.


"Poevargad" kinodes: Sõprus, Artis, Elektriteater. Hinnanguid: IMDB (8.1/10), Rotten Tomatoes (99%), Taavi Hallmäe (kultuur.info), Filipp Kruusvall (ERR, video), Hendrik Alla (PM), Paul Emmett (Sirp), Sten Kauber (EPL).