4. dets 2020

Pöff 2020: Ulbolsõn, Kollane kass / Sary mysyq, Musi sa ei usu oma kõrvu / Zhanym ty ne poverish

Tõ ljubiš! Tõ ljubiš!” hüüab poisike külakoolimaja ees. Heliribal kinnitaks justkui sama Donna Summer: “Ooh, it's so good, it's so good, It's so good … I feel love!” 

Kasahhi režissööri Adilhan Jeržanovi poolt on see ilmselt sarkasm, sest Karatasi küla, kus tema filmide tegevus toimub, on Allahist hüljatud lootusetu kolgas, kus nõukogude pärand on põimunud veel vanemate kultuurkihtidega läbitungimatuks, elu ja inimlikkust lämmatavaks rägastikuks. Vaatajana pean aga nõusse jääma: tõepoolest so good, tõepoolest ljublju.

Ere näide sellest, miks on vaja filmifestivale. Kus muidu head kasahhi kino näeks? Mitte kuskil. Ei jõua see naljalt videoplatvormidele ega isegi torrentisse, kinolevist rääkimata. Ja ega ei oskaks otsidagi, isegi festivalilt, kui keegi ei soovitaks. Seekord läks vaja Pöffi ning Tristani ja Andrei soovitusi, et need armastusväärsed asjad leida. Btw, sel festivalil oli soovituste ja vaatamiskogemuste jagamisega üldse hästi, ei meenugi, et seda kunagi varem nii paljud oleksid teinud. Рақмет сізге, aitüma, abiks.

Jeržanovilt oli Pöffi kavas lausa kaks tänavust teost - võistlusprogrammis seesama tõ-ljubiš-film ULBOLSÕN ("Ұлболсын"), mis sai Pöffil Aasia filmivõrgustiku auhinna ja õiglases maailmas oleks ära teeninud enamatki. Lihtsate vahenditega, odavalt tehtud, aga vormilt üsna hämmastav, ootamatuid lahendusi täis film emantsipeerunud linnanaisest Ulbolsõnist, kelle 16-aastane õde päise päeva ajal Karatasi külas röövitakse, et ta kohalikule ülekülavinskile Urgenile mehele panna. Ulbolsõn püüab õde tagasi saada, et ta välismaale õppima viia, kuid takerdub igal sammul jutuks olnud traditsioonilisse padrikusse. 

Sisuliselt käib jutt naiste õigustest ja võimalustest, õigemini nende puudumisest.“Naised on ju ka inimesed,” möönab lahkesti Urgen, kes peab külas šamaani ametit. Ent naisinimese osa on olla prostituut, kelle valik on saada raha kas paljudelt meestelt või abielunaisena ühelt. See kõik kõlab küllalt sarnaselt tolle fiktiivse Kasahstaniga, mida on maailmale tutvustanud Borat. Ega ma õigupoolest ei tea, kas Jeržanovi filmid on Kasahstani tegelikkusele lähemal kui Borati omad, kuid Jeržanovi võrdlus Boratiga ei tule igatahes viimasele kasuks. “Borat Subsequent Moviefilm” oli ju komöödiajärje kohta õnnestunud asi, aga mõlemad sel festivalil nähtud Jeržanovid on tervikuna nii üllatavamad kui ka naljakamad.


Too teine tänavune Jeržanov on siis KOLLANE KASS ("Sary mysyq"), stoori poolest vaimukas kummardus “True Romance’ile” ja veel paljudele vanadele filmidele Melville’i noirist “Samurai” muusikalini “Singin' in the Rain”.

Jeržanov on noorepoolne, 1982 sündinud režissöör, kelle tööviljakust - mitu filmi aastas - võrreldakse juba Takashi Miikega. Võrdlus paistab põhjendatud mitte ainult tootlikkuse, vaid ka mängulise vabaduse poolest, mis toob meelde ka varase Tarantino, Balabanovi ja Kim Ki-Duki. Kõigist neist eristab Jeržanovit see, et kuigi tema filmide tegevuspaik Karatasi on julm koht, ei rõhu ta otsese vägivalla kujutamisele. Jõhkrus jääb pigem ekraanilt välja.

Olles nüüd vaadnud kolme Jeržanovit (lisaks Pöffil näidatuile õnnestus ainsana leida Mubist kesise kvaliteediga striimitav “Omanikud” / “Ukkili kamshat”) tundub, et elu Karatasis on küll kole (“Tak nelzja žit.” - “A võhoda net.”), aga vaadata on seda puhas rõõm. Kõigis kolmes filmis tasakaalustab olemise talumatust slapstick-huumor, Kusturica vaimus karnevalilikkus ja fotograafiline ilu.

Need filmid võivad olla mikroeelarvega geriljakino, aga samas on Jeržanovil kõvasti silma ja kätt klassikaliselt komponeeritud ilukaadreile, mida kaunistavad puhtad põhivärvid. Lumisel taustal “Ulbolsõn” näeb tänu sellele välja nagu Piet Mondriani kohtumine Coenite “Fargoga”.

“Kollane kass” / “Sary mysyq” (2020) -
Film Pöffi veebikinos (kuni P6.12). Hinnanguid: Tristan (8.5/10), Andrei (4/5), Kristjan Kuusiku (filmileht.ee).

“Ulbolsõn” (2020)
Film Pöffi veebikinos (kuni P6.12). Hinnanguid: Tristan (10/10), Andrei (4.5/5), Kristjan Kuusiku (filmileht.ee), Aurelia Aasa (PM).

“Omanikud” / “Ukkili kamshat” (2014)
Film Mubis. Auhinnad.


Väärt kasahhi üllatused ei piirdunud sel festivalil Jeržanoviga. Kui tema looming peaks miskipärast liiga kõrgelaubaline või iseäralik tunduma, siis süüdimatumat meelelahutust pakub Ernar Nurgalijevi mullune MUSI, SA EI USU OMA KÕRVU ("Zhanym, ty ne poverish"). Puhtakujuline žanrifilm, igasuguse arthausi vastand, rappimiskomöödia, mille taolist ootaks ehk veelgi kaugemalt idast, Koreast või Jaapanist. Või ka Uus-Meremaalt.

Kui mõelda Lääne analoogidele, siis esimesena meenuvad “Zombielandi” ja “Screami” seeriad, millega võrreldes Nurgalijev toimib aga teravamalt ja lõbusamalt. Väga profilt tehtud hoogne ja tihe andmine, verd ja lolli nalja kubemeni. Ogarad tegelased, seksnukke täis mikrobuss ja lant kõrva. Kvaliteetmeelelahutus, kui sedasorti huumor vastukarva pole.

Film Pöffi veebikinos (kuni P6.12). Arvamusi: Tristan (7.5/10), Õhtuleht (sitaks lõbus).

30. nov 2020

Pöff 2020: Hirm / Страх, Kolmekesi / Трое, Berliin Alexanderplatz, When I'm Done Dying

Netikino ei asenda päriskino, aga sel on omad plussid. Pöffi puhul üks põhilisi on see, et festival kestab netis kauem. Kinodes lõppes üritus eile, netis saab mitte just kõike, kuid ikka üht koma teist näha veel käesoleva nädala lõpuni, 6. detsembrini. Esimene kord avaneb sedavõrd hea võimalus võtta vaatajana arvesse teiste kogemusi ja soovitusi, nii aktiivsete kinos käinute kui žüriide omi.

Eriti just viimaseid. Varem on ju olnud nii, et žüriide valitud võitjad kuulutati päev enne festivali lõppu välja, siis jäi napp päevake aega neid vaadata, heal juhul paaril seansil, ja kui neile ei jõudnud, siis oligi schluss. Neid ei pruukinud enam kunagi näha saada, nad kadusid nagu mutiauku, enamasti kinolevvi jõudmata. See tegi võistlusest ja auhindadest suht suletud süsteemi, siseringi fenomeni, millega tavavaatajal eriti asja pole.

Ega keegi peale žüriide festivali jooksul kõiki mahukaid võistlusprogramme tervikuna niikuinii naljalt ära vaadata ei jõua. Lihtsa filmihuvilise seisukohalt polegi seda mõtet teha ja ka tahtmist napib. Olgugi nende programmide tase on aja jooksul tasapisi aina tõusnud, on see siiski pehmelt öeldes kõikuv. Festivalil leiab mujalt omajagu kindlamat, vähem küsitavat vaatamist. Samas kutsutud ja seatud žüriide sõela läbinud parimate vastu on ikka huvi, kasvõi selleks, et näha, milline on kodumaise festivali tase konkurentidega võrreldes ja kuidas see ajas muutub.

Tänavu siis tiu-tiu ja hoopis teisiti, võta ainult võitjate nimekiri ette ja vahi. Vaatasin kohe kaks põhivõitjat ära ja nädala jooksul võtan vast ette ka ülejäänud, millest mõnda on kiitnud teisedki peale žüriide.

Hinded nagu ikka poolest tärnist () neljani ().


Peapreemia pälvinud HIRM (Страх / Fear) on lugu Aafrika põgenikust Bulgaaria kolkas, kus keegi pole kunagi mustanahalist näinud ja võõrkeeli ei puhu. Ega selle filmi kohta suurt muud öelda pole, kui et 1955 sündinud bulgaaria näitlejal ja lavastajal Ivailo Hristovil on süda üldjoontes õige koha peal ja empaatia toimib. Hea küll, mustvalge laiekraanpilt on viisakas, ja siin leidub toredaid nägusid eesotsas peaosatäitja Svetlana Jantševaga, aga tervikuna siiski üpris üllatustevaba, igavavõitu värk, nagu kapten Obviousi hilinenud fännikummardus Aki Kaurismäe "Le Havre'ile".

Poliithariduslikus mõttes nojah, ehk tõesti paneb kedagi oma eelarvamustele ja hirmudele mõtlema. Aga siiski raske aru saada, kellele see asi suunatud on. Eelkõige on see justkui rahvalik komöödia, heh-heh-agrohuumor, aga kui paljud säärase raffa seast, kes pagulasi ja mustanahalisi põlgavad ja pelgavad, siukest mustvalget festivali-artefakti vaatavad? Sedasorti külamehed, keda Hristov kujutab, ei näe seda iial, vähemalt siinmail küll mitte. Juba praegu žürii valiku üle vinguvaist ekreiitidest ja isamaalastest rääkimata.

Nii piirdubki võidufilmi kasutegur küllap eelkõige sellega, et žürii sai poliitilise seisukoha võtta. Mis on tänastes pruunikirjudes ühiskondlikes oludes ju kena, aga ikkagi ootaks filmidest justkui veidi enamat kui poliitiliselt sümpaatseid ja mõistlikke seisukohti.

Kel huvi, näeb filmi siit. Arvamusi: Andrei (3.5/5), Mart Noorkõiv (2.5/5).

★★☆

On muidugi ennatlik teha peaauhinna põhjal järeldusi kõigi programmide ja võistelnute kohta. Kuigi oleks justkui loogiline arvata, et kui see oli parim võistlusfilm, siis ülejäänud on veel keskpärasemad, võin isegi oma napi kogemuse pealt, olles siiani näinud ainult kahte võistlusfilmi peale võitja, kinnitada, et asi pole nii. Sest kui poliitika kõrvale jätta, siis lihtsalt filmidena on need mõlemad mitte nüüd tippsaavutused, aga siiski tunduvalt köitvamad, suurema huviga vaadatavad.

Üks neist on armeenia juurtega kogenud vene lavastaja Anna Melikjani draama-romkomm KOLMEKESI (Трое / Three), mida Tõnu ülivõrdeis kiitis. Kuna Tõnu "Fortuna" soovitus läks minu jaoks täkkesse, ootasin viist Melikjanilt liiga palju, või ma lihtsalt polnud parasjagu õigel lainel, aga samavõrd see mulle igal juhul korda ei läinud. Vaieldamatult korralikult ja kenasti meisterdatud asi, ent veidi ehk liiga sihipäraselt kalkuleeritud ja konstrueeritud toode keskealiste kodanlaste suhte-romantikanišši, mida osatakse mujal veelgi paremini sisustada. Näiteks Ameerikas.

Eks sedasorti kraami puhul määra muidugi muljet suures osas see, kas näitlejad-tegelaskujud sulle isiklikult meeldivad või mitte. Mulle paraku sümpatiseeris Melikjani armukolmnurgas ainult üks tipp - Viktoria Isakova, kes jäi tänavu meelde juba vabasukeldumisdraamast "Üks hingetõmme".

Tervikuna siiski Hristovist köitvam.

 

Festivali veebikinos Melikjani kahjuks enam ei näidata, küll aga näeb seal samuti põhivõistlusprogrammi kuulunud noortekat BIR NEFES DAHA (When I'm Done Dying / Veel üks hingetõmme) noorelt türklannalt Nisan Dağilt, keda Pöffi žürii auhindas parima režissöörina.

Iseenesest küllalt ootuspärane, traditsiooniline lugu räpparist, kelle elu hakkab narko tõttu kiiva kiskuma. Lihtsavõitu, kuid mõjub siiski nooruslikult siiralt ja värskelt tänu värvikale visuaalile, mõnusalt räämas Istanbulile ja räpi türgikeelsusele. Kohalik tekno on ka mahe. Mitte just erakordne, aga täitsa norm, vaadatav film.

Veebikinos nähtav siin. Arvamusi: Tristan (ERR).


Aga lõpetuseks pagulasküsimuse juurde naastes: väljaspool võistlusprogrammi, saksa fookuse raames linastus sel teemal tunduvalt uhkem asi kui Hristov - afgaani päritolu Burhan Qurbani BERLIIN, ALEXANDERPLATZ, kolmas ekraniseering Alfred Döblini üheksa aastakümmet tagasi ilmunud samanimelisest modernismiklassikast. Döblin rääkis proletariaadi ja lumpeni raskest elust, Qurbanil on rõhutud klassiks immigrandid.

Võib küllap vaielda, kui paljuütlev või seletusjõuline seegi film pagulasasjus on, või ka laiemalt, inimeseks olemise ja tänapäeva mõtestamise asjus. Pole see ju mingi realistlik lugu, vaid pigem ajatu moodne muinasjutt, mida on kaunistatud aktuaalsete sotsiaalsete viidetega. Uhke, efektne ja külluslik tulevärk on see film aga vaieldamatult, terrencemalickulikust sisekõnest gasparnoéliku värvilise neoonini. Ja pigem publikusõbralik kui elitaarne või krüptiline kunsttükk. Kolm tundi on festivali kontekstis pikk aeg, mille Qurbani kannab aga igavaks muutumata kenasti välja, ilma et vaatajal jääks tunnet, et ta pole oma raha eest midagi saanud või on oma aega tühjalt raisanud. Kaudselt meenutas see visuaalpillerkaar saksa ühiskonna portreena mõnevõrra Fatih Akini mullust "Kuldkinnast", kui viimase splätter-rõvetsemine kõrvale jätta.

Viis saksa filmiauhinda, kuigi põhikategooriais jäi Qurbani (mumst ebaõiglaselt) alla Nora Fingscheidti sentimentaalsevõitu "Systemsprengerile". Lisaks kandideerib Qurbani tänavu Euroopa aasta filmi tiitlile.

Veebikinos nähtav siin. Arvamusi: Danzumees.

27. nov 2020

Pöff 2020: Rivaal

"Rivale", Saksamaa 2020. Režissöör Markus Lenz. 97 min.



Väike ukraina poiss satub pärast vanaema surma Saksamaale, kus tema ema ühe vanamehe juures koduabilisena elab. Poiss, kel pole ilmas enam kedagi peale ema, näeb vanamehes konkurenti, kellest tuleks lahti saada. Asi läheb veelgi teravamaks, kui poiss jääb vanamehega kahekesi.

Eelkõige on see häiriv, kõhedust tekitava õhkkonnaga film, milletaolist ootaks ehk pigem austerlastelt kui sakslastelt. Lugu lähtub valdavalt lapse vaatenurgast nagu "Fortunaski", aga see vaatenurk on märksa trööstitum kui Nicolangelo Gelorminil. Poiss, keda hiilgavalt mängib Jelizar Nazarenko, elab hobbesilikus maailmas, kus elu on inetu, elajalik ja üürike.

Mõnus ega pärikarva silitav vaatamine see pole, küll aga ootuspäratu ja leidlik nii sisult kui vormilt. Filmi looja Markus Lenz on omajagu tegutsenud operaatorina, tal on pildile kõvasti silma. Ja lugu hoiab lõpuni arvamas.

Ebatavaliselt mõjuv ja meeldejääv asi. Põhjatu kuristik rukkis.


Viimane pöffiseanss (R27.11) ja film Pöffi veebikinos (kuni P6.12). Hinnanguid: IMDB (7.8/10), Tristan (7/10).

Pöff 2020: Mu kallid laibad, Välguga löödud

Omajagu on räägitud, et lühifilmid on täispikkadega võrreldes vaeslapse osas. Ühelt poolt on neil vähem publikut, teisalt on ka vähe võimalusi neid näha. Tänavu tekkis teretulnud sait Estonian Shorts, kuid sealgi on filmivalik veel väike ja visa täienema.

Ka Pöffi veebikinos on lühikate vaatamine kuidagi eriti keeruliseks aetud. Otsingust leiab filmid nime järgi üles, kuid sellest on vähe rõõmu, kui filmilehtedelt vaatavad vastu teated "Pole saadaval" ja "Film on vaadatav ainult kogumiku osana", mainimata, millisest kogumikust jutt, lingiga viitamisest rääkimata. Konkreetse filmi leidmiseks tuleb kogumikud ise saidilt üles leida ja ükshaaval läbi kammida.

Kummaline on seegi, et festivali võitnud lühikaid, mille vastu publikul võiks olla kõige suurem huvi, ei saa vaadata ühe piletiga, ühe paketina. Võitjad kuulutati nädala eest välja, aga filme tuleb siiani käsikaudu erinevaist kogumikest otsida nagu tolmunud agenditoimikuid riigiarhiivist. Pikapeale õnnestus mulle huvi pakkkunud eesti lühikad välja kaevata, viited neile allpool. Sel sajandil võiks millegi veebist leidmine ikka veidi lihtsam olla. Ja veebikino kolmekümnetunnine vaatamispiirang ostuhetkest alates tundub kodumaiste lühikate puhul ka ilmse liialdusena.


VÄLGUGA LÖÖDUD (Struck by Lightning / Eesti 2020) on Pöff Shortsi rahvusliku võistlusprogrammi võitja. 17-minutises BFMi kursusetöös mälestavad filmitudengeist vennad Romet ja Raul Eskod oma varalahkunud sõpra, artistinime Mängupoi$$ Käru all tuntud räpparit Brandon-Enricot, keda räpispets Siim Nestor pidas eesti muusika eredaimaks tulevikulootuseks.

Sellest, mislaadi filme vennad Eskod muidu väntavad, ja seda vist ka koos Brandoniga tegid, annab aimu nende teine festivali kavas olev tänavune lühikas "Kapten Anti-Dieet Mees" (Captain Anti-Diet Man), koomiksilik stoori rämpstoidu-superkangelase võitlusest vegan-superkurjamitega. Põlve otsas tehtud 23-minutisel isetegevusfilmil on mõndagi ühist Peter Jacksoni legendaarse debüüdiga "Bad Taste" kuni selleni välja, et loo keskmes on maagilise mõjuga rohelise löga joomine.

Vahe on selles, et Eskode mäng popkultuuri prügimäelt korjatud värviliste kildudega läheb nii lapsikuses kui ka põlve otsas tehtuses veelgi kaugemale kui noor Jackson, kelle peaaegu eelarveta debüüt tundub nende lühika kõrval vaat et hollywoodliku produktsioonina. Ent ka Eskode koomiline efekt sünnib samuti ohjeldamatust jaburusest ja käsitöisest robustsusest - näiteks hooletult peale loetud dialoog, mis pildiga lõdvas seoses. Rõhutatult amatöörlik ja naivistlik ogarus nende sõnade parimas võimalikus tähenduses. Samalaadne pungilikult hooletu, vabastav isetegemise vaib ja piirideta trash-taaskasutus nagu ses soundcloudi-räpis, mida esindas Mängupoi$$ Käru. Eesti filmis on mõneti sarnast lähenemist varem viljelenud näiteks Andrew Bond ("Legend vägevast seebist").

Mälestusfilmis "Välguga löödud" kohtub too anarhistlik DIY-käekiri depressiooni ja enesetapu raskete teemadega. Tulemus on mõjuvalt ebalev ja kohmetu, pannes mõtlema, kui kaugele ja kuidas vennad omas stiilis edasi minna saavad. Kas tuleb kunagi ka sel moel tehtud täispikk? Tahaks loota.

"Välguga löödud" on festivali veebikinos vaadatav siin (ainult reede, 27. novembrini). ★★☆

"Kapten Anti-Dieet Meest" saab samas veebikinos näha siit (kuni K2.12). ★★

German Golubi MU KALLID LAIBAD (My Dear Corpses) on meie kuulsaim tänavune lühikas tänu hiljuti saadud tudengi-Oscarile - samale auhinnale, millega kümme aastat tagasi sai kuulsaks Tanel Toom. Golubi 34-minutine lugu räägib laibavedaja ametist, tunda on autori isiklikku kogemust. Tubli edasiminek ja areng tõsiseltvõetavuse suunas võrreldes tema mulluse lühikaga "Värvid must-valgel", kus on häid hetki ja Tauraite mängib veenvalt nagu ikka, kuid loona oli see pigem koolitöö, põgus käeharjutus nagu kolmaski festivalil samas paketis näidatav Golubi film, väike viinaralli-dokk "-44%".

Laibafilm on aga tugev saavutus ükskõik mis liiga mõõdupuu järgi. Siin on, khm, elu puudutust. Parim tänavune eesti film, mida hetkeseisuga näinud olen. Eks kõva tahtmise korral annaks ju norida mõne detaili kallal nagu tagasihoidlik pildikvaliteet, eriti värvide osas. Ehk oleks võinud ka õige veidi vähem dramatiseerida sugulaste reaktsioone, ja mine tea, kas säärane puänt ikka tuleb veenvusele kasuks. Nii mõjuva teema puhul saavutaks ehk vähemate rõhkudega veelgi rohkem. Aga pole vaja pisiasjade kallal  norida. Kokkuvõttes ikka väga uhke teemavalik ning tugevalt lahendatud tervik, terase dialoogi ja muusikavalikuni välja. Kino! Ja ilus roll Erki Laurilt.

Mööndusteta hea, tõepoolest paljulubav asi. Selle teemaga võiks edasi töötada, siit annaks vast ka täispika välja arendada.

★★★

Kõik kolm Germani lühikat festivali veebikinos (kuni P29.11). Hinnanguid: Kaspar Viilup (ERR).

26. nov 2020

Pöff 2020: I am Greta / Greta Thunbergi lugu

"I am Greta", Rootsi-USA-UK-Saksamaa 2020. Režissöör Nathan Grossmann. 97 min.



Tehniliselt laitmatu portreedokk jätab noorest kliimavõitlejast ja koolistreikijast hästi sümpaatse mulje. Ja mitte ainult temast, vaid ka tema perest, eriti teda truult saatvast isast. Kontrast on ere, kui vastastena saavad sõna kõige ebameeldivamad pässid: Putin, Bolsonaro, Trump. Eks meie kohalikke analoogilisi näiteid oskab vast igaüks ise loetleda, valitsuseni välja.

Filmi vaadates meenus, et kliimaeitusse kalduvad tihti samad inimesed, kes heidavad vihatud liberaalidele-globalistidele-soroslastele ette Astrid Lindgreni "Pipi Pikksuka" väidetavat tsenseerimist. Too hirmus tsensuur seisnes selles, et aastal 2014 võeti Rootsis Lindgreni pärijate nõusolekul ühest telelavastusest - mitte raamatust, eks - välja sõna "neegrikuningas". Kogu lugu.

Samu, sageli end konservatiivideks pidavaid inimesi inimesi enamasti ei häiri, et tõsiselt ja ulatuslikult on Lindgreni kunagi tsenseeritud just konservatiivseil alustel. Samadel alustel, millelt paljud uuskonservid nüüd siunavad Gretat, kes on ju Pipi mis Pipi, kui ta, patsid õieli, täiskasvanuid ja selle maailma vägevaid noomib, et need ei kuula kliimateadlasi ega hooli tegelikult sellest, kui reostatud ja pekki keeratud keskkonna nad tulevaile põlvkondadele jätavad. Après nous le déluge, peaasi, et noored, kes on ju teadagi hukas mis hukas, ei kobiseks.

Eks see tänapäeva konservatiivsus kipu pahatihti olema üks suur teadvustamata kognitiivne dissonants.

Aga tühja neist kliimaeitajast - filmist jääb lõpuks lootusrikas tunne, et toosama Greta põlvkond suudab, kui neid toetada, ehk tigedate tohletanud mäkrade inertsi ületada ja midagi paremuse suunas muuta. Kui juba üks väike tüdruk on nii palju suutnud. Seesama lootusrikas tunne, mille mullu jättis brasiillaste "Espero tua (re)volta".

¡No pasarán, mägrad!


Viimane pöfiseanss (N26.11) ja film Pöffi veebikinos (kuni P, 29.11). Detsembris linastub film ka Tartu Elektriteatris. Pidevalt näitab seda Hulu. Hinnanguid: IMDB (5.7/10), Rotten Tomatoes (77%), Andrei (3.5/5). 

Pöff 2020: Dinner in America / Õhtusöök Ameerikas

"Dinner in America", USA 2020. Režissöör Adam Rehmeier. 106 min.


Kui "Põhjusega mässajate" rubriik Pöffile kaks aastat tagasi tekkis, polnud seal peaaegu mitte midagi vaadatavat. See programm koosnes valdavalt amatöörlikest eksperimentidest ja sedasorti asjust, mis esimesena pähe tulevad, kui moodsat kunsti parodeerima hakatakse. No näiteks tundide kaupa sõnatus eksistentsiaalses ängis kaugusse jõllitamist, mis tipneb kahvliga sooritatud harakiriga. Või alasti boheemlased kitsas katusekambris artikuleerimata alateadvuslikke pingeid välja röökimas, jaanalinnusulg tagumikus.

Sel mässurindel on asjad tublisti ülesmäge läinud. Nüüd on tollesse programmi muuhulgas jõudnud rämekoomiline punkrokk-romkomm-kasvulugu "Dinner in America" - rebel ainult tegelaste ja nende fuck-em-all-but-us suhtumise poolest, vormilt aga kaugeltki mitte esoteeriline kõrgkunst, vaid meelelahutuslik, publikusõbralik, lausa konventsionaalne lugu misfit-noortest, keda väikekodanlik täiskasvanute maailm ei mõista. Selliseid filme on läbi aegade tehtud mustmiljon, ent Rehmeier on nii hoogne ja hea minekuga, et mõjub ikkagi värskelt. Tihedalt nihilismi, lolli ja roppu nalja, mis ajab tõepoolest naerma. Ja see-vist-ongi-armastus.

Mingit jalgratast siin ei leiutata, kuid sisse töötatud valemi piires on kõik õigesti tehtud, toimib. See on film, mis näiteks "Times Square" (1980) oleks võinud olla, aga nüüd, nelikümmend aastat hiljem vaadates ikka ei olnud. Ka kõrvutus Gregg Arakiga tundub põhjendatud, kuid tänases päevas võiks Rehmeier ehk üldmõistetavam olla, vast ka mõnevõrra laiemat populaarsust nautida.

On üsna küsitav, kas mingi üleüldine progress eksisteerib, aga raske eitada, et filmindus ikka areneb ajas. Kohati kogemustest õpitakse ja tehakse adekvaatseid järeldusi. 

Seda, mis printsiipide alusel filmid Pöffi võistlus- ja muisse programmidesse mahuvad või mitte, tuleb küsida korraldajailt, aga igatahes hea meel, et jaanuaris toimunud Sundance'ist saati õige mitmel festivalil osalenud ja ka auhinnatud film meile jõudis. Sellist energiat on festivalidel alati ohtralt esindatud tõsiste probleemdraamade ning rõhutatult aeglase arthausi vahele ikka väga vaja. Kui Pöffi vitamiinilaksu programm oleks veel alles, sobiks see sinna ideaalselt. Ja kahtlemata ka kinolevvi. Ehk keegi korjab kunagi tulevikus üles.

Praegu on aga jäänud veel üks pöfiseanss (L28.11), pühapäevani näeb seda ka veebikinos.

Hinnanguid: IMDB (7.4/10), Rotten Tomatoes (95%), Andrei (4/5).

22. nov 2020

Pöff 2020: Fortuna

Iidne raffatarkus ütleb, et võistlusprogrammid kipuvad Pöffil enamasti olema viimane koht, kust häid filme otsida. Seda reeglit on läbi aegade empiiriliselt järele katsutud, nii tavavaatajana kui paar korda ka žüriis istudes. Piisavalt, et pidada seda printsiipi vaat et teaduslikult tõestatuks. Teada-tuntud põhjusi, miks see nii on, ei hakka praegu üle kordama, sest mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid sellest, et too üldreegel pole absoluutne, tuleb ette erandeid. Reegleid tasub teada, aga vaatamisvalikuid langetada loovalt. Aeg-ajalt on mõtet riskida. 

Näiteks oli mullu Balti võistlusprogrammis kaks väga head läti filmi: üks minu silmis mullu mitte ainult Pöffi, vaid terve aasta parimaid mängufilmielamusi - Juris Kursietise "Oleg" - ja üks sümpaatsemaid animatsioone - Gints Zilbalodise "Away". Kusjuures möödunud aasta polnud närb nagu käesolev, koroonast polnud keegi veel kuulnudki, omajagu filme sai nähtud, konkurents oli tihe. 

Ja samuti on neid erandeid ka tänavu, sealhulgas programmides, millest harjumuspäraselt hoiaks heaga viie versta kaugusele. 

Neist erandeist seni suurim on itaallase Nicolangelo Gelormini debüütmängufilm FORTUNA, rahvusvahelise pealkirjaga "Fortuna - the Girl and the Giants", eesti keeles "Fortuna - tüdruk ja hiiglased". Debüüdiprogramm on Pöffil mõistagi veelgi karmima risikikoefitsiendiga kui põhivõistlusprogramm, nii et ilmselt poleks ma seda filmi uisapäisa ette võtnud, kui poleks sattunud lugema Tõnu soovitust. Ole sa tänatud, Tõnu. 

Et teavet kähku edasi jagada, kuni on veel võimalust seda kinos näha, lisan hetkel ainult niipalju, et mulle seni parim üllatus tänavusel festivalil. Võttis esimesist kaadreist peale karbi lahti ja wtf-emotsioon säilis põhimõtteliselt lõpuni. Ikka päris rabavalt värske energia nii visuaalilt, montaažilt kui sisult või täpsemalt selle esitusviisilt. 

Kuskilt, vist mingist igiammusest Pöffi sünopsisest, mille autorit kahjuks ei mäleta, on mällu tembeldunud mitte eriti kiitev iseloomustus kellegi samuti tundmatuks jääda sooviva režissööri kohta: tema filmides lapsed juba veoauto alla ei jää. Gelormini kohta nii öelda ei saaks. Kui veoauto kõrvale jätta, siis sümboolses mõttes siin toimub midagi sarnast juba esimesel minutil. Ja edasi läheb sama uhkelt. Seejuures pole tegu mingi jõhkruseorgia, künismi ega lastevihkamisega, kaugel sellest.

1978. aastal sündinud debütant Gelormini CV-st vaatab vastu koostöö Paolo Sorrentinoga ja tema lihvitud esteetika on tuntavalt sorrentinolik, kuid sisuliselt kaldub asi pigem davidlynchiliku reaalsuse nihestumise ja lagunemise poole. Seda aga lapse seisukohalt, mis teeb "Fortuunast" mõneti vastandmärgilise paarilise teisele tänavusele tippdebüüdile, Florian Zelleri vanadusdraamale "Isa" ("The Father"). 

Karta võib, et Gelormini erinevalt Zellerist kinolevvi ei jõua, nii et siinkohal vähem loba ja pikem samm Artisesse, kus täna kell veerand viis algab "Fortuna" viimane festivaliseanss. Kui sinna ei jõua, siis festari veebikinos näeb seda ka, aga eks me kõik tea, et Lynchi pole košser telefonist vaadata, ja Sorrentinot ammugi mitte, nii et.

Jookse, poega.



Hinnanguid: IMDB (5.7/10), Mart Noorkõiv (4/5), Andrei (3.5/5), Tõnu (ERR).

21. nov 2020

Pöff 2020: Und morgen die ganze Welt, Služobníci, The Disciple, Hüvasti NSVL...

Endale kava koostamine on Pöffil nagu suurfestivalidel ikka traditsiooniliselt olnud suht keeruline: kui pakutakse nii palju, siis kui palju jõuab vaadata ja kuidas parimad asjad üles leida. Tänavu on sellega aasta eripära, aga ehk osalt ka festivali programmipoliitika tõttu lihtsam olnud. Asju, mida on võimalik näha ja mida tingimata tahaks näha, on vähem, ning ilmajäämishirm, vaatamiskoormus ja stress selle võrra väiksemad. Saab rahulikumalt võtta, vaikselt veebikinos endale sobivaid seansiaegu sättida ja isegi veidi muljeid üles kirjutada, milleks tavaliselt kuigivõrd aega ei jää. Tänavu on iga toimuv festival juba hea festival ning aiva rõõm, kui üldse midagi õnnestub näha. Ja on juba õnnestunud küll, ei saa kurta. 

Siit siis esimene käputäis muljeid. Hinded poolest tärnist () neljani (). Filmide puhul, mida saab tänase seisuga veel festivalil näha, viitan ka Pöffi kodukale.

UND MORGEN DIE GANZE WELT ("Ja homme kogu maailm" / Julia von Heinz / Saksamaa). Noored antifašistid Saksamaal, kus mõlemad jõud on tublisti jõulisemalt ja värvikamalt esindatud kui Eestis. Küsimus, mida teha, kui natsid võtavad võimust, pole meil vähem päevakohane. Ilmse kurjuse, pimeda viha ja sellest sündiva vägivalla vastu astumine on ahvatlev, eriti kui oled noor ja kompromissitu, ja sel puhul oleksid justkui kõik vahendid õigustatud. Vägivallatus pole kunagi midagi lahendanud, nagu ütleb mister Burns. Filmi peategelane, 20-aastane tudeng Luisa lähebki koos mõttekaaslastega kaugemale, värviloopimise sümboolsest vägivallast autode purustamise ja natsijõmmide füüsilise ründamiseni. Von Heinz oskab hästi pinget kruvida ega kipu otsest moraali lugema, lahendamatut lahendama, jätab vaatajale ruumi ise seisukoha võtta. Esimene mängukas, mida tänavusel festil vaatasin - pihtas, põhjas. Põnev ja köitev. Saksamaa kandidaat Oscarile.
★★★☆

MEPHISTOPHELES (Manfred Vainokivi / Eesti). Väike dokk suurest kultuuriheerosest Linnar Priimäest. Vainokivi teeb Vainokivi, Priimägi Priimäge ja pole küsimustki, kumb peale jääb. Režissööri saab kiita  selle eest, et tegu pole paraadportreega, vaid peategelast saab näha muude nurkade alt, ka kurja ja karjuvana. See on tore, aga filmina on see vaadatav ikka ainult tänu Priimäe karakterile ja vohavale ülbitsemisele. Filmiterviku mõttes on siin palju küsitavaid, juhuslikuna tunduvaid valikuid, mida on raske heaks kiita või isegi aru saada, et miks just nii. Priimägi tabab ilmselt enam-vähem täppi öeldes, et Vainokivi ei saa tema keerulisest isikust kümmet protsentigi kätte. Eelkõige jääb mulje, et materjali on vähe olnud või teemaga pole piisavalt tegeletud. Midagi on saadud, on üksikuid häid hetki, aga nähtava põhjal tundub, et see film oleks küll võinud vähemalt poole lühem olla. Suvalisel säsil, katteplaanidel ja üsna asjassepuutumatul vastandusel Priimäe põlvkonnakaaslase, hoopis teistsuguse elukäiguga operaatori Edvard Ojaga on portreefilmi kohta kaugelt liiga suur roll. Ojast või(nu)ks ju omaette filmi teha, aga Priimäest tuleks mingi muu film veel teha. Oleks kahju, kui nüüd oleks linnuke kirjas ja asi aegade lõpuni nii jääkski. 
★★☆

THE DISCIPLE ("Jünger" / Chaitanya Tamhane / India). Lihtsalt väga ilus film Maharashtra klassikalisest muusikast ühe elatanud guru ja tema õpilase kaudu. Mumbais tehtud, aga ei mingit Bollywoodi, film jääb kuhugi doki ja mänguka vahealale. Aeglane, rahulik, meditatiivne, staatiline, kuid meeliülendav lugu. Lisaks eksootiliselt põnevale muusikatraditsioonile saab näha ilustamata, realistlikult kujutatud ehedat Indiat. 

Eestikeelne pealkiri "Jünger" viib mõtted ehk liialt religioonile või isegi kristlusele - too muusika on ehtindialikul moel küll üksiti ka vaimne praktika, gurudelt eluaeg õpitav lähenemine loovusejumalusele Saraswatile, kuid religioon pole mingil moel selle filmi keskmes. "Õpilane" oleks täpsem. Kriitikute ja stsena auhinnad Veneetsiast. Film Pöffil.
★★★☆

HÜVASTI, NSVL (Lauri Randla / Eesti). Komöödia perestroikaaegsest lapsepõlvest. Tundub, et meil on rahvana olnud vabade riikide murdmatust liidust pääsemisest saati olnud üsna tugev soov okupatsioonitraumat mitte mäletada, mitte sellele mõelda, salata see maha ja teha nägu, et meil pole sellega midagi pistmist. Ja et see kramplik distantseerumine teeb meist nõukazombid samal moel nagu natsimineviku vaiba alla pühkimine teeb austerlastest natsizombid Jelineki-ekraniseeringus "Die Kinder der Toten". Stalini ajast meil veel on mõned filmid, aga hilisem nõukogude periood on juba õige hõredalt kaetud. Sestap on iseenesest teretulnud, kui me selle ajastuga üldse tegeleme, olgu või nostalgiavormis nagu feisspuki vastavas grupis

Aga samas tahaks ikkagi näha ajaloolise mälu sisulisemat ja kunstilisemat mõtestatamist, mitte pelka kulunud stampide ja habemega anekdootide kuhja. Või kui nalja, siis originaalsemat. Kujutatud ajastut mõnevõrra mäletades ei saa kuidagi nõus olla Andreiga, kes pidas seda filmi vabaks stereotüüpidest ja ülekasutatud sümboleist. Mumst praktiliselt ainult neist see film koosnebki, muusikavalikuni välja. Siin saavad kokku kaks laia populaarsust lubavat vektorit: nõukanostalgilised meemid ja rahvalik jant (vt nt "Klassikokkutulek", "Kormoranid", Baskini teater, Meie Mees). Mus tekitavad mõlemad suunad pigem õõva - nagu oleks vastu ööd kuskil võsa vahel, kust mingi nipiga minema ei saa, mõne pulmavana kätte pantvangi jäänud. Aga arvata võib, et paljudele läheb see kõik väga hästi peale. 

Tahaks siiski loota, et mõneti alguse asi nii debütandist režissöörile kui teemat veel vähe käsitlenud eesti filmile laiemalt. Et edaspidi näeme etemaid stagna- ja perestroikafilme, just nagu piinlikule "Puhastusele" järgnesid loetud aastate pärast "Risttuules" ja "Seltsimees laps". Vähemalt üks hea perestroikafantaasia on meil ju "Disko ja tuumasõja" näol varasemast olemas ka. Tänavusel Pöffilgi linastub samast nišist ka Peeter Simmi Ruitlase-ekraniseering "Vee peal". Lootus jääb. 

Film Pöffil ja festivali veebikinos. Tuleb muidugi ka kinolevvi.
★☆

SLUŽOBNIČI ("Teenrid" / "Servants" / Ivan Ostrochovský / Slovakkia). Katoliku seminar kaheksakümnendail julgeoleku haardes. Vaimulikud õppejõud ja seminaristid on sunnitud teenima kahte vastandlikku jumalat, midagi head sest mõistagi tulla ei saa. See film on nüüd ere näide idabloki sovetikogemuse veenvast kujutamisest ja mõtestamisest, millest äsja rääkisin ja mida meil napib. Mustvalge, 4:3 formaadis kaunilt väljapeetud pilt ning religiooni ja kommunistliku režiimi kohtumise teema toovad paratamatult meelde Pawlikowski "Ida", kuid too tundub takkajärgi Ostrochovskýga võrreldes sõbralikult elujaatav asi. Ostrochovský on rängem ja lootusetum, annab süstemaatilist ahistust ja väljapääsmatust julmemalt edasi. Kõva kunstiline tervik, kus isegi formaat ja kaunis fotograafiline esteetika mõjuvad trööstitult ja ahistavalt, tumeambientlikust heliribast rääkimata. Mingi rahvafilm see pole, emotsionaalses mõttes ehk isegi masohhistlik kogemus, aga tasub end ära, eriti suurel ekraanilt, soovitavalt kinos. Hulk auhindu. Film Pöffil (P29.11) ja festivali veebikinos.
★★★☆

KEHA VÕITLUS ("The Body Fights Back" / Marian Võsumets / Eesti-UK). Suurbritannias vändatud ingliskeelne dokk kehapositiivsusest, kehakuvandist, ühiskondlikust survest, eelarvamustest ja dieedikultuurist. Korralikult tehtud asi, kuigi teemasid on ehk liigagi laialt ette võetud - pikavõitu film kaldub veidi laiali valguma ja kordustesse, tahaks nagu rohkem struktuuri, dramaturgiat, julgemalt kääre ja kontsentreeritumat fookust. Sellegipoolest paljulubav debüüt Võsumetsalt. Tegelased on hästi leitud ja avatud, nende teemadega võiks ka Eesti kontekstis edasi tegeleda. Film Pöffil (P29.11).
★★☆

50 O DOS BALLENAS SE ENCUENTRAN A LA PLAYA ("50 või kaks vaala kohtuvad rannal" / Jorge Cuchi / Mehhiko). Mängukas kahest noorest netiväljakutses, mille üha keerukamad ülesanded peavad päädima enesetapuga - justkui moodne versioon saksa romantiku Heinrich von Kleisti tõestisündinud kaksikenesetapu loost. Algupoole veidi häirib, et ka Cuchi teeb näo, nagu räägiks tõsielusündmustest, kuigi filmis ekspluateeritav sinivaala väljakutse on üsna küsitava tõeväärtusega, pigem linnalegendi hõnguga nähtus. See toob kollakavõitu skandaalimaitse suhu: oh neid tänapäeva noori, ah seda internetti, ilm on hukas, võeh, võeh. Aga ei, muidu kenasti tehtud, kohati huvitavalt ekraani pooleks jagades lahendatud nihilistlik ja morbiidne emomine. Mida lõpu poole, tõsisemaks ja verisemaks, seda paremaks läheb.

Festivali tõlkepealkirja on miskipärast pandud veider ja segadusttekitav "või". Seal peaks muidugi olema "ehk" nagu sedalaadi pealkirjades ikka. Kolmandat aastakümmet käiv kõrgliiga suurüritus võiks pealkirjade tõlkimisele veidi rohkem tähelepanu pöörata ja kasutada selleks päristõlkijaid või muidu keeletundlikumaid inimesi.

Film festivali veebikinos.
★★★



Aitäh Andreile, Tristanile ja kõigile teistele, kes on võtnud vaatamiskogemusi ja soovitusi jagada, sellest on palju abi. 

Och kuulmiseni ja carpe noctem, fest kestab veel tuleva nädala lõpuni.

7. nov 2020

Pilk Pöff 2020 kavale

Tore, et erinevalt Cannes'i festivalist Pöff tänavu ikkagi toimub. 

Nähtud pole selsinasel katkuaastal suurt midagi, ette kiita oskan ainult ühte filmi: prantslase Florian Zelleri filmiversiooni tema enda näidendist ISA (The Father / Le pére). Mu silmis seni tänavuste mängufilmide esikolmikus, niipaljukest kui neid üldse näha on saanud. Mõni on öelnud, et parim film vanaduse ja eluga hüvasti jätmise raskustest pärast Hanekese "Armastust". Mumst enamatki, ehk isegi läbi aegade parim sel teemal. Kui üldse midagi ette heita, siis ainult seda, et vaat et liigagi täiuslik ja well-made tükk, aga see on juba selgelt väiklane norimine. Küllap üks auhinnahooaja soosikuid tuleva aasta algul, vanameister Anthony Hopkinsile võib siit vabalt kukkuda meespeaosa Oscar. Kannatlikumad näevad seda edaspidi ka meie kinolevis. (Kinnotulek on festivali paberkataloogist - veebist kahjuks mitte - tuvastatav selle järgi, kas filmi andmete seas on levitaja.)

Edasi siis asjad, mis kava sirvides potentsiaalselt huvipakkuvaina silma jäid, ühes viidetega Pöffi veebile ja veidi ka muile allikaile. Alati festivali kitsaskohaks olnud veeb oleks nagu veelgi kohmakam ja ebamugavam kui traditsiooniliselt on olnud. Kasutajakogemusele pole endiselt mõeldud: filmide loetelus puudub elementaarnegi info, rõhk on eimidagiütlevail piltidel (mida seal tihti ikkagi pole); kehvasti toimivat filmiotsingut ennast tuleb algatuseks eraldi otsida; isegi koostöö guugli otsinguga ei toimi korralikult, lehekülg pole vastavalt optimeeritud. Natuke meenutab see festivali veebinduse igavene ikaldumine meie sajandi poliitikamaailma, kus miski naljalt ülesmäge ei lähe, ainult alla. Samas eks siit või ju leida ka teatud poeetilist kooskõla: kui juba pimedad ööd, siis otsitagu ka infot pimesi ja käsikaudu.

Klassikast: kataloogi põhjal tekkis lootus, et Rainer Werner Fassbinderi seriaal BERLIIN, ALEXANDERPLATZ (1980) tuleb järjest näitamisele kogu oma viieteist ja poole tunnises ilus ehk siis üle kahe korra pikema seansina kui äsja Sõpruses linastunud Béla Tarri "Saatanatango".  Kahjuks see nii ei ole, Pöffil linastub sari nelja jupina kolmel õhtul-ööl: osad 1-3, 4-7, 8-11,12-14.

Lisaks saab näha Burhan Qurbani tänavust samanimelist filmi, mis on saanud peotäie Saksa filmiauhindu ja muid preemiaid.

Suurte nimede ja auhinnatud teoste või täpsemalt nende nappuse ümber oli mullu väike teeklaasitorm, mille käigus festival kuulutas ühelt poolt, et sääraste asjade näitamine polegi nende eesmärk, ent teiselt poolt oli väga nördinud, kui keegi kõrvalt söandas sellele tähelepanu juhtida.

Käesolev filmiaasta on nigu on, juba loomult kasinusse kalduv, hea, kui üldse midagi toimub - kuid tundub, et Pöff ikkagi jätkab sedasama pigem esilinastustele, debüütidele ja niinimetatud kunstilisemaile äärealadele keskendumist. Seekord rõhutati seda juba ette. Mul vaatajana on muidugi jätkuvalt kahju, kui siinmail monopoli staatust nautival festivalil pole huvi filmiaasta tegelikke tippe näidata. Aga teisalt võib rõõmu tunda, et see pimeduses kobamise suund pole ainuvalitsev. Üht-teist siin ikka veel on.

Nagu alati on suhteliselt kindel programm heade asjade leidmiseks Screen Internationali kriitikute valik.

Üks tähelepanuväärsemaid ja kindlamaid panuseid sealt on Chloé Zhao debüüt NOMAADIMAA ("Nomadland"), mis võitis sügisel nii Veneetsia kui Toronto festivalid. See on ka kinolevvi tulemas.

Veel auhinnatuid:

India, täpsemalt marathi filmilooja Chaitanya Tamhane muusikadraama JÜNGER (The Disciple) sai Veneetsiast nii parima stsena kui ka kriitikute ühingu (FIPRESCI) auhinnad. Selle ja järgnevate kinnotuleku kohta andmeid pole. Karta võib, et enamik ei tule.

Gruusia debütandi Déa Kulumbegašvili ALGUS (Beginning / Dasatskisi) sai Torontos kriitikute preemia ja San Sebastiánis kolm auhinda. Lubatakse monteerimata aeglust 35mm filmil.

Staažika saksa režissööri Christian Petzoldi UNDIIN (Undine) sai Berlinalel parima näitlejanna hõbekaru ja FIPRESCI preemia. Ehk on etem kui Neil Jordani samanimeline näkineiufilm kunagi oli.

Itaalia vendade d'Innocenzode PAHAD LOOD (Favolacce / Bad Tales) sai Berliinist parima stsena hõbekaru.

Vene veteran Andrei Kontšalovski oli mullu Pöffil suht keskpärase vanamoodsa kostüümidraamaga "Patt", mille põhjal tema uut loomingut tingimata vaatama ei tormaks. Aga tema uus film KALLID SELTSIMEHED (Дорогие товарищи) räägib režissöörile palju lähemast teemast, nõukogude viljastavast tegelikkusest, ja lisaks sai Veneetsias žürii eripreemia, nii et ehk tasub talle veel võimalus anda.

Adam Rehmeieri punk-kasvulugu ÕHTUSÖÖK AMEERIKAS (Dinner in America) on saanud paar pisemat auhinda ja mädatomatid annavad 95%.

Vast aitab kah algatuseks. Kui tundub, et jääb väheks, siis dokiprogramm paistab üsna paljulubav.

25. okt 2020

Mälestus / The Souvenir

"The Souvenir", UK–USA 2019. Režissöör Joanna Hogg. 119 min.



"Mida enam mälestus sinust mind masendab,
seda enam armastan meenutada."

Jean-Jacques Rousseau.
"Julie ehk uus Héloïse".
I osa, XXV kiri.


Tõlkepealkirjadega on meie filmilevi pahatihti hädas. Alatasa tuleb ette originaali suvalist täiendamist või asendamist omaloominguga¹, põhjendamatut algupärandisse klammerdumist², jättes selle lihtsalt tõlkimata, või raskusi originaali mõtte ja konteksti mõistmisega³. Tõlkimine on teadagi nõudlik ja subjektiivne ala, palju sõltub tõlkija keeletajust, asjatundlikkusest ja eelistustest. Ent sageli ei pane kohalike filmipealkirjadega mööda mitte profitõlkijad, vaid filmi pealkirjastab enne selle tõlkesse jõudmist keegi teine: levitaja või festival. Ja nii võib pealkirjatõlge sündida juhuslikult, möödaminnes, oletamisi, kohati isegi filmi nägemata.


Antud juhul paistab tõlkepealkirjaks olevat süvenemata pandud samakõlaline võõrsõna, ilma et sel oleks eesti keeles sisulist põhjendust. Joanna Hoggi pealkiri "The Souvenir" räägib mälestusest, mitte suveniirist kui mälestusesemest, sektsioonkapis luituvast vahtkummist Vigrist. 

Pealkiri on laenatud prantsuse rokokookunstniku Jean-Honoré Fragonard'i maalilt "Le Souvenir", millel armastatult kirja saanud neiu lõikab kallimat meenutades noaga puutüvve tema initsiaali.

Oma aja kuulsaima ja populaarseima armastusloo, Jean-Jacques Rousseau kiriromaani "Julie ehk uus Héloïse" kangelannat kujutaval idüllilisel pildil on filmis oluline koht nii keskse armastusloo sümboli kui kontrapunktina. Nii Rousseau tekstis (1761) kui Fragonard'i maalis (1778) väljendus kaheksateistkümnenda sajandi tundlikkus ja tundelisus, sensibilité, mis kuulutas saabuvat romantismiajastut. Ebamaisuseni idealiseeritud suured tunded, mis õieti ei mahu ega sobi karmi tegelikkusse; kõikehõlmav kirg, mille koht on pigem unelmais ja mälestustes kui argipäevas. 

Kaasaegsed uskusid üldiselt, et Rousseau kirjutas romaanis endast ja oma elu armastusest – põgusast, arvatavasti platooniliseks jäänud suhtest abielus krahvinna Sophie d'Houdetot'ga –, ent kirjanik ise pihtis hiljem, et romaani leegitsevad tunded on eelkõige ekstaatilise kujutlusvõime vili.

Joanna Hogg mälestab filmis oma kunagist tegelikult aset leidnud armastuslugu märksa vaoshoitumas vormis, millega tänapäeva publikul on vast lihtsam ühist keelt leida kui Rousseau ülevoolava sentimendiga. Filmis jäävad tunded rohkem varju ja kaadri taha (aga ka kirjadesse nagu Rousseaulgi), kuid määravad ometi loo käigu. 

"Ta paistab kurb," ütleb filmi peategelane Julie, vaadates oma nimekaimu Fragonard'i pildil. "Otsusekindel," leiab tema armsam Anthony. "Ja väga armunud." Kõik need tunded avalduvad ka filmi-Julie's, keda ujedalt, vahetu loomulikkusega mängib debütant Honor Swinton Byrne. Tema värbamine noore iseenda ossa on üks Hoggi suuri õnnestumisi, kuigi Julie tegelaskuju on Byrne'i kehastuses vaat et sama ilmsüütu ideaalarmastaja kui Fragonard'i maalil, ning paneb kaunitari ja koletise rollid ehk liigagi kindlalt paika selleks, et selle üle saaks nõnda vaielda nagu filmis vaieldakse. 

Kahtlemata on koletiseks naisest vanem, rafineeritum, kogenum ja rikutum Anthony (Tom Burke). Julie põhipuudus on tema sõbranna sõnutsi liigne kenadus – autobiograafiliste tegelaste sage needus, nagu märgib üks arvustus

Julie kenadus pole aga teab mis puudus, ei tee lugu vähem usutavaks. Hoggi käekiri on esmapilgul lihtne ja minimaalne, kuid lähivaates lihtsakoelisusest ja lihtsameelsusest kaugel. Pikalt teles tegutsenud lavastaja jõudis mängufilmidebüüdini alles neljakümne kuueselt, olles selleks ajaks juba küps, omanäoline režissöör, kes teadis, mida tahab öelda ja kuidas seda elegantselt teha. 

Sõna sotsrealism toob ehk tegutsevaist filmiloojaist esmalt meelde Ken Loachi või vennad Dardenne'id, kuid on omal kohal ka Hoggi puhul, kes vaatleb realistina mitte alamklassi, vaid kõrgemat keskklassi, kust ta ise pärit, olles justkui keskklassi Mike Leigh.  Selle heal järjel ühiskonnakihi esindajaid nähakse filmides harva nii kaine ja analüüsiva pilguga kui Hogg – klišeedeta, ihalemata, põlastamata või parastamata, et ka rikkad nutavad. 

Sama selge ja terase pilguga uurib tänavu kuuekümneseks saanud Hogg oma nooruspõlve, mille põhjal ta mullu valminud "Mälestuse" väntas. See pole ainult armastuslugu, vaid ka noore filmilooja kasvu- ja kujunemislugu, mida režissööril on olnud aega üle kolmekümne aasta läbi mõelda ja selitada. Ning just kujunemisliinis avaldub ehk veel rohkem kui suhtes Julie kenaduse nõrk külg – noore, otsiva inimese ebakindlus, jäikuse puudumine, mis teeb ta korraga nii avatuks kui ka haavatavaks. 

Me vist kipume vahel, ja tänavusel katkuaastal eriti arvama, et meie aeg on kuidagi eriti sõge ja liigestest lahti, ehkki vaevalt oli elu palju lihtsam Rousseau sajandil, mille pinged viisid Suure Prantsuse revolutsioonini, või ka möödunud sajandi kaheksakümnendate algul, mida meenutab Hogg. Tema loo taustalt jooksevad läbi viited külmale sõjale, Iiri Vabastusarmeele ja Liibüa terroristidele, Londoni südalinnas plahvatanud pommidele ning Thatcheri hurraakapitalistlikule lammutustööle Briti tööstuse ja sotsiaalsüsteemi kallal. 

Filmi õppiva Julie eneseotsing pole individualistlikult enesekeskne, ta ei kapseldu oma privileegide mulli, ei arva, et just tema on heaolu ära teeninud või et vaesed on oma vaesuses ise süüdi. Empaatilise inimesena tahaks ta vändata filmi vaestest Sunderlandi sadamalinnas, kus laevaehitus parasjagu hinge vaagub. Õppejõud suhtuvad sellese ideesse üsna skeptiliselt, umbes nagu järgmisel kümnendil laulis ühele teisele jõukale tudengineiule Jarvis Cocker: sa ei saa iial olla tavainimene, sest isegi kui lähed tööle ja üürid prussakaid täis konku, võid alati helistada isale, kes su välja aitab.  Kas poleks parem teha kunsti millestki, mis on enda kogemusele lähemal, pärib õppejõud. Ja kui Anthony küsib, kas vaesed on millegi poolest tegelikumad kui nemad, keskklass, vastab Julie eitavalt.

Nüüd, nelikümmend aastat hiljem saame takkajärgi tõdeda, et Hogg ongi jäänud nii-öelda oma liistude juurde, väntama filme klassist, mida tunneb, ja iseenda kogemusest. Selles on mingit mõrkjat paratamatuse ja täidemineku võlu, aga ka triviaalseist, ootuspäraselt lihtsaist lahendustest hoidumise sarmi, mis on Hoggi stiil nii eetikas kui ka esteetikas: näiline kergus, vaikne vihjelisus, pikad kaadrid, palju õhku nii ajas kui ruumis, õhulised, kaunilt komponeeritud üld- ja keskplaanid, ootamatud lõiked, detailirohkus ja -täpsus, põhjalikult läbi mõeldud lugu, kuid tänu detailse stsenaariumi puudumisele improviseeritud ja seeläbi väga loomulikult, spontaanselt kõlavad dialoogid.

Kuid sotsiaalse tausta, eneseleidmise ja filmiharidusliku mõõtme kõrval on "Mälestus" ikkagi ka lugu ühest armastusest, mis võib paista häirivalt ebavõrdne ja mittetoimiv, ent mingil moel ja määral siiski toimib, võttes mõlemalt, kuid ka andes mõlemale mõndagi. Miskipärast tundub, et siin ja praegu, riigis, mille valitsus armastab paarisuhteisse sekkuda, on vaja meenutada elementaarset tõsiasja, et inimesed ja nende suhted võivad olla väga erinevad, ilma et need peaksid sobima või meeldima kellelegi kolmandale, olgu see minister, piiskop või kes iganes. 

Filmid nagu "Mälestus" on siin vast abiks. Või Paul Thomas Andersoni "Nähtamatu niit".  Või Charlie Kaufmani "Mõtlen kõigele lõpu teha", mis rõhutab, et Tolstoi eksis väites, et kõik õnnelikud pered on sarnased, õnnetud aga igaüks eri moel õnnetu. Pereõnnes võib olla sama palju nüansse kui õnnetuses.




Sirpi kirjutatud lugu.

Joonealused:

[1] - Näiteks Paolo Sorrentino "Kohutav ilu" ("La grande bellezza") ja Miloš Formani "Pornokuninga piinad" ("The People vs Larry Flynt"). 
[2] - Näiteks "Greenland: viimane varjupaik" pro "Gröönimaa".
[3] - Näiteks "Pole maad vanadele meestele" ("No Country for Old Men"), mille pealkiri on pärit William Butler Yeatsi luuletuse "Bütsantsi purjetades" (1928) esimesest lausest: "See maa pole vanadele meestele."

"Mälestus" kinos: Sõprus, Tartu Elektriteater.  Hinnanguid: IMDB (6.4/10), Rotten Tomatoes (89%), Hendrik Alla, PM.