2. okt 2019

Ükssarvik

"Ükssarvik" / "Unicorn", Eesti 2019. Rež. Rain Rannu. 107 min.


Mäletab veel keegi sellist kohalikku rohujuuretasandi kriminulli nagu "Vasaku jala reede"? Meenub justkui, et kui veelgi maalähedasemal tasandil valminud talgufilmis oli vast põhiline tegemisrõõm, siis "Reedet" oli ka üsna lõbus vaadata. Ja veel meenub, kuidas Ilmar Raag toona kirjutas, et sellised entusiasmipõhiseid filmid on meil regulaarne, ette programeeritud nähtus, milletaolisi saab ikka ilmuma. Tõsi ta on: ka idufilm "Ükssarvik" on sedasorti kino, kus värskete tegijate ind on tunda ja jõuab ka vaatajani. Filmi entukas klapib teema omaga.

On ju idufirmandus osa meie rahvuslikust ennastõnnitlevast e-edu mütoloogiast: eestlased on maailma parimad progejad, igaühel on oma startup, perset pühivad meil robotid ja nõnda edasi. "Ükssarvik" üksiti nii surfab sel müüdil kui ka lammutab seda. Ühelt poolt teemasse uskudes, teisalt heites selle üle eneseiroonilist nalja. "Losing the money is a feature, not a bug." Ingelinvestor Kuusela, hehe.

Asjas sees olevate tegijate huumor kisub küll kohati siseringiteemaks, mis võib potentsiaalset publikut pelutada. Aga leidub ka üldarusaadavamat sarmi. Tänu sellele ja kohaliku filmiskeene jaoks uudsele valdkonnale valguse heitmisele kannatab film valutult vaadata, mis siinse kinotoodangu alumise otsa puhul ei pruugi sugugi alati nii olla.





Nagu kunagi "Reede", nii pole ka "Ükssarvik" tehniliselt ja läbikirjutatuse tasemelt just ühtlane. Kõik naljad pole ehk õnnestunud, on liigseid puust ja punaseks kordusi, kahtlase väärtusega pealelugemine, piinlikke riime, äriesitluse maiku, eriti alguse poole. Rahulikult oleks võinud asja vähemalt veerand tundi lühemaks kärpida. Seansil viibinud paarikümnest inimesest lahkus enne lõppu kolm.

Ehk suurim stsenaarne probleem on püüd olla korraga nii naljakas kui ka tõsiseltvõetav - jätta muljet, et absurdina esitatud idundusel on ühtlasi ka tugev sisu taga. Säärane kahel toolil istumine pole dramaturgiliselt vast parim valik. Vahest oleks võinud veelgi julgemalt komöödia ja parodeerimise teed minna ning mitte anda järele kiusatusele tegelasi siidkindais kohelda - seda eriti üleidealiseerituse all kannatava kangelanna osas. Arhetüüpse Eesti mehe suhtlus- ja kuramaažioskused on seevastu kenasti esitatud.





Nagu "Reede", on ka "Ükssarvik" põhimõtteliselt kelmilugu, ainult et sedakorda mitte-kuritegelikku laadi. Ratsa rikkaks, jah, aga kullapalaviku läbi, milles keegi otseselt väga ei kannata. Idee ja hoo poolest natuke nagu Scorsese "Wall Streeti hundi" algusosa - ainult et idufilmis ei tehta otseselt kellelegi liiga, sest põhiinvestorid on püstirikkad börsimängurid, kelle kaotused on abstraktsed numbrid.

Eks samalaadseid itipõhiseid ameerika unelma jahtimise lugusidki ole mujal omajagu vändatud, alates Apple'i loo korduvalt jutustatud versioonidest ja lõpetades näiteks Beavise ja Buttheadi looja Mike Judge'i sarjaga "Silicon Valley". Aga meil siin ja meie kontekstiga seoses on see uus asi, ja säärasena teretulnud. Piisavalt värskelt mõjuv ja ladna asi, pole liiga uimane ega piinlik. Väike, leidlike detailidega ladus kodumaine meelelahutus.




"Ükssarvik" kinodes: Artis, Forumcinemas. Hinnanguid: Andrei Liimets (ERR, 8/10), Mart Noorkõiv (Sirp).

8. sept 2019

Ükskord Hollywoodis / Once Upon a Time in Hollywood

"Once Upon a Time in Hollywood", USA 2019. Rež. Quentin Tarantino. 161 min.


Ennekõike on see nostalgiatripp. “Meil polnudki valida, tuli aga vananeda, tahtsid sa seda või mitte. Kõige eest hoolitses aeg, ja aeg on nüüd selleski süüdi, et ma sind jälle näha tahan. See on juba teatud iga, kus hakatakse uuesti hellusega minevikule mõtlema,” kirjutas kunagi poolsajandi künnise ületanud Friedebert Tuglas.

Samuti mõtleb tänavu viiekümne kuueseks saanud Quentin Tarantino oma lapsepõlve Hollywoodist, kus ema ta käekõrval kinno viis. Väiksel Illimaril polnud õndsal tsaariajal suurt muud vaadata kui siga, vokiratast ja päikselaike seinal, põlvepikkune Quentin sai möödunud sajandi kuldseil kuuekümnendail juba vesterneid ja neo-noir-kriminulle vahtida. Heldimus ja igatsus on samad igal ajal, vana mees tahab ikka koju, mida pole enam olemas. Vahe on selles, et kui üks kirjeldab minevikuna mälu ebakindlat jäädvustust möödanikust, siis teine midagi veelgi ebamäärasemat – mälupilti juba algselt fiktiivsest, välja mõeldud, võltsitud tegelikkusest. Mitte jäljendust ega koopiat, vaid mitmekordset, kõigis astmeis suvaliste moonutustega koopia koopiat. Mitte varju koopaseinal, vaid mälestust unes nähtud varjust. Fantasmi, simulaakrumit.





Ometi pole sest ühti, sest eks eeskätt või lausa ainult nõnda minevik meile kättesaadav olegi sel üldkehtiva ainutõeta ajastul, mida parema sõna puudumisel on nimetatud modernsusele järgnevaks ehk postmodernseks. Viimane pole mingi tont ega vandenõu, millena seda vahel – kas siis lihtsameelsusest või ka halvas usus – püütakse serveerida, vaid kõigest ajajärku märkiv nimetus nagu antiik või keskaeg. See pole ka midagi revolutsioonilist. See post aeti püsti juba päris ammu, möödunud sajandil, ja leidub neidki, kes väidavad, et praeguseks oleme temast juba möödas, jõudnud mingi post-postini. Ent kuni ses küsimuses mingit vähegi üldisemat üksmeelt pole, jäägem konservatiivideks ja rääkigem alalhoidlikult postmodernsusest.

Mälu küsimuses iseloomustab meie aega üldine arusaam, et oma mälu võib petta, rääkimata teiste mälestustest, mis pealegi tihti omavahel vastuolus. Ajaloo vallas pole ühte vaieldamatult valitsevat ajalootõde, ühe õige ajaloo asemel on palju erinevaid. Komberuumi udusust arvestades pole vist liiast taas üle rõhutada ka ilmset: ainutõe puudumine ei tähenda kõigi tõdede, lugude või ajalugude absoluutset võrdust. Ikka on alust arvata, et mõned lood tõenäolisemad, tegelikkusega lähemalt seotud kui teised.





Kunsti, sealhulgas mängufilmi puhul ei pruugi tõde (kui seos tegelikkusega) olla põhiküsimus, kuid see pole ka päris tähtsuseta. Meie huvi selle vastu ilmutab näiteks sageli mängufilme avav tiiter väitega, et tegu on tõestisündinud looga. See annaks justkui kaalu, tõsiseltvõetavust.

Tarantino kui peenem poiss muidugi nii lihtsaid laiatarbetrikke ei kasuta. Tema taotleb tõsiseltvõetavust risti vastupidisel kombel, kunskoppi, rõhutades kujutatu fiktiivsust enam-vähem igal võimalikul postmodernil moel, millest põhiline on intertekstuaalsus, tekstidevahelised seosed. Filmisõber Tarantino omalooming koosneb valdavalt varasema kino ideist, motiividest ja stiilist, allusioonidest ja viiteist neile. Postmodernistina ta ei varja taaskasutust, vaid rõhutab seda teadlikult, isegi uhkelt. Seetõttu on tema loomingut meilgi peetud nii ilmseks paroodiaks, et selle sedastusega piirdumist saavat pidada kriitikute ametikretinismiks. Ärme siis piirdu.





Küllap tasuks algatuseks eristada paroodiat ja pastišši sel moel, nagu seda teeb ameerika mõtleja Fredric Jameson. Vahet maksab teha, kuna arenenud kapitalismi ehk hiliskapitalismi tingimustes on kultuur sedavõrd heterogeennne, nii paljudeks stiilideks ja koodideks killustunud, et kaovad valitsev ideoloogia ja norm, mida parodeerida. “Nagu paroodiagi on pastišš iseäraliku, isikupärase stiili jäljendus, keelelise maski kandmine, surnud keeles kõnelemine,” ütleb Jameson. “Ent see on säärase mimikrina neutraalne praktika, kus puuduvad paroodia madalad ajendid, kust on amputeeritud satiiriline laeng, kust puudub naer… Pastišš on niisiis tühi paroodia, pupillideta silmadega kuju.”

Teisisõnu: pastišš mitte niivõrd ei irvita ega pilka, kuivõrd lihtsalt imiteerib midagi. Teeskleb, simuleerib, on simulaakrum. Nagu historitsism arhitektuuris, mille heaks näiteks on siinmail Friedebert Tuklast vaid mõni aasta noorem Vasalemma mõisahoone. Ent kui tollal jäljendati arhitektuuris mingit kindlat, antud juhul gooti stiili, siis postmodernne arhitektuur võib jäljendada juhuvalikut ajaloolistest vormidest ja segada need peadpööritavaks eklektika-seljankaks, mida näeme üheksakümnendail Rannamõisa kerkinud niinimetatud Lollidemaal, või parema näitena Frank Gehry loodud Praha Tantsiva Maja hämmastavas koosluses ümbritseva ajaloolise hoonestusega.





Filmivallast toob Jameson postmodernse pastiši esindajatena välja seitsmekümnendate nostalgiafilme, mis koloniseerivad esteetiliselt viiekümnendaid ja kolmekümnendaid: Lucase “Ameerika graffiti”, Polanski “Chinatown” ja Bertolucci “Konformist”.

Ent kuivõrd pastišlikkus on üldine, lausa valdav postmodernistlik kunstipraktika, siis mis on Tarantino pastiši eriomadused lisaks fantastilisuse ja simuleerituse rõhutatult esiplaanile toomise? Ainuüksi tekstikeskne ja tegelikkusekauge klaaspärlimäng tsitaatide ja viidetega ei paistaks ju silma ega köidaks publikut kuigi kaua. Viidete, nimede ja seostega žongleerida pole teab mis kunst, seda oskab teine, nimetagem seda kuidas tahes – paroodiaks, pastišiks või austusavalduseks (hommage). Pelgalt selle najal kaugele ei seila, kui osav sa ka poleks.

Tarantino on seilanud ja köitnud. Tema pole teps mitte igaüks. Ta on üks tuntumaid tänapäeva režissööre, elav legend, kelle iga teos on sündmus, ja nii juba enam kui veerand sajandit.





See tähendab, et need filmid, või vähemalt kaalukas osa neist, toimivad või vähemalt on kunagi toiminud hoolimata sellest, et need ei räägi oma tsitaadirohkusele vaatamata justkui millestki, nagu on märkinud Juhan Raud, lisades, et nii “Vihane kaheksa” kui “Vabastatud Django” on vaid stiilsed kättemaksufantaasiad. Ja veel: “Mitte et kunsti peaks saama mingi allegooria võtmes lahti muukida, aga ülejäänud maailmaga võiks ju kuidagi siiski suhestuda.”

Tarantino ilmselt nii ei arva, sest seda suhet tuleb vaatajal tema uuemale loomingule vaat et jõuga külge pookida. No näiteks, et eks maailmas ole ju samuti pahad, rassistid ja natsid, ja oh seda lusti, kui neist ekraanil rupskeid ja rosoljet tehakse. Et küllap on autoril, kes kirjutab dialoogi rea “kärvake, natsitõprad!” süda õige koha peal või nii. Aga no mis suhe maailmaga see ka on. Soovide täitumine, Wunscherfüllung kõige lihtlabasemal kujul. Sitt purgis on sada korda elulisem, ütleb inimolemise ja universumi kohta märksa enamat – rääkimata koeralohistamisest või, taevas hoidku, “Tõest ja õigusest”, mille ärkamisaegse agroängiga meil ei pruugiks ju enam eriti pistmist olla, aga ennäe, võta näpust.





Raua sõnadele polegi palju muud lisada, kui et need kehtivad ka Tarantino ülejäänud selle sajandi filmide kohta, käesolev Hollywoodi-nostalgia kaasa arvatud. Ja et üksiti puudub neis kõigis arvestatavalt sidus, arenev ja pinget hoidev lugu. Seda asendab üsna juhuslike, lõdvalt seotud stseenide või episoodide ääretu tasapaks rida, mis tipneb lopsaka, uuskeeli öeldes eepilise vägivallaorgiaga. Üldjoontes video-tapamängu või klassikalise pornofilmi miinimumstruktuur.

Millest siis legendaarsus? Jah, Tarantino oskab stseene üles ehitada, valdab filmi pinda, nagu on nentinud Karlo Funk, kuid eks ole seegi oskus üha tavalisem maailmas, kus miljardeil, umbes igal kolmandal inimesel on filmimisvõimeline kaadervärk taskus. Samuti saab ainult nõus olla, et “huligaanlik ja vaimukas piiride rikkumine on Tarantino filmisarmi keskne joon”, ent seegi joon ilmnes pigem möödunud kui sel aastatuhandel.

Piire, niipaljukest kui neid filminduses üldse veel leidub, rikuvad juba ammu märksa lennukamalt teised, ütleme kasvõi Lars von Trier. Ja mis vaimukusse puutub, siis viidatud arvustuses käsitletud “Djangost” jäi meelde ainult üks tõepoolest naljakas stseen – kukluxklanlaste kimbatus peakottidega. Vähevõitu ligi kolmetunnise filmi kohta. Kunagi Tarantinost tublisti šnitti võtnud Martin McDonaghiga ei anna võrreldagi.





Tarantino kogu geenius avaldus üheksakümnendate alguses tema kahes esimeses autorifilmis “Marukoerad” ja “Pulp Fiction” ja mõnevõrra ka paaris samal perioodil kirjutatud stsenas, mille lavastasid teised. Sealt kogu tema legendaarsus.

1994. aasta maiks, kui “Pulp Fiction” Cannes’is esilinastus, oli Tarantino elutöö sisuliselt tehtud, ja vaata, see oli väga hea.

Kui ta oleks pärast seda palmiokstele puhkama ja pinsile jäänud, poleks me suurt millestki ilma. Edasi tulevad vaid järelmõtted, postskriptumid, mis kordavad tuima järjekindlusega mõnda sõna või lauset varem juba hästi ja põhjalikult ära öeldust, lisamata enam midagi vältimatult vajalikku. Sauruse korinad, nagu kirjutas Metallica kohta Alvar Loog käesoleva aasta kultuuriarvustuses, mis õiglases maailmas vääriks vähemalt Tuglase preemiat. Ja Tarantino puhul mitte kuigi kõbusad korinad.

Samas mõttes nagu Loog kirjeldab Metallicat ühe kuulajapõlvkonna biitlitena, on Tarantino tollesama X-põlvkonna Godard, ja “Pulp Fiction” on tema “Viimsel hingetõmbel”. Uus testament.

Sa muutsid kõik, Quentin, ja andsid kõik, mis suutsid anda. Mul polnud ükskõik, sind kroonib võit, ma teadsin kindlalt. Ent Võidust on nüüdseks veerandsada aastat möödas ja Teist Tulemist võime ootama jäädagi. Viimsepäeva laupäevani, nagu kord ja kohus. Erinevalt Godard’ist või isegi Metallicast pole Tarantino end märkimisväärselt taasleiutada suutnud, ei heas ega halvas. Ta kordab algusest lõpuni käidud teed.





Milles siis tema üheksakümnendate alguse rõõmusõnum seisnes? Juba mainitud aspektidest alustades: need filmid olid küll pastišid, kuid seejuures vaieldamatult toimivad ka iseseisvate teostena, mida saab nautida viiteaparatuuri süvenemata, allusioonidele mõtlemata, tsitaadiallikaid tuvastamata. Nostalgia: jah, kuid mitte konkreetse ajastu simulaakrum, vaid ajatu hüperreaalsus, mille muusikavaliku ja autode põhjal võiks paigutada autori lapsepõlve ja noorusse, kuue- ja seitsmekümnendaisse, kui mobiiltelefonid asja anakronistlikult kaasaja maailmaga ei seoks. Teravmeelsust tihedalt nii situatsioonides kui éricrohmerlikult argilobisevais dialoogides maast ja ilmast, Le Big Macist ja Madontsist.

Lugude lähtepunktid võisid olla teadlikult valitud võimalikult arhetüüpsed, lausa kulunud, aga lood ise olid tänu põhjalikult läbi komponeeritud, leidlikule esitusele köitvad. Need stsenaariumid ei püsinud ainult üksikstseenidel kui singlihittidel, vaid viisid vaataja sujuvalt ühest tugevast stseenist teise, ilma et tal jõudnuks igav hakata. Seda nii Tony Scotti lavastatud “Tõelise romansi” küllalt traditsioonilises sirgjoonelises kulgemises kui ka “Pulp Fictioni” iseenesest anekdootlikult lihtsate, kuid ootamatult tükeldatud ja ajalise järgnevuseta kokku segatud lugude põimingus (mis on ehk põhisüüdlane sajandivahetusel ja uue algul laialt möllanud hüperlink-filmide buumis).





Ja kui ühe evangeelse Tarantino maailma oma turjal kandva vaala nimi on Vaimukus, siis ülejäänud kaks on Ultravägivald ja Cool. Esimene neist on omamoodi julmuse teater, mis meid üles äratab, südant ja närve virgutab. Asjata põlgas julmusteatraal Antonin Artaud kino, mis mõrvab meid peegelpiltide ehk simulaakrumitega. Kui “kõik, mis tegutseb, on julmus”, nagu ta sedastas, ja enamik rahvast käib “kinos, estraadietendustel või tsirkuses, et rahuldada oma nälga vägivaldsete vaatemängude järele, mille sisus tal ei tule pettuda”, siis õnnestub kinol vast pareminigi kui teatril “meie vitaalsus tervenisti proovile panna, seada meid silm silma vastu kõigi meie võimalustega”.

Artaud’ eksitus võis tulla sellest, et tema aja, möödunud sajandi kolmekümnendate (üksiti Tukla "Väikse Illimari" kirjutamis- ja ilmumisaja) kinos oli julmus alles lapsekingades. Ultravägivalda polnud veel leiutatud, ei mõistena ega ekraanil. Kuuskümmend aastat hiljem, Tarantino tuleku ajaks oli see kenasti välja töötatud, kuid peavoolukinos veel äärmiste võimalusteni viimata vahend vaataja raputamiseks – seda eriti koostöös hävitava huumoriga, mida Artaud samuti vajalikuks pidas.

Kubricku eeskujul ajab Tarantino vaatajal juhet kokku ultravägivaldsete olukordadega – nagu näiteks kurikuulus kõrvalõikus või Samuel L. Jacksoni burgerimonoloog –, kus üksiti visatakse nalja ja ollakse otsatult cool.





Cool on üks angloameerika popkultuuri põhimõisteid, millel eesti keeles kuigi täpset vastet pole. Jahe, kõigutamatu, härimatu, äge, lahe, zen ja nõnda edasi, aga ennekõike vast kõnekeeles normaalne selle sõna tunnustavas mõttes: normaalne djuud, normaalne muusika. Ja too viimane – teisisõnu ootamatu vähetuntud taustalugude valik heliribal – on üks Tarantino tabamatu cooli põhilisi kehtestusvahendeid. Oli.

Sest uues filmis pole muusikavalik iseenesest paha, aga Quentini hiilgeaegadega võrreldes jääb ikkagi lahjapoolseks, liig ootuspäraseks nagu muudki komponendid. Vast meeldejäävaim hetk on Rollings Stonesi üldtuntud “Out of Time” - suuresti tänu sellele, et lugu kõlab režissööri eneseirooniana:

You're obsolete my baby
My poor old-fashioned baby
I said baby, baby, baby, you're out of time.

Sama irooniat kannab üks kahest peategelasest, Leonardo di Caprio mängitud vesternistaar, kel karjäär lõppemas ja pisar silmas mõttest, et ta pole enam oma ala parim, et ta on iga päevaga üha kasutum. Siin tundub kõlavat Tarantino sisehääl. Võib-olla on see tema kõige isiklikum film. Samas on see emomine ikkagi trafaretne ja veidi halenaljakas. Uncool pole Tarantino rida. Kuid ka tema cool on viledaks, peaaegu olematuks kulunud.





Brad Pitti kehastatud kaskadöör on küll igati cool, kuid sümpaatne eelkõige tänu Pitti sarmile. Kirjutatud on ta üpris ühemõõtmeliseks: lihtne prole, üle linna kõvamees, kelle puhkehetki sisustavad õlu, koer ja telekas. Tegelaskuju ainus intrigeeriv külg on see, et ta on tapnud oma naise, aga ruttu selgub, et seegi pole enamat kui nürivõitu Wunscherfüllung. Samuti nagu ihalev pilk teismeliste suunas, mis päädib küll ontlikult karske keeldumisega, kui ihad realiseeruma hakkavad.

Tarantinol pole siin suurt miskit tarka öelda ei kuuekümnendate, Hollywoodi, Charles Mansoni ega vägivalla kohta. Ta lihtsalt jahvatab sihitult nagu Simpsonite vanaisa Abe, põlastades jõudumööda noori, kuradi hipisid, nagu meil Mihkel Mutt või Viivi Luik niinimetatud lumehelbekeste põlvkonda. See kõik mõjub pastiši ja paroodiana halvas mõttes, eelkõige autoparoodiliselt.





Nõus Tõnu Karjatsega, et “Ükskord Hollywoodis” tekitab huvi Tarantino pastiši allikate – nende filmide vastu, mida ta imiteerib, aga õigupoolest pole selle huvi rahuldamiseks vaja ligi kolm tundi kinos passida. Võib lihtsalt ette võtta mõne tema lemmikfilmide nimekirja, neid on nett täis.

Kui aga on tahtmine ikkagi ära näha, mis miraakliga Tarantino sedakorda on maha saanud - sest iga ta oopus, olgu see milline tahes, on siiski sündmus, millest räägitakse -, siis piisab, kui vaadata “Hollywoodi” esimest kümmet ja viimast kahtkümmet minutit. Ülejäänud aja võib kodus edasi kerida või kinos silma looja lasta. See kõik pole karjuvalt halb, küll aga valdavalt keskpärane, veniv, nahkne ja igav.

Sa ei pea nii vaguralt leebesse öösse astuma, Quentin. Sul on veel võimalus. Do not go gentle into that good night.




Sirpi kirjutatud lugu.


"Ükskord Hollywoodis" kinodes: Forumcinemas, Apollo, Tartu Elektriteater: Hinnanguid: IMDB (8/10), Rotten Tomatoes (85%), Tauno Vahter / ERRTõnu Karjatse / ERR, Andrei Liimets / PM, Ragnar Novod / Kinoveebi podcast.

6. sept 2019

Zombilaps / Zombi Child

"Zombi Child", Prantsusmaa 2019. Rež. Bertrand Bonello. 103 min.


Esteetiliselt välja peetud, sisult realismihõnguline zombi-arthauss. Mitte et Bertrand Bonello sisule märkimisväärset rõhku paneks. Lugu on visandlik ja kui olla vuuduust enne veidigi kuulnud, siis ega siit palju uut teada ei saa. Põhiliselt seisneb film imetlevi pilgui verinoorte plikade piilumises nagu Bonello kunagine lõbumajaoopuski. Sekka toredat, autentsena mõjuvat etnograafilist materjali.

Üsna filmi alguses näeb loengut, kus võetakse üles huvitavaid teemasid revolutsioonist ja Prantsusmaa asendist maailmas, millel aga paraku ülejäänud filmiga märkimisväärset pistmist pole. Loeng on iseenesest hea ja käepärane võte saavutada, et filmis räägitaks ka midagi huvitavat. Suhteliselt hiljutiste näidetena sellest meenuvad Ari Asteri "Pärilik" ja Mia Hansen-Løve suurepärane "Tulevik" ("L'Avenir"). Mõlemas oli loenguteema küll sisuliselt hoopis paremini põhjendatud kui Bonellol, kes lubab sellega justkui enamat välja kui tema pastakast imetuna mõjuv stoori pikapeale pakkuda suudab.

Nii et sisult hõredavõitu, aga pildi poolest tõesti kena, silm puhkab. Ja originaalne ses mõttes, et äärmiselt tõenäoliselt sa päris sellist zombifilmi sa varem näinud ei ole. Mina igatahes polnud, kuigi paari zombikat nagu oleks nähtud pika elu jooksul. Mingi nõrganärvilisi pelutav õudukas see ka pole, horrorielement on sedasorti vampiirikate tasemel nagu Coppola "Dracula" või Jarmuschi "Only Lovers Left Alive". Gunst mis gunst.

Üldmulje okei. Mingit jälge ei jäta, aga meeldis ehk enamgi kui too ülalmainitud lõbumajandus.




"Zombilaps" kinos: Artis. Arvamusi: IMDB (6.3/10), Rotten Tomatoes (90%)

22. aug 2019

Pärdi filmiõhtud 2019: General Magic, Félicité

Pärdi keskuse filmiõhtud on tänavu ebatavaliselt kristluse-kauged. Kava leiab siit. Olen näinud kahte filmi, mõlemad korralikud.

GENERAL MAGIC (USA 2018) on inforohke ja kvaliteetne dokk tüüpidest, kes töötasid üheksakümnendate algul, kui internet ja mobiilindus olid alles titekingades, välja nutitelefoni kontseptsiooni. Turule jõudes põrusid, liiga vara oli, aga osalt on selle asja järglased meie tänapäeva maailma alustalad aifõun ja android. Spektakulaarne, aga ka õpetlik feil. Selles on draamat.

// Linastub laupäeval.



Eelkõige tahaks aga soovitada Senegali mängukat FÉLICITÉ (2017). Aafrika kinoga, niipaljukest kui seda nähtud, kipub teinekord olema nii, et isegi kui film on tehniliselt laitmatu, jääb selle põhitrumbiks eksootika - lood ise võivad olla üsna lihtsakesed või väheütlevad. Pöfilisele tuttavaist asjust meenuvad säärastena näiteks "Grigris" (2013) või "Rafiki" (2018).



"Félicité" paistab esmapilgul kalduvat samasse nišši, aga ajapikku koorub siit enamat ja üllatavamat. Meeldivalt elus lugu ja leidlik toonivalik. Eksootiline on see loomulikult ikka, kuis muidu. Ja muusikaliselt mõnus: ühelt poolt Kinshasa kõrtsibänd, kus laulab kangelanna, teiselt poolt samuti kongolaste esituses ootamatult kõlav Pärdi metafüüsika. Kõik kokku nii köitev maailmakino, millist väljaspool eriüritusi või festivale naljalt kinos ei näe, kuigi tahaks. Muuhulgas sobib hästi illustreerima Vikerkaare parasjagu aktuaalset Musta Mandri erinumbrit.

// Treiler. Linastub reedel.



Pärdi keskuse filmiõhtud läbi aja vikipeedias. 2019 kava Sõpruses.

13. juuli 2019

Ingel / Un ange

"Un ange" / "Angel". Belgia 2018. Rež. Koen Mortier. 105 min.


Kena väike euroopa lugu belgia spordimehe ja senegali prostituudi saatuslikust kohtumisest Aafrika öös. Tundub, et arvustajad kipuvad filmi alahindama, keskendudes vaid kaameratööle ja esmapilgu-armastuse võimalusele, ent jättes kõrvale muud aspektid.
  

Suurtähelise Teisega kontakti saamise raskustest või lausa võimatusest on lõputult kunsti tehtud, nii ulmet kui realismi. “Inglis” kujutatud kultuuribarjäär toob kohe meelde näiteks Terrence Malicku “Uue maailma” ja lähema paralleelina Ulrich Seidli “Paradiis: armastuse”, mis rääkis samuti tänapäevasest, postkoloniaalsest suhtest. Austria küünik Seidl kujutas aafrika prostitutsiooni groteskse karikatuurina: oma aja ära elanud üksildane lotendav Euroopa - naissoost nagu ta algupäraselt olema peab - mitte niivõrd otsib, kuivõrd lihtsalt ostab armastust noorte ilusate mustade kehade kujul. Üksindust ega armastusvajadust see tehing muidugi leevendada ei saa, ja peagi ei viitsi eurooplannagi enam teeselda, et suhe võiks olla midagi enamat kui puhtlihalik konsumerism, absoluutse ebavõrdsuse tuim teostumine Seidli poolpornograafiliselt või pigem kirurgiliselt halastamatu pilgu all.



Mortier šokki ei taotle, tal on samas situatsioonis mõlemalt poolt siredad tegelased. Soorollidki on ootuspärasemad, kameeliadaamilikumad: prostituut naine, klient mees. Pole ka suurt vanusevahet, sellele võimalusele on vaid viidatud: “Me ei saa kunagi nii vanaks kui tüübid, kellega me kepime”. Maailmade vastasseis on aga üldjoontes sama: aineliselt heal järjel Euroopa on omadega läbi, vaimselt tupikus, enesehävitusse kalduv, elujõuline ja elujanuline Aafrika vaevleb füüsiliselt karjuvas vaesuses. Öö musta iludusega on valge mehe jaoks naeruväärselt odav, alla kümne euro.



Kumbki kehastab teise jaoks unelmat, väljapääsu tupikus eksistentsist, uue elu võimalust. Eurooplane kui valge päästja, aafriklanna kui õilis metslane, siiras ja puhas ametist hoolimata. Ent kuigi senegallanna Fatou N’Diaye näeb ebamaiselt kaunis välja, saab segadus küsimuses, kumb on siin ingel, tekkida vaid vaatajal, kes ei pane hoolega tähele filmi dialoogi ega meessoo artiklit originaalpealkirjas "Un ange". Aga eks ole ingleid mitmesuguseid, ka langenuid, isegi taeva vastu pöördunuid. Lucifergi oli ingel.



Nii Seidli kui Morteri filmid on uhke koloriidiga. Seidli ja tema operaatorite Wolfgang Thaleri ja Ed Lachmani dokumentaalsuse-esteetika on maaliliselt välja peetud, vastandab puhast minimalistlikku ilu ja tavapäraselt inetuseks peetavat. Mortier pakub selle asemel pigem Glawoggeri “Hoorade hiilgust” meenutavat unenäolist, nukralt voolavat poeetikat, mis ulatub ka loo jutustamisviisi. Viimane tekitab mus veidi tõrkeid. Tegelaste käitumine on kohati küsitavalt põhjendatud, ehk sellepärast, et stsena lähtub osalt tõestisündinud loost. Aga film tervikuna on siiski nauditav ja huvitav - nii ebatõenäolise armastusloona kui taustateemade poolest.



Seidliga võrreldes tundub Mortier kohtlevat oma tegelasi ühtlasema empaatiaga. Seidlis kehastus omamoodi sisu ja vormi ühtsus - tema film võttis aafriklasi vaat et samalaadsete objektidena kui selle kangelanna, kasutas neid sarnasel moel ära. Jäi tunne, nagu hooliks eurooplane teravast enesekriitikast hoolimata ainult teisest eurooplasest, suudaks ainult teda inimlikult mõista. Mortieril on tähelepanu ja kaastunne võrdsemalt jagatud.


Hinnanguid: Rotten Tomatoes (60%), IMDB (6.2/10).

1. juuli 2019

Mid90s

"Mid90s", USA 2018. Rež Jonah Hill. 85 min.


Nitševoo poistekas. Algab nagu maailma kõige harilikum indi, a lõpuks jääb mulje, et üsna edukalt on kasvulugude kõige ilmsemaid stampe välditud. Hea, et rulateema ja (miskipärast eesti keelde tõlkimata jäetud) pealkiri juhivad ootusi vales suunas. Mingi härras nostalgiatripp see pole ja meeldival kombel pole ka mindud rulavideolikku trikkidega eputamise teed.

Fiiling on kerge, paatost mõõdukalt, kuigi mu poolest oleks ehk võinud seda isegi veel rohkem maha keerata. A noh, maitseasi. Põhimõtteliselt on see noortefilm, nii et testida tuleks hoopis laste, eriti just poisslaste peal. [Parental advisory: explicit dialogue.]

Heliriba on küll retro, ent sugugi mitte enesestmõistatavate valikutega. Suures osas siinpool sood vaat et obskuurne hiphop, kuid mitte ainult. Ja ei mingit hollivuudlikku üldtuntud megahittidel purjetamist. Kus te näiteks viimati kuulsite ungari sauruste Omega hümni "Gyöngyhajú lány"? Isegi Morrisseylt on välja otsitud lugu, mis polegi mul une pealt peas, hämmastav, et selliseid üldse leidub. Originaalmuusika äratuntavalt Trent Reznori ja Atticus Rossi käekirjas, ent inimsõbralikum kui neil tavaks.

Üldmulje meeldiv, palju sest meelde jääb, raske öelda. Alles hiljuti jooksis meil "Skate Kitchen", millest ei mäleta enam tamburiinigi peale selle, et kah kasvulugu ruladel, aint et plikadest, mitte poistest nagu siin. Muidu justkui sarnased tükid, kuigi hetkel tundub "Mid90s" justkui tiba tugevam ja leidlikum. Igatahes üldse mitte paha debüüt Jonah Hillilt filmiloojana.



"Mid90s" kinos: Artis. Hinnaguid: IMDB (7.4/10), Rotten Tomatoes (81%), Tristan Priimägi.

27. juuni 2019

Uskumatu / The Unthinkable / Den blomstertid nu kommer

"Den blomstertid nu kommer", Rootsi 2018. Rež Victor Danell. 129 min.


Valus jura. Mitte katastroofifilm, vaid film kui katastroof. Korralikult läbi mõtlemata ebamäärane ulmeidee on ristatud sama juhusliku suhtedraama ja plakatliku moraaliga ning kogu see läppunud rosolje kümme aastat vana telefoniga läbi märja kilekoti üles võetud. Nej, tack!

Lõigata pole seda hämarat ollust ka raatsitud, venib üle kahe tunni. Mis on põneviku vastand? Igavik? Kui miski on siin uskumatu, siis see, et Rootsis nii nigelaid filme üldse tehakse, debüüt või mitte. Ei meenu küll, et oleks kunagi varem sealtmailt midagi võrreldavalt kehva näinud. Kuigi ega pead ei anna, sest mälu on õnneks selektiivne, iga tühisus jälge ei jäta.

Mädatomatite seitse positiivset revüüd igatahes ei saa olla inimolendite kirjutatud. Sisalikud on siin, päästku end, kes saab!



Hinnanguid: IMDB (6.4/10), Rotten Tomatoes (100%).

22. juuni 2019

Eile veel / Yesterday

"Yesterday", UK 2019. Rež Danny Boyle. 116 min.


No see on lihtsalt nunnu. Kes veel kui mitte Richard Curtis on ületamatult osav selliseid üldvõluvaid kohevaid moosipilvi kokku kirjutama ja kes veel kui mitte Danny Boyle on õige mees neid hoolega harjutatud hooletult nooruslikus käekirjas filmiks vormistama. Mõlemad vanameistrid on heas vormis.

Kuidas tõlkida eesti keelde delivers? See oleks justkui midagi enamat kui ootuspärane. Teeb, mis lubatud? Kah nagu vähevõitu öeldud. “Yesterday” suudab mõneti üllatuslikult pakkuda veidi enamatki kui tugevate tegijanimede, tugeva muusika ja tugeva idee summat. Mitu head nalja ja isegi mõni üllatus. Mingit sügavust siit muidugi ei leia, a miks peakski. Ulmesugemetega romkommina lihtsalt tore heatujulugu, suve- ja kohtinguhitt.

 Ja ühtlasi märksa mõnusam pop-ekspluatatsioon kui ükski tavapärane biopic muusikute raskest elust kuulsusekoorma all. Hollywoodi välisajakirjanikud, kes talvel hindasid “Bohemian Rhapsodyt” aasta parima draama (!) kuldgloobusega, peaksid tuleval aastal “Yesterdayle” vähemalt kuldgalaktika andma. Mitte et “Rhapsody” oleks oma mainekujunduslikus voolujoonelisuses kehv toode olnud, aga tõe ja õiguse huvides tuleks tunnistada, et palju kergemeelsem “Yesterday” on sellest muusikalise meelelahutusena samavõrd üle kui biitlid bändina Queenist.



"Eile veel" kinodes: Artis, Forum, Apollo. Hinnaguid: IMDB (6.7/10), Rotten Tomatoes (69%), Dannar Leitmaa (ÕL), trakyllmaprokrastineerinj2lle (tiptop).

19. mai 2019

BAFICI: homorahu, natsizombid ja solidaarsus

Buenos Airese filmifestival on elevant, kes ei mõtle ega arva meist kuigi palju. Tuleb ise endalt küsida, kuis Eesti kauge megafauna taustal paistab.



Filme ilmas on mitu tükki, kõiki näha me ei saa. Iga suur kinofestival sisaldab haaramatut vaatepunktide paljusust ja mitmekesisust, võimalust näha maailma enamail viisidel kui keegi kahe nädala jooksul vastu võtta suudab. Sadadest filmidest koosnevaid kavu ei jõua juba puhtfüüsiliselt selle ajaga ammendada, vaimsest vastuvõtuvõimest rääkimata. Üksikisiku jaoks on see müriaad, musttuhat, lõpmatus – kujuteldamatult suur küllus, mis pähe ei mahu. Sama hästi võiks mulle näidata Jorge Luis Borgese keldrisse peidetud Alephi – punkti, singulaarsust, kust paistab korraga kogu kõiksus, mikro ja makro, kõik, mis üldse on. Argentiina kirjanik sai oma loos seda kõike korraga ka tajuda, lihtsurelikule käib see üle jõu. Karta võib, et isegi Aleph ei aitaks. Tuleb teha valikuid, saada hakkama vähega: hääle, pildi ja tähega, nagu poeet ütleb.

Nii festareil kui tsiviilelus läheb vaatamisvalikuist, olgu nad juhuslikud või informeeritud, täkkesse ja korda vaid väike osa. Aga kui juba veab, tuleb meelde, et jagatud hüve pole pool hüvet, vaid topelthüve – sestap ka käesolev lugu mõnest kõneväärt filmist, mida Buenos Airese indikino festivalil BAFICI kaetud sai ja mis ka Eesti publikut kõnetada võiksid. Borges nägi Alephis ühes kõige muu olevaga kogu planeedi peegleid, millest ükski ei peegeldanud teda. Filmindus on üksiti diskokera, mis peegeldab ka vaatajat ja tema omailma uute nurkade alt. Enamikku allpool mainitud linateostest meie kinolevvi küll loota ei söanda, kuid kohalikele filmipidudele pimedaist öist Festhearti ja Haapsalu õudus- ja fantaasiafestini ehk siiski. Ja telesse ja netti.



Esmalt paar sõna Buenos Airese festarist. See on enam-vähem meie esindusfestivali PÖFFiga võrreldav üritus nii programmi mahult kui ealt, sündinud vaid kaks aastat hiljem, 1999. Publikut on argentiinlastel muidugi rohkem, tänavu ligi nelisada tuhat, aga eks ole neil rahvast ka palju rohkem. Ainuüksi Buenos Aireses ja selle eeslinnades elab kümme korda rohkem inimesi kui terves Eestis. Meie festival kuulub see-eest A-kategooriasse, mis on vist suur asi.

Kava on Argentiina festivalil, nagu nimigi ütleb, keskendunud rohkem sõltumatule kinole, sealhulgas debüütidele, kodumaisele ja laiemalt Ladina-Ameerika toodangule. Paljude tundmatute kõrval jagus aga küllaga ka suuri nimesid nagu Trier, Sorrentino, briti anarhisti Julien Temple’i retrospektiiv ja meistriklassid või säärased ajatud peavooluhitid nagu “Tulnukas” ja “Visa hing”. Lastefilmide seas oli Eestigi “Kapten Morteni” näol esindatud.



Eesti festivalidega võrreldes tundub BAFICI oskavat endas ühendada PÖFFi ja TartuFFi parimad küljed: esimese aktuaalse ja esindusliku programmi, teise mõnusa sotsiaalsuse, publikusõbralikkuse, lebo ja rahvapeo õhkkonna. Polnud näha tüütult palju punaseid vaipu, punaseid jooni, jäika hierarhiat ega kastisüsteemi, kus vaataja on statistilise üksuse rolli taandatud. Trügida ei tulnud, sest argentiinlased on vist planeedi järjekorralembeseim rahvas, kes moodustab eeskujuliku saba kõikjal, kus vähegi saab: bussipeatuses, pangaukse taga, toidupoes ja apteegis, kinost rääkimata.

BAFICI piletid maksavad kordi vähem kui tavaline multipleksikülastus, paljud linastused ja vabaõhuüritused on ka tasuta. Nädalavahetuseti suletakse põhilises filmipeorajoonis Belgranos mitme kvartali ulatuses liiklusele kuuerealine tänav, et igas vanuses publikule mudilasist raukadeni välikino teha ja muud temaatilist meelelahutust serveerida. Fiestat soosib kesksügisene aprilliilm, mis meenutas Eesti suve heldeimaid hetki, mitte Argentiina pealinnas südasuvel, ütleme jõulude ja aastavahetuse paiku valitsevat troopilist leitsakut. Ning kuna linna vaib on samuti meeldiv, eurooplase pilgule vahemereliselt sulnis ja sõbralik, siis üldmuljelt Karlovy Vary kõrval mõnusaim filmifestival, kuhu sattunud olen.

Mida näha sai?





Teerullita homoseksuaalsus

Silmatorkavalt palju paistis olevat lugusid soosiseseist armu- ja peresuhteist. Lõuna-Ameerika on planeedi kõige katoliiklikum manner ja Argentiina enam kui neljakümnest miljonist elanikust kaks kolmandikku on katoliiklased. Jumalateenistusel käib küll vaid iga neljas-viies, ent kirikul on siiski ühiskonnale suur mõju. Abort on siiani illegaalne, välja arvatud vägistamise puhul või kui on oht naise elule ja tervisele - ja neidki erandeid üritatakse kohati mitte rakendada, isegi alaealiste puhul. Kõlaks nagu tõotatud maa järvide-vooglaidude koolkonna vundamentalistidele, kui Argentiina poleks aastal 2010 esimese Ladina-Ameerika riigina seadustanud homoabielu kiriku vihasest vastuseisust hoolimata.

Näiteks Buenos Airese peapiiskop Jorge Mario Bergoglio, kellest paar aastat hiljem sai praegune paavst Franciscus, kirjutas enne eelnõu vastuvõtmist, et see käivat Jumala plaani vastu, kahjustavat mehest, naisest ja lastest koosnevat perekonda kui sellist ning seadvat ohtu selle olemasolu. Raske öelda, milles kahju täpsemalt seisnema peaks, aga igatahes on praeguseks homoabielu või tsiviilkooselu seadustanud veel hulk Ladina-Ameerika riike eesotsas Brasiiliaga, ja Argentiinas on avalikkuse toetus homobielule kasvanud.



Argentiina filmides paistab see taust avalduvat nii, et homoseksuaalsusest ei tehta enamasti suurt numbrit, isegi kui see on kesksete teemade hulgas. Ehk on asi argentiinlaste üldiselt päikselisusse kalduvas loomuses, aga paistab, et meestevahelisi ja naistevahelisi armusuhteid võetakse väga rahulikult, mitte valulisemalt kui heteroseksuaalseid – teisisõnu üldse mitte kuigi rängalt, seda vähemalt linnaelu kajastavais lugudes. Näiteks “Adopteerijad”, mille teema sisaldub pealkirjas, sarnaneb kerge keskealiste suhtekomöödiana toonilt ja meeleolult hiljuti meie kinodes linastunud vananeva argentiina heteropaari lahku-kokku-looga “Ootamatu armastus”.

Külakogukonnas võidakse geiseksi muidugi ka rangemalt suhtuda, isegi vägivaldseks muutuda, nagu näitab lihtsakoeline draama “Paksu nahaga mehed”, mis rooskab preestrite pedofiiliat ja seda varjavat kiriklikku ringkaitset. Ent selleski oli mingit pasolinilik-rustikaalset süüdimatust.

Hoopis huvitavam geirubriigi film oli festivali argentiina konkursi võitja Lucio Castro “Sajandi lõpp” – lüüriline, silmapaistvalt esteetiliselt vormistatud armastuslugu, mis mängib mittelineaarsel ajajoonel läbi ühe Grindrist algava suhte võimalikke variante.

Kuid mulle jättis veelgi sümpaatsema mulje staažika argentiina lavastaja Liliana Paolinelli “Veamarginaal”, mis saaks Bechdeli testis sama maksimumilähedase tulemuse kui mullune ohtralt pärjatud paraguai naissuhtedraama “Pärijannad”. Paolinelli film pole nii tõsine, pigem romkommilik, kergem ja helgem - kuid siingi pole peategelane enam esimeses nooruses, kõik tegelased on naised, mehi vaat et ei mainitagi. Ilusad, inimlikult köitvad naiste maailmad.




Tõepoolest traagiline geifilm on aga tänavuse BAFICI peaauhinna, rahvusvahelise konkursi võitja - Ühendriikide dokumentaal “Ükssarvik”, autoreiks debütandid Isabelle Dupuis ja Tim Geraghty. Seda reklaamitakse loona tundmatust muusikust Peter Grudzienist, kes olla olnud seitsmekümnendail üks esimesi avalikult kapist väljunud muusikuid mitte just kõige homosõbralikumas kantriskeenes.

Too sünopsis juhib aga ootusi veidi vales suunas, sest filmi tuum ja põhikonflikt pole mitte seksuaalses identiteedis ega tunnustamata loomingus, vaid psüühikaprobleemides ja lootusetus hädaorus, milles nii elatanud peategelane kui tema õde kolmkümmend aastat hiljem vaevlevad. Valdavalt VHS-koduvideo kvaliteedis materjalist kokku lõigatud lugu on justkui kombo tuntud muusikudokkidest “Kurat ja Daniel Johnston” ning “Suhkrumeest otsides”, kuid mõjub võimsamalt ja valusamalt kui kumbki neist. Ei mäleta, et oleks üldse kunagi varem näinud nii raputavat dokumentaali psüühikahäiretega inimeste eluraskustest ja diskrimineerimisest.




Keldritäis austria natsizombisid

Andrei Liimets kirjutas äsja praegusest õudukarenessansist, mida võib võrrelda varasemate kuldajastutega alates möödunud sajandi kahe- ja kolmekümnendaist, just nagu meie sajandi poliitilisis arenguis nähakse sageli paralleele möödunud sajandi omadega. Natsizombisid ta ei maininud, kuid Kelly Copperi ja Pavol Liska “Laipade lapsed” sobib kahtlemata toda renessanssi esindama, rääkides ühiskonnas peituvaist pingeist moel, mis võiks kõnetada või vähemalt ärritada žanrikaugetki publikut.

Film põhineb austria nobelistist kolekirjaniku Elfriede Jelineki samanimelisel mammutromaanil, mida peetakse tema peateoseks. Eesti publikule on Jelineki loomingust vast tuntuim “Klaveriõpetaja”, mille järgi austria kunstkino esilavastaja Michael Haneke väntas samanimelise filmi. Copperi-Liska zombikat võib ehk pidada painajalikuks, aga kindlasti mitte painajalikult tõsimeelseks, nii et see ei sarnane Hanekese psühhoterrorile küll muu kui echt-austrialiku halastamatuse, perverssuse ja misantroopia poolest, mis filmivallas seostub Hanekese kõrval eelkõige Ulrich Seidli nimega. Ja tema istub siin produtsenditoolil.



Jelinek kirjutas oma romaani zombiühiskonnast üheksakümnendail, mil austria natsiminevik oli hoolega maha maetud, ent kirjaniku arvates mida sügavamale seda maeti, seda vähem tast lahti saadi. Praegu, veerand sajandit hiljem, mõjub Jelineki kujund prohvetlikuna – ei mingit varjamist enam, zombiapokalüpsis on täies hoos, kõik hauad lahti prahvatanud, minevikuviirastused valitsevad arvamusruumi, ebasurnud kondavad mörinal uulitsail, üks käsi 45-kraadise nurga all õieli, teises tõrvik.

Natsizombi on meie aja sümbol ja kaubamärk, ja ühtlasi vastus meilgi mõnda inimest justkui põhilisena köitvale küsimusele, kas on ikka õige kasutada tänapäeval sõna nats kellegi kohta, kel pole Chaplini vuntsi, koonduslaagrit ega Hugo Bossi mundrit. Nojah, tänapäeval võiksime ehk liigitada need tegelased Hašeki terminoloogiat kasutades poolpeeretajaiks, kuid see jääks vast ideoloogilises mõttes veidi ebamääraseks. Natsizombi on konkreetsem ja tabavam sõna nii ideoloogilises kui mitmes muus mõttes: poolelu-poolsurm, rudimentaarne ajutegevus, juhuslikud lühiühendused ähmastest mineviku-uidudest segi elementaarsete toitumis- ja hävitusimpulsside, pagulaspaanika, üleilmse juudi vandenõu, Autobahni ja aplusega.



Tunamullu, kui zombid Austrias valitsusse tuikusid, nimetas meie vastava partei häälekandja neid Euroopa uueks lootuseks. Tollele lootusele – kel on muide koostööleping Putini parteiga Ühtne Venemaa, kuis muidu – kuulub Austrias ka siseministri portfell nagu nüüd meilgi, ja seal on juba kasutatud kriminaalpolitseid omaenda riigi eriteenistuste vastu, kes paremäärmuslasi liiga valvsalt silmas pidasid. Nii et ajakohasemat teemat annab mängufilmile otsida.

Teostatud on “Laipade lapsed” arhailiselt jämedateralisele 8 mm tselluloidile üles võetud konarliku tummfilmina, nii et seos 1920ndatega on ka vormiliselt ilmne. See vorm, mida saadab tüüpiline horror-heliriba, mõjub tänapäeval paratamatult koomiliselt, eriti vahetiitreina esitatud katkendlik dialoog. Lisaks seidlilik küüniline huumor, zombižanrile loomuomane kalmukoomika – mõelgem Sam Raimi või Peter Jacksoni varasele loomingule –, törts “Nekromantikut” ja montipüütonlik kalalaksude vodevill.

Arusaadav, kuidas ja miks teatritaustaga Copperi ja Liska taies võib närvidele käia, tunduda liigkontseptuaalne või liignihilistlik, kuid kahtlemata on see terav ja originaalne panus varem peamiselt nišimeelelahutusena viljeldud natsizombi-žanri.




Viva la revolución

Meil Eestis on minevikus elajate seas natsizombide ja vundamentalistlike ristirüütlizombide kõrval olulisel kohal nõukazombid, kelle mõttemaailm on muul moel ajalukku takerdunud – mitte murdmatut liitu ja Leninit taga igatsedes, vaid vastupidi, klammerdudes ligi kolmkümmend aastat pärast nõukaderžaava kokkuvarisemist nõukogudevastastesse ja antikommunistlikkesse poosidesse ning ühtlasi põlgusse kõige vastu, mis võiks kuidagi vasakpoolsusega seostuda.

Nagu iga muugi zombistumine on ka ENSV-zombistumine sisuliselt võimetus maailma muutumisega kohaneda, meeleheitlik püüd jääda igavesti üht ja sama jõge tallama. Nõukaajal oli ju igati mõttekas ja asjalik eeldada, et kõik, mida võim propageerib, on vale ja jama, ning kõik sellele vastanduv õige ja hea: N-Liit paha, kommunism paha, Marx paha, Brežnev paha, Castro paha; Ühendriigid head, kapitalism hea, Friedman hea, Thatcher hea, Pinochet hea. Mudel toimis ja suuresti just sellele alusele taastasimegi Eesti Vabariigi – unistades vabast, jõukast ja õnnelikust maailmast, mis on kõike seda, mida nõukogude rahvaste vangla polnud.



Maailm osutus, nagu ikka, teistsuguseks ja keerulisemaks, kuid külma sõja aegne kaksikjaotus jäi püsima ja õitseb siiani mitte ainult kohalike natsizombide seas, kus see on ootuspärane, vaid märksa laiemas seltskonnas, kes enamasti peab end mingil moel parempoolseks või ka konservatiivseks. Meie zombi-mccarthyde rongkäigus koperdab isamaaliste poliitikaveteranide ja nende parteilise järelkasvu kõrval endisi tippkommareid, kommarite ahjuajamise entusiast, meediamagnaate, pangaametnikke, trobikond ajakirjanikke, literaate, kolumniste ja ärimehi. Punast värvi nähes või Marxi nime kuuldes tormavad nad vahvate võitlusveistena areenile oma ammu ajaloo prügilasse mattunud totalitaarse sünnimaa ja selle kujuteldavate agentidega pusklema.

See fantoom-corrida võiks olla lihtsalt lõbus jälgida, kui meil ja maailmas poleks parasjagu ka pärisprobleeme ja kui nõukazombidel poleks üksiti ühiskonnas märkimisväärset mõju ja võimu, mille abil neid probleeme süvendada – näiteks kaude või suisa otse toetades natsizombisid, kelles nähakse liitlasi sõjas kommunismitondiga.

Paraku jagub nii pärisprobleeme kui mõjuvõimu. Sestap tasuks tutvuda muu maailma, näiteks Ladina-Ameerika kogemusega, kus paljudel nimedel ja mõisteil võib põhjendatult olla muidki tähendusi kui need, mis meie mõtteruumis külmast sõjast saati kopitavad. Võtkem näiteks kasvõi sellised nimed nagu argentiina revolutsionäär Che Guevara või tšiili diktaator Augusto Pinochet.



Tolle viimase valitsusaja algusest räägib dokumentaal “Santiago, Itaalia” veteranlavastaja Nanni Morettilt, kelle “Meil on paavst” ja “Minu ema” on meie kinoleviski sel kümnendil linastunud. Tema mulluse doki pealkirjas mainitud Santiago on Tšiili pealinn, kus kindral Pinochet korraldas 1973. aastal USA toel putši, kukutades demokraatlikult valitud marksistist presidendi Salvador Allende. Järgnes sõjaväeline diktatuur ja terror, mille käigus tuhandeid piinati, hukati ja jäi teadmata kadunuks.

Moretti on kaamera ette saanud nii ohvreid kui nende jälitajaid-piinajaid. Viimased ei kahetse muidugi midagi, nagu ei kahetsenud ka Indoneesia antikommunistliku genotsiidi teostajad Joshua Oppenheimeri õõvastavas dokis “Tapatöö”. Pinocheti režiimi kruvide suust kõlavad igituttavad tüüppõhjendused: täitsin ainult käsku, tegin lihtsalt oma tööd, konfliktis on ikka kaks osapoolt, ei ole ainult üks süüdlane, jääge neutraalseks, ärge valige pooli. Eks tõde ole ju alati kusagil sadistliku timuka ja tema ohvri vahepeal.



Jah, muidugi, meil pole asjad praegu nii kaugele läinud, meie mutrikeste banaalne kurjus väljendub tegudes tagasihoidlikumalt. Ent samad põhjendused on ette valmis, universaalsed, neid kuuleme juba täna.

Moretti siht pole siiski sisendada vaatajasse musta masendust, vaid pigem lootust, mida santiagolaste jaoks kehastas Itaalia saatkond. Need chilenod, kel õnnestus üle müüri saatkonda pageda, olid hunta käest pääsenud, sest kuigi saatkonnast sai ajapikku ülerahvastatud põgenikelaager, ei antud kedagi režiimile välja, vaid toimetati põgenikud viimaks Itaaliasse, kus nad said itaallaste solidaarsuse toel uue elu rajada. Samasugust solidaarsust, üksmeelt ja koostööd tuleks meilgi nüüd, ligi pool sajandit hiljem endast leida, et seista vastu zombirünnakule, millele jaanalinnutaktika ning äraootav, ükskõikne ja nahahoidlik enesekesksus passiivselt teed sillutavad.

Kuidas vastuseisu praktiliselt teostada, näitab veebruaris Berlinalel auhinnatud dokumentaal “Nüüd on sinu kord”, mis jagab brasiilia õpilaste viimase viie aasta jooksul kogunenud ulatuslikke protestikogemusi alates meeleavalduste korraldamisest ja lõpetades koolide okupeerimisega. Teostuselt mõneti konarlik, kuid õppefilmina haarav, tänuväärne materjal.





Meie aja kangelane

Aga lõpetuseks puhtast kunstist. Tristan Priimägi rääkis hiljuti Mehhiko kino võidukäigust Hollywoodis ja veel mõnigi on kiitnud Alfonso Cuaróni “Romat” tänavu parimaks Oscari-kandidaadiks ja möödunud aasta parimaks filmiks. Nõus, et uhke pildi- ja misanststseeninikerdus, kuid mu lemmikmehhiklane pole hetkel siiski mitte Cuarón ega ka Guillermo del Toro ega isegi mitte Alejandro González Iñarritu, vaid Carlos Reygadas filmiga “Meie aeg”. Hollywoodist jääb tema kolmetunnine mammutoopus küll nii kaugele kui jääda saab, kuid kunstfilmi vallas on kiusatus kuulutada see möödunud aasta vägevaimaks saavutuseks.

Siin on kummaline, kuid põhimõtteliselt siiski realistlikuna võetav lugu, millest ma Reygadase eelmises filmis “Post Tenebras Lux” justkui puudust tundsin. Mõnes mõttes on see sama kummaline armastusfilm kui Paul Thomas Andersoni “Nähtamatu niit”, kuid tolle kammerlikkuse asemel on Reygadases mingit uskumatult avarat haaret ja ootamatut vabadust. Teisalt on see sama kaunis metafüüsiline katedraal kui Malicki “Elupuu” – ent sõnatum, mõistatuslikum, ei tüki tähendusi dikteerima. Pöörane must monoliit, mis nõuab vaatajalt palju avatust, kuid pakub ka palju vastu. Aken igavikku. Alternatiiv-Aleph.

Muchas gracias, Ladina-Ameerika.




Sirpi kirjutatud lugu.

2. apr 2019

Miks me oleme loovad / Why Are We Creative: The Centipede's Dilemma

"Why Are We Creative: The Centipede's Dilemma", Saksamaa 2018. Rež. Hermann Vaske. 84 min.


Palju toredaid inimesi. Reklaamimees Hermann Vaske esitab nüri järjekindlusega kümneile kuulsustele Bowiest ja Tarantinost Björki ja Žižekini küsimuse, miks nad on loovad. Need reageerivad kes kuidas.

Filmina on see vormilt põlve otsas tehtud ja sisult üsna staarikultuslik asi, kust sügavust tasub sama palju otsida kui reklaamialalt, mille problemaatilisele ülemakstud suhtele loovusega Vaske tähelepanu ei pööra. Kuid tänu kontseptsiooni lihtsusele ja aastakümnete jooksul kogutud materjalihulgale see kokkuvõttes siiski töötab. Säravad isiksused, mõnigi kena mõte.

Näiteks päevauudistega hästi haakuv mõttekäik punk-moeklassik Vivienne Westwoodilt: "Ma ei usu, et poliitika midagi muudab. Poliitikute põhiomadus on see, et nad tahavad oma ametisse jääda. Nad on veendunud, et on parimad inimesed oma ameteid pidama, ja hoiavad neist kümne küünega kinni. Nad kasutavad ära rahva seas populaarseid eelarvamusi ja kõigi inimeste kõige tavalisemat osa, püüdes meelitada just seda tavalisust meis kõigis. Poliitikud on viimased, kes midagi muudavad. Demokraatias on see nii. Võib-olla kunagi ammu olid kuskil mingid heasoovlikud türannid, kes midagi ka tegelikult ära tegid. Aga mina usun, et ainult kultuur saab üldse midagi ära teha. Usun kultuuri."


Parim vastus loovuse saladusele käib ekraanilt kirjalikult nii kähku läbi, et kui juhtuda silmi pilgutama, ei pruugi märgata: "Kaks lusikatäit kitsejogurtit päevas."

Michael Stipe reageerib väga adekvaatselt: "Mis kuradi küsimus see on?"




Meil linastub film pealkirja all "Miks me tahame luua", mis on mööda pandud, kuivõrd film ei räägi loomistahtest üldse - jutt on loovuse päritolust, allikaist ja põhjustest. Aga selline see filmipealkirjade tõlkekultuur meil kord juba on. Niiöelda loov, heh.

Film kinodes: Artis, Forumcinemas