10. märts 2017

Kong: Pealuu saar / Kong: Skull Island

"Kong: Skull Island", USA 2017. Rež. Jordan Vogt-Roberts. 118 min.


Väga, väga, väga halb film, mida ei maksa mingil juhul vaadata.



Õigupoolest on päris patt sellele püretusele rohkem aega, energiat ja sõnu raisata, aga elan oma nördimuse siiski paari lausega välja.

Algne, 1933. aasta "King Kong" on üle aegade vaadatav klassika, ja seda sõltumata tänase pilgu jaoks naljakaist nurgelistest nukuanimatsioonidest, mis omal ajal esindasid efektikunsti viimast sõna. Majasuuruse ahvi ja tema veelgi suurema armastuse loojate geniaalne pulp-idee miksida Arthur Conan Doyle'i "Kadunud maailma" ürgpeletised kokku kaheksateistkümnenda sajandi muinasjutuga "Kaunitar ja koletis" sünnitas eeskujuliku B-sisuga filmi, mis on ühtlasi teedrajav suurteos ja kannatab veel järgmisel sajandilgi igasuguste mööndusteta kaeda. Selle nautimiseks ei pea tingimata olema ei filmiloo huviline ega Hollywoodi kuldaja entusiast.



Ka Peter Jacksoni eelmisel kümnendil valminud küllalt originaalitruus uusversioonis leidus stiili, südant ja vaimukust mitu korda enam kui kõigis todasama doyle'ilikku ürgmonstrumite teemat lüpsvais "Jurassic Parkides" kokku. Ja ka seitsmekümnendate "King Kongist", mida üldiselt kesiseks peetakse, on mul soojad mälestused - küllap sellepärast, et see oli esimene Kongi-lugu, mida lapsest peast nähtud sai. Veelgi madalamalt hinnatud brittide kuuekümnendate versiooni pole vaatama sattunud, aga olen valmis Üllar Jörbergi CD peale kihla vedama, et nii pask kui tänavune see olla ei saa.



Praeguseks hiinlastele kuuluv Legendary popkornivabrik on Kongi väärikast pärandist algaja režissööri värisevate käte abil kokku käkerdanud täiesti vaatamiskõlbmatu sodi. Nagu eelmistes uusversioonides astub siingi üles rida häid näitlejaid, kuid nende kõigi filmograafiat jääb see haltuuramaiguline piinliku stampdialoogi purssimine häbiplekina ehtima nagu kausitäis rosoljet frakisärgi maniskit. See kehtib isegi Sam L. Jacksoni puhul, kes on teadagi eluaeg paljude heade filmide kõrval usinasti ka igasugu kahtlases kräpis esinenud. Kuid kasvõi "Maod lennukis" on "Kongiga" võrreldes väga ontlik meelelahutus.



Ja kasting on ainult üks näide sellest, kuidas "Pealuu saar" pole tervikuna väiksem mitte ainult oma osade summast, vaid ka osadest ükshaaval võetuna. Tegevus tundub olevat seitsmekümnendaisse porditud ainult selleks, et toppida heliriba täis suurepärast rokiklassikat Jefferson Airplane'ist Black Sabbathini, aga kuna film on nii vilets, siis tundub see samasuguse kuritarvitusena nagu terve üleelusuuruse Kongi-eepose kohitsemine eriti kehvaks monstrimuuviks, kus puudub igasugune säde, sisu ja sidusus. Lisaks on ülejäänud helikujundus pealetükkivalt ilge.

Stsena poolest võib kasvõi mullust "Warcrafti" märksa sisukamaks, huvitavamaks ja õnnestunumaks pidada. "Kongis" pole stsenaristide bande suutnud kokku kirjutada ainsatki asjalikku tegelast, ainsatki leidlikku mõtet ega ainsatki sisukat lauset. Armastuslugu on vabše tuimestuseta amputeeritud.



Koletisefilmina on "Kong" kesisem kui ükski "Godzilla", kaasa arvatud too Emmerichi oma, mida vist suurt keegi ei salli. Ja uusversioonina pole see mitte ainult väga tõenäoliselt kõigi aegade halvim King Kong, vaid ka kõigi uusversioonide üldises mädasoos paistab "Pealuu saar" erilise mülkana silma. See on veel suurem ikaldus kui näiteks "Total Recall" 2012 või "Robocop" 2014.



Ainus, mida "Kong" üldse pakub, on kohatine visuaalne efektsus, aga paraku tähendab see enam-vähem pidevat tüütut pildiga vigurdamist, ka täiesti põhjendamatuis kohtades. Usu, sa ei taha seda näha. Veidralt püstises asendis ringi marssiv Kong ise meenutab mitte niivõrd ahvi, kuivõrd "Trolliküttide" jahiobjekti. Muud monstrumid pole aga iseenesest pahad ja võitlusstseene võib tehniliselt vaadatavaiks pidada.

Ent kui tunned miskipärast vältimatut vajadust neile pilgu peale heita, siis selleks pole vaja raisata kahte tundi ja hulka eurosid. Tee sel juhul endale ja tervele inimkonnale teene ning oota ära piraversioon, mis laseb kogu ohtra säsi edasi kerida ega toeta vähemalt rahaliselt säärase sodi produtseerimist tulevikus.


Kinolinke ei pane, pole vaja seda prahti kinos vaadata. Arvamusi: IMDB 7.3/10, Rotten Tomatoes 79% (mida p...?).

9. märts 2017

Rocco

"Rocco", Prantsusmaa 2016. Rež. Thierry Demaizière, Alban Teurlai.


Dokumentaal vananevast pornostaarist Rocco Siffredist algab mõnes mõttes pauguga, kuigi mitte selles mõttes. Rocco hääl räägib paar sõna endast, Rocco lubab avalikult ameti maha panna, Rocco filmib ungari näitsikuga sadomaso-maiguga seksstseeni. Too stseen võib ehk mõnele šokeeriv tunduda, kuigi on üles võetud igati vaoshoitud, esteetiliselt väljapeetud vormis nagu terve see dokk. Säärast anatoomiliselt detailset ja ekstreemset haardkoori, mida Rocco ise aastakümneid tootnud on, siin igatahes ei näe. Õigupoolest ei näe siin niigi palju kui näiteks Pasolini või von Trieri filmides, Noést rääkimata. Vähegi vilunum silm võib end üpris turvaliselt tunda. Vahest ehk liigagi turvaliselt.

Filmi algus võib jätta pigem ootuspärase, mitte kuigi paljulubava mulje: “Itaalia täkuks” kutsutav peategelane kasutab võimalust hoobelda oma lausa üleloomuliku libiidoga tavapärasest erineva publiku ees, filmitegijad aga on leidnud šansi peibutada sedasama publikut seksi ja vägivalla kõditavate teemadega. Palju ei paranda pidu ka jutt sellest, kuidas pornobisness on raske ja sel alal töötaja õnn üürike. Hollywood tegi selle meile mängufilmidega nagu Miloš Formani “Rahvas Larry Flynti vastu” (mis linastus meie kinolevis äpardunud tõlkepealkirjaga "Pornokuninga piinad") ja Paul Thomas Andersoni “Bugiööd” juba kakskümmend aastat tagasi selgeks.



Ent kui anda prantsuse dokumentalistidele Demaizière’ile ja Teurlai’le ning nende kangelasele Roccole natuke aega, siis võib tekkida ootamatu perversne huvi mehe isiku vastu – perversne mitte seksuaalselt, vaid psühholoogiliselt. Seda huvi ei pruugi pakkuda mitte tingimata üksikasjad, mida näidatakse või millest räägitakse, vaid vähemalt samavõrra need, millest järjekindlalt mööda vaadatakse või vaikitakse; eelkõige aga maalitava pildi vastuolulisus ja tegelase taotluste nurjumine. Nimelt on portreteeritav vändagängster jõudnud suhteliselt soliidsesse ikka, saanud viiekümneseks, ja tahaks nüüd tõestada, et temas on midagi enamat kui suguelu suurkuju – sügavust, keerukust, mitmemõõtmelisust, lausa traagikat. Kõik need mõõtmed kipuvad aga olema sama lihtsakoelised ja klišeepõhised kui keskmine pornovideo. Ja sama alasti.



Ka filmi autorid peavad Roccot omamoodi traagiliseks tegelaseks, ja seda ta ehk võikski olla, kui suuta uskuda tema siirusse. Paraku on Rocco jutu suhted tõega sama itaallaslikult ambivalentsed kui dokfilmi ja pornofilmi žanritel. Tema persooni vastu tärkava huvi pöördubki pahupidiseks ehk perversseks, kui katsuda filmis pakutavat mosaiikportreed kildhaaval kokku panna, püüdes aru saada, mida siit võib uskuda, mida mitte; aga ka sellest, kas ja mida Rocco ise räägitust usub, mil määral iseend ja oma olukorda endale teadvustab.

Kuidas neid kilde ka ei vali ja kokku ei säti, portree saab kokku justkui kubistlik – valedest ja vales suuruses tükkidest valesti kokku pandud. Mõneti eemaletõukav, kuid ka kaastunnet äratav nagu Cronenbergi “Kärbse” kangelane filmi viimases kolmandikus – ent seejuures mitte niivõrd ebainimlik, kuivõrd liiginimlik.



Põhikonflikt, mida Rocco isegi möönab, on töö ja eraelu, ebakonventsionaalse seksuaalsuse ning tavainimlike emotsioonide ja soovide vahel. Vaesest perest pärit poisi pornokarjäär tärkas kunagi soovist saada kuulsaks, kuid filmis ei tee keegi kordagi juttu sellest, et pornot tehtaks raha pärast – ei, motiiviks on ikkagi seksuaalne eneseteostus ja müütilistes mõõtmetes libiido välja elamine. Mingid rahamured ei tule kõne alla ka ametist loobumisega seoses.

Rocco oleks oma valikuis justkui täiesti vaba, tema ainus probleem olevat selles, et ta on “oma m*** pulga ori”, kui kasutada Kaur Kenderi sõnu. (Kenderile maksab seda filmi vaadates veel mitut pidi mõelda, sest kuivõrd Aivar Palumäe täht on vist ammu kustunud, siis on Kender siinmail käepäraseim pornoga assotsieeruv figuur, keda sobib Roccoga kõrvutada.) Rocco on ülivõrdes macho, hiigelriistaga saatür, maskuliinse printsiibi kehastus, kõndiv kürb, terve naissoo hirm ja arm nagu mõni antiikjumal, ütleme, Zeus.



Kust siis kurbus, kui hobi, kirg ja töö nõnda kattuvad? Põhiliselt sellest, et Rocco ei taha olla ainult ürghärg, vaid ka lihtne inimene, abikaasa, isa ja poeg. Ta armastab oma naist ja poegi, ja üle kõige armastab ta oma kadunud ema, keda ta kummardab lausa pühakuna, kuigi mamma ei naeratanud iial ja ajas inimesi kirvega taga. Ei pea olema Freud, et märgata, kuidas kogu Rocco seksuaalsus, sealhulgas selle müütiliseks paisutatud vägivaldsus, sadomaso-aspekt, on algusest peale seotud emaga. Rocco sellele viitavad lood pole just kõige usutavamad, kui ta neid rääkides ka hoolega häält väristab ja pisara silmast pigistab, kuid kõnekad on need sellegipoolest.



Nagu ütleb itaalia vanasõna: se non è vero, è ben trovato (kui see pole tõsi, on see hästi välja mõeldud). Sellele stiilipuhtale oidipaalsele sõlmele lisandub katoliiklik süü, oma seksuaalsuse nägemine saatanana ja seksmängud ristiga. Kui Rocco ei peidaks pead liiva alla, ei püüaks oma karjääri ja kalduvusi õigustada ja välja vabandada, vaid pühenduks täielikult sadistlikule seksile, siis võiks ta olla üleelusuurune absurdikangelane, Camus’ don Juan ja de Sade ühes isikus.



Aga ei midagi säärast. Rocco ei otsi tõde, ei ihka ammendada võimalikkuse riiki, vaid igatseb lihtsat elu, tahab naasta lihtsate rõõmude juurde, raatsimata samas loobuda ka tolle igatsusega ühitamatust elutööst, millel püsib kogu tema identiteet. Eks ühelt poolt ole tema eas juba hiljavõitu ka kurssi muuta, aga teiselt poolt pole see ju vanade meeste ala.

Kuid Rocco ei arva hetkekski, et tema probleeme võiks tekitada või süvendada saabuv vanadus. Kus sa sellega, sellele on parem mitte mõeldagi. Ega seda kõike ei saa Roccole tegelikult ette heita, eks need ole üsna üldinimlikult lahendamatud dilemmad.

Ent Demaizière ja Teurlai toovad Rocco ja teiste oma filmi tegelaste omailma esile nii groteskselt paksudes ja eredais värvides, et ka vaatajale ei saa vast ette heita, kui tal hakkavad seda nähes suunurgad kõrvade poole kiskuma.


Postimehele kirjutatud lugu (toimetatud leheversioon, maksumüüri taga).

"Rocco" kinodes: Artis, Plaza, Apollo. Arvamusi: Brigitta Davidjants, Feministeerium; Rainer Sarnet, Sirp.

8. märts 2015

Chappie

"Chappie", USA 2015. Rež. Neill Blomkamp. 120 min.


Kõik kolm Blomkampi sule ja käe all siiani sündinud ulmeoopust on olnud inimsoo tulevikuväljavaadete asjus pessimistlikud. Kõigist vaatavad vastu metropolid ja postapokalüptilised getod, mida kindlal käel valitsevad ühelt poolt kroomiläikene korporatiivmasinavärk ja teiselt poolt lihtsalt kriminaalid. Inimlikkust ja soojemaid toone leidub neis maailmades kui üldse, siis alamklassides, aga pigem ikka muudes olendites kui inimestes.

Siin on nimikangelaseks vanarauana maha kantud politsei-droid, kellele noor hakkaja tarkvarainsener hobi ja eksperimendi korras isiksuse installeerib. Teada-tuntud ulmekinost võiks “Chappiet” iseloomustada kui peegelpildis “Robocopi” või ka tormakamat ja vägivaldsemat versiooni Spielbergi “AI” teemadel. Eeskätt siis tumedatooniline ulmemärul, aga mitte ainult. Blomkamp on siia sisse kirjutanud ka mõttearendusi teadvuse ja moraali olemusest, kuid need jäävad põhjalikult kireva gräfitiga kaetud, servast pudeneva fassaadi, tiheda linnapadriku ja kõrgtehnoloogia varju.

Välisilmelt on mängude ja anime kõrval hoogsalt kunstilist inspiratsiooni ammutatud neoonkarva gängsteri-blingist ühes selle sõnaohtra ärplemise, püssiliputamise ja tekno-põhise hiphopiga. Pealtvaates efektne, hoogu ja põmmutamist jagub, nagu Blomkampil ikka. Kohtadeks, kust moekad spordisussid kipuvad - nagu varemaltki - pitsitama, on tegelaskujud ning loo enda ülesehitus.

Küllap võib sest kirjust kaosest soovi ja sobiva meeleolu korral leida lisaks futuristlikule lammutamisele huvitavaid vastukultuurilisi märke, huumorit ja muudki meelepärast, kuid mu jaoks sai sedakorda süngust ja tehno-misantroopiat liiast.



Arvamusi:
IMDB (7.4/10), Rotten Tomatoes (30%), Mart Noorkõiv (★★½).

13. veebr 2015

Kristus elab Siberis

"Kristus elab Siberis", Eesti 2015. Rež. Arbo Tammiksaar, Jaak Kilmi. 85 min.


Kas on eesti dokumentalistid hakanud eesti lugude kõrval rohkem rajataguseid lugusid jutustama või olen ma neid juhuslikult sattunud rohkem nägema, kuid Aafrika-päästmise ja Riia prügikeelu järel on see juba kolmas sel hooajal. Sedakorda siis vene lugu, mis on võrreldes viimase aja karmi Venemaa-teemalise kinoga nagu “Parandusklass” või “Leviaatan” silmapaistvalt leebe ja lootusrikas, mitte rusuv ega masendav.

Pealkiri viitab küll Vissarionile, kuid filmis astub Siberi messias üles pigem müstiliselt mõjuva eemalolekuna, tema ümber koondunud kogukonna ja portreteeritava pere elu taustalt juhtiva ja käivitava jõuna. Erinevalt mõnestki sinutorus rippuvast Vissarioni-reportaažist ei kõnele Tammiksaart-Kilmit mitte niivõrd Siberi messiast, religioonist ega oma suhetest nendega, kuivõrd vissarionlaste ilmavaate ja eluviisi mõjust järeltulevale põlvele. Selline publikusõbralik mõelge-keegi-ka-lastele lähenemisnurk.



Hukas ilmast ära pöördunud küla paistab filmis idülliline, külarahvas rahulik ja rõõmsameelne, ainsaks kogukonna-siseseks konfliktiks mudilaste põgus nägelus. Lugu kulgeb tasa ja targu, pikalt, laialt ja meditatiivselt. Mõtlemisruumi on nii palju, et silm võiks loojagi vajuda, kui üles ei kerkiks tõsisem vastasseis külavälise ilmaga: ema Sveta on Peterburist vissarionlaste juurde kolides lapsed kaasa võtnud ning isa Magomed püüab neid võimudelt abi otsides tagasi saada. Seegi ei kõiguta valdavat headuse- ja muinasjutu-usu õhkkonda, mida näidatakse sümpaatiaga, kuid pealetükkivuseta - mingit misjonit endale ei lubata, vastuvõtutõrget ei tekkinud, pigem ärkas huvi Vissarioni teemal veel üht koma teist vaadata. Selgub, et tal on mõndagi öelda.

Ning tagatipuks jäi küla-arkaadiaga võrdselt meelde filmi raamistav kergelt nukker kaduvikumeeleolu valge liblika suvega.



"Kristus elab Siberis" linastub kinodes 13. veebruarist 2015. Arvamusi: Donald Tomberg / Sirp.

11. veebr 2015

Metsik / Wild

"Wild", USA 2014. Rež. Jean-Marc Vallée. 115 min.


Jean-Marc Vallée filmidesse kipub ikka olema pakitud nii palju suuri tundeid, otsatut draamat ja muusikavideolikkust, et need turnivad alatasa ohtlikult pateetika, sentimendi ja häbematu melodraama piiril, kuid, mis mu jaoks otsustav - siiski teatud delikaatsust ja isikupära säilitades, lauslabasusse libastumata. Sedagi väikest, üpris sirgjoonelist ja lihtsa moraaliga eneseleidmislugu saaks kergesti ette kujutada hoopis ühesemalt ja kitsamalt kõige laiemale võimalikule keskealisele naissoost sihtgrupile suunatuna, turvalisemas võtmes vormistatuna, ilma autoriomase detailitäpsuseta.

Ehk siis kellegi teise käe alt tulnuna poleks seda Oprah’ lugemisklubi lemmikraamatu ekraniseeringut võib-olla üldse vaadata kannatanud. Või mingite teiste näitlejatega. Aga praegusel juhul - kui tuleks eelistusi reastada, siis lahterdaks “Metsiku” enda jaoks “Café de Flore” ja “Dallas Buyers Clubi” vahele.

Kõheldes, kas vaadata või mitte, võib endalt näiteks küsida, kuidas on parasjagu su suhted “Kondori lennu” või malickuliku sisekõnega.




Hinnanguid: IMDB (7.3/10), Rotten Tomatoes (90%), Ralf (4/10).

5. veebr 2015

Jupiteri tõus / Jupiter Ascending

"Jupiter Ascending", USA 2015. Rež. Lana & Andy Wachowski. 127 min.


Üüratu ulmemuinasjutt lihtsast immigrandineiust, kes leiab end galaktiliste ülijõudude vägikaikaveo keskelt. Vundamendiks on tähesõjad ja Tuhkatriinu, pealisehituseks koomikslik-animelik kokteil vabalt kõikjalt kokku laenatud motiividest, mis jahib võimalikult igasuguse ealise, soolise ja kultuurilise taustaga vaatajaskonda, püüdes pakkuda igaühele midagi ning hoidudes tabusid torkimast.



Kui enamasti on tehnikaimesid ja plahvatusi tulvil kosmoseulme meessoole sihitud, siis “Jupiteri tõusu" on lahkesti külvatud ka tüdruklapsi köitvaid märke: printsid-printsessid, õukonnaintriigid, pulmatseremoonia, rüütellik libahunt. Ja kohe jälle teise kamaluga grandioosset kosmosetehnoloogiat ning üpris abstraktselt mõjuvat madinat otsa, et poeglapsedki end tõrjutuna ei tunneks.

Ameeriklaste reiting on PG13, meil alla 12 ei soovitata - tähendab, et kuigi filmiuniversum on sünkjalt apokalüpsise-hõnguline, ollakse siin graafilise vägivalla ja verega tagasihoidlikud ning seksuaalsusest hoitakse karskele kaugusele.



Üsna tõsimeelne värk on, ei püüta iga hinna eest kildu rebida nagu pealtnäha suht-koht sarnastes “Galaktika valvurites”. Viimasega ühendab “Jupiteri” aga ilmaruumi ülevus, kirju tegelaste hord ning loo hajus siia-sinna vonklemine ettekäändena efektsete detailide, karakterite ja kaadrite esitlemiseks. Valvureile heideti ette MacGuffini-jahti, siin pole õieti sedagi - kangelastel justkui puuduks selge siht või lahendus, mille poole püüelda, asjad lihtsalt juhtuvad nendega.

Üldmuljelt sarnaneb Wachowskite uus oopus lisaks nende endi “Pilveatalasele”, Lucase eeposele ja Bessoni “Viiendale elemendile” eeskätt viimaste "Star Treki" filmide ning sedasorti koomiksikinoga nagu “Thor” ja “Roheline latern”.



Suurele ekraanile sobivat silmarõõmu jagub “Jupiteri tõusus” tublisti rohkem kui näiteks Nolani “Tähtedevahelises”. Kohatu oleks filmi väljanägemise ja kunstnikutöö kallal nuriseda. Kui nuriseda, siis näitlemist eeldavate stseenide, eriti nende kallal, mis peaksid kujutama nii-öelda argielu, ja eriti siis, kui simuleeritakse venekeelset dialoogi. Sisu tervikuna on, nagu Nolanilgi, säärane tohuvabohu, millesse siin põhjalikult vast süvenema ei hakkaks, paar tähelepanekut ainult.



Kangelanna kõrval, kes miskipärast kannab patriarhaalse peajumala Jupiteri nime, on filmi positiivseimaks kangelaseks tiibadest ilma jäetud, garderoobivalikul musta eelistav mitte-inimtegelane - nagu Disney “Pahatariski”. Ehk siis traditsioonilise ikonograafia kohaselt langenud ingel, deemon või surmaingel. Maleficentil olid lisaks peas sarved, siin on tüüp geneetiliselt libahunt ja tema nimi on Kain. Selline kergelt antikristlik sümboolika.

Geneetika on ka muidugi teemaks, ja sujuvalt seotud reinkarnatsiooniga, mis leiab aset, kui juhtumisi, mitte kloonimise teel, tekib täpselt sama geenijärjestus. Klm-i kommentaare tahaks kuulda.



Eelmainitud “Tähtedevahelisest” erineb “Jupiteri tõus” märksa hoogsama visuaalse fantaasia ja väljapeetuse kõrval ka ühiskondlik-ideoloogilise meelsuse poolest. Ei saa vast öelda, et Nolani filmid globaalkapitalismi kummardaksid, kuid veel vähem usuvad nad vastuhakku või muutuste võimalusse. Nii Batmani-seeria kui “Tähtedevaheline” andsid mõista, et isegi kui süsteem on tervikuna valel teel, siis alternatiivi pole.

Wachowskid on, vastupidi, ikka idealiseerinud orjaikke purustamist ja kutsunud barrikaadidele. Ka “Jupiteri tõusus” kuulutavad tumedad jõud eesotsas Balemiga - mis sümboolne nimi -, et elu kui selline võrdubki tarbimisega ning selle ainus eesmärk ja mõte on kasum. Suurim väärtus olevat seejuures aeg.



Mis ajasse puutub, siis Wachowskitele kulub seekord kaks tundi vaataja aega, samas kui Nolanile läks viimati kolm. Nii selle kui visuaali tõttu eelistan “Jupiteri tõusu”, kuid eks ole mõlemad ühe ja sama meelelahutusbisnessi kõrgliiga mitmesaja-millised võrsed, nii et Wachowskite kapitalismikriitika on pigem näide sellest, kuidas süsteem hõlmab vähimagi vaevata ka iseenda kritiseerimist ja mõistab seda edukalt kaubastada.

Igati meelelahutuslik näide, seda kahtlemata. Nagu kirju õhupall - ilusti hõljub, ise tühja täis. Rikkalikult maitsestatud popkorn.




PS. Vaatasin filmi linna odavaimast kinost kalleimaks transformeerunud Kosmoses. Maja on seest kebjalt üles vuntsitud, läigib ja sätendab vestibüülist kemmerguteni. Ekraan on avar, prillid on suured ja pilt kena, kuigi kolmdee-usku see mind muidugi pöörata ei suutnud. No hämar igatahes ei paistnud, mis on kolmdee puhul juba tase (aga võib-olla pole see film ka mujal hämaram, kontrollima ilmselt ei hakka). Võimendus ei tundunud kurdistav, nagu mõni on kurtnud. Igati kvaliteetne kinokogemus, kuigi ei oska nüüd öelda, kas või kuivõrd teistest kinodest etem.



Hinnanguid: IMDB (6.3/10), Rotten Tomatoes (28%).

15. jaan 2015

Lindmees ehk (võhiklikkuse ootamatu voorus) / Birdman or (The Unexpected Virtue of Ignorance)

"Birdman or (The Unexpected Virtue of Ignorance)", USA 2014. Rež. Alejandro González Iñárritu. 119 min.


Lakooniliselt võimas tekstiloome-valem see Carveri pealkiri.



Mis ka kõne all poleks - pruugib vaid üle küsida, millest jutt, et tähendused, vaatenurgad ja seosed saaksid hakata kaleidoskoopiliselt paljunema ja silmapiirini hargnevaid mustreid looma. Piisavalt järjekindlust ja energiat evides võib ka käegakatsutavaid objekte nagu tühi teetass mitmel häälel hommikuni arutada, ideid ja tundeid aga vaat et lõputult, eriti nii suure kontseptsiooni puhul nagu armastus.

Niisiis. Millest me räägime, kui räägime armastusest.



Eesti riigi mõtet otsinud esseekonkursi võitis hiljuti Anna-Maria Penu kirjutades, et armastusest rääkimine peakski see mõte olema. Siit võib vist järeldada, et meie riigi mõttega lähedalt seotud kõneained on ka Raymond Carver, kes rääkis aastakümnete eest armastusest rääkimisest, ja Iñárritu, kes rääkis mullu Carverist ja veel mõnest asjast. (Siin Tallinn, loete riiklikult olulist posti.)



Carveri lugu ise räägib, nagu Penu esseegi, mitte kõigest armastuse mõiste alla kuuluda võivast nagu taevane, vanemlik, looma- või ligimesearmastus, vaid eeskätt sellisest armastusest, mida nimetatakse romantiliseks või erootiliseks. Mõlemad tekstid võtavad seda omajagu tõsiselt, mis on ses mõttes ebatavaline, et kui jätta kõrvale puhtkehaline aspekt ning sihtotstarbelised žanritooted nagu romkommid või popšlaagrid, siis kohtab usku säärasesse kahe inimese vahelisse tundesse või selle vähegi püsivasse usaldusväärsusse tänapäeva kultuuris hoopis harvemini kui distantseerumist, skepsist ja irooniat.

No näiteks käesoleva kümnendi eesti täispikkadest mängukatest meenub säärase usu selge kuulutajana ainult “Kertu”. Mullu polnud armastusel märkimisväärset kaalu isegi noortele suunatud “Nullpunktis”, ning romantikana nii esitletud kui ka vastu võetud “Kirsitubakas” kujutas seda pigem elutarga ratsionaalsuse vaatenurgast, ajutise motiveerimata meeltesegaduse või piinliku eksitusena (kahtlemata iseenesest väärikas, suure poolehoidjate hulga ja soliidse ajalooga käsitusviis). Ning armastuse lipu all seilava Krahli teatri Carveri-etenduse sõnumiks olla olnud "lõpetagem armastusest rääkimine, olgem ennekõike sõbrad."



Ega Iñárritu "Lindmees", kus sedasama Carveri juttu lavastatakse, ka eriti armastusest ei räägi, kuigi filmi motoks on Carveri luuletus "Hiline fragment":

Ja kas sa said sellelt
elult, mis tahtsid - siiski?
Sain.
Ja mis sa tahtsid?
Pidada end armastatuks, tunda end
armastatuna maa peal.


Carver tundub siiski olevat Iñárritut inspireerinud rohkem tolle paljusust loova pealkirjavalemi kui armastuse või tõsimeelega. Paljusus, kaos, maailma haaramatu mitmekesisus ja talumatu kergus, surelikkus ja liblikaefekt on alati Iñárritu teemad olnud, kuid kohati traagikani ulatuva tõsiduse poolest on tema varasemad filmid märksa carverlikumad kui üle võlli tempokas ja farsini intensiivne “Lindmees”, kus möödaminnes on mainitud, et inimesed armastavad ju aktsiooni, mitte depressiivset pullisõnnikut ja seletamist.



Juba Carveri aineks oleval väikeste inimeste argiängil ja tavalisel traagikal pole just palju puutepunkte Iñárritu kuulsusjanuliste artistide Broadwayga, kus ammu-ammu superkangelase rollis oma staariminutid kätte saanud Riggan Thompson (Michael Keaton) püüab vanuigi oma karjääri ja väärikust päästa Carverit lavastades.

Samuti pole “Lindmehe” sisekõnet ja tegelikkust piirideta segaval liba- või ülereaalsusel Carveri vaoshoitud realismi ja lakoonilisusega oluliselt rohkem pistmist kui Barbarellal, kellega Krahli teater Carverit ristas.



Hea trendininaga, ajast pidevalt mõõduka sammukese ees astunud Iñárritu raiub filmis oma kaootilist rida, ja Carver on vaid üks märk selles ideede ja seoste vihuris, millega ta kaks tundi vaatajat trummipõrina saatel tümitab, hingamispause jätmata: juba esimestel sekunditel ekraanile vihisev melanhoolne ilmalõpukomeet, pidev nimeloopimine, peaosatäitja minevikule viitav superkangelase-koomika, satiir, intertekst, grotesk, kriitikute tembeldamine tühisteks, argadeks, verejanulisteks sildistajateks, kõikvõimalik näitleja-ametiga seotud identiteedi pihustumine, ekshibitsionism, ebakindlus, temperament, hüsteeria, pidev närvivapustus, vonnegutlik tee-mind-nooreks-karjatus, elu kui idioodi jutt, täis hälinat ja raevu, mil tähendust pole teps.



“Lindmehes" tähendustest puudust pole, neid on lajatatud kamaluga, ikka tublisti üle vaataja vastuvõtuvõime ja nõnda, et ükski domineerima ei pääseks. Sõnum võib seeläbi isegi korduvvaatamisel lahtine paista, aga tervikmulje kogu virrvarrist jääb ikkagi tugev. Tihedalt tepitud postmodern, kuhu on nagu muuseas kokku pakitud Kaufmani “Sünekdohh, New York”, Ferrara “4:44”, paar Woody Allenit - ütleme, “Tähetolmu mälestus” ja “Hollywoodi lõpp” - ning Caraxi “Pühad mootorid”.

Kui New York kõrvale jätta, siis sisult haakub “Lindmees “ viimastest aastatest just Caraxi "Mootorite" ning Assayas’ "Sils Mariaga", mis tegeles samuti näitlejaelu paradoksidega hea uue ilma viljastavais tingimustes. Vähemalt tehnilise vaatemängulisuse ja küllap ka mõningase publikusõbralikkuse või ligipääsetavuse mõttes edestab Iñárritu mõlemat prantslast. Eks tema eelarve ole ka tublisti toekam.



Näitlejad Keatonist ja Naomi Wattsist kuni Emma Stone’i ja mõnevõrra ootamatult ka Zach Galifianakiseni saavad muidugi särada, rääkimata Emmanuel Lubezki pidevas liikumises kaamerast, mis hõljub nagu salasilm tegelaste vahel ja ümber ja ning teeb pildiliselt säärast hookuspookust, mis jätab kokkuvõttes mulje, nagu oleks enam-vähem kogu film üles võetud monteerimata, ühe katkematu kaadrina, mille käigus päike jõuab korduvalt looja minna ja tõusta, ilma et tegevus katkeks või dialoog raugeks.

Unenäoline spektaakel, möödunud aasta tippe, mis siin ikka pikalt rääkida. Silt Riggani riietusruumi peegli kõrval teatab: “Asi on asi, mitte selle kohta öeldu."



Veel arvamusi: IMDB (8.5/10), mädatomatid (92%), Ralf (9/10), Lennart Puksa / ÕL, Xavier Garcia Puerto / Sirp, Laurence Boyce / Sirp, Marta Bałaga / Sirp.

9. jaan 2015

Whiplash / Foxcatcher

"Whiplash", USA 2014. Rež. Damien Chazelle. 106 min. "Foxcatcher", USA 2014. Rež. Bennett Miller. 134 min.


Kaks ameerika spordidraamat, kus auahned anded ihkavad maailma tippu jõuda. "Foxcatcheris" sihib maadleja maailmameistritiitlit, "Whiplashis" igatseb äsja muusikakooli astunud trummar saada võrdseks Charlie Parkeriga. Pelgalt andest, tööst ja vaevast ega ka higist ja pisaraist nii kõrgele lendamiseks ei piisa, selge see. Nii ühel kui teisel tuleb otsustada, mida ta veel on valmis edu nimel ohverdama.



Kumbki pole tavapärane karjapoisist kuningaks saamise muinasjutt. Chazelle lähtub omaenda trummitrenni-kogemusest, Miller tõsielusündmustest, mis, nagu ikka ette tuleb, võivad olla ootamatumad ning raskemad uskuda kui enamus väljamõeldisi. See ei tähenda, et Milleri "Foxcatcheril" usutavusest puudu jääks - nagu arvata võib, oskab ta kogenud lavastajana loo mitmekülgsemalt ja köitvamalt lahti rääkida kui Chazelle oma teises täispikas.

Lisaks sportliku saavutusvajaduse teemale ja kahetsusväärsele asjaolule, et kujunditena tähendusrikkad pealkirjad on meie kinolevis tõlkimata jäetud, ühendab neid filme see, et kummagi sisuliseks keskpunktiks pole mitte sirgjooneliselt edule pürgija, vaid õpetaja-treeneri märksa keerulisem ja mõistatuslikum isik.



Jonathan Kimble Simmonsi džässi-psühhopaat ning Steve Carelli miljonärist maadluse-entusiast pole kumbki just tegelased, kellega sooviks päriselus üle viieteist sekundi koos veeta, kuid ekraanilt nähtuna kuuluvad nad möödunud aasta meeldejäävamate meesosade hulka. Mõlemad filmid ongi eeskätt meestefilmid, mille hoiavad käigus meeste enesetõestamise ja eneseteostuse tungid. Naised jäävad tahaplaanile, kuigi on meeste minapilti määrava Teisena olulised, eriti Vanessa Redgrave’i aukartustäratav vanaproua Milleri "Rebasepüüdjas".



Selge idee ning piiritletud alguse ja lõpuga stsenadele tahaks ikka kaasa kiita - nagu näiteks kodumaise “Nullpunkti” puhul -, aga eks nende puhkul kummita teistpidi alati lihtsustusoht. No et idee ja materjal tõmmatakse nii sirgelt liistule, raiutakse nii siledaks valemiks, et jääb väheütlevaks ning hakkab kahtlusi ja küsimusi tekitama. Chazelle’i "Piitsahoobis" jäi näiteks hämaraks, mis täpselt annab Simmonsi dirigent-pedagoogile nii suure autoriteedi, et tema hartmanlikult sõgedat käitumist talutakse. Või et kas džässil ei peaks olema midagi pistmist improvisatsiooni ja vabadusega.

Miller esineb, nagu öeldud, läbimõeldumalt ja mitmeplaanilisemalt, kuigi tema kümnenditagune “Capote” on ikka võimsamana meelde jäänud. Ent arvestatavate, mitte ülearu ootuspäraste draamadena lähevad kirja nii "Foxcatcher" kui "Whiplash".



"Whiplash" kinodes alates 9. jaanuarist, "Foxcatcher" alates 23. jaanuarist 2015. Veel arvamusi - "Whiplash": IMDB (8.7/10), Rotten Tomatoes (95%), Ralf (8/10), Diana (B+), klm (tiptop / pettumus). "Foxcatcher": IMDB (7.5/10), Rotten Tomatoes (87%), Ralf (7/10). 

6. jaan 2015

Neitsi Maali võitjad 2014: aasta film, filmiajakirjanik ja levifilm

Täna kuulutati Sõpruse kinos 22. korda välja Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aastahääletuse võitjad. Neitsi Maaliga auhinnati ehk aasta parimaks kodumaiseks filmiks nimetati debütant Martti Helde küüditamisdraama “RISTTUULES” (Allfilm).



Aasta filmiajakirjanikuks valiti Tristan Priimägi, levifilmidest ehk aasta jooksul Eesti kinodes vähemalt nädalakese linastunud asjadest peeti parimaks armastusdraamat “Adèle'i elu”.

Ülejäänud levitipp on selline:

20.‑21.12 AASTAT ORJANA / Twelve Years a Slave
(USA‑Inglismaa 2013, rež. Steve McQueen, levitaja ACME)
20.‑21.TERE TULEMAST NEW YORKI / Welcome to New York
(USA 2014, rež. Abel Ferrara, levitaja Must Käsi)
19.SILS MARIA PILVED / Clouds of Sils Maria
(Saksamaa / Prantsusmaa / Šveits 2014, rež. Olivier Assayas, levitaja Must Käsi)
17.‑18.REAALSUSE TANTS / La danza de la realidad
(Tšiili / Prantsusmaa 2013, rež. Alejandro Jodorowsky, levitaja Must Käsi)
17.‑18.ELUJANU / Dallas Buyers Club
(USA 2013, rež. Jean‑Marc Vallée, levitaja ACME)
15.‑16.TEMAKE / Her
(USA 2013, rež. Spike Jonze, levitaja ACME)
15.‑16.BORGMAN 
(Holland / Belgia / Taani 2013, rež. Alex van Warmerdam, levitaja Must Käsi)
14.IGAÜHEL OMA LUGU / Stories We Tell
(Kanada 2012, rež. Sarah Polley, levitaja Must Käsi)
13.NAHA ALL / Under the Skin
(Inglismaa / USA / Šveits 2013, rež. Jonathan Glazer, levitaja Aurum Dist.)
12.GRAND BUDAPEST HOTELL 
(Saksamaa / Inglismaa 2014, rež. Wes Anderson, levitaja Hea Film)
9‑11.VEENUS KARUSNAHAS / La Vénus à la fourrure
(Prantsusmaa / Poola 2013, rež. Roman Polanski, levitaja ACME)
9‑11.TÄHTEDEVAHELINE / Interstellar
(USA / Inglismaa 2014, rež. Christopher Nolan, levitaja ACME)
9‑11.NÜMFOMAAN / Nymphomaniac
(Taani / Belgia / Prantsusmaa / Saksamaa 2013, rež. Lars von Trier, levitaja Estinfilm)
8.ARMASTAJATE IGAVENE ELU / Only Lovers Left Alive
(Inglismaa /Saksamaa 2013, rež. Jim Jarmusch, levitaja ACME)
7.KADUNUD / Gone Girl
(USA 2014, rež. David Fincher, levitaja Hea Film )
6.KAKS PÄEVA, ÜKS ÖÖ / Deux Jours, Une Nuit
(Belgia / Prantsusmaa / Itaalia 2014, rež. Jean‑Pierre Dardenne, Luc Dardenne, levitaja Must Käsi)
5.KONGRESS / The Congress
(Iisrael / Prantsusmaa / Belgia 2013, rež. Ari Folman, levitaja Must Käsi)
4.VÄÄRAMATU JÕUD / Force majeure
(Rootsi / Prantsusmaa / Norra 2014, rež. Ruben Östlund, levitaja Must Käsi)
3.POISIPÕLI / Boyhood
(USA 2014, rež. Richard Linklater, levitaja Vaata Filmi)
2.IDA / Ida
(Poola / Taani / Prantsusmaa 2013, rež. Pawel Pawlikowski, levitaja Elektriteater)
1.ADÈLE'I ELU / La vie d'Adèle
(Prantsusmaa / Belgia / Hispaania 2013, rež. Abdellatif Kechiche, levitaja VSI Kinoteka)



Suur tänu tabelipidajale Jaanus Noormetsale.


Kommentaariks ehk vaid niipalju, et kriitikute-filmiajakirjanike eelistusist õhkub karmil ajal kindlust sisendavat alalhoidlikkust ja järjepidevust. Traditsiooniliselt said hääli kunstipäraseim kodumaine pikk mängukas, silmapaistvaimalt žurnalistika-maastikku värskendanud tegevus ning rahvusvaheliselt pärjatud autorikino.

Levitipus domineerib, nagu ikka, meite ilmajao autorifilm ja ookeanitagune sõltumatu kino. Müügitabeleid valitsevast Hollywoodist on äramärkimist leidnud kaks taiest: Nolani ulmekas ja Fincheri kriminull.

Levitajaist on põhilised filmist kirjutajate silmarõõmu maaletoojad endiselt Must Käsi ja Acme, kuigi esikümnes on pilt veidi kirjum kui mullu ning esikohti jagavad sedakorda hoopis uustulnukad VSI Kinoteka, Elektriteater ja Vaata Filmi (Forum Distribution). Aitäh kõigile.



Lisalugemist: minu hääletussedel.

4. jaan 2015

Öö kutse / Nightcrawler

"Nightcrawler", USA 2014. Rež. Dan Gilroy. 117 min.


Arvustajaskond paistab sellest tintmustast krimisatiirist üksmeelselt sillas olevat. Kui näitlejatööd ja linnamaastikud kõrvale jätta, siis raske mõista, miks.

Kolleeg Jaak arvas, et ajakirjanduseetika probleem on tõsine. Küllap on, ilmselt ka elektrimeedias. Eks leidu igal pool igasugu küünilisi lurjuseid ja võsavoldemare. Ent just universaalsed teemad kipuvad eeldama eriti põhjalikku ja üksikasjalist süvenemist, mis lubaks mitte piirduda pelga probleemile viitamisega. Täispika mängufilmi formaat piirab analüüsi ja sõnumi keerukust paratamatult, kuid teisalt võib vast siiski kõneleda ka mingist sisulisest miinimumist, millest allpool pole väga mõtet tundide kaupa muneda, kui globaalse energiasäästu huvides võiks sama sõnumi edastada minutitega.

Misantroopia, nihilism ja künism võivad piisava lennukuse puhul paista ekraanil vahvad või vähemalt mõjuvad, miks mitte. Võtame näiteks Miike või Noé või isegi Tarantino. Paraku müttab “Öö kutse” oma ühiskonnakriitilise lahutusvõime poolest “Patupuhastus: anarhia” ühemõõtmelises liigas ning meediakriitikana meenutab “Natural Born Killersi” lõppu venitatuna kahele tunnile. Ja mis näitlejaisse puutub, siis kas Gyllenhaali Jaagu filmograafias ei leidu mitte omajagu säravamaid tükke ja rolle?



Veel arvamusi: Mart Raun (8/10), Diana (B), IMDB (8.1/10), Rotten Tomatoes (95%).