Kurjad surnud / The Evil Dead

"The Evil Dead", USA 1981. Rež. Sam Raimi. 85 min.

Võib arutleda selle üle, mis on kultusfilm. Võib vaielda, kas see või teine film ikka on kultus."Evil Deadi" puhul kahtlus puudub - rohkem kultus naljalt olla ei saa. "Evil Dead" on enam-vähem kultusfilmi etalon.

Just tänu sellele splätterile ja tolle järgedele, mitte tänu ämblikmehele teame me Sam Raimit suure filmiloojana, keda sobib mainida ühes lauses Ridley Scotti, John Carpenteri või Peter Jacksoniga.



Näidislause: "Sõrmuste isanda" triloogia lavastaja Peter Jacksoni loometee algas kaheksakümnendail Sam Raimi vaimus splätteritega.

Kogu horrorižanri, aga eelkõige splätter-komöödia austajate jaoks kujutab "Evil Dead" endast samasugust tüviteksti nagu laulupidu Rein Veidemanni jaoks. Suur osa järgnenud kultuurikihist on sellest mõjutatud või inspireeritud.

Debütant Sam Raimi ise ammutas inspikat varasema õuduskino kõrval horror-kirjanduse klassikust H. P. Lovecraftist. Arhetüüpses olukorras "noored üksikus metsamajas" pole siin kurja juureks mitte maakoht või maainimesed, vaid raamat. Niisiis illustreerib "Evil Dead" lugemise ohtusid. Kui Ash Williamsi asemel oleks majakesse sattunud tervisejooksu tegev Jüri Mõis, oleks Necronomicon jäänud avamata ja kuri vallale päästmata. Ja olekski üks lugu, üks tüvitekst vähem.



Kuid "Evil Deadi" tugevus pole mu meelest mitte niivõrd soliidseis allikais ega arhetüüpses situatsioonis, vaid meelevaldsuses, arengus piirideta hullumeelsusse. Kahtlemata on olulised ka seksiviited nagu kiimaline mets, ja toredad nukufilmilikud eriefektid, ja helde gore - vere ja löga pritsimine. Ent suurim saavutus on mu meelest koomika ja õuduse vahel edukalt tasakaalu hoidev absurd.

Priit Tohver ütleb Müürilehes, et "Evil Dead"on hea ja hirmuäratav, kuna režissöör vaheldumisi naljatleb ja šokeerib. Peaaegu nõus, kuid lisaksin, et Raimi ei püüa mu meelest mitte õudust naljaga vaheldada, vaid liigub järjekindlalt ühes suunas - tõsiselt hirmutamiselt üha ogarama fantaasiani, mis tundub koomiline tänu piirideta pöörasusele. Raimi kuhjab absurdi täieliku hullumiseni.



Kuus aastat hiljem valminud teine osa "Evil Dead 2: Dead by Dawn" hargneb juba tervikuna tolles absurdi ja hulluse universumis, pakkudes koomikat veelgi paksemais värvides kui esimene. Siin kehtib pea sajaprotsendiliselt õudusunenäo loogika, millel erinevalt näiteks "Elm Streetist" kontakt tavareaalsusega sama hästi kui puudub. "Evil Dead 2" on harv näide järjefilmist, mis ei jää originaalile millegi poolest alla, pigem vastupidi.

Kolmanda osa "Army of Darkness" kohta nii enam öelda ei saa. See lisab puhtalt komöödiavõtmes varasematele teemadele Mark Twaini "Jänki kuningas Arthuri õukonnas". Käib ju kah, ja siinne surnute armee on ilmselt eeskujuks nii "Sõrmuste isandale" kui "Kariibi mere piraatidele", kuid siiski sai kolmas film sarjale hauakiviks - rohkem järgi pole õnneks tulnud. See-eest on Kanadas valminud rokkooper "Evil Dead: The Musical".

2013. aastaks on lubatud esimese filmi riimeik. Arvata võib, et sellest tuleb järjekordne "Elm Streeti luupainaja", mis sopsab hääletult ajaloo prügikonteinerisse. Aga tühja tost. Esimesed kaks "Evil Deadi" jäävad igal juhul ajatuks klassikaks.

Hinne: 7/8



Hinnanguid: IMDB (7.6/10), Rotten Tomatoes (100% fresh), Ulmeseosed (5/5), ruut (9/10), Spellbound (8/10), taskurebane (väga lahe).

Rämpsfilm. Pink Flamingos

Olles äsja rääkinud kultusfilmi ja friigifilmi mõisteist, tundub nüüd olevat sobiv hetk võtta jutuks rämpsfilmid.

Meenutan, et kultusfilmi all mõistan küllalt ulatusliku (kuid siiski piiratud) subkultuuri või vaatajate rühma siseselt klassika staatusse tõstetud filmi, mis enamasti ei kuulu üldtunnustatud klassika ega kassatükkide hulka. (Pelgast fännide olemasolust ei piisa. Näiteks vikipeedia ei loe kultusfilmideks "Star Warsi" ega "Star Treki", sest need on liiga populaarsed.)

Friigifilm võiks olla säärane väike ogarus, mis pakub huvi vähestele veidrikele ehk friikidele. Friigifilm oleks siis pigem kurioosum kui klassika, pigem liiga vähe tuntud ka kultusfilmi staatusse jõudmiseks, kuigi selget piiri siin ilmselt tõmmata ei saa.



Nii kultusfilmide kui friigifilmide seas leidub ohtralt kraami, mida võiks nimetada rämpsfilmideks - odavalt, sageli ka tehniliselt kehvasti tehtud filme, peamiselt niinimetatud madalatel teemadel: eeskätt seks ja vägivald, aga ka horror ja ulme. Vaid otsene pornograafia jääb mängust välja. Asjasse puutuvad kaks külgnevat ja omavahel suuresti kattuvat kategooriat, mida ma praegu pikemalt lahkama ei hakka: B-film ja exploitation. Rämpsfilmideks võiks vast liigitada kummastki kategooriast sisuliselt kõige ekstreemsemad ja eelarveliselt kõige odavamad linateosed. Pigem Z- kui B-filmid.

Näiteks Mike Kuchari ulme-etüüdi "SINS OF THE FLESHAPOIDS" (1965) võib rahulikult pidada ainult friikidele mõeldud rämpsfilmiks. Minu jaoks on see Karel Čapekist tõukuv kooliteaterlikul tasemel teostatud lühimängukas, kus dialoogi asendavad koomiksilikud jutumullid, tõeliselt halva ja tüütu filmi non plus ultra, mida seetõttu soovitaks algajaile filmitegijaile enesekindluse tõstmiseks.



John Watersi šokitaotluslik "PINK FLAMINGOS" (1972) on oma perversse fekaal- ja genitaalhuumoriga kahtlemata ka rämpsfilm ja friigimagnet. Juba sisult on tegemist friikšõuga: kerekas transvestiit Divine kaitseb konkurentide eest väidetavalt talle kuuluvat maailma kõige rõvedama inimese tiitlit. "Fleshapoididega" võrreldes on omaette võetuna küllalt asjaarmastajalik "Roosad flamingod" päris profilt tehtud ning juba kesköökino ajastu tõstis Waterai oopuse ka kultusfilmi staatusse.

Ei hakka kirjeldama, mida rabavat "Pink Flamingos" pakub. Piirdun nendinguga, et tunduvalt enne splätteri kui koomilise žanri õidepuhkemist valminud filmis on kaadreid, mis tunduvad päris rajud ka nelikümmend aastat hiljem. Toon vaid ühe tsitaadi, mis "Pink Flamingose" mentaliteedi kenasti kokku võtab: "Even more than the sound of my own shit do I love you, Raymond."



Kogu seda ilu ja inetust aitab ehk mõtestada postmodernismi klassiku Julia Kristeva mõiste 'abjekt', mis hõlmab muuhulgas kõike kehalist, mida me sümboolse korra nimel jälestades tõrjume. Samal päeval, mil "Pink Flamingos" Sõpruses esimest korda linastus (kummardus julge valiku ees, nagu ka "Fleshapoidide" puhul), ilmus Sirbis "Post-sõnastiku" sarjas kirjandusteadlase ja postmodernismi-spetsi Janek Kraavi artikkel "abjekt, abjektsioon", mida tasub Watersi linateose kõrvale lugeda.

Lõpetuseks märgiks, aga, et "Pink Flamingose" heliribal on ühisjooni Tarantino omadega ja selle tiitrid pakuvad võimalikku seletust mulluse põneviku "Drive" algustiitrite hämmastavale tüpograafiale ja koloriidile.

Hinne: 5/8



"Pink Flamingos" Sõpruse festivalil "Freedom Fries" (3.03.2012). Hinnanguid: IMDB (5.9/10), Rotten Tomatoes (81% fresh), Roger Ebert (0/8).

Kultusfilm ja friigifilm. Liquid Sky

Sõna 'kultusfilm' on intensiivsest promokasutusest kulunud nagu lõbumaja uks ja tühi nagu torupill. 'Kultusfilmi' ja tema noorema kohaliku vennaga 'friigifilm' armastavad pii-err-poeedid ja teised eelkõige ärihuve esindavad sulesepad seksikamaks tuunida kõikvõimalikku kino. Nende eeskuju on epideemiline.

'Kultusfilmiks' nimetatakse suvalisi uusi ja vanu filme. Mistahes eesti filme. Üldse kõike, mis valminud väljaspool hollivuudi suurstuudioid. Hollivuudi toodangut, mida keegi veel aasta hiljem mäletab. Mis tahes ulmekaid. Tunnustatud klassikat. Värskeid obskuursusi. Autorikino. B-filme. Peavoolukino. List ulatub lõpmatusse.



Kõige selle taustalt kumab meie kõige põhjalikuma sõnastiku, Keele Instituudi eesti keele seletava sõnaraamatu (EKSS) seletus, mille järgi kultusfilm on "üldtuntud ja sageli tsiteeritav film". Tasub tähele panna, et kuigi 'kultusfilm' on eesti keeles kahtlemata tõlketermin, pole EKSSi seletusel midagi pistmist selle sõna ingliskeelse vastega 'cult film', mida näiteks vikipeedia defineerib nii: "a film that has acquired a highly devoted but specific group of fans". Seega kitsa grupi poolt klassikana kummardatav 'cult film' on pigem üldsusele tundmatu kui üldtuntud.

Sääraselt määratletud 'cult film' paistab meie keeles olevat suguluses sõnaga 'friigifilm', mis on omakorda tuletatud ingliskeelsest mõistest 'film freak'. Friigiks nimetatakse pühendunud, kirglikku, kui mitte fanaatilist huvilist, kes tunneb valdkonda põhjalikult. 'Friigifilm' oleks seega film, mis pakub huvi eelkõige säärastele tegelastele ehk filmifriikidele.



Sõnad 'filmifriik' ja 'friigifilm' tõi eesti keelde üheksakümnendail ETVs kinosaadet "Ffriik" teinud filmilooja Ilmar Raag (kelle vast tuntuim teos on "kultusfilm" "Klass"). Kuivõrd ma ametlikku 'friigifilmi' definitsiooni ei leidnud, küsisin sõnale seletust Ilmar Raagilt endalt. Režissöör kinnitas, et friigifilm tähendab lühidalt öeldes imelikku filmi, mis meeldib teatud kindlale väikesele grupile. Et friigifilmi puhul on filmi spetsiifikast olulisem friigi olemasolu.

Küllalt klaar seletus ja piisavalt piiritletud mõiste, mis suuresti kattub ülal selgitatud mõistega 'cult film' (vaata ka, mida Raag on kirjutanud kultusfilmidest seoses "Matrixiga"). Tavakasutuses on aga 'friigifilm' pea sama laialivalguv mõiste kui 'kultusfilmi'. 'Friigifilmi' peaaegu tähendusetuks hägustamise eest on hoolitsenud teiste seas nii kino Artis kui ETV ise.



Kokku paistavad sõnad 'kultusfilm' ja 'friigifilm' hõlmavat enam-vähem kogu kinokõiksuse, seejuures suuresti kattudes. Pole siis imestada, kui kriitik Tristan Priimägi nendib Kinolehes: "Friigifilm? Kultusfilm? Mõttetud sõnad. Tähenduse kaotanud trafaretid."

Tühisõnalisuse tatraveskeid peatada pole lootust, kuid selleks, et neile omalt poolt mitte hoogu juurde anda, võtan siinsed keeleminutid kokku paari konstruktiivse ettepanekuga:

• kasutada sõnu 'kultusfilm' ja 'friigifilm' äärmise ettevaatusega ning ainult hädavajadusel
• kasutada neid sünonüümsetena (nagu eelnenust näha, olulist vahet tähenduses pole) või piiritleda 'friigifilm' eraldi selgelt ära
• unustada EKSSi ebaõnnestunud 'kultusfilmi' definitsioon, võttes pigem aluseks kasvõi Ronald Bergani määratluse: "Termin "kultusfilm" käib sellise filmi kohta, millele mingil põhjusel on osaks saanud fännide lausa meeleheitele lähenev pühendumus." (Silmaringi teatmik. Film.).

Kommentaarid ja arvamused on oodatud.

Aga nüüd üks konkreetne näide.



"LIQUID SKY". USA 1982. Rež. Slava Tsukerman. 112 min.

"Vedela taeva" ("Liquid Sky") puhul tunduvad mõlemad tiitlid, nii 'kultusfilm' kui 'friigifilm' asjakohased, kuigi vikipeedia kultusfilmide nimekirjast me Tsukermani taiest ei leia. "Liquid Sky" on tulvil subkultuurilisi märke alates ulmest ja elektrost, postpungist ja uuest lainest ning lõpetades narko- ja gei-skenega. Ning vähemalt electroclash-subkultuuri piires pole "Liquid Sky" kultusstaatuses kahtlust.

Mis puutub friiklusse, siis see on esiteks "Liquid Sky" sisuks ja teiseks on film selgelt suunatud just trenditeadlikule friik-publikule. "Liquid Sky" põhiline iseloomustaja ja forte ongi veidrus. Napi loo peategelasteks on ultra-kuulid blaseerunud friigid, kelle puhul halvast näitlemisest justkui ei saagi rääkida - täielik võõrandunud kohatus ja ebausutavus on nende veidruse orgaaniline osa. "Liquid Sky" kaheksakümnendate alguse New Yorgi hipsterid, kelle dekadents ulatub nekrofiiliani, on vaat et fantastilisemad kui filmis samuti esinevad tulnukad, keda paeluvad heroiin ja orgasmid.



"Liquid Sky" kangelanna kuul äraolek pole mitte vähem kämp ja teadlikult üle pingutatud kitš kui tema kostüümid. Dialoogi täidab tihe ropendamine ja äraoleva näoga lausutud fraasid nagu: "Baby, let's go to Berlin. I'll buy you cocaine." Kui üldse miski võis 80ndate algul olla kuulim kui NY, siis küllap just Berliin, kus tegutsesid Einstürzende Neubauten ning Nick Cave ja Birthday Party.

Kogu mikroeelarvega film on üles võetud võluvalt amatöörlikus lo-fi kvaliteedis. Viis aastat enne esimest "Predatori" filmi kujutab Tsukerman tulnukate maailmanägemist sarnase infrapunaefektiga. Lõviosa tegevusest saadab häiriv-naivistlik sünteetiline pinin, justkui lastesüstesaatori demo või vanade videomängude taustamuusika.



Kõik kokku annab märkimisväärselt originaalse tulemuse. Vaat et ainus linateos, millega ma Tsukermani "Liquid Sky" gei-trendiulmet kõrvutada oskan, on Gregg Araki "Kaboom". Gaspar Noé "Enter the Voidi" narko-neoonesteetika tundukse ka olevat siit inspiratsiooni saanud.

"Liquid Sky" ei vasta ilmselt just igaühe arusaamale hästi veedetud ajast, kuid omanäolist ja kummalist nägemust hindavale vaatajale söandaks soovitada küll.

Hinne: 7/8



"Liquid Sky" Sõpruse ameerika kultusfilmide festivalil "Freedom Fries" (L 3.03 ja P 4.03.2012). Hinnnaguid: IMDB (5.8/10), Rotten Tomatoes (94% fresh).

Kümme filmisoovitust - Jaan Ruus

Trashi blogis on selline tore rubriik nagu filmiküsitlus, kus eesti muusikud räägivad oma lemmikfilmidest. Püüdes seda väärt ideed remiksida, ilma et Kalev Rattus ja kapo mind kohe käeraudadega taga ajama hakkaksid, pärin filmitegijailt, kriitikuilt ja teistelt kinoasjatundjailt peaaegu, aga mitte päris sama:

Palun soovitage viit uuemat ja viit vanemat filmi, mis vääriksid enam tähelepanu - olgu sellepärast, et neid on teenimatult vähe tähele pandud, või hoopis sellepärast, et neist pole võimalik liiga palju rääkida ja neid tasub alati üle vaadata. Kust algab uus ja kus lõpeb vana, jäägu soovitaja otsustada, nagu seegi, mis žanris, mis tehnikas, mis pikkusega või kus tehtud filme valida.

Otsa teeb lahti eesti filmikriitika grand old man JAAN RUUS.



5 UUEMAT

NADER & SIMIN: LAHKUMINEK (Jodái-e Náder az Simin / A Separation. Iraan 2011, rež Asgar Farhadi). Tihti ette tulev tähtis küsimus, kumma vanema juurde jääb laps, kooritakse põnevikulikult lahti, ja järjest sügavamalt, uusi kihte haaravamalt.

TORINO HOBUNE (A torinói ló / The Turin Horse. Ungari 2011, rež Béla Tarr). Kinematograafia manifestatsioon, tour de force. C'est la vie Ungari moodi. Ettevaatust: ainult friikidele!

ET MEELDIKS KÕIGILE (Eesti 2011, rež Kristina Norman). Vabadussõja samba saaga detailimahukalt ja distantseeritult, küllalt kerge irooniaprisma läbi. Peaaegu Andres Söödi vaimus film.

ELEVANT KINGIPOES (Exit Through the Gift Shop. USA-Inglismaa 2010, rež Banksy). Popkunsti entusiastlik entsüklopeedia.

MAN ON WIRE (UK 2008, rež James Marsh). Köiel kõndimine kahe New Yorgi pilvelõhkuja vahel. Ürituse ettevalmistus ja ennekõike mees ise. Just nii tuleb kellestki dokumentaalfilmi teha. Muidugi, on ka ainukordne materjal.



5 VANEMAT

511 PAREMAT FOTOT MARSIST (Eesti 1968, rež Andres Sööt). Praeguste vanaemade-vanaisade noorpõlv. Kuuekümnendate noorus ja tavad. Lõpuks ka vanavanaemasid. Eesti kinomodernismi tippteoseid.

OKTOOBER (Октябрь (Десять дней, которые потрясли мир). Venemaa 1928, rež Sergei Eisenstein). Võimsa montaažiga kokku kuhjatud võimsad kujundid vene revolutsioonist. Mis sest, et välja mõeldud ja kunstlikult loodud - kui seda saadab sümfooniaorkester, on see etendus. Tuttavamaist tasub vaadata ka Eisensteini "Streiki" ja "Soomuslaev Potjomkinit".

JUHAN LIIVI LUGU (Eesti 1975, rež Peep Puks). Pildiluule, Juhan Liivi luule edasi antud adekvaatselt piltkujundites. Operaator Peeter Tooming. Audiovisuaalkunsti meistriteos.

TUHK JA TEEMANT (Poola 1958, rež Andrzej Wajda). Zbigniew Cybulski põlvkonnaroll, lugu poola metsavennast mitme leeri vahel. Armija Krajowa, kuhu ta kuulus, ei kandnud siiski saksa mundrit.

VIIMSEL HINGETÕMBEL (À bout de souffle / Breathless. Prantsusmaa 1960, rež Jean-Luc Godard). Kogu film ühel sõõmul. Varju, peitu, pakku - kelle eest? Jean-Paul Belmondo läbimurderoll. Rebiv montaaž.



JA LISAPALA

FANNY JA ALEXANDER (Rootsi 1984, rež Ingmar Bergman). Vaimustavalt peale vajuv suure režissööri lapsepõlve-eepika. Bergmani ehk kõige optimistlikum teos. Igale maitsele.

Minu suur O! / Hysteria

"Hysteria", Inglismaa 2011. Rež. Tanya Wexler. 95 min.

Õde-venda Gyllenhaalid on kenad ja sümpaatsed näitlejad. Kunagi astusid nad koos üles hämaras müsteeriumis "Donnie Darko". Hiljem on Jake'il filmidega justkui veidi enam jopanud: Jim Sheridani draama "Brothers", Duncan Jonesi ulmekas "Source Code" ja mis kõik veel. Aga pole ka Maggie viimastel aastatel kaugeltki kuival istunud: üldine noortelemmik "Dark Knight", muhe kantridraama "Crazy Heart" ja nüüd...



Nüüd siis see: vanamoeline kostüümi-romkomm, nii-öelda kelmikas (nudge nudge wink wink) nii-öelda tõsilugu (hah!) hüsteeriast kui diagnoosist, haiguste ravist, naisõiguslusest ja sellest,  kuidas leiutati vibraator. (Õumaigaad, õumaigaad! Seks! Vagiina! Masturbatsioon! Orgasm! Say no more!)

"Hysteria" kiituseks öelgem esmalt, et mõnusate tegelaste nimistu ei lõpe miss Gyllenhaaliga. Siin on ka Rupert Everett, Jonathan Pryce ja veel mitu vahvat koomilist karakterit. Paaris kohas sai muiata (wink wink). Kuid sellega filmi plussid paraku enam-vähem piirduvad.



Mis mõttes vanamoeline? Igatahes mitte heas mõttes nagu "Tinker Tailor Soldier Spy".

Pigem mõne keskmise seitsme-kaheksakümnendate laiatarbeseebi või telelavastuse mõttes, mille pealkirja enam ükski hing ei mäleta. Režissöör Tanya Wexler väntas oma ainsad kaks eelmist filmi kümme aastat enne "Hysteriat", kuid see siin näeb välja, nagu pärineks ta iga võimaliku nurga alt, stsenaariumist montaažini, veel paarkümmend aastat varasemast ajast. Kinos istudes jäin peaaegu uskuma, et tegu on tõepoolest kuskilt stuudio arhiivikapi tagant leitud tolmurulliga.

Stsena ja dialoog oleks nagu poolemeelsetele suunatud - lahjad, nämmutavad ning näitavad näpuga. Niiöelda tõestisündinud lugu on trafaretselt sirgeks tõmmatud ning huumorit ajalooga võrreldes mitte juurde, vaid pigem vähemaks keeratud. Põgusalt netis sobrades leiame, et esimene üleskeeratav vibraator loodi juba poolteist sajandit varem kui filmis käsitletud elektriseade ning et kümme aastat enne elektrilist oli olemas aurujõul töötav mõnumasin Manipulaator.



Filmi kahvatu ja luitunud koloriit viitaksid justkui Svema keemiakombinaadi tselluloidile ning kohmakas ja staatiline kaameratöö ja montaaž sobib sellega hiilgavalt. Tempo nagu seistes surev puu. Käbe nagu kipsis Savisaar. Suur O! Indeed, as in: booOOO-ring!

Kuigi sõnas "hüsteeria" pole mingit O-d, ei suurt ega väikest, ei oomegat ega omikroni, mitte üheski keeles.

Las ma räägin teile autoriõigustest. Kahekümne esimesel sajandil pole mingi kõneväärt autoriõiguse rikkumine see, kui keegi kõurik kusagil mingi õnnetu Metallika loo juutuubi riputab ning paar tema ea- ja mõttekaaslast hiljem kuskil arengumaal selle saatel tukka võngutavad, selmet oma taskurahaga vaest külmetavat kunstnikku James Hetfieldi ja kohutavas kitsikuses vaevlevaid vennakesi Warnereid toetada.



Hoopis hullem autoriõiguse rikkumine on see, kui hulk inimesi mõtleb välja filmi, teeb selle meeletu vaeva ning aja- ja rahakuluga teoks, nuputab pasliku pealkirja, mis võtab sisu ja teema kenasti kokku, ning saadab oma ilusa nimega lapsukese uhkelt laia maailma kinoteatreisse rahvale imetleda - kuid enne kui see kuskil idaeuroopa kolkas ekraanile jõuab, ronivad võsa vahelt ja ahju alt välja takustes hamedes kilplased, kes mõmisevad oma pulstunud karvastikust pepri ja körti välja nokkides: ömmm... maitiia... seilähendmette... kasse iki müüp... paness iki meski muu päälkirja... üitstaspuhasmeda... ning panevadki midagi täiesti suvalist, kasvõi mõttetu häälutuse, endal rind kummis uhkusest oma leidlikkuse üle. Ja nii iga teise-kolmanda, või kõige äärmisel juhul viienda filmi puhul.

See pole mitte ainult autori ja teose, vaid ka publiku, potentsiaalselt iga inimese õiguste rikkumine. Halloo, Ansip, Lang, Rattus - ACTA-näppimine jätta! Käed teki peale! Tehke midagi.

Hinne: 4/8

PS. Märkigem, et aastal 2011 valmis hüsteeria ja seksuaalsuse seose teemal ka üks kordi teravam, vajalikum ja nauditavam film. David Cronenbergi "Ohtlik meetod" on erinevalt Wexleri "Hysteriast" vähimagi kahtluseta vaatamist väärt.



"Minu suur O!" kinodes: Solaris, Plaza. Hinnanguid: IMDB (7.1/10).

Minu Oskarid 2012, neljas jagu. Parim režissöör, parim film

Ja ongi käes aeg võtta ette viimased, kõige-kõigemad Oscari-kategooriad. (Eelmised episoodid: eriefektidest kunstnikutööni, helist stsenani, näitlejatööd).

Pasunahelid! Tähelepanu!



Parim režissöör: kõik kandidaadid on tugevad, kuid mõned on võrdsemad kui teised.

Sõrmed jõuavad vaevu hakata toksima lauset "Michel Hazanavicius lavastas "Artisti" näol hiilgava jõu-, stiili- ja ilunumbri", kui ootamatult komberdavad mitteteadvusest välja ammu surnuks kuulutatud romantismi ja modernismi zombid, kelle nõudlik mörin keelab restauraatoreid ja kopiste kummardada, olgu nad oma ametis kui virtuoossed tahes. Sedapalju siis postmodernismist.

Alexander Payne ja Woody Allen valdavad kahtlemata lavastuskunsti vabalt ning oskavad kumbki omal viisil veenvaid lugusid jutustada, ehkki aegade jooksul on mõlema taktikepi alt säravamaid taieseid tulnud kui "Järeltulijad" ja "Südaöö Pariisis". Mõlemad on head, kuid mitte aasta parimad lavastused.

Martin Scorsese kohta võib ilmselt midagi sarnast väita, kuid tema on lavastajana juba stratosfäärilise leveli boss. "Hugo" lavastus on siinses kategoorias klass omaette ning kolmemõõtmelise kino kunstiliselt tagasihoidliku kõrbe kohal kõrgub see kui Burj Khalifa.

Ent kui juba mõõtmeist jutt, siis Scorsese eakaaslane TERRENCE MALICK liigub oma "ELUPUUS" dimensioonides, mille kõrval kogu tänane 3D-kino kriipsujukuna kahvatub. Malicki lavastajapilk haarab võrdse kindlusega nii ilmaruumi ääretust kui inimhinge pisimaid värelusi. Sõna 'visionäär' on omal kohal. Ja kestvad kiiduavaldused.



Parim film: üheksa väga erineva tasemega kandidaati.

"Sõjaratsu" on küll pildiliselt detailiküllane, maaliline ja suurejooneline, kuid ma ei suuda hästi ette kujutada ühtegi regionaalset ega muud printsiipi, mille alusel konkureerides saaks see lasteraamatul põhinev melodraama tervikteosena aasta parima filmi tiitlit väärida. Ehk oleks lootust kategoorias "lugusid loomadest saja milli eest"? Hm... kes need teised kandidaadid on?

"War Horse" paneb taas kord mõtlema, et produtsent Spielberg ja lavastaja Spielberg võiksid siiski omavahelises koostöös keskenduda ulmele. Ja ma ei räägi siin muidugi mitte mingeist õnnetuist "Kauboidest ja tulnukaist" või "Transformereist" ega türannosaurus teab mitmendast "Jurassic Parkist", vaid sedasorti korralikust klassikapõhisest ess-effist nagu "Minority Report" ja "A.I.".



Selleks, et seebivahuses onutommionnikeses "The Help" aasta parimat filmi näha, peab ilmselt olema rassilise võrdõiguslikkuse volinik või muidu poliitkorrektse pimedusega löödud. Ausa, liigutava ja tõsiseltvõetava loona tänapäeva Ameerika rahvusvähemustest oleks isegi seda nominatsiooni võrratult enam väärinud Chris Weitzi "A Better Life". "The Helpi" ainsaks tugevuseks on näitlejannade ansambel.



"Moneyball" oli mitme kandi pealt profilt tehtud, kuid lugu jäi mu jaoks tervikuna hõredaks ja igavapoolseks. Võrreldes Bennett Milleri eelmise filmi, võimsa kirjanikubiograafiaga "Capote" oli "Moneyball" mulle pettumus - hoolimata sellest, et Brad Pitti ja Philip Seymour Hoffmani on ikka rõõm näha.



"Extremely Loud & Incredibly Close" pole otseselt halb film, kuid läheb terroriohvrite-teemalise pisarakiskumisega selgelt liiale. Eks lavastaja Stephen Daldry ("Hours", "The Reader") ja stsenarist Eric Roth ("The Curious Case of Benjamin Button") ole muiste ja mullugi armastanud traagilises sentimendis ja silmavees supelda, ent vist siiski mitte nii kaugel hea maitse või lausa aktsepteeritavuse kaldaist.

Terroriteemal saab teha ka märksa arukamaid ja delikaatsemaid filme, seda on tõestanud nii Paul Greengrass ("United 93") kui Rachid Bouchareb ("London River").

Kuid näitlejatööd on "Extremely Loudis" head. Vastupandamatu sarmiga esineb 82-aastane maestro Max von Sydow, ning peaosatäitja Thomas Horn on huvitav, realistlikult turtsakas teismeline. Ning kuldsesse keskikka jõudnud Sandra Bullocki jaoks kujutab see film endast vist ühte kogu tema senise karjääri tipphetke.



"Artist", ei väsi ma kordamast, on küll meisterlikult, lausa filigraanselt kokku nikerdatud, aga siiski üsna kergekaaluline pastišš. Kriitikuile ja omaenese hiilgusest sisse võetud hollivuudile kahtlemata taeva kingitus, kuid... vaatajana pakkus mulle mullu pastišina märksa enam lusti kasvõi "Pumppüssiga parm". Tollega võrreldes on "Artist" mu silmis elegantne, kuid ühekordselt kasutatav nali - nagu peene pilapildiga barokne paberservjett või fooliumist mütsike.



"Südaöö Pariisis" on põhimõtteliselt samuti lihtsa ideega nali, vaat et anekdoot, kuid selle korduv vaatamine tundub märksa ahvatlevam perspektiiv, nagu Woody Alleni puhul sageli. "Südaöö" on "Vicky Cristina Barcelona" ja "Match Pointi" kõrval Alleni vaimukamaid ja helgemaid töid sel sajandil, ehkki muidugi mitte kogu tema ülimahuka filmograafia tipp. Aasta filmiks ei kuulutaks ma seda siiski ka kogu oma üldiselt ardentse Alleni-armastuse juures.



Alexander Payne on, nagu öeldud, kah varem teinud tõhusamaidki tükke kui "Järeltulijad", kuid aastapreemiate jagamisel see ei loe. Loeb see, et "Descendants" on küll Payne'ile iseloomulikus laadis sarmikas, sümpaatne ja inimlik draama, kuid tundub kaaludes veidi kerge olevat. Mõnus, aga mitte kuigi meeldejääv.



Martin Scorsese "Hugo" on võluv ja peen üleskeeratav mänguasi, šedööver mitte ainult kolmdee kahtlases kontekstis, vaid ikka päriskino mõistes. Scorsese titanliku loometee tipuks "Hugot" taas pidada ei saa, ent teiste, lihtsurelike režissööride ja nende mulluse loominguga konkureerides pole see mingi miinus. Ainus miinus, mida ma perefilmi "Hugo" puhul näen, on napivõitu loo vähene köitvus, eriti just laste jaoks, ja see, nagu paistab, on ka filmi kassaedule põntsu pannud.

Filmiakadeemia poolt on küll alust "Hugole" parima filmi Oscarit oodata. Mitte sellepärast, et "Hugo" on eeskätt kinoajalooline ekskurss - "Artist" pakub ju hollivuudile isegi etemat võimalust iseenda nabasse süveneda. Point pole ka selles, et Scorsese "Hugos" akadeemiale otsesõnu meelitusi puistab.

Point on pigem "Hugosse" üldse mitte puutuvas asjaolus, et akadeemia on Scorseset auhindamisel eluaeg ebaõiglaselt ignoreerinud. Scorseset on siiani kuldonkli vääriliseks peetud ainult hongkongi põneviku uusversiooni eest, mis mehe silmapaistvamate tööde hulka just ei kuulu. Siit paistab juba Stanley Kubricku juhtumi kordumine, järjekordne piinlikult igavene mustikaplekk akadeemia frakisärgi tärgeldatud krael. (Kubrick kui üks ameerika kinoloo suurimaid režissööre sai teadupärast oma ainsa Oscari eriefektide eest.)



Aasta filmi nominentidest parim ja ühtlasi kogu filmiaasta suveräänne tipp on aga "TREE OF LIFE". Ükski Oscari-nominent ega üldse ükski teine film ei kujutanud aastal 2011 elu, universumit ja kõike muud nii kõikehõlmava ja põhjaliku süvenemise ning nii lummava visuaaliga. Terrence Malicki käekiri võib ju olla sedavõrd omanäoline ja vägev, et käib paljudele üle jõu, aga "Elupuud" tuleb siin ja praegu sellest hoolimata tunnustada kogu me napilt kestnud sajandi ühe olulisema linateosena.



That's all, folks!

Minu oskarid on jagatud. Kui jõudsid, nagu ma ise, juba unustada, kellele need läksid, ja tahad seda miskipärast meenutada, siis eelmised oskari-postid leiad siit: eriefektidest kunstnikutööni, helist stsenani, näitlejatööd.

Filmiakadeemia Oscareid hakatakse Hollywoodis välja hüüdma pühapäeval, 26. veebruaril kell 4 pääle lõunat. Meie aja järgi teeb see esmaspäeva, 27. veebruari öösel kell 2. Tulemusi saab näha nende kodukalt.



Veel Oscari-posti: Eveli.

Minu Oskarid 2012, kolmas jagu. Näitlejad

Oleme filmijutu-Oscarite jagamisega jõudnud näitlejateni. (Kategooriad eriefektidest stsenaariumini said läbitud "Minu Oscarite" esimeses ja teises jaos.)

Parim näitlejanna kõrvalosas: nagu äsja stsena puhul öeldud - "Bridesmaids" polnud piisavalt meeldejääv film, et seda premeerida - ka mitte rollide poolest.

"The Help" - arvata võib, et akadeemialt sellele filmile tänu tema poliitiliseselt korrektsele teemale mõni kuldmehike ikka pudeneb. Minu käest paraku mitte, kuigi siin kategoorias kandideerib ta lausa topelt. Mullu seitsmes filmis üles astunud Jessica Chastain on kahtlemata mingit auraha väärt, aga kas just siin kategoorias ja selle trafaretse seebiooperi eest.

Miks "Artistis" naispeaosa mänginud Bérénice Bejo kõrvalosa kategoorias nomineeritud on, käib mulle üle mõistuse. Kui jutt juba poliitkorrektsusele läks, siis siit kumab naiste ja latiinode alavääristamist. Võ što, akademiki? Tahate trellide taha minna, blin? Bejo osatäitmine iseenesest on kahtlemata tugev.

Parim naiskõrvalosa tuleb aga kategooria parimast filmist. JANET McTEER mängib tegelast, kelle kohta meie rikkumata loodusrahva keeles pole õiget sõnagi. Inglise keeles öeldakse butch. Lähim, mis maakeeles pähe tuleb, on 'rekkalesbi' ja XIX sajandi kostüümidraama "ALBERT NOBBS" puhul seda justkui ei sobi kasutada.



Parim näitleja kõrvalosas: huvitav kategooria, kus sedakorda domineerivad vahvate vanameeste tugevad rollid valdavalt keskpärastes filmides.

Filmidest nõrgim on klišeelik melodraama "My Week With Marilyn", kus Kenneth Branagh mängib küll Laurence Olivier'd igati korralikult.

Mitte just nigelaiks, aga sellisteks lahjavõitu, veidi-üle-keskmise filmideks jäid minu jaoks (kaasblogija Malcolmi lemmik) "Beginners", über-sentimentaalne 9-11-pisarakiskuja "Extremely Loud & Incredibly Close" (loe Eveli postitust) ning spordidraama "Moneyball" (mida blogides kiidavad näiteks Mukk ja Darius).

"Moneyballi" puhul ei saa ma hästi aru, miks kõrvalosa eest on nomineeritud igisärava Philip Seymour Hoffmani asemel hoopis Jonah Hill.

Päris vanade meesteni jõudes: "Beginnersis" teeb Christopher Plummer võimsa rolli ja Max von Sydow "Extremelys..." veelgi vägevama. Õieti ainus põhjus, miks minu pojengid ja käepigistuse pälvib mitte Sydow' tumm vanaisa, vaid NICK NOLTE eksalkohoolik ja rongaisa, on asjaolu, et "WARRIOR" on tervikuna tublisti tugevam film.



Parim näitlejanna: nagu kõrvalosade puhul juba mainitud - nii "My Week With Marilyn" kui "The Help" on liiga kasinad linateosed, et neile loorbereid jagada, ning ei Michelle Williamsi ega Viola Davise rollid pole kuigi silmapaistvad.

Enam-vähem sama võib öelda "Lohetätoveeringuga tüdruku" ja Rooney Mara kohta. Neid kiitmast segab veel võrdlusmoment samanimelise rootsi filmi ja tolles mänginud Noomi Rapace'iga.

Niisiis jäävad sõelale Glenn Close "Albert Nobbsis" ja Meryl Streep "Iron Ladys". Filmina on ajalooline soorolli-draama "Nobbs" kõvasti veenvam ja nauditavam ning Close mängib suurepäraselt, kuid ikkagi olen veidi tõrksa käega sunnitud veel enam tunnustama MERYL STREEPi kehastumist nii küpses keskeas kui raugastunud Thatcheriks muidu üsna püdelalt tasapaksus melodraamas "RAUDNE LEEDI".



Parim näitleja: Brad Pitt on eluaeg olnud vahva sell ja hea näitleja, kuid "Moneyballis" (erinevalt "Elupuust") pole tal suurt miskit mängida. Päris raske oleks pidada seda Bradolfi tipprolliks (erinevalt "Elupuu" isast).

Jean Dujardin särab "Artistis" nii et vähe pole, kuid mustvalge tummfilmi pastiši-spetsiifikast tulenevalt on see siiski eeskätt pabernuku või noh, ütleme, mannekeeni roll.

George Clooney osatäitmist "Järeltulijais" on nimetatud tema karjääri parimaks ja tõsiseltvõetvaimaks. Ma ei tea, mulle paistab ta ikka seesama koomilisuseni kena hurmur, kes ta alati on olnud. Kerge eneseiroonia kuulub juba ammu tema ampluaasse, kuid rikas sisemaailm, siirad kannatused ja sügavad tunded ikka veel mitte.

Gary Oldman teeb "Tinker Tailor Soldier Spys" ootuspäraselt hiilgavat tööd. Stiilset ja ökonoomset. Tema paksude prillidega spiooni-onklil on kogu filmi jooksul üks ja sama kergelt sardooniline ilme näol ja sellest piisab.

Kogu näitlejakategooria suurim üllatus on aga valdavalt hispaaniakeelne "A BETTER LIFE" ja selles õnnetut immigranti mängiv DEMIÁN BICHIR - sisukas ja mõjuv väike lugu ekraanil vähe nähtud ja sestap värskelt mõjuvaist latiino-Ühendriikidest, ja üdini sümpaatne tegelane.



Ja siinkohal on paras aeg teha viimane kohvipaus, enne kui asume kogu auhinnasesooni põhiatraktsioonide - parima režissööri ja parima filmi Oscarite juurde. Jatkuu...

Minu Oskarid 2012, teine jagu. Helist stsenani

Jätkame oskarijagamist, millega sai algust tehtud siin.

Parim heli ja parim helitöötlus (best sound mixing, best sound editing): üsna külmaks jätvad tehnilised kategooriad. Kui valik oleks ainult "Hugo", "Transformerite", "Moneyballi" ja "Sõjaratsu" vahel, võiks siin Oscareid rahulikult välja anda liisuheitmise teel.

"Lohetätoveeringuga tüdruku" heli võib tehniliselt olla ükskõik kui perfektne, aga loorbereid ei pälvi see mult isegi mitte vana lemmiku Trent Reznori pärast. Mõlema kategooria kõigi nominentide seas oli see ainus film, mille heli (õieti küll saundträkk) mind otseselt häiris.

Helitöötluse kategoorias on siiski ka üks tõesti positiivselt meelde jäänud heliga kandidaat - "DRIVE". "Sõidu" heli jäi meelde samuti eeskätt tänu saundträkile, kuid mitte ainult.



Parim filmilaul (best original song): lubage naerda. Kahtlen, kas üldse leidub kedagi, kes hoolib sellest, kumb keskpärane lastefilm ("Rio" või "Muppets") ühe või teise keskpärase lastelauluga võidab. Isegi kui nende autorid hoolivad, siis ülejäänud inimkonnal on ikka sügavalt savi.

Mis mõttes polnud etemaid uusi lugusid filmides terve aasta jooksul? Muidugi oli. Juhuslik näide: Jonathan Keevili laulud indifilmist "Bellflower".

Tänavusel kujul on see filmilaulu kategooria ikka sügavalt mõttetu. Selle asemel võiksid konkureerida saundträkid tervikuna, koosnegu nad siis originaallugudest või mitte.

Parim originaalmuusika (best original score): kategooria, mis meil saundträki asemel on. Nominentidest selgelt halvim on "War Horse" oma melodramaatilises pealetükkivuses. "Tintini" muusikat ei mäleta üldse - ju siis närvidele ei käinud.

Nii "Artisti" kui "Hugo" muusika on ajastutundlik ja stiilipuhas, aga stiilsuses ületamatuks jääb siiski "TINKER TAILOR SOLDIER SPY" unine ja delikaatne, filmiga kongeniaalselt vanamoodne, kergelt tolmune ja kopitusehõnguline vikerdžäss, mille autoriks on ohtralt Almodóvarile muusikat kirjutanud ALBERTO IGLESIAS.



Lühifilmikategooriate kohta pole mul miskit öelda, sest pole kahjuks neid filme näinud.

Parima dokumentaali kategoorias on mul nägemata "Undefeated". Ülejäänud neli, mis nähtud, on kõik omal kombel tugevad. Üldine tase on kõvem kui üheski muus kategoorias.

"Pina" teema, moderntants, pole minu tšai-tops, kuid Wendersi kolmdee on vist parim, mida siiani nähtud.

"If a Tree Falls" pole ehk loona kõige haaravam, kuid ökoterrorismi-teema põnevus korvab selle.

Mitte just ülearu atraktiivse hevimetal-pealkirjaga "Paradise Lost 3: Purgatory" on aga äärmiselt köitev nii loona kui mõtteainena surmanuhtluse teemal.

Ja veelgi suurem elamus oli minu jaoks jänkide Afganistani sõda ja selle veterani portreteeriv Danfung Dennise "HELL AND BACK AGAIN".



Mitte-ingliskeelse filmi kategooria pean taas skippima, sest olen näinud vaid kahte kandidaati viiest: belglase Michael R. Roskami "Bullheadi" ja iraanlase Asgar Farhadi "Lahkuminekut" ("A Separation"). Kui peaksin valima nende vahel, eelistaksin viimast kui originaalsemat ja sügavamat.

Parima animatsiooni auhinnale konkureerivast viisikust jätaksin kohe kõrvale üsna keskpärase ja rutiinse "Kung Fu Panda 2".

Prantslaste "Kass Pariisis" oli kenasti joonistatud, kuid igavapoolne. DreamWorksi "Saabastega kass" oli märksa lõbusam, kuid kaldus kokkuvõttes vast liialt harjunud mürgliradadele.

Sama häda kimbutas kahjuks Gore Verbinski "Rangot", mis oleks muidu oma esimese kolmandiku originaalsuse, värvika kujunduse ja karakterite poolest kindel favoriit. Sestap on minu eelistus nomineeritud multikate seast hispaania-inglise latiinomuusikal "CHICO JA RITA" - esiteks selle eest, et see on taas joonisfilm, mitte arvuti-kolmdee, ja teiseks selle eest, et see on viiest ainus puhtalt täiskasvanud publikule suunatud film.



Parim mugandatud stsenaarium (best writing - adapted screenplay). Mugandamise taseme kohta ei oska midagi arvata, kuivõrd pole ühtki neist raamatuist lugenud.

Filme vaadates tunduvad "Märtsi iidid" ja "Moneyball" teistest selgelt nõrgemad. Ka pildiraamatu ja romaani kombo järgi tehtud "Hugo" puhul pole stsenaarium vast kõige tugevam külg.

Ülejäänud kahe vahel on üsna raske valida, ent kuna "Järeltulijad" pole mu meelest Alexander Payne'i parim saavutus, siis kaldun paari pleekinud perfokaardi läbimõõdu võrra eelistama "TINKER TAILOR SOLDIER SPY" peadpööritavat luurelabürinti, mille on spiooniklassiku John le Carré romaani järgi stsenaariumiks kirjutanud BRIDGET O'CONNOR ja PETER STRAUGHAN ("Mehed, kes jõllitavad kitsi").



Parim originaalstsena (best writing - original screenplay). Kristen Wiigi ja Annie Mumolo kirjutatud "Bridesmaids" on keskealiste romkommina  loolt ja dialoogilt tugevalt üle keskmise, kuid aasta parima stsena kohta siiski vast mitte piisavalt meeldejääv.

Michel Hazanaviciuse "Artisti" stsena on põhjalik pastišš nagu see film tervikuna ning jääb mu silmis seeläbi teistele, algupärasematele alla.

Vanameister Woody Alleni "Südaöö Pariisis" on küll säravalt vaimukas anekdoot, kuid tervikstsenana eelistaksin siiski debütant J. C. Chandori "Margin Calli" psühholoogilist ja ühiskonnakriitilist täpsust.

Selgelt parim nominent on aga ASGAR FARHADI süvitsiminev kohtudraama "NADER JA SIMIN: LAHKUMINEK". Vaid Allah üksi teab, kuidas iraanlase pärsiakeelne stsena üldse siia kategooriasse sattus.



Ja siinkohal on sobiv hetk veel üks suitsupaus teha. Jatkuu...

Minu Oskarid 2012, esimene jagu. Efektidest kunstnikutööni

Ameerika Filmiakadeemia auhind ehk Oscar on maailma tuntuim filmiauhind. Kuldsed onklid kaaluvad avalikkuse silmis üles kõik sama karva karud, lõvid ja palmioksad, rääkimata gloobustest või briti või Euroopa filmiakadeemiate priisidest. Oscarite jagamist esitletakse kui filmiaasta parimate kroonimist ja nii seda üldiselt ka võetakse, ehkki iga filmiteemaga vähegi kursis olija teab, et aasta parimaiks saab Oscariga pärjatud linateoseid parimagi tahtmise juures pidada vaid väga kitsas mõttes - Hollywoodi piires.



Kutsuti ju akadeemia auhinnad aastal 1929 ellu just Hollywoodi enesepromo eesmärgil. Ülejäänud maailma kino, inglased välja arvatud, pakub akadeemiale tänini vähe huvi juba keelebarjääri tõttu. Barbarite subtitreeritud mõmin peab leppima "võõrkeelse" (foreign language) filmi lohutusoskariga.

Ingliskeelse kino piires on sõltumatute tootjate väiksemaile - napima eelarvega, vähemate staaridega, uuenduslikumaile - linateostele viimasel ajal küll üha rohkem tähelepanu jagunud, ent siiski võib Oscareid siiani rahumeeli iseloomustada sõnadega "Hollywood imetleb oma naba".



See ameerikalik enesekesksus on üks põhjus, miks Oscarid pakuvad mulle vähem huvi kui muud, kasvõi ülalloetletud festivalide preemiad: lõviosa minu jaoks aasta parimaid filme ei jõua isegi Oscari nominentide hulka.

Teine põhjus on valimise protsess: nominentide seast selgitatakse parimad välja akadeemia ligi kuue tuhande liikme hääletusel. Sellise hääletajate arvu puhul tõuseb paratamatult esile keskmine maitse, võimalikult paljudele sobiv ühisnimetaja - erinevalt festivalidest, mille väikesed žüriid võivad langetada julgeid otsuseid puht-kunstilistel kaalutlustel. Sestap võimutseb Oscarite jagamisel valdavalt turvaline keskpära, millel on mulle vähe pakkuda.



Olen aegade jooksul täheldanud, et oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, siis valiksin aasta parimaiks filmideks enamasti mitte ainult et teised nominendid, vaid eelistaksin ka juba üles seatud nominentide seast reeglina teisi filme kui austatud akadeemikud.

Teeme nüüd katseliselt kindlaks, kas see on ka aastal 2012 samuti. Panen järgnevalt kirja, kes tänavustest Oscari-nominentidest mu meelest preemiat väärt oleksid. Need pole mitte ennustused, vaid mu isiklikud eelistused. Kategooriad, mille nominente ma pole piisavalt näinud, jäävad kõrvale. Võrdluseks: täieliku nominentide loetelu ja (pärast auhindade jagamist pühapäeval, 26. veebruaril) ametlikud võitjad leiab vikipeediast.

Niisiis! Kõlagu fanfaarid! Leedid ja kentelmenid! Minu tänavused Oskarid lähevad järgmistele filmidele:

Parimad eriefektid: "Real Steel" ja viimane "Harry Potter" olid nii kehvad filmid, et neid ei päästa mingid eriefektid. Ja vastupidi, nende filmide halbus varjutab paratamatult igasugu efektid.

Ilmselt ei vääri ühtegi auhinda peale kuldvaarikate ka "Transformerid", kuigi too oli oma lapsikuses isegi mingil moel nauditav.

Konkureerima jäävad seega "Hugo" ja "Rise of the Planets of the Apes". Scorsese "Hugo" on kahtlemata tervikuna parem film, kuid antud kategoorias on mu eelistus siiski "AHVIDE PLANEEDI SÜND" kui puht-efektipõhine, arvutis genereeritud, ent väga loomuliku peategelasega ulmemärul. Laitmatu töö Peter Jacksoni rajatud efektifirmalt WETA DIGITAL. Žanrifilmina pole "Ahvide planeedile" tervikuna õigupoolest midagi ette heita peale vähese põnevuse - eelloo üldine sündmuste käik oli ju algusest peale selge. "Ahvide planeedi sünni"



Parim montaaž: kõik nominendid on mõistagi monteeritud kvaliteetselt, kuid ükski neist ei jäänud just montaaži poolest eriliselt meelde. Aeglased draamad "Moneyball" ja "Descendants" on selles kategoorias isegi veidi üllatavad kandidaadid. Minu valik oleks "Lohetätoveeringuga tüdruku" ja "Artisti" ees "HUGO" ja Scorsese stamm-monteerija THELMA SCHOONMAKER, kes on varem juba Scorsese filmide eest kolm Oscarit saanud.



Parimad kostüümid: kergelt hämar teema mu jaoks. Võhikuna ütleks, et kostüümid võisid ju olla "W.E." olemasolu üks väheseid õigustusi, aga kuivõrd film tervikuna on ikkagi kõrvulukustavalt halb, siis võib selle kohe kõrvale jätta.

"Artist", "Hugo", "Jane Eyre" ja "Anonymous" on kõik rõivaste alal arvestatavad konkurendid, ehkki vaevalt et rohkem kui näiteks prantslaste "Apollonide", mis Oscarile mõistagi ei kandideeri.

Nominentide seas on kostüümide poolest (paarist anakronismist hoolimata) vast silmapaistvaim katastroofikunn Roland Emmerichi muus osas üsna ebamäärane ja laialivalguv Shakespeare'i-müsteerium "ANONYMOUS". Selle kostüümide looja on saksa rõivakunstnik LISY CHRISTL, kelle filmograafiasse kuulub ka mitu Michael Hanekese filmi.



Parim meikap: "Potteri" puhul kehtib ülalpool eriefektide kategoorias öeldu. "Albert Nobbs" on ajalooline travestia selle sõna algses tähenduses ja filmina iga kell etem kui "Iron Lady", kuid meikapi kategooria paneb siiski kinni raugastunud Meryl Streep "RAUDSES LEEDIS".



Parim operaatoritöö: uhket pilti pakuvad ka "Lohetätoveeringuga tüdruk", "Hugo", "Artist" ja "War Horse", kuid omanäolise pildikeele, ületamatu haarde ja visuaalkunstina mällu sööbivate kaadrite tõttu on mu kindel eelistus "TREE OF LIFE", kus kaamerat hoidis mehhiklane EMMANUEL LUBEZKI.



Parim kunstnikutöö: "Potter" langeb taas kohe välja. Hazanaviciuse "Artisti" mustvalged kahe-kolmekümnendad, Spielbergi "Sõjaratsu" esimene ilmasõda ja Woody Alleni "Südaöise Pariisi" ajarännakud on küll stiilsed, kuid "HUGO" aurupungi-maigulise retrofantaasia vastu need ei saa. "Hugo" kunstnikud on DANTE FERRETTI ja FRANCESCA LO CHIAVO - tandem, keda on varem Oscariga auhinnatud kaks korda: Scorsese "Aviaatori" ja Burtoni "Sweeney Toddi" eest.



Siinkohal väike hingetõmme. Valmis? Jatkuu...