17. sept 2020

Oscarid ja terve talupojatotrus

Äsja võttis Ühendriikide filmiakadeemia vastu uued parima filmi Oscarile kandideerimise reeglid, mis eeldavad tulevikus kandideerijailt alaesindatud inimrühmade kaasamist filmi valmimisse. Päris paljud eesti mehed – miskipärast pea eranditult just mehed – paistsid seda uudist nii kõvasti südamesse võtvat, nagu oleks just purunenud nende õigustatud ootus parima filmi kuldmehikest ühel kaunil päeval oma öökapil näha. Kõlasid karmid sõnad: Orwell, totalitaarsus, Nõukogude Liit, Stalin, Hitler, Mao. Reeglid olla jaburad, loomevabadust piiratakse, Lääne ühiskond käib alla, maailm on hulluks läinud, terve mõistusega pole enam midagi peale hakata. 

Neid jutte ei ajanud mitte ainult sellised ootuspärased hääled nagu paleokonserv Varro Vooglaid, helmepartei propakanal Uued Uudised või isamaalised valvetrollid Lauri Vahtre ja Veiko Lukmann, kelle meelest naiste ja vähemuste kaasamine on ebaloomulik ideoloogia. Pahaseid ja murelikke kommentaare tuli ka tõsisemalt võetava rahva seast – tuntud ajakirjanikelt, kommunikatsiooni- ja kultuuriinimestelt. 

Tõlkes kaduma läinud

Osalt paistis tõrjuva suhtumise taga olevat see, et reegleist ei saadud aru. Enamik reageerijaid neid ilmselt ei lugenudki. Pole ime, sest reeglid on suhteliselt pikad, põhjalikud ja detailirohked ja nende mõistmine eeldab ilmselt rohkem aega ja algteadmisi filmitööstusest kui oli varuks ka ühelgi uudist vahendanud eesti ajakirjanikul. Kõik meil uudist kajastanud väljaanded tegid seda eksitavalt ja vigaselt. 

Eriti madalalt puges lati alt läbi rahvusringhääling, kes mitte ainult ei andnud valeinfot, vaid tundub, et ei vaevunud ühegi algallikaga tutvuma, kirjutades oma uudisnupu lihtsalt kohalikelt konkurentidelt maha. Menu.err.ee uudis sisaldas nimelt samu jämedaid vigu, mida Diktor.geenius.ee oma – vigu, mida polnud Los Angeles Timesis, kuhu mõlemad viitasid. Peagi kordas selle segadiku Vikerraadios üle ERRi arvamustoimetaja Kaupo Meiel, lisades vigasele uudisele eksitava kommentaari loomevabaduse piiramisest, silmakirjalikkusest ja tervest mõistusest. 

Üha süvenev ja laienev võhiklus on kurb trend terves meie ajakirjanduses, kuid ringhääling, kes äsja heitis oma endise juhatuse liikme Hanno Tombergi suu läbi erameediale ette võimetust toota kvaliteetset meediasisu, ei tohiks endale ise sedasama võimetust lubada, olles meediaorganisatsioon, kes on ainsana Eestis kohustatud teenima avalikke ja mitte omanike huve, nagu Tomberg rõhutas.

Reeglite tegelik sisu

Huviline saab reegleid täies mahus lugeda filmiakadeemia veebist. Hästi lühidalt kokku võttes: parima filmi Oscarile saab alates 2024. aastast kandideerida linateos, mis vastab kahele neljast standardist, mis piiritlevad mitmesuguseid võimalusi alaesindatud gruppe kaasata. Neist (A) käsitleb lugu ja näitlejaid, (B) loovjuhte ja võttegruppi, (C) praktikante, interne ja koolitusvõimalusi ning (D) turundust, reklaami ja levi. Kaasatavad alaesindatud grupid on naised, rassi- ja rahvusvähemused, LGBTQ+ ja erivajadustega inimesed.

Ekraanilt paistvat puudutab ainult üks neljast standardist – standard A. Kuna ainult see veepealne osa filmitööstuse jäämäest on laiale publikule (ja ka meie ajakirjanikele, nagu kahjuks selgub) tuttav ja raskusteta mõistetav, käibki meil jutt selle ümber, et edaspidi saaks justkui vändata ainult kindla sisu või näitetrupi koosseisuga filme. Et enam ei lastavat teha filme heteroseksuaalseist valgeist meestest, ilma et peaks iga hinna eest naisi või vähemusi ekraanile tooma, olgu neid sinna sisuliselt tarvis või mitte. 

See on mitmes mõttes üdini ekslik arusaam.

Kuidas asi toimib

Parima filmi auhinnale kandideerimiseks ei pea vastama kõigile neljale standardile, vaid vabalt valitud kahele neljast. Standardis A, millest meil põhiliselt räägitakse, on omakorda kolm valikuvõimalust: peaosatäitjad, näitetrupp ja loo teemad. Sellele standardile vastas möödunud aasta sajast suurima kassatuluga Hollywoodi filmist 95

Ent isegi kui film ei vasta ühelegi neist kolmest standardi A kriteeriumist – ükski peaosatäitja pole rassi- või rahvusvähemustest, näitetrupis on alla kolmandiku naisi ja vähemusi, lugu ei räägi naistest ega vähemustest –, siis see ei tähenda, et film ei saa kandideerida. Standard A pole vältimatu, valida jääb ülejäänud kolme standardi vahel.

Paar suhteliselt värsket, mullust näidet:

  • Sam Mendese "1917". Ajaloolised sõjafilmid on esimene enamasti välja pakutav näide lugudest, kus ei pruugi olla piisavalt naisi ja vähemusi. "1917" on lugu kahest mehest Esimese maailmasõja rindel ja standardile A tõepoolest ei vasta. See-eest on kuhjaga täidetud standardite B ja D nõuded alates lavastaja trinidadi juurtest ja kaasstsenaristist ning lõpetades levifirma Universal Pictures levijuhiga.
  • Martin Scorsese "Iirlane" on samuti üdini valge ja mehine film kuritegelike kalduvustega džentelmenidest, peaosades teenekad tähed Robert De Nirost Joe Pesci ja Al Pacinoni. Ent seegi film kvalifitseeruks B ja D järgi tänu produtsendile, monteerijale, operaatorile ja levifirma Netflix reklaamiosakonnale.
  • Fernando Meirellesi "Kaks paavsti" räägib, nagu pealkirigi ütleb, kahest vanahärrast katoliku kiriku tipus, kuhu naistel asja pole. Lavastaja, stsenarist ja peaosatäitjad on valged mehed. Kuid levitab seda taas Netflix ja filmi valmimisse panustas piisavalt nii naissoost kui Ladina-Ameerikast pärit loovjuhte, et kandideerida standardite B ja D alusel.

Kõik need kolm olid tänavu parima filmi Oscari konkurentsis, esimesed kaks jõudsid tippu, üheksa nominendi hulka. Ja kõik kolm saaksid samamoodi, igasuguste takistusteta kandideerida ka uute reeglite järgi. 

Kas reeglid on ranged?

Keskmise Hollywoodi filmi tootmine annab tööd sadadele inimestele, suurimad tuhandeile. Levi ja reklaami alal töötab veelgi rohkem rahvast. Naised ja vähemused on valdkonnas küll alaesindatud, kuid seda, et neid poleks loominguliselt olulistel või juhtivail kohtadel üldse, ei tule naljalt ette. Lisaks piisab standardile C vastamiseks levi- või tootmisettevõttes praktikandikohtade loomisest ning juba olemasolevaile töötajaile ametikoolituste korraldamisest.

Meil levinud murel, et osa filme ei saa enam Oscarile kandideerida, puudub põhjendatud alus. Pigem on uued reeglid nii paindlikud, leebed ja juba olemasolevat olukorda kirjeldavad, et kohati kaheldakse, kas need üldse midagi muudavad. Samasse suunda kaldus meil režissöör Ilmar Raagi Facebooki-postitus, mis on üksiti siiani ainus maarjamaises meedias ilmunud asjatundlik teemakäsitlus.

Hollywoodis küsib mõni produtsent, kas üldse leidub filme, mis uusi reegleid ei täidaks. Osa spetsialiste peab filmiakadeemia sammu seetõttu pelgaks reklaamitrikiks või mainekampaaniaks, teised leiavad, et astuti oluline samm õiges suunas. Pole aga märganud, et ükski teemaga sisuliselt kursis olev inimene kahtleks kaasamise vajalikkuses või leiaks isamaalaste kombel, et naiste ja vähemuste diskrimineerimine on loomulik ehk enesestmõistetav asi.

Kinder Kirche Küche

Uinuv mõistus sünnitab koletisi

Et Hollywood asub kaugel, on paljude eestlaste teadmised sealseist pika ajalooga probleemidest ja debattidest sama napid kui Ühendriikide siseprobleemide puhul laiemalt. Ookeanitagused uudised rabavad maarahvast tihti nagu välk selgest taevast, käies üle mõistuse, mille terviseetaloniks on igaüks enda jaoks ise, olenemata oma teadmistest või nende puudumisest. 

Nagu hiljuti ka Black Lives Matteri puhul näha sai, püüab end tervemõistuslikuks pidav eesti ignorants tihti endale tundmatut probleemi eitada, tembeldada selle tunnistamise ja sellega tegelemise totruseks ning sõnastada arusaamatu teema enda jaoks ümber tuttavate hirmude-tabude raamistikku, milleks on eelkõige Nõukogude Liit ja totalitarism laiemalt. Tühja tost, et teema võõras, ega seepärast saa arvamata jätta. Arvamissund on tänapäeval suur, iga uudise kohta vaja kähku printsipiaalne seisukoht võtta.

Nagu algul jutuks oli, on sama toimunud Oscari-reeglite puhul.

Mis diskrimineerimisest jutt

Naiste ja vähemuste alaesindatust Hollywoodis saab eitada ainult täieliku teadmatuse pinnalt, millest lähtumine pole just terve ega üldse mingi mõistuse tunnus. Probleem on hästi tuntud, palju uuritud, läbi aegade püsinud, uuemal ajal küll pisitasa leevenev, kuid ikka veel suur. Mõned näiteandmed ja viited, kust kenasti visualiseeritud lisa lugeda:

  • Oscareid on välja antud 92 aastat. Selle aja jooksul on mehi parimaks režissööriks nomineeritud 444 korda ja naisi 5 korda. Parima režissööri Oscari on saanud üksainus naine – Kathryn Bigelow (sõjafilm "The Hurt Locker", 2010). – Vaata lähemalt.
  • Oscarile nomineeritud näitlejate seas on viimase viie aasta jooksul olnud rahvusvähemusi 17%, üle kahe korra vähem kui Ühendriikide rahvastikus (40%). Filmitööstuse kaamera taha jäävais sektoreis on mitmekesisusega veelgi kiduramad lood. Näiteks on naisi Hollywoodi produtsentide seas 26%, stsenaristide seas 16% ja režissööride seas 8%. – Vaata lähemalt.

Mis puutub totalitarismi, siis võrdluse näiline käepärasus ei tee seda veel tervemõistuslikuks. Totalitaarsus eeldab totaalset, kõike kontrollivat riigivõimu. Ühendriikides pole teadupärast võimul mitte filmiakadeemia, vaid Donald Trump, kelle poliitika sihib akadeemia omaga võrreldes pigem vastassuunda. Filmiakadeemia ei kontrolli vähimalgi määral Ühendriikide välis- ega sisepoliitikat, kuigi mõni näib meil seda uskuvat. Akadeemia on eraalgatuslik organisatsioon, erialaliit, millel on veidi sümboolset võimu. Natuke rohkem kui Eesti Kinoliidul, kuid akadeemia mõju on üpris piiratud isegi Ühendriikide filmivaldkonnas, mis on omakorda küll oluline, aga siiski vaid murdosa maailma filmitööstusest. Seda, milliseid filme Hollywoodis tehakse, ei otsusta mitte akadeemia, vaid eelkõige raha. Oscarite mõju on üle hinnatud, nagu Ilmar Raagki nentis. 

Ammugi pole totaalset võimu akadeemia poolt jagatava filmiauhinna Oscar ühel kategoorial kahe tosina seast. Uued reeglid puudutavad ju ainult parima filmi Oscarit. Kõigis ülejäänud kategooriais alates parimast režissöörist ja peaosatäitjaist ning lõpetades filmimuusikaga saab edaspidigi kandideerida isegi selline hüpoteetiline film, mis sihilikult mitte kedagi ei kaasa, et reegleid trotsida. Ja kõik tegelikult tehtavad filmid niikuinii.

Loomevabaduse piiramisest pole juttugi. 

Pühkige pisarad, veikod-varrod-kaupod. 

Hollywoodis pole kolli.

Kõik saab korda. 




Feministeeriumi kirjutatud lugu.
Lisalugemist - Andrei Liimets: Kellele on vaja Oscareid?

6. sept 2020

Christopher Nolan. Musta lipu valguses

Meile meeldib asju kaheks jaotada. Ülal ja all, parem ja vasak, keskus ja perifeeria, külm ja kuum, liberaalsus ja konservatiivsus. Tihti on see kirvetöö, ent see-eest lihtne, kiire ja käepärane. Ainult lihtsustav modelleerimine lasebki ju inimese napil arul maailma otsatu mitmekesisusega reaalajas toime tulla. Vastandpaarideks hakkimine on tõhus ja viljakas valem, eriti kui paare edasi paaritada väärtushinnanguliste dihhotoomiatega nagu oma ja võõras, hea ja halb või õige ja väär. 

Filme on kombeks sel moel jagada meelelahutuslikeks ja kunstitaotluslikeks, kassafilmideks ja autorikinoks, suurstuudiote toodanguks ja sõltumatuks kinoks, Hollywoodiks ja mitte-Hollywoodiks. Nende jaotuste hinnangulisust kehastab eesti keeles sõna "väärtfilm", andes kõrgilt mõista, et väärtust ja sisu on ainult kunstil, autorikinol ja eurooplastel, veidi ehk ka muul maailmal, aga kindlasti mitte Hollywoodil. Tundub, et mida vaadatum, seda väärtusetum, nii et väärtfilmi etalon võiks põhimõtteliselt olla selline artefakt, mida ei vaata keegi. Eriti väärtusetud on Hollywoodi kassafilmid – madalalaubaline massikultuur, mille kohta käib Theodor Adorno ütlus, et iga kinoskäik teeb temast rumalama ja halvema inimese. 

Vastanduste usutavus sõltub, nagu ikka, näidete valikust. Kui kõrvutada, ütleme, Michael Bay märuleid Roy Anderssoni minimalismiga, siis paistavad toodud jaotused enam-vähem klappivat. Teisalt pole neid kuigi raske kõigutada näiteks meenutades, et möödunud sajandi keskpaiku autorikino mõiste velminud prantsuse kriitikud eesotsas François Truffaut'ga tõid kaasmaalastele eeskujuks just Hollywoodi autoreid nagu Orson Welles. Või et seesama autorikeskne filmikäsitus võeti Ühendriikides peagi omaks ning tänini on sealsed tipplavastajad Scorsesest Spielbergini autoritena oma Euroopa ametivendadest tuntumad. Müügiedust rääkimata. 

Küllap käepäraseim elav vastuväide Hollywoodi ja autorikino vastandusele on aga Christopher Nolan, kes on end kehtestanud mõlemal väljal. Tema looming on meelelahutuslik ja ülipopulaarne, aga seda peetakse ka intellektuaalselt tõsiseltvõetavaks. Suurima kassatuluga, miljardeid dollareid kokku lükanud lavastajate tippkümnes on Nolanil hetkel küllap isikupäraseima ja sügavmõttelisima autori maine. Ta võib olla isegi selle kõrgliiga ainus auteur, kellelt tänini oodatakse üleelusuuruse vaatemängu kõrval ka mõtteainet, ehk isegi filosoofilist sõnumit. Nolani kui kaubamärgi pealubadus ja põhitunnus on olnud pakkuda sujuva ja suurejoonelise ajaviite kõrval ka ajugümnastikat. Võib-olla isegi seda esmajärjekorras.

Osalt tuleb see intellektuaalsuse aura vormist – kirjandusharidusega Nolan, kes kirjutab oma stsenaariume valdavalt ise, hoiab jõudumööda eemale sirgjoonelistest, lihtsalt algusest lõpuni jutustatud lugudest. Ta esitab neid hakitult, tegevusliine põimides, ajateljega mängides, laskmata vaatajal lõdvestuda turvaliselt igavasse teadmisse sellest, mis tüüpi lugu ta parasjagu näeb ning kuidas sellised kulgevad ja lõpevad. Publik ei saa ekraani vahtides kõrgemaid ajufunktsioone välja lülitada, nagu ta harjunud on, vaid peab pidevalt mõistatamisega vaeva nägema. Ja iga kord, kui tundub, et asi on selge, tõmbab Nolan vaatajal vaiba alt ja näitab, et kõik on hoopis teisiti. Vähemalt oma parimais töis eesotsas läbilöögifilmiga "Memento" (2000). 

Tema filme on sageli kirjeldatud mõistatuste, puslede või labürintidena. Need pole niivõrd lood, kuivõrd mõttemängud, puhtmõistuslikud konstruktsioonid. Süsteemid, ütleb Juhan Raud.  Parimail puhkudel on süsteem nii põhjalikult läbi mõeldud ja kirjutatud, et miski ei logise, kuskilt pole kinni hakata ka korduval vaatamisel. Laitmatu kellavärk. Nolani sõnutsi ongi tema sihiks järjekindlus: kõik aspektid loost muusikani peavad teenima filmi sisemist loogikat. 

Ka tegelased ja nende emotsioonid teenivad võrrandit, kuuluvad selle juurde. Algselt pole Nolanil selliseid tegelasi ega kangelasi, kellele südamerahus kaasa tunda. Tema karakterid on masina mutrikesed, ideede või printsiipide kehastused, kellele inimpalge andmine on jäetud näitlejate hooleks. Empaatiat peaksid äratama tegelasi tabanud rängad traumad nagu lähedase traagiline surm, aga tunded kalduvad filmis jääma pigem abstraktseiks märkideks, kalkuleeritud funktsioonideks. Kui empaatia tekibki, võib hiljem selguda, et see oli ennatlik. Tegelased võivad langetada moraalselt nii kahtlasi valikuid, et nendega on raske samastuda. Nende käitumine on ennustamatu, teenides tervikkonstruktsiooni äraarvamatust. Mõistatus püsib lõputiitriteni, huvi süsteemi nutika ülesehituse vastu kauemgi veel.

Mõttemängudena tunduvad need konstruktsioonid oma keerukusastmelt olevat kirjanduslikumad kui mängufilmis tavaks. Autor mängib publikuga kassi ja hiirt nagu klassikalises kriminullis, kus sihiks on samuti konstrueerida võimalikult kaelamurdev mõistatus, mille lahendust ja loogikat lugeja ära ei arva, kuni autor need lõpuks lahti seletab. Vahe on selles, et taoline kriminull järgib üldjoontes kindlaid reegleid, kulgeb kuriteost lahenduseni. Me teame algusest peale, mis tüüpi mõistatuse ja vastusega on tegu: tõde uuritakse välja, õigus seatakse sümboolselt jalule. Deduktiivne mõistus taastab maailma arupärase turvalisuse ja moraalse korra, mida ajutise anomaaliana on häirinud ebaeetiline, taunitavail ajendeil sooritatud, kuid omal kuritegelikul moel ikkagi loogiline roim. 

Säärase deduktiivse mõistuse kuulsaimas klassikalises kehastuses Sherlock Holmesis paistab kehastuvat valgustuslik usk mõistuse piiramatusse suutlikkusse anda vastused kõigile küsimustele, saada universumist lõpuni aru ja lahendada kõik võimalikud probleemid. See usk on teadususu näol tänini küllalt levinud ning Nolani konstruktiivne ratsionalism tundub sellega mingil määral haakuvat. Nii sirutub tema teaduspõhisena reklaamitud kosmoseulmekas "Tähtedevaheline" kauge tuleviku kõikvõimas üliteadus ajas tagasi ja hoiab viimasel hetkel ära apokalüpsise, mille inimkond kogu oma senise tarkuse ja teaduse juures ise esile kutsunud on, reostades biosfääri elukõlbmatuks. Paradoksaalsel kombel on säärane jumalik imetegu aga ise täiesti meelevaldne ega seostu kuidagi filmi sisemise loogikaga. Samuti on see vastuolus varasema Nolani järjekindla skeptilise ja pessimismi kalduva ratsionalismiga, mis välistab lihtsakoelise ühemõttelisuse, muinasjutuliselt õnnelikest lõppudest rääkimata. 

Noid filme ei kanna inimsõbralikud valgustusideaalid nagu usk progressi, valguse ja mõistuse võitu, olgu või klassikalise dekkari kitsais piires. Neil on teine, süngem krimiallikas: film noir. Seegi mõiste tuleb möödunud sajandi keskpaiga prantsuse kriitikuilt, kes liigitasid katustermini 'film noir' alla hulga ameerika nelja- ja viiekümnendate krimifilme, mis sarnanesid stiililt, õhkkonnalt ja teemadelt. Neid kirjeldati märksõnadega nagu "surma film", moraalne ambivalents, vastuoluliselt keerukad olukorrad, unenäolisus, kurjategija vaatepunkt, kompromissitult moraalsete tegelaste puudumine. Eelkõige peeti nende filmide eesmärgiks vaataja segadusse ajamist, võttes talt harjumuspärased psühholoogilised orientiirid nagu selge moraal ning tegelaste jagunemine headeks ja halbadeks. Film noir tahtis vaataja rööpast välja lüüa, panna ta tundma ebakindlust, ängi ja võõrandumist. 

Kõike seda leiame ka Nolanilt. Üksiti kasutab ta sarnaseid vormivõtted nagu lineaarsest narratiivist hoidumine, ohtrad tagasivaated, ootamatute pöörete rohkus ning tegelaskujud nagu femme fatale ja publikut rappa juhtiv jutustaja. Sealt ka kõle, mõtte ja tähenduseta, küüniline ja paranoiline maailmapilt. "Maailm on lihtne, armetu, üleni jäik," ütleb surev mustkunstnik Nolani filmis "Prestiiž" (2006).  Imesid ei sünni, pole lootustki. Säärane elutunnetus on vast üks põhipõhjusi, miks film noir on läbi aastakümnete, uue sajandi alguseni välja olnud nii elujõuline stiil (või žanr, kui seda nii nimetada). 

Nelja-viiekümnendail väljendas noir Ühendriikides sedasama ajavaimu, mida Prantsusmaal väljendas eksistentsialism.  Tolle vaimu taga oli omakorda üheksateistkümnenda sajandi lõpus välja kuulutatud murrang – valgustusliku mõistuse pyrrhoslik võit kristliku maailmapildi üle. "Kus on Jumal," küsis Friedrich Nietzsche samal ajal kui Sherlock oma esimesi juhtumeid lahendas. "Meie oleme ta tapnud – sina ja mina. ... Mida me küll tegime, kui aheldasime selle Maa lahti Päikse küljest? Kuhu ta nüüd teel on? Kuhu oleme teel meie? Kõigist päikseist eemale? Kas me mitte ei kuku üha? Tagasi, küljele, ette, igale poole? Kas on veel olemas ülal ja all? Kas me mitte ei eksle lõputus eimiskis? Kas me ei tunne mitte tühja ilmaruumi hingust? Kas pole mitte külmemaks läinud? Kas pole mitte laskumas aina pilkasem öö?

Viiskümmend aastat hiljem oli see pidetuse, pimenemise ja kõleduse tunne piisavalt laiadesse hulkadesse jõudnud ja piisavalt üldiselt omaks võetud, et kajastuda ka populaarses kultuuris, kuhu kuulusid nii eksistentsialism (eelkõige ilukirjanduse näol) kui film noir. Viimane ei püüdnud erinevalt esimesest ängile ja võõrandumisele mingit positiivset, edasiviivat vastust leida, vaid võttis asja küünilise fatalismiga, lausa nihilistlikult. Elu on praht ja inimesed sead, lähedus võimatu, armastus enesepettus ja hukatuslik lõks. Prantslaste lahendus võõrandumisele – humanistlik absurdi ja vabaduse eetika – ei pruugi uuel sajandil enam kuigi paljusid veenda; see võib tunduda liiga elitaarne, liiga nõudlik, liiga idealistlik. Aga üldine kõhedus püsib. Must lagi on meie toal, ja meie ajal ka, ikka veel. Alles möödunud aasta lõpus diagnoosis meil filmimehena publikusõbralikke komöödiaid väntav Andres Maimikki süngelt, et mullu oli eestlase lemmikseisund äng.  Ja ega tänavu pole pilt helgemaks läinud. 

Vähem mustad polnud laed ka üheksakümnendail ja millenniumivahetuse paiku, mil Nolan filmiloojana alustas. Meie, nõukaikkest pääsenud idaeurooplaste jaoks paistis hiliskapitalism esialgu taeva kingitusena. Paradiisi jõudmiseks polnud vaja muud kui kähku Läänele järele sibada. Seal, kuhu me ihkasime, olid levinud hoopis mustemad meeleolud, seda eriti X-põlvkonnas, kuhu kuulub ka tänavu viiekümneseks saanud Christopher Nolan. Suur osa neist, kes meie ideaalühiskondades tegelikult elasid, nägid neis lootusetut, ahistavat tupikut. Tulevik ei tõotanud midagi head, ühtki väljapääsu peale maailmalõpu ei paistnud kuskilt. Need pidid olema lõpuajad.

Mõnedki filmiloojad David Lynchist Quentin Tarantinoni leidsid, et just film noir pakub selle elutunde väljendamiseks sobivaid vahendeid. Üks neist oli Nolan, kelle lähenemine paistab teiste seas silma külma, afektivaba, peaaegu masinliku ratsionaalsusega – mitte ainult vormilises struktuuris, vaid ka sisus. Tema meetod oli ängi ja võõrandumist mõistuslikult põhjendada ja süvendada. Kalk ja halastamatu intellekt, mis ei tröösti, hooli ega mõista nalja. Ta ei püüdnud kõledat kosmost mõistuse abil valgustada ega korrastada.

Descartes'i valgustuslik skepsis üritas omal ajal jõuda kindlate tõdedeni, milles ei saaks kahelda. Mõtlen, järelikult olen olemas. Maailm ei saa olla meelepett, sest Jumal ei saa petta. Nolani noir-skepsis läheb kaugemale, näidates äraproovitud argumentidega, et meil pole mingeid kindlaid teadmisi maailma ega iseenda kohta. Kui pole ülimat hüve ja tõde kehastavat Jumalat, kes ei saa olla petis, siis võib kogu mu maailm olla silmamoondus, millega mõni kuri deemon mind tüssab. Väga võimalik, et ma olen mitte ainult osadest asjadest, vaid üldse kõigest valesti aru saanud. Ebakindlus on absoluutne. Meie tõde sünnib tahtest, soovist või ihast asju mingil kindlal moel näha. 

Nolani varases lühifilmis "Maipõrnikas" (1997) jahib Mees väikses toas putukat, king käes. Põrnikas putkab muudki eest ja pikapeale näeme, et jahitav on Mehe tilluke koopia, kes ilmselt peab ka ise analoogilist putukajahti, tehes veidi varem täpselt samu liigutusi. Hetk enne Meest virutab ta kontsaga vastu põrandat. Niipea kui ka Mees on kontsaga lajatanud, näeme tema selja taga hiidmeest, kes äsab omakorda talle.

Me ei tea, kus me oleme, me ei tea, mis on maailm, me ei tea, kes me ise oleme. Kui oleme unes arvanud, et oleme ärkvel, siis ei saa me olla kindlad, et see, mida me peame ärkvelolekuks, pole järjekordne uni. Meie mina ja identiteet on midagi ebakindlat ja juhuslikku.  Meie eneseteadvus põhineb mälul, mis on sattumuslik, ebakindel ja võltsitav ("Memento"). Me võime end petta, me ei saa oma motiivides kindlad olla ("Unetus"). Me ei tea, kust tulevad meie mõtted, isegi kõige põhilisemad ideed, millest me elus lähtume; seega on küsitav, kas meil on vaba tahe ("Inception").

Nolani skeptiline siht paistab olevat sama mis tema debüütfilmi "Jälitamine" deemonlikul niiditõmbajal Cobbil, kes murrab kortereisse sisse mitte kuritegelikul teel rikastumiseks, vaid selleks, et inimeste ellu sekkuda. Tuhnida nende privaatsfääris, võtta neilt midagi ära, et sundida nad mõtlema selle üle, mis neil oli ja millest nad ilma on jäänud. Nolan püüab sekkuda kõige põhilisemasse, kõigutada alususkumusi. Mõistuse kui kõrgeima meile jäänud autoriteedi häälega ütleb ta, et kogu meie maailmapilt, identiteet ja eksistents seisab valedel, väljamõeldistel, fiktsioonil. 

Ent mingit teadmist, mingeid koordinaate on inimesel eluks vältimatult vaja: ülal, all, hea, halb ja nii edasi. "Ma pean uskuma, et väljaspool minu pead on mingi maailm," ütleb "Memento" peategelane Leonard. "Pean uskuma, et see ei kao, kui ma sulen silmad. Pean uskuma, et mu tegevusel on mõte." Fiktsioonita ei saa ja ratsionaalne oleks luua see teadlikult. Haruldast amneesiat põdev Leonard valetab endale, teades, et unustab valetamise hetke ja saab valesse hiljem uskuda. See võib tunduda moraalselt võimatu käik, aga üdini ratsionaalse skepsise jaoks pole ka moraal muud kui fiktsioon. Niisiis võib ka selle endale ise valida ja välja mõelda. Inimvaimu vundamendi ja põhivajadusena on fiktsioon olulisem kui miski muu, nii et kui fiktsioon nõuab ohvreid, siis tuleb need tuua. Illusiooni nimel võib igas mõttes üle laipade minna ("Prestiiž"). 

Realistlikust ja elulisest vaatevinklist võib säärane nihilismi suubuv ratio paista mitmeti – mitte ainult moraalselt, vaid ka mõistuslikult – küsitav, problemaatiline ja vaidlustatav, kuid kunsti asi pole ju konstrueerida tõsikindlat epistemoloogiat või normatiivset eetikat. Mängufilmide vormis oli Nolani ratsionalistlik noir-projekt veenev, andis huvitavaid, ebatavalisi, isikupäraseid tulemusi. 

See projekt hakkas aga murenema, kui Nolan andis sõrme Batmani frantsiisile. Superkangelase-žanri saab küll kaunistada ja täiendada noir-elementide või nolanlike ideedega nagu fiktsiooni vältimatus – Nolani Batmani-triloogia kuulutab näiteks, et vale on hädavajalik mitte ainult indiviidi jaoks, vaid ka terve meie tsivilisatsiooni aluse ja tagajana. Kuid superkangelase-koomiksite põhiidee on pigem vesternlik: tõde kehastav usaldusväärne kangelane võib tegutseda erandina väljaspool seadust ja korda, kuid kokkuvõttes võidab kurja ja seab moraalse korra jalule. See idee ei ole hästi ühitatav ei noir-nihilismi ega nolanliku skepsisega. Kumbagi saab superkangelase-mütoloogiale juurde pookida vaid jaopärast ja loo sisemise loogika arvelt. Triloogia lõpuks on sisemisest loogikast juba raske rääkida.

Batmani eduloo taustal näeme loogilise struktuuri vaikset lõdvenemist ja meelevaldsuse kasvu ka Nolani frantsiisivälistes filmides, mille eelarved aina kasvavad. Üheksakohalise investeeringu juures ei saa enam hästi riskida armutu ratsionaalsuse, lootusetu pessimismi ega ambivalentsusega. Mida edasi, seda vähem algupärast nolanlikkust, seda just viimasel kümnendil.

Nüüd, lavastaja tähelennu kolmanda aastakümne algul on ehk aeg küsida, et kui Nolani brändi põhitunnusteks on tänapäeval keerukad (kuid mitte tingimata loogilised) lood, ulmeelemendid nagu mäng ajaga, maailma päästmine, kangelaslikkus, traditsioonilised väärtused ja efektne märul, siis mis on õieti tema eelised konkureeriva korporatsiooni Marvel Entertainment toodangu ees.




Sirpi kirjutatud lugu.

3. juuni 2020

Suvetüdruk / Une fille facile

"Une fille facile", Prantsusmaa 2019. Rež Rebecca Zlotowski. 92 min.


Vabadusega kisuvad lood juba mõnda aega hapuks. Poliitikas on vabaduse vastu sõdivad jõud pikalt edukad olnud ja tasapisi pulti tõusnud. Paljud on arvanud, mõned ehk usuvad siiani, et sellest pole midagi: nad ainult praalivad, ei tee tegelikult midagi, normaliseeruvad. On hea mõte lasta laamendav joodik rooli, küll ta seal rahuneb ja muutub võluväel Jaan Tõnissoniks. Peab ju muutuma, kuis teisiti. Ja kui ka ei muutu, siis mis nad ikka teha saavad. Ungariski saab ju veel meelt avaldada ja guljašsi helpida, pole hullu midagi. Hirmud on üle paisutatud, kõik on omad, elu läheb edasi. Ja eks ta lähebki, selles pole küsimust. Küsimus on kuidas.

Tänavune kriis näitas praktiliselt ette, mida ja kuidas teha saab. Kuidas soovi korral saab mitte ainult meeleavaldamist, vaid ka kõikvõimalikke muid vabadusi piirata vaat et ükskõik kui palju ja ükskõik kuidas, ilma et see mingit tõsisemat vastuseisu või isegi küsimusi tekitaks. Veidi hirmu ja vualaa: kaalukale osale elektoraadist pole ükski käsi liiga kõva, ükski kong liiga kitsas, ükski režiim küllalt range. Build the wall! Vähesed kahtlused või vastuhääled kuulusid meil pea eranditult neile, kelle vabadusideaal valdavalt piirdub vabadusega osta ja müüa. Too vabadus on, kui seda mitte äripimedalt absolutiseerida, ju kah osake üldisest inimlikust vabadusest, kuid paraku just see osa, mille tulevik märkimisväärselt tume ei paista, vähemalt mitte muude vabadustega võrreldes. Turud toimivad ka Hiinas.



Neile, kes hoolivad vabadusest veidi laiemas mõttes ja enamais mõõtmeis kui pelk äri, jääb jätkuvalt aegluubis rongiõnnetuse jälgimise nukker rõõm, ja vaikne lootus, et vähemalt isiklik vaimne vabadus on mingil määral võimalik säilitada iga korra ajal, olgu see kui tahes jälk. Nliiduski oli. Mind vabadus on huvitanud väga, kirjutas Viiding keset kõige kibedamat stagnaaega, kui ma ei eksi (ei saa hetkel kontrollida). Muidugi, kes meist Viiding on, visaku esimene kivi, mina mitte, aga oma väike huvi vabaduse kui sellise vastu on mulgi. Sestap huvitab mind Albert Serra nihilistliku "Vabaduse" kõrval ka Rebecca Zlotowski "Suvetüdruk", mis kergemeelse pealispinna varjus võtab tegeleda ka isikliku vabaduse küsimusega praktilise vabameelsuse näitel.

Esmapilgul ehtprantslaslik suvitusfilm, lihtne ja pretensioonitu kasvulugu, täiskasvanuks saamise stoori noorest Naïmast ja tema sõbrannast Sofiast, pealkirjas mainitud kergemeelsest tüdrukust. Naïma alles otsib oma teed elus, vanem ja kogenum Sofia paistab talle ahvatleva eeskujuna. Sofia ise tundub esialgu üle võlli keeratud näitena tüübist, keda kõnekeel tunneb siltide nagu tibi, beibe või bimbo all, kui piirduda vaid leebematega. Häbitult puhas seksklišee, väljanägemine hoolega tuunitud täispuhutavaks nukuks, käitumine asjakohaselt provokatiivne. Ei häbene ka jõukailt härradelt, kellega seksib, raha ja hinnalisi kingitusi vastu võtta. Päriselus sai teda mängiv Zahia Dehar kunagi kuulsaks alaealise prostitutuudina pedofiiliaskandaalis, kuhu teise poolena oli segatud Prantsuse vutikoondis.



Selliste tegelaste käsitlemiseks on mitu harjunud vaateviisi või lahendust, millest enamik sisaldab moraalset hinnangut: otsene iha ja selle välja elamine erootilisis fantaasiais; seksuaalse vabaduse idealiseerimine eneseteostusena; vabanduste-põhjuste otsimine, näiteks raskest lapsepõlvest; põlglik, justkui üleolev, aga võib-olla selle varjus ka ihalev karikeerimine; hukkamõist, olgu varjamatu või varjatum nagu traditsioonilistes õudukais, kus seksikuse kui patu palk kipub olema kiire ja kole surm. Tundub, et enamik neid vaateviise on eelkõige meeste pärusmaa, kuigi see võib teatud määral olla optiline efekt, sest eks ole meestel läbi aegade olnud rohkem võimalusi filme teha.

Zlotowski väldib naisena elegantselt nii kõiki neid hästi sissetallatud radu kui ka püüdlikult neutraalset distantsi, vaataja niiöelda fakti ette seadmist, et sundida ta ise nullist välja mõtlema, kas ja mida nähtu tähendama peaks (veel üks ootuspärane lahendus). Ta näitab Sofiat usutavalt mitmeplaanilisena ja tema vabameelsust teadliku ja realistliku eluvalikuna, millel on nii plusse kui miinuseid, nii ilmseid kui vähem ilmseid. Kaadrikaupa vaadates võib ju küsida, mis eristab Zlotowski "Suvetüdruku" meelelisust ja vabameelsust Abdellatif Kechice'i "Mektoubi" omast, kuid filmide kui terviku kontekstis on selge, kuidas ja miks üks on taluvuspiirini ja üle selle tüütu vuajeristlik kitš, teine mitte.



Siit jõuan vist seksismi, milleks soopõhiseid eristusi vahel peetakse, ehkki mumst kaldub järgnev väide pigem truismi valda: naistel on filmides reeglina rohkem ja huvitavamat öelda naiseks ja meestel meheks olemise kohta. Ma ei pea selle all muidugi silmas mingeid normatiivseid soorolle või kohustust mingite soopõhiste liistude juurde jääda. Kõrvalpilk, Teise pilk võib olla värskendav vaheldus. Pean silmas seda, et isiklik kogemus, elu puudutus annab enamasti tõhusamat materjali ja nüansse, millele lugu ja karaktereid ehitada. Teise ja teistsuguse kujutamisel on märksa raskem stampe ületada, kergem neisse kinni jääda. Mitte et stampidele ehitamine oleks vale, aga puhtalt nende pinnalt võib olla raskem huvitavalt mõjuda: isegi kui sooritada nendega uusi tehteid või stambile sihilikult vastu töötada, võib tulemuseks kergesti kujuneda pelgalt vastasmärgiline või mõne veidi kohendatud parameetriga stamp, mis ei pruugi olla ei veenev ega huvitav. Enamasti on köitvam kuulata neid inimesi, kes räägivad asjust, mida nad omast käest hästi tunnevad ja teavad. Mäng standardklotsidega võib, aga ei pruugi elama hakata.

Müstilise kaunitari kuju, kellest Kaarin Kivirähk äsja Feministeeriumis kirjutas, on hea näide sedasorti stampidest. Siin tahaks aga lisada, et teistpidi on üks kohaliku retseptsiooni populaarsemaid stampe üldistada suhteliselt juhuslikke üksikmuljeid mõnest stseenist või kaadrist uljalt eesti filmile tervikuna, tehes ülekohut lõviosale kodumaistest filmidest, millel ei pruugi käsil oleva üldistusega suurt pistmist olla. Koeralohistamine ja nii edasi. On muidugi hea, et meil tehakse filme märksa rohkem kui enamik inimesi vaadata jõuab, arvajad kaasa arvatud, aga kui juba tervikust rääkida, siis kas ei võiks vaadata ja meenutada ka neid arvukaid filme, mis ahvatlevana kõlavat üldistust ei toeta? Unustamata seejuures naiste loomingut, millel on eesti filmikorpuses oluline osa.



Ent tagasi teesi "naised naistest" juurde: see printsiip avaldub mitte ainult kasvulugudes, kus heade hiljutiste näidetena meenuvad kohe Geneviève Dulude-De Celles’i "Koloonia" ja Mia Hansen-Løve "Maya". Või tuntuma, kuigi ka vähem üllatavana Greta Gerwigi "Ladybird". Kasvulugudest nagu ei meenugi praegu ühtki head teistpidist, vastassoost rääkivat näidet, kui selleks mitte pidada Kechiche'i "Adèle'i elu", mis tundub siiani vajalik vaatamine (ehkki võiks ju ette heita sama mis "Mektoubile"). No küllap neid ikka leidub, kommenteeritagu.

Aga jah, tihti on see ka muis žanreis nii, näiteks sellesama Mia Hansen-Løve särav "Tulevik" või Joanna Hoggi "Mälestus". Muidugi on ka igasugu erandeid igas suunas, aga üldise printsiibina võib vast küll arvata, et mida rohkem naiste tehtud filme, seda rohkem on loota huvitavaid naistegelasi ja huvitavaid lugusid naistest. Ega kesisus ja keskpära - nagu näiteks Gerwigi tänavune "Väiksed naised" - kuskilt kuhugi ei kao, aga no säsi on alati vaja, sest esiteks maitseasi, mumst polnud Céline Sciamma paljukiidetud "Põleva neiu portreel" ka õieti midagi pakkuda peale esteetika. Ja teiseks on siin ikkagi kvantiteedi ja kvaliteedi vahel sama seos, mida näeme eesti filmi arengus.



Ja et siinne seksism binaarseks ei jääks: mida rohkem saavad transsoolised filme teha, seda rohkem võib oodata huvitavaid filme transsoolistest ja nii edasi. Tõsi küll, maailmas, mis on võtnud kursi vabadusest eemale, tagasi omasüülisse alaealisusse, ei maksa vast lootusi liiga kõrgele seada, eriti väikeriigis, mille filmivald sõltub pea täielikult riigivõimust. Olgem õnnelikud, kuni meie ekraanidel veel saab näha midagi muud kui tööeestlust, rahvusklassikat, vapraid vapse ning puritaanlikult karskeid, ent samas pidurdamatult viljakaid kangelasemasid. Veel saab.

Pealinnas on hetkel avatud lausa kaks kino ja neis jookseb lausa kaks head prantsuse filmi naistest: Filippo Meneghetti elatanud daamide armastuslugu "Deux" ja seesinane Zlotowski, kelle tugevus ei piirdu naissoo kujutamise või ka noore naise eluvalikute ja vabaduse-võimaluste vaatlemisega. Ta küsib vabaduse ja õnne, unistuste ja elu vahekorra järele ka laiemalt, üldinimlikus mõttes: mida me tahame ja mis siis, kui selle saamegi. Kes millist vabadust suudab kanda ja kuidas. Tore on unistada suvearmastusest supelrannas või õndsast laisklemisest paradiisisaarel, aga kuidas see elatava eluna toimida võiks?

Samas ega ei pea midagi küsima, võib lihtsalt nautida ilusat ilma ja inimesi. Vaba valik. Raskepärane see film küll pole.




"Suvetüdruk" kinos: Artis. Hinnanguid: IMDB (5.4/10), Rotten Tomatoes (100%).

25. veebr 2020

Harley Quinn: Röövlinnud / Harley Quinn: Birds of Prey

"Birds of Prey (and the Fantabulous Emancipation of One Harley Quinn)", USA 2020. Rež. Cathy Yan. 109 min.


Naisi võimestavate filmide esiletõus peavoolus on kahtlemata üks praeguse aja märke. Selliste tugevate kangelannadega filmide, kus kinoajaloos juurdunud soorollid on pea peale pööratud; kus jõulised naispeaosalised näitavad koha kätte kõrvalosades või statistidena esinevate meestele.

Ja nagu ikka ja igal pool on tarvis kriitilist massi keskpärast ja kehvagi materjali, mille pinnalt saaksid võrsuda tipud. Siin võib näha paralleeli naiste alaesindatusega poliitikas, kus kipub kerkima küsimus, kuidas säärased naispoliitikud nagu, ütleme, Helle-Moonika Helme või Riina Solman saaksid olla märk emantsipatoorsest edenemisest või üldse millestki vähegi rõõmustavast. Poliitilises mõõtmes on printsiibi hästi sõnastanud ajakirjanik Hille Hanso: naiste esindatusega parlamendis ja valitsuses võib rahule jääda alles siis, kui seal on lolle naisi sama palju kui lolle mehi.

Sama lugu sääraste filmidega nagu käesolev (DC Comicsi filmitoodangule tüüpiliselt) keskpärane, üsna mõõdukast pikkusest hoolimata tühjalt veniv oopus, või ka Greta Gerwigi lavastuslikult tudisev ja raskesti talutavalt seebine "Väiksed naised". Need filmid on tuleviku väetis. Ja eks asjad ikka tasapisi edene ka. Kasvõi koomiksitandril on "Röövlinnud" Patty Jenkinsi "Wonder Womaniga" võrreldes selge edasiminek.

Hea, et kompost on olemas, ja hea, kui see kellelegi jaksu annab, aga samas ega seda tingimata vaatama ei pea. Piisab täiesti, kui olla lihtsalt teadlik selle olemasolust ja kasutegurist ühiskondlikus ökosüsteemis.




"Harley Quinn: Röövlinnud" kinodes: Forumcinemas, Apollo, Viimsi. Arvamusi: IMDB (6.6/10), Rotten Tomatoes (78%).

7. veebr 2020

Koerad ei kanna pükse / Koirat eivät käytä housuja

"Koirat eivät käytä housuja", Soome-Läti 2019. J.-P. Valkeapää. 105 min.


Domina ametit pidanud Sandra Jõgeva võrdles sest filmist rääkides sadomasondust Muhu väina regatiga - no et pealtnäha arulage tegevus, aga inimene tahab teravaid elamusi. Küllap, kuid kinopildina võib sadomaso erinevalt regatist vaataja jaoks sama lõbus olla kui see võrdlus. Nagu sügisel juba piiksusin, siis antud juhul ongi, mistõttu tahaks Sandraga veidi vaielda. Pole ei SM-stseenide realism ega psühholoogilise tõsiseltvõetavuse nappus selle filmi puhul põhilised. Põhiline on ikka sestsamast arulagedusest tulenev jaburuse efekt, kerge koomika, samuti nagu kunagi näiteks Polanski sadomaso-tükis "Veenus Karusnahas" oli. Ja see on teretulnud, sest eks seda lihtsalt tõsimeelset või ka tõsimeelset kämp-sadomaso nühkimist ole juba omajagu nähtud, sealhulgas küllalt igavat, nii et väga ei viitsiks.

Valkeapää huumor on küll laadilt Polanski filmist üsna erinev - mõrkjas ja ehtsoomelikult napisõnaline, vaat et kaurismäelik. Eeskätt sünnib siin nali tüüpilise aeglase ja introvertse soomelikkuse kuvandi kokkupõrkest kuuma ja higise teemaga, tüüpsoomlaslike karakterite asetatusest ootamatusse situatsiooni. Lisaks pakub Valkeapää näpuotsaga paari tõepoolest teravat elamust Takashi Miike laadis. Ja kaheksakümnendaile viitavat sündibiiti. Ning pildiliselt on asi silmapaistvalt kenasti üles võetud. Väheste korralikult valitud vahenditega tehtud minimalism, püsib lausa üllatavalt hästi koos ja kontrolli all.

Deitmuuvi või peoeelse meeleoluloojana igati arvestatav.



"Koerad ei kanna pükse" kinodes: Sõprus, ArtisCinamon, Elektriteater. Arvamusi: IMDB (7.2/10), Sandra Jõgeva (EE ja ERR).

6. veebr 2020

Emma / Ema

"Ema", Tšiili 2019. Rež. Pablo Larraín. 102 min.


Larraín on Tšiili kino tuntuim lavastaja Sebastián Lelio kõrval, kes sai paar aastat tagasi üsna teenimatu Oscari oma transoopusega "Fantastiline naine". Teenimatu seepärast, et kui eksootiline teema kõrvale jätta, siis oli see nominentidest selgelt nõrgim. Larraín oli tolle filmi produ ja tema enda uus taies sihib kergelt samasse auku, seda siis kerge seksiga epateerimise ja ladinaameeriklastele pahatihti armsa seebiooperliku sentimendi mõttes. Ainult et selles filmis pole niigi palju erilist kui Lelio loos oli.

Oma eelmises filmis "Jackie" kujutas Larraín kõigi eelduste järgi sügavalt ebahuvitavat seltskonnategelast, värskelt lesestunud presidendiproua Kennedyt, kuid oskas teda Natalie Portmani esituses päris huvitavalt näidata, võrreldes, ütleme, selliste naiskuulsusi kujutavate magedustega nagu "Raudne leedi" või "Grace of Monaco".



Pablo uus film räägib, vastupidi, potentsiaalselt huvitavast naisest, aga teeb seda täiesti ebahuvitavalt. Maailmaga pahuksis olev kangelanna võiks ju olla vägev nihilist - ei ta hooli lapsest, kelle ära annab, ega iseendast, ega üldse kellestki ega millestki, või kui, siis veidi ehk tantsimisest ja promiskuiteedist -, aga paraku pole siin mingit radikaalset, leoscaraxilikku või albertserralikku libertiinlust, vaid ainult nüri, kujutlusvõimeta rutiinne mäss, ettevaatlik enesehävitus, mis ei jõua isegi poolele teele. Kangelanna pirtsutamine mõjub lihtsalt tüütult ja tantsustseenidki on tuimalt, eimidagiütlevalt üles võetud.

Ainus meeldejääv moment ja võib-olla üldse terve filmi ainus point on leegiheitjaga öistel tänavatel vehkimine, mis ei ütle ka midagi ega seostu õieti millegagi, aga näeb vähemalt tore välja. Aga kas selleks mängufilmi vaja oli, kahtlen väga.

Eriti kasin tundub kogu see lugu sellele mõeldes, milline revolución Tšiilis praegu käib. Võiks nagu leida küll midagi muud, millest filme teha peale igavate inimeste tühjade eneseotsingute, mis kuhugi ei vii. Hea küll, põhimärul läks Tšiilis lahti alles sügisel, kui Larraínil asi juba purgis oli. Aga Valparaíso, kus filmi tegevus toimub, on iidamast-aadamast tore linn, juba Pablo Neruda kirjeldas seda kui salapärast, hingekäristavat, tulist ja lärmakat, kobrutavat ja libuderikast. Filmis pole midagi säärast, libuderikkus ehk mööndustega välja arvatud. Linnagi ei näe märkimisväärselt.



Ja plastkirsiks poroloontordil on eesti pealkiri - järjekordne tugev argument Keele Instituudi kauaaegse kadaka-anglosaksiku võõrnimepoliitika vastu, mis nõuab nimede justkui-originaalipärast kirjutamist. Jah, hispaania keeles kirjutatakse nimi Emma ühekordse konsonandiga: Ema, nii et reeglite järgi on siin kõik jokk. Aga jokkimise tulemus on see, et pealkiri omandab eesti keeles tähenduse, mida tal olla ei tohiks, sest filmi peategelane on kõike muud kui ema. Ta pole isegi rongaema, vaid antiema.

Rääkimata sellest, et film linastus meil esmalt Pöffil kõrvuti Rodrigo Sorogoyeni (palju parema) filmiga "Madre", mis räägib tõepoolest emadusest ja mille pealkiri jäeti siis ka igaks juhuks tõlkimata, sest Larraín, ja "Madre" on ju ometi igati viisipärane eestikeelne pealkiri, mikstas pole. Ning samuti rääkimata veel paljudest "Ema" nimelistest filmidest, mille pealkiri kah sisuga seotud on, no kasvõi näiteks Kadri Kõusaare ja Darren Aronofsky omad võiksid veel suhteliselt värskelt meeles olla.

Nii et olgu jääv meile Keele Instituut ning kanged keelemuretsejad isamaalased kerigu koos ülejäänud valitsusega kuu taha, selmet instituuti ahistada. Aga seepärast ei pea veel kõiki instituudi arvamusi ja soovitusi alati puhta kullana võtma ega pimesi järgima. Argentiina, mitte Argentina - just nagu Tšiili ja mitte Chile.



"Ema" kinos: Artis, Elektriteater. Arvamusi: IMDB (6.8/10), Rotten Tomatoes (86%), Tristan Priimägi (ERR).

2. veebr 2020

DocPoint 2020: Pühendus Samale, Südamering, Mehed ja pojad, Kilpkonn ja jänes...

Teine käputäis DocPointi filme. Suurtäheliste pealkirjade küljes viited festivali kodukale nagu eelmiseski postituses.



PÜHENDUS SAMĀLE ("For Sama", UK/USA/Süüria 2019). Tänavuse DocPointi tuntuim ja küllap ka olulisim film - teine tänavu Oscarile nomineeritud Süüria sõja dokk meil pimedail öil näidatud "Salajase haigla" ("The Cave") kõrval. Kumbki ei pruugi olla tehniliselt ideaalne lihvitud teemant, aga sõja puhul oleks seda ka patt nõuda. Sõja tegelikkus mõjub niigi, nurgelisel moel ehk isegi vahetumalt. "The Cave" pingutas muusikalise emotsiooniga kergelt üle, "Samā" puhul aitab mõjule kaasa ka suurem vaoshoitus helides.

Dokfilm pole üldiselt tõhus mitte niivõrd infoallikana, kuivõrd võimalusena saada teemaga inimlik kontakt, saada justkui oma silmaga vastus intervjuude lemmikküsimusele: mis tunne on. Süüria dokkides näeme, mis tunne on tsiviilisikuil, naistel ja lastel sõjas, kus valitsusväed ja vene õhujõud sihipäraselt tsiviilisikuid mõrvavad ja haiglaid puruks pommitavad. Mis tunne on, kui plahvatustes ja vene pommide all hukkuvad lähedased, lapsed ja imikud on igapäevane asi. Kui väiksel poisil jääb sõpru järjest vähemaks, sest kes ei sure, põgenevad. Ja nii aastate kaupa.

Karm, empaatiliselt võttes ehk isegi raskesti talutavalt valus, kuid üksiti väga vajalik vaatamine. Pärast selle nägemist ei tohiks kellelgi tekkida küsimust, miks Süüriast põgenetakse. Pigem võib tekkida küsimus, miks kõik viimseni sealt ei põgene. "Samā" peategelasteks on filmi autori Waad Al-Kateabi pere, kes jääb kõigest hoolimata koos lastega viimse võimaluseni varemeis Alepposse, üritades kodulinnas midagi ära teha.

Need, kellel seda filmi kõige rohkem oleks vaja näha - kõikvõimalikud poliitvariserid ja pagulaspaniköörid, kes kuulutavad lastehaiglaid pommitava sõjaroimari tõe allikaks - kahjuks ei näe seda niikuinii. Burgessilt tuntud Lodovico teraapiat neile paraku teha ei õnnestu. Meil teistel aga tasuks küll vaadata. Et jätkuks arusaamist ja meelekindlust variseridele ja kaosekülvajaile vastu seista.




KILPKONN JA JÄNES (Eesti 2020). Animaator Ülo Pikkovi kümnemindine lühidokk paistab sedalaadi videokunstina, mille vormi saab üsna ammendaval lause-paariga kirjeldada. Auto armatuurlaualt on eri aegadel filmitud auto salongi, kus roolis istub autor ja kõrvalistmel vana daam, kirjade järgi autori ema. Autor roolib, ema enamasti tukub. See stseen kordub väikeste variatsioonidega; kuupäev, kellaaeg ja liikumiskiirus on ekraani nurgas kirjas. Aeg-ajalt paistab autoaknast väljas liikuv hiigelkilpkonn, viidates ilmselt nagu filmi pealkirigi Zenoni paradoksile: jookse, välejalg, jõua, Achilleus, palju tahad, kilpkonna sa kätte ei saa.

Aga ega ei pea olema Platon ega Aristoteles mõistmaks, et Zenon viskas villast. Kindla vahemaa läbib Achilleus iga naks kiiremini, ja kindla aja jooksul jõuab kaugemale, edestades kilpkonna mõlemal juhul. Iseküsimus muidugi, kas ettejõudmine peaks olema eesmärk. Festina fucking lente, nagu äsja kirjutas Jüri Kolk kenas matuseloos, mida saab lugeda siit. Pole pikk jutt, aga ehk mõnevõrra selgem kui kõnealune film nii eesmärgi osas kui selles, kuhu miski jõuab või viib.




MEHED JA POJAD ("Miehiä ja poikia" / "The Happiest Man on Earth", Soome 2019). Joonas Berghälli, "Miesten vouro" autori uus dokk on samuti "meeste kord". Hea, et jutt on lihtsate inimeste, täpsemalt siis lihtsate meeste suurtest muredest, mis on nii tavalised, et ei ületa uudisekünnist, või kui, siis vahest kuiva statistikana. Ületöötamine, ülekaalulisus, alkoholism, kõikvõimalikud terviseprobleemid, naistest madalam keskmine eluiga, kaaslase leidmine, vähene võimalus oma lapsi näha nii töökoormuse tõttu kui pärast lahkuminekut. Kõik see on Eestiski levinud, lihtne suhestuda. Enamik neist hädadest on Berghällile omast käest hästi tuttavad ja ta näitab suure empaatiaga neid vaikseid soome mehi, kes tasakesi kõnelevad asjust, millest üldiselt pigem vaikitakse. Üks neist meestest on režissöör ise.

Hea, et kogu asi on kenasti üles võetud. Ja hea, et kõik lood pole ainult kurvad, mõned on ka muredest edukalt üle saanud - peamiselt seeläbi, et töötavad vähem, nagu meil soovitab Fred Jüssi.

Mitte nii hea, et pilt saab kokku kirjuvõitu, veidi laialivalguv ning kõige kohale heisatud meesõigusluse lipp pigem lahjendab ja nivelleerib lugude isiklikkust. Jah, elu on raske, jah, ka meeste muresid tuleks tähele panna ja neist rääkida, aga kas just esimeses ja kolmandas isikus, ainsuses ja mitmuses korraga. Ihkaks nagu rohkem keskendumist, selgemat fookust. Midagi sellist nagu Aku Louhimiehe “Jäises linnas”. Või et kui põhiteema on meeste ületöötamine ja sellest tingitud probleemid, siis rääkidagi sellest ja jätta teised jutud teistesse filmidesse.




ARMASTUSEST ("About Love", India 2019). Omaenda perekonna filmimine on algajale filmitegijale käepärane materjal, aga et sellest korralikku filmi saada, peaks algaja suutma end materjalist distantseerida. Peaks suutma oma isiku ja isiklikud suhted filmitavaisse vaat et täielikult taandada, suutma näha lähedasi kiretu kõrvalpilguga, eriti kui materjali ise ka kokku lõigata. Peaaegu üleinimlik ülesanne, aga kui sellega toime ei tule, siis kipub välja tulema koduvideo. Ja just sinna auku debütant Archana Atul Phadke film mu silmis kukubki. Mind huvitab küll India, sealne elu ja sealsed inimesed, tõenäoliselt märksa rohkem kui keskmist vaatajat, aga see film ei suutnud mus vähimatki huvi äratada. No küllap saaks praeguse täispika materjalist enam-vähem toimiva lühika kokku lõigata, kui mõni proff selle kokku monteeriks.




SÜDAMERING (Eesti 2020). Uusvaimsus on tänuväärt filmiteema - ikka on huvitav, kui keegi mõtleb ja teeb teisiti kui üldiselt tavaks. Margit Lillak tegeles uusvaimsete asjadega juba oma eelmises filmis, kodusünnituse-dokis "40+2 nädalat". Tema uus film räägib kommuunielust - taas hea teema, kohe meenuvad toredad näited nii mujalt kui meilt: Vinterbergi mängukas "Kollektivet", Netflixi doksari "Wild Wild Country" ja kohaliku dokitipuna Jaan Tootseni "Uus Maailm".

Erinevalt viimasest näitab Lillak eelkõige lugu kommuuni aastatepikkuseks veninud lagunemisest, põhjuseks isiklikud suhted ja armukolmnurk. See konflikt võtab kogu filmi enda haardesse, domineerides nii võimsalt, et muud mahub siia õige vähe. Me ei saa suurt midagi teada sellest, miks kommuun kokku tuli, ega sellest, mis põhimõtteil, mis reeglite järgi ta toimima ja püsima oli mõeldud. Me ei saa õieti teada sedagi, mis täpselt on pealkirjas mainitud südamering või kuidas see töötab. See kõik jääb mõnevõrra õhku rippuma, vihjeliseks ja varju.

Tänu fragmentaarsusele ja kärbes-seinal-vaatepunktile jääb kommuuni tegevusest ja rituaalidest jaburam ning tegelastest veidram ja arusaamatum mulje kui oleks ehk võinud jääda siis, kui film püüdnuks asja rohkem seletada ning tegelasi ja nende mõttemaailma rohkem tutvustada. Draama on tugev ja veenev, tausta ja selgitavat inffi aga napib. Eelkõige on see film raevukast armukolmnurgast, millele uusvaimne kommuun on eksootiliseks lavaks ja kulissideks.

Vaadata tasub sellegipoolest, ükskõikseks see asi vast ei jäta. Kes DocPointil ei jõudnud, siis filmi näidatakse kohe pärast festivali ka kinodes. Sõprus, Artis, Elektriteater, ehk veel kuskil.



Eelmine DocPoint 2020 postitus: veel mõnest filmist.

31. jaan 2020

DocPoint 2020: Võrgutuskool, Buda Aafrikas, Tarkovski: film kui palve...

Paar tänavuse DocPointi filmi, mida tasuks tähele panna. Eestikeelsed suurtähelised pealkirjad viitavad festivali kodukale.



VÕRGUTUSKOOL ("School of Seduction" / "Школа соблазнения", Venemaa 2019). Kolm köitvat lugu naiste eneseteostusest tänapäeva Venemaal, kus see käib eelkõige läbi meessuhete. Üks mu kahest põhisoovitusest terve tänavuse DocPointi kavast, niipaljukest kui ma sest näinud olen (teine on muidugi "Pühendus Samale"). Varem Alina Rudnitskaja filmi kohta piiksutule lisaks ainult niipalju, et kuigi teema on tõsine - näeme ju väärtusi ja soorolle, mille poole püüdlevad ka eesti konservid -, on seda ka päris lõbus vaadata, vähemalt esialgu, kuni vooglaidudel-solmaneil-helmeil pole veel õnnestunud meil samasugust ühiskonnakorda kehtestada. Nii et nii veenev kui ka meelt lahutav asi. Palju õnne, naised, nagu ütleb nendesamade konservide suur eeskuju ja rollimudel Vladimir Vladimirovitš Putin: teie täidate maailma iluga. Naine kaunistab elu.




BUDA AAFRIKAS ("Buddha in Africa", Lõuna-Aafrika Vabariik/Rootsi 2019). Postkoloniaalse Aafrika nägu on ajalooliselt suuresti Euroopa koloniaalvõimude tegevuse tagajärg. Tänapäeval aga kasvab seal hoopis Hiina mõju nagu ülejäänud planeedilgi. Võib kindlalt öelda, et praegusel hetkel panustab Hiina Aafrika haridusse mitmel erineval tasandil rohkem kui ükski teine riik, kirjutas meil mullu Aafrika-asjatundja Rein Kuresoo. Mustal Mandril toimuv mõjutab aga teadagi otseselt üha enam Euroopat, sealhulgas meid.

Nicole Schaferi debüütfilm avab seda koloniaalsõlme hiinlaste Malawisse rajatud lastekodu ja selle kasvandike kaudu. Inimlikult huvitav lugu orvu valikuist äärmiselt erinevate maailmade põrkumispunktis on huvitav ka vaatena budismile, millest me Läänes oleme kõige üldisemal tasandil harjunud mõtlema eelkõige kui kõige inimsõbralikumast religioonist ja rahusadamast, mis seisneb otsatus om-mani-padme-humis, dalai-laama tarkuseterades ja rätsepistmes mediteerimises. Ent nagu ideoloogial ikka on budismilgi pärismaailmas ka vähemroosilisi, vähem-lootosõielisi väljundeid. Ja kui Barbet Schroederi dokk “Le vénérable W” näitas meile mõne aasta eest buda munka Birma massimõrvade ideoloogina, siis Nicole Schaferi “Buda Aafrikas” näitab budistlikku misjonit, mis ei jää kuigi kaugele näiteks dokist “Jumal armastab Ugandat” tuttavast evangelistlikust misjonist.




ANDREI TARKOVSKI: FILM KUI PALVE ("Andrey Tarkovsky. A Cinema Prayer", Itaalia-Venemaa-Rootsi 2019). Mullu Pöffil linastunud Tarkovski-dokk on samuti nagu “Varda par Agnès” põhjalik õppetund autorifilmi ajaloost: režissööri kommentaar oma filmograafiale, mis sobiks hiilgavalt täiendama tema retrospektiivi füüsilisel kandjal või kinos. Tarkovski retrokas oleks meie kinodes väga teretulnud, meeleldi vaataks neid filme järjest suurelt linalt.

Režissööri poja Andrei juuniori koostatud “Film kui palve” on ühelt poolt hegellik ood Vaimule: elu mõte on tõsta vaimsuse taset. Idee, et inimkonna vaimne areng ei jõua materiaalsele järele, kõlab praegu ehk veelgi aktuaalsemalt kui Tarkovski päevil möödunud sajandi lõpul. Me lämbume ka sõjata, hävitades oma ökoniši.

Teisalt pakub film huvitavat sissevaadet vene intellektuaalide mõttemaailma surematult slavofiilsesse poolde. Tarkovski kargas küll nõukogude võimu eest ära Läände, kuid uskus sellest hoolimata hardalt emakesse Venemaasse ja tema maailmaajaloolisse missiooni. Vene kannatus on eriline, vene õigeusk on eriline, vene hing on eriline ja tänu sellele kõigele peitub maailma lootus just Venemaas. Mis siis, et läbi aegade on meil üks deržaava olnud võikam kui teine, ikkagi oleme meie need, kes maailma päästavad. Vot tak. Господи, помилуй!




GENERAL MAGIC (USA 2018). Mullusui meil Pärdi filmipäevadel linastunud dokk nutifoni leiutamisest ja põrumisest 90ndail, netiajastu koidikul, ammu-ammu enne esimese ai-telefoni turuletulekut aitab mõista meie praegust tehnoloogilist tegelikkust, mis pole ju mingi paratamatu antus, vaid kõigest üks realiseerunud võimalus, mis lähtub kellegi kunagistest teadlikest valikuist, inimestest, kes neid valikuid tegid, ning aegadest ja oludest, mis siis valitsesid. Ka psühholoogilises plaanis huvitav lugu geniaalseist visioonidest, üleelusuurusist ambitsioonidest ja unistustest ning nende teostumisvõimalusist. Startup ja ükssarvik aastakümneid enne startuppide ja ükssarvikute ajastut.



Veel DocPoint 2020 filme: "Pühendus Samale", "Südamering", "Mehed ja pojad"...

24. jaan 2020

Fred Jüssi. Olemise ilu

"Fred Jüssi. Olemise ilu", Eesti 2020. Rež. Jaan Tootsen. 62 min.


Üks meie aja märke on rumalate vanade meeste domineerimine. Vaevalt et neid nüüd rohkem on kui mõnel muul ajastul, aga nad on kuidagi eriti pildil, ja valjuhäälsemalt kui kunagi varem. Kõik muu jääb justkui nende varju. Ava mis tahes kanal, kogu eeter on nende kiilaspäid, harjasvuntse, oranže tupeesid ning rumalat ja tüütut vada täis. Kui olla ise ka juhtumisi vananev mees nagu siinkirjutaja, siis hakkab tekkima tunne, et midagi head küll ees ootamas pole, kusjuures surm on vältimatu nürimeelsusega võrreldes veel üsna väike mure.

Sel taustal on Jaan Tootseni filmid, juba mitu tükki järjest, abiks meenutus ununema kippuvast enesestmõistetavast tõsiasjast: vana mees ei tähenda tingimata rumalat meest. On ka tarku. Ja isegi kui endal pole lootustki nii targaks saada, on neid mehi vaadates lohutav mõelda, et eks igaüks realiseeri oma potentsiaali, nagu oskab, ja ehk saab ikka ise ka midagi ära teha, et hennustumist-priidustumist vältida.



Muidugi on see ka ilus film, nii sisult kui vormilt. Lausa teispoolselt, üleajaliselt ilus. Vormilt Tootseni seni perfektseim, laitmatult kokku pandud. Miski ei logise, ei midagi liigset, Jüssi jutt ja Joosep Matjuse pilt on hästi tasakaalus. Mõlemad tuntud headuses, tähendab, puhas rõõm. Nagu Viiding:

Kõrges rohus suures rahus tillukene mees
kuulab aja voolamist, ta pilk on pilvedes.
Suur on suvi, ilm on hele, kõik on alles veel,
aga juba teises rahus - - - - -

Hoopis teises. Ja ta märkab: rohus lamab mees
nagu tume täpp või koma ajapildi sees.”




Palju õnne täistabamuse puhul ka Taska Filmile, kelle toodangu seas, niipalju kui ma seda näinud olen, on see tipp mitte ainult viimase kümne aasta jooksul, vaid läbi aegade.




Nukrus on ka taustal, teadagi: looduse hävitamine, maa lagedaks raiumine. Nagu Jüssi filmis ütleb: “Mul ei ole jäänud siin palju elada, aga mul on hea meel, et mul ei tule seda kõike näha - majanduse tõstmist ja tootmist.”

Selline, sõbrad, on fakt, mis on sõnastatud ratsionaalse mõttena. Fakt ja mõte, millest mõnigi end faktitõe ja ratsionaalsuse esindajaks pidav, looduskaitsele emotsionaalsust ette heitev arvaja vaevalt et oskab undki näha.

Olles sest ratsionaalsuse ja looduskaitse küsimusest juba üksjagu kirjutanud, ei hakka siin pikalt, ütlen ainult niipalju, et ratsionaalsus ei seisne mitte ratio lipuga vehkimises ja vastandumises emotsioonidele, mis millegipärast oleksid justkui omased ainult teistele, mitte übermensch- vastandujale. Ratsionaalsus ehk mõistuspärasus ehk mõistlikkus seisneb asjade läbi mõtlemises. Ja seda me siin filmis näemegi: läbimõeldud olemist.

Imetlusväärne ja innustav.




"Fred Jüssi. Olemise ilu" kinodes: Sõprus, Artis, Forumcinemas, Apollo, Tartu Elektriteater jne. Arvamusi: Tõnu Õnnepalu (Sirp), Eliisa Pass (EPL), Olev Remsu (ERR), Juhan Raud (PM), Juku-Kalle Raid (EE).

12. jaan 2020

Jänespüks Jojo / Jojo Rabbit

"Jojo Rabbit", USA 2019. Rež Taika Waititi. 108 min.


Taika Waititi on uus Peter Jackson. Mitte kui lihtsalt suurim Uus-Meremaa filmilooja pärast Jacksonit ja Jane Campioni. Waititi käekiri ei sarnane kummalegi kuigivõrd. Aga tema andelaadi värskuses, vaimukuses ja mitmekülgses haardes on midagi jacksonlikku.

Kunagi ulja lögahuumoriga alustanud, üsna vähetuntud ja mõõdukalt edukas Jackson tuli sajandivahetusel "Sõrmuste isanda" näol toime enam-vähem võimatu missiooniga. Nii kaaluka ja laialt loetud kirjandusklassika ekraniseeringult oodatakse otsatul hulgal erinevaid, lausa vastandlikke asju: eeposlikku väge, psühholoogilist veenvust, filmilikkust koos tekstitruudusega, meeldimist nii raamatu fännidele, kriitikuile kui ka massidele.

Jackson ületas ootusi nagu meil äsja Tanel Toom. "Sõrmuste isanda" filmitriloogia maine ei jää Tolkieni teosele alla.



Waititi oli "Jänespüks Jojot" ette võttes juba kõrgemalt lennanud režissöör, kes oli mitme toreda väikse autorifilmi otsa lavastanud Marveli koomiksivabrikule üleilmse kassahiti "Thor: Ragnarok". Ning raamat, mille põhjal ta "Jojo" stsenaariumi kirjutas – Christine Leunensi "Vangistatud taevas" – võib olla mõõdukas menuk, kuid on ajatu ja üldtuntud klassika staatusest kaugel. Mille poolest see siis Jacksoni vägitööga võrrelda kannatab?

Autoritaarseist režiimidest, diktaatoreist või totalitarismist naljaka filmi tegemine pole põrmugi kergem kui ilukirjandushiidude filmiks tõlkimine. Eriti kui tegu on veriste režiimidega. Ja eriti raske on teha sellist filmi, mis oleks ühtaegu nii naljakas kui ka tõsiseltvõetav. Selliseid tuleb haruharva ette, kui üldse.



Head kurba ja traagilist totalitarismikino jagub, hiljutiseks näiteks on Terrence Malicki martüürium "Varjatud elu". Puudust pole ka lihtsalt tõsistest headest filmidest nagu näiteks Ksenija Ohhapkina "Surematu", eesti dokumentaal totaalsõja-ideoloogiast tänapäeva Venemaal. Tõsiseid ja kurbi diktatuurifilme võiks lehe täis loetleda. Ainuüksi holokaustikino on mahukas omaette žanr, ohtralt auhinnatud.

Naljakaid tuleb aga tikutulega otsida. Klassikaline verstapost on Charlie Chaplini paroodiline "Suur diktaator", mille süda on kahtlemata õigel kohal, kuid armastatud koomiku tugevamate teoste hulka see ei kuulu, ja tänase pilguga vaadates pole kuigi naljakas. Lõbusamat Hitleri-huumorit pakkus kuuekümnendail Mel Brooksi "Produtsendid", ent seda möödaminnes, filmi teemaks polnud natsism. Uue sajandi huumoriässadest on dikatuuride teemal lahjapoolselt esinenud parimadki: Sacha Baron Cohen ("Diktaator") ja Armando Iannucci ("Stalini surm").

Waititi pakub rohkem ja terasemat diktatuurinalja kui eelmainitud kokku. Hea küll, huumorimeel on individuaalne, must eriti, mõistan, et igaühele ei pruugi kõik naljad peale minna. Küllap ei aja isegi Monty Pythoni ogar Hitleri- ja natsihuumorisketš "Maailma naljakaim nali" tervet inimkonda ühtviisi naerma. Aga Waititi ei teegi ainult nalja.



Natside maneerid, räuskamine, püromaania, jaburad vandenõuteooriad ja loosungid ning lõputu heilhitler teretamise asemel paistavad muidugi totrad nagu iga teinegi totalitarism. Seda kõike on lihtne pilada, selle üle on lihtne irvitada. Kuid nagu iga teinegi totalitarism on võimul olev natsism kogu oma tobeduse juures ka ilge, ohtlik ja mõrvarlik nähtus. Ja imekombel oskab Waititi – isa perekonnanimi muide, ema poolt Cohen – kogu natsi- ja juudinaljade tulevärgi all ka seda mõõdet säilitada. Ohutunnet, isegi traagikat.

Saab nutta ja saab naerda, nagu öeldakse, aga ka lootus jääb.



Ja lisamõõtmena näitab Waititi ideoloogilise ajupesu psühholoogiat, jättes natsid dehumaniseerimata, kui aktuaalset moesõna kasutada.

Peategelane, innukas noorhitlerlane Jojo pole pelk karikatuur ega ka karikatuurne koletis, vaid tavaline väike poiss, kes usub siiralt kogu natsijama, mida kuuleb, sest see ongi kogu tema maailm. Kõik, mida ta tunneb ja teab, paistab ütlevat, et on hea aeg olla nats.

Mida teevad need, kes nii ei arva, näiteks Jojo ema? Nad teevad, mida saavad. Abiks valem ka meie päevil, mil räägitakse, et maailm olla taas persekursil. Lootus on sama mis Jacksoni Tolkieni-eeposes: ka väikseim olend võib maailma kurssi muuta.




Eesti Ekspressi kirjutatud lugu.



"Jänespüks Jojo" kinodes: Sõprus, Artis, Forumcinemas, Apollo, Cinamon, Elektriteater. Arvamusi: Tauno Vahter (EPL), Tristan Priimägi (ERR), Andrus Vaarik (ERR).