9. veebr 2018

Kolm reklaamtahvlit linna servas / Three Billboards Outside Ebbing, Missouri

"Three Billboards Outside Ebbing, Missouri", UK-USA 2017. Rež. Martin McDonagh. 115 min.


Püsiv spoilerihoiatus oleks filmidest kõnelevate kanalite päises vähemalt sama asjakohane kui vanemlikud manitsussildid räpiplaatidel või rõlged vähipildid suitsupakkidel. Iga lapski teab, et räpis ropendatakse ja et suitsetamine ei pruugi tervisele kasulik olla. Seda nagu polegi tarvis üle rõhutada. Sama levinud võiks olla teadmine, et nägemata filmidest lugemine võib filmielamusi rikkuda. Eks iga kirjutaja tahaks, et tema tekste loetaks, kuid vaatajana pean ütlema, et reeglina on targem mitte ette lugeda, ka mitte minu omi ja eriti mitte seda siin.

Püüan küll spoilimist üldiselt vältida, kuid “Kolmest reklaamtahvlist” tundub olevat üsna võimatu midagi ülearust välja lobisemata lähemalt rääkida. Juba see, kui öelda, et lugu koosneb valdavalt ootamatuist pöördeist ja lahendusist, tundub liiast. Ei tahaks kellelgi rikkuda rõõmu võimalikult puhta lehena nautida filmi, mida pean möödunud aasta parimaks ja terve käesoleva kümnendi üheks olulisemaks. Niisiis, olge hoiatatud: järgnev jutt on mõeldud vaatamisjärgseks tarbimiseks.



1.
Martin McDonaghi üllatamisvõime ei tohiks tulla üllatusena kellelegi, kes tema loominguga kokku puutunud on, ja neid pole vähe, sest näitekirjanikuna tegutseb ta edukalt juba üheksakümnendate keskpaigast; tema kaheksat teatritükki on meilgi lavastatud ja mängitud sajandivahetusest saati.

Juba oma menuka teatrikarjääri algul kuulutas McDonagh, et kino kui demokraatlikum kunstivorm on talle südamelähedasem kui olemuselt elitistlik teater. Sellegipoolest on ta filmiloojana, stsenarist-lavastajana siiani olnud vähem viljakas ja mitte nii tuntud kui dramaturgina, kuigi juba eelmise kümnendi teises pooles sai ta Oscari oma debüüt-lühimängufilmiga “Kuuelasuline” (“Six Shooter”, tervikuna juutuubis vaadatav). Tema esimest kaht täispikka “Brügges” ja “Seitse psühhopaati” on meie kinodeski näidatud, ent filmiilma tippu jõudis ta alles nüüd, mullu septembris Veneetsias esilinastunud “Kolme reklaamtahvliga”. Tolle üldiselt kiidetud ja kõikvõimalike auhindadega üle külvatud linateose žanriline mõõtkava ulatub, nagu McDonaghi puhul enamasti, pisarateni traagilisest draamast musta komöödiani.



Musta komöödia silt on üldiselt üsna laialivalguv ja ebamäärane, sest selle alla kiputakse lahterdama enam-vähem mida iganes Dr. Strangelove’ist nahkpükstes kormoranide ning Clooney kitsejõllitamisest Iñárritu “Lindmeheni”. McDonaghi puhul võib seda siiski enam-vähem asjakohaseks pidada, kui täpsustada, et tema ilmselt kõige iseloomulikum omadus – teravmeelsus – ei piirdu võllahuumori ning säravalt koomiliste dialoogide, karakterite ja situatsioonidega, vaid avaldub samaväärselt ka draama ja lugude leidlikus konstrueerimises ning läbinägelikkuses surmtõsiste küsimuste ja raskete teemade käsitlemisel.

“Kolme reklaamtahvli” lugu algabki traagikaga: elajalikult vägistatud, tapetud ja põletatud teismelist Angelat leinav ema Mildred ei suuda leppida politsei võimetusega roimarit leida ning hakkab seitse kuud pärast kuritööd neile survet avaldama, rentides linnakese piiril kolm üüratut reklaampinda ja tellides neile veripunased plakatid suurte mustade plokk-kirjadega: “Surijat vägistati”, “Ikka veel pole kedagi vahistatud?” ja “Kuis nii, politseiülem Willoughby?



Kui esimesena satub kampaaniat juba ülespaneku käigus nägema tölp, ennast täis ja rassistlik kordnik Dixon, arvab vaataja, et tal on vist enam-vähem selge, kes on siin head, kes pahad ja kuidas lugu edasi läheb. Kaasa tuleb tunda õigluse eest võitleva kauboina esitatud Mildredile ja oodata on detektiivlugu vägistamise ja kättemaksu rubriigist, kus tubli lihtkodanik paneb asja suure kella külge, ületab ametkondliku vastupanu, leiab kurjategija ning lõppkokkuvõttes taastab ise vankuma hakanud maailmakorra, kuna rumalad, hoolimatud ja saamatud võimud sellega toime ei tule.

Dialoog on küll vaimukas, aga eks ole seilaseid lugusid juba nähtud ka, mõtleb vaataja. Kes kärsitum, varjab haigutust ja piilub kella. McDonaghil pole aga kombeks lihtsama vastupanu teed minna.
Peagi selgub, et kuigi Dixon (Sam Rockwell) on tõepoolest lolli ja halva mendi musternäide – vägivaldne rassist, agressiivne alkohoolik ja homofoob, on tema ülemus Willoughby (Woody Harrelson) hea, intelligentne, südametunnistusega korravalvur, eraelus vähki surev pereisa, nii et ka talle tuleb kaasa tunda, ehk rohkemgi kui teda avalikult plakatitega kottivale Mildredile (Frances McDormand). Pole Willoughby süü, et uurimine on ummikusse jooksnud – ta on teinud kõik, mis tema võimuses, et asja lahendada. Vaatajana pean kõik uuesti ümber hindama.

Aga see on alles algus. McDonagh oskab mind lõpuni üle mängida, võimaluste avatuse abil virge hoida, jääda viimase stseenini köitvaks, naljakaks, intellektuaalselt huvitavaks ja emotsionaalselt puudutavaks. See on haruharv kogemus.



2.
Kui üritada McDonaghi kunsti pulkadeks võtta, siis selle kolm olulist allikat võiksid olla Pinter, punk ja postmodernism. Tema dialoogivõime, mida lavastaja Jaanus Rohumaa on nimetanud geniaalseks, võlgneb briti modernismiklassikule Harold Pinterile nii palju, et osalt selle mõju varjamiseks leiutas iiri päritolu McDonagh oma vanemate ja sugulaste kõnepruugi põhjal talle kuulsuse toonud näidendite isikupäraselt lopsaka pseudoiiri murde. Pinteriga ühendab McDonaghit ka mäng autoripositsiooni ja publiku ootustega ning suutlikkus panna publik kaasa tundma tegelaskujudele, kes käituvad halvasti, kui mitte lausa vastuvõetamatult. “Kolmes reklaamtahvlis” on säärased tegelaskujud nii Dixon kui mõnegi jaoks ka Mildred.

Pungi mõjusid pole McDonagh kunagi varjanud, vaid on neid uhkusega esile toonud, mainides oma kasvukeskkonnana bände nagu The Clash ja (samuti nagu McDonagh londonlastena iiri traditsioone vabalt tõlgendanud) The Pogues. Pungilike joonte hulka võib vast lugeda ka keskendumise rohujuuretasandile, alamklassile, lihtinimestele, proledele. Siia kuuluvad küllap veel rämeduselembus, soov šokeerida ja raputada, lustakas trots ja spontaanne mässumeelsus kõige üldisemas mõttes, ühiskonnakriitika ja müüdimurdmine, üldine vastumõtlemine tabudele, autoriteetidele ja stampidele. See kõik ei tähenda McDonaghi puhul nihilistlikku eitust, vaid pidurdamatut teisitimõtlemist, oskust asju küsimärgistada ja värske nurga alt näha.



Vaikselt juba viiekümnele lähenev McDonagh rokib tänini sama ägedalt ja lõbusalt kui kunagi sealmail Johnny Rotten või siinmail Villu Tamme. Pühasid lehmi pole. Näiteks kummutas ta “Seitsmes psühhopaadis” tuntud Mahatma Gandhile omistatava hüüdlause, mille järgi vanatestamentlik põhimõte “silm silma vastu” tegevat kogu maailma pimedaks. "Psühhopaatides" märgitakse, et kui kõik üksteisel silmad peast suskavad, peavad lõpuks vastamisi jääma üks pime ja üks ühe silmaga mees, keda pime enam mingi nipiga põõsa tagant kätte ei saa, et tal viimane silm välja torgata.

“Reklaamtahvleis” jäävad naeruväärsete silmakirjanike ossa kõik, kes ajavad end puhevile ja üritavad moraalse autoriteedina esineda, kohut mõista ja kive loopida: mitte ainult juhmid korravalvurid, vaid ka kirik, meedia ja manipuleeritav avalik arvamus.



Mõneti pungilikuks, teisalt aga postmodernistlikuks võib pidada ka McDonaghi teoste - nii näidendite kui filmide - pealtnäha suhteliselt kergesti haaratavat ja publikusõbralikku vormi. Ta ei kiusa auditooriumi modernse abrakadabra, loo puudumise, otsatu eksistentsiaalse kõrbe, sümbolistliku segaduse, sõnatu kaugusse vahtimise ega postdramaatilise kaosega, kuhu vaatajal tuleb ise juurde mõelda nii narratiiv, tähendus kui tõlgendus. Ta ei koonerda, vaid jagab heldel käel selgepiirilisi, sündmusterohkeid lugusid, jäädes köitvaks, naerutavaks ja nauditavaks ka raskete, tõsiste ja kurbade teemade puhul.



See on mittekerglane meelelahutus, mis esitab vaatajale väljakutse mitte vormilisel, vaid sisulisel tasandil, andes talle vabaduse ise mõelda ja otsustada, kuidas nähtut tõlgendada. McDonagh jätab sihikindlalt otsi ja võimalusi lahti, ei väljuta eelseeditud vaimutoitu, ei tahu midagi puust välja ega ega värvi punaseks, või kui, siis verega – mõeldes vägivaldseile äärmustele, milleni tegelased pahatihti lähevad.

Need tegelased ja nende lood paistavad esmapilgul spontaansed ja realistlikult elulised, kuigi on ehitatud pigem postmodernistlikul moel tekstikaanonitega mängides, keerukalt mitmekihiliste iroonilis-paroodiliste pastiššidena, mis ei tee vahet traditsiooniliselt heaks ja halvaks maitseks peetul ning segavad sujuvalt kokku ja mängivad ringi kõikvõimalikud killud, tsitaadid ja motiivid ooperist rokini, vesterneist kriminullide, modernklassikast ultravägivallani.



See piirideta taaskasutusmeetod, vägivallarohkus ja justkui argise dialoogi värvikus kokku toovad meelde Quentin Tarantino, keda McDonagh isegi oma mõjutajaks peab. Tarantino debüüdist “Marukoerad” ("Reservoir Dogs") paremat filmi annab tema sõnutsi otsida.

Kaugelt pole küll vast vaja otsida, sest kõigest kaks aastat pärast “Marukoeri”, mil 24-aastane alles tundmatu McDonagh Londonis talle läbilöögi toonud näitemänge kirja pani, astus Tarantino Cannes'is üles oma meistriteosega “Pulp Fiction”. Need kaks filmi seisavad siiani krimižanri ülimõjukate verstapostidena, mida paljud on püüdnud matkida, kuid keegi, ka Tarantino ise, pole suutnud ületada. Kas McDonagh on nüüd selle heraklesliku vägitööga toime tulnud?



3.
Jah, minu silmis mõnes mõttes küll. McDonaghi film muidugi ei vähenda Tarantino esikteoste väärtust, kuid mõjub praegu, ligi veerand sajandit hiljem sama värskelt kui need omas ajas, olles seejuures mitmeplaanilisem. Tal oleks justkui rohkem öelda, ta küündib kaugemale, kõrgemale ja sügavamale.

Tarantino põhiaur kulus sellele, et olla cool, vaimukas ja ägedalt küüniline säga. See õnnestuski tal algul hiilgavalt, hiljem enam mitte nii väga. Multifilmilik ja ketšupirohke ultravägivald täidab tal eelkõige meelelahutuslikku funktsiooni ja tundub selle sajandi filmides olevat eesmärk omaette. Ta paistab otsivat objekte, kelle vastu seda õigustatult rakendada, leida hea põhjendus nagu kättemaks, et siis mõnuga vägivallatsemisele pühenduda.



Kui küsida, mis selle kõige mõte võiks olla, siis ei näi siit palju sõelale jäävat. Uljalt lihtsustades – Tarantino näitab, kuidas see, kes mõõga tõmbab, mõõga läbi ka langeb ja kuidas kuritegevus võib olla cool, aga lõppkokkuvõttes ikkagi pigem ei tasu end ära. Tema maailm on julm paik, kus üldiselt valitseb tugevama õigus. Vägivald nii motiveeritud kui motiveerimata kujul on konstant, mis sünnitab aina uut vägivalda. See vägivallaring on igavene ja lõputu nagu Disney “Lõvikuninga” eluring, ja väljapääs sama hästi kui puudub – kui oled juba kuradile sõrme andnud, siis tõenäoliselt oled igaveseks kadunud, ja kui pole, siis ainus võimalus on jõhkardeid jõhkruses ületada. Vägivald sellest mõistagi ei vähene, vaid kasvab.

Tarantino idee on mitte isegi silm silma vastu, vaid kaks, ja nõnda, et verd ja löga pritsiks aegluubis. See ammendab end pikapeale, eriti kui verepulma üksluisust lunastavat küünilist vaimukust ajapikku aina vähemaks jääb.



McDonaghi maailm on mitmemõõtmelisem, dünaamilisem ja huvitavam. Tema tegelaste käitumine, kaasa arvatud vägivaldne käitumine on psühholoogiliselt paremini põhjendatud, kuigi ta pigem ei püüa vägivalda õigustada, vaid vaadelda selle tekkimist, panna publikut järele mõtlema ja seisukohti võtma. “Kolmes reklaamtahvlis” rakendab ta vägivalda üpris säästlikult, laibaloend on tema kohta haruldaselt lühike. Ja kui peategelased muutuvadki vägivaldseks, siis on sel käitumisel sügavad juured, mis on toonud nad punkti, kus nad näevad vägivalda väljapääsuna ega oska teisiti reageerida.



Hea politseinik Willoughby, õigluse ja mõistlikkuse kehastus, tõstab käe iseenda vastu, sest ei soovi pikalt piineldes hääbuda ja näha, kuidas tema abikaasa selle pärast kannatab.

Leinav ja ennast tütre surmas süüdistav ema Mildred on inimene, kes aitab selili siputavat sitikat, kuid ka tugev naine, kes ei lase endale pähe astuda ning on valmis end kõigi vahenditega kaitsma, kui vaja. Kui ta plakatitega infosõda alustab ja paljud tema vastu pöörduvad, puurib ta augu vihase hambaarsti pöidlasse, enne kui too jõuab teda sellesama puuriga karistama hakata, ja virutab jalaga paarile teismelisele, kui keegi neist tema esiklaasi pihta limonaadipurgi viskab. Kui sõda eskaleerub plakatite põletamiseni, süütab Mildred vastutasuks politseijaoskonna, küll kontrollides, et see tühi oleks.

Juhm politseinik Dixon on vägivaldne, sest keskealise ema juures ja tema käpa all elava poissmehena on ta elus pettunud ega oska seda kuidagi teisiti väljendada kui otsides sihtmärke, kellele oma enesepõlgus ja viha suunata. Kuni paremat vaenlast võtta pole, sobivad selleks neegrid, kommunistid ja homod. Kui Willoughby, keda Dixon näeb isakujuna, end tapab, peksab Dixon poolsurnuks reklaamimehe, kes plakatid üles pani.



Need on inimlikud, mitmekülgsed ja osalt ka vastuolulised tegelased, kelle käitumine pole täielikult ennustatav ega üheselt hinnatav. Lugu ei sünni mitte karakterite püsiomaduste vältimatust väljendumisest, vaid valikuist, mida nad teevad lähtudes võrdselt nii oma eeldustest, eelnenud sündmustest kui hetkeolukorrast. Nende õigustatuse või õigustamatuse üle peab vaataja ise otsustama, ja see pole lihtne, sest uut infot lisandub pidevalt, tegelased on võimelised muutuma, juba tehtud otsuseid ümber hindama ning tegema uusi valikuid, mille puhul pole kindel, kuhu need viivad.

Valdavas enamuses filmides tuleb pigem varem kui hiljem ette hetk, mil tegelaste ja loo olemus saab selgeks ning edasi jääb ainult end lõdvaks lastes jälgida, kuidas kõik läheb täpselt nii, kuis peab ja arvata oli. Siin jääbki see hetk tulemata.



4.
Erinevaile vaatajaile võib see ambivalentsus ja otsustusvabadus mõjuda erinevalt. Vaataja, kes ootab lineaarset krimilugu, detektiivlugu või kättemaksulugu, võib olla pettunud, kui ta seda ei saa, ja pidada filmi ebaõnnestunuks žanrides, kuhu see õigupoolest ei kuulu. See pole seda tüüpi lugu, kus viha, vägivald ja surm on kusagil eraldi, omaette kuritegelikus maailmas, mis meisse kui tavainimestesse nagu otseselt ei puutugi. See pole ka seda tüüpi lugu, mis tahab saatanlikku kurjust näidates öelda, et elu on põhiolemuselt haud ning inimesed valdavalt kas kurja küüsis või võimetud sellele vastu hakkama.

Teisalt võivad vaatajad, kes ootavad moraalset selgust, näilisest realismist hoolimata kenasti lahus hoitud ja piiritletud häid ja halbu, olla nördinud, kui algul kangelasena esitatud Mildred teeb küsitavaid tegusid ning antikangelasena esitatud Dixon osutub muutumisvõimeliseks. Võib tunduda ülekohtune, kui ei näidata üheselt, et rassist on pöördumatult põrguteel. Nats olgu nats ja jäägu selleks.



Võib leida, et film ei saa olla feministlik, kui tugeval kangelannal on puudusi, kui ta pole näiteks ideaalne ema. Patriarhaadile vastu astudes ei tohi eksida, õige feministlik kangelane on Wonder Woman samanimelisest üdini tarfaretsest koomiksi-muinasloost.

Need on võimalikud ja teatud määral põhjendatavad tõlgendused. Ent nagu “Kolme reklaamtahvli” haare ei piirdu vaieldamatu teravmeelsusega, ei piirdu see ka viha, valu, vägivalla, kuritöö, karistuse ja kättemaksu dimensioonidega.

Asi pole mingis sedasorti tobeduses nagu “ma tulin siia ilma üksi ja lähen üksi”. Ma ei tulnud siia ilma üksi, vaid koos emaga,” ütleb Willoughby oma enesetapukirjas, ja tal on vaieldamatult õigus.

Kas see kõik tähendab, et Jumalat pole, me oleme maailmas üksi ja sellel, mida me üksteisele teeme, pole mingit tähtsust,” küsib Mildred teisal mõttes, ja jätkab: “loodan, et mitte.”

Loeksin siit välja võimaluse kieslowskilikuks lahenduseks: usk, lootus, armastus.



Sirpi kirjutatud lugu, siin toimetamata kujul.

"Kolm reklaamtahvlit linna serval" kinodes: Sõprus, Artis, Forumcinemas, Apollo, Kosmos, Cinamon Tartu. Hinnanguid: Rotten Tomatoes (93%), IMDB (8.3/10), Lauri Jürisoo (Kinoveeb, 10/10).

15. jaan 2018

Kahandamine / Downsizing

"Downsizing", USA 2017. Rež. Alexander Payne. 135 min.


Sellest, kuidas Alexander Payne on vahva humanist, kes jutustab mõnusaid muhenukraid lugusid tavalistest väikestest inimestest, kirjutasin viis aastat tagasi siin. Praegugi pole mul taustaks suurt muud lisada kui et vahepeal väntas Payne samas laadis veel ühe filmi, eriti sümpaatse "Nebraska".

Mullune "Downsizing" on aga Payne'i filmograafias midagi uut - mitte argirealism, vaid globaalne ulme, ühiskonnakriitilis-satiiriline utoopia. Põhiidee on hakata lahendama tänapäeva maailma ilmselt suurimat probleemi - ülerahvastatust, mis viib pigem varem kui hiljem ressursinappusest tingitud kollapsini - sel teel, et kahandada inimesed pöialpoisteks, kelle vajadused saab külluslikult katta õige vähesega. Näiteks saab tavamaailma vaesepoolne alam-keskklass endale mikroskaalal vabalt lubada unelmate kodu - Lollidemaa laadis kitšpaleed. Ja planeet kannab selle kõik vabalt välja. Edasi kerkib muidugi hulk küsimusi - mis saab miljardeist, kes on veelgi vaesemad ja nii edasi. Payne käsitleb ka neid üsna vaimukalt.

See kõik kõlab ju paberil päris kenasti, kuid on kõigest setup, kulissid. Mängufilm vajab aga ka lugu. Payne'i lood on üldiselt olnud üksildasevõitu inimeste tasapaks, eleegiline, sihituvõitu, kergelt koomiline kulgemine. Nii ka siin, ent mis passib igapäevarealismi, ei passi ulmeformaati mitte üks teps. Argitaustal on sihuke uitamine "nagu elu ise", pakub samastumisvõimalusi. Ulmekontekst aga röövib sellelt elulisuse ja seeläbi ka tähenduse. Pole võimalik teha ebarealistlikku realismi, ka mitte mahekoomilises võtmes.

Vaatajale jäävad tühjad pihud - siin pole õieti midagi, mis tema tähelepanu kaks tundi ülal hoiaks. Idee tundub esmapilgul hea ning siin on toredaid hetki ja tegelasi nagu näiteks tarmukas ühe jalaga vietnamlanna (Hong Chau) või joviaalne serbia hämaramees (Christoph Waltz). Aga koos see asi ei püsi, selgelt liiga pikk film on valdavalt lihtsalt iiigaaav. Sellest on kahju. Loodetavasti läheb järgmine kord paremini, Alex. Hoian pöialt.


"Kahandamine" kinodes: Forumcinemas, Apollo, Cinamon Tartu. Hinnanguid: IMDB (5.8/10), Rotten Tomatoes (51%).

14. jaan 2018

Aja rännak / Voyage of Time

"Voyage of Time: Life's Journey", USA 2016. Rež. Terrence Malick. 90 min.


Kahju küll, aga Malick jookseb siin lati alt läbi, ja mitte ainult enda ülikõrge lati alt. Sisuliselt on võetud “Elupuu” maailma loomise osa ja venitatud see pooleteisttunniseks, osalt isegi taaskasutades samu kaadreid. Sellest ei pruugiks midagi olla, sest kogu see kõrgresolutsioonis looduslik ja eriefektne ilu on suurel ekraanil kena vaadata, aga paraku on siia kontrastiks vahele topitud ohtralt võikas esimeste telefonikaamerate kvaliteedis kaadreid tänapäeva kaootilisest elust mitmel pool maailmas. Ma saan aru, et see räpakus peab rõhutama meie eksistentsi tühisust universumi ülevuse taustal, aga erinevalt “Elupuust” see tervikuna lihtsalt toimi, eriti kui mõelda sellele, et tegu on IMAXile mõeldud filmiga, millelt ootaks visuaalset tippkvaliteeti. Nõrk kunstiline valik, ja tekib karvane kahtlus, et vähemalt osalt on see tingitud materjalipuudusest ja soovist paisutada film väheste kuludega kinoseansi pikkusse (IMAXi-versioon on kõigest 40 minutit).

Minu jaoks esmakordselt ei toimi siin ka Malicku tavapärane igavikulisi küsimusi esitav voiceover, mõjudes pigem õõnsa, kohatu ja piinlikuna hoolimata Cate Blanchetti sugestiivsest häälest. Ja täpselt samuti nagu ei tule "Aja rännakule" kasuks võrdlus Malicku enda võimsa filmograafiaga, ei tule sellele kasuks ka kõrvutus Ron Fricke täiuselähedaste maailmapildistustega “Baraka” ja “Samsaara”, millele "Rännaku" reklaamides rõhutakse.

Jah, ka siin on väga ilusaid kaadreid, ulmelisi screensavereid ja üüratuis kogustes hämmastavalt pulbitsevaid mülkaid, ja Pärti ja värki. Aga tervikuna ei ütle "Aja rännak" sisuliselt midagi uut ja vormiliselt mõjub juhusliku, räpakalt üle jala kokku klopsitud autoparoodiana. Kokkuvõttes tüütuvõitu haltuura. Tahan oma raha tagasi.


"Aja rännak" kinos: Artis. Hinnanguid: IMDB (6.5/10), Rotten Tomatoes (67%).

10. jaan 2018

Ilmaratas / Wonder Wheel

"Wonder Wheel", USA 2017. Rež. Woody Allen. 101 min.


Peavoolukriitika - no mida terminit, maivõi - on Woody Alleni viimasesse filmi väga jahedalt suhtunud. Ekspressi filmitabelis sai "Ilmaratas" poolteist tärni neljast, enamik hindajaid ei viitsinud seda vaatamagi minna. Mädatomatite skoor on vandamme-vääriline 30%, samas kui Alleni eelmine, "Café Society" sai seal igati kobedad 70%, kuigi oli mu meelest nõrgem film. Tristangi nurises seda arvustades: "Mind kliendina ei rahulda see, et Alleni (ja tema tegelaskujude) psüühiline tervis on väga hea ning kui jantlikud ja suveteaterlikud argisekeldused välja arvata, on neil suuremas plaanis kõik korras."

Sellist etteheidet "Ilmarattale" teha ei saa. See on justkui variatsioon üldiselt kiidetud "Blue Jasmine'i" teemal: inimesed, kes elavad illusioonides, sest päriselu tundub liiga hall, tühi töö ja vaimu närimine. Parem põgeneda unistustesse armastusest, kirjanikukarjäärist või paradiisisaartest, mis kõik on muidugi kujutlustes kaunimad kui tegelikkuses. Aga elu läheb mööda, neljakümnes sünnipäev seisab hauakivina silme ees ja pole ei seda, teist ega kolmandat.

Midagi rabavalt uut selles loos pole, vanamoodne kibemagus romantiline fatalism, eelmise sajandi värk nii sisult kui vormilt, aga omamoodi ikkagi armas. Allen paistab dialoogis korduvalt viitavat, et on üritanud teha midagi Eugene O'Neilli vaimus.

Ja see näeb hea välja. Hulga Bertolucci ja Coppola filmide operaatori Vittorio Storaro kaameratöö on kohati Alleni filmi kohta üllatavalt estetiseeritud, värviliste valguste ja perspektiiviga mängiv. Ja nagu Jasmine'iski on siin peaosas suur diiva, sedakorda Kate Winslet.

Mitte väga meeldejääv, kuid sümpaatne retrorõõm, mille meeleolu kõlab kenasti kokku Jüri Üdi lauluga:

terveks suureks suveks valgeks jäingi
ma ei päevitanud ei oh ei
ja nüüd teiste naiste hulgas käingi
luigena kel nimeks Lorelei

ainult minu jaoks see suvi oli puhas
olin õnnelik küll mitte lodevil
alles nüüd tean et ükskõik kus kohas
oli talle see üks vilets vodevill

tema vari terve suure suve läbi
minu ihu ees mind hoidis põlemast
rannad tühjad on ja tühjuses on häbi
läbi tühjuse käib tuul meist mõlemast

(Üdi enda esituses saab seda kuulata siit.)


"Ilmaratas" kinos: Artis. Hinnanguid: IMDB (6.3/10), Rotten Tomatoes (30%).

5. jaan 2018

Pidu / The Party

"The Party", UK 2017. Rež. Sally Potter. 71 min.


Vanameister Sally Potteri kammerlik ansamblikomöödia keskealise kodanluse diskreetseist ja vähemdiskreetseist võludest ja valudest. Sisuliselt filmina vormistatud teatritükk, mille lähima sugulasena meenub Polanski "Carnage". Too meeldis mulle ka.

Potter viskab siin nalja kõikvõimalikel teemadel poliitikast ja feminismist uusvaimsuse ja elukootsimiseni (et isuga kasutada üht võikaimat sõnaust peale sõnause enese). Suurepärased näitlejad, fotolikult kunstipärane mustvalge kaameratöö, silmal kena vaadata, mis sa hing veel tahad. Täiuselähedane vaimukas meelelahutus, kiire suts, mis läbib tajusüsteemi jälgi jätmata ning laseb lõbustatult ja rahulolevalt tagasi pöörduda omaenda väikekodanlikku ellu, kus asjad ju päris nii liigestest lahti pole, eks ole? Veel. Oh seda rõõmu.



"Pidu" kinodes: Sõprus, Artis, Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (6.8/10), Rotten Tomatoes (92%), Kaspar Viilup (ERR, 9/10), Aurelia Aasa (PM).

13. dets 2017

Mehetapja / Süütu / Vari / Sõda

"Mehetapja / Süütu / Vari", 141 min. "Sõda", 55 min. Eesti 2017. Rež. Sulev Keedus.


Hetkel on meie kinodes selline huvitav seis, et korraga jookseb kaks Sulev Keeduse filmi: dokk "Sõda" ja mängukas "Mehetapja / Süütu / Vari". Üpris erinevad asjad, kuigi kumbki omal moel ootuspäraselt keeduselik.

Alustame mängufilmist, mille kohta on kuulda olnud üpris erinevaid arvamusi alates vaimustunud ohkeist, et seda tuleb mitu korda vaadata, et kogu sümboolset sügavust aduma hakata, ja lõpetades Sten Kohlmanni gonzo-arvustusega, mis kirjeldas filmi ülima kunstisnobismina, pannes nõnda osa haritud publikut nördinult õhku ahmima. Kak že tak?



Eesti kultuur on ju nagu Üdi lokomotiiv - nii üksi seal võsas, ja teda meil tuleb hoida. Niigi on maailm persekursil; meie paljukannatanud natsioon sureb vuhinal välja; sirguv põlvkond, niipaljukest kui neid veel on, ei oska enam selle maa keeles lugeda ega kirjutada; mõned mõnitavad juba tüviväärtusi nagu laulupidu; teiselt poolt aga tõuseb mordor, juurapähklid ähvardavad kohtukulliga ning tervetalupoegmõistlased ning muud kvaasi- ja täisnatsid uluvad aida taga ja isuvad põlevi silmi, hambad irvi, ila tilkvel kruvisid kinni keerata, et kulturnikel, va soroslastel, seegi napp kopikas käest väänata, mida ülehelikiirusel tõusvast aktsiisist niigi üha vähem laekuda ähvardab.

Selles kohutavas apokalüpsise-eelses olukorras peame oma kultuuri kaitsel ühte hoidma kui heitunud mesilaspere, ja kui kuningas ongi juhtumisi alasti, pole koššer seda avalikult välja öelda - seda mitte ainult filmi, vaid ka kirjanduse ja teatri ja üldse igas mõeldavas kontekstis.

Säärased vagad mõtted ei liigu juba mõnda aega ainult Veideka ning tema ea- ja mõttekaaslaste väärikais hallides ja kulupeades. Sel kümnendil on ka üha enamad kohaliku X-generatsiooni esindajad riburada jõudmas ikka, kus tervis hakkab tasapisi tunda andma, silm ja samm töntsistuma, karvase servaga sussid jalga sobima ning kultuuri- ja rahvusmure üha valjemini rinna sees helisema.



Pean tunnistama, et mul Kohlmanni kirjatükile sisulisi etteheiteid pole. Seda nii sel üldisel põhjusel, et pean kultuuri, sealhulgas kriitikakultuuri tugevuse näitajaks eelkõige mitmekesisust, kui kitsamalt sellepärast, et mulle ei tundu, et ta oleks kõnealuse linateose kohta midagi väga valesti öelnud. "Mehetapja / Süütu / Vari" kannab selgelt edasi kodumaise kino traditsioone ses mõttes, et kehastab jõuliselt rahva keeles ja meeles läbi aegade püsivat eesti filmi kuvandit, mille alla suurem osa siinset filmitoodangut õigupoolest enam ei kuulu, Keeduse triptühhon aga küll. See sobib enam-vähem ideaalselt eesti filmi bingo mängimiseks, sest mõndagi ruutu saab läbi kriipsutada korduvalt.



Lisan vaid paar sõna. Esimese osa, "Mehetapja" põhiplussiks võib pidada tahtmatut malevalikku koomikat vaataja jaoks, kes Sarneti "Novembrit" näinud, sest loo õigupoolest vist traagilisena mõjuma mõeldud segadus leiab aset sarnases muinasjas ja peategelasi kehastavad samad näitlejad.

Teises (kolmest loost ainsas Keeduse stammstsenaristi, kadunud Madis Kõivu kirjutatud) osas "Süütu" on filmi ainus selgepiiriline, mittehermeetiline ja veidigi huvi äratav stoori, mille süžee on küll absurdimaiguline: ingeri neiu peab küüditamisest hoidumiseks kõigepealt astuma abiellu ja edasi arsti juures tõestama, et ta pole enam neitsi, kusjuures nii tema enda kui kõigi teiste jaoks on ainus mõeldav variant hüümenist vabanemiseks tegelik seks, mida ta üldse ei soovi.

Kolmas osa, tänapäevas toimuv "Vari"... ohjah, ma parem ei hakka, nii ääretult krüptiline, sügav ja sümboliküllane on see. Tahtmatust koomikast pole taas puudust, ja sellest, millist ohjeldamatut mõistatamis- ja tõlgendamisrõõmu siit leida võib, annab aimu näiteks Kalev Rajangu psühhedeelne eksegees TMKs (tl;dr).

Ise piirduks märkusega, et "Varjus" viidatakse ekslikult Spinozale, kes olevat rääkinud "intelligentsest armastusest". Tegelikult rääkis Spinoza küll hoopis intellektuaalsest ehk arusaavast Jumala-armastusest - Jumala armastamisest intellekti, intellektuaalse mõistmise kaudu (amor intellectualis Dei, Moti tõlkes aruline armastus Jumala vastu). Siin on vaks vahet.



See, et "Mehetapja..." mulle muhvigi ei pakkunud, ei tähenda muidugi, et sel ei võiks leiduda oma publik või et sääraseid asju pole üldse vaja vändata. Ikka on, kasvõi juba jutuks olnud kultuurilise mitmekesisuse huvides, ja küll leidub ka tänulikke vaatajaid, ehkki ei oska arvata, kui palju. Festivaliedu ega auhindu ennustada ei söandaks, aga ega ma pole ka mingi igormang, kaugel sellest.

Praktilise nõuandena neile, kes vaatamist alles kaaluvad, tahaks aga soovitada tegevust, millest üldiselt tasub hoiduda - treileriga tutvumist. Enamasti toimivad need eksitavalt vahule klopitud spoileritena, antud juhul aga annab treiler filmist päris adekvaatse ülevaate ja ühtlasi võimaluse langetada informeeritud otsus, kas jagub soovi näha sama asja seitsekümmend korda pikemas, kahe minuti asemel pea kaks ja pool tundi kestvas versioonis.



Kui "Mehetapja..." on keeduselik mängukas, siis "Sõda" on keeduselik dokk, ja dokižanris tähendab see kindlat kvaliteedimärki. Võtted, mis mängufilmi puhul tunduvad küsitavad - nagu pikad kaadrid, mõttepausid, kordused - töötavad siin võimsalt terviku huvides. Vahe on ehk selles, et mängufilmid nagu "Kirjad inglile" ja "Mehetapja..." miksivad vormilist minimalismi ja otsatut eksistentsiaalset ängi barokselt tiheda ekspressionistliku ja sürrealistliku sümboolika ja tähendusküllusega. Need on justkui "Kurbmäng Paabelis" mängufilmi vormis.

Keeduse dokid nagu "Varesesaare venelased" ja "Sõda" aga piirduvad reaalsuse ja minimalismiga, lasevad materjalil rääkida enda eest, ilma et sellele oleks püütud tervet semisofääri jõuga külge keevitada. Tähendus ja sügavus sünnivad rahulikes makrovaatlustes justkui iseenesest, vaatajal on ruumi mõelda.



Sisult vastab "Sõda" oma lakoonilisele pealkirjale, meenutades tõika, millele me vist liiga tihti ei mõtle: et me elame sõja ajal ja sõdivas riigis. Kuna sõda, antud juhul Afganistani oma, jääb meist ruumis kaugele, siis saame üsna edukalt hoiduda mõtlemast nii sõjale kui selle tagajärgedele, mis ometi kujundavad meie maailma kõigil tasandeil alates suurimast, maailmapoliitilisest, kuni väikseima, üksikisiku tasandini. Keedus räägib viimasest, jutustades ühest mehest paljude seast, kes on läinud sõtta ega tule enam tagasi - nagu keegi ei tule, igatahes mitte sama inimesena. Kui õnnestubki ellu ja füüsiliselt terveks jääda, siis tagasitulija peas käib sõda edasi, sest et mälu ei kao.

See sõja kustumatu jälg sõduri psüühikas on igihaljas teema, millest on palju häid filme vändatud - nii meil kui mujal, nii mängukaid kui dokke, millest kohe meenuvad näiteks Ivar Heinmaa "Afganistani armid" ja Danfung Dennise "Hell and Back Again". Keeduse "Sõda" seisab väärikalt tippude kõrval hoolimata sellest, et filmis ei näe otseselt ei sõda ega kuigivõrd ka veterane.

Nii üks kui teine on siin kohal eelkõige tühikuna, puudumisena. Afganistani-kaadreis näeme sõdurite igapäevaelu ja igapäevast tsivilisatsioonide kohtumist külatanumal, kus soomusmasinad kulgevad mööda kitsekarjustest. Sisulisest peategelasest sõdurit ei näidata, sest ta on juba surnud: tuli Afganistanist küll eluga tagasi, kuid ei suutnud enam tsiviileluga kohaneda ja tappis end hiljem. Temaga tutvume läbi elukaaslase lihtsate, vahetute ja siiraste mälestuste.

Justkui napist materjalist hoolimata - või kes teab, võib olla osalt ka tänu sellele - on Keedus osanud raske teema ja keerulise karakteri imetlusväärse kannatlikkuse ja süvenemisega nii intellektuaalselt kui emotsionaalselt mõjuvalt avada. Tema tugevuseks on ülim nappus, igasuguse liiasuse puudumine, taandatud autoripositsioon ning üleseletamise, enesestmõistatvuste, elementaarsete banaalsuste kindlakäeline vältimine.



Sõduri lähedastest on kahju, ja muidugi on kahju ka õnnetust sõdurpoisist, kellega siinsed psühhiaatrid ei oska midagi pihta hakata peale diagnoosi panemise. (Eesti psühhiaatria vääriks lausa omaette dokfilmi või ka mitut - hea kasutamata materjal.) Ja teistestki sõdurpoistest, sest nagu filmis öeldakse: "Ega ta polnud ainus, kel oli raske tsiviilellu tagasi tulla". Kas sõda kummitab sind endiselt, küsitakse kõrvaltegelaselt, üheksakümnendail Jugoslaavias sõdinud veteranilt, kes pärast seda pealtnäha viletsavõitu elu elades on suutnud endaga rahu sõlmida. "Igatahes."

Ent ühtlasi on raske tõrjuda mõtet, mis tikub pähe ka näiteks Hannes Võrno tragikoomilist avalikku personat jälgides - kas ikka oli vaja vabatahtlikult mobiliseeruda, selmet kodus "Švejki" lugedes vaikselt naeru pugistada: "Sõtta ei tiku me, sõja peale situme!"

See selleks. "Sõda" on mõjuv film, vist parim tänavune eesti kino, mida olen sattunud nägema, kuigi ka mängufilmi vallas on sel aastal olnud lausa kaks meeldivat üllatust: "November" ja "Minu näoga onu".


"Mehetapja / Süütu / Vari" kinodes: Sõprus, Artis, Forumcinemas, Apollo, Cinamon. Hinnanguid: Sten Kohlmann (ÕL, 4/10), Kalev Rajangu (TMK), Helen Schasmin (Delfi). "Sõda" kinodes: Artis. Hinnanguid: Kersti Uibo (Sirp), Evelyn Kaldoja (Sirp), Peeter Sauter (Maaleht).

11. dets 2017

Hea aeg / Good Time

"Good Time", USA 2017. Rež. Ben ja Joshua Safdie. 101 min.


Õhtulehe üllatavalt loetavaks muutunud filmiblogis kirjutati Pöffi aegu, et kui kinosaali tulevad Tolk ja Priimägi, võib lihtne inimene sammud ukse poole seada, sest siis hakkab linal käima totaalne mindfuck. Nojah, eks lihtsaid inimesi ole erinevaid. Mulle näiteks mindfuck enamasti istub. Esimese asjana meenub selle sõnaga seoses piraadilahel kunagi levinud filmipakett "Mindfuck collection", mis oli väärt kraami tulvil, Kubrickust Jarmuschi, Wachowskite ja Satoshi Koni "Paprikani".

Nii et kui ma lugesin molukaustast, kuidas Rain ja Tristan "Head aega" kiidavad, ja Ralf ka, siis see mõjus ettepanekuna, millest ei saa keelduda. Peab meeldima! Ja meeldiski, või noh, "meeldima" pole vist päris õige tegusõna selle filmi kohta. Õigem oleks öelda, et avaldas muljet, lõi pahviks.

"Good Time" justkui ei püüagi tavamõistes vaatajale meeldida ega teda pärikarva silitada. Pigem paistab olevat eesmärgiks teda üllatada, häirida, jalust rabada. Pöörane, närviline, hüplik, hoolimatu, jõhker krimilugu kahest vennast, kellest üks vaimupuudega, kusjuures see viimane moment on ka enam-vähem ainus empaatiavarjund kogu asjas, mis paneb kaasa elama sellest kalkusest hoolimata. Algul peaaegu iiveldama ajavalt tihe amokijooks ja ameerika raudtee. Stoori kulgeb ettearvamatult, žanri konventsioone eirates, ning on ka lavastatud, üles võetud ja monteeritud üsna ennenägematul moel, võiks öelda, et breikbiidilikult.

Realistlikus võtmes esitatud lugu ei suuda muidugi ühtlaselt poolteist tundi alguse pinget üleval hoida, aga ikkagi on see minu jaoks krimipõneviku žanris uus sõna. Kaugete assotsiatsioonidena ujuvad mälust esile ainult märulipõnevikud "Crank" (intensiivsuse poolest) ja Jerzy Skolimowsky "Essential Killing" (ootamatuse poolest). Kuid nendegagi seob "Good Time'i" eelkõige ainult elamuse uudsus. See film ei sarnane märkimisväärselt millelegi, mida näinud olen, Safdie-vendade varasem looming kaasa arvatud.

Meilgi kunagi linastunud "Daddy Longlegs" oli ju suht harju keskmine, mitte just teab mis meeldejääv suhteindi. Vendade eelmine, karm narkolugu "Heaven Knows What" sihtis oma vahetus naturalismis juba rohkem samasse auku, aga seal polnud säärast põnevusmomenti.

Nii et kuningas Koguja enam kui kahe tuhande aasta tagusele küsimusele vastates - jah, on küll midagi, mille kohta saab öelda: vaata, see on uus!

Küllap mitte igaühe teetass, aga kui filmid üle keskmise huvi pakuvad, siis tasub pilk peale heita, sest ilmselt on "Good Time" üks lõppeva aasta tippe.


"Hea aeg" kinos: Sõprus. Hinnanguid: IMDB (7.4/10), Rotten Tomatoes (91%).

Jörn Donner: Euroopal on lootust. Intervjuu

Jörn Donner on mitmekülgne soomerootsi poliitika- ja kultuuritegelane, kes on kirjutanud kümneid raamatuid, vändanud kümneid filme, tegutsenud kriitiku, ärimehe, produtsendi, diplomaadi ja poliitikuna, juhtinud Soome ja Rootsi filmiinstituute. Eluaeg isepäise mõtlemise, terava keele, sule ja kaameraga silma paistnud kosmopoliidina on Donner omamoodi Soome kultuuri enfant terrible, kes pole kunagi peljanud avalikkust provotseerida.

Tema raamatuist ehk tuntuim on Finlandia auhinna pälvinud ja eesti keeldegi tõlgitud romaan “Isa ja poeg”. Filmialal teatakse teda muuhulgas ainsa soomlasena, kes on võtnud vastu Oscari – seda Ingmar Bergmani “Fanny ja Alexanderi” produtsendina. Peagi 85. sünnipäeva tähistav vanameister teeb endiselt filme ja kirjutab. Äsja käis ta Tallinnas Pimedate Ööde Filmifestivalil elutööpreemiat vastu võtmas ning esitlemas oma filme, mis linastusid siin Soome iseseisvuse 100. aastapäeva tähistava filmimaratoni käigus.



Kas elutööauhindadel pole mitte kerge nekroloogi kõla – elutöö on valmis, nüüd teeme sellest kokkuvõtte? Te olete endiselt loominguliselt aktiivne. Mida te ise peate oma mahuka ja mitmekülgse tegevuse suurimaiks saavutusteks?

Mulle ei meeldi eriti sedasorti auhinnad. Mind on varemgi siia kutsutud, kuid olen ära öelnud. Arvan, et nad leiutasid auhinna selleks, et mind siia saada. See, et ma lõpuks kohale jõudsin, on seotud ka mu tööde hetkeseisuga. Sain parasjagu kõik pooleliolevad asjad valmis: esiteks lõpetasin 55-minutise dokumentaali Ingmar Bergmanist, mis koosneb peamiselt tema eluajal üles võetud materjalist; teiseks vaatasin üle veebruaris ilmuva romaani käsikirja. Tänu sellele olen parasjagu vaba, kui paar pisiasja välja arvata. Olen justkui töötu – loen ja kirjutan veidi, aga esimest korda üle pikkade aastate pole mul pole selgeid tulevikuplaane, ühtki tööd või raamatut ees ootamas. Olen sellega väga rahul, kavatsen veebruarini vabadust nautida ja veidi reisida: Rootsi loengut pidama, Kanaaridele puhkama ja Berliini Euroopa Filmiakadeemia 30. sünnipäevale, kuhu mind asutajaliikmena kutsuti. Paljud asutajad nagu Bergman ja on surnud ja ma ei tea, paljud elavaist sinna jõuavad, aga loodan näha vanu sõpru nagu István Szabó ja Liv Ullmann.

Ise pean end ennekõike kirjanikuks. Olen kirjutanud ja avaldanud 55 ilukirjanduslikku ja mitteilukirjanduslikku raamatut. Erilisi lemmikuid mul nende seas pole, kuid mulle endale tunduvad üsna head just viimased, näiteks raamatud Berliinist, Viinist, Soomest ja Rootsist. Ilukirjandusest ehk “Isa ja poeg”. Üks mu enda meelest paremaid kirjatöid on uus romaan, mis ilmub veebruaris, kui saan 85.

Filmitegemise igavene probleem on rahastus. Kui kuuekümnendail Rootsis filmitegijaks hakkasin ja väntasin oma esimesed mängufilmid alates “Pühapäevast septembris”, oli veel olemas vana produktsioonisüsteem, siis ei pidanud raha otsimisega kuigivõrd ise vaeva nägema. Alates 1967. aastast hakkasin aga oma filme ise tootma. Mõned neist saavutasid menu, mõned on ka üsna head, isegi päris esimene neist, “Must valgel”. Tänapäeval, õieti aastast 2003, olen õnneks tootmismuredest prii. Kaks noort inimest firmast Bufo Films on tootnud pea kõik mu uue sajandi filmid, näiteks viieosalise telesarja Mannerheimist ning mängufilmid “Ülekuulamine” ja “Armi elab!”. Nemadki pole rikkad, kuid vähemalt ei pea ma asja ärilise küljega ise tegelema ja saan keskenduda loomingulisele poolele. Ka filmide puhul on kõige aluseks siiski kirjutamine.

Lisaks tuleb aga mängu tehnoloogia, mille alal ma pole kaugeltki ekspert. Isegi mu mobiiltelefon on muuseumieksponaat vanadest hallidest aegadest, arvutit kasutan ainult kirjutamiseks ja meilide saatmiseks. Kuid moodsast tehnoloogiast on kõvasti kasu. Kümmekond aastat tagasi, kui filmindus alles hakkas digitaalseks muutuma, ütles üks operaator mulle, et tselluloidile on palju parem filmida, et see on õigupoolest ainus võimalus. Ma polnud sellega juba siis nõus. Praeguseks on digipildi kvaliteet juba vaat et liiga hea.

No ja lisaks olen tegutsenud veel ka poliitikas kohalikust omavalitsusest parlamendi ja europarlamendini. Kuulun siiani Helsingi linnavolikokku. Ent need asjad jäägu vast teiste hinnata.

Mainisite Bergmani. Temaga puutusite omajagu kokku ka väljaspool filmiakadeemiat. Räägite ehk veidi oma suhetest temaga.

Meie suhe kestis kuuskümmend aastat. Esimest korda kuulsin temast 16-aastaselt, kui olin oma esimesel välisreisil Stockholmis ja sõbrad soovitasid mul vaatama minna kellegi minu jaoks tundmatu režissööri filmi, milleks oli Bergmani “Vangla”.

Tuttavaks saime 1953, kui ta tuli Helsingisse loenguid pidama. Esialgu ei puutunud me palju kokku, kuid 1961. aastal, kui elasin juba Stockholmis, arvustasin Rootsi suurima päevalehe Dagens Nyheter kriitikuna tema filme ning kirjutasin temast raamatu “Saatana nägu”. Siis saime juba lähemalt tuttavaks. Mäletan, et viisin käsikirja jõuluõhtul tema ja tema tolleaegse eestlannast abikaasa Käbi Laretei koju. Sestsaati puutusime juba sagedamini kokku. Hakkasin ise ka filme tegema ja mõnda aega töötasime isegi samas stuudios. Seitsmekümnendail töötasin Rootsi Filmi Instituudis, kus mul õnnestus aidata toota paari Bergmani filmikompanii Cinematograf filmi teistelt lavastajatelt.

30. jaanuaril 1976 arreteeris Rootsi maksupolitsei Bergmani Kuninglikus Teatris keset Strindbergi “Surmatantsu” proovi ning süüdistas teda maksupettuses. See oli Bergmanile suur löök, ta sai peaaegu närvivapustuse, läks hullumajja ja seejärel lahkus Rootsist. Talle pakuti filmiprojekte Prantsusmaal, Dino de Laurentiis kutsus teda Hollywoodi, kuid kuna Bergmani esimene võõrkeel oli lapsepõlvest saati saksa keel, võttis ta vastu hoopis Müncheni teatri pakkumise. 1979, kui ma teda seal külastasin, rääkis ta mulle “Fanny ja Alexanderi” stsenaariumist, mida keegi ei tahtnud produtseerida. Lugesin pika stsenaariumi samal ööl läbi ja ütlesin talle, et see tuleks üles võtta Rootsis. Bergman polnud nõus Rootsisse naasma ja tahtis filmida Saksamaal, kuid ma ütlesin ei – olen nõus talle raha hankima tingimusel, et teeme filmi Rootsis. Nii saigi minust “Fanny ja Alexanderi” produtsent.

Hiljem kohtusime aeg-ajalt, kuid ei saa öelda, et oleksime olnud lähedased sõbrad. 1997 telliti mult Bergmani 80. juubeli puhuks teledokumentaal, mis linastus aasta hiljem pealkirja all “Ingmar Bergman: elust ja tööst”. Filmi monteerimine kujunes problemaatiliseks, sest Bergman tahtis seda oma äranägemise järgi lõigata ja tsenseerida. See rikkus meie suhteid tublisti, kuid kuna filmi arvustused olid positiivsed, ei pidanud ta pikka viha. 2003 loobus Bergman filmitegemisest ja polnud oma viimastel eluaastatel enam päris selge. Sellest on kirjutanud tema ja Liv Ullmanni tütar Linn Ulmann. Aga kuni oma surmani aastal 2007 Bergman ikka helistas mulle vahetevahel. Tema matustele mind ei kutsutud, huvitaval kombel aga kutsuti järgmisel aastal Farö kirikusse iga-aastase Bergmani nädala avakõnet pidama. Ma muidugi pole kirikuskäija, nii et see oli minu jaoks esimene ja tõenäoliselt ka viimane kord kirikus kõnet pidada. Seejärel kirjutasin temast veel ühe raamatu, mis ilmus 2009.

Ja nüüd viimati tegin juba jutuks olnud dokumentaalfilmi, mis on üks väheseid mu enda toodetud filme sellest sajandist. See ei läinud suurt midagi maksma, kuna koosneb peamiselt materjalist, mille autoriõigused kuuluvad mulle, ja uue materjali, mida Rootsis filmisime, võttis operaatorina üles mu poeg.



Poliitikast: Soome tähistab tänavu oma iseseisvuse sajandat aastapäeva, kuid teie olete öelnud, et Soome sai tõeliselt iseseisvaks alles 1995, liitudes Euroopa Liiduga.

1917. aasta 6. detsembril välja kuulutatud iseseisvus polnud enamat kui lihtsalt väike sõnum ajalehes, tegeliku iseseisvumiseni läks aega. Lenin ja venelased lootsid, et revolutsioon muudab kõiki piire, nii et nad olid varmalt valmis valetama ja kõigile iseseisvust lubama. Soomes puhkes kodusõda. Venelastega sõlmiti rahu alles 1920 Tartus, kuid juba 1939 ründas Stalin jälle, lootes Soome paari nädalaga vallutada. See ebaõnnestus, Soome suutis end Talvesõjas kaitsta, kuid tegi Teises maailmasõjas koostööd natsidega ja sõdis venelastega Jätkusõjas kuni 1944. aastani.

Selle tagajärjel, tänu Nõukogude Liiduga sõlmitud lepingutele valitses nelja-viiekümnendail Soomes omamoodi enesetsensuur. Meie olukord polnud muidugi nii halb kui Baltimaadel, kes kuulusid Nõukogude Liitu; elatustase läks ülesmäge, kuid sõltumatuse saavutamine on siiski olnud aeganõudev protsess läbi paljude muutuste. Ma usun, et ekspresident Martti Ahtisaari oli see, kes kõigepealt ütles, et tõeline iseseisvus saabus 1995. Paljud muidugi ei nõustu selles küsimuses tema ja minuga, kuid ma usun siiski, et kui praegu kuulutataks välja rahvahääletus, siis hääletaks enamik soomlasi Euroopa Liitu kuulumise poolt. Paljud ikkagi saavad aru, milliseid eeliseid liidu-sisene piiride avatus meile annab.

Olen kriitiline Soome valitsuse immigratsioonipoliitika suhtes, kuigi Soomes suhtutakse sisserändesse mõnevõrra paremini kui Ungaris, Poolas või Eestis. Erinevalt Eestist oleme me pakkunud varjupaika üsna paljudele Süüria ja Iraagi põgenikele, kuid umbes 70% taotlejaid oleme ka tagasi saatnud. Oleme näiteks saatnud noori ja lapsi tagasi Afganistani. Minu arvates oleksime pidanud Saksamaa ja Rootsi eeskujul oma madala sündivuse ja elanikkonna vähenemise kompenseerimiseks vastu võtma rohkem sisserändajaid, kelle sündivus on märksa kõrgem. Peaksime enamiku taotlejaid vastu võtma.

Eesti on alati ihanud jõuda Põhjamaade sekka, Soome ja Rootsi kõrvale. Kuidas arvate, kas meil tuleks võtta Soomest ja Rootsist rohkem eeskuju nii sisserände küsimustes kui muis asjus?

Eestlased peaksid esmalt meenutama, kui paljud neist põgenesid nõukogude võimu eest ja jäidki võõrsile. Neid võttis vastu eelkõige just Rootsi, keda ma tänapäeval pean Euroopa, kui mitte terve maailma arenenuimaks ja avatuimaks ühiskonnaks Saksamaa kõrval. Eesti pole neis aladel kuigi hea. Kakskümmend aastat tagasi, kui Eesti alles pürgis Euroopa Liitu, kirjutasin europarlamendile vene vähemuse kohtlemise asjus kriitilise raporti, mis eestlastele sugugi ei meeldinud. Leian siiani, et Eesti kodakondsuse saamine on liiga raskeks tehtud. Ei ole iga üksiku venelase süü, et ta on siia saabunud – eriti käib see siin sündinud laste kohta.

Sellest võiks muidugi lõputult rääkida. Näiteks tänavasildid. Kui ma esimest korda Narva sattusin – kaheksakümnendail, veel nõukogude ajal – olid seal sildid eesti ja vene keeles. Nüüd on need ainult eestikeelsed hoolimata sellest, et umbes üheksakümmend protsenti Narva elanikkonnast on endiselt venekeelne. Soomes on tänavasildid kakskeelsed juba siis, kui kuskil on viis protsenti rootsikeelset vähemust. Elasin ise kümme aastat Helsingist veidi lääne pool Ekenäs (soomepäraselt Tammisaari), mille elanikkonna enamus on rootsikeelne, ja seal on tänavasiltidel esikohal rootsi keel. Mõistan eestlaste ebakindluse ja rahvusluse problemaatikat hästi, kuid jään mõneti eriarvamusele. Aga muidugi ei saa ma midagi muuta ei siin ega kodumaalgi, sest tänapäeval pole mul mingit poliitilist mõjuvõimu. Enim, mis ma teha saan, on väljendada oma vaateid kolumnistina paar korda kuus, kuid seegi lõpeb jaanuaris.



Teie kaasmaalane Aki Kaurismäki paistab oma viimastes filmides jagavat teie arusaamu pagulasküsimusest. Mida te kunagise filmikriitikuna neist arvate?

Tunnen Akit juba kakskümmend viis aastat ja hindan tema filme kõrgelt. Need pole muidugi kõik ühtlaselt tugevad ja võib ehk väita, et “Le Havre” oli parem kui “Teispool lootust”, aga mulle meeldivad mõlemad. Tema filmid on isikupärased sel moel nagu väga vähesed tänapäeva filmid seda on. Üheksakümmend protsenti filmidest on kommertsjama või lihtsalt saast. Ma ei käi kuigi tihti kinos, sest miks ma peaksin vaatama midagi, mis müüb hästi, kuid on täiesti ebahuvitav. On muidugi suuri erandeid nagu austria lavastaja Michael Haneke, rootslane Ruben Östlund ja Aki Kaurismäki, kuid neid on vähe ja nende filmid pole ilmselt enamiku, vaid nii-öelda valgustatud vähemuse jaoks. Eks raamatute kirjastamise alal ole sama lugu – enamik inimesi ostab kriminulle, vägivalda ja nii edasi; ma isegi loen aeg-ajalt ajaviiteks kriminulle. Teatris samuti – meil Soomeski mängivad Rahvusteater ja Helsingi Linnateater eelkõige populaarseid tükke.

Teie enda filmid tunduvad kuuluvat samuti pigem isikupäraste kui populaarsete kilda?

Tahaks loota, et nad on isikupärased. Igatahes pole nad olnud kommertslikult kuigi edukad, kui ehk välja arvata “Must valgel” ja “Naisportreed”, mis sisaldasid erootilisi elemente.

Neis filmides ja mujalgi olete vaadelnud küllalt kriitilise pilguga abielu kui institutsiooni. Ometi olete juba kolmandat korda abielus, nii et mõnevõrra usku teil sellesse siiski paistab olevat.

Abiellusime Bitte Westerlundiga kakskümmend kaks aastat tagasi, kuid see oli peaaegu eksitus. Me ei naitunud mitte sellepärast, et meil on kaks last, vaid sellepärast, et mind määrati Los Angelesse konsuliks ning Soome välisministeerium maksis toona igakuiseid toetusi ainult diplomaatide ametlikele abikaasadele. Ent kohe pärast meie abiellumist muudeti see süsteem ära ja hakati maksma ka lihtsalt elukaaslastele. Nii et meie abielu põhjus oli puhtrahaline. Praegu võiksime lahutada, aga milleks. Sõrmust ma ei kanna.

Samuti olete omajagu käsitlenud seksuaalset vabanemist ning võrdõiguslikkust suhetes ja ühiskonnas. Kuidas hindate viimase poolsajandi arenguid selles vallas? Viimasel ajal kostab hääli, et asjad on läinud liiga kaugele, tuleks pidurit tõmmata või lausa tagasi pöörata.

Lolle leidub alati ja igal pool. Tuleb ette nii rumalat enamust kui rumalaid vähemusi. Sellegipoolest aktsepteerivad Euroopa rahvad nüüd homoseksuaalsust, isegi Venemaal pole see illegaalne, paljud Euroopa riigid on seadustanud samasooliste abielud – nende seas suhteliselt alahoidlik Saksamaa, kus Merkel ise hääletas selle vastu, kuid tema partei oli poolt. Need on näited positiivseist arenguist Euroopas.

Kuid võrdõiguslikkuse, naiste võrdse kohtlemise ja võrdse töötasu osas on veel palju ära teha. Ma arvan, et nende probleemide lahendamine võtab veel oma kuuskümmend aastat. Mõnel alal on naised juba meestest ees, kuid neid valdkondi pole just palju. Meenuvad näiteks hambaarstid ja Soome diplomaadid. Neil aladel on naisi rohkem kui mehi, sest nad on paremini haritud ja ette valmistatud. Soome parlamendis on mehi ja naisi võrdselt, Rootsi ja Norra valitsuses samuti. Ma arvan, et ka Soomes võiks see nii olla. Olen üldiselt kvootide vastu, kuid mõnel juhul on neist kasu.

Euroopasse ja euroliidu tulevikku on teil endiselt usku?

Lootust on alati. Vähemalt mõnevõrra. Loodan president Macroni ja uue saksa valitsuse peale. Mul on mõnikord raske aru saada, kuidas inimesed võivad olla unustanud, kui palju head piiride avatusest ühisrahani on Euroopa Liit kaasa toonud. Nii Euroopa kui Eesti on viimase kahekümne aastaga tohutult arenenud. Muidugi on siin suuri probleeme põllumajanduse ja energeetika vallas, kivisöega ja nii edasi, kuid Euroopa vähemalt püüab edasi areneda – erinevalt Venemaast, aga ka Ameerika Ühendriikidest. Ühendriigid ei seisne muidugi ainult Trumpis, osariigid on erinevad. Näiteks Kalifornias kui suurima majandusega osariigis keskkonnakaitse-eeskirjad üpris ranged.

Paljud britid kahetsevad nüüd kahetsevad nüüd Brexiti-hääletust, mille tagajärjel elatustase langeb ja inflatsioon kasvab, kuid tõenäoliselt ei saa nad seda enam muuta. Piiride sulgemine tähendab sulgumist kaubanduse, impordi ja ekspordi jaoks, omamoodi autarkilise majanduse loomist, mis ei aita just areneda.

Ma usun, et inimesed saavad aru, milleks Euroopa Liitu vaja on. Võimalik, et ühtseks jääb ainult eurotsoon, kuhu ei kuulu näiteks Rootsi ega Taani. Eks me näe. Avatud ühiskonna arendamine on alati keeruline, nagu George Soros on Karl Popperi eeskujul öelnud. Minagi usun avatud ühiskonda – demokraatiasse, vabadesse valimistesse ja tsensuuri puudumisse ja nõnda edasi.

Teie põlvkonnakaaslane Alejandro Jodorowski, kes sai tänavu 88, kirjeldab oma seni viimases filmis “Lõputu luule” vananemist vabanemise ja kergenemise, pagasi mahapaneku ja liblikana lendu tõusmisena. Kuidas teie seda näete?

Nagu algul jutuks oli, olen hetkel uudses olukorras ega oska enne veebruari öelda, mida ma sellega peale hakkan. Bergman rääkis mulle kunagi ühest tuntud arstist, kes läks pensionile ja loobus patsiente vastu võtmast. Keegi küsis temalt, mis siis nüüd edasi saama hakkab, ja arst vastas: kas pole juba küll? Võiksin sama küsida. Eks asi ole alati ka tervises. Teatud ikka jõudes on inimesel alati mingeid terviseprobleeme – nii ka mul. Mul on kopsus väike kasvaja, mida ei saa opereerida, kuid mida saab kiiritada. Ka ses osas saab pilt jaanuaris selgemaks. Võib-olla olengi veebruaris kerge kui liblikas.



Sirpi kirjutatud lugu, siin toimetamata kujul. Fotod: Piia Ruber.

10. dets 2017

Suburbicon

"Suburbicon", USA 2017. Rež. George Clooney. 105 min.


Clooney on näitlejana stabiilselt sümpaatne, ridamisi häid rollivalikuid teinud, kuid režissöörina üsna ebaühtlane. Tema üleelmine lavastus “Märtsi iidid” oli igati ontlik poliitdraama, eelmine, hirmkallis ilmasõja-oopus "Monumendimehed" aga päris mage äpardus. Viimasega võrreldes on "Suburbicon" justkui taas sadulasse tõusmine - film on stiilselt üles võetud, pole igav ega piinlik, head näitlejad (Julianne Moore suisa topeltrollis).

Aga lõpuks jääb ikka õlakehitus ja igihaljas miks-küsimus. Heas usus on kokku keedetud rammus seljanka lähteaineist, mis paraku üksteist ei toeta: väikekodanlik retroutoopia nagu "Stepford Wivesis" (mis on hoopis terviklikum ja nauditavam film); fargolik krimilugu (see võrdlusmoment muidugi ei saa naljalt kasuks tulla); retrorassism nagu... ütleme "Koduabilises" ("The Help" - hea küll, too oli ikka tüütum, seebisem värk). Koos see kõik ei toimi, jätab juhuvaliku mulje.

Ma ei tea, milline oli vendade Coenite panus "Suburbiconi" stsena juures, aga kui see oli suur, siis nende poolt ka lati alt läbi jooksmine. Püüdke veel, poisid, hoiame pöialt.



"Suburbicon" kinodes: Forumcinemas, Apollo. Hinnanguid: IMDB (5.3/10), Rotten Tomatoes (28%). 

8. dets 2017

Härra ja proua Adelman / Mr & Mme Adelman

"Mr & Mme Adelman", Prantsusmaa-Belgia 2017. Rež. Nicolas Bedos. 120 min.


Veel üks mittekaamoslik filmike, mis mulle päris hästi istus. Sisult on see ühe kirjaniku ja tema kaasa eluaegne armastuslugu koos kõikvõimalike jamadega, mis suhetes aja jooksul ette tulla saavad. Stiililt pigem romkommilik kui melodramaatiline, nauditav eelkõige tänu vaimukale dialoogile. Ilusad inimesed, ilus iroonia. Päris nii särav ja ootamatu kui näiteks "Le nom de gens" see pole, aga kohati on siin sarnast vaibi vähemalt niipalju, et too üle pika aja meelde tuli.

Keskmisest magedast prantsuse armuibast või naljavabast suhtekomöödiast tublisti üle. Ei midagi maailma muutvat, kuid meeldiv, lõbus ajaviide. On isegi mingi prantsuse Kristallgloobuse nimelise auhinna saanud.



"Härra ja proua Adelman" kinos: Artis. Hinnanguid: IMDB (7.3/10).