19. okt 2018

Maja, mille Jack ehitas / The House That Jack Built

"The House That Jack Built", Taani-Prantsusmaa-Saksamaa-Rootsi 2018. Rež. Lars von Trier. 155 min.


"Kõik lootus jätke, astudes siit sisse."
- Dante. Põrgu. III, 9. Harald Rajametsa tõlge.


Lars von Trier pole küll vist autor, kelle puhul mõne üksikasja või süžeekäigu ette teadmine filmielamust rikkuda saaks, aga mine neid mesilinnukesi tea. Kes tahab filmi võimalikult puhta lehena näha, sel ei maksa sedagi põgusat muljetust lõpuni lugeda. Või üldse midagi ette lugeda. Parem pimesi peale lennata.

Ehkki igaühel, kes teab Treiri kui skandaalset provokaatorit - ja kes ei teaks - ning seda, et seekord kujutab ta sarimõrvarit, on vast niigi küllalt selge, mida oodata. Vaatajal, kes loodab kinost pärikarva silitusi ja lõõgastavat ajupuhkust, vaatajal, kes ei taha näha näiteks väikelapse surma, timukatööd või kliitori amputeerimist, ei tohiks Trieri seansile asja olla (suvalised näited, mitte sellest filmist). Ometi paistab sääraseid vaatajaid jaguvat, sest kevadisest Cannes'i esilinastusest saati on "Jackiga" seoses kuulda olnud publiku nördimusest ja saalist välja tormamistest. Tallinna pressiseansile, kus ma käisin, oli tulnud kümmekond inimest, esimese tunni jooksul lahkus neist kaks. Minu kõrval istunud noormees elas lõpuni kuuldavalt kaasa ja hüüatas kahel korral valjusti "Jesus Christ!" Sedavõrd aasialikult vahetut suhet ekraanil toimuvaga meie kinodes just tihti ei kohta.



Nii et mida me Trierist ja tema kunstist ka ei arvaks, tuleb tunnistada, et taani auteur terrible on taas saavutanud oma loomingu oletatava eluaegse eesmärgi: raputada ja muljet avaldada. See mõju ei piirdu aga tema puhul kunagi realistlike šokikaadritega, lihtlabase taluvuspiiri kompamisega pelgalt visuaalsete perverssuste, löga ja rupskite abil.

Trier on siiski peenem poiss, kes mõistab ka emotsionaalsel tasandil vaataja ajusid komposteerida ning tema intellektuaalset kaabeldust puntrasse ajada. Kui teda mõne teise rajult jõhkra filmitegijaga kõrvutada, siis Gaspar Noéd ja Takashi Miiket on temas ehk mõnevõrra vähem kui Kim Ki-Duki. Viimatimainitud on Trierile küll selgelt eeskujudeks ja inspiratsiooniallikaiks, keda ta püüab nende ekstreemseil koduväljakuil ületada. Sama paistab ta üritavat teha kurikuulsa Z-kategooria õudukaga "Inimsajajalgne".

Aga jah, vormiline transgressiivsus, püüd olla mitte ainult kunstkino, vaid võib-olla lausa terve filminduse kõige julmem tegija, on Trieri puhul kõigest kooruke. Iva on mujal. Ta sihib palju sügavamale ja kõrgemale, varem Andrei Tarkovski ja nüüd juba ka Dante Alighieri kõrvale. Ilmselt võib siin rääkida suurushullusest, kuid seda ei saa meie kanyewestlis-donaldtrumpsel ajal tingimata halvaks asjaks pidada - vähemalt mitte juhul kui üleelusuurusi pretensioone õnnestub tõhusate teostega toetada. Alati eksperimendialdis Trieril on see pika karjääri jooksul kohati õnnestunud, kohati mitte. "Jacki" loeksin õnnestumiste kilda, mille taolist pole temalt näinud sajandi algusest, "Dogville'ist" saati.



Kas see on hea film? Moraalses mõttes kindlasti mitte. Nagu Trieri kümne aasta tagune "Antikristuski" on see pigem kuri, lausa saatanlik üsna samal moel nagu Adrian Leverkühni looming Manni "Doktor Faustuses". Kuid üsna samal moel on see ka muljetavaldav ja huvitav, kuigi Trier vahib siingi taas kord eelkõige omaenda naba ja tegeleb kunstiproblemaatikaga, mis ei pruugiks mittekunstnikele eriti korda minna - näiteks nagu mulle ei läinud kuigivõrd korda Ruben Östlundi "Ruudu" hoolega vahatatud teravmeelsus.

Aga "Maja, mille Jack ehitas" läheb mulle korda. Näen siin avaramat haaret, see on minu jaoks mitmekihilisem ja huvitavam. Ning Trieri kogu enesekesksuse ja eneseimetluse juures tundub siin olevat ka omajagu ehedat ahastust ja lootusetust. See on film, mida vaataks veel korra või paar.




See repliik ilmus ilmus esmalt Diktoris.


PS. "Utøyast" saati juba teab mitmes kord järjest panen tähele, et Estinfilm on meie kinodesse toonud väärt filmi ja visanud sellele hooletult alla vigadest kubisevad toimetamata eesti subtiitrid. Armas Estinfilm, palun võtke ses osas midagi ette. Selle jamata võiksite te tänu oma filmivalikule praegu olla parim filmide maaletooja.




"Maja, mille Jack ehitas" kinodes: Sõprus, Artis, Elektriteater, Forum Cinemas, Apollo. Hinnanguid: IMDB (7/10), Rotten Tomatoes (57%), Tristan Priimägi (ERR / EPL).

9. okt 2018

Vello Salo. Igapäevaelu müstika

"Vello Salo. Igapäevaelu müstika", Eesti 2018. Rež. Jaan Tootsen. 82 min. // Müürilehte kirjutatud lugu.


Veidi rohkem kui tosina aasta jooksul on Jaan Tootsen teinud dokumentalistina kaks pikka, pooleteisetunnist, kaks lühikest, pooletunnist ja ühe vahepealse pikkusega tõsielufilmi. Juba võib märgata läbivaid teemasid: loovus, omapärane mõtlemine ja tegutsemine, mõtestatud elu võimalikkus siin ja praegu. Need on teadagi asjad, millega tegelevad paljud, kuid Tootseni käekiri eristub selgelt. Ta paistab mõne teise suurepärase dokumentalisti, näiteks Werner Herzogiga kõrvutades silma sellega, et tema loomingu puhul saab kõneleda headusest mitte ainult kunstilises, sisulises ja teostuslikus plaanis, vaid ka moraalses mõttes.

Tootseni filmid on leebed ja heasoovlikud, neid on mõnus vaadata. Ta ei tüki publikut šokeerima, raputama, emotsionaalselt pahupidi keerama. Tema dokid on humoorikad, inimsõbralikud ja abivalmid, aitavad olla, inspireerivad pärikarva ka siis, kui jutt on kõige tõsisemaist asjust, nagu elu mõte, vanadus ja surm. Neid filme vaadates nähes tundub, et isegi kui olemine on keeruline või raske, võib olla õnnelik, et inimesed on nii ilusad, head ja säravad. Elu on täis võimalusi, mis tuleb ainult üles leida. Miski pole lootusetu.



Taoline positiivsus ja elurõõm on meie pahatihti tumemeelsusse kalduvas vaimses kliimas juba iseenesest teretulnud nähtused, mida ei elus ega kunstis naljalt liiast ei saa olla, kui tegu pole just tühja poseerimisega. Või mis ma räägin, isegi tehtud valvenaeratust on siinmail üldjuhul rõõm näha. Tootseni filmides on aga kõik päris, nii tegelased kui ka nähtused paistavad huvitavad, pakuvad mõtteainet ja avavad vaimus uusi uksi. Ei mingit õõnsat, tehtud kergemeelsust, kurbade naeru ega klantsidülli, mille uskumiseks peab vähemalt ühe silma kinni pigistama. Tootsen loovib pealispindse reipuse karidest mööda, võttes kogu oma optimismi juures tõsiseid teemasid täie tõsidusega.

Tema dokkide voolujoonelise, ladusa vormi taga pole sisukaist tegelastest ja värskeist ideedest puudust – on ta ju filmidest märksa kauem ja rohkem teinud saateid nii raadios kui uuemal ajal ka teles, eeskätt “Ööülikooli”, kust saab alati pisut tarkust juurde, nagu onu Remus kenasti ütles. Dramaturgiaks vajalikku konflikti pakub tema elupildistustele taustaks elu ise.

Tootseni viimase kahe portreedoki, kaks aastat tagasi Marianne Kõrveriga kahasse valminud linateose “Vigala Sass – viimased lindid” ja käesoleva pika Salo-filmi puhul on selleks taustaks vananemine, hääbumine ja surm. Sass ja Salo on väga erinevad, paljuski lausa vastandlikud suurmehed: pagan ja kristlane, šamaan ja katoliku preester, metsik isemõtleja ja kahe tuhande aasta vanuse institutsiooni esindaja. Filmidki on üpris erinevad, kuid täiendavad teineteist hästi, moodustavad huvitava paari.




Старость не радость

Sassi lugu oli raskem ja süngem, kandis peategelase ränga haiguse ja surma pitserit. Üheksakümne kahe aastane Salo on, Jumalale tänu, praegugi elus ja “Igapäevaelu müstika” esimene pool võib jätta temast vaatajale, kes mehe muljetavaldava elukäigu ja tegevusega ette kursis pole, vaat et kerglase mulje. Vanahärra kulgeb läbi stseenide, läbi Eesti ja Itaalia nagu nuga läbi või, viskab aga nalja ja lööb laulu. Filmi autor Jaan Tootsen kirjeldab intervjuus Salot triksterina ja sama toob esile ka filmi KesKusis arvustanud Peeter Sauter.

Too eluaeg lihvitud roll on nauditav, kuid pikemaks ekraanil jälgimiseks ehk liigagi laitmatult sujuv. Esmakordsel vaatamisel tabasin end ootamast mingitki ebakõla, inimliku ebakindluse märki. Kaua seda oodata ei tulnud. Filmi teises pooles näeme hoopis hapramat ja põduramat vana meest, keda avalik tähelepanu koormab, kes võib vahel olla tõre, rabe ja segaduses.



See vanainimese asi on kurb küll,” ütleb ta ja see äratab empaatiat, toob Salo mulle inimesena lähemale, andes ka varasemaile vigureile ja mõtteteradele uue mõõtme ja tähenduse. Sestsaati kasvas mu Salo-huvi loo lõpuni ja pole siiani vähenema hakanud. Film on küll tihe, kuid Salo enam kui üheksakümneaastasest põnevast elust ning viljakast tegevusest saab vähem kui pooleteise tundi mahtuda paratamatult vaid väike osa. Põnevat materjali, mida takkajärele lugeda, uurida, kuulata ja vaadata, jagub kauaks – piiblitõlkeist “Ööülikoolideni”.



Salo usk ja tõekspidamised, mille toel ta on sirge selja ja selge pilguga pika elu elanud ning elab tänini, on filmiski veenvalt esil. Tema kindlus tundub olevat nii suur, kui inimlikult üldse olla saab, veendumused sedavõrd selged ja vankumatud, et tal pole vaja neid tingimata iga hetk rõhutada. Ta saab lubada endale nalju, mis kellegi teise suust võiksid ehk lausa pühaduseteotusena kõlada: rääkida Roomas endast kui järgmisest paavstist Vello Eelviimasest või laulda Tallinna okupatsioonide muuseumis Putini järel jooksmisest.

Eks esine kõigil kõhklushetki, ka Kristus ise kõhkles veel ristilgi, ent kui Tootsen küsib, kas Salo on õppinud Jumalat usaldama, vastab vana preester siiralt, hetkegi mõtlemata: “Ilma pikema jututa, seal ei ole mingit vaidlemist.” Ning see, et eluaeg kristliku asja kõrval eesti asja ajanud piiblitõlkija Salo on üdini rahvuslane, näib nii enesestmõistetav, et seda pole tarvis isegi välja öelda.



Sauter leiab oma retsensioonis, et filmis pole suurt kontseptsiooni ega sõnumit. Andrei Liimets sekundeerib, arvates, et siit ei leia seisukohavõttu religiooni rollist ühiskonnas ega kirikliku dogmaatika suutlikkusest käesoleva sajandi küsimustele vastata. Mõlemad paistavad toonitavat, et filmi põhipaatos on tänapäevale iseloomulik teadmatus ja segadus, selgete vastuste puudumine ja mitte millegi tõsiselt võtmine. Kahtlemata saab Tootseni pealetükkimatut, huumoriga vürtsitatud dokki tõlgendada mitmeti, kuid ma loeksin siit välja ka tõsisemaid ja tõsiseltvõetavamaid mõtteid.

Mingit misjonit filmist ei leia, kuid põhisõnum on selgelt kristlik, olgugi ehk veidi tavatul moel esitatud. Lugu raamistavad ülejäänud materjalist tunduvalt varem, kümnendi algul televisiooni tarbeks üles võetud lõigud. Neist viimases räägib Salo anekdoodi teispoolsusest, kus kõik olevat hoopis teisiti, kui tema ametivennad oskavad ette kujutada, ja lisab muheledes, et see lugu selgitab meile hästi püha usu tõdesid. Selle muheda puändi juures tasub aga tähele panna, et usk on ikkagi püha ja teispoolsuse olemasolus pole kahtlust, olgugi selle olemus teadmata. Teadmatus ei välista usku, need käivad käsikäes.


Armasta oma ligimest

Teises samast ajast pärit stseenis kohe filmi algul ütleb Salo välja eluaegse kreedo, mille ta noore kättemaksuhimulise sõjamehena nunnadelt õppis: parem on aidata kui tappa. See usk tegi kättemaksjast abistaja, kelles ei paista vähemalt vanas eas enam olevat vähimatki viha ega vihkamist. Too kreedo lähtub omakorda Kristuse eeskujust, mida Salo samuti üsna filmi algul justkui möödaminnes, enesestmõistetavana mainib: armastage üksteist, nagu mina olen teid armastanud. Seda võib nimetada ka dogmaks, ent filmis näeme, et kui seda armastuseusku piisavalt tõsiselt võtta, võib siit leida vastuseid kõikvõimalikele küsimustele alates kõige üldisemaist nagu ristiusu roll tänapäeva ühiskonnas, ja lõpetades kõige isiklikumatega nagu väärikas vananemine.



Ühiskondlikult kõnekaks näiteks on stseen, kus Salo laulab ette islami palvekutseAllāhu ʾakbar, lā ʾilāha ʾillā Llāh…” (“Jumal on suurim, ei ole teist jumalat kui Jumal…”) ning kuulutab, et pole suurt vahet, mis sõnadega seda sõnumit väljendada – jutt on samast ainujumalast, kellesse usuvad ka kristlased. Ühe põgusa kaadriga on edasi antud lihtne mõte, et moslemiusk ei saa ohustada ei kristlust ega niinimetatud kristlikku maailma, nagu nii mõnedki tänapäeval pelgavad. “Need, kes Allahi nimel jõledusi teevad, pole mingid moslemid,” selgitab Salo oma elulooraamatus. “Moslemeilt nõuab Jumal vastutust oma tegude eest.”
Üksikisiku tasandil – Salo kindla armastuseusuga käib kaasas kõrkuse puudumine. Salo ei aja end puhevile. Oma üheksakümnenda juubeli tähistamisel teatab ta, et Jeesus saabus Jeruusalemma eesli seljas, kellest olnuks tobe arvata, et tee ääres juubeldatakse ja hõisatakse tema pärast. “Ütleme nii, et isa Vello on Kristuse eesel… kui sedagi.”

Vananemine ja põrmuks saamine pole kerged asjad, mis seal rääkida, kuid teadmine, et ka nõnda saab vananeda, annab lootust ja jõudu vanaks elada. Mida keegi meist ka ei usuks, siit on igaühel midagi õppida, arvan ma.



Müürilehte kirjutatud lugu.

"Vello Salo. Igapäevaelu müstika" kinos: Artis, Elektriteater. Hinnanguid: Andrei Liimets (err.ee, 8/10), Monika-Linde Klemet (err.ee).

30. sept 2018

Mantra - hääled vaikusse / Mantra - Sounds into Silence

"Mantra - Sounds into Silence", Hispaania 2017. Rež Georgia Wyss. 85 min.


Uusvaimsuse, ingliskeeli njuueidži üle on lihtne naerda. Sealhulgas ida poole kummardava uusvaimsuse üle. Pelk mõte igasugu mangidele, sõõrumaadele ja võrnodele, kes õndsas üksmeeles lingameid masseerivad, teeb tuju heaks (vabandan kõigi ees, kel nüüd seda pilti on raske vaimusilma eest saada).

Lisaks pilkamisele on uusvaimsust ka lihtne põlata. Näiteks on elav klassik Werner Herzog, kes ida usundeisse kindlasti üleolevalt ei suhtu, korduvalt rääkinud, kuidas ta peab ameerika keskklassi koduperenaiste mediteerimist ja joogarühmi võlts-spirituaalsuseks, mis ajab hirmu nahka. Kuidas see olevat tühine religiooniturism, mille vastu tuleks välja kuulutada püha sõda. Kuidas ta ei suudaks iial olla naisega, kes tegeleb joogaga.

Siitmailt meenuvad näiteks jutud, kuidas keegi kandis David Lynchi enda jaoks maha pärast seda, kui too käis Tallinnas transtsendentaalset meditatsiooni promomas.

Eks võõras pühalikkus kipu kõrvalseisjais vist tihti tõrget tekitama. Tõsiste uusvaimsuse-teemaliste filmide puhul võib lisaks võõrastavale paatosele komistuskiviks saada nõrk filmitehniline tase. Vaim võib olla valmis, aga oskused nõdrad, ja kui usutunnistus on vormistatud põlve otsas või mitte küllalt kindla käega materjali hallates, võib tegijate ja tegelaste siiras pühendumine mõjuda kas siis tobedalt või paremal juhul lihtsalt igavalt, ükskõikseks jätvalt. Viimasesse kategooriasse kuulub näiteks meil kevadel kinos jooksnud zen-dokk "Vaikusesse kõnd" ("Walk With Me") - huvitav teema, meh film. No ega meditatsioon pole ka tegevus, mida kõrvalt vaadata.



"Mantra" on teistmoodi dokk. Selle tehnilisele teostusele pole miskit ette heita. Üdini positiivne film võib mõjuda reklaamilikult, aga on siiski huvitav ja kena vaadata. Ja kuulata, sest jutt pole niivõrd hinduistlikest ja budistlikest mantraist, kuivõrd nende laulmisest-retsiteerimisest - ingliskeeli chanting, sanskritis kirtan. Siin astub üles ja saab sõna hulk valdkonna tuntud nimesid eesotsas Jean-Philippe Rykieli ja mu lemmiku Krishna Dasiga, aga staaridest vast olulisem on, et kirtan pole tärgeldatud kõrgkunst ega pjedestaalil kõrguvate gurude kummardamine. See pole ka hardas vaikuses tarbitav sakraalmuusika nagu, maitea, gregoriaanid või Pärt. See on elava folkloori moodi avatud asi, nagu eesti rahvalaul: eeslaulja laulab ette ja teised - publik, kuulajad, kogudus, kuidas soovite - rõõmsasti järele. Niimoodi harekrishnalikult rõõmsasti, kui üldtuntud näidet otsida.

Filmi vaadates ja selles intervjueeritute juttu kuulates pole kahtlust, et too melomeditatsioon mõjub paljudele hästi, aitab tänapäeva maailmaga toime tulla, infomüra ja destruktiivseid ihasid tõrjuda, elus mõtet leida. Nii vabadel kui vangidel. Ja nagu ütleb laulusalm: kui see sind õnnelikuks teeb, siis kui halb see ikka olla saab.

Muidugi kui juba mõte sellisele asjale on vastunäidustatud ja ajab ateismipõie täpiliseks, siis ehk ei maksa end seda vaatama sundida. Samas kuna film on, nagu öeldud, igas mõttes korralikult tehtud, siis seda saab vaadata ka teisiti kui vahetu kaasaelamise või ka pelgalt esteetilise nautimise võtmes. Näiteks postkoloniaalses: kultuuride segunemise ja uudse hübriidkultuuri sünni kajastusena. See kirtan, mida siin näeme, pole ju mitte niivõrd ida sakraalpraktika, kuivõrd selle läänelik tõlgendus, mis peegeldub huvitavalt tagasi itta, pannes läänestunud hindugi oma juuri uue pilguga vaatama.

My sweet Lord, hallelujah, my my Lord, Guru Brahma.



"Mantra - hääled vaikusse" kinos Artis (30.09.2018). Hinnanguid: IMDB (8.5/10), Rotten Tomatoes.

20. sept 2018

Kiskja / The Predator

"Predator", USA 2018. Rež. Shane Black. 107 min.


Muidugi on see süüdimatu B-kati kräpp, mis te siis ootasite? A seejuures lustakas, serveerib heldelt ja tihedalt kõike, mida taolisest asjast tahta: mõrvartulnukaid ja nende ulmetehnikat, märulit, goret, lolle nalju, nupust nikastanud berserk-sõjamehi ja siredaid amatsoone (Olivia Munn).

Siia on küll näpuotsaga sisse toodud moodsaid motiive nagu peagi saabuv kliima-apokalüpsis, kuid ühtlasi on siin, keel põses, 80ndate vaibi paremini tabatud kui eelmises, Nimród Antali predaatorifilmis, kirjeldamatult juhmidest AVP-käkkidest rääkimata. Vast tasub selle stiilitaju eest tänada lavastaja Shane Blacki, kes lõi esimeses klassikalises predaatoris näitlejana kaasa.

Mõnus popkornikitš.




"Kiskja" kinodes: Forumcinemas, Apollo, Cinamon Kosmos / Tartu. Hinnanguid: IMDB (6.1/10), Rotten Tomatoes (34%). 

11. sept 2018

Reisisiht - pulm / Destination Wedding

"Destination Wedding", USA 2018. Rež Victor Levin. 85 min.


Romkomm kahest hallivõitu, elus ja suhteis pettunud keskeas väikekodanlasest, peaosades kaks vana head tuttavat, keda justkui poleks jupp aega näinud. Lugu on üldjoontes harilik ebatõenäoline veidrike kohtumine, aga tänu osatäitjaile ja tekstile igati tore ajaviide.

Võrdluseks: Terry Gilliam on eluaegne lemmik ja tema ligi kolmkümmend aastat nikerdatud "Don Quijote", mis samuti praegu meie kinodes linastub, pakub pikalt-laialt, heldelt ja tuntud tasemel kõike, mida talt oodata võib - kuid käesolev režissöörina täitsa tundmatu tegija Victor Levini väike komöödia oli siiski vahetumalt nauditav elamus. (Tõsi, Gilliami seansil olin juba ette nii väsinud, et magasin osa filmist maha, peaks uuesti üle vaatama.)

Kõrvaltegelasi Levini filmis polegi, kogu minimalistlik suts seisneb kahe peaosalise tihedas dialoogis, kellest kumbki pole enam kunagine laitmatult sire seksisümbol ega esimene armastaja - Winona on praegu 46 ja Keanu 54. Sellest pole aga miskit, sest neid ei püütagi esitada kellegi pähe, kes nad pole. Rõhutud on hoopis koomikale, künismile ja misantroopiale, mis kõik kokku loob ikkagi meeliülendava mulje nagu mõni terasemat sorti sitcom või möödunud sajandi Woody Allen, milletaolisi Woody ise enam ammu ei tee.

Ei oska küll arvata, kuidas sihuke vanainimeste värk võiks mõjuda verinoortele või siis neile, kellele ei Winona ega Keanu pole kunagi meeldinud - a mis neisse viimastesse puutub, siis millest säärastega üldse rääkida?



"Reisisiht - pulm!" kinodes: Artis, Forumcinemas, Apollo, Cinamon, Hinnanguid: IMdB (6.2/10), Rotten Tomatoes (39%), Margit Adorf (err.ee, 6/10).

5. sept 2018

Ära muretse, ta ei jõua jalgsi kaugele

"Don't Worry, He Won't Get Far on Foot", USA 2018. Gus Van Sant. 113 min.


Traagiliste tagajärgedeni viiv joomarlus ja Anonüümsed Alkohoolikud on huvitavad teemad, aga kahjuks on Gus Van Sant juba vähemalt viimased kümme aastat olnud suht keskmine ameerika staarlavastaja, kes väntab üsna keskpäraseid, tavalisi või heal juhul õige pisut üle selle, keskmiselt kvaliteetseid filme ega ei tee ilmselt enam kunagi midagi oma surmatriloogia-vääriliselt teravat ("Gerry", mu arm!).

Seesinane on just üks selline tavaline film: invaliidsusest rääkimise puhul ootuspärasesse heroiseerimisse ja sentimentaalsusse kalduv tõsielupõhine lugu, mille põhitugevusteks võib pidada häid näitlejaid ja korralikku tehnilist teostust. Üldiselt paatoselt kisub see asi aga umbes sinnakanti nagu näiteks "The Sessions", kuigi on ehk siiski mõneõrra vähem siirupine. Mööngem ka, et mitte päris sama igav kangelasmüüt kui Van Santi enda "Milk", mida ei jaksanud lõpunigi vaadata.

Aga palju pole siingi vaadata, kui näitlejad, ajalooline stilistika ja algusosa tormiline lakekrantslus kõrvale jätta. Joaquin Phoenix ja Jack Black moodustavad kahe peale kokku säravalt dünaamilise rämmariduo ja Blacki tegelane räägib ühe homeeriliselt hea nalja Bob Dylani kohta. Kogu moos. Vähevõitu ligi kahetunnise filmi jaoks. Oleks terve lugu säärane nagu esimesed paarkümmend minutit süüdimatut lakkumist ja poleks siin mingit klantsajakirja eneseabinurga moraali, oleksin seda südamest nautinud.



Ei ole ju nii, et invaliidsusest ei saa toredaid filme teha. Kohe meenuvad näiteks Bård Breieni "Negatiivse mõtlemise kunst" või - kui otsida elujaatavamat ja hitimat, üldmeeldivamat näidet - Olivier Nakache'i ja Éric Toledano "Les Intouchables" (meil "1+1"). Mõlemad küll Euroopa asjad, nii et tundub, nagu käiks invaliiduse teema just ameeriklastele üle jõu. No vaevalt, küllap on neilgi mõni hea invaliidifilm, lihtsalt hetkel ei meenu.

Too karikaturist John Callahan, kelle elust Van Sant siin räägib, oli ise märksa terasem ja küünilisem tüüp, kui tema loomingule pilk heita - mis teeb sihukese veidi nõretavalt nekroloogilise, kadunukese tegelikest tugevaist külgedest mööda vaatava, tuntavalt trafarett-paraadlikkusse kalduva portree kuidagi nukraks. A no mine tea, ehk see kellegi jaoks AA reklaamklipina isegi toimib või pakub tuge.





"Ära muretse, ta ei jõua jalgsi kaugele" kinodes: Forumcinemas, Tartu ElektriteaterCinamon Tartu. Arvamusi: IMDb (7.1/10), Rotten Tomatoes (75%), Kaarel Kuurmaa (EE)

9. aug 2018

Anname tuld! Utøya, 22. juuli

“Utøya, 22. juli”, Norra 2018. Rež. Erik Poppe. 90 min. // Sirpi kirjutatud lugu.


Seitse aastat tagasi tappis paremäärmuslane Anders Behring Breivik kahe terroriünnakuga Oslos ja selle lähedal Utøya saarel 77 inimest ja vigastas sadu. Esimeses neist sündmusist tehtud mängufilmis “Utøya, 22. juuli” näitab Erik Poppe saarel üle tunni kestnud tapatööd reaalajas põgenevate ohvrite vaatenurgast, jälgides väga lähedalt ühte tüdrukut. See vahetu kohalolu tunne, mida Poppe dokumentaalsust taotlev realism on mõeldud looma, ei ole mugav, ei ole olukord, kus keegi ihkaks viibida. Hiljuti kirjutasin siin “Pärilikust” – selle lavastaja Ari Aster annab vaatajale žanrifilmi raamistiku, millele toel too saab hiljemalt filmi lõpuks kogu õuduse kenasti sildistatud horrorisahtlisse pakkida, sinna jätta ja unustada. Korraks võib jube olla, aga see on ju kõigest film.

Poppe karm dokuminimalism ei paku midagi säärast – ei mingit leevendust harjumuspäraste dramaturgiliste või kunstiliste kaunistuste näol. Nagu rünnaku ohvreil pole väiksel saarel mõrvari eest kuhugi peitu pugeda, pole “Utøya” vaatajal pääsu teadmisest, et ta näeb tegelikku tragöödiat. See tõeline, leevendamata, pealtnäha kunstiliselt töötlemata traagika ei mõju katartiliselt, vaid pigem traumaatiliselt, templina mällu. “Päriliku” seansil kõkutas osa noort publikut filmi kulmineerudes, stseenide üha horrorlikumaks muutudes alatasa valjusti naerda. Võimalik, et see oli närviline reaktsioon kõheduse peletamiseks, ekraanil toimuvast distantseerumiseks. “Utøya” puhul ei kujutaks publiku naeru hästi ette.



See ei tähenda loomulikult, et võimalikke reaktsioone saaks olla vaid üks. Eks iga kunstiteose mõju vastuvõtjale sõltu alati suuresti vastuvõtjast ja nii julgelt omanäolise filmi puhul eriti. Võtame näiteks siinsete arvustajate seinast seina ulatuvad reaktsioonid: kes peab filmi vajalikuks ja mõjuvaks, kes pigem või üldse mitte. Viimaste puhul paistavad kõhklusi tekitavat nii Poppe ebaharilikud vormivalikud – üksainus käsikaamera, üksainus terve filmi pikkune monteerimata võte – kui ka kujutatud sündmuste suhteline värskus. Heidetakse ette kunstilise üldistuse, kunstilise eesmärgi puudumist; küsitakse, kas polnud liiga vara neist sündmustest filmi vändata. Hendrik Alla tundub olevat oodanud traditsioonilisemat struktuuri ja teemakäsitlust, rohkem mõrvarit ja taustainfot, ning põrutab otse, et seda filmi poleks üldse pidanud tegema.

Eks me kõik, kriitikud ja mittekriitikud, lähtu kunstielamuste hindamisel eelkõige oma emotsioonist, mis ei ole kuidagi vaieldav ega vaidlustatav. Kui meeldib, siis meeldib, kui ei, siis ei; tundus köitev, järelikult ongi köitev; tundus igav, järelikult ongi igav. Aruteluruumi justkui ei jää, kuivõrd ühelgi argumendil pole jõudu panna kedagi oma maitseotsusest taganema. Aga miks peakski? Dialoogiks piisab, kui saame erinevaist maitseotsustest lähtuvaid ja neid põhjendavaid argumente kõrvutada. Säärane arutelu on meie avalikus filmiretseptsioonis suhteliselt harv luksus, vähemalt välismaa filmide puhul. Oleks patt juhus kasutamata jätta.



Esiteks – tundub, et üldjuhul on mõttekas võtta asju sellena, mis nad on, selmet heita neile ette, et nad pole seda, mis nad ei ole ega püüagi olla. Vladislav Koržets ütles kunagi umbes nii: tahta, et oleks kuidagi teisiti kui on, on omane neile, kes pole võimelised mõistma, et on nigu on. Filmide puhul võiks sellest lähtudes proovida arvestada teose sisemise loogika ja sihiga. Kunstilise valiku ja eesmärgi osas ei näe ma “Utøyas” midagi juhuslikku ega usu, et film kukkus säärane välja, kuna Poppe ei osanud teisiti. Kas me Malevitši musta ruutu vaadates nuriseme, et pildi alumisse nurka pole üksildast kukekest maalitud või servale taustalugu prinditud? Enamasti vist mitte.



“Utøyas” näen ma samasusugust läbimõeldud kontseptuaalset tervikut, mille tugevus seisneb paljuski just minimalismis, loobumistes: muusikast, tavapäraseist jutustamisvõtteist, mõrvarikesksusest, näpuga näitamisest. Nõus, et filmi vorm ja temaatika toovad loomuliku võrdlusena meelde Gus Van Santi koolitulistamise-draama “Elevant”, kuid autorite sihid tunduvad olevat päris erinevad, kui mitte lausa vastandlikud. Van Sant rõhus terve oma tõsielusündmusist tõukuva surmatriloogiaga, kuhu kuulus ka “Elevant”, pigem eksistentsialistlikule tühjusele, absurdimaigulisele võõritusefektile.

Triloogia kõigi kolme filmi pinge ja mõju seisnes eelkõige traagiliste sündmuste häirivas kontrastis ükskõikse, külmalt emotsioonitu pilguga, mis inimputukate tegevust ja kannatusi justkui igaviku seisukohalt jälgib. Poppe seevastu paistab esmapilgul sarnase dokumentalistliku võttestiku abil taotlevat just võimalikult suurt emotsionaalset kaasatust ja lähedust, vähimagi distantsi puudumist ohvritega. On imetlusväärne, et ta suudab seda nii valusa teema puhul teha sentimentaalsusse ja pateetikasse libisemata. Arusaadav muidugi, et vaataja tunneks end paremini mõrvari võimukas või jumala mõnusas positsioonis ning et tal võib tekkida soov sunnitud lähedusele sõrad vastu ajada.



Teine joon, mis Poppet ja Van Santi ühendab, on vaataja usaldamine tähendusloome asjus. Hollivuudlikult (näiteks spielberglikult) puist, punaseks pintseldatud ümarat lugu ja sõnumit ning moraalilugemist väldivad mõlemad. Poppel ei puudu kahe peategelase tausta tutvustamine ega kunstilised kujundid, kuid need on ootamatult paigutatud ja delikaatselt üle rõhutamata jäetud. Tänu sellele ei mõju kujundid pealetükkivalt, vaid loomulikult ja ühtlasi saavad ehk tõhusamalt esile tõusta.

Säärased kujundid on troostitu ilma ja kohutava sündmustiku taustal ainsa helge värvilaiguna esinev kollane jope ning vaiksel, murduval häälel enda ja kaaslase lohutuseks lauldud sõnad: “Su sees on pimedus, mis võib panna su end tühisena tundma... Aga mina näen su tõelisi värve, mis säravad sellest läbi... ära karda neid näidata.” Üldtuntud, lõputult käiatud hitt ootamatus kontekstis, mis laseb selle sõnumit uue nurga alt paista. Valgus ja pimedus, hirm ja julgus, täiuslik armastus ja selle vastand – kui suurt või millist kunstilist üldistust veel vaja?



Teiseks, mis puutub õigeaegsusse: aeg peab ilmselt seitsme aasta taguste juulisündmuste käsitlemiseks küps olema, sest tänavu oktoobris valmib samadest sündmustest veel üks, kordi suurema eelarvega mängufilm – Paul Greengrassi “22. juuli” (eelmine tööpealkiri “Norra”). Kõigil, keda Poppe nägemus ei rahulda; kõigil, kes tahaksid teistsugust filmi ja rohkem Breivikku, on küllap põhjust rõõmustada. Inglane Greengrass on terroriteemal vana kala, kes on muuhulgas vändanud vahest siiani parima 9/11-mängufilmi “United 93”. Pole põhjust oodata, et ta seegi kord lati alt läbi libiseks ja on hea meel tõdeda, et tema filmi näitetrupp koosneb norrakaist. Kuid see, et norralaste enda käsitlus oma lähiajaloo jubedaimast sündmusest linastub varem kui kellegi teise oma, tundub küll ainult õiglane. Ses mõttes ei valminud “Utøya” mitte liiga vara, vaid peaaegu viimasel hetkel.

Kolmandaks, mis puutub nii eesmärki kui õigeaegsusse – mõlema osas tasub panna tähele filmi lõpus tegevuse lõpule järgnevaid tiitreid, eriti just viimast neist. See võib kärsitumal, saalist lahkuma kiirustaval vaatajal märkamata jääda ja võib jääda segaseks sellele, kes ei loe ingliskeelset originaaltiirit, vaid vigaseid eesti-vene subtiitreid (nukker, et Estinfilm nii ebakommertsliku filmi maaletoomise tänuväärt saavutust nii täbara tõlkega õõnestab). Kohendatud tõlkes ütleb see tiiter: “Paremäärmuslus kasvab Euroopas ja terves Läänemaailmas. Terroristi arusaam sellest, kes on vaenlane, elab edasi, ja säärased vaated on tõusuteel.”



Van Santi terroridraama pealkiri viitas elevandile, keda pimedad käsikaudu uurides kirjeldavad, kes kuidas: saba katsuja nöörina, londi katsuja voolikuna, jala katsuja sambana. See tähendamissõna inimliku perspektiivi paratamatust piiratusest ja erinevate, võib-olla ka ühitamatute vaatenurkade paljususest kirjeldab hästi meie suhet kõigega siin ilmas, olgu tegu massimõrvade või kunstiteostega nagu “Utøya”. Jutuks olnud viimase tiitriga seoses aga paistab meil siin tegu olevat veel ühe elevandiga – elevandiga elutoas, kui inglise idioomi kasutada. Asjaga, millesse me vähemalt selle filmi retseptsiooni põhjal otsustades paistame eelistavat mitte süveneda: meie seosed Breiviku, tema tegude ja vaadetega siin ja praegu.

Ilmselt kõige üldlevinum viis tema hirmutegusid selgitada on sildid hull ja nats. Massimõrv, mille ohvreiks olid peamiselt lapsed, on küllap valdava enamiku inimeste jaoks puhas kurjus, mida vähemalt avalikult ja oma nime all naljalt keegi heaks ei kiida. Hull ja nats on kaks käepärast silti, mille abil projitseerida see kurjus endast ja normaalsusest (mille mõõduks peame enamasti ennast) võimalikult välja, fundamentaalsesse teistsugususse. Aga kas see enesekaitsemehhanism toimib ka siis, kui teame, et kumbki neist siltidest ei vasta tõele?


Kui psühhiaatriline ekspertiis on tunnistanud Breiviku süüdivaks, siis pole mõtet küsida, kuidas on lood tema vaimse tervisega tegelikult. Vaimse tervise tegelikkus on aredate piirideta spekter, psühhiaatria pole kaugeltki täppisteadus, psühhiaatreil võib olla kardinaalselt erinevaid arvamusi, on ka antud juhul. Pole aga mingit kohtuekspertiisist kõrgemat instantsi, kes saaks siin esitada rahustava Lõpliku ja Tegeliku Tõe, et oli ikka vaimuhaige küll. Ei, minu lugejast vend, silmakirjalik vend – Breivik polnud hull, polnud fundamentaalselt erinev, teisest liigist olend, kellega tavainimestel pole miskit pistmist. Ka see koletis on meie ligimene, kaim ja vend. “Üks meie seast”, nagu kinnitab vahest tuntuima ja tunnustatuima temast rääkiva dokumentaalraamatu pealkiri. Sestap võibki Hannibal Lecteri isik meile tunduda väga huvitav, tema poolt tõurastatud voonakeste vaikimine aga igav ja isegi ebavajalik.



Elulisemas plaanis: enamik inimesi vast ei kipu vägivallatsema, ammugi mitte teisi tapma, kuid tundub, et enamikul meist pole eriti midagi selle vastu, kui keegi teine - näiteks riik - vägivallatseb meie eest ja nimel. Üldsus paistab meil politseivägivalda ülekaalukalt toetavat ja küsimusi selle piiride kohta eriti ei kerki. Meenutagem näiteks pronksiööd, mullu toimunud kiirust ületanud mootorratturi rammimist või kesklinnas nuga käes hoidnud psüühikahäirega noormehe mahalaskmist. Nagu “Päriliku” puhul juba osundasin: enamik meist pooldab veritasu surmanuhtluse näol.

Ja kui piiluda meie kollektiivse alateadvuse pimedamaisse soppidesse, netikommentaariumeisse, siis näeme, et meie seas on märkimisväärne hulk inimesi, kes peavad Breivikut õigeks meheks, kiidavad tema terroriakte ja leiavad, et süüdi polnud neis mitte massimõrvar ise, vaid sotsid, sealhulgas verepulma alaealised ohvrid.



Kuidas on lugu Breiviku vaadetega? Kas need kiidetakse ka heaks? Oli ta nats? Neil, keda huvitab Breiviku taust ja motivatsioon, tasub lisaks elulooraamatuile pöörduda otse algallika poole ja lugeda veretööd ette valmistades koostatud nn manifesti “2083: Euroopa iseseisvusdeklaratsioon”. Seal kirjeldab Breivik end poliitiliste vaadete poolest konservatiivina, majandusküsimusets liberaalina ja religioonilt protestandina, kes taotleb protestantluse tagasireformeerimist katoliikluse osaks.

Oma konservatiivsust määratleb Breivik manifestis kultuurilise ja revolutsioonilisena ning “Viini mõttekoolkonda” kuuluvana. Toda ilmselt ise leiutatud koolkonda kirjeldab ta teisal “ristirüütlite rahvuslusena” (Crusader nationalism), uutmoodi konservatiivse rahvuslusena, mis olevat vastukaaluks Frankfurdi koolkonnale. Viimane omakorda kehastab Breiviku ühte peavaenlast – demoniseeritud “marksismi” (ka “kultuurmarksism”). See on tema jaoks põhimõtteliselt sama mis “poliitkorrektsus” ja “multikulturalism”. Eelkõige kirjeldabki Breivik oma maailmavaadet negatiivselt, vastandumiste kaudu, mille sihtmärkideks on veel “feminism”, “globalism”, “humanism”, “EUSSR” (Euroopa Liit kui Nõukogude Liit) ja muidugi islam kui maailmareligioon tervikuna. Kõik need jõud pidavat sõda Euroopa ja terve maailmaga, et hävitada “Lääne kultuur”, “kristlus”, “traditsioonid”, “rahvuslus”, “isamaalased” jne. Seepärast tuleb neile jõuga vastu astuda, muuhulgas rünnates sotsiaaldemokraate kui “reetureid”. Koduselt kõlavad märksõnad ja ideed, kas pole?



Põhjalikumalt toda pooleteisttuhande-leheküljelist, enamasti netist kokku otsitud tekstidest lõika-ja-kleebi meetodil kokku klopsitud kompendiumi siin tutvustada ei jõua, kuid suurepärase lühiülevaatena tasub lugeda Märt Väljataga seitse aastat tagasi kirjutatud, ent tänini aktuaalset kokkuvõtet ja analüüsi “Paremkoletis”.

Hetkel rõhutaks veel ainult kahte asja. Esiteks – manifest sisaldas küll laia ja eklektilist valikut paremideid, kuid mitte fašismi ega natsismi, millele seal on pigem vastandutud. Nii et ei, 2011. aastal polnud Breivik nats. Selle ideoloogiani jõudis ta alles hiljem, vanglas.



Teiseks: Breiviku veretöö võib olla tänapäeva Euroopa kontekstis erandlik, aga tema nn manifest pole seda mitte. Pigem on see esinduslik referaat levinud ideedest ja vandenõuteooriaist, millest polnud puudust netis ega avalikus ruumis ei enne Breiviku terroriakti, selle ajal ega pärast seda, nagu ka neid saatvast militaarsest ja apokalüptilisest retoorikast. Seda kõike kokku võiks nimetada breiviklikuks mõtlemiseks – mitte tema kui selle leiutaja või põhiideoloogi auks, sest ta pole kumbagi, vaid lihtsalt lühiduse huvides tema kui tolle mõtteviisi ühe tuntuima ja radikaalseima esindaja järgi.

Ka siinmail oli see ideoloogia laialt levinud juba seitse aastat tagasi, kuid vohab nüüd kordades rohkem – ikka sellesama konservatiivsuse lipu all, mida Breivikki lehvitas. Lõviosa neist, kes meil praegu konservatiividena esinevad, ja suur osa neist, kes nimetavad end parempoolseiks, ajavad stabiilselt breiviklikku juttu. Kõrvutage nende väljaütlemisi tolle manifestiga ja veenduge ise.

Breiviklik mõtlemine ei tähenda muidugi tingimata breiviklikke tegusid, vaid eelkõige ideoloogilist ühisosa. Ent kui keegi tahab Breiviku tegusid tema ideoloogiast lahutada, ja öelda, et ideoloogial pole antud juhul terroritegevusega mingit pistmist, siis tuleks olla samaks tehteks valmis ka kõigi teiste ideoloogiate puhul alates marksismist ja lõpetades islamiga. Vaadake “Utøyat” ja mõtisklege selle üle – eriti teie, kallid konservkaimud. Kasvõi selleks on seda filmi vaja.



Sirpi kirjutatud lugu.


"Utøya, 22. juuli" kinodes: Artis. Hinnanguid: IMDB (8.1/10); Rotten Tomatoes (89%); Sten Kauber, EPLHendrik Alla, PMTristan Priimägi, err.eeRasmus Rammo, kinoveebDannar Leitmaa, ÕLMart Raun (5/10); Andrei Liimets, EE.

13. juuli 2018

Pärilik / Hereditary

“Hereditary”, USA 2018. Režissöör-stsenarist Ari Aster. Osades Toni Collette, Gabriel Byrne, Milly Shapiro, Alex Wolff, Ann Dowd jt. 127 min. // Sirpi kirjutatud lugu.


Filme, mis säärast hoiatust vajavad või ka väärivad, pole liiga palju, aga “Pärilik” on üks neist: enne filmi vaatamist tasub sellest lugemisega ettevaatlik olla. Õudukaelamus kipub sõltuma ootamatusest. Sestap, enne kui minna üksikasjust rääkimise libedale teele, hinnang: üllatavalt hea asi, ilmselt parim, mida meie kinodes tänavu keset suve näha on. Hea mitte selles mõttes, mida küla peal kuulda võib – et olevat uus õudusklassik, üks žanri verstaposte ja üle aegade jubedamaid linateoseid. See kõik on küsitav ja varavõitu vast Ari Asterit uueks Polanskiks, Friedkiniks või Kubrickuks kuulutada.
Eks me näe, palju neid jutte kasvõi poole aasta pärast mäletatakse.



Asteri esimene täispikk paistab silma pigem selle poolest, kui nutikalt noor filmilooja on osanud suurmeistreist eeskuju võtta, luua uue, värskelt mõjuva terviku teada-tuntud motiive ja võtteid loovalt kombineerides, ümber mängides ja stamplahendusist hoidudes (teine ja ühtlasi viimane spoilerihoiatus). Siin on väljapeetumal kujul sedasama vaimukat ootuste eiramist, mida ilmutas juba Asteri rabavalt poliit-ebakorrektne intsestilühikas “Johnsonite väike veidrus” (“The Strange Thing About the Johnsons”, netis tervikuna vaadatav.).

“Päriliku” deemonlik-satanistlik põhitemaatika on iseenesest igituttav: kodukäijad, liigedukas spiritism, reaalsuse piiride hajumine, teispoolsuse sissetung siinpoolsusse, seestumine, puhta kurjuse võidukäik, antikristuse sünd – lühidalt idee, et meie metafüüsilist kurjust eitav tavaarusaam tegelikkusest, sensus communis, mida üldiselt tervemõistuslikuks peetakse, on vale. Vähe sellest, võib-olla lausa saatanlik vale, lõks, mille põhjas varitseb kohutav tõde, et elu pole mitte lihtsalt hädaorg, vaid absoluutse kurja kuningriik ja õõvakuristik, millest ei päästa ka surm, sest järgneb veelgi hullem.



Igihaljad õuduskino-trikid on ka näiteks topeltärkamised, võpatamapanevad ehmatused (jumpscare) või niiöelda lögaga löömine (gore): verine vägivald, koolnulaikudes peata laibad. Aster ei lähe siiski lihtsaima vastupanu teed ega keera neid vinte üle, vaid pruugib stammvigureid mõõdukalt, leidlikult, lausa maitsekalt, kui sel puhul sobib nii öelda. Ja sama kindlal käel taaskasutab Aster ka eelmainitud üleloomulikke teemasid, põimides neid psühholoogilise draama ja maisemate foobiate vahele: hirm lähedaste pärast; lapse hirm, et vanemad ei armasta teda; hirm kaotada mõistus ja kontroll oma tegude üle.

“Päriliku” tugevuseks ongi ootuspäratuse kõrval ühelt poolt kõigi filmi ehituskivide ühtlane kvaliteet ning teiselt poolt nende täpselt välja mõõdetud kokkuladumine. Terane stsenaarium, eripärane esteetika, huvitavad osatäitjad, head näitlejad eesotsas Gabriel Byrne’i ja eriti peaosatäitja Toni Collette’iga, kes oma rolli emotsionaalselt avara mänguruumi võimsalt ära kasutab. Sündmustik kulgeb nauditavalt tavatuis suundades ja rütmis, mis meenutab harjumuspärase stsenaarse arengukaare asemel pigem rokkmuusikas, peamiselt indirokis Pixiese-dünaamika nime all tuntud vaikse salmiosa ja valju refrääni kontrasti. Filmi minimalistlik heliriba on parim, mida tänavu olen kuulnud, ja sellel loob Colin Stetson samalaadseid kontraste, eelkõige vastandades süngeid ambient-maastikke vaikusega, mille kõrval kõlab iga krõps kurjakuulutavalt. Nii loo kui muusika põhitoon on tasapisi näriv, aegamööda kasvav kõhedus, mis tipneb paanikas.



Filmi avakaadri matusest saati on selge, et asi pole õige, ja see esiotsa vaikselt hiiliv tunne süveneb esimese tunni jooksul tasapisi, teise tunni jooksul aina sagenevate spurtidega võiduka lõpuni, mis otsad üpris korralikult ja žanripäraselt kokku sõlmib. “Pärilik” pole mingi davidlynchilik psüühilise reaalsuse lagunemine saladuslikeks algosakesteks, millest õdusalt mõistuspärast, koduselt kausaalset puslet enam kunagi kokku ei saa. See on selgepiiriline, alguse ja lõpuga lugu, nagu peavad olema nii üks laiale publikule suunatud õudukas kui ka klassikaline kreeka tragöödia, millest Aster on oma teose puhul samuti rääkinud.

Õuduka puhul paistab antiiktragöödia-seos mitmes paljuski asjakohane, sest tänapäeval viljeldavaist kunstidest tundub hirmufilmi žanr vast kõige sujuvamalt Aristotelese tragöödiateooria reegleile vastavat. Aristotelese järgi on tragöödia aluseks ja hingeks lugu (mythos); kõige olulisem on tegevus (praxis, inglise keeles action), sündmustik ja selle ülesehitus. Lugu peab olema terviklik ja lõpetatud ning kujutama hukatuslikke või piinavaid kannatusi (pathos) nagu surm, suured valud või haavad. Publikus tuleb äratada kaastunnet ja hirmu, mis toob kaasa tunnete puhastumise ehk katarsise. Kannatuste kõrval on tragöödia põhielemendid lugu pea peale keeravad pöörded ja äratundmised, mis on kõige kaunimad, kui nad esinevad korraga.



Antiiktragöödia ja Aristotelese poeetika kuuluvad küll nende kilpkonnade hulka, millele kogu õhtumaise sõnakunsti maailm on juba kaks ja pool aastatuhandet toetunud, nii et vähemal või suuremal määral puudutab tema teooria tervet läänelikku loojutustamise traditsiooni nii kirjalikul kui etendus- ja ekraanikunstide kujul. Ent laia publiku hirmutamine (ja ühtlasi hirmudest vabastamine, hirmude sulgemine turvalisse fiktsiooni valda) on praegu siiski eelkõige õudusfilmi kapsamaa, mida tänane teater kui antiikteatri õigusjärne mantlipärija suurt ei üritagi harida. Või isegi kui üritab ja isegi kui see õnnestub, jääb see üksikürituseks, mis ei saa puudutada suuri hulki nagu vähegi menukas õudusfilm, sest erinevalt antiikajast on teater meie päevil pigem elitaarne nišikultuur, mis jõuab vähesteni.

Õudukaile tüüpiliselt kehtivad “Päriliku” puhul paljud Aristotelese kirjeldatud tragöödia põhijooned: film kujutatab surma ja kohutavaid kannatusi; äratab kaastunnet, sest tegelased pole ei kurjad ega halvad ja nende kannatused on teenimatud; kasutab ootamatuid pöördeid ja äratundmisi, kohutava tõe taipamisi; hirmutab, vastukajade järgi otsustades edukalt. Kuid Asteri debüüt pole kreeka tragöödiaga seotud ainult kaudselt, žanrile üldomaste tunnuste kaudu, vaid tegeleb antiigiga otse, rohkem ja tõsiseltvõetavamalt kui ükski muu siinmail viimastel aastatel linastunud film, välja arvatud ehk Yorgos Lanthimose “Püha hirve tapmine”, millega “Pärilikul” on mõndagi ühist. Mõlemad kasutavad tänapäeva kontekstis õudust äratavaid müütilisi teemasid ja motiive nagu veresüü, inimohvrid, laste ja lähedaste tapmine, ja mõlemad liigitatakse õudukaiks, kuigi Lanthimose külmalt intellektuaalse, pigem häiriva kui hirmutava kunstfilmi puhul võib seda žanrimääratlust vast pidada küsitavamaks kui Asteri puhul.



Mõlema vormilt meisterliku filmi puhul on antiikmütoloogia suhe käesoleva sajandi elutundega üks sisuliselt huvitavamaid jooni. Kristlik või täpsemalt antikristlik, satanistlik mütoloogia ja demonoloogia on ju popkultuuris, eriti õudukais nii põhjalikult tühjaks lüpstud, et midagi vähegi uut ega üllatavat sealt naljalt võtta pole. Ega Astergi ses osas mingit seninägematut põrgujalgratast ei leiuta. Vana-Kreeka mütoloogia seevastu on käesoleva sajandi mängufilminduses üsna kündmata põld, mille poole vaevuvad vaatama peaaegu ainult kitšilikud kostüümikoomiksid ja komejandid – paremal juhul meelt lahutaval, halvemal juhul lihtsalt tüütul ja piinlikul moel. Antiiktragöödia ei pälvi niigi palju tähelepanu. Sel taustal nopivad nii Lanthimos kui Aster uudsus- ja originaalsuspunktid hästi unustatud vanavara üleskorjamise eest.

Lanthimos annab oma filmi antiiktraagilise võtme kätte juba pealkirjas, mis viitab müüdile hellenite kuninga Agamemnoni tütre Iphigeneia ohverdamisest jumalanna Artemisele. Jumalanna nõudis kuningalt seda ohvrit, kuna Agamemnon oli tõurastanud tema püha hirve. Lanthimosel on hirveks südameopil hukkunud patsient, kuningaks kirurg, kelle vea tõttu patsient suri ja kes peab selle lunastamiseks tapma ühe oma pereliikme: naise, tütre või poja. Valik on kohutav ja võimatu, kuid vältimatult vajalik, muidu surevad kõik kolm.



Aster viitab samale müüdile otsesõnu kirjandustunni-stseenis “Päriliku” kulminatsiooni lähedal, filmi viimase veerandi hakul. Tunnis seletab õpetaja, et Agamemnonil polnud valikut, sest Iphigeneia mõrvamine oli jumalate käsk. Tahvlile on kriidiga kirjutatud “karistus toob tarkuse”. Tolle tarkuse või teadmise all on ilmselt silmas peetud valiku puudumise, paratamatuse mõistmist, sest Iphigeneia-tund on kõigest põgus repriis ja meenutus varasemast, pikemast kirjandustunnist filmi esimeses veerandis, kus õpetaja ütleb, et Heraklesel polnud valikut, kuna oraakel on Sophoklesel esitatud mööndusteta. Tahvlil on kirjas “saatuse eest põgenemine”, “teadmise ja vastutuse suhe” ja “ühtki inimest ei saa pidada õnnelikuks, kuni ta pole surnud”. See viimane lause on töötlus Sophoklese tragöödia “Trahhislannad” esimestest värssidest, kus Heraklese abikaasa Deianeira teatab, et hoolimata vanast rahvatarkusest, mille järgi ühegi sureliku kogu elu ei saa enne surma hinnata heaks ega halvaks, teab tema, Deianeira, juba enne surmavalda minekut suurepäraselt, et kogu tema elu on õnnetu ja raske.

Sophoklese tragöödia jutustab vägilase surma loo: pooljumal Heraklese, keda oraakli järgi ükski elusolend tappa ei saa, hukutab kentaur Nessose mürgitatud verre kastetud rüü, mille Deianeira oma mehele igasuguste kurjade kavatsusteta armumaagilise kingina saadab, kui mees endale uue armastuse leiab. Herakles oli kentauri mürginoolega tapnud ja too oli Deianeirale enne surma öelnud, et kui vägilane hakkab teisi naisi vaatama, siis saab Deianeira kentauri haavast võetud vere abil mehe armastuse ainuüksi endale kindlustada. Selgub, et kentaur valetas – hüdramürgi ja verega immutatud rüü kõrvetab kangelast happena, sandistab ta ja valmistab talumatut piina, kuni Herakles laseb end tuleriidal ära põletada, sundides oma poja seda süütama.



Heraklest ei tapnud niisiis mitte ükski elav hing, nagu oligi ennustatud, vaid ammu surnud kentaur, ja tema vaevad said pärast kaheteistkümnendat vägitööd otsa, nagu samuti oli ennustatud. Vaevade lõpp ei tähendanud aga mitte edaspidist õnnelikku elu, nagu kangelane oli arvanud, vaid tema surma. Oraakleil oli õigus nagu ikka, kuid on küsitav, kas neid Heraklese enda tegude, näiteks üleaisalöömise puhul saab tõlgendada igasuguse valiku puudumisena ja näha Heraklest saatuse ohvrina nagu Aster seda koolistseenis teeb. Sophokles rõhutab küll, et Erose vastu ei saa isegi jumalad, inimestest rääkimata, ent jumalaile eesotsas Zeusiga, kelleta ei lenda lindki, heidab tragöödia ette pigem ükskõiksust ja hoolimatust kui surelike kannatuste kuritahtlikku põhjustamist.



Fatalistliku kirjandustunni idee on võetud klassikalisest hakkimisõudukast “Halloween”, mille algul üsna samasugune kirjandustund kinnitab sedasama vältimatu saatuse ideed, kuigi mitte antiikmütoloogiaga seoses. Viimane on Asteri lisandus, kes kasutab oma filmis läbivalt ja võimendatult tundides viidatud müütide ja tragöödiate motiive: mehe tulesurm, mille naine pahaaimamatult põhjustab; naise enesetapp; lapse ohverdamine nii unes kui ilmsi, mille puhul enne filmi algust surnud vanaema on kurjusele ohvriks toonud mitte ainult ühe lapse, vaid lausa kaks järgnevat põlvkonda. Kirjandustunnid annavad neile sündmustele üldistusastme ja selgitavad, et tegu pole juhuslike hälvetega. Heraklese-tunnis jõuab arutelu tõdemuseni, et valiku puudumine teeb loo traagilisemaks, sest kõik toimuv on paratamatu, tegelastel pole vähimatki lootust, nad on nagu etturid mingis kohutavas, lootusetus masinas. See ongi “Päriliku” kreedo. Aster oma filmi sündmustiku üles ehitanud just säärase masinana, mis liigub vääramatult leinast kui üldinimlikust traagikast üleloomulikku põrgusse.

Too fatalistlik nägemus pole mitte niivõrd vanakreekalikus tähenduses tragöödiapärane (tragikos), kuivõrd seotud uusaegse traagikamõiste ja saatusetragöödia ideega, mida antiigis ei tuntud. Korralik saatusetragöödia vajab kahte komponenti, nagu selgitab tragöödiauurija Anne Lill: kõrgemat, inimesest sõltumatut võimu, mis määrab sündmuste käigu, mida miski ei saa muuta, ja inimest, kelle pingutused ei muuda midagi saatuseratta halastamatus liikumises. Modernseks näiteks antiikteemade töötlusest selles vaimus on Jean Cocteau Oidipuse-näidend “Põrgulik masin”, mille motos autor teatab: “Jumalad on olemas – need on kurat.” Saatusetragöödia kontseptsiooni omistamist kreeka tragöödiale võib aga pidada anakronistlikuks võtteks, sest see kannab antiik-Ateena konteksti üle uusaja idee passiivsest kannatusest, mida kreeka tragöödiatekstid ei toeta.



Vaba tahte puudumise, vältimatu kannatuse ja paratamatu huku ideid ei toeta ka praegusaegse lääne kultuuri reibas peavool söö-palveta-armasta-kirjandusest lugematute poplugude ja hittfilmideni, mis kõik kuulutavad, et igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Põrgu vältimatuse ideed ei kinnita praegu isegi paavst, kelle sõnutsi põrgu seisneb jumalaarmu eitamises ja põrgusse ei saadeta, vaid selles viibimine on vaba valik. Samal ajal pole need ideed kultuurist kuhugi kadunud nagu ei kao maailmast kannatus, surm, lein, vägivald, traagika. Kadunud pole ka säärased nähtused nagu usk oraakleisse või veritasusse: ennustajaisse usub või pigem usub neli viiendikku Eesti elanikest, surmanuhtlust peab teatud puhkudel õigustatuks enam kui kaks kolmandikku. Me pole nii modernsed kui ehk sooviksime arvata, ega ka mitte nii müüdikauged. Me tapame endiselt hirvi nii oma mõtteis kui tegelikult. Selle kõigega suhestumiseks, enda üleilmseks ja ajastuüleseks positsioneerimiseks tol tumedal taustal võib abi olla nii antiiktraagikuist kui Lanthimosest ja Asterist.



Sirpi kirjutatud lugu.

"Pärilik" kinodes: Forumcinemas, Apollo, Viimsi, Cinamon Tartu. Hinnanguid: IMDB (7.6/10), Rotten Tomatoes (89%), Chris Reintal, kultuur.err.ee (9/10), Karl-Martin Idol, kinoveeb.delfi.ee.

6. juuni 2018

Tundmatu sõdur / Tuntematon sotilas

"Tuntematon sotilas" / "The Unknown Soldier", Soome 2017. Rež. Aku Louhimies. 135 min.


Meie suviselt tühja täis kinokavade taustal paistab Louhimehe lavastatud Väinö Linna päris peibutav, ja selgus, et mitte ainult mulle. Sõprusse ei õnnestundki avaõhtul pääseda, sealne esikas oli välja müüdud. Solarise Apollo mõnevõrra suuremas saalis pool tundi hiljem siiski ruumi leidus. Seansi juhatas sisse Rain Kooli, kes rääkis, et "Tundmatu sõduri" viiekümnendate ekraniseering on soomlastele olnud üle aegade kõrguv, regulaarselt pühade ajal kedratav monumentum, ja et uue filmi valmimine on seetõttu sama suur sündmus kui eestlaste jaoks oleks uus "Viimne reliikvia". Kujundi poeetilise löövuse huvides jättis Kooli targu mainimata, et erinevalt "Reliikviast" on Linna romaanist vahepeal valminud veel kaks ekraniseeringut - kinofilm kaheksakümnendail ja telefilm nullindail. A noh, eks Louhimehe film ole Soomes suursündmus sellegipoolest, kõigi aegade vaadatuim ja puha.



Kodumaal on Linna sõjaromaan rahvuslik tüvitekst, ja küllap seetõttu paistab Louhimies eeldavat, et publik valdab teksti ja teemat vabalt. Sestap pole ta sissejuhatuse ega ekspositsiooniga eriti jantima vaevunud, vaid enam-vähem kohe kukuvad kaugel ekraanisügavuses aeg-ajalt vilksatavate anonüümsete, pelgalt markeeritud venelastega vastastikku paugutama pea sama anonüümsed soomlased. Viimaseid näeb küll suuremas plaanis, aga läheb ikka päris pikalt, enne kui ühtlasest massist hakkavad mõned karakterid eristuma. Ja selle aja peale oli juba jõudnud õige igav hakata.



Lahingutegevus on iseenesest korrektselt üles võetud: püssid pauguvad, granaate, mürske, pori, tuld ja tõrva lendab, kaamera hüppab, paar toimivat tankigi on kurjaks aetud. Spielberglik-nolanliku kliinilise veretuse teed pole õnneks mindud. Ei midagi ootamatut ega teab mis värsket, ent kui mitte olla liiga palju sõjafilme näinud, siis normaalne madin, võib ehk muljet avaldada. Vaatajal, kel säärast privileegi pole, võib aga olla lihtsalt okeist käsitööst suht raske rõõmu tunda, olgugi taplemine filmi tugevaim osa.

Hoopis kitsamad lood on kaasaelatavate tegelastega. Peale Rokka (Eero Aho) ei jäänud siit suurt keegi meelde, kusjuures nii teda kui väheseid teisi eristuvaid kujusid on sõdimisväliselt esitletud sedasorti stampidega, mis mu madalavõitu klišee-valuläve kõrges kaares ületavad, nagu ka trafaretne, veerides emotsioone dikteeriv heliriba. Ja oma ühtlaselt tasapaksu venimise kohta on film tüütult pikk hoolimata sellest, et meil siin näidatakse tublisti lühendatud varianti. Originaal kestab kolm tundi. Teoreetiliselt on muidugi võimalik, et kärbitud versioonist on just huvitavamad osad välja lõigatud.



Kui nüüd meenutama hakata, siis Louhimehe looming on pärast võluvat "Paha maad" tasapisi, kuid järjepidevalt alla käinud. "Tundmatu sõdur" jätkab samal kursil. Tie pohjoiseen, hehe.

No mitte et see film nüüd üldse vaadata ei sünniks. Kohustusliku kirjanduse ja rahvusliku ajaloomüüdi kohustusliku ekraniseeringuna ilmselt täidab militaarpatriootliku niši ära nagu meil Nügase "Nimed marmortahvlil" ja "1944". Kuid ähmase mälestuse põhjal kalduks vist isegi viimast Louhimehe taiesele eelistama. Samas neid käputäit soome sõjafilme, mida varem olen nägema juhtunud - kaasa arvatud toda eelmist, Rauni Mollbergi "Tundmatut sõdurit" -, eelistaks kõhklemata.

A noh, eks suveajal ole seebikas ka praad või umbes nii. Kaitseministeeriumile ja kindralstaabile kindlasti meeldib.


"Tundmatu sõdur" kinodes: Sõprus, Artis, Forum, Apollo, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (8.1/10), Sten Kohlmann, ÕL (8/10), Erkki Bahovski, PM.

7. mai 2018

Eks ja vägivald: Hooldusõigus / Jusqu'à la Garde / Custody

"Jusqu'à la Garde" ("Custody"), Prantsusmaa 2017. Rež. Xavier Legrand. 93 min. (Teine kord sest filmist kirjutada, esmamulje on siin.)


Vägivald on mitte ainult kõikvõimaliku kunsti, vaid ka meedia leivanumbriks olnud kauem kui eakaimadki meist mäletavad. Meie vaimne ruum, milles me elame ehk enamgi kui füüsilises – komberuum, kui soovite – on vägivalda ja selle kajastusi tulvil ning kohati võib tekkida tunne, et oleme ammu jõudnud küllastumise, immuniteedi ja ükskõiksuseni. Pidevalt, iga issanda päev sõditakse kuskil, inimesi lastakse õhku, pekstakse, tapetakse, vägistatakse. See on rutiin. Midagi pole lisada, kõike on juba tehtud, näidatud ja räägitud.

Too tuimestumise-tunne on mõistagi petlik ja läheb ruttu üle, sest inimvõimeil ei paista olevat piire ei vägivalla ega ka selle kujutamise ja käsitlemise alal. Ikka suudetakse üllatada, nii halvas kui heas. Ja kui iga otsene eluline kokkupuude vägivallaga paratamatult rabab, puudutab, sööbib mällu, jätab jälje, haavab, armistab, siis iga värske kunstiline vaade vägivallale võib mõjuda vaat et samal moel, ainult et see mõju võib heal juhul olla pigem positiivne, tervendav. 39-aastase prantslase Xavier Legrand’i täispikk debüütmängufilm “Hooldusõigus” ongi selline vaade.



See räägib perevägivallast, kuid pole siiski vägivallafilm, pole teos, mis püüaks publikut šokeerida füüsilise julmuse ohjeldamatu eksponeerimisega. Säärane vaoshoitus on teretulnud, sest šokitaotluslik vägivallakunst, mida filmide kujul on näiteks HÕFFil massiliselt nähtud, kipub tihtipeale jätma pigem autorite kavatsustele vastupidist, mitte õõvastavat ega vapustavat, vaid eelkõige igavat ja tüütut muljet, olgu need nii transgressiivsed kui tahes. Näiteks sellised artefaktid nagu “Serbia film” (“Srpski film”) või “Untitled 12” on kokku klopsitud paari nii algelise tehte ja parameetri abil, et kahtlemata suudaks tehisintellekt juba oma tänasel tasemel, tehno-singulaarsusest alles Hawkins teab kui kaugel olles, neid miljon tükki tunnis toota, kui vaid tellimust oleks. Õnneks vist ei ole.

Sedasorti transgressiivsusel on kalduvus manduda vägivallapornoks, millel on ettearvatavuse kõrval ka tõsiseltvõetavuse probleem: ultravägivald – et kasutada Burgessi suurepärase romaani “Kellavärgiga apelsin” ja Kubricku samanimelise filmi terminit –, pole siit ilmast, samuti nagu seda pole multifilmide, hollivuudi või arvutimängude vägivald. Miks peaks siis sellest hüperboolsest sonimisest morjenduma? See kõik toimub ju teisal, väljamõeldud maailmas, väljamõeldud tegelastega, kes eksisteerivad ainult kellegi pahelises fantaasias. Ja isegi kui nad on olemas, siis ikkagi kusagil mujal, seitsme maa ja mere taga, neid tegusid teevad teised, need asjad juhtuvad teistega. Mis meil sellega pistmist.



“Hooldusõigus” seevastu on terav ja valus just oma rõhutatud siinpoolsuses, argisuses, tavalisuses. Siingi on vägivalla ja õõva allikaks Teine (L’Autre), kuid too Teine on harilik inimene meie seast. Ja traumaatilise lahkumineku lugu, milles kannatavad nii täiskasvanud kui lapsed, on igapäevane, lausa triviaalne. Meil Eestis lahutatakse teadupärast enam kui pooled abieludest ning lähisuhtevägivaldki on märksa laiemalt levinud kui me tunnistada tahaksime. Peab ilmselt olema peast Põlluaas, et probleemi täiesti eitada või üritada seda meeleheitlikult eemale projitseerida, kultuurilise Teise kaela ajada.

Mitte et meil neist eitajaist ja projitseerijaist puudust oleks, mõnedki neist elukutselised vihaõhutajad, mis on omamoodi loogiline ja harmooniline, sest eks ole viha ja vihkamine üks vägivalla põhiallikaid. Ka traditsiooniline abielu, mida samad tegelased palehigis kujuteldavate vaenlaste ja ohtude eest kaitsevad, on pahatihti läbi aegade traditsiooniliselt vägivaldne olnud ning, nagu kõnealune näidegi, on ka tänapäeval – kuid millest pole kombeks rääkida, sellest tuleb vaikida, ja kui ei räägita, järelikult pole olemas. Paljude trad-konservide puhul ei pruugi siin tegu olla isegi mitte niivõrd silmakirjanduse, kuivõrd enesepettusega. Too pettus sarnaneb aga nagu kaks tilka verd, hirmuhigi ja pisaraid selle psüühilise mehhanismiga, mille näitamisele keskendub Legrand ekraanivägivalla demonstreerimise asemel.



“Hooldusõiguse” lugu on järg lahkuminekule, mida Legrand kujutas oma päris esimeses linateoses, Oscarile nomineeritud lühikas “Enne kõige kaotamist” (“Avant que tout perdre”, 2013). Samu peategelasi kehastavad siin valdavalt samad näitlejad. Tolles lühifilmis ei näidanud Legrand üldse mingit vägivalda, kuid oskas sellegipoolest veenvalt luua vägivallast tingitud ohu, pinge ja väljapääsmatuse tunde. Täispikas kehtestab ta selle ahistava atmosfääri veel põhjalikumalt ja jõulisemalt. Vägivald võib olla lahkumineku põhjus, kuid ei pruugi lahkuminekuga lõppeda.

Ühelt poolt on see euroopalikult realistlik, psühholoogiliselt terane vendi Dardenne’ meenutav draama. Selle tagasihoidlikud poolteist tundi on üles võetud napis, kaines, dokumentalistlikus stiilis, mis loob vahetu elupildistuse mulje. Põhijoontes üsna lihtne ja sirgjooneline lugu on jutustatud paljuski pelgalt vihjetena, üle seletamata, vaatajat alahindamata. Mõnedki kaadrilahendused on silmapaistvalt leidlikud, kuid ei mõju tehnilise vigurdamisena. Taustamuusika puudumine laseb emotsioonidel vahetumalt esile pääseda ja tõstab esile üheainsa loo: sünnipäevapeol lauldud “Proud Mary”, mis võiks olla pelgalt idülliline vahepala, hingetõmbepaus tragöödias, kui tegelased ei esitaks seda duetina Ike ja Tina Turneri versioonis, kelle abielu on lisaks muusikale tuntud just perevägivalla poolest.



Teisalt töötab “Hooldusõigus” haruldaselt tõhusa, lausa kehaliselt raputava põnevikuna, kolmandaks katastroofifilmina suhete kohutavast pikaleveninud kollapsist. Kokku päris eriline, kindlasti kogemist väärt kooslus isegi neile, keda juba sõnapaar “euroopalik draama” miskipärast haigutama ajab.

Kuid filmi ehk kõige tugevamaks osaks pean ma just jubeda õhkkonna ja seda loova mõttemaailma realistlikult üksikasjalist välja joonistamist, mida muidu paljuski sarnases lühifilmis veel polnud. Too jäi vaid momentvõtteks olukorrast, siin aga ilmneb ajapikku, kuidas füüsiline vägivald on kõigest jäämäe tipp, väike osa tollest atmosfäärist ja psüühilisest sõlmest, millest vägivald loogiliselt, vaat et paratamatult sünnib.



Selle sõlme põhijooned on sisemine ebakindlus, enesepõlgus ja nendega seotud võimuiha: ületamatu alaväärsustunne, suutmatus ennast valitseda või isegi taluda tekitab vastupandamatu tungi kehtestada täielik kontroll lähedaste üle, lootuses leida seeläbi positiivset tagasisidet, eneseväärikust, mida iseendast leida ei osata. Kui see juba eos võimatu missioon paratamatult läbi kukub, näeb agressor ennast ohvrina, haletseb end pisarateni ja leiab, et kui teised tema agressiivsuse eest põgenevad, siis tehakse sellega eelkõige talle ülekohut ja haiget, kahtlemata sihilikult. Ta tõepoolest kannatabki selle kõige pärast, on õnnetu, ent see märtripoos annab talle õigustuse vastata omalt poolt ükskõik kuidas, lõputult eskaleerida nii vaimset kui füüsilist vägivalda – sest mida ta ka ei teeks, see on tühi-tähi võrreldes sellega, kuidas teda ennast on haavatud. See oleks justkui loomulik, normaalne reaktsioon, nagu ka ohjeldamatu armukadedus, jälitamine, vägisi kinni hoidmine ja nii edasi. Süüdi peavad alati olema teised, sest enda süütunne on nii suur, et seda ei jõuaks ilmaski ise kanda, seda ei tohi endale hetkekski tunnistada. Ja kuna endale valetamine on hädavajalik, tuleb teistele valetamine, salgamine ja mitmepalgelisus juba iseenesest, nagu püssist.



Poliitilisel ja ühiskondlikul tasandil nimetatakse sellist pahupidi põhjendamist Orwellist saati kaksisoimaks (doublethink), mille kohta nii globaalseid kui kohalikke näiteid on ridamisi varnast võtta. Mikrotasandil, üksikisiku ja perekonna tasandil toimib see ennastõigustav tagurpidiantsla samamoodi. Kõrvalseisjad ei pruugi üldse märgata ega teada saadeski uskuda, mis on toimunud potjomkinliku fassaadi varjus. Igati tore, normaalne inimene, tubli kolleeg, hea kaaslane, mis te nüüd, ei või olla.

Võimalik, et sügavamale kaevudes leiakski teisi süüdlasi nagu vägivaldsed vanemad, tänu kellele inimene peab vägivalda selle kõigis vormides lähisuhete loomulikuks, vältimatuks osaks. Täiskasvanu puhul jääks siiski küsimus, mis vanuseni saab vastutust oma tegude eest vanemate kaela ajada. Ent säärase tausta olemasolust sõltumata võib too infantiilne enesekesksus, empaatiapuudus ja ohjeldamatus palju kurja teha ning teebki, kui see täiskasvanus ilmneb, nagu me ka filmis näeme. See lootusetu, mingist east alates juba ilmselt pöördumatu emotsionaalne ebaküpsus võib ühtviisi avalduda mõlema soo puhul, luues üdini mürgise õhkkonna, psüühilise põrgu, kus on talumatu viibida nii teistel kui selle loojal endal. Tollest talumatusest võrsubki vägivald.



Ajal, mil meil perevägivallast üha enam avalikult räägitakse, on “Hooldusõigus” mitte ainult meisterlik, vaid ka aktuaalne vaatamine ning tummine panus diskussiooni. Filmis kujutatud olukorrad, õhkkond ja psüühiline konstruktsioon pole mingid väljamõeldised või libauudised kuskilt kaugelt. See pole ka mingi harvaesinev psüühikahäire ega müstiline seestumine nagu Kubricku “Hiilguses” (“The Shining”), mida Legrand on ühe eeskujuna maininud. See ei ole võõras mure. Säärased inimesed elavad siinsamas, meie keskel. Võib-olla teate isegi mõnda. Ja võib-olla teate, aga pole osanud ära tunda.

Valdav enamus neist inimestest ja nende lähedastest, kel sellest filmist kõige rohkem kasu võiks olla, seda ilmselt iial ei vaata. Võib aga ehk hellitada lootust, et mõni ikkagi satub nägema, puhastub tänu kaastundele ja hirmule sellistest kannatustest ning seeläbi on vägivalda edaspidi veidigi vähem. See oleks suur asi.



Lugu ilmus ka KesKusis.


"Hooldusõigus" kinodes: Sõprus, Artis. Hinnanguid: IMDB (7.8/10), Rotten Tomatoes (94%), Tristan, ERR (tõsiselt hea)