12. jaan 2019

Igaviku väravas / At Eternity's Gate

"At Eternity's Gate", USA-UK-Prantsusmaa 2018. Rež. Julian Schnabel. 110 min.


Eelkõige on see kõndimisfilm. Põhiosa kahest tunnist marsib Willem Dafoe ringi kui kurjast vaimust vaevatu, merehaigelt kõikuv käsikaamera tihedalt kannul. Taustal rõhutavad lõputut traagikat klaver ja viiul. Väga kena ja kunstipärane, aga mida ma siit teada sain? Et Van Gogh oli Geniaalne Kunstnik, kelle elu oli väga raske, sest kaasaegsed ei mõistnud teda. Mnjah, kes oleks seda osanud arvata. Umbes nii mõtlesid vist ka need inimesed, kes enne festivaliseansi lõppu saalist lahkusid. Neid oli omajagu, aga eks saal oli ka suur.

Dafoe osatäitmine on iseenesest hea ja pilt ilus, kuid küsimus filmi vajalikkusest jäi minu kui vaataja jaoks vastuseta. Tore, et Schnabel ja tema operaator Benoît Delhomme said end välja elada, aga selle vaatamisele kulunud kahest tunnist oli ikka natuke kahju. Tubli poole sellest ajast mõtlesin, kui hea meelega vaataks pigem sellist kunstnikubiograafiat, mis ei seisneks põhiliselt ilulemises ja hardas õhkamises romantilise geeniusekujutelma ümber. Kuidas tahaks näha müütide raputamist, mitte nende lõputut kordamist. Ent impressionistide puhul on selleks vist vähe lootust.




"Igaviku väravas" kinodes: Artis, Forumcinemas, Apollo. Hinnanguid: IMDB (7/10), Rotten Tomatoes (81%), Kristina Herodes (PM), Harrastuskriitikud (4.5/5).

2. jaan 2019

Aasta filmid 2018

Hea filmiaasta oli, tublisti etem kui eelmine. Küllap ei viitsiks edetabeleid koostada, aga aastavahetuseti mõnelt poolt küsitakse ja midagi sai vastuseks ka kokku klopsitud. Olgu need siis juba siin ka.


Eesti filmid ehk Neitsi Maali

1. Seltsimees laps. Rež. Moonika Siimets.
2. Rodeo. Rež. Raimo Jõerand, Kiur Aarma.
3. Teofrastus. Rež. Sergei Kibus.
4. Vello Salo. Igapäevaelu müstika. Rež. Jaan Tootsen.
5. Tõnu Kõrvits. Lageda laulud. Rež. Marianne Kõrver.





Muud filmid

Filmiajakirjanike Ühingu ja ERR kultuuriportaali aastaküsitluste reeglite järgi võtsin tänavu esilinastunud kraami kõrval arvesse ka neid aasta jooksul meie kinolevis näidatud asju, mis kannavad eelmist aastanumbrit. Nii et osalt on see pooleteise-kahe aasta tabel.

1. Kolm reklaamtahvlit linna servas ("Three Billboards Outside Ebbing, Missouri"). 2017, rež. Martin McDonagh.
2. Piir ("Gräns"). 2018, rež. Ali Abbasi. Meie kinodes 15.02.2019.
3. Süüdlane ("Den skyldige"). 2018, rež. Gustav Möller.
4. Hooldusõigus. ("Jusqu'à la Garde"). 2017, rež. Xavier Legrand.
5. Dogman. 2018, rež. Matteo Garrone.
6. Soosik ("The Favourite"). 2018, rež. Giorgos Lanthimos. Meie kinodes 18.01.2019.
7. Maja, mille Jack ehitas ("The House That Jack Built"). 2018, rež. Lars von Trier.
8. Ameerika impeeriumi langus (“La chute de l'empire américain”). 2018, rež. Denys Arcand.
9. Nähtamatu niit ("Phantom Thread"). 2017, rež. Paul Thomas Anderson.
10. Poevargad ("Manbiki kazoku"). 2018, rež. Hirokazu Kore-eda.



11. Utoya, 22. juuli ("Utøya 22 juli"). 2018, rež. Erik Poppe.
12. Õnnelik Lazzaro ("Lazzaro Felice"). 2018, rež. Alice Rohrwacher. Praegu kinos.
13. Täht on sündinud ("A Star is Born"). 2018, rež. Bradley Cooper.
14. Black Mirror: Bandersnatch. 2018, rež. David Slade.
15. Free Solo. 2018, rež. Elizabeth Chai Vasarhelyi, Jimmy Chin.
16. Nico, 1988. 2017, rež. Susanna Nicchiarelli.
17. Vee puudutus ("The Shape of Water"). 2017, rež. Guillermo del Toro.
18. Pidu ("The Party"). 2017, rež. Sally Potter.
19. Solvang ("Qadiyya raqm 23"). 2017, rež. Ziad Doueiri.
20. Pärilik ("Hereditary"). 2018, rež. Ari Aster.



21. Reisisiht - pulm ("Destination Wedding"). 2018, rež. Victor Levin.
22. Püha hirve tapmine ("The Killing of a Sacred Deer"). 2017, rež. Giorgos Lanthimos.
23. Whitney. 2018, rež. Kevin McDonald.
24. Kiskja. ("The Predator"). 2018, rež. Shane Black.
25. Eraelu ("Private Life"). 2018, rež. Tamara Jenkins.
26. Sinu nägu ("Ni De Lian"). 2018, rež. Tsai Ming-liang.
27. Uju või upu ("Marche ou crève"). 2018, rež. Margaux Bonhomme.
28. Kapernaum ("Capharnaüm"). 2018, rež. Nadine Labaki.
29. Suspiria. 2018, rež. Luca Guadagnino.
30. Külm sõda ("Cold War"). 2018, rež. Paweł Pawlikowski. Meie kinodes 18.01.2019.



31. Lady Bird. 2017, rež. Greta Gerwig.
32. The Ballad of Buster Scruggs. 2018, rež. Ethan Coen, Joel Coen.
33. Kutsu mind oma nimega ("Call Me by Your Name"). 2017, rež. Luca Guadagnino.
34. Tüdruk ("Girl"). 2018, rež. Lukas Dhont.
35. Metsikud ("Firecrackers"). 2018, rež. Jasmin Mozzafari.
36. Venom. 2018, rež. Ruben Fleischer.
37. Ingel ("Un Ange"). 208, rež. Koen Mortier.
38. Lajko - mustlane kosmoses. ("Lajko: Cigány az ürben"). 2018, rež. Balázs Lengyel.
39. Roma. 2018, rež. Alfonso Cuarón.
40. Mercury 13. 2018, rež. David Sington, Heather Walsh.

29. dets 2018

Õnnelik Lazzaro / Lazzaro Felice / Happy as Lazzaro

"Lazzaro Felice" / "Happy as Lazzaro". Itaalia-Šveits-Prantsusmaa-Saksamaa 2018. Rež. Alice Rohrwacher. 130 min.


Võluv vahemereline realism kohtub reipalt tänapäevase mõistujutuga. Tore ja ootamatu asi, mõjub tänu külakeskkonnale ja värvikaile tegelaskujudele vähemalt sama esteetiliselt nauditava, värske ja autentsena kui Rohrwacheri eelmine täispikk "Imed" ("Meraviglie"). Aga sisu oleks tema uues filmis justkui eelmisest rohkem - lisaks nauditavalt dokumentaalsena mõjuvale keskkonnale ka ühiskonnakriitiline iva ja küsimus headuse võimalikkusest tänapäeval.

Lazzaro, kelle ilmsüüta pilgust vaatavad vastu vürst Mõškin, Feliks Õnnelik ja Squirrel, oleks eestipärasemalt Laatsarus. Piiblis on kaks sellenimelist tegelast. Esiteks rikka laualt pudenenud leivaraasukestest toituv vaene, kes istub pärast surma Aabrahami süles, samal ajal kui rikas piinleb põrgus. Ja teiseks too Laatsarus, kelle Jeesus surnuist äratas. Mõlemad puutuvad asjasse.

"Õnnelik Lazzaro" on mitmes mõttes kõrvutatav Kore-eda "Poevarastega": nii temaatika, humanismi ja pehme huumori poolest kui ka ühe filmiaasta tipuna. Kore-eda pälvis kevadel Cannes'is Kuldpalmioksa, Rohrwacher sai seal parima stsena preemia.




"Õnnelik Lazzaro" kinodes: Sõprus, ArtisElektriteater. Hinnanguid: IMDB (7.7/10), Rotten Tomatoes (89%), Taavi Hallimäe (kultuur.info), Tristan Priimägi (ERR, video).

28. dets 2018

Poevargad / Manbiki kazoku / Shoplifters

“Manbiki kazoku” / “Shoplifters”, Jaapan 2018. Režissöör-stsenarist Hirokazu Kore-Eda. 121 min.


Õnnestunud vargus tõstab tuju,” nentis Truman Capote “Hommikueines Tiffany juures”. Rõõm kordaläinud poevargusest oli üks esimesi asju, mida tema minajutustaja Holly Golightlylt õppis. Filmivallas püsib sel emotsioonil terve heist movie ehk varguskino žanr, kuhu Hirokazu Kore-eda “Poevargad” siiski ei kuulu, ehkki algab eduka vargusega.



Kore-eda filmi originaalpealkiri on nii rahvusvahelisest pealkirjast kui eesti tõlkest veidi täpsem ja huviäratavam. On üks asi rääkida pisikurjategijaist, teine asi tervest poevaraste perekonnast, mida “Manbiki Kazoku” otsetõlkes tähendab. On ju poevargus suhteliselt väike patt, mis ei tundu esmapilgul kuigi kõneväärne. Kraad raskem üleastumine kui õunaraksus käimine, aga mis siin ikka öelda peale selle, et ärge nii tehke, lapsed, ei ole ilus.

Peretäies pikanäpumeestes seevastu on juba haaret ja intriigi. Siit aimub sedasorti lühist või ootamatut kujundit, mida Kivisildnik nimetab poeetiliseks ussiauguks: ühelt poolt perekond kui põhiseadusse raiutud ühiskonna alustala, peaaegu pühadus, mida kaitsta; teiselt poolt vargus kui taunitav õigusrikkumine, mida karistada ja välja juurida. Vargapere on miskit pidi paradoksaalne, ebapüha perekond.

Ent Kore-eda pealkiri pole niivõrd kujund ega metafoor, kuivõrd võtab filmi teemad lühidalt kokku: eelkõige on see perefilm, mille fookuses on pereliikmete, kolme põlvkonna omavaheliste suhete kõrval vaesus ja kahtlased sissetulekuallikad, eeskätt vargused. Kore-eda käsitleb seda kõike endale iseloomuliku leidlikkuse, pehme puudutuse ja kerge huumoriga, nii filmi tegelasi kui vaatajat soojalt ja sõbralikult koheldes. Tema käekirja on kiusatus nimetada jaapanlikuks, sest säärane õrn realism on sealtkandi kinole vähemalt sama iseloomulik kui rahvusvahelises popkultuuris ja meilgi märksa laiemalt tuntud ja mõjukamad jaapani žanrid nagu tehnoulme, fantaasia, ultravägivald ja horror.

Meie kinodesse jõuavad Jaapani filmid üldiselt harva, kuid peamiselt tänu festivalidele on ka neid lüürilisi draamasid vahetevahel siiski näha saanud – lisaks Kore-Eda varasematele asjadele meenuvad näiteks Takeshi Kitano “Kikujiro suvi” ja Naomi Kawase “Vaga vesi”, aga ka animed nagu vanameister Hayao Miyazaki “Tuul tõuseb” ning tema poja Gorō Miyazaki “Moonikünka nõlvadel”.

Neid erinevaid Jaapani argirealismi esindajaid ühendab mu silmis leebe humanism ja zen-rahu – mitte sissepoole, maailmast eemale pöörduv meditatsioon, vaid igapäevase inimolu vaatamine virgelt, avasilmi, viha, hukkamõistu ja eelarvamusteta. Täpne, vaoshoitud, vaikne minimalism, liigsest loobumine, piirdumine hädavajalikuga, loetud kindlakäelised pintslitõmbed, mis pääsevad selgelt mõjule, sest nende õmber on palju õhku. Olemise kuidagi talutav kergus ka kõige raskemail hetkil.

Mu orientalistika ja japanistika vallas harimata ettekujutuses seostub see kõik säärase jaapanipärase tunnetusega, mida kirjanikest esindavad näiteks Kazuo Ishiguro ja Haruki Murakami. Ning mis viimasesse puutub: kuigi Kore-eda räägib hoopis muust ja hoopis teisiti, leian temast murakamilikku nõtkust ja elegantset kulgu hoopis rohkem kui korealase Lee Chang-dongi tänavusest kõrgelt kiidetud ja pärjatud Murakami-ekraniseeringust “Põlemine”.



Jutuks olnud jaapanlikkus tundub üsna hästi mahtuvat wabi-sabi mõiste alla. See on olemise ajutisust ja ebatäiuslikkust pühitsev traditsiooniline jaapani esteetika, mille tunnused on wiki järgi asümmeetria, lihvimatus, lihtsus, ökonoomsus, kasinus, tagasihoidlikkus ja intiimsus. Kore-eda loomingu puhul tundub wabi-sabi sobivat kirjeldama mitte ainult vormi, vaid ka sisulist, eetilist plaani. Tema tegelased ja nende teod on täiusest kaugel, kuid just tänu oma ebatäiuslikkusele on nad inimlikud, ligipääsetavad ja armsad. Hea ja halb, must ja valge on elulähedaselt põimunud, tekkivate mustrite üle otsustamine jääb vaataja hooleks.


Pereväärtuste kaitsel
Justkui sedasama wabi-sabi vaimu järgides ei tüki Kore-eda ka loosungeid lehvitama ega publikule oma seisukohti peale suruma, vaid küsib pealtnäha lihtsat, elulist lugu jutustades mõistete ja ideede sisu järele. Ta dekonstrueerib tasapisi, kuid mitte sihiga midagi maatasa teha või päris pea peale pöörata, kõige tühisust ja inimeksistentsi üleüldist kõledust ja lootusetust kuulutada – pigem püüab ta stampide taha vaadates mõisteile positiivset, usaldusväärset ja kasutatavat sisu tagasi anda. “Poevarastes”, nagu mitmes varasemaski filmis, uurib ta sel moel eelkõige perekonda ja pereväärtusi. Milles seisneb perekond, milles on selle väärtus?

Küllap tänu kevadel Cannes’is saadud Kuldpalmioksale on “Poevargad” meilgi meeldivalt palju vastukaja pälvinud. Pea kõik arvustajad on märkinud filmis kujutatud pere ebatavalisust. Tõepoolest, vargapere on formaalselt ebatraditsiooniline ja üpris ebatäiuslik, seda nii tervikuna kui ka selle liikmeid ükshaaval vaadates, vähemalt mis puutub täiskasvanuisse, kelle eeskujul lapsedki libedale teele kalduvad. Niiöelda lapsed, niiöelda vanemad ja niiöelda vanaema pole omavahel sugulasedki. Nad ainult elavad koos, ja mitte just seaduskuulekalt: kõik nad on vargad või sulid, peretütre rollis seksitöötaja Aki ehk välja arvatud.

Taavi Hallimäe arvab, et Viktor Orbánile, Helmedele või Vooglaid-Järvidele selline film ei meeldiks. Võib olla, aga võib ka olla, et tõlgendajad, nende seas ma ise, tahavad Kore-eda filmist välja lugeda reljeefsemaid, ühesemaid poliitilisi seisukohti kui režissöör sinna on soovinud panna. Kore-eda on ikka pidanud ja peab siingi au sees väärtusi, milles pole põhimõtteliselt midagi ebatraditsioonilist: hoolivus, armastus, üksteise hoidmine. Väärtusi, mille vastu kõige vähem tohiksid olla need, kes nagu eeloetletud peavad end kristlike traditsioonide kandjaiks.

Kas veresugulus on nende väärtuste tagaja? Kahtlemata mitte. Võtame näiteks hoolimatud või lausa lapsi väärkohtlevad vanemad, keda on omajagu. Sellistel puhkudel, millest ühte näeme ka filmis, võib hooliv kasuvanem olla lapsele parem kui lihane vanem. Teisalt on hoolimatuid lihaseid vanemaid ikkagi vähem kui neid, kes oma lapsi armastavad ja hoiavad, ning pole põhjust arvata, et Hallimäe mainitud persoonid viimaste hulka ei kuulu.



Nii et kui jätta kõrvale mõne inimese antikristlik kihk ligimese üle kohut mõista ja pühas vihas kive loopida, ja mõelda pereväärtustele, millest suurim on armastus, ei tohiks kellelgi midagi “Poevaraste” vastu olla. See on kahtlemata jõuluaega sobiv film mitte ainult perekeskse armastussõnumi, vaid ka teise põhiteema, vaesuse empaatilise kujutamise poolest.

Kõigi maade poevargad ei ühine
Vaesus polegi rõve, kirjutab Hendrik Alla oma arvustuses, viidates Esto-TV aastatega üha aktuaalsemaks muutuvale satiiriklassikale “Vali kord!”. Ingliskeelses kultuuriruumis seostub Kore-eda filmi pealkirjaga esmalt The Smithsi singel, mis kutsus kogu maailma poevargaid ühinema. Paul Emmetti arvustus jõuab selle juurest loogiliselt välja kollaste vestide ja revolutsiooniootuseni. Meile kui eurooplastele tundub “Poevaraste” väljapääsmatu viletsus sama karjuvalt ebaõiglane kui De Sica, Ken Loachi või vendade Dardenne’ide filmides nähtu. No pasarán, selline olukord ei tohi ega või kesta, me ei saa siit jõuda kuhugi mujale kui olukorrani, kus alamkihid enam ei taha ja ülemkihid ei saa vanaviisi jätkata.

Siingi ei lähe Kore-eda ise nii kaugele, ei muutu otsesõnu poliitiliseks. Tema poevargad on valmis vaguralt leppima sellega, et jäävad tööõnnetuse tõttu ilma juhutööst ja seeläbi igasugusest sissetulekust, sest tervisekindlustust pole. Nad ei loodagi ilutulestikku näha, vaid tunnevad tagasihoidlikult rõõmu selle paukude kuulmisest. Nad ei mõtle, et ühiskondlikud olud võiksid olla teistsugused või paremad kui nad on. Ja võib-olla on nad selle alandlikkuse läbi veidi õnnelikumad või vähemalt lootusrikkamad, elades oma elu rusikat taskus hoidmata. Aga Kore-eda ei väida, et seegi oleks lahendus.

Mis puutub vargustesse ja muudesse sulitempudesse, siis Kore-eda paistab küsivat, kas need võiksid mingeil tingimustel olla õigustatud, just nagu ta oma eelmises filmis “Kolmas mõrv” küsis, kas ja mis tingimustel me mõrvas süüdistatu õigeks mõistaksime. Vaataja võib olla valmis poevarastele rohkem mööndusi tegema kui tegelased ise. Nad ei ole oma seisuse üle uhked vargaseaduse järgijad, vaid teavad väga hästi, et nende tegevus on vale, läänelikus mõistes patt, ja võtavad süü omaks, lootmata, et nende paremad teod võiksid halvemaid välja vabandada. Nad õpetavad lapsed varastama ainult sellepärast, et ei oska neile muud õpetada, ja tunnevad, et lapsed vääriksid neist paremaid vanemaid.

Vaatajana ei tahaks kuidagi olla nii karm ei nende ega laste vastu. Nad pole ju sugugi halvad inimesed, vaid kõigest kitsikuses, mis neid halvale teele sunnib. Ka võiks nende vargusi tõlgendada omamoodi vaikse vastuhakuna rõhuvale tegelikkusele. Aga eks ole seegi tõlgendus mõneti kunstlik tuletis väga loomulikult ja sujuvalt kulgevast loost, mille Kore-eda püsinäitlejad koos võluvate uustulnukaist lastega vahetult elusaks mängivad. “Poevargad” pole mõni teoreetiline konstrukt, kunst kunsti pärast, sümbolitega žongleerimine või oma ülierudeeritud nabavilla näppimine nagu, ütleme, von Trier. See on inimeste film, inimestele. Rohkem selliseid.



Müürilehte kirjutatud lugu.


"Poevargad" kinodes: Sõprus, Artis, Elektriteater. Hinnanguid: IMDB (8.1/10), Rotten Tomatoes (99%), Taavi Hallmäe (kultuur.info), Filipp Kruusvall (ERR, video), Hendrik Alla (PM), Paul Emmett (Sirp), Sten Kauber (EPL).

14. dets 2018

Suspiria

"Suspiria", Itaalia-USA 2018. Rež. Luca Guadagnino. 152 min.


Taaskasutan laisalt varemöeldut: haruharva tuleb ette, et uusversioon ületab originaali, kuid seekord on nii läinud: mullu ilusa arenguromansiga "Call Me By Your Name" loorbereid kogunud Luca Guadagnino uus "Suspiria" ületab giallo-klassiku Dario Argento neljakümne aasta tagust originaali enam-vähem iga kandi pealt.

Argento paistab praeguseks kämbina, mis jätab oma ketšupikülluses pigem jabura kui õudse mulje. Guadagnino on tänapäevasel tasemel, veelgi väljapeetumalt kujundatud ning toimib lisaks tõsisemaltvõetavale kõhedusele enamais mõõtmeis - alates ajaloolisest taustast ning lõpetades näitlejatööde ja veteran-raadiopea Thom Yorke'i heliribaga, mis on omaette kuulamisväärsus. Peen ja kena nikerdus on see film, vaata kust otsast tahes.

Mõlemad "Suspiriad" tõukuvad inglise oopiumisööjast Thomas De Quinceyst, kelle tasapisi, kuid vääramatult hapuks ja õõvastavaks kiskuvate narkoviirastuste vaimu Guadagnino tundub kuidagi paremini tabavat. Tema filmi õhustik ja käekiri meenutab Argentost märksa rohkem sellist terast, tänini värskelt mõjuvat metafüüsilise õuduse klassikat nagu Nicolas Roegi "Don't Look Now". Uus "Suspiria" võiks samuti nagu Roeg olla kui mitte muus, siis vähemalt esteetilises plaanis nauditav igaühele, kes (kunstipäraselt närivat) horrorit vähegi kannatab.



"Suspiria" kinodes: Artis, Elektriteater, Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (7.3/10), Rotten Tomatoes (63%), Tristan Priimägi (video, err.ee), Maria Ulfsak (EE), Kinovärgiga mandariin (R2, audio).

1. dets 2018

Pöff 2018: Mira

"Mira", Venemaa 2018. Rež. Deniss Šabajev.


Pöff 2018 “Põhjusega mässajate” programmi võitja ja ühtlasi tervest sellest programmist ainus film, mida kellelegi süümepiinadeta soovitada julgeks.

Meile siin Eestis meeldib vist uskuda, et nõukogude mõtlemine kuulub ammu ajaloo prügilasse ega puutu enam otseselt meisse. Et oleme sellest lõplikult pääsenud, et see on kõigest valus mälestus, mis tasapisi kustub. Nõnda, ajaliselt kaugena, on seda kujutanud ka meie mängufilmid nagu “Risttuules” või “Seltsimees laps”.

Šabajevi “Mira” seevastu näitab, kuidas seesama mentaliteet ühes oma lahutamatu kaaslase, panslavistliku messianismiga siinsamas Euroopa serval tänini õitseb ja õilmitseb. Šabajev ei kujuta seda aga mitte plakatlikult, karikatuurina ega moraliseerides, vaid empaatiliselt rohujuuretasandilt. Inimlikult mõjuv dokument, mis on ühtlasi poliitiliselt tähendusrikas nii meie kui terve Euroopa jaoks. On ju toosama mentaliteet korraga nii Moskva imperialistliku poliitika õis kui ka juur. Ja seeläbi on see asi, millega tasub kinolinal tutvuda, et teada, kust me tuleme ja kuhu me tagasi ei taha.

Eriti oleks seda muidugi tarvis neil õnnetuil naiivikuil, kes leiavad, et parem juba emakese Venemaa rüppe tagasi pugeda kui kosmiliselt suureks puhutud islamitondi küüsi jääda. Aga küllap on asjatu unistada, et säärased inimesed, nagu näiteks üks armastatud laulja, iial sedasorti filme vaataksid. Kaabuiharate politikaanide vandenõuteooriad on ju palju ahvatlevamad.



"Mira" Pöffil. IMDB.

23. nov 2018

Pöff 2018: Lesed, Jälgi jätmata, Free Solo, Diamantino...

LESED (Widows). Pärast kümmet sõltumatut, kunst- ja autorifilmi mitmelt poolt maailmast on vahelduseks täitsa teretulnud üks selline keskmine hollivuudi krimipõnevik nagu see uus Steve McQueen. McQueen on trenditeadlik lavastaja, tunnetab hästi teemasid, millega pildile saada. Laias laastus tavaline heist-muuvi "Lesed" paistab silma feministliku vindi poolest, mis on minu maitse jaoks veidi paksudes värvides ja skemaatiline, aga koos ühiskonnakriitiliste nootidega tagab McQueenile ilmselt edu auhinnahooajal. Mõni Oscar ikka kukub, Kuldgloobustest rääkimata. Eks McQueen ole alati olnud tehniliselt ja visuaalilt tugev, sisuldasa veidi oportunistlik ja plakatlik. Selline on ta ka siin. Aga noh, sellised filmid on muidugi ka vaja ära teha, need kuuluvad loomulikult peavoolu arengusse. Ja “Lesed” on igatahes etem kui McQueeni enda “12 Years a Slave” või nais-heist alamžanri poole vaadates “Ookeani 8”. McQueen tuleb muidugi kinno ka, juba enne festivali lõppu.

JÄLGI JÄTMATA (Leave No Trace). Isa ja teismeline tütar elavad metsas, väljaspool tsivilisatsiooni. Idee on paljulubav, aga tundub, nagu oleks filmi autor Debra Granik ainult idee löövusele lootma jäänud. Teostus ei vea välja, jääb veidi hõredaks, tundub üsna sihitu, põhjalikult läbi mõtlemata ja töötamata. Kasuks ei tule paratamatult tekkiv kõrvutusmoment “Kapten Fantasticuga”, milles suuresti sama teema oli hollivuudlikumalt ja meinstriimimalt, tavapärasemalt, aga ka kompaktsemalt ja põhjalikumalt läbi töötatud. Ja ammugi ei tule kasuks võrdlus režissöör Debra Graniku enda suurepärase “Winter’s Bone’iga”. Nii et ootused olid kõrgemal. Kui need kõrvale jätta, siis pole ju paha, selline keskmine indi. On huvitavaid, autentselt mõjuvaid tüüpe.



FREE SOLO. Mägispordidokiddel, olgu nende teemaks ronimine, base jumping või mis iganes, on kolm võimalikku trumpi: loodusvaated, ohust tingitud pinge ning erakordsed tegelased. Siin on kõik kolm tugevalt esindatud. Kaameratöö on laitmatu. Surmaoht on igasuguse julgestuseta El Capitani kilomeetrisel vertikaalil turnimise puhul lausa kombatav, pinge nii suur, et raske vaadata. Ja peategelane Alex Honnold on hämmastav tegelane, kes teatab nagu muuseas, et tema eesmärk pole mitte võimalikult pikk elu, vaid võimalikult perfektne sooritus. Ning et kui tuleb valida naiste ja ronimise vahel, valib ta iga kell ronimise. Isiklikud suhted on vähemalt sama huvitavad kui Tommy Caldwelli ("Dawn Wall") puhul. Suurepärane film, kolmest festil nähtud mäedokist parim. Ühtlasi sedasorti asi, mida meil muul ajal kinos juba naljalt ei näe.

DIAMANTINO. Amatöörlikus teostuses pooleteisele tunnile venitatud infantiilne nali, mis pole naljakas. Meelespea iseendale: olgu see viimane kord Cannes’i kriitikute nädala auhinda (Grand prix de la semaine de la critique) kvaliteedimärgina võtta. Viletsaim tänavusel Pöffil seni nähtud film, kui “Mässajate” programmi omad kõrvale jätta.

Lisapala: MARY QUEEN OF SCOTS. Ajalooline kostüümidraama, mis pole otseselt Pöffi film, vaid linastus niinimetatud salajase kutsetega eellinastusena keset ööd, vahetult pärast “Diamantinot”. Sai vaatama jäädud arvates, et ega ta sellest halvem ikka olla ei saa. Ei saanudki, aga trafaretne, tuim ja igav oli sellegipoolest. Nii harilik kostüümidraama kui olla saab. Tahtmatult koomiline, sedagi mitte piisavalt. Jaksasin enam kui kahetunnisest filmist ära vaadata veidi üle poole, siis põgenesin. Ainsa positiivse jäljena seansist süvenes veelgi veendumus, et Lanthimose “Soosik” on ikka erakordselt tugev ja originaalne kostüümikas. Kusjuures Lanthimos ei pruugi kinolevvi jõuda, “Mary, šotlaste kuninganna” aga on veebruaris kinos nagu viis šillingit. Elu on ebaõiglane, kinolevi teed imelikud.

21. nov 2018

Pöff 2018: Asghar Farhadi "Mineviku labürindid" ("Kõik teavad")

"Todos lo saben" / "Everybody Knows", rež Asghar Farhadi. 132 min.


"Mineviku labürindid" on pealkirjana levitaja (Acme) tõlkeäpardus. Hispaaniakeelne fraas "Todos lo saben" kordub filmi dialoogis ja on sisuliselt oluline, lausa võtmetähtsusega. Eesti pealkiri pidi samuti algul olema "Kõik teavad". Nii on kirjas Pöffi kataloogis ja programmis. Festivali alguseks aga oli pealkiri kahjuks juba peenutsevama vastu vahetatud ning selle all jõuab see kevadel ka meie kinolevvi. Uus pealkiri tundub eriti kohatu ja mage mõeldes sellele, et iraani staarlavastaja Farhadi on viis aastat tagasi juba vändanud filmi nimega "Minevik". "Mineviku labürindid" sobiks heal juhul pealkirjaks kas tolle tegemisest rääkivale dokile või siis järjele.

Mööngem küll, et eks "Todos lo sabeni" võigi ju sisuliselt mõnes mõttes järjena võtta. See on tüüpiline Farhadi: tihe, nüansirohke suhtedraama, kus järk-järgult selgub, kuidas kõigi tegelaste olevik ja valikud juurduvad mitut pidi mälestustes ja minevikus. Iraani vanameistri ehk õnnestunuim ja tuntuim saavutus selles laadis on särav "Lahkuminek". Sellest edasi on asjad minu silmis kahjuks allamäge läinud. Tema järgmine teos "Minevik" oli veidi nõrgem. Järgnes "Müügimees", mis ei rääkinud minuga üldse. Oletasin, et viga on mu teatrikauguses ja selles, et ma pole filmi lähtepunktiks ja taustaks olnud Arthur Milleri näidendiga tuttav. Farhadi sai selle filmi eest siiski Cannes'i parima stsena preemia ja järjekordse Oscari, midagi pidi seal ju olema.

"Todos lo sabeni" oli aga juba vaev vaadata. Kõik farhadilikud põhielemendid ja võtted on tuttavad, kuid loovad seekord ühtekokku tühise, formaalselt kokku traageldatud mulje, ei tööta enam üldse. Paberil tundub valem paljulubav: Farhadi, Hispaania, Penélope Cruz ja Javier Bardem. Ekraanilt aga vaatab vastu ebamääraselt pingevaba, pastakast imetud emo-seebiooper, täis ülepaisutatud võltsi ohkimist, mis pole usutavalt kirjutatud, lavastatud ega mängitud. Ma saan aru, mida Farhadi siin teha ja öelda üritas, aga tulemus on tüütu nagu võhivõõra maksuametniku suguvõsa kokkutulek, mis ei taha ega taha lõppeda.

Esimesest kümnest Pöffil nähtud filmist kaugelt viletsaim. Hetkeseisuga soovitaks sel festivalil veelgi kaugemale hoida ainult "Diamantinost".



"Mineviku labürindid" kinos (alates märtsist 2018): Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (7.1/10), Rotten Tomatoes (62%).

19. nov 2018

Pöff 2018: Rändlinnud, Pärijannad, Soosik, Matangi/Maya/M.I.A...

Esimesel nädalavahetusel nähtud asjad:

MÖÖDA SEINA ("Dawn Wall"). Mäe- ja ronimisporrina tõhusam dokk kui see Kilian Jorneti oma, ja ka inimlikul tasandil haaravam. Ühe nimetissõrme puudumisest hoolimata El Capitani vertikaalsel kaljuseinal turniv Tommy Caldwell on vahetu ja sümpaatne tegelane, tema lugu haruldaselt huvitav.

RÄNDLINNUD ("Pájaros de verano" / "Birds of Passage"). Kolumbia krimieepost sealse narkoäri sünnist ja arengust läbi aastakümnete võiks soovitada Peeter Kopli ja Mikk Salu sugustele entusiastlikele paremarvajaile. "Elagu kapitalism!" hüüavad kolumblased, ja turg panebki kõik paika: kogu külaühiskonna, hõimukultuuri ja šamanistliku eluviisi. Klotsi tuleb nagu Iguazu kosest ja õu saab õnne täis. Nali naljaks: loona mitte ülearu liiga köitev, tavaline "Goodfellas" eksootilises soustis, midagi sinnakanti nagu kunagine üldine lemmik, brasiillaste "Jumala linn". Kolumbia versioon pole otseselt paha, aga jättis natuke külmaks. Siin on küll antropoloogiliselt huvitavad tüübid ja tavad, aga kogu sel vahval šamanismil ja trädättäkil on kerge turismilõksu ja vabaõhumuuseumi mekk man ning tegelased, dialoog ja stoori jäävad tuimapoolseks. Veebruaris jõuab see film ka kinolevvi.



PÄRIJANNAD ("Las herederas" / "The Heiresses"). Hoopis huvitavam ja erilisem Ladina-Ameerika mängukas hoolimata oma rõhutatud igavusest. Eleegiline eimiski, tühjagi ei toimu, vaikne realistlik hääbumine. Vanadest naistest tehakse harva filme, lähim paralleel "Pärijannadele" on ilmselt tšiillase Sebastián Lelio "Gloria". Siin on vanaprouade omavaheline suhe, lisaks peategelasele veel terve ansambel värvikaid elu näinud daame, sündmustik aga veel argisem ja minimalistlikum kui Leliol. Kummaline mõrkjas asi, kindlasti mitte rahvafilm, pigem vähestele gurmaanidele. Hulk auhindu Berlinalelt ja mujalt.

SÕBER ("Rafiki" / "Friend"). Eelmisest kardinaalselt erinev keelatud armastuse lugu Keeniast. Sealses kontekstis ilmselt revolutsiooniline värk, mu ohtrast filmivaatamisest rikutud pilgule aga üsna naivistlik ja tarfaretne. Peategelasteks noored ilusad tüdrukud, lugu pmst "Julia & Julia". Samas paksult neoonvärviline vormistus ja reibas agulienergia on toredad, päästavad mõndagi.

ARMASTUS VIIMASEST PILGUST ("El amor menos pensado" / "An Unexpected Love"). Argentiina "Keskea rõõmud" - inimsõbralik suhtedraama-komöödia, mille festival on paigutanud märksõna alla meeste keskeakriis. See on mõneti seksistlikule eksiteele suunav silt, sest õigupoolest on siin ka naissoo keskeakriis võrdsel määral esindatud. Keskealiste kodanlaste suhteloona ei midagi rabavalt erilist ega üllatavat, kuid muhe ja igati okei vaatamine. Veidi kohmakad ja naljakad tegelased tunduvad sümpaatsed nagu ladinaameeriklased sageli. Kerge, pärikarva silitav meelelahutus.



MATANGI / MAYA / M.I.A. Dokk eredast tamili räpi- ja popitähest. Neil, kes nimitegelase võluva isiku ja loominguga tuttavad pole, tasub vast sissejuhatuseks kuulata seda ja seda pala. Inimese ja artistina on MIA raw power, raju ürgjõud iggylikus mõttes. Tema edulugu pole mingi südanlõhestav allajäämine muusikatööstuse, kuulsuse ja enesehävitustungi paineile nagu näiteks "Kurt Cobain: Montage of Heck", "Amy" või "Whitney". See on pigem isikliku tahte ja väe triumf industri üle, kelle järgi paindumisest õnnestus MIA-l hoiduda, hüpates Londoni undergroundist enam-vähem otse ilmakuulsuseni neti ja torrenti kaudu eelmisel kümnendil, mil see polnud veel tavaline. Tänu sellele pole ta erinevalt paljudest produtsentide poolt kaubaks vormitud esinejaist pidanud end kuigivõrd painutama või loobuma oma punksuhtumisest, võluvast kolmanda maailma vahetusest ja poliitiliselt radikaalsest agendast, mida ta Sri Lankal sündinud tüdruku ja tamili tiigri tütrena kannab. Inspireeriv vitaalsus.

SOOSIK ("The Favourite"). Kreeka misantroobi Giorgos Lanthimose kohta ootamatult naljakas, kuigi autorile iseloomulikult külmalt küünilisel kombel. Ja pingutuseta vaadatav, ehkki endiselt kaugel sellest, et olla niiöelda raadiosõbralik või laiatarbefilm. Sisu poolest must kostüümidraama-komöödia inglise kuninganna Anne'i õukonnast, meenutab õhkkonnalt nii Kubricku "Barry Lyndonit" kui korduvalt ekraniseeritud Choderlos de Laclos' "Ohtlikke suhteid", olles küll tunduvalt karmim, ropem ja rokenrollim. Tugev mäng naispeaosatäitjate triolt Olivia Colmanilt, Rachel Weiszilt ja Emma Stone'ilt. Siiani Arcand'i "Ameerika impeeriumi languse" kõrval mu teine lemmik tänavuselt Pöffilt. Eriti soovitatav neile, kes armastavad rääkida, kuidas kõik maailma hädad said alguse Prantsuse revolutsioonist. God save the queen, Hardo Pajula! (PS. Meie kinodes 18. jaanuarist 2019).

17. nov 2018

Pöff 2018: Ameerika impeeriumi langus, Tagajärgede tulevik, Kilian Jornet

Esimese päeva festivalisaak: üks väga hea mängukas, kaks okeid dokki.

AMEERIKA IMPEERIUMI LANGUS (“La chute de l'empire américain”) on toredaim tänavune mängufilm, mida siiani näinud olen. Puhas rõõm. Quebeci vanameister Denys Arcand on teinud pealtnäha lihtsa krimiloo, mis on nauditav ka terase, muhenukra pilguna tänapäeva maailmale. Üksiti nii vaimukas, tõsiseltvõetav kui ka lihtsalt mõnus vaatamine. Nimepildumise keeles: siin saavad kokku varane Hal Hartley ja Tony Scotti “True Romance”, Ken Loach ja Woody Allen. Ja muidugi ka Arcand’i enda “Barbarite sissetung”. Festival on mu jaoks juba korda läinud, isegi kui ma ülejäänud kahe nädala jooksul midagi sama head enam ei näe. Veel kaks seanssi: üks Tartus, üks Tallinnas ja ongi kõik. Rohkem seda meie kinodes ilmselt näha ei saa ka, sest kanada filmid jõuavad siinsesse levvi kahjuks haruharva. Festivalita me peaaegu ei kohtakski neid kinolinal. Merci beaucoup, Pöff.


Dokid olid:

TAGAJÄRGEDE TULEVIK ("Living In The Future’s Past"). Korralik, kvaliteetne ökodokk sellest, kus me inimkonnana omadega praegu oleme, miks see nii on ja mis edasi saab. Kaine ja põhjalik, ühe filmi kohta ehk lausa liigagi sisutihe ja analüüsirohke asi. Palju siin kellegi jaoks uut on, sõltub ilmselt sellest, palju ta ökoloogiast enne mõelnud on. Teemad on igatahes olulised, neist liiga palju rääkida pole vist võimalik. Ja rääkimise toon on siin hästi valitud: intelligentne, mitte paaniline ega dotseeriv.

KILIAN JORNET: TEEKOND EVERESTILE ("Kilian Jornet: Path to Everest"). Portreedokk noore Belmondo nägu pöörasest katalaani tüübist, kes tegeleb kõrgmägedes jooksmise ja turboalpinismiga. Mäedokid on uuemal ajal tänu võttetehnika arengule kiiresti visuaalselt järjest uhkemaks läinud, ja eelkõige vägevaid vaateid ma siit lootsingi. Neid on filmis siiski suht mõõdukalt, võinuks rohkem olla. Pigem on see ekstreemspordidokk. Selles vallas ei midagi erilist. Vaadatav.