19. nov 2017

Pöff 2017: Stalini surm / The Death of Stalin

"The Death of Stalin", Prantsusmaa-UK 2017. Rež. Armando Iannucci. 107 min.


Poliitika on ammendamatu koomika-allikas ja huumori kool. Mitte ainult Trumpi puhul, vaid päris tihti tundub, et poliitikute suurim, ehk isegi ainus vaieldamatult positiivne roll ongi naeruväärsus ja pilkeobjektiks olemine. Nende kallal on hambaid teritatud läbi aegade ja poliitnaljast pole kusagil maailmas puudust. Konkurents on tihe, kvantiteedi kuhjumisest sünnib omajagu ka kvaliteeti, mille taustal silma paista pole lihtne. Šotlasel Armando Iannuccil on korda läinud juba aastakümneid tipus püsida. Teravamat, tihedamat ja lustakamat poliitsatiiri kui tema loodud BBC komöödiasari "The Thick of It" ning selle järglased - mängufilm "In the Loop" ja HBO komöödiasari "Veep" - annab otsida.



Iannucci leivanumber on permanentne kriis ja kaos võimukoridorides, pidev tulekahjude tõrjumine ja sitt ventilaatoreis, mida üritavad energiliselt kontrollida ja siluda küünilised poliitmanipulaatorid, räusates ja ropendades seejuures värvikamalt kui voorimehe vanaema. Macchiavelli ja Rain Rosimannus on nende kõrval idealistlikud noored särasilmad-maailmaparandajad. Intrigeeritakse nagu "House of Cardsis", aga naerda saab ka.

Türanni kõngemise järel nõukogude ladvikus tekkinud võimuvaakum oleks nagu ideaalne Iannucci materjal. Ja milline koomiline driimtiim on osadesse värvatud! Ei jõua üles lugedagi, mainigem ainult kolme: Michael Palin (Monty Python), Paul Whitehouse (Fast Show) ja Steve Buscemi (mis iganes Tarantinost Coeniteni).

Kõlab nagu intergalaktilise edu retsept. Mis saaks viltu minna?



Saab see, et nii ideaalsete eelduste puhul on pettumus käbe tulema. Tulemus peaks ju ka ideaalne olema, aga tundub kuidagi... leige ja lahjavõitu. Vaatajale, kel vähegi eelteadmisi Iannuccist ja nõukogude ajaloost, pole "Stalini surmal" märkimisväärseid üllatusi pakkuda.

Kui "The Thick of It" oli justkui samm edasi BBC kaheksakümnendate sarjast "Yes Minister!", toimis selle kaasajastatud, uue sajandi versioonina, siis "Stalini surm" mõjub pigem sammuna "Yes Ministerist" tagasi. Siin on kerget, aga tuntavat tarbimiskuupäeva ületamise ja tolmu maitset.

Nii "Yes, Ministeris" kui Iannucci varasemais töis oli ühelt poolt poliitintriigide võlli keeramist, teisalt aga rippus pidevalt õhus ka küsimus, kas asjad võimukoridorides mitte enam-vähem sedamoodi ei käigi. Mõnes mõttes sarnane naljakas-sest-tõsi-efekt nagu NO-teatri poliitprojektide puhul. Iannucci tegelased tundusid korraga nii koomilised kui ka tõepärased. "Stalini surmas" napib mõlemat aspekti. Stalinismi ja nõukogude riigi tegelikku verist absurdi Iannucci ületada ei suuda, ajalugu päris pea peale keerata ei söanda ning tegevus ja tegelased kipuvad jääma pelkadeks karikatuurideks. Mõnigi neist tüüpidest - näiteks Simon Russelli Beria ja Jason Isaacsi Žukov - on päris tore, aga ühtegi "Thick of Iti" Malcolm Tuckeri mõõtu monumentaalset sotsiopaatilist tornaadot pole. Ja rabavat ropendamist napib, mis on slaavi kunstrõveduste võlumaailmale mõeldes lausa kurb.



Iannucci koperdab siin suure varbaga kergelt samale rehale, millele varem on kahe jalaga hüpanud Chaplin ja Sacha Baron Cohen oma diktaatoritega. Natuke liiga suur tükk. Eks verise ja sadistliku türannia üle olegi väga raske tõepoolest naljakat nalja heita, eriti kui selle õnnetud ohvrid ka kaadris hoida nagu siin.

Otseselt halb komöödia "Stalini surm" ju pole, aga hõiskama ka ei pane. Klassi priimuse, üldise lemmiku ootuspärane, ontlik, kuid säratu sooritus. Nagu iPhone 8.


"Stalini surm" Pöffil. Hinnanguid: Andrei J. Liimets (4.5/5), IMDb (7.7/10), Rotten Tomatoes (97%).

18. nov 2017

Pöff 2017: Hooldusõigus / Jusqu'à La Garde / Custody

"Jusqu'à La Garde" ("Custody"), Prantsusmaa 2017. Rež. Xavier Legrand. 93 min.


Minu jaoks üle aastate esimene Pöffi seanss ja kohe täistabamus. Screen Internationali kriitikute valik toimis taas. "Hooldusõigus" on nii raju, et ma isegi ei tea, kas söandan seda kellelegi soovitada. Kohe tuli meelde, miks tasub festivalidel käia - saamaks lahti tüdinud tundest, et kõik on juba nähtud, et tõesti suurtest filmielamustest saab rääkida ainult minevikuvormis.

Lühidalt võiks "Hooldusõigust" kirjeldada argidraama-katastroofipõnevikuna suhete kokku varisemisest. Abielude, ka lastega abielude lõhkiminek on igapäevane asi, kui ränk see igal üksikjuhul asjaosalistele ka poleks. Ometi mõjus "Hooldusõigus" mulle õõvastavamalt kui ükski pärisõudukas mäletamatuist aegadest saati. Vägev, raputav elamus, inimlikult puudutav, aga seda selles mõttes nagu veoauto alla jäämine on puudutus.



Pean end suhteliselt karastunud filmivaatajaks, aga Xavier Legrand suutis mul füüsiliselt närvi püsti ajada ja klombi kurku tõmmata. Saavutus on seda hämmastavam, et lavastaja ja stsenaristina on mees debütant. Ta ei näita midagi visuaalselt võigast, ta ei lähe ka ekraanivägivallaga šokeerimise kui lihtsama vastupanu teed. Selle asemel kruvib ta pinget ja ohutunnet tasapisi, vaoshoitud vahenditega lausa talumatuisse kõrgustesse.

Ralf kritiseeris feissis, et liiga lihtne lugu, midagi ei juhtu. Ma leian, et tõhusalt töötab see lugu just tänu minimalismile. Raske ja valus vaatamine on see elulise ja psühholoogilise realismi tõttu. Just nii kaovadki piirid, sellistesse kuristikesse laskuvadki inimesed ja nende suhted. Nii võib päriselt juhtuda ja juhtubki, ka meil siin ja praegu.



Seetõttu tasuks "Hooldusõigust" vaadata kõigil, kes suhtevägivalla teemadel sõna võtavad - mitte kui lahendust, vaid kui illustratsiooni problemaatika teadvustamiseks. Eelkõige muidugi neil sel teemal häälekail enda konservatiivideks pidajail nagu näiteks pruunparteilased, kes hääletasid hiljuti riigikogus perevägivalla ohjeldamisele suunatud Istanbuli konventsiooni vastu, põhjendades seda absurdse väitega, et meil perevägivalla probleemi polevat, tegu olevat islamimaailma murega. Tolle jutu juurde võiks "Hooldusõiguse" euroopaliku lahkumineku kõrvale vaadata Asgar Farhadi "Naderi ja Simini lahkuminekut", mis näitab võrratult kultuursemat lahutust ja suhteprobleemide lahendamist Iraanis. Aga noh, las see praegu jääda.



Teiseks meenus Hooldusõigust" vaadates veel üks suurepärane, suuresti erinev, kuid omal kombel emotsionaalselt sama mõjuv film: Dardennes'ide "Jalgrattaga poiss", kus samuti peategelaseks väljapääsmatus olukorras väike poiss.

Ja kolmandaks sisulise puutepunktita Aronofsky "Ema!" - omaette võetuna huvitav ja värskelt rokkiv eksperiment, mida oli lõbus vaadata. Legrand'i brutaalse efektiivsuse ja sihikindla meisterlikkuse kõrval paistab "Ema!" aga tõsiseltvõetav nagu vahukomm ränikivi kõrval - kallis, hoolega nikerdatud, kuid tarbetu ekstsentriline nipsasjake kaminasimsil, kaugel sellest, et olla aasta tipp.

"Hooldusõigus" on mu silmis peaaegu laitmatu. Kes julgeb, see vaatab.


"Hooldusõigus" Pöffil. Hinnanguid: Ralf (6/10), IMDb (7.7/10), Rotten Tomatoes (85%).

16. nov 2017

Pilk Pöff 2017 kavale

Kosmos on teadupärast peadpööritavalt, hingematvalt suur. Nagu Douglas Adams kirjutas: sa võid arvata, et apteek on kaugel, aga kosmosega võrreldes on see tühi-tähi. Kosmos on nii suur, et käib inimesele igas mõttes üle jõu. Sestap olemegi vaikselt loobunud unistusest vallutada ilmaruum ning keskendunud jõukohasemaile ülesannetele nagu võltsuudiste tootmine ja kommenteerimine.

Pöffi kava on veidi väiksem kui universum, aga ka sellest mingi ülevaate saamine ja vaatamisvalikute tegemine kipub olema inimvõimeid ületav ettevõtmine. Tänavu üritasin üle mitme-setme aasta südikalt minna sinna, kuhu kellegi jalg pole varem astunud, ja uurida, mis pimeduses peidus. Siit aruanne.



Järgnev pole mitte soovitusnimekiri, vaid asjad, mis pakuvad mulle endale huvi, mida tahaks ise vaadata, inshallah. Ette näinud pole ma uutest Pöffi filmidest suurt midagi - täpsemalt olen näinud ainult kolme asja, mis peaksid kõik peagi ka festariväliselt meie kinolevisse jõudma:
  • ARMASTUSETA (Нелюбовь / Loveless, Venemaa 2017). Vene autorikino suurkuju Andrei Zvjagintsevi viies teos on mõnevõrra ootuspärasem ja skemaatilisem emakese Venemaa allakäigu portree kui eelmised ("Jelena", "Leviaatan"), kuid siiski ilus eepika, väärib vaatamist. Žürii preemia Cannes'ist. Viiteid: Pöff / Sõprus / Wiki.
  • FANTASTILINE NAINE (Una Mujer Fantástica / A Fantastic Woman, Tšiili 2017). Kurb lugu noorest transseksuaalist, kelle eakas armastatu ootamatult sureb. Mumst mõnevõrra plakatlik, mitte nii vahvalt vahetu ja veenev kui Sebastián Lelio eelmine film, vananeva naise armastuse-otsinguist rääkinud "Gloria", aga kriitikud üldiselt kiidavad. Berlinale Hõbekaru. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / Rotten Tomatoes (93%).
  • IGITEE (Ikitie / The Eternal Road, Soome-Eesti-Rootsi 2017). Antti Tuuri romaani põhjal vändatud ajalooline melodraama Ameerikast heas usus Stalini-aegsesse Nõukogude Liitu kommunismi ehitama tulnud soomlastest. Kahjuks on huvitav teema filmiks vormistatud üpris pateetilise kitšina. Päris nii kohutav sült kui Antti Jokise "Puhastus" see pole, aga ega palju puudu ka ei jää. Viiteid: Pöff.
Vanemast nähtud stuffist mainiks ära Flandria fookuse raames näidatava Michaël R. Roskami kriminulli HÄRGA TÄIS (Härjapea / Bullhead / Rundskop, Belgia 2011), mis küll millegagi meelde ei jäänud, nii et tänavuse Pöffi avafilmina näidatava Roskami uusteose VÕIDUSÕITJA JA VÕLLAROOG (Le Fidèle / Racer and the Jailbird) osas ma teab mis suuri lootusi ei hellitaks.



Traditsiooniliselt on vaatamismaterjali valikul üpris vähe abi Pöffi ametlikest programmidest ja äärmiselt kõikuva tasemega sünopsistest, mis jutustavad kohati filme ümber lõpustseenini välja. Nagu ikka, on siin üks erand: alati saab loota Screen Internationali kriitikute valikule, mis sisaldab ainult pärjatud ja tähelepanuväärt kraami. Siit on juba jutuks olnud Zjagintsevit ja kuulsa mehhiklase Guillermo del Toro VEE PUUDUTUST (The Shape of Water) ka meie kinolevisse oodata, ülejäänuid vaevalt küll. Mulle tunduvad neist eriti huvitavad:
  • FOKSTROTT (פוֹקְסטְרוֹט‎‎ / Foxtrot, Iisrael 2017), mille režissööri Samuel Maoze "Liibanon" on üks paremaid sõjafilme, mida kunagi näinud olen. "Fokstrott" sai Veneetsias teise koha (žürii preemia e Hõbelõvi). Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (100%).
  • HOOLDUSÕIGUS (Jusqu'à la garde / Custody, Prantsusmaa 2017). Xavier Legrand'i draamale on jagatud terve posu auhindu, sealhulgas parima debüüdi ja parima režii preemiad Veneetsiast. Viiteid: Pöff / IMDb / RoTo (85%).
  • SUVI 1993 (Estiu 1993 / Summer 1993, Hispaania 2017). Carla Simón Pipó lugu orvuks jäänud tüdrukust. Hulk auhindu, muuhulgas Berlinale parim debüüt. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (100%).


Ülejäänud kavast püüavad esmajärjekorras pilku muidugi elavad klassikud ja muidu kõvad tegijad. Meie levitajate, eelkõige Hea Filmi ja Musta Käe kiituseks nentigem, et suur osa neist filmidest on ka festivalijärgselt varem või hiljem meie kinolevvi tulemas, nii et kui kannatust jagub, pole otsest põhjust neid tingimata just Pöffil vaadata. Esmalt olgu siiski mainitud stuff, mille siinseisse kinodesse saabumine on alles küsitav või vähetõenäoline:
  • TUNDMATU SÕDUR (Tuntematon sotilas / The Unknown Soldier, Soome 2017). Kolmas ekraniseering Väinö Linna klassikalisest Jätkusõja-romaanist, režissööriks Aku Louhimies ("Paha maa", "Vuosaari"). Soomes aasta hitt ja üle aegade suurim avanädalavahetus, nii et paneksin tegelikult imeks, kui see meie kinolevvi ei jõuaks. Aga esialgu pole jõudmise kohta andmeid. Viited: Pöff / IMDb / Wiki.
  • PIDU (The Party, UK 2017). Inglise veteranlavastaja Sally Potteri ("Ginger ja Rosa") komöödia on pälvinud paar väiksemat auhinda ja kriitikute pea üksmeelse heakskiidu. Viited: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (93%).


Edasi kuulub tõenäoliste kinolevvi mittejõudjate hulka paar säärast nime, kelle kätetöö puhul on raske ette arvata, kas see ka vaadata kannatab, aga ega neid mesilinnukesi ei või iial teada:
  • ÜHE VÄIKESE FILMISTUUDIO TÕUS JA LANGUS (Grandeur et décadence d'un petit commerce de cinéma, Prantsusmaa-Šveits 1986) on uue laine käilakuju Jean-Luc Godard'i panus prantsuse riigiteles kaheksakümnendail linastunud kriminullide sarja ja karta võib, et säärasena pigem kurioosum kui hädavajalik vaatamine. Telefilm on valminud 1986, mitte tänavu nagu Pöffi kodukas väidab. Viiteid: Pöff / IMDb.
  • VAGURAKE (Лагідна / Кроткая / A Gentle Creature, Prantsusmaa-Saksamaa-Holland-Leedu 2017). Ukrainlase Sergei Loznitsa esimene mängufilm ("Minu õnn" / "Щастя моє") säras oma laastavas kaamoses ja misantroopias võimsalt, teine ("Udus" / "У тумані") mitte nii väga. Kolmandas Dostojevski kallale minek äratab kerget umbusku. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (68%).
  • RAEVUKAS JÄRELMÄNG (Outrage Coda, Jaapan 2017). Need ajad, mil ülem-yakuza Takeshi Kitano nimi oli kindel kvaliteedimärk, on vist küll ammu möödas, a mine tea. Viiteid: Pöff / IMDb / Wiki.


Ja jõuamegi nende tegijate-hittideni, mis festivalijärgselt kinno tulemas. Arvata võib, et need müüvad ka Pöffil mehemoodi, nii et kui tahta need festivalil ära näha, tasub varakult pileteid varuda.
  • ÕNNELIK LÕPP (Happy End, Prantsusmaa-Austria-Saksamaa 2017). Vana hea Michael Haneke, Austria inimvihkajate kuningas. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (65%).
  • STALINI SURM (The Death of Stalin, UK-Prantsusmaa 2017). Šotlase Armando Iannucci käe alt on varem tulnud energilise ja ropu poliitsatiiri pärlid "The Thick of It", "Veep" ja "In the Loop". Ja Hruštšovi mängib siin Buscemi. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (97%).
  • SUGUPOOLTE HEITLUS (Battle of the Sexes, USA 2017). Spordifilm, kuid autoreiks Jonathan Dayton ja Valerie Faris ("Little Miss Sunshine"), peaosades Emma Stone ja Steve Carell. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (84%).
  • KOLM REKLAAMTAHVLIT LINNA SERVAS (Three Billboards Outside Ebbing, Missouri, USA-UK 2017). McDonaghi-vennaste teravmeelsusele võib kindel olla. Selle filmi taga on neist noorem, Martin ("In Bruges", "Seven Psychopats"). Hulk auhindu. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (95%).
  • REIS HISPAANIASSE (The Trip to Spain, UK 2017). Staažika briti eksperimenteerija Michael Winterbottomi toodang on üsna kõikuva tasemega, kuid tema reisi-sitcomi eelmised hooajad - "The Trip" ja "The Trip to Italy" - pakkusid igati muhedat kerget loba-meelelahutust. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (85%).


Mõistlik inimene - ei väida, et ma ise säärane olen - pööraks muidugi jutuks olnud staaridest rohkem tähelepanu neile auhinnatud filmidele, mida siinseis kinodes edaspidi enam näha ei pruugi saada. Näiteks:
  • ABRILI TÜTRED (Las Hijas de Abril, Mehhiko 2017). Mehhiko lavastaja Michel Franco on mu silmis heas kirjas sestsaati, kui nägin tema vägevat koolikiusamise- ja kättemaksudraamat "Pärast Luciat". Tema uus film sai Cannes'is Un Certain Regard programmi žürii preemia. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (60%).
  • ÕNNISTATUD MAA (God's Own Country, UK 2017). Stsenarist-režissöör Francis Lee debüüt on veel üks film Screeni kriitikute valikust. Hunnik priise. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (99%).
  • MONTPARNASSE BIENVENUE (JEUNE FEMME) (Prantsusmaa-Belgia 2017). Samuti Screeni valikust. Debüüdipreemia Kuldkaamera Cannes'ist lavastaja Léonor Sérraille'le. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (100%).
Pärjatud ja seeläbi huvipakkuvaid asju on muidugi veel palju - "Solvang", "Hannah", "Proua Hyde", "Lähedus", "Lepitus" ja nõnda edasi.

Rääkimata sellest, et tahaks näha veel venelasi (näiteks "Paganad" ja "Arütmia"), skandinaavlasi ("Talvevennad", "Energiajook"), korealasi ("Anarhist kolooniast", "Taksojuht"), vietnamlasi ("Isa ja poeg"), taisid ("Samui laul", "Palvetaja enne koitu"), hindusid ("Armastus ja Shukla", "Buddha.mov"), aga ka dokke ("Kuningas Cnut"), jänkide bollivuudismi ("Basmati Blues") ja veel igasugu värki. Kuid kõike muidugi ei jõua vaadata ega isegi siinkohal üles lugeda.



Selle asemel juhin lõpetuseks tähelepanu ära ühele kavva peidetud vanemale haruldusele. Sõpruse kevadisel Bukowski-filmide retrospektiivil oli saal nii puupüsti rahvast täis, et osa kirjandusest, filmindusest, alkoholismist ja porduelust huvitunuid jäigi vist ukse taha. Tookord näidati suurel ekraanil ära kõik siiani vändatud Bukowski-mängukad peale ühe. Pöff täidab selle lünga - Flandria fookuse raames linastub PÖÖRANE ARMASTUS (Crazy Love, Belgia 1987). Proosit!

Lisalugemist Pöff 2017 kava teemal: Soprano (Filmidest ja muusikast), Ra Ragnar Novod (Delfi Kinoveeb), Andrei J. Liimets (Maaleht).

4. aug 2017

Ismaeli vaimud / Les Fantômes d'Ismaël

"Les Fantômes d'Ismaël", Prantsusmaa 2017. Rež. Arnaud Desplechin. 114 min.


Varem meie kinodes tasandikuindiaanlase psühhoteraapiaga üles astunud Desplechini uus film esindab mu lemmikžanri “8½”, mis lahti kirjutatuna tähendab “appi, vanadus tuleb, ei oska enam millestki filmi teha, teeme siis sellest, kuidas ei oska, ja niisama rändom uitmõtteist, äkki läheb õnneks”. Väga meta, keel põses ja PoMo, bien sûr, ja ega see kõik võib-olla polegi otseselt halb, aga pourquoi, mon vieux, pourquoi? Raske on leida põhjust, miks sihukest hajusat pastakast imetud segadust ja kadunud elumõtte otsingut kaks tundi vaatama peaks. No näitlejad ehk, kes teevad materjali võimaluste piires silmapaistvalt head tööd, eriti muidugi piiritult sümpaatne Charlotte Gainsbourg. Mida mõni järjekordne kinogeenius ka ette ei kirjutaks, ta suudab selle sirge näoga tõsiseltvõetavaks mängida.


"Ismaeli vaimud" kinodes: Sõprus, Artis, Apollo, Forumcinemas. Hinnanguid: Rotten Tomatoes (61%), IMDB (5.9/10).

2. aug 2017

Dunkirk

"Dunkirk". UK-USA-Prantsusmaa-Holland 2017. Rež. Christopher Nolan. 106 min.


Ingliskeelses maailmas võeti Christopher Nolani evakueerumiseepos viimasest ilmasõjast vastu üldise rõkkava hurraaga, mille alt kriitilisemad noodid peaaegu välja ei kostnudki. Siinne retseptsioon päris nii vaimustuses ei paista olevat.

Tristan ütles, et korralik sõjafilm, millel parimate hulka siiski asja pole, ega arvanud seda ka Nolani enda esikolmikusse. Mart Raun leidis, et jätab emotsionaalselt ükskõikseks. Sten Kauber ei näinud filmil sisulist eesmärki.



Jään samuti veidi skeptiliseks. Üldiselt meeldis, kohati oli päris haarav, aga mingit püsivat emotsiooni ega muljet "Dunkirk" - mille pealkiri peaks meil eesti keele reegleid järgides õieti olema "Dunkerque" - ei jätnud. Nädal pärast kinoskäiku on juba tegemist, et leida entusiasmi sellest üldse midagi kirjutada. Kõigi aegade parim sõjafilm? No ei. Sõjafilmina on see tubli keskmine, mis jääb tippudele nagu Malicku "Peen punane joon" või Kubricku "Full Metal Jacket" kaugelt alla.

Võib isegi küsida, kuivõrd "Dunkirk" üldse on sõjafilm. Tegevuskohaks on küll sõda, aga nagu Nolan isegi on öelnud, on tegu pigem ellujäämisfilmiga. Ma ütleks, et see on katastroofiflm, mille point on jälgida, kuidas vääramatu jõud massiliselt inimesi hävitab, ja hoida pöialt, et mõned eluga pääseksid. Tegelasi on palju, kuid me ei tea neist midagi ja seetõttu jääb emotsionaalset haaravust ehk vähemaks kui siin olla võiks. Iseenesest tore, et siin puudub suurfilmi puhul ootuspärane staaride paraad, kuid mõneti muudab see Nolani sulest sündinud üsna trafaretsed tegelaskujud veelgi anonüümsemaks.



Klišeelik dialoog ja tegelaskujud on Nolani nõrgad küljed, mida talle tüüpiline ajaühtsusest loobumine ja tegevusliinide segipaiskamine varjata ei suuda. Põhirõhk on sõja kujutamisel üpris ootuspärastel stampidel - lihtsate inimeste kangelaslikkusel ja stiff-upper-lip, keep-calm-and-carry-on-britilikkusel, millele vähegi inimliku sisu andmisega näevad näitlejad kurja vaeva. Tassike teed ees ja taga.

Dialoogi on õnneks vähe, kuid siiski tekib kohati tunne, et võiks veelgi vähem olla. Pole üldse nõus Tõnu Karjatse arvamusega, et filmis pole otseselt emotsioonile rõhuvaid stseene. Mingi Michael Bay "Pearl Harbor" see õnneks tõesti pole, aga Nolan koos helilooja Zimmeriga tallab emotsioonipedaali siiski päris kõvasti - näiteks paatide ilmumise stseenis või sureva noormehe monoloogis elamata elust. Filmi lõpp läheb täiesti käest ära, viimased paarkümmend minutit patriootlikku paatost on selgelt liiast. Zimmeri pea tervet filmi saatev muusika pole otseselt halb, aga seda on liiga palju, kohati üsna pealetükkivalt.



Nolani kiituseks peab ütlema, et ühes stseenis näitab ta siiski ka patriotismi pimedamat poolt - võõraviha, mis siin pöördub prantslase vastu. Samas mis prantslastesse puutub, siis on nurisetud, et evakuatsiooni brittide rahvusliku saavutusena esitav Nolan vaikib maha tõiga, et evakueerimine oli võimalik, kuna prantslased hoidsid sakslaste pealetungi tagasi, ja ka selle, et sakslased ise otsustasid miskipärast rünnakut mitte otsustava lõpuni viia.

Tehnilise poole pealt - visuaal on uhke, ja on sümpaatne, et Nolan on asja üles võtnud 65 mm filmile ning loobunud digiefektidest. Siin tekib küll kerge sisuline konflikt jutuks oleva mõõtkavaga. Ei paista siin sadu tuhandeid mehi ega tundu võimalik, et nii väike arv väikseid paate oleks suutnud üle kolmesaja tuhande evakueerida.



Kui mõni kriitik on öelnud, et oleks Nolanilt enamat oodanud, siis ma, vastupidi, ootasin talt vähemat ja olin tänu sellele meeldivalt üllatunud. Selle baasilt paigutaks "Dunkirki" tema filmograafias "Memento" järel esimese "Musta Rüütliga" teist-kolmandat kohta jagama.

Vormi poolest ja tehniliselt kindlasti muljetavaldav vaatemäng, eelkõige kaameratöö ja montaaži osas. Siin on, mida suurelt ekraanilt kaeda. Arvutist, lennukis või telefonist vaatamiseks see pole. Aga milles seisneb filmi sisuline iva? Mida on autor oma teosega öelda tahtnud?

Kinost tulles kuulsin möödaminnes pealt, kuidas paar noormeest asja arutasid. "Mis selle mõte oli?" küsis üks. "See on ju sõjapropaganda. Miks seda praegu oli vaja teha?" - "Orbán," ütles teine.

Tõepoolest, mõnigi on seda juba nimetanud Brexiti-kino esimeseks pääsukeseks. Britid põgenevad Euroopast, raske neil on, aga saavad hakkama, küll "Dunkirk spirit" kõik probleemid lahendab, hooray! Nolani senise loomingu poliitilistele aspektidele mõeldes ei tundu see eriti ebatõenäoline tõlgendus.


"Dunkirk" kinodes: ForumcinemasApollo, Viimsi, Cinamon. Hinnanguid: Tristan Priimägi (EE, maksumüüri taga, 6/8), Andrei Liimets (PM, 8/8), Mart Raun (6/10), Sten Kauber (ERR, 8.5/10), Sten Kohlmann (ÕL, 9/10), Tõnu Karjatse (Sirp), Rotten Tomatoes (93%), IMDB (8.5/10).

24. juuli 2017

Edaspidi / L'Avenir / Things to Come

"L'Avenir". Prantsusmaa-Saksamaa 2016. Rež. Mia Hansen-Løve. 102 min.


Selle filmi eestikeelne pealkiri peaks originaalist tõlkides tegelikult olema "Tulevik". Oleks tore küll, kui kinokunsti tulevik selline oleks. Seni parim filmielamus tänavu, ja ega hetkel möödunud aastastki midagi võrreldavat ei meenu (ei saa muidugi öelda, et viimasel ajal ülearu palju nähtud oleks).



Küsimusele, mis siin siis nii võluvat oli, pole väga lihtne vastata. Mitmeaastaste pausidega tasaselt voolava loo peategelane on vananev Nathalie, kelle tegelaskuju põhineb filmi looja Mia Hansen-Løve filosoofiaõppejõust emal. Paisutatud dramaatika, rõhutatud sõlmitus ja ühesed lahendused, mida kõike enamasti filmilikkuseks peetakse, puuduvad siin sel määral, et tavapärase kinodieedi taustal võib tunduda, nagu ei juhtuks siin midagi ega jõutaks kuhugi. Mart Rauna viide Rohmerile on asjakohane, aga "Tulevik" meenutab ka näiteks Kiarostamit, kelle "Certified Copyt" Nathalie kinos vaatab.

Ent teatud kunstilisest ootuspäratusest hoolimata ei tegele "Tulevik" publiku narrimise ega kiusamisega, vaid on mõnuga vaadatav. Tundub, et põhipõhjuse on kenasti sõnastanud Andrei: "on lihtsalt meeldiv veeta aega mitmekülgsete ja intelligentsete tegelaste seltsis". Ning mitte ainult meeldiv, vaid ka huvitav, ja tegelaste asemel võiks öelda ka inimeste - et oleks selge, et jutt käib ka filmi tegijaist ja osatäitjaist eesotsas kuuekümnendais eluaastais endiselt särava Isabelle Huppertiga, kes on elav vastuväide tavaarusaamale, mille järgi filmindus on no country for old women.



Tegelikult ei saa öelda, et siin ei juhtu midagi. Juhtub see, mis elus ikka, ja elu kohtleb inimesi üsna ühtviisi intellektist sõltumatult. Sünd, suhted ja surm puudutavad meid kõiki, me kõik oleme ühtviisi olemisse heidetud, meie kõigi olukord, conditio humana on sarnane. "Kui vihma sajab, sajab ta kõigi peale. Sajab kurja inimese ja hea inimese peale, anderikka inimese ja teistsuguse inimese peale. Päike paistab kõigi inimeste peale; pimedate ja nägijate peale. Ja meie mõtted ei loe midagi, kui välku lööb. Ei loe välgule." (Viiding, kes muu).

Eelkõige seisneb see olukord teadmatuses ja ebakindluses. Nagu ütleb filmis tsiteeritud Pascal kõiksuse olemuse ja sellest lähtuva õige eluviisi järele küsides: "Ma vaatan igale poole ja näen kõikjal ainult hämarust... Loodusel pole mulle pakkuda midagi, mis ei annaks alust kahtlusteks ja ärevuseks... viibin kahetsusväärses olukorras." Miks meile ei anta selgeid vastuseid? "Öelgu kas kõik või mitte midagi, et ma teaksin, kumma tee ma pean valima. Aga olukorras, milles ma viibin, teadmata, kes ma olen ja mida ma pean tegema, ei tunne ma ei oma seisundit ega oma kohust." ("Mõtted" 229/429. Tlk Kristiina Ross)



Sellest seisundist, sitast, verest ja elu lõuahaakidest pole pääsu ka täisväärtuslikku intellektuaalset elu elavail inimestel nagu Nathalie. Kuid see intellektuaalne elu võib - ei pruugi, aga võib - anda neile teise vaatenurga, sündmustele teise tähenduse, muuta reaktsioonid ettearvamatumaks ja seeläbi huvitavamaks. Ainult üks näide: juhmard näeb endast erinevate inimeste protesti ning kukub räuskama. Nathalie näeb tudengite protesti ning mõtleb Rousseaule: "Kui oleks olemas jumalarahvas, siis nemad valitseksid end demokraatlikult. Inimestele nii täiuslik valitsemisviis ei sobi." ("Ühiskondlikust lepingust" III, 4. Tlk Mirjam Lepikult)

See on punkt, milles "Tulevik" seostus minu jaoks teise hiljutise kunstielamusega - Maarja Kangro romaaniga "Klaaslaps". Pealtnäha pole Kangro rajul ja valusal raamatul Hansen-Løve tasase ja rahuliku filmiga palju ühist, kuid terane pilk inimlikule olukorrale avaldub mõlemas. Mõlemad olid tekstid, millega oli huvitav suhelda, mõlemad suutsid üllatada ning toetada juba mõnda aega murenevat usku ühel juhul filmikunsti, teisel juhul eesti kirjanduse tulevikku.



Popmuusika on Kangro raamatu puhul, milles kerget muusikat on nimetatud tõeliselt religioosseks ilaks, lollakat asjade seisu põlistavaks ilaks, küllap kohatu ja liigemotsionaalne paralleel, kuid mis parata, kui seda lugedes tuli pähe sama mõte, mis kunagi esimest korda PJ Harveyt kuuldes: see on just see, mida oli vaja teha. Sellist kunsti me tahtsimegi.

Hansen-Løvega on omal moel sama lugu - tabas täpselt märki, hit the spot, kuigi erinevalt Kangrost ei mõju "Tulevik" mingil juhul rokenroll-katarsisena, vaid kui üldse üritada muusikalist paralleeli otsida, siis pigem ambiendi või folgina. Deep peace, nagu Donovan heliribal laulab.



Ei noh, peaks ikka rohkem kätt pulsil hoidma nii filmindusel kui kirjandusel. Kuigi kust see aeg võetakse, et silomägedest harvu teemante välja tuhnida, võeh, võeh. Seepärast on puhas rõõm, kui keegi teine tuhnimise enda peale võtab, nii et aitäh Andreile, kelle feisspuki-soovitus oli vist esimene, mis "Tulevikule" mõtlema pani. Soovitan minagi, nii Hansen-Løvet kui Kangrot.


"Edaspidi" kinos Artis. Hinnanguid: Andrei Liimets (Sirp, 7/8), Mart Raun (6.5/10), Emilie Toomela (PM), Rotten Tomatoes (100%), IMDB (7.1/10).

20. juuli 2017

Põgenemise rütm / Baby Driver

"Baby Driver", USA-Inglismaa 2017. Rež. Edgar Wright. 113 min.


Melo-krimikitš vaesest vanemateta noorukist Babyst, kes teenib leiba pättide pagemisautojuhina. Poisil on kerge kuulmishäire, pinin kõrvus, mille tõrjumiseks kuulab ta vahetpidamata klappidest muusikat.

Pole ju halb ajaviide, aga mumst kõvasti üle hinnatud. Ehk on asi selles, et vähegi mõistlikku meelelahutuskino tuleb viimasel ajal harva ette? Olgu kuis on - see, et igati okei kerge stiiliharjutus oli ette taevani ülistatud, rikkus kinoelamust omajagu. Suured ootused ja mälestused eeskujudest segasid "Baby Driveri" nautimist tublisti.



Tausta meenutades - "Baby Driveri" stsenaristi ja režissööri Edgar Wrighti seni suurim saavutus on olnud jäätise järgi nimetatud Cornetto-komöödiatriloogia "Kolm maitset": zombiparoodia "Shaun of the Dead", politseiparoodia "Hot Fuzz" ja ulmeparoodia "The World's End". Kõik üsna lõdvad ja hõredad asjad, mis kuhjasid koomilise efekti jaoks kokku vastavate žanride klišeid, neist samas lõplikult lahti laskmata ja neid totaalabsurdi võimendamata. Nudge-nudge-wink-wink, vaadake, me teeme siin nalja, aga natuke oleme ikka tõsised ka, elage meile kaasa. Minu maitse jaoks lahjavõitu, veidi pastakast imetud, punnitatud ja kalkuleeritud tundega kraam. Esimesest ei mäleta midagi, teist pole vist viitsinud lõpunigi vaadata, viimane oli ainus, mis mulle enam-vähem istus.

"Baby Driver" on kokku keedetud enam-vähem sama retsepti järgi, vähendades paroodia osakaalu nõretava, kvaasi-tõsiseltvõetava melodraama arvelt, mis on samuti puhtalt klišeepõhine. Ei saa öelda, et see kõik minust suurema Wrighti fänni teeks. Pole siin mingit sügavust ega peenust ja õigupoolest ka mitte märkimisväärset sisu, südant ega kunstilist ambitsiooni. Jah, "Baby Driver" on ilmselt mõnevõrra omanäolisem ja taibukam kui keskmine kihutamisfilm; kahtlemata etem kui mingite kiirete ja vihaste saja viiekümne kaheksas jätkuosa (või tont teab, palju neid juba vorbitud on).



Aga ega siingi muud pole kui kimp detaile. Heliriba ja muusikasse rütmistatud märulistseenid. Kurjamite galerii eesotsas miljonite lemmiku Kevin Spaceyga, kes paistab siin silma lohaka pohhuismiga - ei pinguta absoluutselt ja on ikkagi tore. Ma usun, et ta käib täpselt sama ilme ja hääletooniga nurga peal putkas nätsu ostmas. Eiza González on jõhkra tibina vahva, Jamie Foxx ja Jon Hamm on ka täitsa nii. No ja paar vaimukat hetke, näiteks Mike Myersi maskid, ja kohati natuke leidlikku dialoogi.

Mingit tervikut siiski ei teki ja selle üks peapõhjusi on heade pool, mis koosneks nagu siinseist poliitbroilereist. Ansel Elgorti ("Süü on tähtedel") kehastatud nimitegelane Baby on täiuslikult ilmetu oivik, pane ainult lips ette ja saada noortekogu istungile kätt tõstma. Et tema ettekandjast pruut pole oluliselt põnevam tüüp, siis jätab ka nende armulugu sügavalt ükskõikseks.

Aga "Baby Driveri" põhihäda on siiski Wrighti nõrk lugu. Tagaajamised autoga pole, olgem ausad, kuigi huvitav asi, mida vaadata, kui juhtud olema täiskasvanu. Ning märulipause täitev stoori mõjub suvalise ja tarbetu säsina, selle vähesed üllatama mõeldud pöörded täiesti põhjendamatult.



Kuid ilmselt suurima karuteene sellele filmile tegid minu jaoks kusagilt kõrvu jäänud kõrvutused Tarantino/Tony Scotti "True Romance'i" ja Refni "Drive'iga". Wrightil puudub klišeedega mängides Tarantino või Refni tasemel stiilitaju, kindel käsi ja tervikutunnetus. Nendega võrreldes jääb "Baby Driver", mis muidu ju käib küll, hoopis kehvemasse valgusse kui ta omaette võiks paista. Kinost tulles võtsin kohe taas ette pähekulumiseni nähtud "True Romance'i", et saada kätte see laks, mida "Baby Driver" justkui lubas, aga pakkuda ei suutnud. Ja see toimis endiselt. "Baby Driverit" ennast vaevalt et veel kunagi vabatahtlikult vaadata viitsiks.


"Baby Driver" kinodes: Forumcinemas, Apollo, Viimsi, CinamonCinamon Telliskivi. Hinnanguid: Andrei Liimets (Sirp), Hendrik Alla (PM), Tristan Priimägi (ERR, keskmisest huvitavam), Raiko Puust (Delfi, lummav), Eveli (9/10), Rotten Tomatoes (95%), IMDB (8.3/10).

12. juuli 2017

Lõputu poeesia / Poesía sin fin / Endless Poetry

"Poesía sin fin". Tšiili-Prantsusmaa 2016. Rež. Alejandro Jodorowsky. 128 min.


Lõputu poeesia, ohjah. Hispaania poesía ja inglise poetry on eesti keeles luule, ja lõputu luule kõlanuks märksa luulelisemalt, mitte nagu läti šokolaadi reklaam. No mis teha, nii meil nende pealkirjatõlgetega paraku juba on. Aitäh sellegi eest, et tõlkega pole sisuliselt mööda pandud nagu Jodorowsky eelmise autobiograafilise filmi puhul.



Too eelmine film, "Reaalsuse tants", rääkis režissööri lapsepõlvest, nüüd on jutulõng jõudnud noorusaega, mil Alejandro otsustas saada kunstnikuks, täpsemalt luuletajaks. Uus film on eelmise järg ja otsene järeltulija nii sisult kui vormilt. "Lõputu luule" kirjeldamiseks sobib kenasti Juhan Viidingu luule:

Pärnu maantee mööbliäri vana kärumees
lääpab oma ainulaadset sammu.
Sageli ta käru seisab meie maja ees;
ainus viide ajale on - ammu.

Määratlus, mis Jodorowsky puhul hästi ei klapi, on sageli, sest "Reaalsuse tants" valmis 2013 ja "Lõputu luule" 2016 (ning jõudis alles nüüd, aasta hiljem meie kinodesse). Muidu aga - ainulaadne samm on olemas, vana kärumehe käekiri ja isikupära selgelt näha: teatraalsus, sürrealism, maagiline realism, nartsissism, psühhoanalüüs ja mehe enda leiutatud psühhomaagia, kõik üsna vanamoodsal, veidi kobaval, lääpaval moel. Tänavu 88 saanud vastukultuuri-guru on viimase poolsajandi jooksul saanud teha ainult 8 filmi ning ega ta sel alal liiga suurt professionaalsust omandanud pole.

Amatööri ehk asjaarmastaja lähenemisel võib olla plusse: värske energia, ametialase rutiini puudumine, kaanoniväline erilisus ja värskus. Kuid võib olla ka miinuseid, mille seas täispika mängufilmi puhul vahest suurimaks võib pidada raskusi vaataja tähelepanu pikka aega hoida. Jodorowskys avalduvad nii ühed kui teised.



Kriitika on "Lõputut luulet" ülientusiastlikult tervitanud nii meil kui mujal. Arusaadav, sest Jodorowsky on ikkagi elav underground-klassik ja kinokultuuris eriline nähtus. Ise jään skeptilisemaks, sest juba "Reaalsuse tantsu" vaadates võitlesin unega, nüüd veelgi enam. Suurem osa sest otsatust nooruspäevist heietamisest ei köitnud mind kuigivõrd. Auväärses eas härra on oma biograafiat juba nii palju kordi pajatanud, et ei mäleta vist Simpsonite vanaisa kombel enam eriti, mis õieti toimus ja miks, ega pea seda ilmselt enam ka kuigi oluliseks. Põhiline on rääkimine ise kui psühhomaagiline akt, mis annab elusamuse tunde.

Siia sobib taas Viiding:

Algusest lõpuni käidud on tee. Nüüd vaid kordan.
Lubades tubades edasi-tagasi sussides käia.
Vanemad daamid ja humanitaarkooli noored
mõnikord annavad mulle maiustusi ja kätt.

Säärane sussisahistamine on muidugi omamoodi nunnult nostalgiline, aga seda vaadates tikub siiski pähe mõte, et Jodorowsky on inimese ja isiksusena hoopis huvitavam kui tema viimased filmid. Raske on aru saada, kuidas saab pidada "Lõputut luulet" tema parimaks saavutuseks. Nii enda kui vanameistri vastu ausaks jäädes: ilmselt parim - ja võib-olla isegi ainus vältimatult vajalik - Jodorowsky on ikkagi "Holy Mountain". Uutel omaelulugudel pole enam kuigi palju lisada. Nagu kunagi laulis Pink Floyd:

We're just two lost souls swimming in a fish bowl, year after year,
Running over the same old ground. What have we found?
The same old fears.




Ikka see Oidipus, ikka üritame isaga leppida, endal peagi 90 turjal, kaua võib. Pealegi kui lisaks sisule on suures osas hõredapoolne ja väheköitev ka vorm - mitte ainult dramaturgiliselt või letargilise montaaži poolest, vaid üllataval kombel ka pildiliselt hoolimata sellest, et kaamera taga seisis superoperaator Christopher Doyle, kelle aktivasse kuulub pinutäie Wong-Kar Wai asjade kõrval näiteks Zhang Yimou "Kangelane" ja Jim Jarmuschi "Kontrolli piirid".

Kuigi siin leidub muidugi ka toredaid kaadreid ja Jodorowsky hiilgeaegu meenutavaid visuaalseid leide nagu filmi lõppu ehtiv eht-ladinaameerikalik karneval arvutute punaste kuradite ja luukeredega, kes oleksid justkui välja astunud mu käesoleva kümnendi lemmik-muusikavideost, milleks on Family Bandi "Moonbeams".



Aga tervikuna maitses "Lõputu luule" siiski veidi mõrkjalt nagu Monty Pythoni mõne aasta tagune taasühinemisetendus. It was fun, but now it's done.

Teisalt aga - just kaduviku ja surelikkuse teema on "Lõputu luule" tugev külg, mille pärast seda tasub vaadata, eriti liigpika loo viimast veerandit. Film hakkab elama mitte ammumöödnud noorusest pajatades, vaid siis, kui valgepäine režissöör astub iseendana ekraanile ning räägib vanadusest kui vabanemisest, ja surmast, mida ta ikka veel kardab, aga ka trotsib. Siin kohtub filmi keskne liblika-kujund Viidingu ööliblikaga:

Oma suuri mustvalgeid tiibu
kannan läbi aastate öö.

Vastu akent, õnnetu, liibu!
Sinna tahta - su elutöö.
Olen raske ja libisen alla.
Jälle ründan ja vapustan.
Selja taga on pimedad ajad.
Surma valgus on see, mida vajad.

Seda ma olen juba valmis uskuma.


"Lõputu poeesia" kinodes: SõprusArtis, Cinamon. Hinnanguid: Nele Volbrück (Sirp, ovatsioonid), Janar Ala (PM, soovitan), Andrei Liimets (4/5), Anders Härm (edasi.org), Rotten Tomatoes (96%), IMDB (7.7/10).

2. juuli 2017

Una

"Una". USA-Inglismaa-Kanada 2016. Rež Benedict Andrews. 94 min.


Andrei kiitis oluliseks, Tristan kiitis imetlusväärseks, mädatomatid annavad 88 prossa. Tundus, et tasub kinno minna. Otseselt ei kahetse, mõneti huvitav katsetus, aga kokkuvõttes siiski mitmes mõttes ka ebaõnnestunud, keskpärane, õlgu kehitama panev elamus.



Algus paistis paljulubav, kuna jupp aega pole sellist arthausilikuma lähenemisega kino näinud. Värskelt mõjuv esteetika, ebatavaline kaameratöö ja breikbiidilikult rabe, kohati ootamatu montaaž. Visuaaltehniliselt hea. Samas helikujundus häirivalt pealetükkiv ja kohmakalt näpuga näitav. Muusika pole põhimõtteliselt halb, aga seda on liiga illustratiivselt kasutatud - näiteks pinge markeerimiseks üks ärev motiiv, lapsepõlve markeerimiseks teine, lüüriline.

Ja näidendil põhinev, teatrilavastaja ekraanidebüüdina üles võetud lugu on tõepoolest üliteatraalne. Laval küllap hästi toimivad elemendid mõjusid kinolinal suures plaanis õõnsalt, lausa naeruväärselt. Nii loo ülesehitus, struktuur ja süžeepöörded kui ka dialoog jätsid äärmiselt konstrueeritud ja kunstliku mulje.

Mis puutub kiidetud näitlejatöödesse, siis silmapaistvalt hea oli mumst ainult noort Unat mängiv hämmastavalt orgaaniline ja vahetu Ruby Stokes. Täiskasvanud Unat kehastanud Rooney Mara tundus temaga võrreldes nagu android, plastiknäol seesama üks kõhukinnisusega neurootilise tragedienne'i ilme, mis tal igal pool on.



Ent vorm vormiks, eelkõige peetakse seda filmi ikka vist ikka sisuliselt uudseks ja huvitavaks lähenemiseks pedofiilia teemale. Et lähenetaks justkui hinnanguid andmata ja klišeevabalt. Seda ma siin ka eriti ei näinud. Kui plaanid vaadata, siis edasi loe omal riisikol - siin on ka spoilerihõngulist juttu, aga mida vähem sa sest filmist ette tead, seda parem, nagu ikka.

Lugu algab sellega, et neiu Una otsib täiskasvanust peast üles endast kõvasti vanema teismelisepõlve-armastuse. Una oli 13, mees läks lapsepilastamise eest neljaks aastaks kinni, nad pole rohkem kohtunud, juba mituteist aastat. Lähtepunkt on põhimõtteliselt huvitav ja siit saaks edasi liikuda igale poole, aga film ei liigu tükk aega suurt kuhugi, vaid tammub lihtsalt paigal. Selleks ajaks, kui midagigi juhtuma hakkas, oli minu jaoks juba hilja seda lugu tõsiselt võtma hakata, ja enamus toimuvast oli selleks ajaks ka üpris detailselt ennustatav, sest autori töövõtted olid juba selgeks saanud. See kõik jättis mitte niivõrd traagilise, kuivõrd traageldatud mulje.

Mida uut ma siit pedofiilia kohta teada sain? Mitte midagi. Pedofiilne suhe esitati traagilise antusena. Shit happens, tempel mällu igaveseks, lahendamatu karmavõlg kõigile. Ja kogu moos. Kas uus pidi olema see, et viidatakse armastuse võimalusele pedofiiliaks kvalifitseeruvas suhtes? Või see, et pedofiilsele loole keeratakse otsa vana hea klassikaline twist - fataalse vääritimõistmise ja nurjunud kohtumise motiiv, mis esineb näiteks ka "Romeos ja Julias"? Et kui oleks läinud korda kohtuda, siis olekski kõik võinud hästi minna ja nad elaksid tänapäevani õnnelikult või nii. Lugu oleks hoopis intrigeerivam saanud, kui oleks mindudki seda teed.

Samuti oleks lugu märksa huvitavam saanud, kui oleks püütud vähegi selgitada tausta: kuidas, mis eeldustest lähtudes säärane suhe, säärane armastus keskealise ja varateismelise vahel - kes pole ju enam päris laps, aga kaugeltki ka mitte  täiskasvanu - üldse võimalikuks saab. Nabokov seletas selle omal moel päris kenasti ära ja sellest on mitu etemat filmi tehtud, eriti muidugi Kubricku oma.

"Una" seda isegi ei üritanud ja oli seetõttu pigem meh.



"Una" kinodes: Artis, Plaza, Apollo. Arvamusi: Andrei J. Liimets (3.5/5), Tristan Priimägi (Sirp, 4/4), Rotten Tomatoes (88%).

9. juuni 2017

Nõukogude hipid / Soviet Hippies

"Nõukogude hipid" / "Soviet Hippies". Eesti 2017. Rež. Terje Toomistu. 80 min.


Kas hipid on eesti kultuuris kunagi esiplaanil olnud? Vist mitte. Sestap tundub veidi üllatav, et viimase kuu jooksul on hipiteema meil lausa kolm korda eri nurkade alt üles võetud: esmalt Triin Heinla hipisaare-reisikirja ümber käinud poleemikas, seejärel ühe populaarseima bändi Smilers singlina “Hipisuvi” ja viimaks Terje Toomistu dokfilmis “Nõukogude hipid”.



Hipiliikumise sünd ja kuldaeg jääb poole sajandi taha, kuuekümnendaisse. Tänavu möödub viiskümmend aastat nii selle kõrghetkest, San Francisco “armastuse suvest” kui ka näiteks biitlite singlist “All You Need is Love”, mida võib ehk pidada hipivaimu üheks tuntumaks ja iseloomulikumaks ilmnemiseks hoolimata sellest, et biitlid polnud rangelt võttes päris hipibänd. Miks need nii ajas kui ruumis kauged asjad meid ikka veel kõnetavad ja puudutavad? Raske öelda. Hipindus on õige keerukas ja mitmetahuline nähtus, mille tähendus siin ja praegu vääriks süvenenumat ja põhjalikumat lahtikirjutamist kui käesolev, vaid paari märksõna põgusalt riivav mõlgutus.



Smilersi mahe ja sulnis peavoolu-poprokk kasutab sõna hipi selle ühes levinumas – hedonistliku vabaduse tähenduses. Mõnusast äraolemisest laulmine on olnud Hendrik Sal-Salleri loomingus läbiv teema ja küllap ka üks tema populaarsuse allikaid läbi aastakümnete. Ju on palehigis tööd rügaval maarahval lohutav läbi hammaste ümiseda hetkeist, mil mured ei piina, sest on viis kasti õlut ja palju viina. Või äralennust kaugele saarele, kus päevast päeva võiks olla niisama. Hipisuvi 1969. aasta Volkswageni bussis “täis erinevat india stuffi, rahu ja armastust” ja üpris siivsalt meelaste viidetega bikiinirantidele kuulub selgelt samasse eskapistlikku ritta.

Ent ilmselt on üldaktsepteeritavuse huvides oluline ka see, et igasugune puhkehetk ja hingamispaus jääks kindlaisse vastuvõetavaisse piiresse – nädalavahetus, puhkus, suvi – millest väljudes naastaks ühiskondlikult kasulikule tööle. Toomistu dokk näitab, kuidas neid raame ületav vabadus oli nõukogude ajal “meile võõras”. Sisuliselt sama etteheidet võis äsja kohata hipisaare-diskussioonis, kuigi selles kõne all olnud hipielu pole tavamõistes ei mugav ega lihtne. Selgus aga, et elust rõõmu tundmine ja isikliku vabaduse nautimine võib hiliskapitalistlikus Eestis olla taunitav üsna samal moel ja samadelt alustelt kui Nõukogude Liidus.



Praegune sõnaline hurjutamine on muidugi tühi-tähi võrreldes toonasega, mil hukkamõistuga võis kaasneda näiteks arreteerimine, vägisi kiilaks ajamine või hullumajja saatmine, ent Paul-Eerik Rummo samuti hipiajast pärit laulusõnad Põgene, vaba laps – vii peitu maailma vabadus tunduvad üldjoontes endiselt aktuaalsed. Maailm vajab praegugi vabu lapsi, kes ei vannuks valitsevale korrale kooris truudust nagu usinad pioneerid, keda Toomistu hipidele tausta loomiseks näitab. Kui paljud neist pioneeridest täidavad tänini oma pühalikku tõotust “palavalt armastada oma Nõukogude kodumaad; elada, õppida ja võidelda nii nagu õpetas suur Lenin, nagu õpetab Kommunistlik Partei”? Filmi peategelaste, elatanud hipide tõekspidamised paistavad olevat ajaproovile märksa paremini vastu pannud.



Siinkohal meenuvad paratamatult hipisaare-diskussioonis korduvalt kõlanud isalikud õpetussõnad, et süsteemi vastu mässamine on justkui mingi noorusrumalus, faas, mis tuleb paratamatult ületada, või ka, et süsteemi saab muuta ainult seestpoolt. Eks tolle mõttekäiguga ole mäletatavasti sageli põhjendatud ka nõukaajal parteisse astumist. Kuivõrd need seestpoolt muutjad nõukogude siis süsteemi tegelikult muutsid ja kuivõrd muutis süsteem neid? Paljudel neist õnnestus enda vastu tõepoolest ausaks jääda?

Nõukahipid lõid omaenese Sistema, üleliidulise hipivõrgustiku, ega lasknud totalitaarsel masinavärgil end kõigutada ega muuta. Need, keda filmis näeme, on jäänud halli habemega hipideks ka auväärses eas, mil too kunagi kõikvõimsana paistnud masinavärk on ammu kokku kukkunud ja terve ilmakord täiesti teiseks saanud. Võiks oletada, et neid seestpoolt süsteemimuutjaid, hiljem etableerunud nõukogude Steve Jobse kohalike hipide seas ikka leidus, kuid filmis me neid ei näe. Kontrasti mõttes oleks huvitav vaadata ka mõnda säärast, ehkki põhimõtet see muidugi ei muudaks – head ideaalid püsivad ka muutlikel aegadel, neist pole vaja loobuda.



Ja hipi-ideaalid ei piirdunud vabadusega, samuti nagu hipide vabaduseideaal ei piirdunud pelga hedonismiga isegi mitte droogide, seksi ja rokenrolli vallas. Need kõik olid hipivabaduse kahtlemata olulised, tänaseni mõjukad aspektid, kuid ühtlasi osa loodetud vaimsest vabanemisest, mis otsis inspiratsiooni muuhulgas idamaistest õpetustest ja religioonidest. Ning lisaks oli tegu poliitilise liikumisega, mis vastandus Läänes kapitalistlikule süsteemile samuti nagu see traataia-tagusel kuuendikul planeedist vastandus nõukogude omale. Lääne hipide kommunismi kalduvate vaadete ja nõukahipide loomuliku nõukogudevastasuse vahel on huvitavad käärid, mida film oleks ehk võinud rohkem valgustada – nagu ka seda, mida arvavad veteranhipid meie tänasest Lääne ühiskonnast, milles nad kunagi tõenäoliselt nägid, nagu süsteemivastased nõukogude inimesed enamasti, omamoodi tõotatud maad ja vabaduse kantsi.



Praegusse formaati see küll vist mahtuda poleks saanud, sest filmis on niigi nii ohtralt teemasid, külluses materjali ja nii tihe montaaž, et täispikk dokumentaal, eriti selle esimene pool, mõjub pigem teemakohaselt kaleidoskoopilise treileri või fragmentaarse muusikavideona, kust meelde ei jää suurt midagi peale helgelt psühhedeelse üldmulje. Teise poole teekond hipide kogunemisele Venemaal tundub tormilise sissejuhatusega võrreldes ootamatult aeglane ja pikaldane, kuid kokkuvõttes tahaks paljudest asjadest ja tegelastest justkui rohkem teada. See nõuaks küll vist juba mitmeosalist telefilmi. Toda lootma jäädes rõõmustagem aga, et kuus aastat valminud täispikk dokumentaal just nüüd linastus – sest selles, et nõukogude hipide lugu ja sõnum on praegu olulised, tuleb filmi autoritega küll nõusse jääda.



Hämaravõitu aegadel, mil mõnedki paistavad igatsevat kõva kätt ja valju korda, tarastatud maailma ja siredais Hugo Bossi mundreis marssivaid leegione, on oluline meenutada, et säärased ideaalid nagu vabadus, vägivallatus ja armastus on olemas ning ajutistest tagasilöökidest hoolimata läbi aegade elujõuliseks osutunud. Kes soovib nende ideaalide üle küüniliselt irvitada või kõneleda hipide igakülgsest värdjalikkusest, see viigu end esmalt teemaga kurssi, vaadaku film ära ja seejärel esitagu oma põhjendatud kriitika koos etemate ja uhkemate ideaalidega, mille kõrval kõik teised – sealhulgas Siddhārtha Gautama, Jeesuse ja Gandhi omad – mannetuna põrmu vajuksid. Ootame huviga.


Sirpi kirjutatud lugu.


"Nõukogude hipide" kodukas. Film kinodes: Sõprus, Artis. Arvamusi: Aurelia Aasa (PM).