28. dets 2009

Rentslimiljonär / Slumdog Millionaire

"Slumdog Millionaire", Inglismaa 2008. Rež. Danny Boyle.


Lugu vaesest india poisist, kes võidab miljonimängu, mille kõik küsimused seostuvad ühel või teisel viisil tema enda eluga. Ma võin mõista selle populaarsust, sest juba telemäng ise murrab massiliselt. Lisame klišeedest kubiseva kerjusest miljonäriks saamise loo, kapaga värvikat eksootikat ning üliarmsaid hindu lapsi ja müügiedu on tagatud. Arusaadav, kuid auhinnasadu eesotsas peaaegu kõigi olulisemate Oscaritega jääb mulle sügavalt arusaamatuks. Olgu pealegi, et see muinaslugu parasiteerib lisaks telemängule huvitaval India olustikul, lepime sellega, et vaataja tolle olustiku koha pealt suurt targemaks ei saa. Mis teeb "Rentslimiljonäri" mulle vastuvõetamatuks, on lõputu eputamine pildi, montaaži ja heliribaga. Kogu film on eriti noortepärane ja hipp - keerame kaamera viltu, vilgutame pilti, oh kui kuul. Sedasorti tehnilisel veiderdamisel on mõtet, kui sel on sisulist katet, mida ma siin ei näe. Pealetükkiva ning emotsioone üle rõhutava helikujunduse saatel moodustub kokku paras jura. Kusjuures muusikal pole eraldivõetuna häda keskit, lihtsalt filmi saateks on seda liiga palju.

Kui järele mõelda, siis ega herr Boyle'ilt pärast suurepärast "Trainspottingut" midagi liiga mõistlikku tulnud polegi. Parim näide, mida hilisemast Boyle'ist tuua võib, oleks vast "The Beach". Seegi oli ligi kümne aasta eest ja kaugel sellest, et olla väga hea film.



"Rentslimiljonäri" treiler ja kodukas. Arvamusi: IMDB (8.3/10), Rotten Tomatoes (8.2/10), Roger Ebert (10/10), LiveForThis (10/10), Rents (10/10), Veraprima (9.8/10), Soprano (9.5/10), Ninja Robot (8.3/10), Ralf (8/10), Spellbound (9.5/10), Xipe (7.5/10), Kalver (6/10), Lizzahy (6/10), Trash (5/10), Toomas Vint (jube film).

24. dets 2009

Jõululugu / A Christmas Carol

"A Christmas Carol", USA 2009. Rež. Robert Zemeckis.


Ho-ho-ho-hooajatervitused Charles Dickensi põhjal Disney korporatsioonilt. Sisult lihtsakoeline moralitee hukutavast ahnusest, vormilt isuäratav 3D-animatsioon. "Avatari" puhul mainisin, et isegi Disney teeb tänapäeval sisukamaid asju - "Jõululugu" kinnitab seda. Stiilne üheksateistkümnenda sajandi valm on vaadatav nii otse kui kitšina, aga eelkõige tuleb tunnustada suurepärast kunstnikutööd, mis annab "Avatarile" tublisti silmad ette: fantaasiarikas, kaunis, unistuste ja unenägudega tembitud minevikumaailm. Kusjuures tegu pole mingi läila siirupiga, otse vastupidi - peaaegu esimeses kaadris näidatakse laipa ja filmi sisuks on põhiliselt vaimudega suhtlemine. Pigem võib film kohati laste jaoks liiga sünge olla kui et vanemate jaoks liialt lapsik. Sõbra kooliealine tütar hakkas kartma, eelkooliealine poiss aga mitte, eks see ole lapses kinni. Igal juhul tubli töö tuntud muinasjutuvestjalt Zemeckiselt, kelle käe alt on varem tulnud muuhulgas "Back to the Future", "Roger Rabbit", "Forrest Gump" ja "Kontakt". Korralik pere-meelelahutus.


"Jõululoo" treiler ja kodukas. Film Cinamonis ja teistes kinodes.
Arvustused: Veraprima, FilmiMull, Spellbound.

15. dets 2009

Kuu / Moon

"Moon", Inglismaa 2009. Rež. Duncan Jones.


Duncan Jonesi täispikk lavastajadebüüt, intelligentne ulmelugu mehest, kes opereerib üksi kaevandusbaasi Kuul. Minimalistlikus filmis ongi ainult üks inimtegelane. Rohkem sisust spoilerdamata hästi rääkida ei saa.

Tagasihoidliku eelarvega tehtud "Kuu" näeb pisut luitunud ja vanaaegne välja, kuid see ei mõju mitte niivõrd odavalt, kuivõrd retrohõnguliselt - kujundus meenutab žanri klassikalisi verstaposte nagu Kubricku "2001" ja Scotti "Alien". Eriefektidega priisatud pole, pilt töötab kenasti ja usutavalt loo teenistuses, mis kulgeb aeglaselt ja rahulikult, kuigi mitte just üleliia tihedalt ega üllatusterohkelt. Võiks öelda, et kui "2001" on romaan, siis "Kuu" on novell - aga korralikult välja peetud novell, huviga vaadatav nii ulmesõpradele kui kõigile teistele, kes ulmet enda jaoks suisa ei välista.

Film on pälvinud rea väiksemaid auhindu, tugeva muusika autor on kunagi ansamblis Pop Will Eat Itself tegutsenud Clint Mansell, kelle varasemate saavutuste hulka filmimuusika vallas kuuluvad Darren Aronofsky "π" ja "Requiem for a Dream". Kinoelamusele tuleb tõenäoliselt kasuks, kui suuta enne "Kuu" vaatamist arvustusi mitte lugeda ja treilerid vaatamata jätta. Mida vähem sellest ette teada, seda parem.


"Kuu" treiler ja kodukas. Tegijate intekas. "Kuu" kinos. Hinnanguid: IMDB (8/10), Rotten Tomatoes (7.4/10), Trash (8/10), Malcolm (7.3/10), Jolt (8/10), Andres Laasik (EPL), LiveForThis (9/10), Ninja Robot (10/10), b3gins (8/10), Metsavana (6/10).

11. dets 2009

Antikristus / Antichrist

"Antichrist", Taani-Saksamaa-Prantsusmaa-Rootsi-Itaalia-Poola 2009. Rež. Lars von Trier.

"Antikristus" on vaadatav ka õudukana, kuid Trier seab sihiku märksa kõrgemale, rääkides inimolu põhiküsimustest ja püüdes võistlema Tarkovskiga, ehkki võib kahelda, kas see tal päriselt õnnestub. Püha ürituse nimel laseb lavastaja käiku hulgaliselt sümboleid, millest paljud, näiteks käi, jäid mulle mõistatuslikeks. Siiski mitte kõik. Suur osa filmi ideedest, nagu üldse lõviosa meie moodsast mõtlemisest, toetub Nietzchele. Temalt on laenatud filmi pealkiri, juttu tehakse Jumala surmast ja nõnda edasi. Need on tänapäeval üldlevinud ideed, levinud on ka ratsionaalsuse eitus, mille loogiliseks järelduseks pöördumine looduse, loomulikkuse, Eedeni poole. Rohelise mõtlemise ajastul haruldasem on looduse samastamine kurjusega - loodus kui mädanemise, surma ja kannatuse allikas, saatana tempel.

Isiklik tundub ka Trieri misogüünia, millele ta siin esmakordselt täie voli annab, samastades naise hirmuäratava loodusega. Jaanus küsib oma blogis, miks Trieri peetakse misogüüniks. Küllap on vastuseks lavastaja käitumine oma naiskangelastega mitte ainult siin, vaid ka varasemates töödes, kus ta, tõsi küll, on lasknud neil kannatada ("Dogville") ja hukkuda ("Laineid murdes", "Tantsija pimeduses") müstiliste märtritena.

"Antikristuse" Naine, keda kõhedust tekitava veenvusega esitab Cannes'is selle rolli eest parima näitlejanna Kuldpalmioksa saanud Charlotte Gainsbourg, on samuti salapärane, kuid pole süütu kannataja, vaid paheline, kuri ja ohtlik tegelane. Aga ega kunagi Scorsese "Viimses kiusatuses" Kristust mänginud Willem Dafoe kehastatud Meeski pole mingi Jeesus. Väljapääsu siin justkui ei paistakski, kui selleks mitte pidada pimedate ja hävitavate ürginstinktide vallapäästmist.

Märkimisväärselt ilus kaameratöö tänavu "Rentslimiljonäri" eest Oscari saanud Anthony Dod Mantle'ilt. Trieri kelkimist, et ta on parim elav lavastaja, ei maksa liiga tõsiselt võtta, aga üks huvitavamaid on ta küll.



"Antikristuse" treiler ja kodukas. Hinnanguid: IMDB (6.8/10), Rotten Tomatoes (5.4/10), Areeni aasta filmid 2009 (2. koht), Jaanus Adamson (paneb end või teisi ümber hindama; realism, mitte pessimism), Jaan Ruus, EE (vägevate kujunditega üle külvatud filosoofiline film), Margit Tõnson, EE (logisevate kruvidega misogüüni isiklike õudusunenägude väljaelamine), Kylmjalg (üdini subjektiivne), Tiina Lokk, elu24 (psühholoogiline thriller, õudusfilmi elementidega traagiline armastuslugu), Raivo Kelomees, Sirp (film pole reaalsus, vaid kunstiteos), Maris Meiessaar, EPL (verest ja jubedusest hoolimata ilus ja väljendusrikas), Spellbound (9/10), B3gins (8/10), Trash (8/10), Ralf (4/10), Danzumees (2/10).

10. dets 2009

PÖFF 2009: paar järelmõtet

Mõned mõlgutused festivali kohta mitme kandi pealt. Veidi ka kriitikat, eks ikka lootuses, et asjad lähevad edaspidi veelgi paremaks. Sest kindlasti oli see siiani kõige õnnestunum PÖFF.

Kava. Programm oli suurepärane, valdav enamus aasta olulisemaid filme ja festivalide võitjaid oli sees. Tundsin puudust ehk vaid Kim Ki-Duki "Unest" ja Takashi Miike viimastest filmidest. Kes kurdavad, et kava oli kehv, sattusid ilmselt tohutust programmist nõrku filme valima. Ei saa ju oodata, et festivali kõik mitusada filmi oleksid ülihead. Kohati kurdetakse, et kava on liiga mahukas - muidugi teeb see oma kava koostamise keeruliseks, kuid filmide kohta oli siiski omajagu eelinfot ja soovitusi mitmesuguste eriprogrammide näol.

Piletihinnad. PÖFFi täispileti hind 75 krooni on liiga kallis, kõige kallim festivalipilet võiks olla 50 krooni. Võidakse vaielda, et PÖFFi pilet on niigi odavam kui tavaline kinopilet. Veidi on küll, aga nii see peabki olema. Tavalise kinoskäigu puhul on eelinfot enamasti jalaga segada ja vaataja teab päris täpselt, mida ta oma raha eest näha saab. Festivalil on risk ämbrisse astuda märksa suurem. Teiseks on tavakinos kõik filmid eestikeelsete subtiitritega varustatud ja tehniline kvaliteet üldiselt tagatud.

Tehniline tase. Lehes kirjutati, et festival kulgenud sel aastal euroopalikult probleemivabalt: subtiitrid paigas, tehnilisi apse polnud jne. Kahjuks on see soovmõtlemine. Ajakirjanik käis ehk paaril seansil, kus tal jäi selline mulje. Ise käisin enam kui neljakümnel ja võin kinnitada, et kuigi jama võis olla vähem kui varasematel aastatel, on asi probleemivabadusest kaugel. Probleemid subtiitritega võisid vähem silma torgata, sest enamusel filmidest polnudki problemaatilisi eesti subtiitreid, nendest filmidest aga, millel need subtiitrid olid, oli vähemalt pooltes probleeme subtiitrite sünkroonsuse või kohatise kadumisega. Samuti tuli korduvalt ette heli kadumist, pildi ekraanilt väljavajumist ja filmi katkemist. Tehnilise praagi krooniks jääb "Ootamatus tühjuses" filmi peale kuvatud treiler. Nii et arenguruumi on.

Tõlked. Eesti keelde tõlgiti vaid umbes kolmandik festivali filmidest. Seda on vähe mitmel põhjusel. Esiteks leidub küllalt inimesi, kes valivad filme selle järgi, kas need on tõlgitud või mitte, nii et tõlke olemasolu mõjutab ka piletimüüki. Ilmselt püüti tõlgete pealt kokku hoida, aga see võib anda tagasilöögi. Teiseks võib isegi keeleoskajal olla raske kuulmise järgi aru saada filmidest, kus on palju keerulist teksti - näiteks "Ere täht". Tõlke puudumine selles ja mõnes muuski peatselt kinos linastuvas filmis - näiteks "Dr. Parnassuse imaginaarium" ja "Mehed, kes jõllitavad kitsi" - oli veider.

Meediakajastus. Muidugi võiks alati rohkem olla, aga päevalehtedes midagi siiski oli. Eks neil ole kultuuriruumiga kitsas ka. "Päevalehes" oli pisut rohkem eelinfot, "Postimehes" jälle jooksvat infot. Kurb on aga tõdeda, et igasugune PÖFFi kajastus puudus "Ekspressi" kultuurilisas "Areen"ja kultuurilehes "Sirp". Viimane, tõsi küll, ärkas siiski 4. detsembriks, kui festival juba lõppemas oli, ja avaldas paar arvustust. 3. detsembri Areen oli aga tervikuna pühendatud Kunstiakadeemia juubelile - kas sellega tõesti nädalat oodata ei kannatanud?

Blogosfäär. Erinevalt näiteks MNC Bros Tito arvamusest leian, et festivaliteemalist posti, eriti filmiarvustusi oli pigem vähe kui palju. Päris palju suutsid siiski kirjutada näiteks Trash, LiveForThis, Forza, Spellbound ja FilmiMull. Üle 30 arvustuse oli PÖFFi ametlikus blogis, kuid kahe nädala ja kaheksa blogija peale on seda mu meelest napilt: keskmiselt igalt blogijalt üks arvustus nelja päeva kohta.

Toimumiskoht. Festivali käigus umbusk Solarise ja selle langevate lagede suhtes hajus. Maja võib ju väljast kole olla, kuid PÖFFi jaoks on see samm edasi ja suurim tänavuse festivali õnnestumise komponent. Korralikud kinosaalid, wifi, söögikohad, toidupood, vestlusringid, festivalipiletiga tasuta kohvik (mis küll kahjuks viimastel päevadel ei tegutsenud) - see kõik on vaid kiitust väärt. Eraldi plusspunkt veel Artisele, kuhu popkorni sisse ei lasta. Ainuke küsimärk festivalikinode osas on Kumu auditoorium linna taga metsas - miks kasutati seda, mitte kesklinnas asuvat Kosmost?

Festivali veeb. Aastate jooksul on veeb põhiosas paika saanud. Ainus viga, et kogu funktsionaalsus (näiteks kommenteerimine) ei töötanud festivali algusest peale. Mõned pisibugid olid ka, näiteks osad seansid läksid oma kavva topelt ja pidev sisselogimine. Ühes arvutis võiks üks kasutaja olla ikka kogu aeg sisse logitud. Aga üldiselt hinne viis.

Filmitutvustused. Paljudele PÖFFi seanssidele eelnenud suusõnalised sissejuhatused võiks ära jätta, kui need pole just filmi tegijailt. Lihtsalt tutvustused ei anna filmile midagi juurde ja raiskavad lihtsalt aega, halvimal juhul võivad isegi eksitavaiks osutuda ja filmi suhtes valesid ootusi tekitada. Näiteks "Ajami" sissejuhatus aitas kaasa sellele, et ma filmi esimesel korral lõpuni ei vaadanud.

Festivali personal. Piletimüüjad, infotöötajad ja piletikontrollid olid ääretult lahked, toredad, abivalmis ja vastutulelikud, nendega suhtlemine oli pea eranditult väga meeldiv kogemus. Kuidas asi seestpoolt paistis, vaata Ninja Roboti blogist.

8. dets 2009

PÖFF 2009: parimad nähtud filmid

Kultuurile hinnete panemine ja neist pingeridade koostamine on mulle tundunud veidi kahtlase tegevusena. Kuidas võrrelda näiteks "Sõrmuste isandat" ja "Brünot"? Teisalt meeldivad mulle "Elu edetabelid",  eriti Hornby raamat, nii et tooksin suurimad tänavuselt PÖFFilt saadud elamused siiski välja, kuid veidi vabamas vormis. Niisiis, esimesed seitse lavastajate nimede järgi tähestikulises järjekorras:
Järgmised seitse:

Ajami

"Ajami", Saksamaa-Iisrael 2009. Rež. Scandar Copti, Yaron Shani.


Olles filmi juba korra poolest saati näinud ja pettunud, otsustasin "Ajami" festivali lõpetuseks siiski tervikuna üle vaadata. Esiteks ikkagi võidufilm ja teiseks lubati lehes, et teine pool on esimesest huvitavam. Kas oli? Mõnevõrra küll, aga alles viimases veerandis ja mitte just ülearu palju. Kokkuvõttes ikkagi pikavõitu ja üsna keskmine film. "Postimees" teatas, et "PÖFFi võitis realistlik film Palestiina-Iisraeli konfliktist". "Päevaleht" aga, et "PÖFFi võitis Lähis-Ida konflikt". Armsad ajakirjanikud, olete te filmi ikka näinud?

"Ajami" räägib pisipättidest ja gängidevahelisest arveteõiendamisest, algab katusepakkumisest ja lõpeb ebaõnnestunud narkoäriga. Lähis-Ida konfliktiga on sel kõigel sama palju ühist kui Kristuse passiooniga: sama toimumiskoht. Too konflikt on "Ajami" jaoks kauge ja väheoluline taust.

Realismist - võib küll olla, et film on tõepärane kajastus Iisraeli kuritegelikust skenest, kuid ega vaataja ei saa oluliselt targemaks sealse elu osas üldiselt. Kurikaelte omavaheline klaarimine on aga igal pool sarnane, meenutades kasvõi seda, mis siinkandis 90ndail toimus. Ses suhtes ei saa žürii otsusest hästi aru. Nägin võistlusprogrammist vähemalt nelja filmi - "Ootamatu tühjus", "Laul Tšingis-khaani kahest hobusest", "Lourdes" ja "Merehädaline kuul" -, mis tundusid "Ajamist" igasuguse kahtluseta tugevamad, seda enamasti nii stsenaariumi, kaameratöö, režissuuri kui näitlemise poolest, originaalsusest rääkimata.

Arvata võib, et nagu kõiksugu kultuurižüriide puhul ikka, püüti teha poliitilist avaldust. Sel juhul oleks võinud võita "Keegi ei tea midagi pärsia kassidest", mis on tõesti poliitiline, pealegi põnevama teemaga ja filmina paremini teostatud kui "Ajami".

6. dets 2009

Ootamatu tühjus / Enter the Void

"Enter the Void" / "Soudain le vide", Prantsusmaa-Saksamaa 2009. Rež. Gaspar Noé. 154 min.


Karm film, mis seal rääkida. Lars von Trieri "Antikristus" pole mingi piknik, aga Noé "Enter the Voidiga" võrreldes on see kasvõi vormilt jalutuskäik pargis. "Enter the Void" kasutab juba skandaalsest "Irréversible'ist" tuttavaid tehnikaid - värisevat pilti, punast valgust, neoontulesid ja stroboskoopilist vilkumist - veel jõulisemalt ja radikaalsemalt kui varasem Noé. Kohati on seda tõepoolest füüsiliselt koormav vaadata. Noé vormikeelele võib mõne kandi pealt leida paralleele või eeskujusid - näiteks Derek Jarmani abstraktne hüpnootilisus või Gus van Santi esimeses isikus jälgiv kaamera -, kuid küllalt palju on ka isikupäraseid võtteid, näiteks tegelaste jälgimine otse ülalt, kaadreid katkestavad silmapilgutused ja füüsiliste tõkete sujuv läbimine.

Sisuks omanäolise vormi taga on peamiselt seks ja droogid, aga see pole "Enter the Voidi" põhipoint. Eelkõige on Tiibeti surnuteraamatul põhinev film metafüüsiline, teispoolsusest rääkiv, ehkki mitte müstiline teos. "Elu on haud, külm haud," ütles meie seast tänaseks lahkunud Pääsuke kunagi Levikas. Noé laiendab seda arusaama kaugemale, üle elu piiride. Elu on tema käsituses üksildane, jõhker ja kalk, selles pole muud armastust kui füüsiline ega muud õnne kui keemiliselt esile kutsutu. Midagi enamat ei maksa loota ka surmalt. Siis pole sedagi, ainult valusad mälestused ja elavate abitu pealtvaatamine kuni uuestisünnini.

Ning kui hipidel ja new-age-gurudel on kombeks kujutleda hinge rändamist ja taassündi kui midagi imelist ja toredat, siis Noé meenutab, et samsaara on kannatuste ratas. Sama sitt üha uuesti ja uuesti. Kurnav vaatamine, aga kahtlemata mõjus kraam. Filmikunsti äärmised võimalused. See on muidugi klišee, aga "Enter the Voidi" kohta võib tõesti südamerahus öelda, et ükskõikseks vaataja naljalt ei jää.




"Enter the Void": treiler ja kodukas. Kommentaarid PÖFFi lehel. Tiibeti surnuteraamat. Arvamusi filmist: IMDB (7.5/10), Rotten Tomatoes (6.4/10), Forza (10/10), Raul (10/10), LiveForThis (10/10), Spellbound (10/10), Maria J (moodsaim kinokeel).

Soul Kitchen

"Soul Kitchen", Saksamaa 2009. Rež. Fatih Akin.


Fatih Akini meisterlikkuses nii lavastaja kui kirjutajana ei kahtle vähemalt "Gegen die Wandist" saati ilmselt keegi. Reipa "Soul Kitcheniga" näitab Akin, et tema ampluaa on veel laiem kui "Wandi" maailmavalu ja suurte tunnete, "Silla ületamise" dokumentalistika ja "Taeva piiri" intellektuaalse eksistentsialismi põhjal arvata võiks. Lisaks meenutab Türgi päritolu Akin selle filmiga, et saksa film ei pea tähendama äärmuslikku tõsimeelsust - olgu siis "Eelmise talve" ("Im Winter ein Jahr") õõnsavõitu kunstipära või Hanekese "Valge paela" psühhoanalüüsi kujul.



Stiilipuhtal kergel komöödial “Soul Kitchen” on puht-meelelahutusliku filmina mõndagi ühist Akini esimeste töödega "Kurz und Schmerzlos" ja "Im Juli". Tempokas ja heatujuline lugu sobib hästi seltskonnas vaatamiseks või lõbusa nädalavahetuse hakatuseks. Suurepärane pilt ja montaaž, eriti kokandusstseenides. Tugevad näitlejad, muhe huumor, vahva saundträkk.

Tegevus toimub lavastaja kodulinnas Hamburgis ning keerleb varemgi Akini filmides silmapaistval kohal olnud kokanduse ümber. Keskseis osades astuvad taas üles Adam Bousdoukos ("Kurz und Schmerzlos"), Moritz Bleibtreu ("Im Juli") ja Birol Ünel ("Gegen die Wand"). Peategelased pole seekord türklased, kuid ega kreeklased kultuurilt ja temperamendilt idanaabreist sedavõrd ei erinegi kui neile endale ehk arvata meeldiks. Pealtnäha lihtsakoeline lugu on eht-akinilikult meisterlikult jutustatud - hoogne, tujutõstev, kerge, kosutav. Ühe tänapäeva Euroopa andekaima filmiloojana on Akinil endiselt kätt ja silma iga žanri peale.



Juttu Fatih Akini filmidest: "Kurz und Schmerzlos" (1998) · "Im Juli" (2000) · "Solino" (2002) · "Vastu seina" (2004) · "Üle silla: Istanbuli heli" (2005) · "Taeva äärel" (2007) · "Soul Kitchen" (2009).



"Soul Kitcheni" treiler (saksa keeles, subtiitriteta). Akini intekas: osa üks ja kaks. Arvamusi: IMDB (7.3/10), Rotten Tomatoes (top critics 85% fresh), Roger Ebert (6/8), Forza (7/10), FilmiMull (7/10).

5. dets 2009

Laul Tšingis-Khaani kahest hobusest / Das Lied von den zwei Pferden

"Das Lied von den zwei Pferden" / "Two Horses of Genghis Khan", Saksamaa 2009. Rež. Byambasuren Davaa.


Lugu mongoli naismuusikust Urna Chahar-Tugchist, kes otsib ammukadunud rahvalaulu jälgi tohutus stepis, kus tänini tegutsevad šamaanid ja jooksevad mitmesajapealised hobusekarjad. Nagu ka Mongoolias sündinud režissööri Davaa varasem "Lugu nutvast kaamelist" pole see mitte ainult maadeavastajalikku, etnograafilist ja antropoloogilist huvi pakkuv, vaid ka lihtsalt ilus ja hästi tehtud film. Samamoodi pole täpselt aru saada, kui suures osas on tegu dokumentaalse ja kui suures lavastatud materjaliga. "Kaamel" oli vast mõnevõrra kompaktsem ja emotsionaalselt mõjusam, aga ka "Hobused" on kindlasti vaatamist väärt: uhke kaameratöö, vägevad maastikud, põnevad tüübid, vaimustav rahvamuusika.



"Kahe hobuse" treiler. Film PÖFFil. Peategelase Urna Chahar-Tugchi kodukas (muusikanäidetega). Urna Chahar-Tugchi muusikat juutuubis: Buuvei (Lullaby), Tengerin Shuvuu (Heavenly Bird), Yanzagan zootoi saaral mori, Hodoo.

Platoni akadeemia / Akadimia Platonos

"Plato's Academy" / "Akadimia Platonos", Kreeka 2009. Rež. Filippos Tsitos.


Muhe inimlik komöödia vananevast lahutatud Stavrosest, kes jagab korterit oma elatanud emaga, toob nii tegelaste poolest kui huumori laadiga meelde "Kesksuvise õhtusöögi" ("Pranzo di Ferragosto"). "Akadeemia" tegelased pole küll valdavalt raugad, aga tublisti üle viiekümne ikka. Noori ei näe ka siin. Loo kesksed teemad on rahvusprobleemid ja rahvuslik identiteet.

Akadimia Platonos on iseenesest Ateena linnajagu, kus tegevus toimub, aga Tsitos viitab ühtlasi irooniliselt Stavrose ja tema sõprade seltskonnale, kes veedab oma elupäevi tänavanurgal istudes, õlut ja kohvi juues, ilmaasju arutades ning immigrante põlastades. Ühel päeval selgub, et Stavrose ema on pärit Albaaniast ja räägib albaania keelt; välja ilmub Stavrose väidetav albaania soost vend. Stavrose kui endast lugupidava kreeka mehe maailma ei sobi albaania päritolu mitte üks põrm.

Kreeka jaoks teravat immigrantide probleemi on varem teravalt käsitlenud näiteks Konstantinos Giannarise "Pantvang" ("Omiros"). Tsitos tegeleb teemaga läbi pehme huumori prisma. Värvikad, elulised tegelased, nutikad naljad, vahva saundträkk vana kooli rokist. Antonis Kafetzopoulos sai Stavrose rolli eest Locarnos parima näitleja preemia.



"Platoni akadeemia" treiler. Film Euroopa päeval 2011 (5.05). Hinnanguid: IMDB (6.5/10), Arvo (soovitan).

4. dets 2009

Ere täht / Bright Star

"Bright Star", Inglismaa-Austraalia-Prantsusmaa 2009. Rež. Jane Campion.


Naisfilmi klassiku kostüümidraama inglise romantilise luule suurkuju John Keatsi armastusest ei paista õieti millegagi silma. Film on kole pikk, tõsimeelne ja aeglane, näitlejatööd vaid mõõdukalt tugevad. PÖFFi lehel lubatud hiilgavat kaameratööd ma siin ka ei märganud. On üksikuid silmatorkavalt ilusaid kaadreid, pilt on üldiselt korralik, aga võrreldes kasvõi "Liibanoni", "Tšingis-khaani kahe hobuse" või Jarmuschi "Võimu piiridega" ei midagi erilist.

Kui teemast rääkida, siis romantikuid kummitab tänase mätta otsast vaadates sama häda mis paljusid omas ajas uuenduslikke või lausa revolutsioonilisi mõttevoolusid: nende ideed olid liiga edukad. Näiteks kõikevõitev romantiline armastus kui elu mõte või kannatava geniaalse kunstniku kuju. Need kontseptsioonid on olnud edaspidi käibel peaaegu üldkehtiva tõena ja järgnenud sajandite jooksul põhjalikult läbi leierdatud. Iseärakud nagu William Blake, keda teame kasvõi Jarmuschi "Dead Manist", on ajaproovile mõnevõrra paremini vastu pidanud. Teiseks on luule mõju ikkagi üsna piiratud konkreetse keeleruumiga. Eestlase jaoks ei saa Keats naljalt sama palju tähendada kui näiteks Juhan Liiv.

Kolmandaks on siin palju paksult välja näidatud tundeid, pisaraid ja õhkamist, mis on küll - kasvõi Goethe "Wertheri kannatustele" mõeldes - ajastutruu, kuid tänapäevase pilguga vaadates kergelt naeruväärne. Üldmuljena oli "Ere täht" minu jaoks pigem pettumus. Kui rääkida Campionist üldse, siis "Klaver" võib küll olla tema tuntuim teos, aga mu isiklik lemmik temalt on siiani "Holy Smoke!", kus saab ka nalja.




"Ereda tähe" kodukas. Hinnanguid: IMDB (7.1/10), Rotten Tomatoes (81% fresh), Roger Ebert (7/8), FilmiMull (5/10), Ragne, poff.epl.ee (liigutas, ei pidanud pettuma).

3. dets 2009

Keegi ei tea midagi pärsia kassidest / Kasi az gorbehaye irani khabar nadareh

"Kasi az gorbehaye irani khabar nadareh" / "No One Knows About Persian Cats", Iraan 2009. Rež. Bahman Ghobadi.


Põrandaalune film põrandaalusest muusikast Iraanis - riigis, kus kehtib tsensuur ja nii muusika kui filmide tegemiseks on tarvis võimude luba, mis seekord puudus nii kurd Ghobadil kui tema poolt portreteeritavail muusikuil. Linastusel kohal olnud režissöör rääkis, et filmi loata väntamise eest saadeti ta maalt välja ja keelati tagasipöördumine. Ühelt poolt on see mängufilm, teiselt poolt peaaegu dokk - tegelased, noored muusikud mängivad iseennast. Vastupidiselt äsja siinsamas festivalil nähtud "Rokenrolli kuldajale" ja üldse ühe muusikafilmi kohta erakordselt õnnestub "Kassidel" olla korraga nii huvitav, hariv kui ka meelt lahutav. Hetkel meenub ainult üks muusikafilm, mis on selle kõigega sama hästi toime tulnud - Winterbottomi "24 Hour Party People". Aga "Kassidest" saab lisaks vahetut infot tänase olukorra kohta Iraanis, mida kasvõi samuti PÖFFil linastunud iraanlanna Shirin Neshati "Naised ilma meesteta" ei sisalda. Kusjuures pildi ja montaaži vallas annavad mõlemad Iraani autorid vanameister Winterbottomile silmad ette.



"No One Knows About Persian Cats" treiler. Ghobadi intekas ja lõik filmist juutuubis. Arvamusi: IMDB (7.5/10), Rotten Tomatoes (7.3/10), Soprano (8/10).

Liibanon / Lebanon

"Lebanon", Iisrael 2009. Rež. Samuel Maoz.


Mõjus lugu Iisraeli tankimeeskonnast esimeses Liibanoni sõjas tõi debütandist režissöörile Veneetsiast Kuldlõvi, mis olla siiani läbi aegade suurim tunnustus Iisraeli mängufilmile. Kogu lugu on klaustrofoobiat tekitavalt üles võetud tankikabiinis, kust välja näeb ainult läbi sihiku. Erinevalt festivali võitnud "Ajamist" on see tõepoolest tervikuna jõuline, vägivaldne ja tempokas iisraeli film -täpsemalt osavalt kontrollitud tempoga, pikkides kiiremate stseenide vahele hüpnootiliselt aeglasi. Vägivald on sõjafilmi puhul ilmselt möödapääsmatu, aga "Liibanon" ei purjeta peamiselt sellel, vaid on lisaks tõesti nii oskuslikult tehtud, et nõrku külgi nagu polekski. Psühholoogiliselt veenvad tegelased, ilus kaameratöö, terav montaaž - mida vaid soovite. Ebatavaliselt elutruu lugu põhineb Samuel Maozi enda kogemusel samast sõjast. Häid sõjafilme pole vähe, kuid "Liibanon" kannatab välja võrdluse ka parimatega neist nagu Kubricku "Full Metal Jacket".


"Liibanoni" treiler (heebrea keeles, subtiitriteta). "Liibanon" PÖFFil (2010). Arvamusi: IMDB (7/10), Rotten Tomatoes (7.4/10), Roger Ebert (8,8/10), Spellbound (8/10), LiveForThis (8/10).

Kesksuvine õhtusöök / Pranzo di ferragosto

"Pranzo di ferragosto", Itaalia 2008. Rež. Gianni Di Gregorio.


Inimsõbralik kammerkomöödia vanemast meesterahvast, kes elab koos muldvana, kuid elujõulise emaga ja on ühel hetkel sunnitud võõrustama veel kolme vanaprouat. Pakun, et siin pole ühtegi alla kuuekümne aasta vanust tegelast. Tegevust on minimaalselt, kuid kõik tegelased on meeldejäävad ja säravad isiksused. Enamus neist pole professionaalsed näitlejad. Filmi tugevust arvestades on üllatav, et Di Gregorio jaoks, kes on kirjutanud ka selle stsenaariumi ja mängib ise meespeaosa, on see lavastajadebüüt. Tõsi, ta on varem tegutsenud stsenaristi ja režissööri abina, sealhulgas mulluse Cannes'i Grand Prix' "Gomorra" juures. Ääretult elujaatav lugu sai tänavu rea auhindu ja tasub vaadata eriti neil, kes pelgavad vanainimesi ja vananemist. Muide, pranzo tähistab itaalia keeles lõunasööki ja ferragosto on katoliiklastele oluline Maarja taevaminemise püha, maakeeli rukkimaarjapäev, nii et pealkirja originaalist tõlkides võiks see olla "Rukkimaarjapäeva lõuna".


"Pranzo" treiler ja kodukas. "Pranzo" PÖFFil. Arvustus: Mariliin (PÖFF).

1. dets 2009

Võimu piirid / Limits of Control

"The Limits of Control", USA-Hispaania-Jaapan 2009. Rež. Jim Jarmusch.


Indiklassik Jarmuschi esimene film üle nelja aasta jutustab ühe mehe hämarast teekonnast Hispaanias. Tundub, et ta on palgamõrvar, aga ega Jarmusch midagi ei selgita. Retk kulgeb aeglaselt ja meditatiivselt, korduvad rituaalid vahelduvad kummaliste kohtumistega, kus vahetatakse tikutoose mingite koodidega ja räägitakse nagu muuseas aine olemusest. Lahtine on, mis ja miks toimub, kes seda kontrollib ja mida see tähendab.

Tundub, et Jarmusch on see Jupiter, kelle käes muutub iseenese vastandiks asi, millesse teised härgadena takerduvad: tähenduse puudumine ja tühjus. Minimalistliku pildi, tegevuse ja dialoogiga Hispaania ahtra maastiku taustal tekitab ta justkui vaakumi, hoides vaatajat segaduses, kus iga väiksemgi detail või lausutud sõnake tundub omandavat sügava, kuigi kättesaamatu mõtte. Lisaks suurepärane heliriba ja siiani sel festivalil nähtuist parim operaatoritöö Christopher Doyle'ilt, kes on varem kaamerat hoidnud muuhulgas Wong Kar-wai ja ja Gus van Santi filmides.

"Võimu piiride" seletamatu kulgemine meenutab paljuski van Santi teoseid nagu "Gerry". Jarmuschi enda loomingust paistab filmil olevat rohkem ühist tema varasemate, metafüüsilisemate teostega nagu "Down by Law" või "Dead Man". Kahtlemata tugev, kuid üsna raske kraam, millele festivalil lisas salapära tõlke puudumine. Suur osa vähesest dialoogist on hispaania keeles, mida ei mõista ka peategelane.



Teistkordel ülevaatusel materjali raskuse mulje mõnevõrra taandus, pigem nautisin, kui elegantselt Jarmusch publiku ootustel mängib ja neid järjepanu tüssab. Mitte neile vastamata jättes, oh ei. Kui vaataja ootab tähendust ja tahab aru saada, siis tuleb Jarmusch lahkelt vastu ja pakub kergel, lõbusal ja eneseiroonilisel moel kuhjaga tähendusi – nii palju, et need tühistavad üksteist täielikult.

Ühisosa uuemate komöödiatega "Murtud lille" ning "Kohv ja sigaretid" on vist siiski suurem kui algul tundus. Koomiline element on tugevalt esindatud, kuigi "Limits" ei keskendu vaid sellele. Film esitab rea küsimusi, mida igaühel tasub iseendaltki küsida, ja pakub huvitavaid vastuseid. Üks põhisõnumeid la vida no vale nada, elu pole midagi väärt, kõlab kui Koguja: tühisuste tühisus, kõik on tühine. Tühjus ei pea aga tähendama vaakumit – see võib tähendada ka kõigi võimaluste teoreetiliselt lõputut esinemist kõikjal, kõiges ja alati. Kas ja kuivõrd me saame nende teostumist kontrollida, on küsitav.

Mu meelest oivaline film, kuid muidugi võib nii iseäralik sõltumatu arthouse, kunst- ja autorikino tekitada vastakaid arvamusi. Tõenäoliselt maailma tuntuim filmikriitik Roger Ebert pidas "Murtud lilli" kõrgeima hinde vääriliseks, kuid "Limitsile" andis pool punkti neljast. Nii et ei pruugi meeldida, aga ükskõikseks ka vaevalt et jätab - selleks on ta liiga omanäoline. Vaadata tasub igal juhul.



"Võimu piiride" treiler ja kodukas. Hinnanguid: IMDB (6.2/10), Rotten Tomatoes (5/10), Sven Vabar, Trash (6/10), Jaanus Adamson, Hullumeelse heietused (10/10), GuidoMukk (8/10), FilmiMull (8/10). "Võimu piiride" treiler ja kodukas. "Võimu piirid" PÖFFil. Arvamusi: Sven Vabar, Trash (6/10), Jaanus Adamson, Hullumeelse heietused (5 tärni), GuidoMukk (8/10).

30. nov 2009

Prohvet / Un prophète

"Un prophète", Prantsusmaa 2009. Rež. Jacques Audiard.


Tänavu Cannes'ist Grand Prix saanud lugu noore araablase roimarikarjäärist prantsuse vanglas. Pealkirjast hoolimata pole sel usuga midagi pistmist, tegu on kurjategija arengulooga, žanrifilmiga, mis väga suuri üllatusi ei paku. Teadagi, vangla on kuritegevuse ülikool. Audiard'i nägemus sellest on aga piisavalt värske ja profilt teostatud, et kaks ja pool tundi huvi üleval hoida, seda isegi festivali tihedas kontekstis, pärast kolme samal päeval enne vaadatud filmi. Valdavalt amatööridest näitlejad on mõjusalt pätilikud, vägivald jõhker, vanglamiljöö realistlik ja kõle.

Tuleb küll tunnistada, et Leo Kunnase "Kustumatu valguse maailmas" kirjeldatud veneaegse Patareiga võrreldes on tänapäeva prantsuse vangla sanatoorium. Kunnase tegelane elab näljas, kümnekonna mehega pead-jalad koos tillukeses kambris ning saab iga päev julmalt ja süstemaatiliselt peksa. Audiard'i vangid istuvad üksikkongides, neid toidetakse korralikult, vägivald on episoodiline. Edasijõudnuil on kambris telekas ja dvd-mängija, nad võivad vanglasse prostituudi tellida ja käivad päevakaupa väljas puhkusel, uusi kuritegusid sooritamas. Isegi kartser on mitukümmend ruutmeetrit suur, nii et seal saab ringiratast joosta. Aga eks siinkandiski ole elu edasi läinud. Uued Viru ja Tartu vanglad paistavad pealtnäha küllalt euroopalikud. Miks meil keegi seal istuvaist kurikaeltest filmi ei tee?



"Prohveti" kodukas. "Prohvet" PÖFFil. Hinnanguid: IMDB (8.1/10), Rotten Tomatoes (8.3/10), Areeni aasta filmid 2009 (5. koht), Danzumees (5/5), Filmihauind (8.6/10), Ninja Robot (5), Trash (8/10).

29. nov 2009

Kurbuse piim / La teta asustada

"La teta asustada", Peruu 2008. Rež. Claudia Llosa.


Selle filmi põhjal tundub elu Peruus olevat värvikas, kuid hoomamatult kauge, vaat et sama kauge kui indiaani kultuur valgetele vallutajatele Terrence Malicki "Uues Maailmas". Llosa realistlikena paistvad tegelased võtavad elu, surma, keha, seksuaalsust ning elu sõlmpunkte - pulmi ja matuseid - nii harjumatul moel, et nende käitumist on kohati raske mõista. Erinevalt näiteks "Kalalapsest" ei muutu see aga igavaks, vaid äratab huvi ja soovi aru saada. Mitte ainult etnoloogilisest, vaid ka inimlikust aspektist. Paistab, et peruulased näevad neid asju ühelt poolt väga vahetult ja loomulikult, teisalt saadab seda kõike mingi traagiline alatoon. Umbes nagu korealaste han - segu kurbusest, kannatusest ja vastupidamisest. Lisaks kummalised uskumused nagu emapiimaga sisse imetud needus, mille tõttu inimese hing ei julge temaga ühineda ja jääb maa alla.

Teta asustada otsetõlge hispaania keelest võiks olla "Ehmunud tiss". See on siis koht, kust laps needuse saab. Mu meelest sobiks see pealkiri filmi iseäraliku lihalikkusega rohkemgi kui rahvusvahelises levis kasutatav luuleline "Kurbuse piim".

Kauni ilmselt indiaani päritolu Magaly Solieri mängitud nukker ja pelglik peategelane kasutab enesekaitseks ja kontratseptsiooniks kartulit, lohutades end surnud ema eeskujul minoorseid laulukesi improviseerides. Oma veidruses toob see kõik meelde kuulsa ladinaameeriklase Gabriel García Márquezi maailma. Ebaharilik, huvitav film. Parima filmi Kuldkaru Berliinist.



Treiler (hispaania keeles, subtiitriteta). "Kurbuse piima" tasuta seansid Hispaania filmipäevadel 2011: Tallinnas Sõpruses ja Tartus Athenas. Hinnanguid: IMDB (6.7/10), Rotten Tomatoes (80% fresh), Trash (6/10), Mariliin, PÖFF (festivali tugevaim mulje).

Sinihabe / Barbe Bleue

"Barbe Bleue", Prantsusmaa 2009. Rež. Catherine Breillat.


Charles Perrault' muinasjutu igati originaalitruu telelavastus. Ajastule (XVII sajand) ja muinasloole sobivad kostüümid, võttepaigad, muusika ja söögikombed. Paljud Perrault' jutud, näiteks "Punamütsike", on päris vägivaldsed ja "Sinihabe" neist ilmselt kõige süngem.

Algmaterjali ja Breillat' varasemat loomingut arvestades võiks oodata halastamatult alateadvuse piinlikumaid soppe päevavalgele kiskuvat sugudevaheliste suhete ja seksuaalsuse uuringut, aga võta näpust - "Sinihabet" võib rahulikult koos lastega vaadata. Õrnas eas Lola Créton annab asjale veidi lolitalikku jumet, kuid midagi sündsusetut ei näidata, kaugel sellest. Créton (Vahemärkusena olgu öeldud, et Créton on viie-kuueteistaastase rolli jaoks täpselt õiges eas, mitte  nagu Gemma Ward "Mustas õhupallis".)

Dominique Thomas' Sinihabe aga pole sugugi kohutav monstrum, vaid pigem üksildane, õnnetu ja haletsusväärne mehemürakas, kes on ise oma koletiserolli pärast siiralt kurb. Lisaks eriti toredad pisikesed tirtsud jutustajatena.

Kogu oma muinasloolises ilus areneb lugu teada-tuntud rada, kuid Breillat ajab tasapisi osavalt ka oma asja. Nappe ja pehmeid vahendeid kasutades õnnestub tal kõlama jätta sama sõnum, mille esitamiseks Lars von Trieril läks vaja "Antikristuse" äärmuslikkust: naised võivad olla ohtlikud. Ükskõik kui noored nad ka poleks, lisab Breillat. Lavastajate võrdluses jääb Trier Sinihabeme ossa. Respekt.



"Sinihabeme" treiler (prantsuse keeles, subtiitriteta). "Sinihabeme" kodukas ja kriitika. "Sinihabe" PÖFFil. Arvustusi: Mariliin (PÖFF), Jaanus Adamson.