30. nov 2009

Prohvet / Un prophète

"Un prophète", Prantsusmaa 2009. Rež. Jacques Audiard.


Tänavu Cannes'ist Grand Prix saanud lugu noore araablase roimarikarjäärist prantsuse vanglas. Pealkirjast hoolimata pole sel usuga midagi pistmist, tegu on kurjategija arengulooga, žanrifilmiga, mis väga suuri üllatusi ei paku. Teadagi, vangla on kuritegevuse ülikool. Audiard'i nägemus sellest on aga piisavalt värske ja profilt teostatud, et kaks ja pool tundi huvi üleval hoida, seda isegi festivali tihedas kontekstis, pärast kolme samal päeval enne vaadatud filmi. Valdavalt amatööridest näitlejad on mõjusalt pätilikud, vägivald jõhker, vanglamiljöö realistlik ja kõle.

Tuleb küll tunnistada, et Leo Kunnase "Kustumatu valguse maailmas" kirjeldatud veneaegse Patareiga võrreldes on tänapäeva prantsuse vangla sanatoorium. Kunnase tegelane elab näljas, kümnekonna mehega pead-jalad koos tillukeses kambris ning saab iga päev julmalt ja süstemaatiliselt peksa. Audiard'i vangid istuvad üksikkongides, neid toidetakse korralikult, vägivald on episoodiline. Edasijõudnuil on kambris telekas ja dvd-mängija, nad võivad vanglasse prostituudi tellida ja käivad päevakaupa väljas puhkusel, uusi kuritegusid sooritamas. Isegi kartser on mitukümmend ruutmeetrit suur, nii et seal saab ringiratast joosta. Aga eks siinkandiski ole elu edasi läinud. Uued Viru ja Tartu vanglad paistavad pealtnäha küllalt euroopalikud. Miks meil keegi seal istuvaist kurikaeltest filmi ei tee?



"Prohveti" kodukas. "Prohvet" PÖFFil. Hinnanguid: IMDB (8.1/10), Rotten Tomatoes (8.3/10), Areeni aasta filmid 2009 (5. koht), Danzumees (5/5), Filmihauind (8.6/10), Ninja Robot (5), Trash (8/10).

29. nov 2009

Kurbuse piim / La teta asustada

"La teta asustada", Peruu 2008. Rež. Claudia Llosa.


Selle filmi põhjal tundub elu Peruus olevat värvikas, kuid hoomamatult kauge, vaat et sama kauge kui indiaani kultuur valgetele vallutajatele Terrence Malicki "Uues Maailmas". Llosa realistlikena paistvad tegelased võtavad elu, surma, keha, seksuaalsust ning elu sõlmpunkte - pulmi ja matuseid - nii harjumatul moel, et nende käitumist on kohati raske mõista. Erinevalt näiteks "Kalalapsest" ei muutu see aga igavaks, vaid äratab huvi ja soovi aru saada. Mitte ainult etnoloogilisest, vaid ka inimlikust aspektist. Paistab, et peruulased näevad neid asju ühelt poolt väga vahetult ja loomulikult, teisalt saadab seda kõike mingi traagiline alatoon. Umbes nagu korealaste han - segu kurbusest, kannatusest ja vastupidamisest. Lisaks kummalised uskumused nagu emapiimaga sisse imetud needus, mille tõttu inimese hing ei julge temaga ühineda ja jääb maa alla.

Teta asustada otsetõlge hispaania keelest võiks olla "Ehmunud tiss". See on siis koht, kust laps needuse saab. Mu meelest sobiks see pealkiri filmi iseäraliku lihalikkusega rohkemgi kui rahvusvahelises levis kasutatav luuleline "Kurbuse piim".

Kauni ilmselt indiaani päritolu Magaly Solieri mängitud nukker ja pelglik peategelane kasutab enesekaitseks ja kontratseptsiooniks kartulit, lohutades end surnud ema eeskujul minoorseid laulukesi improviseerides. Oma veidruses toob see kõik meelde kuulsa ladinaameeriklase Gabriel García Márquezi maailma. Ebaharilik, huvitav film. Parima filmi Kuldkaru Berliinist.



Treiler (hispaania keeles, subtiitriteta). "Kurbuse piima" tasuta seansid Hispaania filmipäevadel 2011: Tallinnas Sõpruses ja Tartus Athenas. Hinnanguid: IMDB (6.7/10), Rotten Tomatoes (80% fresh), Trash (6/10), Mariliin, PÖFF (festivali tugevaim mulje).

Sinihabe / Barbe Bleue

"Barbe Bleue", Prantsusmaa 2009. Rež. Catherine Breillat.


Charles Perrault' muinasjutu igati originaalitruu telelavastus. Ajastule (XVII sajand) ja muinasloole sobivad kostüümid, võttepaigad, muusika ja söögikombed. Paljud Perrault' jutud, näiteks "Punamütsike", on päris vägivaldsed ja "Sinihabe" neist ilmselt kõige süngem.

Algmaterjali ja Breillat' varasemat loomingut arvestades võiks oodata halastamatult alateadvuse piinlikumaid soppe päevavalgele kiskuvat sugudevaheliste suhete ja seksuaalsuse uuringut, aga võta näpust - "Sinihabet" võib rahulikult koos lastega vaadata. Õrnas eas Lola Créton annab asjale veidi lolitalikku jumet, kuid midagi sündsusetut ei näidata, kaugel sellest. Créton (Vahemärkusena olgu öeldud, et Créton on viie-kuueteistaastase rolli jaoks täpselt õiges eas, mitte  nagu Gemma Ward "Mustas õhupallis".)

Dominique Thomas' Sinihabe aga pole sugugi kohutav monstrum, vaid pigem üksildane, õnnetu ja haletsusväärne mehemürakas, kes on ise oma koletiserolli pärast siiralt kurb. Lisaks eriti toredad pisikesed tirtsud jutustajatena.

Kogu oma muinasloolises ilus areneb lugu teada-tuntud rada, kuid Breillat ajab tasapisi osavalt ka oma asja. Nappe ja pehmeid vahendeid kasutades õnnestub tal kõlama jätta sama sõnum, mille esitamiseks Lars von Trieril läks vaja "Antikristuse" äärmuslikkust: naised võivad olla ohtlikud. Ükskõik kui noored nad ka poleks, lisab Breillat. Lavastajate võrdluses jääb Trier Sinihabeme ossa. Respekt.



"Sinihabeme" treiler (prantsuse keeles, subtiitriteta). "Sinihabeme" kodukas ja kriitika. "Sinihabe" PÖFFil. Arvustusi: Mariliin (PÖFF), Jaanus Adamson.