29. nov 2009

Sinihabe / Barbe Bleue

"Barbe Bleue", Prantsusmaa 2009. Rež. Catherine Breillat.


Charles Perrault' muinasjutu igati originaalitruu telelavastus. Ajastule (XVII sajand) ja muinasloole sobivad kostüümid, võttepaigad, muusika ja söögikombed. Paljud Perrault' jutud, näiteks "Punamütsike", on päris vägivaldsed ja "Sinihabe" neist ilmselt kõige süngem.

Algmaterjali ja Breillat' varasemat loomingut arvestades võiks oodata halastamatult alateadvuse piinlikumaid soppe päevavalgele kiskuvat sugudevaheliste suhete ja seksuaalsuse uuringut, aga võta näpust - "Sinihabet" võib rahulikult koos lastega vaadata. Õrnas eas Lola Créton annab asjale veidi lolitalikku jumet, kuid midagi sündsusetut ei näidata, kaugel sellest. Créton (Vahemärkusena olgu öeldud, et Créton on viie-kuueteistaastase rolli jaoks täpselt õiges eas, mitte  nagu Gemma Ward "Mustas õhupallis".)

Dominique Thomas' Sinihabe aga pole sugugi kohutav monstrum, vaid pigem üksildane, õnnetu ja haletsusväärne mehemürakas, kes on ise oma koletiserolli pärast siiralt kurb. Lisaks eriti toredad pisikesed tirtsud jutustajatena.

Kogu oma muinasloolises ilus areneb lugu teada-tuntud rada, kuid Breillat ajab tasapisi osavalt ka oma asja. Nappe ja pehmeid vahendeid kasutades õnnestub tal kõlama jätta sama sõnum, mille esitamiseks Lars von Trieril läks vaja "Antikristuse" äärmuslikkust: naised võivad olla ohtlikud. Ükskõik kui noored nad ka poleks, lisab Breillat. Lavastajate võrdluses jääb Trier Sinihabeme ossa. Respekt.



"Sinihabeme" treiler (prantsuse keeles, subtiitriteta). "Sinihabeme" kodukas ja kriitika. "Sinihabe" PÖFFil. Arvustusi: Mariliin (PÖFF), Jaanus Adamson.

Kommentaare ei ole :