6. dets 2009

Soul Kitchen

"Soul Kitchen", Saksamaa 2009. Rež. Fatih Akin.


Fatih Akini meisterlikkuses nii lavastaja kui kirjutajana ei kahtle vähemalt "Gegen die Wandist" saati ilmselt keegi. Reipa "Soul Kitcheniga" näitab Akin, et tema ampluaa on veel laiem kui "Wandi" maailmavalu ja suurte tunnete, "Silla ületamise" dokumentalistika ja "Taeva piiri" intellektuaalse eksistentsialismi põhjal arvata võiks. Lisaks meenutab Türgi päritolu Akin selle filmiga, et saksa film ei pea tähendama äärmuslikku tõsimeelsust - olgu siis "Eelmise talve" ("Im Winter ein Jahr") õõnsavõitu kunstipära või Hanekese "Valge paela" psühhoanalüüsi kujul.



Stiilipuhtal kergel komöödial “Soul Kitchen” on puht-meelelahutusliku filmina mõndagi ühist Akini esimeste töödega "Kurz und Schmerzlos" ja "Im Juli". Tempokas ja heatujuline lugu sobib hästi seltskonnas vaatamiseks või lõbusa nädalavahetuse hakatuseks. Suurepärane pilt ja montaaž, eriti kokandusstseenides. Tugevad näitlejad, muhe huumor, vahva saundträkk.

Tegevus toimub lavastaja kodulinnas Hamburgis ning keerleb varemgi Akini filmides silmapaistval kohal olnud kokanduse ümber. Keskseis osades astuvad taas üles Adam Bousdoukos ("Kurz und Schmerzlos"), Moritz Bleibtreu ("Im Juli") ja Birol Ünel ("Gegen die Wand"). Peategelased pole seekord türklased, kuid ega kreeklased kultuurilt ja temperamendilt idanaabreist sedavõrd ei erinegi kui neile endale ehk arvata meeldiks. Pealtnäha lihtsakoeline lugu on eht-akinilikult meisterlikult jutustatud - hoogne, tujutõstev, kerge, kosutav. Ühe tänapäeva Euroopa andekaima filmiloojana on Akinil endiselt kätt ja silma iga žanri peale.



Juttu Fatih Akini filmidest: "Kurz und Schmerzlos" (1998) · "Im Juli" (2000) · "Solino" (2002) · "Vastu seina" (2004) · "Üle silla: Istanbuli heli" (2005) · "Taeva äärel" (2007) · "Soul Kitchen" (2009).



"Soul Kitcheni" treiler (saksa keeles, subtiitriteta). Akini intekas: osa üks ja kaks. Arvamusi: IMDB (7.3/10), Rotten Tomatoes (top critics 85% fresh), Roger Ebert (6/8), Forza (7/10), FilmiMull (7/10).

4 kommentaari :

Malcolm ütles ...

Ma olen kõigega nõus, mis siin lühidalt välja toonud oled ning film mulle üldjoontes meeldis, AGA mis ometi samaaegselt kerge pettumuse valmistas, oli liiga klassikaliste lahendustega sisuarendus. Üheltpoolt on ehk komöödialt liig ülemäära originaalset-intellektuaalset tausta oodata, aga samas oli kogu selles sümpaatses atmosfääris toimuva areng kuidagi lihtsameelne ning näiteks stseen matusel ning Udo Kieri nööbineelamine lõpus läksid liiale.

joonas ütles ...

Nõus, et film on pisut naiivne, lugu pole teab mis tugev ja kohati paneb Akin koomilist värvi väga paksult. Stseen veebikaameraga on teine näide. Kokkuvõttes mu arust siiski profilt tehtud, kiire ja elurõõmus. Eks mu arvamust mõjuta ka see, et vaatasin vahetult enne venivat ja tüütult pühalikku "Altiplanot".

Malcolm ütles ...

Hehe. Kusjuures minagi vaatasin enne "Altiplanot" ja mulle too meeldis. Taaskord, ma ei vaidle vastu sellele, mis kirjutanud oled, pretensioonikus oli suurelt ja tungivalt peale kirjutatud, aga mulle ta mõjus küllalt lummavalt oma maaliliste kaadrikompositsioonide ja dokumentalistliku natiivrahvakillu kujutamisega. Samadel põhjustel on teda oma eriskummalisuses siiamaani küllalt raske üleüldse perspektiivi sättida.

joonas ütles ...

Eks asi taandu lõpuks alati maitsele ja erinevate inimeste erinevatele eelistustele. Mis mind "Altiplano" puhul vaat et kõige rohkem häiris, oli just see, et tohutu kunstitaotlus ja pidev püüd maalilisi sümboleid lavastada ei lasknud ka huvitavat põlisrahva-teemat tõsiselt võtta - sest kes teab, palju neiski kaadrites oli dokumentaalsust ja palju eurooplastest autorite kunstilist väljamõeldist.