1. dets 2009

Võimu piirid / Limits of Control

"The Limits of Control", USA-Hispaania-Jaapan 2009. Rež. Jim Jarmusch.


Indiklassik Jarmuschi esimene film üle nelja aasta jutustab ühe mehe hämarast teekonnast Hispaanias. Tundub, et ta on palgamõrvar, aga ega Jarmusch midagi ei selgita. Retk kulgeb aeglaselt ja meditatiivselt, korduvad rituaalid vahelduvad kummaliste kohtumistega, kus vahetatakse tikutoose mingite koodidega ja räägitakse nagu muuseas aine olemusest. Lahtine on, mis ja miks toimub, kes seda kontrollib ja mida see tähendab.

Tundub, et Jarmusch on see Jupiter, kelle käes muutub iseenese vastandiks asi, millesse teised härgadena takerduvad: tähenduse puudumine ja tühjus. Minimalistliku pildi, tegevuse ja dialoogiga Hispaania ahtra maastiku taustal tekitab ta justkui vaakumi, hoides vaatajat segaduses, kus iga väiksemgi detail või lausutud sõnake tundub omandavat sügava, kuigi kättesaamatu mõtte. Lisaks suurepärane heliriba ja siiani sel festivalil nähtuist parim operaatoritöö Christopher Doyle'ilt, kes on varem kaamerat hoidnud muuhulgas Wong Kar-wai ja ja Gus van Santi filmides.

"Võimu piiride" seletamatu kulgemine meenutab paljuski van Santi teoseid nagu "Gerry". Jarmuschi enda loomingust paistab filmil olevat rohkem ühist tema varasemate, metafüüsilisemate teostega nagu "Down by Law" või "Dead Man". Kahtlemata tugev, kuid üsna raske kraam, millele festivalil lisas salapära tõlke puudumine. Suur osa vähesest dialoogist on hispaania keeles, mida ei mõista ka peategelane.



Teistkordel ülevaatusel materjali raskuse mulje mõnevõrra taandus, pigem nautisin, kui elegantselt Jarmusch publiku ootustel mängib ja neid järjepanu tüssab. Mitte neile vastamata jättes, oh ei. Kui vaataja ootab tähendust ja tahab aru saada, siis tuleb Jarmusch lahkelt vastu ja pakub kergel, lõbusal ja eneseiroonilisel moel kuhjaga tähendusi – nii palju, et need tühistavad üksteist täielikult.

Ühisosa uuemate komöödiatega "Murtud lille" ning "Kohv ja sigaretid" on vist siiski suurem kui algul tundus. Koomiline element on tugevalt esindatud, kuigi "Limits" ei keskendu vaid sellele. Film esitab rea küsimusi, mida igaühel tasub iseendaltki küsida, ja pakub huvitavaid vastuseid. Üks põhisõnumeid la vida no vale nada, elu pole midagi väärt, kõlab kui Koguja: tühisuste tühisus, kõik on tühine. Tühjus ei pea aga tähendama vaakumit – see võib tähendada ka kõigi võimaluste teoreetiliselt lõputut esinemist kõikjal, kõiges ja alati. Kas ja kuivõrd me saame nende teostumist kontrollida, on küsitav.

Mu meelest oivaline film, kuid muidugi võib nii iseäralik sõltumatu arthouse, kunst- ja autorikino tekitada vastakaid arvamusi. Tõenäoliselt maailma tuntuim filmikriitik Roger Ebert pidas "Murtud lilli" kõrgeima hinde vääriliseks, kuid "Limitsile" andis pool punkti neljast. Nii et ei pruugi meeldida, aga ükskõikseks ka vaevalt et jätab - selleks on ta liiga omanäoline. Vaadata tasub igal juhul.



"Võimu piiride" treiler ja kodukas. Hinnanguid: IMDB (6.2/10), Rotten Tomatoes (5/10), Sven Vabar, Trash (6/10), Jaanus Adamson, Hullumeelse heietused (10/10), GuidoMukk (8/10), FilmiMull (8/10). "Võimu piiride" treiler ja kodukas. "Võimu piirid" PÖFFil. Arvamusi: Sven Vabar, Trash (6/10), Jaanus Adamson, Hullumeelse heietused (5 tärni), GuidoMukk (8/10).

3 kommentaari :

Trash ütles ...

"Suur osa vähesest dialoogist on hispaania keeles, mida ei mõista ka peategelane."

Aga vaataja ju mõistab hispaania keelseid dialooge, sest subtiitrid on all.

joonas ütles ...

Sellest jutt käibki, et supakaid polnud.

Anonüümne ütles ...

subtiitreid ei olegi ette nähtud