31. dets 2010

Aastalõpurepliik Eesti filmist

Lõviosa mu sel aastal eesti filmide seltsis mööda saadetud tunde möödus kevadistel Eesti Filmi Päevadel mullust kino vaadates. Tänavu valminust olen näinud nappi murdosa, üldistamiseks vähevõitu. See toob mind meie filmi suurima häda juurde, kui rahamured välja jätta - huviline ei näegi eesti filmi, film ei jõua vaatajani. Minusugusel kinoskäijal, kes telekat ei vaata, jääb enamus kohalikku toodangut nägemata, kuna see jõuab kinno palju harvemini kui ma ise. Kui nimetatud filmipäevad kõrvale jätta, ei jõua suur osa tehtust kunagi kinno.



Kuidas eesti film vaatajaga kokku viia? Riik võiks üritada tagada eesti filmi pideva linastumise kinodes, siis kasvaksid ka vaatajanumbrid. Seda saaks teha kahel moel: esiteks nõudes seadusandlikus korras limonaadikinodelt pidevat kohaliku toodangu esindatust programmis, määrates selle kasvõi protsendiga. Vastuväide, et eesti filme on selleks liiga vähe, ei kehti - lisaks mängufilmile saab näidata ka lühifilme, dokke jne. Teiseks võiks riik kultuuriministeeriumi näol toetada eesti filmi pidevat linastumist kinodes. Eesti filmi päevi peaks aastas olema 365, kasvõi sealsamas Kinomajas, mis praegu seisab sisuliselt jõude.

Need on mõistagi aastapiire ületavad teemad. Kitsamalt lõppeva aasta kinost rääkides torkab silma täispikkade filmide nappus. Mõnedki esilinastused lükkusid järgmisse aastasse, mis peaks sellevõrra külluslikum olema. Kõigist siiani nähtud tänavusist filmidest oli minu jaoks pea ja kaela jagu üle Marianne Kõrveri süvenenud portreedokk "Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides".


Nupp ilmus esmalt Postimehes.

30. dets 2010

PÖFF 2010 nähtud filmid

Film on meelelahutuslik või esteetiline elamus ning sellistele elamustele punkte jagada ja neid selle alusel reastada on mulle ikka kahtlase tegevusena tundunud. Samas, kuna ma olen pikka aega nõnda arvanud, on ehk mõneti kasulikki üle oma eelarvamuste piiride vaadata ja esitada PÖFFil 2010 silma ette jäänu edetabelina kogu selle suvalisuses, juhuslikkuses ja subjektiivsuses. Siit nad tulevad - tänavusel festivalil nähtud hanereas kõbusaimast kiduraimani.


  1. Tsiitsitajad / Овсянки / Silent Souls. Venemaa 2010, rež. Alexei Fedorchenko. Wikipeedia. IMDB (6.6/10).
  2. Minu õnn / Счастье моё / My Joy. Ukraina-Saksamaa 2010, rež. Sergei Loznitsa. Wikipeedia. IMDB (7/10). 
  3. Ilus / Biutiful. Mehhiko-Hispaania 2010, rež. Alejandro González Iñárritu. Wikipeedia. IMDB (7.6/10).
  4. Päris koopia / Copie conforme / Certified Copy. Prantsusmaa 2010, rež. Abbas Kiarostami. Minu postitus.
  5. Kõmaki / Kaboom. USA 2010, rež. Gregg Araki. Wikipeedia. IMDB (7.1/10).



  6. Tapmise põhiolemus / Essential Killing. Poola 2010, rež. Jerzy Skolimowski. WikipeediaIMDB (7.1/10).
  7. Tapja minu sees / The Killer Inside Me. Inglismaa-USA 2010, rež. Michael Winterbottom. WikipeediaIMDB (6.3/10).
  8. Taevariik / Hævnen / In a Better World. Taani 2010, rež. Susanne Bier. IMDB (7.6/10).
  9. Kaotatud kaup ehk jaht jõuluvanadele / Rare Exports - a Christmas Tale. Soome 2010, rež. Jalmari Helander. WikipeediaIMDB (7.6/10).
  10. Armadillo. Taani 2010, rež. Janus Metz Pedersen. Wikipeedia. IMDB (8/10).
  11. Kolm / 3 / Three. Saksamaa 2010, rež. Tom Tykwer. Wikipeedia. IMDB (6.7/10).
  12. Mutanttüdrukute taparühm / Sentō Shōjo: Chi no Tekkamen Densetsu / Mutant Girls Squad. Jaapan 2010, rež. Noboru Iguchi, Yoshihiro Nishimura, Tak Sakaguchi. Wikipeedia. IMDB (6.4/10).
  13. Inimestest ja jumalatest / Des hommes et des dieux / Of Gods and Men. Prantsusmaa 2010, rež. Xavier Beauvois. Wikipeedia. IMDB (7.6/10).
  14. Cyrus. USA 2010, rež. Jay Duplass, Mark Duplass. Wikipeedia. IMDB (6.8/10).
  15. Neli korda / Le quattro volte / The Four Times. Itaalia-Saksamaa 2010, rež. Michelangelo Frammartino. IMDB (7.7/10).
  16. Submarino. Taani 2010, rež. Thomas Vinterberg. WikipeediaIMDB (7.6/10). 
  17. Illusionist / L'illusionniste / The Illusionist. Inglismaa-Prantsusmaa 2010, rež. Sylvain Chomet. WikipeediaIMDB (7.8/10).
  18. Peepli Live. India 2010, rež. Anusha Rizvi. Wikipeedia. IMDB (7.9/10).



  19. Eluaur / Miesten vouro / Steam of Life. Soome 2010, rež. Joonas Berghäll, Mika Hotakainen. WikipeediaIMDB (8.1/10).
  20. Onu Boonmee, kes mäletab oma eelmisi elusid / Lung Bunmi Raluek Chat / Uncle Boonmee Who Can Recall His Past Lives. Tai 2010, rež. Apichatpong Weerasethakul. Wikipeedia. IMDB (7.1/10).
  21. Kusagil / Somewhere. USA 2010, rež. Sofia Coppola. WikipeediaIMDB (6.8/10).
  22. Paabeli poeg / Son of Babylon. Iraak 2009, rež. Mohamed Al Daradji. Wikipeedia. IMDB (7.3/10).
  23. Lihasööja aasta / Year of the Canivore. Kanada 2009, rež. Sook-Yin Lee. Wikipeedia. IMDB (6.1/10).
  24. Iluasjake / Potiche. Prantsusmaa 2010, rež. François Ozon. Wikipeedia. IMDB (7/10).
  25. Kättemaks / Payback. Iraan 2010, rež. Tahmineh Milani.
  26. Kawasaki roos / Kawasakiho ruze / Kawasaki's Rose. Tšehhi 2010, rež. Jan Hrebejk. Wikipeedia. IMDB (7.1/10).
  27. Suguvõsa viimane / Sukunsa viimeinen / Pudana Last of the Line. Soome 2010, rež. Markku Lehmuskallio. IMDB (7.1/10).
  28. Printsess / Prinsessa / Princess. Soome 2010, rež. Arto Halonen. IMDB (6.3/10).
  29. Ülestunnistused / Kokuhaku / Confessions. Jaapan 2010, rež. Tetsuya Nakashima. Wikipeedia. IMDB (7.8/10).
  30. Undiin / Ondine. Iirimaa 2009, rež. Neil Jordan. WikipeediaIMDB (6.8/10).
  31. Taevalaul. Eesti 2010, rež. Mati Kütt
  32. Polaarjoone sangarid / Lapland Odyssey. Soome 2010, rež. Dome Karukoski. IMDB (7.5/10).
  33. 7X: Need on meie lapsed / 7X: Lika barn leka bäst / 7X: This is Our Kids. Rootsi 2010, rež. Emil Jonsvik. IMDB (4/10).
  34. Muna / Yumurta / Egg. Türgi 2007, rež. Semih Kaplanoglu. WikipeediaIMDB (6.6/10).
  35. Soul Boy. Keenia 2010, rež. Hawa Essuman. Wikipeedia. IMDB (6.8/10).
  36. Prügikargajad / Trash Humpers. USA 2010, rež. Harmony Korine. Wikipeedia. IMDB (5.8/10).
  37. Ettearvamatud / Mine vaganti / Loose Cannons. Itaalia 2010, rež. Ferzan Özpetek. IMDB (7/10).
  38. Tualett / Toiretto / Toilet. Jaapan 2010, rež. Naoko Ogigami. IMDB (6.9/10).
  39. Lõunatsoon / Zona sur / Southern District. Boliivia 2009, rež. Juan Carlos Valdivia. IMDB (6.9/10).
  40. Kodumaa / Hora proelefsis / Homeland. Kreeka 2010, rež. Syllas Tzoumerkas. IMDB (5.0/10).
  41. Gaza pisarad / Tears of Gaza. Norra 2010. Rež. Vibeke Lokkeberg. IMDB (8.6/10).
  42. Sünniõigus / Saitai / Birthright. Jaapan 2010, rež. Naoki Hashimoto. IMDB (5.7/10).

13. nov 2010

Karlo Funk: kui oskad hästi masenduda, siis tee seda

Konverentsi "Keda kõnetab eesti mängufilm" tuules tekkinud küsimustele vastab Eesti Filmi Sihtasutuse peaekspert Karlo Funk.



Joonas: Konverentsil kõlanud ja sellele järgnenud kriitilistest sõnavõttudest jääb mulje, et eesti film seis on nigel - rahvas ei käi kinos, kriitikud sõimavad, raha pole, rahastamine on planeerimatu. Kas sinu meelest on põhjust muretseda?

Karlo: Planeerimatus võib tõesti olla probleem. Mõnda filmi saab teha nii, et saad toetuse, kolme kuu pärast filmid ja üheksa kuu pärast on see linal. Teisi asju rahastatakse aga läbi aastate. Näiteks Ilmar Raagi järgmist filmi on rahastatud üle kahe aasta; suurem osa raha tuleb Prantsusmaalt ja võttegraafik võib juba planeeritud olla, kui sealtpoolt otsustakse hakata paremat staari otsima. Selliste edasilükkumiste ja muutuste vastu ei saa, aga see tekitab tühjusetunnet.

Tänavu linastus kaks mängufilmi - "Lumekuninganna" ja "Punane elavhõbe". Mitu projekti lükkus järgmisse aastasse, mil tuleb selle võrra rohkem filme. Et meil on nüüd kinosid ja ühtlasi ka linastuvaid filme rohkem, siis eesti filmide suhtarv vähenes. Eesti filmi turuosa on üsna üks-üheses vastavuses linastuvate nimetuste arvuga, jäädes tänavu kahe-kolme protsendi vahele.

Käesoleval aastal võib olla paksu verd tekitanud seegi, et raha on saanud paar projekti inimestelt, keda filmitegijate seas miskipärast ei usaldata.

Joonas: Eesti filmitööstuse põhiprobleem on üldteada - et raha on liiga vähe, et see valdkond ongi riiklikult alarahastatud võrreldes näiteks teatriga. Ja kui mujal aitavad filmi toetada maksusoodustused, siis meie parempoolne maksupoliitika välistab need.

Karlo: On küüniline asetada film muude kunstiliikidega ühte puuri ka sellepärast, et kui muudel aladel on kogu protsess algusest lõpuni - loomisest esituseni, galeriide ja ooperiteatriteni - mingil määral riigi kontrolli all, siis kinod pole seda kuidagi. Meil on kaks multipleksi, kes ise vaatavad, kas nad viitsivad või ei viitsi panna eesti filmi programmi nõnda, et sel oleks piisavalt linastusi. Artise mahud on üliväikesed ja ka eesti filmid eelistavad minna suuremasse kinno, kus on suuremad mahud, suuremad saalid, väljatöötatud turundusmudel. Artises ei saa isegi tervet kino korraga andes sellist mahtu nagu ideaalis võiks tahta.

Joonas: "Punane elavhõbe" jooksis ka multipleksides.

Karlo: Paljud filmid vajavad aega. Kui võtta Cannes'i tänavune Grand Prix' "Jumalatest ja inimestest", siis selle vaatajate arv Prantsusmaal hakkas kaks-kolm nädalat pärast kinnotulekut kasvama, mitte vähenema nagu tavaliselt. Kui Eesti filmil pole kaks nädalat vaatajaid - võimalik, et ka turundus pole tasemel - siis võtab Tammsaar selle maha. Aga iga film pole selline, mida kõik tormavad kohe vaatama. Näiteks "Lumekuninganna". Ja erakinos tapetakse film enne kui vaataja selleni jõuab.

Artises võib film ehk kauem püsida, aga see on siiski järelnoppimine. Pealegi peab Artis samamoodi kasumit teenima. Kui ma ei eksi, siis Artise aastaringne riiklik toetus on väiksem kui PÖFFi oma - ehk toetatakse pigem üritusturundust kui regulaarsust, mis peaks ala ülejäänud viiskümmend nädalat aastas elus hoidma.

Joonas: Kas sihtasutus üritab projektide valikul vältida ängi, mis on eesti filmi kaubamärgiks kujunenud?

Karlo: Tegelikult mitte, sest selles on sageli kõige rohkem sisendusjõudu. Inimene tehku seda, mida ta hästi oskab. Kui oskad hästi masenduda, siis tee seda. Komöödiate puhul kipub meil olema nii, et tegelased pole vähimalgi määral tõsiseltvõetavad. Võrrelgem Woody Alleniga, kelle tegelased on sümpaatsed, nende muredesse saab uskuda, kuigi nad on samal ajal ka naljakad.

Joonas: Raskusi on ka Eesti filmi turundamisega, konverentsil oli juttu keskse turunduse loomisest. Kas sihtasutus saaks tootjaid selles osas abistada?

On olemas levitoetused. Mõnel juhul ei suuda tootja välja mõelda, kuidas seda kasutada. Me saaksime teha nimekirja inimestest, keda me aktsepteerime ja panna nad praktiliselt kõigi projektide leviga tööle.

Joonas: Eesti filmi puhul räägitakse palju lugude nõrkusest ja sageli on tunne, et stsenaarium on see, mis alt veab. Näiteks nii "Punase elavhõbeda" kui "Pangaröövi" nõrgim külg oli minugi meelest just stsena, muu oli tasemel.

Karlo: Tihti on tegu elementaarsete valearvestustega. Kirjanduse kohta öeldaks sel puhul, et ei tunta elu. Tegevus ekraanil hakkab arenema väljamõeldud suunas, kuigi igaüks saab aru, et keegi tegelikult nii ei käitu. Tekivad kummalised väljamõeldud psühholoogilised skeemid.

Teisalt - kas tänapäeva eesti kirjanduses on lugusid, mis kannaksid välja filmi? Eriti ei ole. Aga kirjanduse kallal ei viriseta, ehkki võrdlusmoment on olemas - et kuhu see kõlbab näiteks Salman Rushdie'ga võrreldes. Eesti kirjanduses pole klassikaline loojutustamise traditsioon kuigi tugev. Refleksiooni, sisemonoloogi, kõrvalmõtteid on rohkem kui otsest tegevust, mis viiks tegelast mingis suunas edasi. Kui selliseid lugusid on, siis kipuvad need dolema ajaloolised, mitte kaasajast.

Filmilugude puhul on puudus veel konfliktikesksest mõtlemisest. Palju on dokumentaalsed elukujutusi, kus tegutsevad tavalised inimesed, kelles me võime ennast ära tunda, aga nende ees ei seisa suuri, üldinimlikke väljakutseid. Selleta jääb film seriaali tasemele. Näiteks Taani Dogma-filmid ületavad enamasti mingeid kokuleppelisi, eetilisi, inimese ees seisvaid piire. Seejuures pole nad eriti keerulised, vaid lihtsalt detailselt ja täpselt kirjutatud. Asi pole selles, millist lugu rääkida, vaid kuidas rääkida. Ka pealispinnalt kõige triviaalsemat lugu saab esitada huvitavalt. Cannes'is žürii eripreemia saanud "Akvaariumis" ei juhtu midagi väga erilist.

Joonas: Võrdlus Põhjamaadega on veidi libe tee, sest mastaabid on teised - rohkem rahvast ja raha.

Karlo: Eelkõige rohkem filme. Rootsis tehti aastas 61 filmi, millest 38 said alla 10 000 vaataja. Inimestel on harjumus vaadata omamaiseid filme. 2006. aasta kultuuritarbimise uuring näitas ka siinse publiku ositiivseid ootusi eesti filmi suhtes ja seda juba enne 2007. aasta edukaid filme ("Sügisball", "Klass", "Magnus").

Joonas: Konverentsilt jäi kõrva, et sihtasutuse otsused pole piisavalt selged, arusaadavad ja põhjendatud, inimesed ei saa aru, miks nende projektid raha ei saa.

Karlo: Kui ratsionaalselt võtta, siis ühelt poolt on väga head projektid, mis saavad kohe raha – kõik on nõus, et need on head. Teisalt on väga halvad, mille rahastamist ei kaalutagi. Ülejäänute puhul on väga keeruline leida ratsionaalseid põhjendusi, miks üks on vähem keskmine kui teine.

Siis tulevad mängu sellised kaalutlused nagu konverentsilgi mainitud soome uuring, mis näitas, et publik ei vaata Euroopa kinos režissööri ega näitlejaid, vaid eelkõige teemat. Kogupilt sellest, mis teemad on parasjagu filmilugudena esindatud, on ainult sihtasutusel. Osa küsimust taandubki sellele, mis teemat käesoleva aasta kontekstis eelistada. Pole mõtet teha ühel aastal viit kunstfilmi – klassikalist autorifilmi, kus on sügav, aga abstraktselt kunstiline või filmikeeleline probleem -, see pole jätkusuutlik. Või viit noortefilmi. Nii et mingis mõttes on jagamised alati ootamatud.

Kõik filmid ei saa ju õnnestuda, aga praeguse filmide arvu juures on surve, et tuleb teha ainult häid filme. See on absurd. See ei õnnestu kusagil, mitte üheski riigis.

Joonas: Mis on hea film?

Võib rääkida heast filmist teatud sihtgrupile või sellest, et film võidab mingil festivalil preemia. Või sellest, mis on eesti kultuurile oluline. Sellega on lihtne – kõik eesti filmid on eesti kultuurile olulised. Või publikumenust. Või kunstilisest, dramaturgilisest veenvusest. Hea film võiks siiski olla see, mis leiab oma pühendunud vaataja, olgu see siis kes tahes. Et filmile elatakse kaasa – isegi kui väike vähemus käib seda vaatamas ja on selle üle õnnelik.

Joonas: Mõndagi häirib, et otsustamine on koondunud isiklikult sinu kätte. Kas poleks lihtsam hajutada see vastutus mingile nõukogule?

Karlo: Absoluutselt. Kuid tegijad ei saaks siis tulla igal ajal sooviga kohe väntama hakata. Et keskkond ei arvaks, et töösse lähevad valed projektid ja tegelikult tuleks teha hoopis muid asju, oleks võimalik kehtestada aastas üks-kaks deadline'i, mil kõik projektid on naha ja karvadega kohal ja nende seast tehakse valik. Ma pole kindel, et see tegelikult midagi lahendaks.

Otsustajate lisandudes kulu kasvab, aga efekt on sama. Vähemalt teatud keskmisel tasemel on kõik lood, aga neist parimate valimine on alati keeruline. Eksperthinnagud kipuvad olema valdavalt negatiivsed, ka neile projektidele, mis kokkuvõttes töösse lähevad.

Projektid pole väga selgelt kõrvutatavad. Üks asi on stenaarium, teine aga see, kes, mida ja millal mujalt rahastab. Välisosaluseks peab Eesti-poolne rahastus reeglina juba olemas olema ja pärast seda võtab sealt otsuse saamine veel tükk aega – näiteks Saksamaa puhul vähemalt pool aastat.

Tagasiside mõttes võiks lasta tegijail endil, näiteks lavastajail ja produtsentidel, analüüsida teiste asju. Avaldada takkajärgi, kui film on valmis, arvamust produktsiooni ja lavastuse kohta. Selline omamoodi siseringi case study.

Joonas: Kas säärased konverentsid võiksid toimuda tihemini, et oleks rohkem suhtlust ja rohkem kontakti tegijate ja sihtasutuse vahel?

Karlo: Võiks näiteks kord aastas võtta kokku eesti mängufilmi. Ehkki kui me käisime mais nüüd konverentsilgi esinenud inimestelt küsimas, mida võiks teisiti teha, siis ei tulnud sealt ühtki signaali. Inimestel on mure, aga nad ei oska selgelt öelda, milles see seisneb. Keegi ei paku välja, kuidas just edasi liikuda, sest kõik saavad väga hästi aru, et keegi ei jaga lihtsalt rahandusministeeriumi ukselt rohkem rahapakke välja. Konverentsil ja pärast seda räägitule psühhoanalüütiliselt lähenedes on aga võimalik identifitseerida probleemid ja jõuda nende põhjustele lähemale hoolimata sellest, et selget ja vastuoludeta programmi ei esita keegi. Minu asi ongi olla pea-ekspert teatavas psühholoogilises tähenduses.



Intervjuu ilmus lühemalt kinolehe La Strada novembrinumbris.

Eesti mängufilmi kõnevõimest. Mängufilmikonverents

Küsimusele, kas ja keda eesti mängufilm kõnetab, Filmiajakirjanike Ühingu korraldatud konverents vastust ei andnud. Küll aga sai Artises 13. oktoobril kuulda filmitegijate muredest ja rõõmudest päris mitme kandi pealt. Konverentsilt ja selle meediakajastustest jäid minu jaoks kõlama kaks teemat.

Kriitika kriitika. Eesti filmitegijad paistavad arvavat, et kriitika on nende vastu ülekohtuselt karm. Lavastaja Peeter Simm mainis kirvest ning produtsent Piret Tibbo kinnitas, et tootjad ei julge kriitikuid esikatele kutsuda. PÖFFi juht, filmiõppejõud, produtsent ja kriitik Tiina Lokk rääkis konverentsil sõimust ning hiljem lehes kriitikute ja tegijate vahel valitsevast usalduskriisist. Ma ei monitoori regulaarselt meediat ja võimalik, et midagi olulist on kahe silma vahele jäänud, aga selle põhjal, mida olen lugenud, tundub, et kogu kriis on pärit peamiselt ühest allikast: Margit Adorfi mullusest "Pangaröövi" arvustusest pealkirjaga "Aasta halvim film".

Kummaline, kuidas üks kriitiline sõnavõtt suudab terves industris tekitada allergilise šoki, millest ei saada ka aastaga üle. Ausat tagasisidet ei taha filmiinimesed vist mingi hinna eest kuulda? Ilmselt tuleb siinkohal üle korrata aabitsatõdesid. Esiteks, iga reklaam on hea reklaam. Eesti filmidest ei kirjutatakse liiga palju ning iga kirjutis, iga mainimine on tänuväärt. Minus tekitas just Adorfi lugu huvi "Pangaröövi" vastu ja mulje filmist jäi tänu sellele eelhäälestusele ilmselt parem kui ta muidu oleks võinud jääda. Teiseks, nagu Margit Tõnson Sirbis nentis – positiivset tagasisidet oota oma emalt. Kui publikult ei saa vägisi aplausi nõuda, kas siis kirjutajailt saab?

Kriitika kipub mu meelest eesti filmi vastu üldiselt pigem ülileebe kui ülikarm, seda just trükiajakirjanduses. Blogisid võib lugeda kriitika osaks või mitte, aga blogikirjutised on enamasti vahetumad ja pakuvad seetõttu sageli lugejale enam kui ümarad lehelood. Blogijad söandavad pisut tihemini ära märkida, kui kuningas juhtub nende silmis alasti paistma.




EFSA kriitika. Olukord, kus filmitegemiseks on raha vähe, kõigile ei jagu ja eelarved on väikesed, tekitab mõistagi rahulolematust ja tegijad näevad patuoinast eelkõige Eesti Filmi Sihtasutuses kui riikliku rahajagamise esindajas. Mõnedki loojad ja tootjad, kes peavad meie filmi hetkeseisu kehvaks, näevad süüdlasena just sihtasutust. Konkreeetsemalt heidetakse EFSAle ette kaugenemist filmitegijaist, planeerimatust, arusaamatuid ootusi, otsuste läbipaistmatust ja liig suure võimu koondumist peaekspert Karlo Fungi kätte, kes ise esines konverentsil pikema ettekandega "Tajumoonutus ja faktid", pärast konverentsi ilmus nädalalehes intervjuu temaga ning lisa pakub siinse blogi usutlus.

Omalt poolt lisaksin ainult, et nii konverentsist kui selle vastukajadest jäi mulje, et põhiprobleem on suhtlemises, nagu inimeste puhul ikka. Mõnigi filmitegija ei saa aru, mida sihtasutus tahab ja sihtasutus omalt poolt vist ei pinguta piisavalt, et seda populaarselt selgitada. Sestap võiks korraldada rohkem ja sagedamini sedalaadi üritusi, kus tegijad saaksid südant puistada ja sihtasutus oma põhimõtteid avada. Ja ehk võiks sihtasutus ka väljapool neid üritusi rohkem rahvaga rääkida.

Eesti film kui valmisprodukt räägib vaatajatega niikuinii ning kuigi konverentsil ja järgnenud diskussioonis kõlas palju pessimistlikke noote, tundub mulle kui vaatajale, et tema kõnevõime pole kaugeltki kõige kehvem.

Kui sajandi algul võis eesti filmiga kohtuma minek nõuda teatud eneseületust, julgust astuda vastu võimalusele, et sulle öeldakse midagi piinlikku, siis enam see nii ei ole ja tore on. Me räägime veel.


Lugu ilmus kinolehe La Strada novembrinumbris.

9. nov 2010

Hirm ja jälestus Las Vegases / Fear and Loathing in Las Vegas

Raamat: Hunter S. Thompson. Hirm ja jälestus Las Vegases. EPL 2010. Tlk Mihkel Kaevats. / Film: "Fear and Loathing in Las Vegas", USA 1998. Rež. Terry Gilliam.


Olen kõhkvel. Kas soovitada "Hirmu ja jälestust" koolidele kohustusliku kirjandusena või mitte? Alust on mõlemaks. Silme ees Hamleti hoiatav näide otsustusvõimetuse kurbadest tagajärgedest, ei suuda ma ikkagi valikut langetada. Ehk suudab lugeja. Paar poolt- ja vastuargumenti.



Esiteks, õpilastel tasuks seda lugeda vastumürgina kirjandiõpetusele. Kuidas ette antud teemat kõrvale heites loovalt lobiseda sellest, mis iganes pähe kargab ja lugejat köidab. Gonzo-ajakirjanduse isa Thompson palgati kuuekümnendate loojangul kirjutama reportaaži kõrbekrossist Las Vegases, mis huvitas juba tollal väheseid ning ei huvitaks praegu enam kedagi. Selle asemel pani ta kirja pseudomemuaarse uurimuse droogidest, Ameerika imedest ja kuuekümnendate kollapsist, mida loetakse tänini. Eks ole droogid üks väheseid teemasid peale seksi ja rokenrolli, millest publik eal ei väsi. Eriti kui kirjutatakse nii hoogsalt ja lõbusalt nagu Hunter.

Siinkohal võiks vastu väita, et narkomaania on pahe, mida ei maksa propageerida. Nõus. Küsigem aga, kas lillelaste allakäik saab olla ahvatlev eeskuju. Kas keegi tõesti tahab siiani olla hipi? LSD, anybody? Kas need taju uksed avanesid uutesse dimensioonidesse, kosmosse ja taevalikku armastusse? Ei, need viisid otseteed veel võikamasse meeletusse ja krapulasse kui e-põhine reivikultuur paarkümmend aastat hiljem. Drugs don't work, midagi pole teha, they just make you worse, ning "Hirm ja jälestus Las Vegases" ei jäta selles mingit kahtlust. See on aus kirjeldus narkootilisest amokist, milles reklaami näha saab küll vaid rikutud pilguga lugeja. See, kes soovib neid aineid omal ajul järele proovida, raamatu põhjal vaevalt et rohkem soovima hakkab.



Kui narkoteemasse võib suhtuda nii ja naa, siis kindlasti tuleb kohustuslikule kirjandusele kasuks, kui sellest on vändatud film peaosas Johnny Deppiga. Sest kellele see mees ei meeldiks. Eestikeelse raamatu kaanelegi on magneedina märgitud "Vaata ka filmi "Ratastel Las Vegasesse"". Abiks märkus. Kes muidu oskaks originaalis raamatuga samanimelist filmi sellise mõttetu tiitli alt otsida. Mis seal ikka, meie filmilevi pealkirjatõlked on häirivalt tihti hämmastavalt vildakad.

Mis linateosesse endasse puutub, siis P. Sauter, kes on isegi omajagu gonzo-ajakirjandust viljelenud, leidis kunagi, et "Fear and Loathing in Las Vegas" on filmina pask. Ma nii kategooriline ei oleks, sest tegu on siiski endise montipaitonlase Terry Gilliami lavastuse ja ühe mu parima sõbra lemmikuga. Aga Gilliami loomingu tippu - ütleme, "12 ahvi" kõrvale - see ikka ei kuulu. Ma ei jää peaaegu kunagi filmi ajal magama, aga "Fear and Loathingut" käesoleva loo jaoks üle vaadates uinusin juba kolmekümne seitsmendal minutil. Nii et ülearu põnev see just pole - aga tasuks siiski kaeda, kel nägemata.



Pisut kaalukam vastuväide "Hirmu ja jälestuse" kooliprogrammi võtmisele on keel. Tõlkija M. Kaevatsi ja toimetaja K. Leppiksoni töö on meie üldise keskpärase anglotõlke taseme taustal küll hea, aga sisaldab kahjuks siiski sedasama taset iseloomustavat - liiasust, kohmakust, ebatäpsust, sõnasõnalisust ja vääritimõistmisi - piisavalt selleks, et eestikeelse Thompsoni hariduslikus väärtuses kahelda. Teisalt tahaks esile tõsta korrektuuri hoolsust - ei märganud ühtegi näpukat, ses suhtes on väljaanne eeskujulik. Ja J. Jegorovi kujundus on selline, et raamatu võib ka õrnas eas lugejale julgelt kätte anda, kartmata tema esteetilise meele arengut jäädavalt kahjustada. Kui välja jätta küsitav eksperiment põhiteksti kirjutusmasinafondiga, loob kujundus kaanest vahelehtedeni oma näivas räpakuses suurepärase, tekstiga kongeniaalse mulje - eriti selg, kuhu autori nimi ja pealkiri vaid pooleldi mahuvad.

Nii et kohustuslikkuse suhtes ei oska öelda, aga oma lapsel lubaks küll lugeda ja vaadata. Otsustagu ise.


Lugu ilmus esmalt raamatujakirjas Lugu.


Arvamusi filmist: IMDB (7.6/10), Rotten Tomatoes (5.8/10), Roger Ebert (2.5/10), Fletchu (8/10), Lizzahy (8/10), Peeter Sauter, PM (pask).

Arvamusi raamatust: Peeter Helme, EE (lobe ja loomulik, aga tahaks proffi tervikut), Peeter Helme, ERR (audiotuvustus), kolm (hea meelelahutus), klm (tõlge jamavõitu). Juutuub: Taavi Eelmaa loeb raamatut Hirm ja jälestus Las Vegases.

8. sept 2010

Palgasõdurid / Expendables

"The Expendables", USA 2010. Rež. Sylvester Stallone.


Eplikul oli õigus. Kaheksakümnendad ongi tagasi. Kõvade meeste ajastu, mida Mickey Rourke "Wrestleris" heldinult meenutab. Aeg, mil kõlarid oli täis metalli, ekraanid muskleid, plahvatusi ja laibakuhilaid, rollimudeleiks Arnie, Bruce ja Sly. Säändseid ei tehta enam ammu. Nii pole vaesel tänapäeva poisil enam kelleltki õppida, kuidas olla kuul, jõuda elus edasi, võita sõpru ja mõjutada vaenlasi. Pole mingi ime, kui ta satub segadusse ja temast saab Vaido Neigaus. Vahetult pärast ilmasõda sündinud Sylvesteril hakkas noortest meestest kahju, ta katkestas pensionipõlve ja tõttas appi. Kutsus kokku teised juba mainitud vanad peerud ja veel mõned lisaks, et metroseksuaalsele põlvkonnale näidata, kuis istuda, astuda ja kino teha. Et ainult ättide jutt ei pruugi noori veenda, võeti Statham ka kampa, aga see ei muuda asja. Tulemus on ikkagi puhas kaheksakümnendate retro ja sellel on nii häid kui halbu külgi.



Rõõm näha, et vanahärrad on kõik kõbusad ja hea tervise juures, suudavad naljagi heita. Näiteks stseen, milles kolm eespool rollimudeliks nimetatut kohtuvad ja üksteist tögavad, on kuld. Teisalt on see, kuidas Statham oma tüdruksõbra uuele poiss-sõbrale koha kätte näitab, suisa täiuslik teismelise märg unenägu. Aga üldiselt on just aktsiooniosakond "Ekspendaablite" nõrk külg. Leidub toredaid lõike nagu täiesti tarbetu ja just seepärast vahva õhurünnak. Teisalt lõpetab loo tarbetult veniv, sihitu ja tuimalt üles võetud püssirohuorgia, milletaolist tänapäeval väga enam vaadata ei viitsi. Nagu sõber kinost tulles nentis: "Kes oleks võinud arvata, et selle filmi parimad osad seisnevad rääkimises." Sly kammbäkk kannatab selle all, et mees püüab FIEna ise kõik tööd ära teha. Mõistagi ei saa mitte keegi kõigega võrdselt hästi hakkama. Stsena kirjutama ja lavastajatoolile oleks mõistlik olnud mõni profim tegija palgata.



Kahetsusväärne, et all-stars koosseisu jõudis mitu suvalist tölli, aga mitte Steven Seagal ja Jean-Claude van Damme. See polnud muidugi Sly viga. Muidu oli "Expendables" täitsa nauditav, kui tüütu lõpumadin välja arvata. Tubli taastulemine Stallone jaoks võrreldes viimase "Ramboga", mis ainult säärasest madinast koosneski. Erinevalt tollest kannatab "Expendables" kaeda küll. Muu uuema A-kategooria märuliga võrreldes: tugevam kui "Salt", nõrgem kui "A-Rühm". Enam-vähem sama vaadatav kui "Knight and Day".


"The Expendables": kodukas ja treiler. "Palgasõdurid" Solarises ja Plazas. Arvamusi: IMDB (7.3/10), Rotten Tomatoes (5.2/10), MajorSarge (10/10), Ninja Robot (8.3/10), Metsavana (8/10), Xipe (8/10), Ulmeguru (8/10), arvustus.com (6.3/10), Onu Kalver (6/10), Malcolm (4/10), Hatifnat (tippklass), Dream Scene (meeldis).

31. aug 2010

Sõpruse ja Mutandi dessant

Nagu lehest, feissbukist ja kust iganes lugeda sai, korraldasid Sõpruse kino ja Mutant disko edgaripäeva eelõhtul ühise laevaekskursiooni Naissaarele.

Sõnapaar mutant disko mõjub minu aastates mehele suure punase hoiatusmärgina. Mitte et ma tahaks raadio elmarit kuulata, kuid hausist hoolisin viimati üheksakümnendail ja plastikust pilguga läikivais rõivis trendimutante ma ei tunne. Aga kuivõrd tegu oli ikkagi kinoüritusega, mille käigus pidid linastuma "Wicker Man" ja "Lisztomania", siis otsustasin hoiatust ignoreerida. Pealegi polnud ma kindel, kas olen üldse kunagi Naissaarel käinud - nii et ettevõtmine lubas ka maadeavastajalikku mõõdet.

Olles leidnud Admiraliteedi basseini ja hellitavalt LoveBoatiks kutsutava aluse, ohkasin kergendatult. Laeva kõrvale kogunenud publik polnud valdavalt must kaks-kolm korda noorem, nagu olin kartnud. Koolilapsi polnud näha, dessantnikud paistsid enamasti põlvkonnast, kelle elu sisustab eluasemelaen ja autoliising.

Järgmiseks oli aga põhjust nukralt ohata. Ei mingit maadeavastamist. Korraldajad andsid teada, et Naissaarele laev ei jõua, sest tugev tuul on sadamast vee minema puhunud. Selle asemel tehakse väike laevatuur lahel ja kava jätkub Noblessneri sadamas. Kes tahab, saab raha tagasi. Mu kaaslane oli pileti lunastanud eeskätt huvist Naissaare vastu, aga kuna lambist ei tulnud meil pähe ühtki paremat plaani puhkepäeva-eelse õhtu veetmiseks, astusime pärast mõningast kõhklust siiski pardale.

Igale tulijale pisteti pihku väike pudel õlut ja kästi end hästi tunda. Tundus, et seda tuleb teha siseruumides. Avatud ahter oli puupüsti rahvast täis, lisaks mängis Doktor Rütm seal juba ootuspärast rütmimuusikat, millest tahtsime end eemale hoida. Ülemisele dekile viivat treppi barrikadeeris paarisajakilone ähmaselt inimest meenutav olend. Üleval oli rahvast küll, aga see morsk mõmises, et nad jõudsid sinna juba enne ja enam ei saa. Tegelase tonnaaži vaadates sai selgeks, miks ta õigel ajal neid takistama ei jõudnud loivata, aga ka see, et temaga vaielda ei tasu. Taandusime kambüüsi või kuidas neid ruume laevas nimetataksegi. Seal asus kirvehinnaga baar, merevaade paistis piiratud läbipaistvusega aknaist. Olime juba tagasi maale pagemas, kui avastasime, et vööris saab meresõitu siiski ka vabas õhus nautida. Hauss sinna ei kostnud, vaade loojangule ja linnale oli kaunis.



Merereis jäi üürikeseks. Noblessneri sadamas põgenesime kähku laevalt, kus endine saund endise jõuga edasi pulseeris. Huvitav, kas vajadus valju muusika järele on ealine iseärasus? Teismelisena piinasin isegi esivanemaid igivanal helitehnikal punni põhja keerates. See pole muusika, vaid müra, sa jääd kurdiks, arvasid nad. Ei tea midagi. Mida aeg edasi, seda vähem istub mulle lärm, kurti see ju ei häiriks. Teisalt, mutandimehed ise pole ka enam esimeses nooruses. Küllap nende elu pole ka kerge.

Nojah. Pisut kaugemal mängis suurel täispuhutaval ekraanil "Püha Tõnu kiusamine". Tummfilmina, taustaks retrobiit, millest minusugunegi aru saab. Et ekraani ees paiknevad improviseeritud istumisalused tundusid ebamugavad, positsioneerisime end veidi kaugemale, baari kõrval vedelenud diivanile. Ilm oli külmavõitu, õlu kallivõitu. Pidulisi, niipaljukest kui neid oli - mõned kümned vast - see ei häirinud. Peagi potsatas meie kõrvale joogilainel meesterahvas küsimusega, kas ei tundu kahtlane, kuidas kogu setup, sealhulgas ekraan, nii ruttu saarelt maale suudeti kolida. Sadamat tühjendavasse tuulde ta ei uskunud.

Kui pärisprogramm algas, oli väljas juba pime ja õhk läks jahedaks. Linastus Ken Russelli muusikaline buffonaad "Lisztomania" (1975), mida olen kunagi igiammu näinud - kaader hiigelpeenisel ratsutavast The Who lauljast Roger Daltreyst istub mälus juba aastaid. Seda neis tingimustes värskendada ei viitsinud. Kino on ikka pigem pool-asotsiaalne rõõm, mida läbuga ristata ei pruugi olla kõige parem mõte. Pole ju mõnus filmi jälgida, kui inimesed ümberringi kakerdavad ja lämisevad, ning orgia taustaks on jälle film tarbetu. Pakun, et sedasorti üritus töötaks paremini, kui jagada töö sektsioonidesse ning tõmmata nende vahele selgemad piirid, et tegevused üksteist segama ei hakkaks. Praeguses vormis ammendus õhtu meie jaoks kiiresti ja kahest lubatud filmist huvipakkuvamat - "Wicker Mani" me ära oodata ei jõudnudki. Aga tähed paistsid toredasti.

30. aug 2010

Agent Salt

"Salt", USA 2010. Rež. Philip Noyce.


Paismaisikino on siin blogis viimasel ajal vaeslapse osas olnud. On ülim aeg seda viga parandama asuda. "Salt" sai ülemkriitik Ebertilt täispunktid. "Pagana hea põnevik," ütleb Roger. "Rõõm on näha tõsiselt hästi tehtud žanrifilmi." On siis või? Mnjah, nii ja naa. Märuli lavastamise poolest on "Salt" eeskujulik. Üldmulje sõltub aga sellest, kui hästi vaataja suudab seedida üle võlli aetud vandenõuteooriaid, milletaolisi võib kuulda Nõmme raadiost.

Ebert leiab, et film on hiilgavalt absurdne. Mu arust on see loona tüütu - objektiivselt võttes ehk mitte ogaram kui keskmine Bond või M:I, aga mis põnevust sihuke pastakast imetud jura küll pakkuda võiks?

Filmi aktiva on iseenesest küllalt kopsakas, põhivarasse kuulub lisaks ohtrale tagaajamisele ja trikkidele ka mademoiselle Jolie, kes on jätkuvalt très jolie, kerged kortsud suunurgas ja õrnad varjud silme all ainult rõhutavad seda. Kuid süžee totrus ja abitu anglovene keel nullivad kogu plusspoole.

Nii et õlakehitus. Meelde jääb vaid küsimus, miks küll Angelina, kes on ju andekas näitleja, vähegi väärikamais filmides üles ei astu. Ehk on näitlemine end tema jaoks ammendanud ja ta teeb seda ainult raha pärast?



"Salt": kodukas ja treiler. "Agent Salt" Solarises ja Plazas. Arvamusi: IMDB (6.6/10), Rotten Tomatoes (6/10), Roger Ebert (10/10), Kasspar (6/10), arvustus.com (6.3/10), Margit Adorf, Sirp (mõnus märulimuinasjutt), Dream Scene (üle keskmise müramine).

29. aug 2010

tARTuFF 2010: ääremärkusi

Ammendavat kokkuvõtet festivalist ega selle kavast ma esitada ei saa, kuna kahjuks polnud mahti varem kui neljapäeval, ehk alles poole festari pealt Taaralinna jõuda. Paar üldist lauset siiski ütleks.

Esiteks - tARTuFF on festival sõna otseses tähenduses: suur pidu, kus filmid on harmoonilises tasakaalus muu meluga. Tartu on piisavalt väike, et fest linna peale ära ei hajuks. Linnas on sada tuhat elanikku, festivalipublikut oli kolmkümmend tuhat. Ainus peomeeleolult konkureeriv filmipidu on HÕFF, mis on tänu temaatikale siiski piiratud ringkonnale suunatud friigiüritus. Tartu kava on aga seinast seina ja pakub intelligentset meelelahutust igaühele, kusjuures mõnigi programmi valitud film on üldrahvaliku festivali kohta suisa hämmastavalt julge. Pealinna festareil on kahtlemata rohkem ja värskemaid filme, aga karnevalifiilingut napib.



Kogu tARTuFF on nii üdini positiivne kogemus, et kritiseerida ei oska eriti midagi. Vaid kaks pisitähelepanekut, mõlemad seoses sellega, et publikuhuvi oli ilmselt korraldajategi jaoks üllatavalt suur. Üks: õudukate linastamiseks valitud anatoomikumi saal oli liiga väike. Kaks: Raekoja platsis esines arusaamatusi seoses toolide kinnipanekuga. Publikut oli nii palju, et istekoht ekraani lähedal tuli hõivata vähemalt tund-poolteist enne esimese seansi algust. Vähesed zen-meistrid maldasid nii kaua tegevuseta oodata, enamik lihtinimesi märgistas territooriumi kiirelt käepäraste vahenditega, et hiljem tagasi tulla. Nii olid esiread vähemalt nädala teises pooles tunde ette kinni, mõni reserveeris oma tutvusringkonnale igaks juhuks varakult terve rea. Läheb vaja või mitte, hea ju, kui on varu. Korraldajad püüdsid seda vältida ja mitte lasta kellelgi üle paari lisakoha hõivata, kuid päris sujuvalt see alati välja ei kukkunud. Nojah, pustiki.



Positiivse juurde naastes: esiteks ei väsi ma kiitmast seda, et festival on publikule tasuta. Pakun, et just tänu sellele on külastajate hulk nii muljetavaldav. Ja just tänu sellele teeb tARTuFF filmikultuuri propageerimiseks palju ära - siin näevad kino needki, kes piletit endale hästi lubada ei saa ja tasulisele üritusele üldse tulemata jätaksid või sellest märksa vähemal määral osa saaksid. Ma ei räägi siin niivõrd kodutuist, kuivõrd näiteks üliõpilastest. Festivali rahastamisskeeme täpsemalt teadmata oletan, et eelkõige tuleb selle eest tänada Tartu linnavalitsust. Ka Tallinna linnaisad eesotsas meeriga võiksid aru saada, et enda ja linna reklaamimiseks on asjalikumaid ja intelligentsemaid võimalusi kui puuriit peaväljakul või tarbetu telekanal. Mingit uut üritust pole pealinnas vaja luua, festivalid on ammu olemas, neid tuleks lihtsalt rohkem toetada. Kordan oma refrääni - PÖFFi pilet on liiga kallis.

tARTuFFi puhul aga tahaks kiita veel Pauligi kohvitelki Raekoja platsil, mis oma tasuta kohvi, vestlusringide ja kirjandusõhtutega toimis suurepärase festivaliklubi ja kokkusaamiskohana. Ja hästi ajastatud tähesadu, mis andis festivalile kosmilise mõõtme. Ja Tartu puhul laiemalt linnavalitsuse tasuta WiFit ning maitsvat kebabi Barclay pargi kõrval.

Tore festival oli. Tartu esilaulikut tsiteerides: tuleval aastal tullaks' jälle kokku.

28. aug 2010

Paradiis / Paradiset

"Paradiset" / "Paradise", Rootsi 2007. Rež. Jerzy Sladkowski.


Võeh, võeh, kuidas aeg lendab. Sügis sama hästi kui käes ja Tartu festivalist kaks nädalat möödas, aga ürituse parimast kinoelamusest kirjutada jõuan alles nüüd. "Paradiis" räägibki omal kombel aja möödumisest. Rootsis elav staažikas poola dokumentalist Sladkowski annab elurõõmsa pildi üle kuuekümne aasta koos veetnud vanapaarist. Lugu käivitavaks intriigiks on tapeedipanek, milles kõbusad vanakesed kuidagi üksmeelele ei jõua. Proua eelistab valget seina, kus ripub ema kootud vaip, härra ihkab muutusi ja erksaid värve. Filmi nimi ongi laenatud mitmekesise floora ja faunaga kirjatud seinakattelt. Vanurite vaidlus avab nauditavalt mõlemad karakterid ja nende suhte. Naerda saab palju. Teadagi, välismaal on eakate elu hoopis midagi muud kui siinkandis. Mis eestlast eluõhtul ees ootab? Sotsporno ja katkuhaud. Võtab isu vanaks saada, eks ole. Aga seal - probleemitu pensionipõli looduskaunis kohas, pole muud muret kui tapeedivalik. Just sedasorti pisiasi, mis omab tähtsust. Rohkem sellist vanadust ja selliseid filme, mis vananemispelgu vähendavad nagu "Pranzo di Ferragosto" ja "Paradiis". Üks mängufilm, teine dokk, kuid paatoselt, huumorilt ja vitaalsuselt sarnased lood, hästi tehtud mõlemad.


"Paradiisi" kodukas. Arvamusi: IMDB (6.7/10).

25. aug 2010

Lola jooks / Lola rennt

"Lola rennt" / "Run Lola Run", Saksamaa 1998. Rež. Tom Tykwer.


Schnell, überschnell. Sajandilõpu lemmik mõjub siiani värskena eeskätt tänu tempole. Ses osas võiks seda kõrvutada näiteks "Crankiga", kuid Tykweri loo mängulisus ja leidlikkus tõstab "Lola jooksu" pelgast meelelahutuslikust kähkukast kõrgemale - trepiastmele, kuhu filmi valmimisest möödunud tosina aasta jooksul pole suurt keegi jõudnud, ka Tykwer ise mitte. "Lola jooks" sisaldab kitši, lehviva kärtspunase lakaga noort Franka Potente. inimliku puudutuse kõrval ka näpuotsaga mõtteainet võimalike maailmade teemal. Armas ja tore film, väärt vaatamist ja üle vaatamist.


"Lola Rennt" treiler ja kodukas. "Lola jooks" Katusekinos (K25.08). Arvamusi: IMDB (8/10), Rotten Tomatoes (7.7/10), Roger Ebert (7.5/10), Olle Mirme, TMK (originaalne), Andres Maimik, PM (naljavaba eneseparoodia).

16. aug 2010

Patrik 1,5 / Patrik, age 1.5

"Patrik, age 1.5", Rootsi 2008. Rež. Ella Lemhagen.


Homopaari lapsendamissaaga algas nii magusalt ja igavalt, et ma ei pidanud isegi poole seansini vastu - mõte Futurama uuest hooajast ja unest sai võitu. Nii ei saa ma filmi kohta vähegi põhjendatud üldistust esitada. Väga võimalik, et peletavale algusele järgneb vaimukuse ja sügavmõttelisuse tulevärk, kuigi ma ei oska oma kinokogemusest tuua ühtegi näidet, mis sellise arengu võimalikkust kinnitaks. Ühesõnaga, mul pole muud öelda kui avaldada poliitiliselt ebakorrektseid kõhklusi homoteemal.

Üheksakümnendail deklareeris toonane Emajõe ööbik Onu Bella: "Meile võõras pederasm." Tänapäeva Tartu, sealhulgas tARTuFFi vaimust jääb see mõte kaugele. Õhtupoolikul enne "Patrikut" sattusin kuulma geiabielu-teemalist ümarlauda, ja seda vahetult pärast "Monica & Davidi" vaatamist. Tolles dokis nähtud invaliidide ja nende vanemate probleemide taustal tundus kirglik homovaidlus mõlemalt poolt üle fetišeeritud teemana. Arvaku darvinistid ja freudistid mida tahes, inimeseks olemisel on muid, olulisemaid aspekte kui sigimine ja seks, homoseksualismist rääkimata. Milleks on homodel hädasti vaja abielluda ja lapsi soetada, kui mõlemad tegevused heterode seaski järjest haruldasemaks jäävad? Küllap ma olen ajast maas või millestki valesti aru saanud, aga kas perekesksus ei peaks mitte trenditeadlikumat sorti homoideoloogiaga vastuolus olema?

Nojah, targem oleks vist kõnelda asjust, millest ma midagigi tean. Niisiis: Futurama värske hooaja esimene episood käis kah, aga ei miskit erilist.


"Patrik, age 1.5": kodukas ja treiler. Arvamusi: IMDB (6.8/10), Rotten Tomatoes (6.2/10).

15. aug 2010

Monica ja David

"Monica & David", USA 2009. Rež. Alexandra Codina.


Tänavuse Tribeca festivali võidudokk, hariv ja südamlik lugu kahe Downi sündroomi põdeja abielust. Hariv, kuna vaataja saab mõndagi uut teada nii vaimselt väikelapse tasemel haigete kui nende eest hoolitsevate lähedaste probleemidest, vähemalt siinkirjutaja sai. Südamlik, sest peategelastel on kahel moel vedanud - nad on leidnud teineteist ning neil on vanemad, kes on oma elu pühendanud nende eest hoolitsemisele. Yes, there's love if you want it. Võimatu on mitte kaasa tunda keskealistele, ilmaelus pea täiesti abituile nimitegelastele, ja võimatu mitte imetleda nende vanemate eneseohverdust ja hingesuurust. Tõsine, soe ja tarviline film.


"Monica and David": kodukas ja treiler. "Monica ja David" Kumu dokil (22.09). Arvamusi: IMDB (8/10).

14. aug 2010

Nekromantik

"Nekromantik", Lääne-Saksamaa 1987. Rež. Jörg Buttergeit.


Horriibel kräpp igast võimalikust vaatenurgast. Exploitation - mõistagi. Tissid, veri ja löga. Tehniline tase - võigas. Kõdunevate korjustega amelemine, mis lähtub omal kombel klassikalistest erootikafilmidest nagu samal ajal Raekoja platsil linastunud "Emmanuelle". Sellest inspireeritud eriefektid, mida võiks pigem eridefektideks nimetada. Heliriba kui lastesüntesaatori demo. Loomakaitsjate rõõmuks veristatakse ja nülitakse ehtne jänku. Kui püüda "Nekromantikut" millegagi võrrelda, siis esimesena meenub viimati HÕFFil näidatud "Inimsajajalgne". Sama amatöörlik, samuti üksainus perversne idee. Järgmiseks tulevad ette vene iseäraku Andrei Iskanovi taiesed samalt festivalilt: surnukuuri-dokk "Pilk põrgusse" ja kunstfilm "Naelad" - taas ekstreemne asjaarmastajalikkus, ühenduses pretensioonika pseudo-sügavmõttelisusega. Kõik kõnealused on nii halvad Z-filmid, et nende viletsust võib hetketi juba omaette kvaliteediks pidada.



"Nekromantik" on sellest valikust kõige etem. "Inimsajajalgne" oli ühetoonilisem ja klišeelikum, Buttergeit suudab samuti valdavalt igava filmi käigus siiski paar korda üllatada. Iskanovi tõsimeelselt diipide kunstikavatsuste ja olematute DIY-oskustega võrreldes on "Nekromantik" aga suisa kvaliteetmeelelahutus. Vana Anatoomikum kui ajalooline laibalõikumise paik oli filmi linastumispaigaks kongeniaalne valik. Tilluke ringauditoorium oli puupüsti rahvast täis, hädavaevu õnnestus end tutvuse kaudu tuppa munsterdada (aitäh, Anneli). Hulk huvilisi jäigi ukse taha. Saal oli lämmatavalt palav, õhku polnud, publik higistas ja lehkas - ideaalne liimerdav 4D-elamus. Mõnigi neist õnnelikest, kel oli korda läinud end sisse pressida, lahkus linastuse käigus. Enamus jäi ja naeris.

Ei söanda väita, nagu oleks "Nekromantik" vajalik kogemus, aga ei kahetse ka, et nähtud. Friigifilmi musternäide, skandaalse ajalooga asi, mida omal ajal ei lubatud Helsingis "Armastusel ja anarhial" näidata, nii et seanss tuli Tallinna kolida. Raskesti seeditav materjal, ainult julgetele.


"Nekromantik": treiler ja muusika. Arvamusi: IMDB (5.3/10), Rotten Tomatoes (4.7/10), Bruno (6/10), Evol (väärfilm), Rainer Sarnet (surmahirmu ületamise püüe), Jaan Ruus (inimlikust tegevusest võõrandunud vaatepunkt).

13. aug 2010

Haridus / An Education

"An Education", Inglismaa 2009. Rež. Lone Scherfig.


Arengudraama neiust, kes on täisikka astumas kuuekümnendate alguse vanal heal Inglismaal. Alalhoidlike keskklassi vanemate jaoks on tütre valikud selged: Oxfordi ülikool või abielu. Või enne üks, siis teine. Tüdrukul endal on lootus, et elus on enamat. Kokku kena pildike rokieelsest süütuse ajast - anglosaksi maneerid ja head näitlejad.

Loo on kirja pannud menukirjanik Nick Hornby, kes oskab üldhuvitavail suhte- ja eluoluteemadel kirjutada korraga nii populaarselt kui ka silmapaistvalt isikupäraselt ja usutavalt. Tema tugevused on inimlikult veenev dialoog, elulisus ja leidlik loojutustamine. "Haridus" pole aga puhtalt Hornby looming, vaid põhineb niiöelda tõsilool - täpsemalt ajakirjanik Lynn Barberi mälestustel, ja tundub, et just see teeb asja veidi igavaks. Hea kirjaniku väljamõeldis võib olla usutavam kui keskmise nägemus omaenese eluloost; küllap seetõttu jääbki "An Education" hõredamaks ja klišeelikumaks kui Hornby enda raamatute järgi vändatud "Fever Pitch", "High Fidelity" ja "About a Boy".

Ka lavastaja Scherfigi kunagine "Itaalia keel algajatele" oli tükk maad tugevam komöödia. Tubli harju keskmiseni, aga mitte just kuigi palju kõrgemale küündiv "Haridus" on poolest saati huviga vaadatav, kuid lõpp vajub visinal ootuspära sohu, serveerides üllatuseta moraali. Tähesaju all, tuhandeid festivalimeeleolus inimesi täis Tartu Raekoja platsil oli seda sellegipoolest rõõm vaadata.


"An Education": treiler. Arvamusi: IMDB (7.5/10), Rotten Tomatoes (7.8/10), Roger Ebert (10/10), Kaspar (8/10), Danzumees (9/10), kultuurilembene (8/10), Erxor (soovitan).

11. aug 2010

Tee / The Road

"The Road", USA 2009. Rež. John Hillcoat.


Rõudmuuvi (duh!) isast, kes õpetab poega postapokalüptilise maailma hundiseaduste järgi elama. Cormac McCarthy raamat, millel film põhineb, on laialt tuntud ja Pulitzeri võitnud. Sama mehe romaanil põhineb muide Coenite "No Country for Old Men". Kui eesti keeleski ilmunud romaan paistab silma juba vormilt - karmi, lakoonilise, lihtlauselise keelega, siis filmist ei suutnud ma õieti midagi märkimisväärset leida. Jah, siin on mõjuvaid lohutult raagus metsi ja khakikarva maastikke, mis ameerika linnarahva jaoks paistavad ehk eksootilised, aga siinmail meenutavad pigem kodukandi sügise porisemaid hetki.

Siiski ei midagi nii lõpuni väljapeetut ja stiilset kui "Eeli raamatus", mis oli oma kollakaspruunis visuaalis, põnevikulisuses ja postapokalüpsise veenvuses peajagu "Teest" üle. "Tee" tundus valdavalt lihtsalt pikk ja igav, häirisid sentimentaalsus ja erkvärvilised meenutuslõigud. Lisaks segab "Tee" visuaalsete vooruste nautimist kinos taas kord kesine plaadikvaliteet (sedakorda BD). Ühesõnaga, ise ei soovitaks kellelegi peale raamatu hardkore-fännide ja vist isegi mitte neile. (Samas enamusele kaasplogijaist on üle keskmise meeldinud.)




"The Road": treiler ja kodukas. "Tee" kinos. Arvamusi: IMDB (7.5/10), Rotten Tomatoes (6.9/10), Roger Ebert (7/8), Trash (9/10), LiveForThis (9/10), Zinera (8/10), Danzumees (7/10), b3gins (7/10), GuidoMukk (7/10), Muhkel (7/10), Darius (6/10), MNC Broz Tito (5/10), Valner Valme, PM (mõjub).

3. aug 2010

Mishima: ühe elu neli peatükki / Mishima: A Life in Four Chapters

"Mishima: A Life in Four Chapters", USA-Jaapan 1985. Rež. Paul Schrader.


Yukio Mishima on inimese ja kunstnikuna põnev tegelane, aga film... pole halb, kuid mitte ka teab mis haarav. Tänu Mishima teostele ja elule on siin sisukaid kohti, aga köita see Lucase-Coppola produtseeritud lugu mind ei suutnud. Just nagu Nietzsche, kellele Taavi Eelmaa filmi Artise programmi "Ainult friikidele" kuulunud linastust sisse juhatades viitas - huvitav isiksus, huvitavad ideed, aga kas ma teda lugeda viitsin? Mitte eriti. Õigustan oma laiskust sellega, et ei oska hästi saksa keelt ja tõlge pidada kehv olema. Samas nimi on nii kõlav, et lugemata jätta ka ei või.

Nietzschet võiks küll pidada friigiks, ja kahtlemata oli friiki ka harakiri sooritanud riigipöörajas, militaristis, kulturistis ja geis Mishimas. Ses mõttes oli filmi näitamine friigifilmi sildi all sedakorda õigustatud. Muidu olen nõus Eelmaaga, kes arvas, et Artise programmi nimetus "Ainult friikidele" on ebaõnnestunud, et mitte öelda solvav.



Mis on üldse friigifilm? Ilmar Raagi ETV-päevil käibele lastud sildiga kiputakse tost ajast saati tähistama kõikvõimalikku enam või vähem peavoolulist arthaussi ja draamat, mis pole päris hollivuud, aga milles pole ka midagi ebaharilikku ega veidrat (friiki). Ma saaks aru, kui jutt käiks sedasorti filmidest nagu "Vampire Girl vs Frankenstein Girl" või "Inimsajajalgne", aga enamasti ei käi. Eelmaad tsiteerides: programmis on täiesti tavalised filmid, ainult et head. Lisaks omalt poolt: või ka keskmised. Marketingi-ideena võib "Ainult friikidele" töötada, aga iva on ses vähevõitu.

Eelmaa sissejuhatus oli huvitavamgi kui film ise, millest jäid meelde vaid paar Mishima lauset ja Philip Glassi veidi pealetükkiv muusika. Meie keskmise põlve küllap tuntuim ja viljakaim filminäitleja Eelmaa aga nägi oma kenasti pulka aetud harjassoengus ja valges trükipildiga maikas välja nagu Tyler Durden, rääkis vaikselt ja kobades, käheda, murduva häälega ning jättis väga vahetu ja haavatava mulje. Ei saanudki pihta, kas loomulik kohmetus või teemast inspireeritud ümberkehastumine - ilmselt ikka viimast, kuivõrd tegu on siiski tunnustatud rahvakunstnikuga, kes publikut vaevalt et häbeneb. Samas kui teadlik roll, siis perfektne, elust eristamatu. Tegelikult väga vahet polegi, veenev igal juhul. Eelmaa jutt oli ka sisukas, oma kompromissitus idealismis sümpaatne ning puändiks hõigatud loosung "Don't fuck with hardcore!" mõjus lausa liigutava mässuna. Nii et rohkem teatri- kui kinoelamus seekord.



"Mishima: a Life in Four Chapters": treiler. "Mishima" tutvustus Artise lehel. Arvamusi: IMDB (7.9/10), Rotten Tomatoes (7.4/10), Roger Ebert (10/10).

1. aug 2010

Kuidas ma veetsin selle suve / Как я провел этим летом

"Как я провел этим летом" / "How I Ended This Summer", Venemaa 2010. Rež. Aleksei Popogrebski.


Vägev eetiline uurimus kahest mehest Põhja-Jäämere polaarjaamas võitis Berlinalel parima meesnäitleja ja operaatori Hõbekarud. Näitlejakaru vääriliseks peeti seejuures mõlemat peaosalist - nii noort Grigori Dobrõginit kui temast kakskümmend aastat vanemat Sergei Puskepalist. Mu meelest oleks Popogrebski vabalt võinud ka režiikarukese saada, sest kuigi selle pälvinud Polanski lavastajatöö oli laitmatu, ei jää Aleksei Petrovitš talle põrmugi alla ning "Kak ja provjol etim letom" on tervikuna tugevam taies kui "Variautor" - eelkõige sisult, mis Polanski poliitilise intriigi asemel käsitleb üldinimlikke, igaüht puudutavaid küsimusi. Aga ka vormilt on "Kuidas ma veetsin selle suve" peaaegu täiuslik nii kaamera, näitlejate, stsena, lavastuse kui muusika poolest. Mõõdetud, nappide vahenditega välja peetud meistriteos, siiani nähtud tänavustest filmidest kahtlemata parim. Vähe sellest, Popogrebski teos kannatab vabalt võrrelda ka mulluste tippudega, olles näiteks heliriba ja pildi poolest samas liigas Jarmuschi "Võimu piiridega". Pavel Kostomarovi kaameratöö ei jää maailma ühe tuntuima operaatori Christopher Doyle'i omale millegi poolest alla, pigem vastupidi. Põhjala kargelt majesteetliku looduse kõrval suudab Kostomarov puhta iluna näidata ka lagunevat barakki ja forellipuhastamist.

Tervikuna viib "Kuidas ma veetsin selle suve" Popogrebski mu silmis tänapäeva autorikino suurte meistrite liigasse, kuhu lisaks Jarmuschile kuuluvad näiteks Haneke, Trier ja Noé. Klišeed kasutades: kui vaatate sel suvel ainult ühe uue filmi, unustage "Inception" ja vaadake seda.




"Kak ja pravjol etim letom": kodukas ja treiler. "Kuidas ma veetsin selle suve" Artises. Arvamusi: IMDB (7.3/10), Rotten Tomatoes (79%), Malcolm Lincoln (9/10).

31. juuli 2010

Nagu öö ja päev / Knight and Day

"Knight and Day", USA 2010. Rež. James Mangold.


Juba peaosaliste nimede ja treileri põhjal on selge, et Hollivuudi alkeemikud otsivad taas garanteeritud edu valemit. Cruise ja Diaz mängisid kunagi koos Penélope Cruziga ulmelises psühhopõnevikus "Vanilla Sky", mis õnnestus suuresti tänu Alejandro Amenábari filmist "Abre los ojos" üle võetud leidlikule stsenale. Seekord on valem lihtsamaks taandatud ja komponente vähemaks võetud. Cruise pluss Diaz võrdub pelgalt "Mission Impossible" pluss "There's Something About Mary" - imeagent kohtub naabritüdrukuga, romkomm märuliga. Tulemuseks heal tasemel, täiuslikult mõttelage, klants ja nett meelelahutus, mille vaadatavus sõltub peaosaliste sarmist, hoogsast madinast ja kauneist võttepaigust. Nagu Bond läbi huumoriprisma või pigem "True Lies".

See on sedasorti suvine popkornikino, mille üksi vaatamine tundub raiskamisena - "Knight and Day" sobib pigem seltsis lõdvestumiseks. Kellele Tommy ja Cammy meeldivad, see vaevalt et pettub ja vastupidi, kes on emma-kumma suhtes allergiline - nagu üks sõber, kes arvab, et Diaz on kasti kukkunud koera nägu - sel ei maksa kinno minna. Te ei jää millestki ilma, kui teil "Knight and Day" nägemata jääb, aga vaatamine tükki küljest ei võta ja aju puhkab.

Mis puutub edu valemisse, siis see jäi leidmata: nii tagasihoidliku kassaeduga märulit pole Cruise kakskümmend aastat teinud.


"Knight and Day": treiler ja kodukas. "Nagu öö ja päev" Solarises ja Plazas. Arvamusi: IMDB (6.7/10), Rotten Tomatoes (5.6/10), Roger Ebert (7.5/10), arvustus.com (6/10), Jaanus Noormets, EE (soovitab).

Varjud

"Shadows", USA 1959. Rež. John Cassavetes.

Ameerika indiklassiku debüüt räägib biitpõlvkonna New Yorgist ja sealseist rassiprobleemidest. Improviseeritud lugu väga ei üllata, kuid ajastupildina on film huvitav, tänavapildist ja džässmuusikast sotsiaalse elu ja rõivamoeni välja. Vaatad nagu dokki või autentset illustratsiooni Kerouaci tekstile. Viimase "Teel" ilmuski 1957, mil linastus "Varjude" esimene versioon (Cassavetes võttis asja kaks korda üles). Paneb mõtlema, kuidas tol ajal siinmail elati. No näiteks vaid pisut hilisemast ajast rääkiv "Seesama jõgi" - siinsel noorsool polnud sealsega suurt miskit ühist. Mingid vaimsed otsingud ehk: varsaeas Kaplinski huvitub filosoofiast ja Cassavetese tegelased arutavad seltskonnas Sartre'i eksistentsialismi. Muidu oli meil ikka kõik teisiti:

Rokis  m e i l  on tarvis optimismi,
tugevat, kuid siirast elurõõmu.
Puudub kodanlus ja aadel,
massikult., mis teistel maadel
terveid rahvaid sandistanud on.

(Juhan Viiding. Tallinna-mehe rock-mõtisklus).

Takkajärgi paistab aga poole sajandi tagune maailm mõlemal pool lompi ka kõigis oma hädades ja ängides armas ja süütu nagu mustvalge lapsepõlvefoto.


"Shadows": treiler ja stseen filmist. Film tervikuna juutuubis. John Cassavetese öökino Sõpruses (L31.07-P1.08). Arvamusi: IMDB (7.4/10), Rotten Tomatoes (7.6/10 - 100% fresh), Raul (7/10).

29. juuli 2010

Neli lõvi / Four Lions

"Four Lions", Inglismaa 2010. Rež. Chris Morris.

Londoni pommirünnakuist on viis aastat möödas ja terroriteema pole enam briti huumori jaoks tabu. Telekoomiku Morrise filmidebüüt pakub päris mitut toredat lolli nalja, kuid lugu tervikuna jääb hõredaks ja poolele teele. Vaadata võib ja kohati saab naerda, aga "Four Lions" pole siiski mingi tippkomöödia, vaid kergelt kodukootud ja juhuslik. Küllap on Inglismaal paras julgustükk säärasel tundlikul teemal üldse mingit nalja visata, aga kui islamihuumorist rääkida, siis "Neljas lõvis" pole niigi teravaid stseene kui mulluses "Brünos". Meenutame kasvõi Brüno moenõuannet terroristile: "Your king Osama looks like a dirty wizard or a homeless Santa". Chris Morrise telekraam on märksa tugevam olnud, eriti muidugi lausabsurdne Jam, aga ka pseudouudised Brass Eye ja Day Today.



"Four Lions": kodukas ja treiler. "Neli lõvi" Sõpruses. Arvamusi: IMDB (8.1/10), Rotten Tomatoes (7.1/10), Kaarel Kressa, EPL (ütlemata vaimukas).

26. juuli 2010

Ma armastan sind, Pariis / Paris, je t'aime

"Paris, je t'aime" / "Paris, I Love You", Prantsusmaa 2006. Rež. Tom Tykwer, Joel & Ethan Coen, Wes Craven, Gus van Sant jt.


Lühifilmikassett romantikapealinnast, mille mondäänne hiilgus on ka siitkandi inimeste, nii naistelehe toimetaja kui punkpoeedi tundmuste tipp. Kaheksateist lugu rohkem ja vähem tuntud autoreilt mõjuvad tõhusa reklaamina nii Pariisile kui lühifilmi žanrile. Kuigi tegu pole mingi turismivoldiku, vaid iseseisvate lugudega, millest mitme puhul pole toimumispaik kõige olulisem, jagunevad need paljude linnajagude vahel, andes metropolist enam aimu kui kohustuslikud vaated võidukaarele, raudtornile ja Jumalaema kirikule. Muidugi pole kogumik tervikuna ühtlaselt magnifique, aga et roolis on ainult suurmeistrid, pole ükski lõik ka talumatult misérable.

Kõige vähem veenis mind õudusveteran Wes Craveni Père Lachaise'i kalmistule pühendatud Wilde'i-viiteline jupp - punnitatud, samas etteaimatav idee; mu favoriidid üldiselt tugevas valikus on aga Coeni-vennaste irooniline looke igisärava Buscemiga, Tom Tykweri visuaalselt seksikas, turbokiirusel armulugu ning Alexander Payne'i liigutavalt muhe pala vähenõudliku vananeva naise paketireisist. Need ja veel mitu muudki lõiku teevad antoloogiast lihtsale vaatajale lihtsalt nauditava kinoelamuse ning filmitegemisest huvitatuile suurepärase õppematerjali sellest, kuidas lühižanrile etteantud teemal loominguliselt läheneda.

Lavastajaist astuvad üles veel näiteks Gurinder Chadha, Walter Salles, Isabel Coixet, Alfonso Cuarón ja Vincenzo Natali; lisaks proovivad režissööridena kätt operaator Christopher Doyle, stsenarist Richard LaGravenese ning tuntumaid prantsuse näitlejaid Gérard Depardieu.




"Pariis, ma armastan sind" treiler. Film Katusekinos. Arvamusi: IMDB (7.5/10), Rotten Tomatoes (7.1/10), Malcolm Lincoln (8/10), Anni (7/10), Trash (5/10).

25. juuli 2010

Kiskjad / Predators

"Predators", USA 2010. Rež. Nimród Antal.


Esimene "Predator" oli vaieldamatu klassika ning võimalik, et ühtlasi parim linateos, kus kuberner Arnold kunagi üles on astunud. Veel teisegi 80ndate tippmadina "Die Hard" lavastanud John McTiernani film rokkis ulme, märuli, põneviku ja horrori helistikus pea sama ohjeldamatult kui James Cameroni "Aliens". Ja kui "Alieni"-saaga nimitegelane on ilmselt filmiloo kosmosekoll number üks, siis Stan Winstoni kujundatud predaatori-nimeline elukas jääb napilt teiseks. Seni viimane, neljas "Alien" valmis kolmteist aastat tagasi ning uue sajandi panuseks on siiani olnud vaid mõlema tulnukasarja hea nime nukker määriminie kahe piinliku "Alien vs Predatori" nimelise junniga.

Nii läksin seegi kord kinno kõhklemisi ja halbade eelaimustega, kartes ammuste lemmikute järjekordset pilastamist, kuigi produtsent Robert Rodriguez ja lavastaja Antal olid end AVPdest distantseerinud ja lubanud järge kahele algsele filmile. Õnneks pole need päris tühjad lubadused - tänapäeva mõistes lühike, kõigest pooleteisttunnine laks meenutab suuresti esimest "Kiskjat". Kuigi tegevus toimub sedakorda võõral planeedil, leiab see aset originaalilähedases, igati maisena paistvas džunglis. Lugu algab hoogsalt, ja kuigi pinge kipub aja jooksul lahtuma, on tempo tihe, madinat piisavalt ja film veab lõpuni talutavalt välja. Asjalik, arvestataval tasemel sooritus ja kummardus originaalile, kuid mitte ka enamat. Vaadata kannatab, aga hõisata ega otseselt kellelegi soovitada pole ka põhjust. Häda on eeskätt selles, et siin ei pakuta originaalile eriti midagi lisaks peale episoodiliselt üles astuvate verejanuliste kosmosekoerte.

Neljakümne aasta eest ennustati ulmes, et tänaseks on inimkond koloniseerinud päikesesüsteemi ja valmis kosmoseodüsseiaks. Ei midagi säärast - paistab hoopis, et kui filmidest rääkida, siis ei ei suuda me enam värsket tulnukaulmetki luua ning oleme mõistetud aegade lõpuni läbi ajama trööbatud ideede taaskasutusega. "District 9" andis lootust, et ehk siiski mitte, kuid sellegipoolest ootan Ridley Scotti "Alieni"-eellugusid, millest esimene peaks valmima tuleval aastal, vastakate tunnetega. Eriti ärevaks teeb jutt, et need on plaanis üles võtta 3Ds.


"Predators": treiler ja kodukas. "Kiskjad" Solarises ja Plazas. Arvamusi: IMDB (7.1/10), Rotten Tomatoes (5.8/10), Roger Ebert (5/10), Zinera (10/10), Spellbound (7/10), Dream Scene (alla keskmise madistamine).

23. juuli 2010

Algus / Inception

"Inception", USA 2010. Rež. Christopher Nolan.


Selle Suve Suurfilm algab paljulubavalt, lausa nii unenäoliselt, et tundub, nagu kõik oleks võimalik nagu uneski. See, et elu on unenägu, pole muidugi uus idee. Inimene ei tea, kas ta elab või näeb und. Zhuangzhi ei teadnud, kas ta nägi unes, et on liblikas, või on ta hoopis liblikas, kes näeb unes, et on Zhuangzhi. Laiemalt võttes on küsimus reaalsuse, teadvuse ja kujutluse vahekorras. Mis siis, kui terve sulle tuntud maailm on üksikasjalik uni? Ja kui uni võib olla reaalsus, siis võib ta olla ka suurem kui reaalsus. Aegade algusest saati on unereaalsust ärkvelolekust kõrgemaks peetud. Unes avaldub jumalik tõde, mis virgele vaimule suletuks jääb, seda teadis juba Jaakob esimeses Moosese raamatus. Laias laastus sama - et unes ilmutab end sügavam tõde meie endi kohta - arvas Sigmund Freud ja tema eeskujul usutakse seda siiani.



Need küsimused ja uskumused on läbi aegade kõlanud ka kunstis, sealhulgas filmikunstis. Esimene, värskeim ja vältimatu paralleel on "Suletud saar", millega "Inceptionil" on ühine nii reaalsuse suhtelisuse teema kui peaosaline DiCaprio. Selles võrdluses paistab Nolani teos küll vaatemängulisem ja köitvam kui vanameister Scorsese oma. Põnevam ja sisukam ka.

Peale inimliku reaalsuse olemuse tegeleb Nolan veel näiteks küsimusega, kuidas sünnivad ideed, mis juhivad meie elu. Lisaks Márquezi "Sinise koera silmi" meenutav armastuslugu ja suurejoonelised unelinnad. Aga kui pisut kaugemale vaadata, siis Nolani enda varasema loomingu, eeskätt "Memento" kõrval on "Inceptioni" olulisim eelkäija ilmselt "Maatriks", mis küsis samuti reaalsuse ja tõe järele efektse märulipõneviku vormis, kuigi päris Wachowskite meistriteose tasemele "Inception" paraku ei küündi.



Ühelt poolt ajab Nolan, nagu ikka, asjad kole keeruliseks ja segaseks ning see ei tööta siin pooltki nii hästi kui "Maatriksi" sirgjooneline messiaks-saamise lugu, mis suutis kõigest hoolimata lõpuni üllatusi pakkuda. Tänu "Inceptioni" mitmekihilisusele pole küll sündmuste käik ette teada, kuid loo ja maailma pingutatud konstrueerituse tõttu kahaneb huvi filmi vastu pikapeale tuntavalt. Teisalt aga ei realiseeru paljutõotava alguse lõputuist võimalusist ligi kolme tunni jooksul kuigi palju. "Inceptioni" unenäoilm ja selles aset leidev märul kannatab liigse realistlikkuse ja loogilisuse all. Esineb üllatusi ja paradokse, aga suur osa filmist koosneb täiesti tavapärasest kõmmutamisest ja tagaajamisest. Mu meelest on kogu see nüri paugutamine mahavisatud raha, mille oleks võinud kulutada hoopis fantaasiarikkamate keskkondade disainimisele. Sest "Inceptioni" modernsed unelinnad ei küündi oma mõttelennult ega enamasti ligilähedalegi kasvõi Jacksoni "Sõrmuste isanda" maailmale. Filmi ennast tsiteerides tahaks Nolanile öelda: "You mustn't be afraid to dream a little bigger, darling".

(Paraja karuteene tegid "Inceptionile" treilerid, milles suurem osa muljetavaldavamaid unenäokohti ette ära näidati. Võimalusel soovitaks neid enne kinnominekut vältida.)



Tehniliselt pole filmile muidugi midagi ette heita. Lavastajatöö on suurepärane, näiteseltskond tugev. Teiste seas astub tuntud headuses üles väärikas briti vapilõvi Michael Caine, silmapaistvalt sümpaatselt esineb nooruke kanadalanna Ellen Page. Mitmed ebaloogilisemad unestseenid on vahvad. Silmarõõmu jagub siin küll ja küll. Kui õnnestub läheneda filmile stratosfäärini kergitatud ootusteta, siis on "Inception" tõhus tükk, mida tasub vaadata. Ent hõisked, et tegu on kõigi aegade filmikunsti ühe silmapaistvaima saavutusega, tunduvad hetkel siiski osana haibist ja meedias kunstlikult ülesköetud emotsioonidest. Ootaks sääraste hinnangutega vähemalt homseni.



"Inception": treiler ja kodukas. "Algus" Solarises ja Plazas. Arvamusi: IMDB (9.3/10), Rotten Tomatoes (8.2/10), Roger Ebert (10/10), Siim (8.5/10), Ninja Robot (8.3/10), Ruut (8/10), GuidoMukk (7/10), Trash (6/10), Malcolm (5/10), Karol Sepik, Delfi (võib olla läbi aegade kõige intelligentsem actionfilm), Tanel Tatter, sekretar.ee (uus klassika), Erxor (soovitan), Dream Scene (sobilik).

22. juuli 2010

Hõimu saladused / Segredos da Tribo

"Secrets of the Tribe " / "Segredos da Tribo", Brasiilia 2009. Rež. José Padilha.


Karm dokk sellest, kuidas antropoloogid on igas mõttes kuritarvitanud oma uurimisobjekti, peaaegu kiviaegset ya̧nomamö hõimu Lõuna-Ameerika džungleis. "Secrets of the Tribe" tõmbab suuresti vee peale kogu antropoloogiale, sest kahtlased ja teadlaste isikuomadustele vastavalt kallutatud pole siin mitte ainult teadlaste teod, vaid ka teooriad. Tegude osas käib jutt näiteks õnnetu loodusrahva kallal toime pandud pedofiiliast, pederastiast ja ebaeetilisist meditsiinilisist katseist. Selle kõigega tegelenud antropolooge näidatakse vastikute vanameestena, kes sobiksid suvalisse mängufilmi massimõrvareid mängima. Malcolm McDowell või Tim Curry on nendega võrreldes sarmikuse kehastused.

Kogu kamp mustab üksteist valimatult ja igaüks tõlgendab uurimisretkedel kogutud materjali nagu pähe tuleb - pervert leiab igalt poolt seksi, militarist vägivalda. Teadlaste konkurentsis lähevad käiku nii isiklikud kui täiesti suvalised ideoloogilised argumendid. Rabatud vaataja peas võib vormuda küsimus, kas antropoloogiat saab üldse pidada teaduseks või on see lihtsalt ennasttäis veidrike ja pervertide eneserahuldamise ja -eksponeerimise näitelava. Suurim perv, aastaid järjekindlalt hõimu mehi ja poisse pilastanud Jacques Lizot on kusjuures moodsa antropoloogia rajaja Claude Lévi-Straussi õpilane ja lemmik. Tõepoolest nukker troopika. Film kipub õige veidi venima ja ennast kordama, aga tänu õnnestunud teemavalikule ja teravale käsitlusviisile igal juhul huvitav vaatamine.


"Secrets of the Tribe" treiler. Arvamusi: IMDB (8.3/10), Rotten Tomatoes, Mele Pesti, Sirp (üks Brasiilia festivali kahest vapustusest).