31. jaan 2010

Unistuste maa / Draumalandið

" Draumalandið" / "Dreamland", Island 2009. Rež. Thorfinnur Guðnason, Andri Snær Magnason.


Islandi ökodokk räägib saare looduse hävitamisest rahvusvaheliste korporatsioonide poolt. Teema saab põhjalikult valgustatud, info ja intervjuude vahele on pikitud ohtralt ilusaid kaadreid saare maastikest, mis peavad alumiiniumitehastele teed andma. Õpetlik, mõtlemapanev, visuaalselt nauditav ja professionaalselt tehtud film, kuigi teema ja paatos võib tekitada mõngaid vastuväiteid, kuuludes mõneti rubriiki "ka rikkad nutavad". Kahju, mida suurkorporatsioonid saare loodusele põhjustavad, on ju vaieldamatu, kuid ikkagi köömes võrreldes sellega, mida samad korporatsioonid kolmandas maailmas korda saadavad.

Lisaks peab ka Island millestki elama ja kogu tööstuse keelustamine rohelistel kaalutlustel on võimatu. Looduskaitsjate võitlus on sellegipoolest sümpaatne ja rõõm on tõdeda, et seda saadab isegi teatud edu. Eks ole küsimus, kui palju ja milliseid loodusressursse majandusliku heaolu nimel maha parseldada, aktuaalne ka Eesti kontekstis. "Dreamland" põhineb Magnasoni raamatul, mille keegi võiks eesti keelde tõlkida. Ja kui juba tõlkimiseks läheb, siis üksiti ka "Putukate heli" aluseks olenud Masahiko Shimada romaani.



"Dreamland" - treiler ja kodukas. Andri Snær Magnasoni kodukas. Hinnanguid: IMDB (6.4/10).

Usulahingud / Vasen vartaloon

"Vasen vartaloon", Soome 2009. Rež. Mohamed El Aboudi.


Uskliku elu uskmatul maal pole kerge. Koraan õpetab: "Võidelge Jumala teel nende vastu, kes võitlevad teiega... Tapke neid, kus iganes nendega kokku puutute... Võidelge nendega, kuni kaob eksitus ja usk Jumalasse jääb püsima." Peategelane Umar, endise nimega Veli-Matti, ei salli Soome ilmikühiskonda, kuid põhilist džihaadi tuleb tal pidada hoopis omaenda tervisehädadega, mis ei lase teoks teha ihaletud poksijakarjääri. Tal on palju muidki probleeme, näiteks ei leia ta Soomes tööd, osalt sellepärast, et tahab keset tööpäeva mošees käia. Tema unistuseks on kolida mõnele moslemimaale, nagu Pakistani mägedesse. Huvitav tegelane, aga film kannatab pisut sama häda all mis paljud tänapäeva, sealhulgas DocPointil nähtud dokid - käsitletavast teemast ei saa kuigi ammendavat ülevaadet. Oleks tahtnud rohkem teada saada ühelt poolt islamist Soomes ning teiselt poolt peategelase taustast ja tema usku pöördumisest.


"Usulahingud" ("Fight of Fate") DocPointi lehel.

Videokraatia / Videocracy

"Videocracy", Rootsi 2009. Rež. Erik Gandini.


Videokraatia tähendab televisiooni võimu ühiskonna üle, mille näiteks peetakse meediamogul Silvio Berlusconi valimist Itaalia peaministriks - postile, kus ta praegu troonib juba kolmandat korda. Selles, et televisioon masside mõtlemist vormib, pole midagi Itaaliale ainuomast, ega ka selles, et leidub hordide kaupa kloune, kelle eluunistus on ekraanile pääseda ja kuulsaks saada. Sama toimub Ameerikas, Eestis ja ülejäänud pisutki arenenud maades. Vaevalt et see Rootsiski teisiti on. Itaaliat eristab see, et meediavõim ja poliitiline võim on avalikult koondunud Berlusconi kätte, kellele kuulub lõviosa telekanaleist ja muust meediast. Mujal ei pruugi meedia ja poliitika seos nõrgem olla, aga isegi Venemaal hoitakse seda rohkem sordiini all.

Kahjuks ei analüüsi film Berlusconi fenomeni süvitsi, infot on vähe, isegi peaministri ohtraid seksi- ja muid skandaale ei mainita. Selle asemel pakutakse lõbusat tüüpide galeriid. Näiteks karatehuviline himbo, kes arutleb tõsimeeli, kui suurt telekuulsust produtsent peaks pakkuma, et tasuks oma süütusest loobuda. Või paparazzi-agent, kes pressib staaridelt fotosüüdistuste abil raha välja ja leiab, et ta on omamoodi Robin Hood, kes röövib rikkaid, toetades mitte vaeseid, vaid iseennast. See kõik on vahva meelelahutus, mille vaadatavus pärineb paraku samadest allikatest kust kritiseeritava televisiooni oma. Ehk siis meediapersoonide, kuulsuse narride ja napis rõivas näitsikute (veline) demonstreerimisest.

Pealiskaudne, kuid lõbus.



"Videocracy" DocPointi lehelTreiler ja kodukas.

30. jaan 2010

Õitsev äri / A Blooming Business

"A Blooming Business," Holland 2009. Rež. Ton van Zantvoort.


Valge mehe koorem on raske ja aiva raskemaks läheb. Ei saa enam südamedaamile roosigi kinkida, ilma et peaks mõtlema sellele, kas see õis mitte kuskil Keenias kohalike karjuva viletsuse arvel kasvanud pole. Sest sealsed farmid maksavad töölistele krosse ja ekspluateerivad neid ööpäevaringselt, reostades järve, millest inimesed joovad ja kala püüavad, ning ammutades selle lihtsalt kastmisveena tühjaks ja nii edasi. Nukker ja mõtlemapanev materjal, kaastunnet äratavad tegelased, ilus muusika. Sorri, preilid ja prouad - tulevikus teadke, et kui teile lilli ei tooda, ei näita see mitte meespoole matslikkust, vaid vastupidi, tema kõrget emotsionaalset intelligentsust ja sotsiaalset teadlikkust.


Režissööri kodukas. "Õitsev äri" DocPointi lehel. Filmi treiler ja kodukas.

Marcel Łoziński lühidokumentaalid

Poola dokiklassiku Marcel Łoziński retrospektiivis sai DocPointil näha kolme lühidokki:

"Mikrofoniproov" ("Próba mikrofonu", 1981) on sotsialismiajastu mustvalge lühifilm sellest, kas tehase liinitöölised tunnevad end kaasomanikena, nagu ametlik ideoloogia ette näeb. Muidugi ei tunne. Algselt film keelati, kuid Solidarnośći-aegse vabanemise tuules see järgmisel aastal siiski linastus. Ilus pilt ja tugev montaaž.

"Kõik on võimalik" ("Wszystko może się przytrafić", 1995): lavastaja kuueaastane poeg vestleb pargis vanainimestega elu põhiküsimustest. Hea idee, hea film. Lapsesuu küsib vahetult ja vanakesed vastavad ausalt. Nähtud valikust ainus värviline, pikim ja inimlikult kõige puudutavam film. Soovitan.

"89 mm Euroopast" ("89 mm od Europy", 1993) näitab Bresti piiripunktis toimuvat Euroopast Moskvasse sõitva rongi rataste vahetust, mille põhjuseks on raudtee erinev laius. Lugu kui sellist pole, on vaid kahe maailma piiri sümboliseeriv kujund. Mustvalge pilt on eriti kaunis, iga teine kaader kõlbaks raamida ja seina riputada. Lühike film pälvis rea auhindu, sealhulgas Oscari nominatsiooni ja äramärkimise Euroopa filmiakadeemia poolt. Film juutuubis (tervikuna).

Putukate heli / The Sound of Insects: Record of a Mummy

"The Sound of Insects: Record of a Mummy", Šveits 2008. Rež. Peter Liechti.


Euroopa parimaks hinnatud dokk põhineb Masahiko Shimada romaanil, mis omakorda põhineb end metsas priitahtlikult surnuks nälginud mehe päevikutel. Õigupoolest pole see niisiis mitte niivõrd dokumentaalfilm, kuivõrd poeetilis-kunstiline illustratsioon ette loetavale ilukirjandustekstile. Vaatajad jagunevad küllap kaheks vastavalt sellele, kas Liechti visioon tundub neile veenev või mitte. Minu jaoks ei töötanud see üldse. Sihilikult ebakvaliteetne pilt suudab olla korraga nii monotoonne ja igav kui närviline ja hüplik. Kujundeid, aga ka heliefekte on liiga palju, need on segased, puudub teatud selgus ja teravus, mis paastumisega kaasas käib.

Rohkem minimalismi ja looduslähedust oleks kasuks tulnud, arvestades, et tulevane muumia istus kaks kuud üksi metsas ühe koha peal. Kuidas puutuvad siia suvalised kaadrid mingeist lennukeist, inimestest, tänavasaginast, liiklusest? Järgmisel hetkel pakub Liechti jälle lapsesuist otseütlemist, näidates pilvi, kui tekst räägib taevaminekust. Või vikatiga kontmeest. Taotleks justkui kunstipärasust, aga on pigem tüütu.

Surmaootuse ja suitsiidi teemal on märksa usutavamaid filme, võtame või Gus van Santi "Last Days". Visuaalse kunstina jõuab teispoolsusele lähemale näiteks Jaan Toomik, kasvõi lühifilmis "Armulaud". Metsavana ennustus läks paraku täppi, "Putukate heli" on oma pretensioonikuses raskesti talutav.


"Sound of Insects" DocPointil. Filmi treiler.

29. jaan 2010

Meet the Feebles

"Meet the Feebles", Uus-Meremaa 1989. Rež. Peter Jackson.


Uute linateoste vahele törts klassikat: hüsteeriliselt lõbus sündsusetu nukufilm loomade revüütrupist, kuulub mu eluaegsete lemmikute hulka. Vaatasin hiljuti üle mitme-setme aasta jumal teab mitmendat korda üle - ikka veel oli naljakas.

Paljude jaoks algab Peter Jacksoni filmograafia "Sõrmuste isandaga" ja nad pole tema esikteoste, nõndanimetatud lögaperioodiga tuttavad. Selle blogi lugejate hulgas sellised tõenäoliselt palju pole, aga mõni ehk ikka. See on tõsine puudujääk filmihariduses - nii "Feebles" kui splätterid "Bad Taste" ja "Braindead" on krestomaatilised taiesed. Eelkõige ääretult koomilised, aga neist paistab selgelt, kui geniaalne lavastaja oli Jackson juba siis, kui talle filmitegemiseks veel raha ei antud või anti vaid krosse. Tasub vaadata ja üle vaadata. Kõik kolm sobivad ideaalselt seltskonnas nautimiseks.

Ahjah, ja kuigi "Feebles" on nukufilm, mille tegelasteks on näiteks Lehm, Siil, Morsk ja Jänku, ei soovitaks seda lastele, kelle jaoks on siin liialt ketšupit, löga, seksi ja drooge.



"Feeblesi" treiler. "Feebles" juutuubis (tervikuna). Arvamused: Metsavana, Bruno, Fletchu.

28. jaan 2010

Rumaluse ajastu / The Age of Stupid

"The Age of Stupid", Inglismaa 2009. Rež. Franny Armstrong.


Hoiatusdokk inimkonda ületarbimise ja fossiilse kütuse lõppemise tõttu ees ootavast katastroofist. Dokk, millele on lisatud fiktsionaalne jutustajahääl viiekümne aasta kaugusest tulevikust - ajast, mil katastroof on juba seljataha jäänud ja inimese kui liigi lips on läbi. Filmi sõnum on, et praegu on viimane hetk katastroofi ennetamiseks tegutseda. Mitte ainult siilile, vaid igale karihiirest suuremale imetajale on selge, et ületarbimine on probleem.

Üsna tõenäoline on seegi, et kliima soojenemise ja selle inimtekkelisuse eitajad ajavad jama. Aga mida selle teadmisega pihta hakata? Ühest küljest ei saa rikas valge mees kuidagi kohustada vaeseid maid vähem tarbima, teisest küljest pole enamus ületarbivate lääneriikide kodanikke isegi valmis oma elatustaset järsult langetama. Ega ei raatsi ju kasvõi lendamisest täiesti loobuda, kuigi vist peaks. Sellest on hästi kirjutanud näiteks Mihkel Mutt.

Mis veel üle jääb? Aktiivne protest tänavatel? Paraku on protestijail pakkuda veel vähem lahendusi kui G8 juhtidel, nagu Valle-Sten Maiste on õigesti märkinud. Vaevalt et isegi Roy Strider siit jala Nepaali läheb. Kokkuvõttes jääb vaid tunnistada, et kui ökopessimistidel on õigus, siis võime proua Pompadouri tsiteerides ohata "après nous le Déluge". Mitte ülbelt, vaid kurvalt, paratamatuga leppides.

Mis puutub aga "Rumaluse ajastusse", siis ega filmist midagi uut teada ei saa. On huvitavaid tegelasi ja lennukaid montipaitonlikke animatsioone, kuid üldiselt kipub asi venima ja elementaarset üle kordama. Tulevikuraamistus ei lisa sõnumile tegijate poolt loodetud tõsiseltvõetavust, vaid muudab selle pigem ulmeks. Kerkib küsimus, kas seda filmi ikka vaja oli. Sest selle valmimise ökoloogiline jalajälg pole sugugi väike.


Tarbige vähem! Teeselge rikast!

"Age of Stupid" kodukas. Arvamusi: IMDB (6.8/10), Rotten Tomatoes (6.2/10), Gerd Tarand (valmistas pettumuse), Sven Anderson (tagasilöök).

26. jaan 2010

Ink

"Ink", USA 2009. Rež. Jamin Winans.


Omapärane müstiline fantaasia teispoolsusest ja unenägude maailmast, kus headus ja kurjus võitlevad unes vangi võetud väikese tüdruku hinge pärast. Lugu on veidi hõre ja kohati põhjendamata - näiteks jääb arusaamatuks, miks mõlema poole leegionid selle ühe plika pärast nii hirmsasti pingutavad. Aga see pole ehk nii oluline kui kena ja fantaasiarikas pilt. Levinud võrdlus "Kadunud laste linnaga" on küll ilmne liialdus, selle tasemeni Winans ei küündi, aga siin on omajagu nutikaid leide. Mis on seda tähelepanuväärsem, et väike ja sõltumatu film on vändatud peaaegu ilma eelarveta. Seetõttu ei näe siin ka staare, küll aga mitut veenvat osatäitmist. Väike Quinn Hunchar, kelle ümber kogu trall käib, on eriti kena ja tubli, talle võlgneb film lõviosa oma emotsionaalsest veenvusest. Väga head on kaadrid liblikaefektist, sellest, kuidas pisike kruusakübe võib vallandada sündmuste laviini. Lugu läheb üsna aeglaselt käima ja on ehk pikavõitu, kuid tervikuna vaadatav, vaat et köitev.


Filmi kodukas. Arvamused: Trash.

Vampiirimaailm / Daybreakers

"Daybreakers", Austraalia-USA 2009. Rež. Michael ja Peter Spierig.


Kui tavaliselt kujutatakse vampiire teatud valahhi vürstist saati salapärase vähemusena, siis siin on vastupidi: vampiirid on enamuses ja hoopis inimene on ohustatud liik, keda vere saamiseks peetakse kariloomana. Aga inimesi on üha vähem ja vähem, peagi jäävad vereimejad nälga ning dieedil vampiirid degenereeruvad kiiresti zombilikeks värdjateks. Pole paha teemapüstitus ning ekspositsiooni osas, nii umbes kolmandiku ulatuses on film igati köitev, ristates film noiri elemente splätteriga, mis on visuaalselt huvitav ja perverssel kombel naljakas. Eelarve paistab olevat B-filmi kohta soliidne ja näitlejad tugevad, kuid kahjuks ei jagu vaatamisväärset kauaks - kui Willem Dafoe on nähtud, võib rahumeeli saalist minema jalutada - järgneb vaid hulk sihitut märulit ja über-tõsimeelsust. Tänu algusele pole film päris rämps, aga paneb õlgu kehitama, kuigi vampiirikana eelistaksin seda näiteks Park Chan-Wooki "Janule".

Üks tähelepanek: ükski inimene filmis ei suitseta, aga vampiirid on kõvad tossutajad - peakangelasel, humanistvampiiril, on permanentselt sigaret hambus. Mis mõttes "suitsetamine võib tappa"? Ega ikka ei või, kui oled surematu.



Hinnanguid: IMDB (6.6/10), Rotten Tomatoes (6.1/10), Spellbound (7/10), Cochrane (7/10), Darius (6/10), Ninja Robot (5/10), Dream Scene (käpardlik soperdis).

25. jaan 2010

Minu armsad luud / The Lovely Bones

"The Lovely Bones", USA-Inglismaa-Uus-Meremaa 2009. Rež. Peter Jackson.


Alice Seboldi bestselleril põhinev lugu 14-aastasest mõrvatud tüdrukust, kelle hing ei leia rahu. Mõrv leiab aset filmi alguses, edasi tegeletakse teispoolsusega. Teadagi libe teema ja "Luude" kohta on kõlanud palju negatiivset kriitikat. Tundub, et Jacksonilt oodatakse vaid varasemate saavutuste lõputut kordamist George Lucase kombel - kui edu valem paigas, ei tohi seda enam muuta. Publiku enamus ei rahuldu pärast päkapikueepost enam ühegi muu teemaga, mida Jackson ka ette ei võtaks. Vähemus fännab tema noorpõlve lägaõudukaid - neil on raske leppida sellega, et Jackson kuulub juba ammu peavoolulavastajate eliiti. Ent kõigil neil ootustel pole miskit pistmist "Luudega", mis minu meelest on kahtlusteta hästi tehtud film, kus igal sammul tunda meisterlikku lavastajakätt.

Vaimustav kaameratöö ja montaaž, imekena pilt. Mõnda häirib kujutatud teispoolsuse psühhedeelne värvilisus ja arvutigraafiline ilu. Ma nautisin ka seda. Perfektne casting, suurepärased näitlejad, eriti Susan Sarandon joviaalse vanaemana ning peaosaline Saoirse Ronan, kes on rolli jaoks täpselt õiges eas, mitte tunduvalt vanem, nagu filmides teismeliste puhul tihti kombeks. Suurepärane heliriba Brian Enolt. Nii et kõik jutud, ja mis peamine, lugu säilitas lõpuni pinge, seda oli põnev jälgida, kuigi f ilm jär gib romaani küllalt tekstitruult. Vaid paaris kohas tekib tunne, et nüüd minnakse emotsioonidega üle võlli, kuid iga kord võtab Jackson enne hoo maha. Tubli fantaasiatükk, tasub vaadata.


"Lovely Bonesi" kodukas. "Lovely Bones" kinos. Hinnanguid: IMDB (6.7/10), Rotten Tomatoes (5/10), Mukk (4/10), Paawo (5/10), FilmiMull (6/10), Veraprima (9/10), Malcolm (5.5/10).

24. jaan 2010

Eesti lood 2009-III: Isa, poeg ja teatri vaim; Püha Jüri; Pastacas; Kiri Ruhnust

Harva juhtub, et üle kahe tunni järjest kinos istudes ei hakka igav. Seekord juhtus. Kõik neli teledokki olid huvitavad ja tugevad. Edaspidi saab neid näha ETVs.

Marko Raadi "Isa, poeg ja teatri vaim" räägib amatöörnäitleja ja turvamehe Alar Sudaku raskest elust, mis mehe lavaarmastust väärata pole suutnud. Värvikas karakter ja omamoodi saatus. Kahjuks jäi selguseta, kas meest tõesti on nii palju taga kiusatud nagu ta räägib, sest väidetavate kiusajate, näiteks Kalju Komissarovi arvamust ei küsitud. Oleks ju võinud. Film linastub ETVs juba kolmapäeval.

Riho Västriku "Püha Jüri" tutvustab Jüri Zelobetskit, kelle koolieas tütar mõrvati ja kes tunneb nüüd kutsumust kodukandi kiriku varemed taas üles ehitada. Vene päritolu, sõnakehva, äärmiselt sümpaatse, missiooniga töömehe portree. Nuriseks vaid kohatult iroonilise pealkirja üle. Zelobetski ise ei püüa endast hetkekski pühaku muljet jätta. Kas see ja Raadi pealkiri peaksid viitama Õunpuule?

Rein Kotovi "Pastacas" pajatab teadagi kellest. Ramo Teder on ülihuvitav tegelane, aga film paistis eeldavat, et vaataja juba üldjoontes teab, kellega tegu on. Tegelikult paljud vist ei tea, Pastacas on siiski peamiselt kitsas avangard-elektronmuusikast huvituvas ringkonnas tuntud. Oleks tahtnud pisut rohkem ja süstemaatilisemat infot, samuti oleks ehk võinud veidi rohkem ruumi anda Pastaca kunstile ja muusikale.

Heilika Pikkovi "Kiri Ruhnust" jutustab elust väikesaarel, peamiselt noore õpetaja Kadri pilgu läbi. Nii Kadri kui teisedki ruhnlased paistavad toredad tüübid olevat. Eriti nende napsu- ja klatšilembesem osa. Meelde jäi ühe Ruhnu naise hinnang, et need, kes saarel üle kümne aasta või kauem elanud on, on ikka kergelt nupust nikastanud. Reibas lugu, näha saab ka miljonite lemmikut Jänku-Laintsi.


Pastacas ja Mari Kalkun.

23. jaan 2010

Ookeanimaailm / Ocean World 3D

"Ocean World 3D", Inglismaa 2009. Rež. Jean-Jacques Mantello.


Dokk veealusest elust annab väga mitmes mõttes "Avatarile" silmad ette - esiteks kolmdee-spetsiifiliselt: see tehnoloogia ei lase praegusel tasemel usutavalt esitada kauget perspektiivi. Vees seda polegi, ja tänu sellele paistab 3D-pilt palju tõepärasem. Teiseks - ohtralt on kiidetud "Avatari" Pandora looduse mitmekesisust ja fantaasiarohkust. "Ookeanimaailm" meenutab, et Maa loodus on huvitavam ja rikkam kui väljamõeldised. Aina vaata ja imesta.

Need on plusspunktid, kuid kahjuks ületab "Ookeanimaailm" Cameroni rahaveskit ka vähem rõõmustaval kombel, nimelt heliriba ja dialoogi vallas. Olin siiani veendunud, et möödunud aasta kõige jubedamat heliriba sai kuulda "Avataris", kuid "Ookeanimaailma" oma on nii tüütu, et võrreldavat hetkel ei meenugi. Uhkeid loodusvaateid saadavad pealetükkival moel kõige kulunumad sündisaundid ja pseudogregoriaanid ja nagu sellest oleks veel vähe, on seda kõike paksult vürtsitatud jaburate heliefektidega, nii et on võimatu aru saada, kus kõlab tegelik vaala hääl, kus kellegi fantaasia.

Dialoogi, täpsemalt peale loetava monoloogi puhul on kasutatud "Pingviinide marsist" tuntud halba ideed lasta jutustajal esitada esimeses isikus looma (antud juhul kilpkonna) osa, kelle tunded ja mõtted on miskipärast täiesti inimlikud. Siingi on tekst väheinformatiivne, koosnedes suures osas tühjadest omadussõnadest ja tarbetuist emotsionaalseist hinnanguist nähtavale. Seetõttu töötab film dokina kehvemini, kuna vaataja ei saa nähtava kohta sisulist infot. Palju kauneid kaadreid, aga kes tahab praegu kinos näha head mereteemalist dokki, võiks vaadata pigem "The Cove'i"; kes aga ilusat allveefilmi, leidku kuskilt Leni Riefenstahli "Impressionen unter Wasser", mis on üks tõesti väärt tükk.


"Ookeanimaailma" treiler. "Ookeanimaailm" kinos. Arvamusi: IMDB (5.8 /10), Ninja Robot (3.3/10), Livia (imeliselt armas).

22. jaan 2010

Londoni jõgi / London River

"London River", Inglismaa-Prantsusmaa-Alžeeria 2009.
Rež. Rachid Bouchareb.


Rahulikult kulgev, kindla käega ja delikaatselt tehtud lugu kahest väga erineva taustaga lapsevanemast, kes pärast 2005. aasta terrorirünnakuid Londonis oma lapsi taga otsivad. Meespeaosatäitja Sotigui Kouyaté sai mullu Berliinis parima näitleja Hõbekaru, kuid kogenud Brenda Bethlyn naispeaosas vääriks mu meelest enamgi loorbereid, luues jõuliselt elutruu ja võluvalt detailse keskealise, vaikse, väikese inimese, murest murtud ema kuju.

Filmi nimetati lehes muuhulgas pisarakiskujaks - veidi ebaõiglane hinnang, mis toob silme ette "Titanicu" või mõne muu sedalaadi melodraama, millega "Londoni jõgi" põrmugi ei sarnane. Kurbus on vältimatu, arvestades teema traagilisust, kuid Bouchareb käsitleb seda peenetundeliselt, stampe vältides, ega nori vahet pidamata, käsi pikal, vaataja kaastunnet.

Üldmulje jääb pigem katarktiline, nagu tragöödia puhul juba Aristotelese järgi olema peabki. Korduvalt pärjatud lavastaja Bouchareb oli muide viimati PÖFFil linastunud omapärase religioonidraama "Hadewijch" produtsent. Nagu viimanegi, on "Londoni jõgi" vaatamist väärt leidlik väike film, sedakorda siis vananevaist inimestest. Pealkiri "Londoni jõgi" jäi mulle küll veidi arusaamatuks, Thamesi filmis isegi ei mainita.



"Londoni jõe" treiler. "Londoni jõgi" Rakvere Teatris (P20.06). Arvamusi: Maris Meiessaar, EPL (lihtne, inimlik, vajalik), Jaak Lõhmus, Sirp (soovitab), Donald Tomberg, Sirp (tõsiseltvõetav vaade hirmu taha), Danzumees (7/10), Spellbound (7/10), LiveForThis (7/10).

7. jaan 2010

Doktor Parnassuse imaginaarium / The imaginarium of Doctor Parnassus

"The Imaginarium of Doctor Parnassus", Inglismaa-Kanada-Prantsusmaa 2009. Rež. Terry Gilliam.


Korra juba kirjutasin sellest, aga nii hea film vääribki mitu korda vaatamist ja kiitmist. Ei mäletagi, millal sai viimati ühe filmi pärast mitu korda kinos käidud, ilma et igav hakanuks. Mõned on kurtnud, et lugu on keeruline, samas trafaretne ja veniv. Ei nõustuks. See pole lihtsalt see, mida fantaasiafilmilt ehk oodatakse - hüpoteetilise reavaataja tasemele lihtsustatud mustvalge hea ja kurja võitlus nagu näiteks "Avatar".

Mu meelest on värskendav, et Gilliam ei loe, näpp püsti, moraali ega pea vaatajat lolliks. Kui "Parnassusest" üldse mingit sõnumit välja lugeda, siis ehk seda, et maailm on alati suurem, huvitavam, mitmekesisem ja värvilisem kui tundub ning fantaasial pole piire. Paraku tuleb isegi paradiisina paistvas kujutlusilmas langetada valikuid ja see võib olla ohtlik, sest keegi ei tea, milleni need võivad viia. Ükski tegelane pole siin lihtsalt hea või halb, see teeb nad usutavamaks ja sümpaatsemaks. Isegi surematu võlurist nimitegelane, keda nauditavalt kehastab veteran Christopher Plummer, on oma nõrkustes liigutavalt inimlik. Või mis ma räägin, Tom Waitsi saatanalgi esineb helgemaid ja lahkemaid hetki. Ja Lily Cole on ilmselt möödunud aasta säravaim uustulnuk naisnäitlejate seas.

Vaadake seda filmi kinos, sest Gilliami detailirohke fantaasialennu viisipäraseks nautimiseks sobib just suur ekraan. Ja siis vaadake veel korra.



"Doktor Parnassuse imaginaarium": kodukas, treiler ja fansite. Arvamusi: IMDB (7.2/10), Rotten Tomatoes (6/10), Roger Ebert (7.5/10), Ninja Robot (8.3/10), Spellbound (8/10), LiveForThis (7.5/10), Malcolm (7/10), GuidoMukk (5/10), Kalver (4/10).

6. jaan 2010

9. rajoon / District 9

"District 9", USA-Uus-Meremaa 2009. Rež. Neill Blomkamp.


"District 9" linastus juba mõne aja eest ja sellest on omajagu kirjutatud, kuid lisaksin siiski ka oma hääle aasta parima ulmefilmi toetuseks. Debütant Blomkampi teoses on kapaga originaalsust, mida veteran Cameroni "Avataris" napib. Esiteks tulnukate-kuvand: putukate ja limukate moega kosmilisi olendeid on traditsiooniliselt kujutatud kurjuse kehastustena. "D9" meenutab, et olulisem on sisemine ilu. Siinsed koledad ufonaudid on kõigepealt koomilised, tuues meelde filmi produtsendi Peter Jacksoni enda debüüdi "Bad Taste". Samas on "D9" tulnukad "E.T." kombel intelligentsemad ja inimlikumad kui inimesed ise, kuigi vaevalt et kellelgi tekib soovi neid kaissu võtta.

Ka inimpeategelase Wikuse areng väikesest vuntsidega ametnikutropist kangelaseks kinnitab, et esmamulje ei pruugi alati kõige adekvaatsem olla. Laiemalt ongi "District 9" teemaks see, kuidas me käitume teiste, endast erinevate olenditega, kes pealegi ei pruugi vastata meie välise ilu standardeile.

Mõned on filmi kritiseerinud liigse märuli pärast. Leian, et madinat oli vaja, et demonstreerida tulnukate relvastuse tulejõudu lahinguolukorras. Punkt Blomkampile: viimaks ometi saab mängufilmis näha ulmepüsse, mis arvutimängudesse jõudsid juba ligi paarkümmend aastat tagasi. "Avatari" kuulipildujad olid lootusetult XIX sajand, inimkonna progressiivne osa ootab juba ammu - küll asjata, aga siiski pikisilmi - filmi Duke Nukemist, et näha shrinkeri ja devastatori toimimist suurel ekraanil.

Mis puutub võimalikku, paljude arust lausa kohustuslikku järge, siis selle osas olen skeptiline. Mu arust ei jää lõpuks suurt midagi lahtiseks ja karta võib, et edasi oleks oodata ainult sihitut madinat nagu "Matrixi" triloogia puhul. Kuid ehk "District 9" tegijad suudavad üllatada.



"D-9" kodukas. Hinnanguid: Soprano (9/10), Ninja Robot (6.6/10), Watermeloned (perfektne), LiveForThis (10/10), Forza (super elamus), Fletchu (6/10), 2ran2pi (aasta filmiüllatus), Siim (meisterlik), Margus Paju (pelgast meelelahutusest natuke kõrgemal), Trash (8/10), OlgeNyyd (ulmesõprade maiuspala), Tristan Priimägi (ere täht), Veraprima (5/10).

4. jaan 2010

Neljanda astme kontakt / The Fourth Kind

"The Fourth Kind", USA 2009. Rež. Olatunde Osunsanmi.


Tulnukate inimröövidest rääkiv õuduspõnevik, mis rõhutab igal sammul, et kõik nähtav on sulatõsi ja tegelikult aset leidnud. Mu jaoks läks see dokumentaalsuse raiumine liiale ja hakkas taotletavale usutavusele vastu töötama, ent kui see kõrvale jätta, on see vastu ootusi siiski töötav, omal "Blair Witchi" kombel kõhegi lugu. See ei lisa üldteada UFO-inimröövide temaatikale suurt midagi uut, kui selleks mitte pidada "Exorcistist" laenatud seestunute mörinat ja Erich von Dänikeni vaimus Sumeri-viiteid, kuidellest hoolimata suudab film olla küllalt tõhus judina-meelelahutus, kus parasjagu põnevust ja mitu hüppama panevat ehmatust. Väga tihe montaaž, dokk-simulatsioonide vahel lausa häirivalt klants ja professionaalne pilt, eriti looduskaunis tegevuspaik Alaskal. Mitte just intelligentne, aga vaadatav.


"Neljanda astme" treiler ja kodukas. "Neljas aste" kinos. Arvamused: Mannna, FilmiMull.

3. jaan 2010

Teie, kes te elate / Du levande

"Du levande", Rootsi-Saksamaa-Prantsusmaa-Taani-Norra-Jaapan 2007. Rež. Roy Andersson.


Ootamatult raske on seisukohta võtta. Ühelt poolt on Anderssoni käekiri täiesti originaalne ja erakordselt huvipakkuv nii sisult kui vormilt. Sisuks on absurdimaigulised, igapäevaelus juurduvad, lõdvalt seostatud sketšid, vormiks pikad kaadrid, äärmise hoolega komponeeritud visuaalid, mis kätkevad endas sageli maalilist perspektiivi, kus põhjalikult lavastatud tegevus ei toimu ainult esiplaanil. Teisalt pean tunnistama, et see kõik kokku polnud siiski nii huvitav kui oleks oodanud varem nähtud "Teise korruse laulude" põhjal. Võib-olla seepärast, et filmid on suhteliselt sarnased ja esmakohtumiselt saadud mulje võimsam, tundus mulle, et "Laulud" oli veidi tugevam teos. Sellegipoolest tasuks neil, kel Anderssoni-kogemus puudub, kõiki tema asju vaadata - see kehtib aga vaid neile, kes suudavad taluda ülimalt iseäralikku, hästi aeglast ja võib-olla raskesti arusaadavat kunstkino. "Keegi ei mõista mind!" kordab filmis paksult krohvitud ülekaaluline rokkarirõivis proua. See väide sobiks hästi ka filmi reklaamlauseks.



"Teie, kes te elate" Artises. Roy Anderssoni kodukas. Arvustused: Raul (10/10), Soprano (9/10), GuidoMukk (8/10), Aare Ermel, Sirp (igati teretulnud elamus), Marianne Kõrver, PM (imetlusväärne), Libarott (ületas igasuguseid ootusi).