24. jaan 2010

Eesti lood 2009-III: Isa, poeg ja teatri vaim; Püha Jüri; Pastacas; Kiri Ruhnust

Harva juhtub, et üle kahe tunni järjest kinos istudes ei hakka igav. Seekord juhtus. Kõik neli teledokki olid huvitavad ja tugevad. Edaspidi saab neid näha ETVs.

Marko Raadi "Isa, poeg ja teatri vaim" räägib amatöörnäitleja ja turvamehe Alar Sudaku raskest elust, mis mehe lavaarmastust väärata pole suutnud. Värvikas karakter ja omamoodi saatus. Kahjuks jäi selguseta, kas meest tõesti on nii palju taga kiusatud nagu ta räägib, sest väidetavate kiusajate, näiteks Kalju Komissarovi arvamust ei küsitud. Oleks ju võinud. Film linastub ETVs juba kolmapäeval.

Riho Västriku "Püha Jüri" tutvustab Jüri Zelobetskit, kelle koolieas tütar mõrvati ja kes tunneb nüüd kutsumust kodukandi kiriku varemed taas üles ehitada. Vene päritolu, sõnakehva, äärmiselt sümpaatse, missiooniga töömehe portree. Nuriseks vaid kohatult iroonilise pealkirja üle. Zelobetski ise ei püüa endast hetkekski pühaku muljet jätta. Kas see ja Raadi pealkiri peaksid viitama Õunpuule?

Rein Kotovi "Pastacas" pajatab teadagi kellest. Ramo Teder on ülihuvitav tegelane, aga film paistis eeldavat, et vaataja juba üldjoontes teab, kellega tegu on. Tegelikult paljud vist ei tea, Pastacas on siiski peamiselt kitsas avangard-elektronmuusikast huvituvas ringkonnas tuntud. Oleks tahtnud pisut rohkem ja süstemaatilisemat infot, samuti oleks ehk võinud veidi rohkem ruumi anda Pastaca kunstile ja muusikale.

Heilika Pikkovi "Kiri Ruhnust" jutustab elust väikesaarel, peamiselt noore õpetaja Kadri pilgu läbi. Nii Kadri kui teisedki ruhnlased paistavad toredad tüübid olevat. Eriti nende napsu- ja klatšilembesem osa. Meelde jäi ühe Ruhnu naise hinnang, et need, kes saarel üle kümne aasta või kauem elanud on, on ikka kergelt nupust nikastanud. Reibas lugu, näha saab ka miljonite lemmikut Jänku-Laintsi.


Pastacas ja Mari Kalkun.

Kommentaare ei ole :