9. veebr 2010

Fantastiline hr. Reinuvader / Fantastic Mr. Fox

"Fantastic Mr Fox", Inglismaa-USA 2009. Rež. Wes Anderson.


Andersoni teadsin siiani veidrate, pisut hämarate komöödiate autorina. Tundus isegi pisut raske uskuda, et ta suudaks teha üldarusaadava, kõigile põlvkondadele mõistetava nukufilmi. Kuid siin see on - ovatsioonid, aplaus. Nuriseda ei oska millegi kallal, kiita tahaks mitut. Esiteks põhineb film Roald Dahli eesti keeleski ilmunud raamatul, mis on küll lastelugu, kuid Dahlile iseloomulikult ei leia sellest nännutamist ega moraalilugemist, vaid teravat huumorit ning iseärakuid julgustavat sõnumit. Anderson lisab omalt poolt veel kapaga ootamatut visuaalset, tekstilist ja situatsioonikoomikat ja tulemus on tõeliselt naljakas. Opossumi miimikat meenutades tuleb praegugi naer peale. Teostatud on "Mr Fox" vana kooli stop-motion nukufilmina, mida on arvutianimatsiooni seebimullisära vahele kosutav vaadata. Nii huumori kui visuaalse leidlikkuse poolest sobib seda kõrvutada Nick Parki ning parimate Eesti nukufilmidega. Heliriba on ka mõnus, tegelaste hääli teeb tippstaaride plejaad alustades Meryl Streepist ning lõpetades Jarvis Cockeriga. Supper-supper-supper, nagu tuttav filmisõber ütles. Soovitatav hällist hauani.



"Mr Foxi" kodukas treileritega. Film kinos. Hinnanguid: IMDB (8.1/10), Rotten Tomatoes (7.9/10), Fletchu (9/10), Ninja Robot (8.3/10), GuidoMukk (8/10), Ruut (8/10), Danzumees (7/10), Onu Kalver (4/10).

Õhus / Up in the Air

"Up in the Air", USA 2009. Rež. Jason Reitman.


Draamakomöödia professionaalsest vallandajast, kelle elu möödub peamiselt lennukeis ja lennujaamades, on mulluseid hinnatumaid filme, mis kandideerib kuuele Oscarile. Peategelane, keda kehastab hea veinina vananev George Clooney, sarnaneb Reitmani varasema filmi "Täname suitsetamast" kangelasele selle poolest, et võtab oma inimvaenulikku ametit küünilise enesestmõistetavuse ja professionaalse asjalikkusega. Ent kui "Smoking" oli eelkõige naljafilm, siis "Õhus" on suures osas hoopis romantiline komöödia, mis tegeleb üksinduse, kaaslase leidmise ja abielu vajalikkusega. Ammendavaid vastuseid anda ei püüta, ja ongi hea. Vallandamisstseenide kõrval on siin toredaid momente ka suhete vallast, kuigi teemaga seonduvaid stampe ja lihtsustamist täielikult vältida ei suudeta. Õnnestumisse annavad suurima panuse head näitlejad, lisaks Clooneyle nii naispeaosalised Vera Farmiga ja Anna Kendrick kui kogu ülejänud trupp episoodiliste osadeni välja. Maailmapildi aluseid kõigutavat kogemust oodata ei maksa, küll aga nauditavat, üle keskmise intelligentset meelelahutust. Pikemalt ei jõua kirjutada, pean lennukile jooksma.



"Up in the Air" kodukas ja treilerid. Film kinos Võru Kannel. Arvamusi: IMDB (7.9/10),  Rotten Tomatoes (8.1/10), Roger Ebert (10/10), FilmiMull (6/10), Danzumees (10/10), GuidoMukk (6/10), Ninja Robot (6.6/10), Birxu (8/10), Stella! (tõesti hea film), Darius (4/10).

6. veebr 2010

Tetsuo: The Iron Man

"Tetsuo: The Iron Man", Jaapan 1989. Rež. Shinya Tsukamoto.


Tsukamoto läbilöögifilm räägib raudmehest, kel pole Marveli koomiksikangelasega midagi ühist. Tema kangelane on rohkem nagu vanarauahunnik, kust turritavad välja traadijupid ja vedrud. Aja jooksul muutub mees üha raudsemaks, nähes lõpuks välja nagu liikuv Emexi ladu. Riista asemel on tal suur keerlev puur, mis teeb seksistseenid lustakaks. Mustvalge 16 mm lugu on ehe friigifilm, mis tõstis Tsukamoto nõndaütelda kultusautori staatusse.

Vahva operaatoritöö, ohtralt splätterlikku vägivalda, mis mustvalgena mõjub pigem kunstipäraselt ja kummastavalt kui šokeerivalt. Tugevalt on esindatud WTF-element, omamoodi perversne huumor. Keskne kehalise väärarengu teema toob meelde Cronenbergi, lisaks on "Tetsuot" võrreldud Lynchiga, küllap eelkõige "Eraserheadile" ja "Elevantmehele" mõeldes. Kogu teema arhetüüp on muidugi Gregor Samsa, kellele õigusega viitab Metsavana. Vägevad käsitöised eriefektid meenutavad horror-klassikat nagu vana hea Godzilla. Heliribad on Tsukamotol ka tugevad, industriaalsed. Kange kraam, padusõltumatu B-filmi musternäide, tasub tutvuda.

PS. Tsukamoto on "Tetsuole" teinud kaks järge, neist viimast, "Tetsuo: The Bullet Man" sai näha HÕFFil 2010.



"Tetsuo" treiler ja kodukas. Film tervikuna juutuubis. Tsukamoto "Bullet Ballet". "Tetsuo" HÕFFil. Tetsuo öö HÕFFil. Arvamusi "Tetsuost": IMDB (5.9/10), Metsavana (9/10), Fletchu (9/10), Trash (10/10, aegumatu klassika), Onu Kalver (väga vinge).

Bullet Ballet

"Bullet Ballet", Jaapan 1998. Rež. Shinya Tsukamoto.


Pole lihtne öelda, millest kultuslavastaja Tsukamoto mustvalge taies õieti räägib - põhiteemad on (vist) relvad ja vägivald. Aasia filmidest on tihti raske aru saada - tegelased paistavad omavahel sarnased ning nende motiivid ja eesmärgid kipuvad olema täiesti arusaamatud, nii et võib üldse saladuseks jääda, mida ja miks tehakse. Sellest hoolimata ei teki enamasti tunnet, et tegu oleks juhusliku sagimisega. Seegi film äratab pigem salapärasena huvi ning kuigi narratiiv jäi suuresti segaseks, imetlesin selle ilusat ja andekat välisilmet. Mustvalge pilt loob oma rõhutatud varju ja valguse kontrastis üldiselt kunstipärasema mulje, eriti tänapäeval, mil see on suhteliselt haruldane. Ses mõttes tegi Õunpuu õige valiku, kuigi ka Tsukamoto puhul on asjakohane meenutada Sepa Oti hüüatust: "See on mustvalge film, vaataja ei saa midagi aru!" Tsukamoto pildikäsitus on eriti väljapeetult esteetiline, kaadrikompositsioonid imponeerivad ja montaaž dünaamiline. Nauditavaid tulemusi on saavutatud kaamera kõigutamisega näiteks kaklusstseenides. Mu jaoks film nagu jaapani keel - arusaamatu, kuid ilus ja eksootiliselt huvitav, tekitas kõrgendatud huvi Tsukamoto loomingu vastu. Tänan tutvustamast, Hillar, Ville ja AHFF*!


"Bullet Ballet" kodukas ja treiler. Arvamused: Trash (8/10).

* AHFF - Aegviidu Halbade Filmide Festival

4. veebr 2010

Võib valjuks minna / It Might Get Loud

"It Might Get Loud", USA 2009. Rež. Davis Guggenheim.


Dokk kitarrismist ja kolmest ala suurmeistrist Jimmy Page'ist, The Edge'ist ja Jack White'ist on hästi komponeeritud. Pillimeeste puhttehniline virtuoossus pole mind popmuusikas kunagi eriti võlunud, olen ikka arvanud, et ülehelikiirusel kidraludistamine on umbrohi, mis tapab muusikat, et kitarrikultus viib tupikusse nagu filmiski meenutatav Spinal Tap ja veerandtunnised soolod. Et paeluvat popmussi saab teha ka igasuguse pillimänguoskuseta, piisab, kui on hinge, kirge ja tunnetust. Võtame näiteks eesti tüdruku Spice Mouse'i.

"It Might Get Loud" meenutab, et asi on eelkõige loovuses, mille jaoks käsitööoskus on lihtsalt väljendusvahend. Rohkem oskusi, rohkem vahendeid, ja masinatega suhtlemiseks on oskusi vaja. Elektrikitarr on ju keeruline riistapuu, nagu ka selle külge käivad efektiplokid, võimendid ja muud vidinad, mille nimedest mul aimugi pole. Imetlusväärne, millise fanatismi ja põhjalikkusega kolme eri põlvkonna kitarriheerosed oma varustusega suhtlevad ning millised helid inimese ja aparatuuri koostööst sünnivad. Mõnes mõttes on see küberteema, omamoodi mensch-machine. Ning kuigi popmuusika on meelelahutus, saab sellest kunst tänu alale pühendumisele ja sümbioosile töövahenditega.

Et öelda paar sõna ka filmi kohta, siis Guggenheim on kogenud filmitegija - peamiselt produtsendi ja telerežissöörina, aga tema lavastatud on ka  dokioscari saanud Al Gore'i ökopropaganda "Ebamugav tõde" -, kes saab muusikadokiga suurepäraselt hakkama, pakkudes tihedat montaaži, suurepärast pilti ning kolme muusiku omavahelise suhtluse toredaid momente nagu Edge'i ja White'i lapselikult õnnelik ilme, kui vanameister Page "Whole Lotta Love'i" mängima hakkab. Väärt ajaviide kõigile, kes huvituvad või on kunagi huvitunud rokkmuusikast.



"It Might Get Loud" kodukas ja treiler. Film kinos. Hinnanguid: IMDB (7.6/10), Mart Niineste, Dannar Leitmaa, Penny Lane (hea), Soprano (9/10), Priit Hõbemägi (põnev, filosoofiline), Kõrvaklapi kõrvalprojekt (soovituslik film), Ninja Robot (8.3/10).

3. veebr 2010

Pöörane armastuslugu / Kærlighed på film / Just Another Love Story

"Kærlighed på film", Taani 2007. Rež. Ole Bornedal.


Läksin kinno eriliste ootusteta, mõeldes, et põnevik ei tohiks vist olla päris taanlaste teetassike. Eksisin. Film algab kiirelt vahelduvate, esmapilgul seostamata jõhkrate kaadritega, mida nimetatakse armastusstseenideks ning võtab pisut aega, kuni pusle hakkab ootamatul moel kokku jooksma. Kui on juba aru saada, kes on kes ja mis on mis, võiks arvata, et lugu suubub mingisse harjunud roopasse, kuid seda ei juhtu, üllatusi jagub lõpuni välja. Ei meenunud kinos ega meenu siiani teist nii võimsat Taani filmi "Festenist" saati ja see on tubli näitaja kahel põhjusel. Esiteks on Taani kõva filmimaa ja häid filme tuleb sealt tihti. Teiseks on tegemist põnevikuga, põhimõtteliselt kommertskino, žanrifilmi, mitte kunstfilmi või psühhodraamaga, mida taanlasilt ehk eeldaks. Dialoog ja süžeekäigud on ootamatud, kuid intelligentne ja haarav stsenaarium pole Bornedali ainus trump - siin olemas nii kunstipärane pilt ja montaaž kui ka psühholoogiliselt veenvad karakterid.

Silmapaistvalt ilus kaamera- ja kunstnikutöö loob tõhusa sünge atmosfääri, kuhu päike ei paista. Tekstis viidatakse otse film noirile, kuid kogu stiilsuse juures ei puudu siin realistlik elukujutus. Leidub pealkirjas lubatud armastust ja isegi nalja saab. Nõrku külgi filmil nagu polekski.

Kunagi jättis sama hea mulje Hal Hartley "Amateur", mis tänaseks võib ehk pisut aegunud tunduda, uuemast ajast ei oska kohe ühtki võrdlusmomenti tuua. Kuna kinos meil seda arvatavasti rohkem ei näe, tasub filmi otsida ingliskeelse pealkirja järgi.



"Just Another Love Story" treiler ja kodukas. Arvamusi: IMDB (7.3/10), Rotten Tomatoes (6.1/10), Roger Ebert (8.7/10), FilmiMull (10/10).

1. veebr 2010

DocPoint Tallinn 2010

Suisa veider, et Tallinn tänini dokifestivalita hakkama sai. Dokihuvi jagub, seda näitas esmakordselt Helsingist siia imporditud DocPointi publikumenu, mis tuli korraldajatelegi üllatusena. Saalid olid nii täis, et Artises ei mahtunud kõik tahtjad treppidelegi ära. 25-kroonine piletihind oli küllap üks edu komponente ja võiks eeskujuks olla ka PÖFFi korraldajaile.

Filmivalik polnud suur, aga sisaldas mitut väärt tükki. Mu esikolmikusse kuuluvad "Google-beebi", "Ameerika kardetuim mees" ja "Unistuste maa". Helsingis oli muidugi veel kamaluga kraami, mida oleks tahtnud siin näha, kasvõi "Roman Polanski: Wanted and Desired", kuid ei maksa vastsündinud ürituselt kohe liiga palju nõuda, küll ta areneb. Lisaks väärt filmidele sai näha mitut huvitavat külalist, näiteks poola dokiguru Marcel Łozińskit.

Üldhinne festivalile on viis miinus, nurinaks põhjust vähe. Peamine häda oli suutmatus ajagraafikust kinni pidada - ma ei räägi siin kümneminutistest hilinemistest, vaid pooletunnistest. Kui filmid linastuvad Kumus ja Artises, kahes kohas, mille vahel liiklemine võtab ise oma pool tundi, ja ühe seansi lõpust teise alguseni ongi ainult pool tundi, siis tähendab pooletunnine algusaja nihkumine seda, et ühest või teisest filmist pool jääb nägemata. Nii ei läinud mitte ühel, vaid mõlemal festivali täispäeval. Jah, kohtumised filmiloojatega on põnevad, kuid neil ei maksaks lasta linastuste arvel suvaliselt venida.

Mis toob meid teise, väiksema märkuse juurde. Selleks on nagu PÖFFilgi filme sisse juhatavad sõnavõtud. Esiteks raiskavad need aega, teiseks, isegi kui aega on, pole neil mõtet, kui need ei tule filmi tegijailt ja ei sisalda filmi kohta uut infot. Publik ju teab, mis filmi nad vaatama tulid ja on sünopsist lugenud. Lihtsalt loba laadis "film, mida te kohe näete, on väga hea" on hoopis tarbetu. Armsad korraldajad, kui te kuidagi ei raatsi rääkimata jätta, siis andke vähemalt filmi kohta värsket taustainfot.

Eraldi tahaks veel esile tõsta tõhusa eelinfo, mis andis isegi PÖFFi omale silmad ette. Ammendav teave oli enne DocPointi olemas nii veebis, feisspukis kui kõigis lehtedes, välja arvatud Sirp, kes sama uimasel moel nagu PÖFFi puhul ei pidanud vajalikuks festivali eel ridagi avaldada.

Igatahes äärmiselt vajalik, tore ja õnnestunud üritus, aitäh korraldajaile, jääme huviga järge ootama. Edaspidi võiks mõelda ka filmide eesti subtiitritega varustamisele.


Videokraatliku Itaalia telepiffid (veline).

Punane kabel / Det røde kapel

"Det røde kapel", Taani 2009. Rež. Mads Brügger.


Film Taani koomikute tööreisist kurjuse telje keskusse Põhja-Koreasse, mida seltsimees Kim Jong-il siiani väsimatult kommunismi poole juhib. Põhineb samanimelisel nelja episoodiga telesarjal, mis valmis juba 2006. Vaatad seda, suu ammuli, peas peamiselt mõte: misasi see küll on.

Kolmest koomikust kaks on korea päritolu, lõunast mõistagi, üks neist sellise kõnedefektiga, et tema jutt on peaaegu arusaamatu. "What if he has a very funny retardation?" See oli muidugi Borat Sagdijev, kes nõnda küsis, ja tema filmiga on Brüggeri taiest ka võrreldud. Tegeliku invaliidi näitamiseni koomilises kontekstis ei läinud isegi Borat, nii et ses mõttes on Brügger teedrajav.

Veel meenub karm norra invahuumor "Negatiivse mõtlemise kunst", kuid Brüggeri looming sarnaneb pigem Brüno Geharile - tema film on eeskätt nii piinlik, et peeruhuumor on selle tervmeelseim osa. Erinevalt Brünost pole Brüggeri trupi naljad peaaegu üldse naljakad ja polegi tähtis, kas see nõmedus on taotluslik või mitte.

Totalitaarse süsteemi koomiline potentsiaal on kahtlemata suur, kuid Brügger ei suuda seda ära kasutada. Asja oleks saanud üle võlli nihestada kasvõi taanikeelse jutuga, mida korealased ei mõista, aga Brügger ei julge sedagi teha, väriseb oma turvalisuse pärast ja loeb filmile õõnsa tõsimeelse paatosega peale teksti sellest, kui kole riik Põhja-Korea ikka on. Küllap ongi, kuid Brüggeri arusaam sellest on lausrumal ja tundub, et mitte taotluslikult. Mees ei tee vahet võimul ja selle all elavail inimestel, kinnitades, et kõik Pyongyangi kolm miljonit elanikku on nuhid ja Korea sõja ainus süüdlane oli Põhja-Korea.

Hea idee ja huvitav materjal, mis kahjuks käib tegijaile kaugelt üle jõu. Sellegipoolest sai film Sundance'i maailmakino žürii doki Grand Prix'.


"The Red Chapel" DocPointi lehel. Filmi treilerPoleemikat. Arvustus: Maris Meiessaar (EPL).

Google-beebi / Google Baby

"Google Baby", Iisrael 2009. Rež. Zippi Brand Frank.


Tänapäeva meditsiin on arenenud niikaugele, et kui keegi tahab last, aga ei taha või ei saa rasedust ja sünnitust läbi teha, siis võib keegi teha seda tema eest. Seda nimetatakse surrogaatemaduseks ja saab osta kui teenust. Nii võib näiteks lasta oma munarakke või juba viljastatud sügoote külmutada ja vanas eas, kui emakas enam ei toimi, lasta kellelgi teisel endale lihase järglase sünnitada. Kui tulevastel vanematel pole oma munarakku võtta - nagu homopaaridel, keda filmis näeb -, siis selle saab osta vastavast agentuurist, valides doonori albumist nagu modelli.

Ka sobivast rassist, meeldiva juuste ja silmade värvi ning muude omadustega spermadoonori leidmine pole probleem. Nii et teoreetiliselt saaks tõesti ise füüsiliselt protsessi sekkumata, ainult interneti teel lapse soetada. See on siiski rohkem turundusjutt, tegelikult seda filmis ei tehta ning vaevalt see legaalselt võimalik olekski. Internet on siin oluline pigem suhtlusvahendina, sest näeme ülemaailmset äri, kus Iisraeli isad leiavad munarakud USAst ja surrogaatema Indiast.

Harva, kui mõnda filmi võib nii suure õigusega nimetada mõtlemapanevaks. Esiteks kerkivad asendusrasedusega üldiselt seonduvad küsimused nagu surrogaatema suhe lapsesse, keda ta on kuid südame all kandnud ning kelle ta peab kohe pärast sündi loovutama.

Teiseks torkab silma kolmanda maailma ärakasutamine. India naine saab üheksakuise surrogaatraseduse eest 5000-6500 USD, märksa vähem kui USA doonor oma munarakkude annetamise eest. Rakudoonor ei riski eriti millegagi, surrogaatema võib, nagu iga rase, komplikatsioonide korral vigaseks jääda või isegi sünnitusel surra. 5000 dollarit on India mõistes küll suur raha, mille eest saab maja osta, ja naised teevad seda vabatahtlikult, kuid masendav ebaõiglus ikkagi. Lisagem, et mingit kindlustust ei tunta ning raseduse katkemise korral ei teeni vaene naine sentigi.

Paeluv, värske teema, nauditav ja kaasakiskuv vaatamine - kõik, mida ühelt dokilt tahta oskad. Tel Avivi dokifestivali võitja.

Ameerika kardetuim mees / The Most Dangerous Man in America: Daniel Ellsberg and the Pentagon Papers

"The Most Dangerous Man in America: Daniel Ellsberg and the Pentagon Papers", USA 2009. Rež. Judith Ehrlich, Rick Goldsmith.


"Ameerika ohtlikuim mees" Daniel Ellsberg oli USA kaitseuuringute tippekspert, kes 1971 avalikustas ülisalajase aruande suhetest Vietnamiga. "Pentagoni paberiteks" hüütud aruandest ilmnes selgelt valitsuse võltsimine ja vassimine seoses Vietnami sõjaga.

Oluline ja kaalukas teema, kuna USA valitsus on läbi aegade suutnud suurt osa maailmast veenda, et tema välispoliitika lähtub vaid idealistlikest ja humanitaarsetest ajenditest nii riigi kui asjasse puutuvate isikute poolt. Suur osa lääneriikide kodanikke on valmis seda uskuma ning pimedamaid motiive - imperialismi, militarismi ja pragmatismi eirama. Muuhulgas aitavad toda illusiooni ülal hoida filmid nagu "Charlie Wilson's War", kus napsulembene kongresman osutub humanistlikuks musterkodanikuks, kes üksi muudab superriigi poliitikat, et sirutada vaestele afgaanidele omakasupüüdmatu relvi täis abikäsi.

Ellsbergi lugu meenutab meile, et ettekäänded Iraagi ründamiseks polnud üksikjuhtum, vaid riigi välispoliitikas pigem reeglipärane, traditsiooniline käitumine. Mis ei tähenda, et sel alal idealistid puuduksid - naiivseid entusiaste, keda Graham Greene kirjeldab "Vaikses ameeriklases", leidub külluse, neil masinavärk püsibki. Ellsberg isegi kuulus nende kilda, kuni taipas, et ehk pole Washingtoni kartus nõrgana näida päris legitiimne ettekääne miljonite tsiviilisikute mõrvamiseks.

Teema on aktuaalne tänaseni, ka meie jaoks, kes me end Ühendriikide sõpradeks ja relvavendadeks peame. Tipptasemel, asjalik, inforohke ja põnev film sai Amsterdami dokifestivali žürii eripreemia. Hoian pöialt, et ka doki Oscar sellele läheks.



"Ameerika kardetuim mees" DocPointi lehel. Filmi treiler ja kodukas.