1. veebr 2010

DocPoint Tallinn 2010

Suisa veider, et Tallinn tänini dokifestivalita hakkama sai. Dokihuvi jagub, seda näitas esmakordselt Helsingist siia imporditud DocPointi publikumenu, mis tuli korraldajatelegi üllatusena. Saalid olid nii täis, et Artises ei mahtunud kõik tahtjad treppidelegi ära. 25-kroonine piletihind oli küllap üks edu komponente ja võiks eeskujuks olla ka PÖFFi korraldajaile.

Filmivalik polnud suur, aga sisaldas mitut väärt tükki. Mu esikolmikusse kuuluvad "Google-beebi", "Ameerika kardetuim mees" ja "Unistuste maa". Helsingis oli muidugi veel kamaluga kraami, mida oleks tahtnud siin näha, kasvõi "Roman Polanski: Wanted and Desired", kuid ei maksa vastsündinud ürituselt kohe liiga palju nõuda, küll ta areneb. Lisaks väärt filmidele sai näha mitut huvitavat külalist, näiteks poola dokiguru Marcel Łozińskit.

Üldhinne festivalile on viis miinus, nurinaks põhjust vähe. Peamine häda oli suutmatus ajagraafikust kinni pidada - ma ei räägi siin kümneminutistest hilinemistest, vaid pooletunnistest. Kui filmid linastuvad Kumus ja Artises, kahes kohas, mille vahel liiklemine võtab ise oma pool tundi, ja ühe seansi lõpust teise alguseni ongi ainult pool tundi, siis tähendab pooletunnine algusaja nihkumine seda, et ühest või teisest filmist pool jääb nägemata. Nii ei läinud mitte ühel, vaid mõlemal festivali täispäeval. Jah, kohtumised filmiloojatega on põnevad, kuid neil ei maksaks lasta linastuste arvel suvaliselt venida.

Mis toob meid teise, väiksema märkuse juurde. Selleks on nagu PÖFFilgi filme sisse juhatavad sõnavõtud. Esiteks raiskavad need aega, teiseks, isegi kui aega on, pole neil mõtet, kui need ei tule filmi tegijailt ja ei sisalda filmi kohta uut infot. Publik ju teab, mis filmi nad vaatama tulid ja on sünopsist lugenud. Lihtsalt loba laadis "film, mida te kohe näete, on väga hea" on hoopis tarbetu. Armsad korraldajad, kui te kuidagi ei raatsi rääkimata jätta, siis andke vähemalt filmi kohta värsket taustainfot.

Eraldi tahaks veel esile tõsta tõhusa eelinfo, mis andis isegi PÖFFi omale silmad ette. Ammendav teave oli enne DocPointi olemas nii veebis, feisspukis kui kõigis lehtedes, välja arvatud Sirp, kes sama uimasel moel nagu PÖFFi puhul ei pidanud vajalikuks festivali eel ridagi avaldada.

Igatahes äärmiselt vajalik, tore ja õnnestunud üritus, aitäh korraldajaile, jääme huviga järge ootama. Edaspidi võiks mõelda ka filmide eesti subtiitritega varustamisele.


Videokraatliku Itaalia telepiffid (veline).

Kommentaare ei ole :