31. märts 2010

Pihv

"Pihv", Eesti 2009. Rež. Mihkel Ulk.


Hästi tänavuste filmipäevade deviisi alla mahtuv lühifilm perspektiivitusest ja eksistentsiaalsest tühjusest. Sügav ja aeglane - parasjagu, mitte liialt. Masendav? Üsna, kuid mitte rusuval moel, pigem valgustava äratundmisena: ka selline on elu. Sedasorti kino osatakse meil maailmatasemel teha, nagu näitas juba "Sügisball". "Pihv" on samuti tugev tervik ega logise kuskilt. Argipäeva äng on mõlemas sarnane, kuid siin on jutt vaid lihtsate inimeste lihtsast elust - maal elavast, sigalas töötavast, teineteisele võõraks jääma kippuvast paarist ja nende tagakiusatavaist prillidega poegadest. Vanemad tülitsevad, lapsi kiusatakse koolis, õnnetu notsu röögib surmakrampides. Kui võtete käigus ükski loom viga ei saanud, siis on tegu küll erakordselt veenvate eriefektidega.

Lugu on fragmentaarne ja vihjeline, jäädes veidi mõistatuslikuks, teisalt on aga meeldiv, et kõike punasest puidust ette ei voolita. Igati silmapaistev sooritus, eraldi tahaks esile tõsta peaosalisi: nii vanemaid (Andres Mähar ja Mari Abel) kui lapsi (Ove Leishovnieks ja Tõnu Tanel). Kõrvaltegelasedki on elulised ja poosivabad. Põnev oleks näha, kuidas Mihkel Ulk täsipika mängufilmiga hakkama saab.


"Pihvi" treiler. Arvamusi: Margit Tõnson (Ekspress), Andres Laasik (EPL).

30. märts 2010

Vene suurus / Russkii Razmer

"Russkii Razmer" / "The Russian Size", Eesti 2009. Rež. Andrew Bond.


Lühike, kiire ja lõbus, ilmselt rahvapärimusest inspireeritud lugu on märkimisväärselt professionaalselt teostatud, eriti tudengitöö kohta. Selle humoorikas käsitlus eestlaste Põhjasõja-aegsest ajaloost meenutab Õ-Fraktsiooni loomingut või kirjandusest Kiviräha teoseid. Naljakad on nii matsirahva kui vene aadlike ja sõjameeste portreed eesotsas Peeter Suurega. Montaaž tihe, pilt leidlik. Mida rohkem selliseid filme, seda vähem muret meie paljukannatanud rahva emotsionaalse ja vaimse tervise pärast.


"Vene suuruse" treiler.

Disko ja tuumasõda

"Disko ja tuumasõda", Eesti 2009. Rež. Jaak Kilmi.


Soome televisiooni nõukogude süsteemi lammutavast mõjust rääkiv pooldokk on lõbus ja nauditav vaatamine - lähiajalugu näidatakse mängulises, poolfiktsionaalses vormis, mis oma efektsuses nullib eos vaataja võimalikud vastuväited ja märkused. Ei saa ju päris kinnitada, et asjad just nii olid ja et näiteks Emmanuelle oligi laulva revolutsiooni peamine käimalükkaja. Aga ega tänapäeval dokilt objektiivset tõde oodatagi, liiatigi ei pretendeeri "D&T" tõupuhas dokumentaal olema. Teema on kergelt üle dramatiseeritud, kuid kunstilise tervikuna toimib kenasti.

Mõned nooremad vaatajad paistavad filmi siiski võtvat ajaloolise tõe pähe ning sellele mõeldes mõnda detaili ehk veidi täpsustaks. Filmist jääb mulje, justkui oleks disko olnud midagi nõukogude võimule sobimatut ja vastuvõetamatut, kuigi disko polnud sugugi põlu all: lapsedki vihtusid tantsu Boney Mi järgi ning kinodes jooksis "ABBA: The Movie". Soome TV mõjul tekkinud UFO-vaimustuses mängis George Lucase eeposest ehk olulisematki rolli märksa kauem meie vaateväljas püsinud seriaal "Galactica".

Kahe minajutustaja tekst on oma luulelisuses filmi nõrgim külg - midagi sarnast võis ju aset leida, kuid lood on liiga tuntavalt kirjanduslikud ja kipuvad tõe-illusiooni lõhkuma. Lisaks teeb naistegelase (Urve?) isiku usutavusele karuteene teksti tuima ja ilmetu tooniga lugemine, mis kõlab pea sama kohatult kui filmis mainitud ninahäälega vene pealelugeja nõukaaegsetes piraatvideotes.

Aga see kõik on pustiki, kui väljenduda nõukogude keeles - igal juhul on tegu tugeva ja õnnestunud filmiga, mida kinnitab ka tunnustus mitmelt poolt. Siinkirjutaja silmis on "D&T parima mulluse kodumaise filmi tiitli ära teeninud kasvõi juba Karl Genrihhovitš Vaino briljantse lõpuintervjuu eest. Blagadarju vas, tovarištši, atlitšnaja rabota.



"Disko ja tuumasõja" treiler ja klipid juutuubis. Arvamused: Trash (9/10), Veiko Märka (Sirp), Andris Feldmanis (Ekspress), Anu Aaremäe jt (KesKus), Indigoaalane, Sulev Oll, Albert Marginal, Merleke, GuidoMukk (8/10), Raul (7.5/10), Liis (8/10), Rain Kooli, Lupetta, MustMarker.

29. märts 2010

Roheline tsoon / Green Zone

"Green Zone", USA 2010. Rež. Paul Greengrass.


Siin teile tõsiseltvõetav ja põnev film Iraagi sõjast, mis minu jaoks edestab mõlema omaduse poolest Oscaritega üle kullatud "Hurt Lockerit". Erinevalt tollest on siin olemas alguse ja lõpuga, sujuvalt arenev, katkestusteta lugu, mis suudab pinget kruvida ja hoida.

Roheline tsoon iseenesest tähendab turvatud ala Bagdadi kesklinnas, kust juhitakse rahvusvaheliste koalitsioonivägede tegevust. Filmi otsese sõjategevuse lõppemise aegu toimuva sisu osas on oluline sel alal baseeruvate niiditõmbajate otsuste ja plaanide, sõja eesmärkide ja Iraagis reaalselt toimuva suhe, mille kontrasti illustreerib kenasti linnalahingust turvatsooni jõudvaile sõdureile avanev jahmatav pilt sellest, kuidas supelrõivis läänlased basseini veeres rahulikult õlut joovad ja päikest võtavad.

Kerge küsitavus, mis on "Zone'il" ühine "Lockeriga", on ehk üliidealistliku üksiksõduri kuju ning tema tegevusvabaduse ja võimaluste mõningane ülehindamine. Greengrassil on aga filmitegemise tehnika, tempo ja põnevuse kontrollimine niivõrd rohkem käpas, et see eriti ei häiri. Matt Damonile sobib vapra ameerika poisi roll hästi ja teisedki näitlejad on omal kohal. Sümpaatne on, et iraaklastele jagub filmis rohkem ruumi kui pelk vaenlase, terroristi või statisti osa. Loo üldine paatos ja suur plaan ei pruugi olla üllatavad, kuid seda ainult sellepärast, et need vastavad tolle sõja kohta juba teadaolevale. Mis omakorda lisab küsitavamaile momentidele usutavust. Sündmuste kiiret arengut on huvitav jälgida ja üksiktegelaste tasandil teeb lugu küllalt ootamatuid pöördeid, et tõhusa põneviku nime väärida.


Filmi kodukas. Arvamusi: Roger Ebert (10/10), Rotten Tomatoes (6/10), IMDB (7.2/10), Spellbound (8/10), Raul (8/10), Darius (8/10), Xipe (7.5/10), GuidoMukk (7/10), Ninja Robot (6.6/10).

27. märts 2010

Huntmees / The Wolfman

"The Wolfman", USA-Inglismaa 2010. Rež. Joe Johnston.


Libahunte pole viimasel ajal nähtud filmides nii tihti kohanud kui vampiire, teema tundub meeldivalt muuseumihõnguline. "The Wolfman" ongi ilmasõja-aegse õuduka uusversioon, mis tänapäeva karastunud vaataja jaoks pole küllap mitte niivõrd õudne, kuivõrd nostalgiahõnguline üleloomulik armastuslugu umbes nagu Coppola "Dracula" või Jacksoni "King Kong". Lugu pole põrmugi kaasaegsemaks tuunitud, vaid püsib kenasti retroraamides, nimitegelane näeb välja nagu mõni põrgupõhja vanapagan eesti rahva ennemuistsetest juttudest.

Nagu eelnimetatud filmideski annavad tõhusa panuse õnnestunud tervikusse staarnäitlejad. Peaosades astuvad üles Anthony Hopkins, Benicio del Toro, Emily Blunt ja Hugo "Agent Smith" Weaving. Kõrvalosatäitjadki on säravad, mainigem kasvõi klassiku tütart Geraldine Chaplinit. Vaatamist väärt kunstnikutöö, sünge ja hämar viktoriaanliku Inglismaa õhkkond, mida passiks võrrelda Burtoni "Sweeney Toddi" või "Sleepy Hollow'ga", kuigi viimase tegevus ei toimunud Britannias. Eks XIX sajand oli kõhe ja pime igal pool.

Korralik, stiilne tükk, parasjagu tundub, et paremaid nähtud libahundifilme "Wolfist" saati.


"Wolfmani" kodukas. Arvamusi: IMDB (6.1/10), Rotten Tomatoes (5.1/10), Roger Ebert (6.2/10), Ninja Robot (6.6/10), LiveForThis (5/10), Priit (5/10), GuidoMukk (2/10).

25. märts 2010

Leegion

"Legion", USA 2010. Rež. Scott Stewart.


Pettumuse allikaks on enamasti suured lootused ning laiatarbefilmides on üldiselt raske pettuda, sest nende puhul jääb lootusele vähe ruumi - juba pealkirja, sünopsise ja tegijanimede järgi on üldiselt ette teada, millega tegu. Aga mitte alati. "Leegioni" maailmalõpust ning inglitest rääkiva sünopsise põhjal lootsin näha võimast vaatemängu sellest, kuidas taevased väehulgad maailma hävitavad nagu ilmutusraamatus ning väljavaade inglite-vahelist sõda jälgida paistis põnev. Nii piiblis kui hilisemas mütoloogias on ingleid ju palju ja väga erinevaid, nende välimuse, võimete ja relvade mitmekesisus on peadpööritav: tuleleegina sähvivad mõõgad, arvukad tiivaderi suundades liikuvad rattad... Sääraste tegelaste lahingu kõrval peaksid kahvatuma kõik predaatorid ja avatarid, ja et tutvustuses tehtakse juttu vastuhakust loojale, siis ehk näeb ka tema püha viha?

Paraku ei midagi säärast. Tegevus toimub rutiinse õuduka kombel üksildases bensiinijaamas, kuhu on juhuslikult sattunud grupp möödasõitjaid. Ingleid on ainult kaks ja needki ei kujuta endast suurt enamat tiibadega inimestest, kes sõdimiseks kasutavad rusikaid, püsse ja ogalist nuia. Enamuses filmist esineb ainult üks ingel, seegi tiibadeta. Mainitakse küll, et neid on veel, aga need teised ei tee muud kui kontrollivad inimesi, kes muutuvad seeläbi tavalisteks zombideks.

Heakene küll, ka kergete ingli-ekstratega zombifilm võiks olla vaadatav, kui selles oleks piisavalt tegevust, värvikaid stseene ja efekte. Kahjuks on seda kõike vaid näpuotsaga. Pilt ja üksikud aktsioonistseenid on kenad, kuid kogu ülejäänud film koosneb rääkimisest. Tegelased jutustavad oma trafaretseid elulugusid ja suhteid nagu seebiooperis, kuigi seda tüüpi filmis on nende olemus algusest peale selge ja nende osaks peaks olema võimalikult vaatemängulisel moel hukka saada. Siin ei juhtu enamasti sedagi. Igav, ka mitte B-filmina hea, vaadata ainult viimases hädas.


"Leegioni" kodukas ja treiler. Hinnanguid: IMDB (5.1/10), Rotten Tomatoes (3.7/10), Esti (igav, kahju raisatud ajast), GuidoMukk (4/10), Ninja Robot (3.3/10), Zinera (3/10), Trash (3/10), Kaarel (2.6/10), MNC Broz Tito (2/10).

21. märts 2010

Variautor / The Ghost Writer

"The Ghost Writer", Prantsusmaa-Saksamaa-Inglismaa 2009. Rež. Roman Polanski.


Parasjagu koduarestis istuvale vanameisterile Polanskile hiljuti Berliinist parima lavastaja Hõbekaru toonud poliitiline põnevik pajatab kirjamehest, kes värvatakse lõpule viima briti ekspeaministri Adam Langi memuaare, mille algkäsikirja autor on salapärasel kombel hukkunud. Samal ajal tabavad Langi süüdistused inimõiguste rikkumises seoses oletatavate terroristide väljaandmisega piinamiseks CIAle.

Põnevikuna žanrifilm, mitte ehk teab kui sügavalt hinge puudutav ega uudne, kuid siiski tänapäevane ja intrigeerivgi lugu, eriti arvestades, et Langi tegelaskuju sarnaneb nagu kaks tilka vett Tony Blairile. Ja piisavalt pingeline lugu selleks, et enam kui kahetunnise pikkuse juures igav ei hakkaks. Polanski töö on tõesti loorbereid väärt, kompositsioonist tempo, montaaži ja pisiosatäitjate valikuni välja. Kõik on paigas nagu Mozarti sümfoonias. Lang-Blairi roll sobib Pierce Brosnanile kui rätsepaülikond, Olivia Williams tema iseteadliku kaasana on meeldejääv, esimese leedi kohta ehk liigagi veetlev. "Variautori" võluvaimaid jooni on britilikkus. Põhitegevus ei toimu küll Inglismaal, kuid ilm on aiva sajune ja pilves, tegelased pillavad peene anglosaksi hääldusega väljapeetud kõnepruugis iroonilisi nalju ja tapvalt mürgiseid repliike nagu "Is this the modesty of the morning after?" Eurooplasi võib ikka veel usaldada - nad teavad, kuidas teha korralikku filmi ja tunnevad selle auhindamisel ära.




"The Ghost Writer": kodukas ja treiler. Hinnanguid: IMDB (7.9/10), Rotten Tomatoes (7.4/10), Roger Ebert (8/8), Ninja Robot (5/6), LiveForThis (7.5/10), Raul (7/10), Darius (6/10).