30. apr 2010

Raudmees 2 / Iron Man 2

"Iron Man 2", USA 2010. Rež. Jon Favreau.


Sellises suurusjärgus eelarvet polegi tänavu veel näinud, viimane mitmesajamilline oli fantastiline neoonavatar. Kuidas raudmees sellega võrrelda kannatab? Hästi - pole nii nüri ja igav, nalja saab rohkem. Õigupoolest põhiliselt nalja siin tehaksegi, märulit ja stiili leidub mõõdukalt ja see on ühtlasi filmi nõrkuseks. Enne esikat uuriti näoraamatus, kes jääb omavah elis es võitluses peale - Ironman või Batman? Filmina ilmselt must rüütel, sest Gotham City gootika vastu pole raudmehe suhtekomöödial suuri šansse. Siin on küll kõike kuhjaga - staare, häid, pahu, kauneid paiku, silmailu, tehnikat -, aga värsket ja meeldejäävat vähe. Kui, siis ehk Mickey Rourke vene kurjamina. Aga mõeldes raudsetele meestele üleüldse: nii löövuse kui meeldejäävuse osas paneb nii Ironmanile kui Batmanile, RoboCopile kui Terminaatorile lõdva metallrandmega ära Tetsuo. Fantaasia, ulme ja koomiksi peale on jaapanlastel vist üldse rohkem kätt ja annet kui hollivuudis. Koomiksipõhisest komöödiast rääkides kinnitab seda kasvõi HÕFFil näidatud "Vampire Girl vs Frankenstein Girl". Ameerika rahatuusad võiksid Jaapani helgemad pead oma kassakoomikseid väntama palgata või vähemalt rohkem nende ideid kasutada.



"Iron Man 2" treiler ja kodukas. "Iron Man 2" Solarises ja Plazas. Arvamusi: IMDB (8.7/10), Rotten Tomatoes (6.5/10), Roger Ebert (7.5/10), Ruut (9/10), FilmiMull (7/10), GuidoMukk (7/10), Xipe (7/10), Spellbound (7/10), Raul (4/10).

29. apr 2010

Kuritöö ja karistus / Rikos ja rangaistus

"Rikos ja rangaistus" / "Crime and Punishment", Soome 1983. Rež. Aki Kaurismäki.


Suures Hõffi-vaimustuses on blogosfäär taasavatud Sõpruses linastuva Aki Kaurismäe filmide nädala teenimatult tähelepanuta jätnud. Teeks siinkohal otsa lahti Soome kino suurkuju debüüdiga. Tuleb tunnustada 25-aastase Kaurismäe julgust võtta kohe esimese filmina ette sellises mõõdus klassika, ja sedagi, et Akil õnnestus söakast jõuproovist kilbiga väljuda. Aki tõi tegevuse tänapäeva ja muutis mõndagi, kuid tegeleb siiski samade elu, surma ja eetika küsimustega mis Dostojevski. Algaja režissööri film pole vast kogenud klassiku tippromaaniga võrreldavalt meisterlik ega sügav, kuid on sellegipoolest tubli, vaatamist väärt tükk ja huvitavate teemade tõsiseltvõetav käsitlus. See, et Dostojevski usk inimesse võib tänapäeval tunduda aegunud, võib-olla lausa naiivne, pole ei tema ega Kaurismäe, vaid meie aja eripära - kasvõi pärast Ellise "American Psychot" võib olla raske uskuda, et süümepiinad ei laseks tapjal magada. Kaurismäe "Rikos ja rangaistus" on aga iseenesest korralik krimipõneviku sugemetega draama, kus lavastaja veel täielikult välja kujunemata käekirja idud on kenasti näha, nii muusikas kui muus.


"Kuritöö ja karistus": lõik filmistKaurismäe nädal Sõpruses. Hinnanguid: IMDB (7.4/10).

28. apr 2010

Väike üleõlapilk Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalile 2010

Viies Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival oli väärt üritus mitte ainult filmide poolest, aga alustagem neist. Vaadatud sai peaaegu kogu kava, mille kvaliteet oli seinast seina, nagu festivalil ikka. Mu favoriidiks jäi festari prantsuse horrori fookusse kuuluv:

"Mutandid" - David Morlet' (Morley) meisterlik zombimärul, silmapaistev saavutus omas žanris. Mitte splätterile tavapärane komöödia või tuim verepulm, vaid vaatab žanripiiridest kaugemale, ühendades endas klassikast - "Alienist" ja Cronenbergilt - tuttavaid teemasid. Järgmisi kohti mu isiklikus edetabelis jagavad dokk (!) "Prantsuse horrori uus laine", jaapani splätterkoomiks "Vampire Girl vs Frankenstein Girl" ja itaalia õuduspõnevik "Vari". Varasemast tuttav Tsukamoto kultushitt "Tetsuo" muidugi ka.

Parimad lühifilmid olid "Dead Walkers" ja "Fard", parim Eesti film "Rändaja".



Niipalju filmidest. Festivalina on HÕFFile aga teistest Eesti filmifestivalidest vast ainult TartuFFil on midagi kõrvale panna. Jutt siis peomeeleolust, filmiväliseist tegevusist, melust ja seltskondlikust suhtlusest, mis oli nii ulatuslik, et mõned festarile tulnud ässad ei jõudnud üldse kinno. Ise osalesin selles kõiges minimaalselt ja vaatasin peamiselt filme, aga fiiling oli kõva ja ulatus saaligi. Publiku vahetu reageerimine ekraanil toimuvale oli vahva ja meenutas kooliaegseid ühis-kinokülastusi.

Vast olulisim on, et tegu on väikese festivaliga, mis toimub väikelinnas, tänu millele püsib pidu kompaktne. Üritus keskendus ühte kohta - kultuurimajja, mille fuajees asus käepärane puhvet, kus ühel või teisel hetkel kõiki kohal olnud tuttavaid näha sai. Mujalt tulnud külalised on enamasti kohal mitmeks päevaks ja festivalile häälestunud ega torma pärast seanssi koju, et järgmisel päeval tööle jõuda. Selle asemel suundutakse puhvetisse või lähedal asuvasse klubisse, kus juttu jätkub kauemaks. Haapsalu on just parajalt mittedepressiivne väikelinn ja festivali oli ka linna peal tugevalt tunda alates juba zombiparaadist ja lõpetades sellega, et pidulised annavad mitu päeva tänavapildis tooni.

Et jutt liiga lilleliseks ei läheks, mainin ära ka paar kriitilist märkust, peamine neist eestikeelse tõlke puudumine. Tehnilisi apse - näiteks valepidi välja venitatud pildiformaati - ikka esines, kuigi mitte väga palju. Tänu festivali teemale ja kultuurikeskuse underground-õhkkonnale libastumised väga ei häirinud, ega seegi kurb tõsiasi, et filme näidati enamasti madalaresolutsiooniliste digikoopiatena. Õudukate puhul tundub muidugi kehv kvaliteet peaaegu loomulik; eks ole paljusid meeldejäävamaid selle žanri filme kunagi vahitud krabisevailt VHSidelt. Rohkem norida ei oskagi. Mis veel? Festivali piletihind 50 krooni tundub mõistlik ja passi hind 350 krooni veel mõistlikum.

Kokku tore filmipidu, millest tahaks tulevikuski osa saada. Kes ei tule, jääb paljust ilma.

Tetsuo the Bullet Man

"Tetsuo: the Bullet Man", Jaapan 2009. Rež. Shinya Tsukamoto.


Legendaarse Tetsuo sarja kolmas osa jõudis eesti kinopublikuni valguskiirusel - samal päeval kui toimus USA esilinastus. Tänu esimese "Tetsuo" klassikastaatusele oli "Tetsuo III" HÕFFi oodatumaid filme. Paraku ei küündi see kaugeltki tasemele, kus troonib esimene. Pilt ja muusika on endiselt tugevad, aga igas muus osas lahja lurr. Raudmeestest rääkides - nagu Rooney võrreldes Black Sabbathiga.

Esimese osa rabava pöörasuse asemel on vana teema vesine ja igav repriis. Lisamiinused selle eest, et film on inglise keeles ja sisaldab ameerika klišeid. Tegelikult oleks mõttekas kolmas osa üldse vaatamata jätta ja selle asemel veel kord esimese pöörasust nautida. Aga vaevalt et ükski Tetsuo teemaga tuttav inimene nii teeb.


"Tetsuo The Bullet Mani" treiler ja kodukas. Film HÕFFil. Arvamusi: IMDB (5.9/10), Onu Kalver (tekkis tahtmine püsti tõusta ja minema jalutada), Metsavana (1/10).

26. apr 2010

Vampire Girl vs Frankenstein Girl / Kyûketsu Shôjo tai Shôjo Furanken

"Vampire Girl vs. Frankenstein Girl" / "Kyûketsu Shôjo tai Shôjo Furanken", Jaapan 2009. Rež. Yoshihiro Nishimura, Naoyuki Tomomatsu.


Viljakate Nippon-prügi tootjate mangapõhine oopus on täpselt nii ehtjaapanlikult ogar kui pealkirja põhjal arvata võib. Lisaks pealkirjas mainitud persoonidele tegutsevad Tokyo keskkoolis veel sedalaadi tegelased nagu hull teadlane, seksinäljas medõde, õel preester ja küürakas monsterkoristaja. Kõik vähegi olulised tegelased on miskitpidi peletised või veidrikud. Et vaataja ei unustaks, kus tegevus toimub, kõrgub taamal lumine Fuji ja otse kooli kohal Tokyo teletorn, millel on finaalis oma osa mängida. Jabura koomiksifantaasia, käsitöönduslike eriefektide ja lahke splätterdamise kõrval koosneb film peamiselt labasest tolatsemisest, milega võrreldes JAFFil näidatud "Kamikaze-tüdrukud" ("Shimotsuma Monogatari") tundub täitsa mõistliku, vaat et realistlikuna.

Napakuse poolest sobiks "Vampire Girli..." võrrelda näiteks Tkashi Miike "Katakuride õnne" lõpuga. Toimuvad koolitüdrukute randmelõikumise võistlused, ketšupivihma taustaks kõlab sulnis popestraad, ganguro-plikad värvivad näod mustaks, et muutuda rajult mitte-poliitkorrektseiks neegreiks. Tööstuslikus koguses ohjeldamatut totrust ja süüdimatut infantiilsust, mis kokku üllataval kombel mõjubki naljakalt, vähemalt seltskonnas ja suurelt ekraanilt, kus odavad efektid ilusti mõjule pääsevad. HÕFFi täissaal igatahes rõkkas rõõmust. Rämps kahtlemata, aga lustakas selline.


"Vampire Girl vs. Frankenstein Girl" treiler. Film HÕFFil. Arvamusi: IMDB (6.5/10), Paranoiadisco (4/10), Trash (4/10), Onu Kalver (idiootselt jabur, aga nalja nabani).

25. apr 2010

Inimsajajalgne / The Human Centipede (First Sequence)

"The Human Centipede (First Sequence)", Inglismaa-Holland 2009. Rež. Tom Six.


Tänavuse HÕFFi oodatumaid ja kõmulisemaid filme - lugu kirurgist, kes asub ellu viima oma professionaalset unistust luua inimsajajalgne, õmmeldes hakatuseks kokku kolm ohvrit. Idee on cronenberglik, teostus veab alt - läbi mõtlemata, vaimuvaene stsena ei kõlba kuhugi ja film näeb välja nagu koduvideo või kolumbia seriaal. Efektid on nirud, osatäitmised amatöörlikult kesised, välja arvatud Dieter Laseri üsna värvikas maniakk-kirurg, kes meenutab Christopher Walkenit. See film vajaks korraliku eelarvega professionaalset uusversiooni. Järg on juba tegemisel, kuid miskipärast ei usu, et režissööri ametioskused vahepeal oluliselt paranenud on. Märkigem õigluse huvides, et HÕFFi täissaalile läks film väga hästi peale, nii vahetult reageerivat publikut kinos tihti ei kohta.



"The Human Centipede" treiler. Tom Sixi vastused Trashi filmiküsitlusele. "Inimsajajalgne" HÕFFil. Arvamusi: +Kristiina+ (hea film), Priit (väga hea), MNC Broz Tito (9/10), Xipe (7/10), Metsavana (7/10), Trash (7/10).

Prantsuse horrori uus laine / Viande d'origine française

"Viande d'origine française", Prantsusmaa 2009. Rež. Xavier Sayanoff, Tristan Schulmann.


Hästi tempokas ja teaberohke film, näide sellest, kuidas dokk saab korraga olla põnev, hariv ja lõbus. Prantsuse noorema põlve horroriloojad, kes siin oma rõõmudest ja muredest räägivad, on säravad ja temperamentsed tüübid, kel jutt jookseb, nii et lust kuulata. Palju tegijaid, kelle nimi tasub meelde jätta, alates tänavuse HÕFFi tippfilmi "Mutandid" lavastajast David Morlet'st kuni Richard J. Thomsonini, kelle Z-filmograafia sisaldab nimetusi nagu "Attack of Serial Killers from Outer Space".

Isegi nende kurtmist rahastamise ja reitingute pärast on naljakas kuulata, arvestades frankide žanrikino suht head olukorda enamuse muu ilmaga võrreldes. Aastas tehakse riigis 200 filmi ja neist 20 on õudukad? Teid kutsutakse Hollywoodi, aga teil jätkub ülbust pakkumised tagasi lükkata? Kulla mehed, te elate ju või sees. Õnneks ei domineeri siin kurtmine, muud inffi on rohkem. Prantsuse õuduskino tausta avavat sisu esitab "Viande" tormilises tempos ja nauditavas vormis. Vägev montaaž, intekate vahele on tihedalt pikitud jaburaid montipaitonlikke animatsioone ja kõnealuste filmide värvikamaid gore-stseene. Iga kandi pealt tõhus vaatamine, köitvam kui paljud festari kavas olnud mängufilmid.


"Viande d'origine française" tervikuna viddleris (prantsuse keeles, subtiitriteta). "Prantsuse horrori uus laine" HÕFFil. Arvamusi: IMDB (7.5/10), Onu Kalver (täitsa huvitav).

22. apr 2010

Tõsine mees / A Serious Man

"A Serious Man", USA 2009. Rež. Joel & Ethan Coen.


Lugu juudi õppejõust, kelle elus hakkab ühel hetkel kõik viltu vedama. Nagu enamus Coenite filme liigitatakse see väheütlevasse kategooriasse "must komöödia" - üsna segane mõiste, mis ei tähenda peaaegu midagi. Ehk saab filmist parema ettekujutuse, kui võrdluses vennaste viimaste teostega öelda, et see pole ei nii sünge kui "No Country..." ega nii jantlik kui "Burn After Reading", vaid asub kuskil vahepeal, pigem viimase poole kaldudes.

Film tõukub otsapidi Hiiobi äärmiselt tõsisest, suisa traagilisest loost, mille võiks eestipäraselt kokku võtta sõnadega: elu on üks hädaorg. Jahve annab saatanale loa vaga Hiiobit kiusata, mees jääb ilma oma varast, tema lapsed tapetakse ja tal tekib arusaadavalt kergeid kahtlusi ja küsimusi Jahve õigluse asjus. Coenid toovad loo tänapäeva ja serveerivad juudi eneseiroonilise huumori kastmes. Nuhtlused on argisemad, tõsised küsimused, millega tõsine peategelane on tõsiselt hädas, samad, kuid vaadata on seda päris naljakas eeskätt tänu tegelaste juutlusele ja rahvuskultuursele keskkonnale. Piibliviited kohtuvad kvantfüüsikaga, kuid kerges, ligipääsetavas vormis. Sisult peaaegu nagu Hamlet, aga esitatud komöödiavõtmes, ei loe moraali ja tõstab tuju. Näitlejatööd on tugevad ja tehniline teostus perfektne, nagu Coenitel ikka. Oma filmides kohati esinevat pinnapealsust on nad siin suutnud vältida.

Kas just põnev, aga huvitav ja lõbus lugu, õnnestunud sooritus. Filme, mida kannataks mitu korda vaadata, ilma et arvamus neist langeks, pole liiga palju. See on üks selline.




"A Serious Man" kodukas ja treiler. Arvamusi: Roger Ebert (10/10), IMDB (7.3/10), Rotten Tomatoes (7.8/10), Andris Feldmanis, EE (soovitab), LiveForThis (9.5/10), Spellbound (9/10), b3gins (9/10), Raul (8.5/10), Merli (8/10), Danzumees (8/10), GuidoMukk (7/10), Darius (6/10).

Hargneva armastuse maja / Haarautuvan Rakkauden Talo

"Haarautuvan Rakkauden Talo", Soome 2009. Rež. Mika Kaurismäki.


Soome kino superstaari Aki Kaurismäe vanema venna Mika uus teos on lõbus vaatamine romantilise situatsioonikomöödia žanris - midagi hoopis muud kui Aki eksistentsialistlik kaamos ja äärmine introvertsus. Mika tegelased juba kõnepeetuse, vaoshoituse ega flegmaatilisuse all ei kannata. Siinne lahutuse ümber keerlev suhtepillerkaar annab vast aimu sellest, et Mika kodukohaks pole mitte põhjanaabrite pealinn, vaid Rio de Janeiro. Romkommi või suhtekomöödiana pole film muidugi mingi psühholoogiline süvaanalüüs, küll aga vahva meelelahutus, mis tänu kesksete tegelaste keskpärasele välimusele ja argisele inimlikkusele mõjub ehk värskemaltki kui samuti parasjagu linastuv, samuti keskealiste suhteist rääkiv "Up in the Air". Eks meil ole soomlastega vast ka rohkem ühist kui ameeriklastega.

Filmis mainitakse ka Eestist, paraku küll kuritegevuse taimelavana nagu lohetätoveeringu-triloogiaski. Meie vastav kuvand põhjamaades paistab olevat päris tugev. Kahjuks mängivad filmis eestlasi soomlased, kuid häid soome näitlejaid, näiteks Aki filmidestki tuntud Kati Outist, on alati puhas rõõm näha. Tore karneval, teeb tuju heaks.


Arvamusi filmist: IMDB (6.5/10), Kaarel Kressa, EPL (hõrk elamus), Tiit Tuumalu, PM (eriti korda ei lähe, aga nalja saab), Ninja Robot (6.6/10).

21. apr 2010

Vari / Shadow

"Shadow", Itaalia 2009. Rež. Federico Zampaglione.


Tsitaat filmist sõnastab kenasti ka minu kui vaataja tundeid: WTF! Pöörane lugu sellest, kuidas täitub Iraagis teeniva sõduri unistus vabalt kui tuul mägirattaga Alpides ringi tuisata. Kui annaksin hindeid, siis esimene punkt kukuks mägiratta eest - piisavalt kaardistamata territoorium kinos. Teine punkt tuleks koolnud koera, kolmas kärnkonna, neljas seina eest, millel kõrvuti Hitleri, Stalini ja George W portreed. Portsu annaks ühele uskumatumale kurilasele, keda mu silmad näinud on, ja siis veel mingi hulga sedasorti süžeepöörete eest, millega kunagi paistis silma "Hostel". Tolles oli küll vaid üks suur pööre, siin mitu. Kuidagi palju saab neid punkte vist, peaks mõned maha võtma. Näiteks alguse mõningase stamplikkuse eest, kuigi järgneva taustal tundub seegi põhjendatud. Seepärast ma punkte ei panegi, ütlen vaid, et tubli film (aga ka üsna karm ja jõhker, olgu hoiatuseks öeldud).

Lavastaja Federico Zampaglione teeb muide põhikohaga kodumaal päris poppi bändi Tiromancino, mille kõla ei paku küll vähimatki vihjet, et tüüp võiks sihukese kinoga maha saada. Braavo! Koos "Pranzo di Ferragostoga" paremaid nähtud itaalia filme üle mitme-setme aasta.


"Varju" kodukas ja treiler. "Vari" HÕFFil. Arvamusi: IMDB (6/10), Onu Kalver (kokku laenatud, vedas alt), Metsavana (4/10).

Purustatud õhuloss / Luftslottet som sprängdes

"Luftslottet som sprängdes" / "The Girl Who Kicked the Hornets' Nest", Rootsi 2009. Rež. Daniel Alfredson. 148 min.


Lohetätoveeringuga tüdruku triloogia kolmas osa tõmbab otsad kokku ja viib eelmises jaos alustatu lõpule, lisades märulit, kohtudraamat ja psühhiaatrilist omavoli. Veidi lühem "Tüdruk, kes mängis tulega" oli vaid sissejuhatus sellele taas kahe- ja pooletunnisele mammutile. Kui eelmise osa puhul tahtsin juba kirjutada, et taani lavastaja vahetamine rootslase vastu maksis kurjasti kätte, siis kolmas rehabiliteerib Alfredsoni, tundudes põnevam ja toimivam kui teine, ehkki neid ükshaaval hinnata pole sügavat mõtet, sest tegu pole niivõrd eraldiseisvate filmide, kuivõrd ühe loo kahe peatükiga. Esimene osa jääb tugevamaks ka mõlemast järjest kokku.

"Maatriksiga" sai triloogiat juba võrreldud - et teine osa on vaid hingetõmbepaus jõulise, ka iseseisvalt töötava alguse ja suurejoonelise lõpplahenduse vahel, ühendab Millenniumi ka Peter Jacksoni "Sõrmuste isandaga". Raamatuarvustuste põhjal tundub, et samamoodi on põhjus eeskätt alusteoste kõikuvas tasemes. Selegipoolest on kogu filmitriloogia kvaliteetne ajaviide ja põnevikuna kõvasti üle keskmise. Eestlasel on võimalus vastavalt meelelaadile tunda end meelitatuna või kurvastada selle üle, et mainitakse ka Tallinna, paraku küll narko- ja inimkaubanduse allikana.

Üks vahva detail: meilgi aktiivselt viljeldava suitsetamisvastase kampaania taustal on huvitav märkida, et mõlemad positiivsed kangelased suitsetavad - eriti innukalt Lisbeth, kel on suits näpus isegi kolmanda jao plakatil, kus tema gootipungilikkus on arenenud täieõigusliku Edward Scissorhandsi väljanägemiseni.


Millenniumi-triloogia teised filmid: "Lohetätoveeringuga tüdruk" ja "Tüdruk, kes mängis tulega".



"Purustatud õhulossi" treiler. Film kinos. Arvamusi: IMDB (6.8/10), Rotten Tomatoes (52% fresh), Roger Ebert (6/8), FilmiMull (8/10), Spellbound (8/10), Mukk (7/10), Xipe (7/10).

20. apr 2010

Tüdruk, kes mängis tulega / Flickan som lekte med elden

"Flickan som lekte med elden" / "The Girl Who Played with Fire", Rootsi 2009. Rež. Daniel Alfredson.


Millenniumi-triloogia teine osa. Järgedes on samad peategelased mis esimeses osas ja veel üht-teist ühist, aga tegu on siiski eraldiseisva looga, veel laiahaardelisemaga kui esimeses. Traffiking- ja prostitutsiooniafäär küündib ühiskonna ladviku ja luureringkondadeni ning kangelasi ähvardab veel suurem ja reaalsem oht. Ja palju rohkem on märulit. Ilmselt on siin kõike juba liiga palju, sest kogu asi ei püsi enam hästi koos. Triloogia osade vahekorda võib võrrelda näiteks "Maatriksi" omaga: esimene jagu on samuti eraldiseisev kompaktne lugu, ülejäänud kaks moodustavad omaette terviku, mis oleks nagu üks ülipikk film. Kahel triloogial on muudki ühist. Esimese ja teiste osade kvaliteedi suhe. See, kuidas jagunevad küsitavused. Kui "Lohetätoveeringuga tüdruk" arenes sujuvalt, lünkadeta, siis mõlemas järjes kerkib mitmeid loogikaküsimusi. Kahtlen, kas järjed esimest osa nägemata ja selles antud tegelaste suheteid ja tausta teadmata kuigi köitvad saaksid olla - näiteks võib sel juhul teises osas arusaamatuks jääda, mis Lisbethil ikkagi meeste vastu on.

See selleks, vaevalt et leidub väga palju neid, kes esimest osa nägemata teise kallale asuvad. Esimene aga oli nii kõva, et seda näinud tõenäoliselt vaatavad ka teisi. Filmitegijate jaoks eesmärk saavutatud, samuti nagu Maatriksi puhul. Teise osa suhteline nõrkus võrreldes esimesega ei mängi siin rolli, vaataja tahab lihtsalt teada, mis tegelastest edasi saab. Ja vaatab tüki kolmandatki.



Millenniumi-triloogia teised filmid: "Lohetätoveeringuga tüdruk" ja "Purustatud õhuloss".



"Tüdruk, kes mängis tulega" treiler. Film kinos. Arvamusi: IMDB (6.6/10), Rotten Tomatoes (69%), Roger Ebert (7/8), Spellbound (7/10), Xipe (5/10), Anni (5/10), Mukk (5/10), Aive (väga hea, kaasahaarav), special k (skandinaavialikult karge, absoluutselt super), Madlike (soovitab), Kristiina Davidjants, Sirp (korralik põnevik, aga miski puudub).

Lohetätoveeringuga tüdruk / Män som hatar kvinnor

"Män som hatar kvinnor"/ "The Girl With the Dragon Tattoo", Rootsi-Taani-Saksamaa 2009. Rež. Niels Arden Oplev. 152 min.


Rootslastel tuleb kõik hästi välja. Majad, autod, disain, popmuusika, juu neim it. Sotsialism. Porno. Päris filmid ka. Nii arthauss kui põnevikud. "Lohetätokaga tüdruk" kuulub viimaste hulka ja on kõrgema kategooria detektiivmeelelahutus heaoluühiskonna läikiva kesta all vohavaist pahedest ning neid ennastsalgavalt välja juurivaist kangelastest. Siin on suurt joont, ja mitte ainult esteetiliselt nauditavas pildis. Seksuaalse taustaga mõrvad ja ahistamine, korruptsioon, suur raha, natsid - kokku saab pea kogu mõeldav kurjus, millele üleinimliku lisamõõtme annavad tsitaadid kolmandast Moosese raamatust (1,12; 12,8; 20,16; 20,18; 20,27). Päris palju on seda kõike ühe filmi jaoks, aga see töötab, erinevalt näiteks Dan Browni järgi vändatud käkkidest. Selle põhjal, et kadunud Stieg Larsson oli parem kirjanik.

"Millennium" sarja nimena kõlab küll üsna pretensioonikalt ning kasvõi Chris Carteri seriaaliga võrreldes ka mõneti põhjendamatult, aga tühja tost. Kordamineku vahest kaalukaim pant on nimikangelane - salapärane, introvertne goth-häkker Lisbeth (Noomi Rapace), kellega elu nii karmilt ringi käib, et võimat u on mitte kaasa tunda. Teisedki tegelased eesotsas kuritegusid uuriva ajakirjaniku Mikael Blomkvistiga (mis paslik nimi detektiivile), on meeldejäävad.

Silmapaistvalt esteetiline ja kogu oma kahe ja poole tunnises pikkuses põnev film. Ei usu, et David Fincheri riimeik suudaks võistelda originaaliga, mis on iga kandi pealt parim värske põnevik, mida viimasel ajal näha on saanud. Ainus hetkekonkurent samas žanris on Polanski "Variautor".


PS. "Tüdruku" hääduses pole süüdi ainult rootslased. Lavastaja Oplev on taanlane - nagu ka Ole Bornedal, kes on teinud viimaste aastate ägedaima põneviku "Just Another Love Story".

PPS. Juttu Millenniumi-triloogia rootsi järgedest: "Tüdruk, kes mängis tulega" ja "Purustatud õhuloss" ning ameerika riimeigist (2011).



"Lohetätoveeringuga tüdruk": kodukas ja treiler. Film kinos. Arvamusi: IMDB (7.6/10), Roger Ebert (8/8), FilmiMull (8/10), Xipe (7.5/10), Mukk (7/10), Rotten Tomatoes (7.1/10), Ninja Robot (6.6/10), Maria Ulfsak-Šeripova, EE (õnnestunud film), Kalev Kesküla, EE (igavust ei teki), Maris Meiessaar, EPL (mõjuv), Viljar Voog, ÕL (kuhjaga põnevust, aga teist korda ei vaataks), Esti (väga hea), Geiu (pagana põnev), Keidi (hästi tehtud), Lihtsaltise (polnud paha), Kuuvari (mõnus krimka), special k (skandinaavialikult karge, absoluutselt super), Gaili (vaadatav), Liina (pinget täis).

19. apr 2010

Oranus

"Oranus", Eesti 2009. Rež. Girlin Bassovskaja.


Grrrl power! Sotsiaalsus paistab olevat Eesti värske animatsiooni leivanumber, aga Pärna ja Klemeti ühiskonnakriitika on õige vagur ja vaoshoitud võrreldes naturalistliku "Oranusega", mile lögalembus ja koprofiilne esteetika ületab ka Peter Jacksoni klassikalist nukusplätterit "Meet the Feebles". Kui Jacksoni väljaheitemängud olid peamiselt koomilise efekti teenistuses, siis Bassovskajal kannavad need karmi sõnumit, et meie moodne maailm pole muud kui kloaak ja rentsel.

Oranuse kontseptsioon on iseenesest pärit Viktor Pelevini pepsi-generatsiooni romaani peatükist "Homo Zapiens", kus Che Guevara seletab, et iga inimene kujutab endast ühte rakku organismis, mida muinasjal nimetati mammonaks, tänapäeval aga oranuseks ehk suupärakuks, ja see organism ongi kapitalistliku ühiskonna olemus: hiiglaslik uroboros, lõputu raharinglus, polüüp, kes neelab ja paiskab välja tühjust. Olulisim oranuse rakke kontrolliv närvijätke on televiisor.

Film illustreerib neid mõtteid põhjalikult kõikvõimalikes animatsioonitehnikais. Lavastajanime taga peituvad noored naised - Jelena Girlin (1979) ja Mari-Liis Bassovskaja (1977) on eesti animatsioonis kõvad ning kogenud tegijad, kelle varasemad lühifilmid "Laud" ja "Kleit" on saanud mitmeid auhindu. "Oranus" pole ehk nii koomiline kui Pelevini raamat ning filmi sisupool kipub vägevale teostusele alla jääma, kuid visuaal on kahtlemata uhke ja vaatamist väärt.


"Oranuse" treiler. Arvamusi: Mari-Liis Rebane, Sirp (siin on kõike ja rohkemgi veel), Meelis Oidsalu, Sirp (ebakindel, illustratiivne), Andres Laasik, EPL (tähtis teos, ajastu vaimu määratleja).

18. apr 2010

Rändaja

"Rändaja", Eesti 2010. Rež. Robi Uppin.


Filmikooli lõputööna valminud õudukas, õnnestunud kõheda atmosfääri loomine Eesti metsas. Kena pilt ja stiilne helikujundus, mille on kokku pannud muuhulgas muusikuna tegutsev Uppin ise. Lauri Nebeli veider napsulembene taksidermist on hiilgav õudusfilmikarakter, poolpaljas Carita Vaikjärv samuti omal kohal. Korralik õudusfilm ju peabki surmahirmu sugutungiga siduma.

Loona jääb "Rändaja" kuidagi lühikeseks ja saab ehk liiga järsku läbi, mõjudes mõneti treilerina või sissejuhatusena teemasse, mis veaks ehk välja ka täispika õuduka. Kui selline kunagi tehtaks, vaataks meeleldi. Siis oleks võimalus parandada ka mõned lühiversiooni pisipuudused. Näiteks kirjavea kohe esimeses tiitris. Vanema härrasmehe sinatamisele üleminek esmakohtumisel ja poole jutu pealt mõjub praegu võõristavalt, võiks säilitada distantsi loova teietamise. Ruunide kombineerimine yini ja yangiga tundub kuidagi liiga kosmopoliitne lähenemine ja kas Wildemar ikka on kõige parem naisenimi? Aga need on pisiasjad, üldiselt on "Rändaja" nii eesti filmi kui õudusfilmi kontekstides arvestatav vaatamine. Uppinil tasub silma peal hoida.


"Rändaja" HÕFFil. Trashi filmiküsitlus: Robi Uppin. Robi Uppini muusika ja lühifilm "Aeg". Arvamusi "Rändajast": Metsavana (8/10), Trash (8/10), Ulmeguru (6/10), Onu Kalver (ei jätnud väga head muljet).

17. apr 2010

Krokodill

"Krokodill", Eesti 2009. Rež. Kaspar Jancis.


Jancis on vahel paistnud pärnalikum kui vanameister ise, kuid on siiski guru varjust väljunud ning ajab kindlal käel oma rida. Pärna "Tuukritega" võrreldes on "Krokodill" kompaktsem ja selgema struktuuriga. Erinevalt Pärnast, aga ka Girlin Bassovskajast ja Martinus Klemetist ei tegele Kaspar Jancis uues filmis ühiskonnakriitikaga, vaid jutustab inimliku loo üksindusest ja suhetest - lausa tšehhovlikult klassikalise novelli, millel vaid puänt võiks ehk jõulisem olla. Lisaks on "Krokodill" ka naljakaim mullune eesti animatsioon. Võimalusel vaadatagu.


"Krokodilli" auhinnad ja festivalid: Eksjö, Istanbul, EFÜ aasta parim animatsioon. Arvamusi: Mari-Liis Rebane, Sirp (õnnestunud linatükk), Meelis Oidsalu, Sirp (õigustab tunnustust), Tarmo Teder, Sirp (jälgitav lugu), Andres Laasik, EPL (tähtis teos, ajastu vaimu määratleja), Kylmjalg (liigutav ja kurb), Ülo Pikkov, TMK (nauditav animeeritud teater).

Tuukrid vihmas

"Tuukrid vihmas", Eesti 2009. Rež. Priit PärnOlga Pärn.


Priit Pärn on Eesti animafilmi grand old man, elav klassik, vapiloom ja kroonijuveel, kelle kaanonisse lisandub uut materjali harva, aga see on siis ka väärt kraam, mitte ühekordseks kasutamiseks. Pärna sürrealistlik fantaasialend ja kordumatu graafiline joon on aegade jooksul järjest keerukamaks ja omanäolisemaks arenenud ning tänaseks on ta vähemalt sama ootamatu ja salapärane kui David Lynch. Vaatad ja vaatad, mõistatad ja mõistatad, aru ei saa halligi, aga tundub hirmus huvitav ja tähendusrikas. Kohe tekib tahtmine üle vaadata. Vaatadki, ikka sama lugu. Ja nii lõpmatuseni. Seetõttu kuuluvad mõlemad nende üliharuldaste autorite hulka, kelle filme on tõepoolest mõtet plaadi kujul omada. Neid ühendab unenäoline loogika ja leidlikkus, eristab paatos: Lynchi tõsimeelne painajalikkus, Pärna algusaegade ohjeldamatu huumor, hilisem kerge muie ja helge nukrus. Viimaste sekka kuulub ka "Tuukrid vihmas", sümboleist ja veidraist arenguist tulvil Koidu ja Hämariku lugu. Meelde jääb nukker klaverimuusika, marquezlik lakkamatu vihm, "Estoniat" meenutav aeglaselt uppuv laev ja häirimatult suitsetav tuuker. Vähemalt paar korda tahaks seda veel näha.


Auhinnad ja festivalid: Brüssel, Krakov, Istanbul. Arvamusi: Mari-Liis Rebane, Sirp (elujõuliselt ehtpärnalik), Meelis Oidsalu, Sirp (tabav diagnoos meie ühiskonnale), Andres Laasik, EPL (tähtis teos, ajastu vaimu määratleja), Tarmo Teder, Sirp (natuke venitatud, aga kvalifitseerub).

15. apr 2010

Mutandid / Mutants

"Mutants", Prantsusmaa 2009. Rež. David Morlet.


Jutud vanade heade lihasööjate zombide surmast on tugevasti liialdatud, hõ-hõ-hõ. Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival algab juba nädala pärast, nii et teeks siinkohal selle filmide tuvustamisel otsa lahti ühe tõhusaima splätteriga, mida mu vanad silmad on näinud. See on sedasorti füüsiliselt raputav filmielamus, mida suudavad serveerida vaid prantslased - nagu meenutab "Mutantides" kopteril ilutsev suur kiri NOE.

Ilmselt ei saa öelda, et tegu on mõtteainet pakkuva või sisult värske filmiga - "Mutandid" on siiski žanrifilm, mille zombiteemaline sisu on samas värskusastmes kui nimitegelased. Võiks peaaegu öelda, et ajuvaba meelelahutus, kui see poleks iga kandi pealt nii uskumatult hästi teostatud. Alates esteetikast, millele annab tooni õnnestunud vastandus kõlekauni, helevalge talvemaastiku ning helde käega kallatava vere, räpa ja löga vahel. Pilt, tempo, montaaž, grimm, muusika - kõik on suurepärane. Sisu üle ei jõuagi juurelda, sest film on lühike, kiire ja jõhker nagu lennuõnnetus. Mitte ainult splätter, vaid ka märul. Sümpaatne kangelanna visatakse prauhti verejanuliste värdjate sekka ja peab seal ellu jääma. Just nagu üks mu vanu B-lemmikuid "Resident Evil", kuid too on "Mutantidega" võrreldes ikka nooremale koolieale sobiv asi.

Takkajärgi mõeldes on siin ka sisulisemaid teemasid nagu inimlikkuse piirid, liikidevaheline armastus ja cronenberglik aeglane füüsiline deformeerumine. Üle prahi film. Oletaks, et kellelgi, kellele on kunagi mõni õudukas või splätter peale läinud, ei jookse see mööda külgi maha.



"Mutantide" treiler. "Mutandid" HÕFFil. Arvamusi: IMDB (5.7/10), Onu Kalver (väga hea), Priit (tavapärane zombikas, ainult et hea), Metsavana (8/10), Spellbound (6/10).

September

"September", Eesti 2010. Rež. Ilmar Raag.


Ajaloodokk sügispäevist 1944, mil sõja lõpu lähenedes kerkis korraks lootus Eesti iseseisvuse taastamiseks, et kohe jälle hajuda. Kaugeltki mitte kolletanud dokumentides tuhnimine. Asjaosaliste, eelkõige Vello Salo ja kadunud Jaan Krossi põnevail isiklikel mälestustel põhinev lugu pani mõtlema, kui palju lihtsam on praegu siinmail elada, kui tühised on tänapäeva majandusmured ja olmeprobleemid võrreldes vana- ja vaarisade ränkade valikutega. Kas surra poomise või mürgitamise läbi, nagu filmis piltlikult öeldakse. Ehk vene või saksa sõjaväes.

"Septembri" peategelased ei kippunud kummagi impeeriumi eest oma nahka turule viima, kuid olid nõus seda tegema iseseisva Eesti eest. Hea, et lavastaja Raag ja produtsent Kiur Aarma ei esita ainult ühte vaatenurka, vaid nullivad eos võimalikud süüdistused erapoolikuses, andes sõna ka teisele poolele ehk Punaarmees võidelnuile. Seeläbi on lootust, et asjast võib tulu tõusta Eesti ajaloo keerdkäikude tutvustamisel neile, kes eestlaste enamuse jaoks enesestmõistetavate finessidega kursis pole - näiteks meie lääne kamraadidele, kel võib üle mõistuse käia eesti poiste justkui vabatahtlik liitumine saksa või soome armeega.

Veel on hea, et dokumentaal pandi kokku praegu, mil mitmed sündmustes osalenud on veel elavate kirjas. Filmina õnnestub "Septembri" tegijail ajalooteemalist dokki ähvardavaist kuivuse- ja igavuskaridest tiheda montaaži abil mööda tüürida, miksides autentseid arhiivikaadreid ja mälestuslõike lavastatud materjaliga nii sujuvalt, et üleminekud jäävad enamasti märkamatuks. Hästi tehtud, huvitav ja vajalik asi.



"Septembri" treiler. Filmi taustast (EPL). Film Artises. Arvamus: Tarmo Teder, Sirp (infomahukas, sügav, tasakaalus).

14. apr 2010

Õhus

"Õhus", Eesti 2009. Rež. Martinus Daane Klemet.


Iga imikki teab, et Eesti animafilm on maailmatasemel. Moeka mustvalge joonega "Õhus" on Klemeti debüüt joonisfilmi vallas, aga kannatab nii sisult kui vormilt vabalt võrrelda muu ilma tippudega, andes silmad ette näiteks lõviosale JAFFil nähtud Jaapani meediakunsti festivali võitjaist. Meediakriitika on tihedalt läbi mängitud teema, kuid Klemet suudab siiski kogukale kaanonile lõbusate sketšide ja kergelt salapärase allegooriaga üht-teist lisada.

Lisaks kaks sõna teemal, mis ei puuduta otseselt seda filmi. Meelis Oidsalul on tuline õigus, et Eesti animatsioon peaks huvilistele lihtsamini kättesaadav olema. Mõni meie filmiinstitutsioon, kasvõi EFSA, võiks enda peale võtta eesti (anima)filmi internetiarhiivi loomise või rahastamise. Töö teostamine kasvõi juutuubi baasil võiks olla jõukohane isegi filmikooli tudengeile. Vähemalt vanemad multikad võiksid küll kuskil vabalt rippuda. Uuemaist, mida tervikuna veel välja panna ei raatsita, siis osa või treilergi. Ühtlasi on paremat reklaami Eestile raske ette kujutada.


"Light My Fire", Martinus Klemeti tudengitöö (2008). Klemeti intervjuu (2007). Lõik "Õhust". Arvamusi: Mari-Liis Rebane, Sirp (tasub silma peal hoida), Meelis Oidsalu, Sirp (animeeritud koomiks), Andres Laasik, EPL (tähtis teos, ajastu vaimu määratleja).

12. apr 2010

Paremad nähtud asjad ja paar muljet JAFFilt 2010

Neljas Jaapani Animatsiooni Filmifestival ühel pool, aeg tibusid lugeda. Üsna mahukas kavas leidus piisavalt pärleid ja vaid paar pabulat. Päris kogu programmi ma ei näinud, aga palju puudu ka ei jäänud. Algatuseks parimad nähtud filmid, esmalt pikad animed: festivali konkurentsitu tipp nii originaalse sisu kui graafika poolest oli "Tekkonkinkreet". Järgnesid eelkõige uhke visuaaliga silma paistvad "Suvesõjad""Evangelion 2.0", ja ameerikalik roboti-3D "Astro Boy".

Lühianimatsioonidest jäid meelde Osamu Tezuka lennuka animesarja episood "Astro Boy esimene armastus", südamlik laternaposti-armastuslugu "Elemi" ning nostalgiline etüüd "Väikestest tellistest maja". Parim mängufilm oli romkomm "Mees rongist".



Korraldusliku poole pealt sujus festival kenasti. Cinamoni ja Artise korralikud saalid on JAFFi jaoks tugev edasiminek. Publikut tundus jaguvat, vähemalt Artis oli enamasti üsna täis.

Siit-sealt paistis siiski tegijate kiirustamist ja asju, mida edaspidi vast paremini teha annaks. Näiteks kava avalikustamine jäi suhteliselt hilja peale. Märksa suurem kitsaskoht oli aga eestikeelse tõlke puudumine enamusel filmidest. Kõiki see ei sega, aga on publikut, kes valib filme tõlke olemasolu järgi. Pealegi oli suurem osa tõlkega filmidest juba varem tõlgitud, pea kõik uued olid tõlkimata. Lisaks mõned problemaatilised pealkirjatõlked ning lohakusvead eesti subtiitrites. Kiirustamise märke kandis ka programmivoldiku paiguti sisuliselt segane ja vähemalt ühel puhul eksitav tekst.

Filmide näitamisel suuri probleeme ei märganud, vähestel eesti subtiitritega filmidel sünkroonsusprobleeme ei täheldanud. Seansside algusajad venisid mõnevõrra - vähemalt viimased õhtused võiksid alata täpselt, sest leidub vaatajaid, kes ei jõua seansside hilinedes pärast enam ühistranspordile. Ühe filmi tiitrid ei mahtunud ekraanile, kuulda oli ka arvutiapsudest, mis jõudsid ekraanile ilmselt sellepärast, et paljusid filme näidati kurval kombel DVDlt, mille pildikvaliteet on kinoekraani jaoks nutusepoolne; blu-ray on etem, aga ikkagi hädalahendus. Arusaadav, et kõigist filmidest ei õnnestu üheks-kaheks näitamiskorraks kvaliteetsemaid koopiaid hankida, aga see võiks siis kajastuda ka piletihinnas.

Piletihinna teema on igihaljas seoses muudegi filmifestivalidega - enam kui 50-kroonine pilet on festivali kohta kallivõitu, st kodukino kvaliteediga (DVD-lt näidatavate) tõlketa filmide eest on seda ikka palju küsitud. Kui hind tuleb eelkõige kinode nõudmistest, siis on korraldajail ehk kauplemisvõimalusi? Festival toob kinno siiski märksa rohkem publikut kui seal muidu käiks. Nii et arenguruumi on, aga need hädad on siiski kosmeetilised. Kui need õnnestub järgnevail aastail parandada, on tulemuseks superfestival. Üldiselt läks ju seegi kord kõik hästi.

Astro Boy

"Astro Boy", USA-Jaapan-Hongkong 2009. Rež. David Bowers.


Geniaalne teadlane, kelle poeg on hukkunud, meisterdab endale asenduseks tuumajõul töötava robotpoja, kuid pettub temas varsti ja hülgab poisi. Murtud südamega Astro Boyst saab superkangelane, kelle hiigeljõud ja lennuvõime on pahade kottimisel kõvasti abiks. Animeklassiku Osamu Tezuka poolt enam kui viiskümmend aastat tagasi välja mõeldud kangelane ja lapse surmaga algav lugu on piisavalt ogarad, et vedada välja ka hollivuudlikus vaimus täispikk kogupere-animatsioon, mis pole küll nii pöörane kui Tezuka originaalseriaal, kuid põhielemendid on siiski samad ning madinat, nalja ja ulmet jagub.

Tegelaskujude ja mõnevõrra ka sisu poolest meenutab film Pixari superkangelaste-peredraamat "The Incredibles". Nagu tänapäeva animatsioonide puhul tavaks, on "Astro Boy" tegijad mõelnud ka vanemaile, kes mudilasi kinno toovad. Siin on näiteks omajagu lastele kaugeks jäävat poliithuumorit. Filmil on haaret ka ulmena: lisaks igasugu roboteile näeb siin lennukat sõjatehnikat ja Miyazake Laputa laadis lendavat linna. Korduvalt viidatakse Asimovi robootika seadustele, millega enamus väiksemaid vaatajaid vaevalt et kursis on. Nii roboti tundeelu kui mõne muu keskse teema osas on tegijaile küllap eeskujuks olnud Spielbergi "A.I.". Lustiline meelelahutus igale eale.


"Astro Boy" treiler ja kodukas. Hinnanguid: Rotten Tomatoes (5.6/10), IMDB (6.4/10), Mukk (4/10).

10. apr 2010

Punane elavhõbe

"Punane elavhõbe" / "Red Mercury" / "Красная ртуть", Eesti-Venemaa 2010. Rež. Andres Puustusmaa.


Eesti mängufilmi kohta on aegade jooksul välja kujunenud palju eelarvamusi, mille võtab kokku Ain Hanschmidti palju tsiteeritud sentents: "Eesti film on nagu oma sitt - ikka vaatad". Naljaga pooleks kostab sarnaseid hääli ka filmiteadlikumaist ringkonnist. Onu Kalver kirjutas hiljuti kenasti sellest, kuidas Eesti film on nagu surmatõve põdeja, kes veel ei tea oma diagnoosi. Millestki sarnasest rääkis ka viimaste Eesti filmi päevade deviis: "sügav, aeglane, masendav" - mis pidi kahtlemata vihjama, et nii need asjad küll ei ole. Ja juba mõnda aega ei olegi, surija staatusest on meie uuem kino kaugel. "Elavhõbe" oli minu jaoks näide sellest, et eesti kino tervis pole väga kurta. Põnevikuna polnud see ei aeglane, sügav ega masendav, vaid korralik käsitöö nii lavastuse, kaamera kui näitetrupi poolest. Ühtlasel tasemel rollide seast tõuseb esile Kristjan Sarve tõepärane retsidivist. Isegi rohkem selliseid oleks võinud olla, sest paljud tegelased on jõhkra loo jaoks veidi liiga pehmed, kenad ja sümpaatsed. Näiteks Peeter Oja mängib küll hästi, aga on Pikaro-suguse eluaegse miilitsa kohta kuidagi ülearu muhe ja inimlik tüüp. Eks Oja tõsises rollis vastuvõtmist kipu segama ka koomiline slepp.

Venelased olid üldiselt head, vaid ristiisa võinuks autoriteetsem paista. Stsena osas kannatab "Punane elavhõbe" aga mõnevõrra samalaadse konstrueerituse all nagu "Pangarööv" - vähemal määral küll, aga siiski tuntavalt. Just kesksed romantilised suhted röövivad tegijate jutult loo tõelevastavusest usutavust - traagelniidid on liiga näha. Ja mis põnevusse puutub, siis "Pangaröövi" tegevuse arengut oli ehk isegi huvitavam jälgida. "Elavhõbeda" plussiks on aga stiilne pilt üheksakümnendaist, milles esineb vaid üksikuid kergeid anakronisme. On siiski rõõm tõdeda, et eesti põnevik on lapsekingadest välja jõudnud. Huviga vaadatav asi.


"Punane elavhõbe": kodukas ja treiler. Tegijate intekad: Andres Puustusmaa, Märt Avandi, Juhan Ulfsak, Mait Malmsten. Arvamusi: Imre Kaas (oluline märk lähiajaloo kaardistamisel), Kaarel Kressa, EPL (maaliline, põnev, tempokas), Jaan Ruus, EE (karistab vaatajat), Raul (7.5/10), Ninja Robot (6.6/10), FilmiMull (6/10), Veraprima (6/10), Malcolm (6/10), Trash (3/10), Darius (3/10).

9. apr 2010

Postmen in the Mountains / Nashan naren nagou

"Nashan naren nagou", Hiina 1999. Rež. Jianqi Huo.


Kaunis maailm, kus postimees käib jala mitu päeva ühest mägikülast teise. Töö on raske, kuid rahuldustpakkuv, ametit peetakse eluaeg ja pärandatakse isalt pojale. Inimesed on vaesed, aga lihtsad, heasüdamlikud, kohusetundlikud ja õilsad, nende elu pole kerge, kuid nad on sellest üle ja naeratavad mõtlikult. Mägedest avanevad hunnitud vaated, mälestused on veel ilusamad kui olevik. Mängib suurejooneline pidulik muusika, keelpillid ja paaniflööt, probleeme pole, kõik on hea.

Film on saanud rea auhindu ja küllap on omajagu publikut, kellele kogu see kenadus hästi peale läheb - kasvõi need, kes tunnevad puudust positiivsusest või kes leiavad, et tänapäeva kino on üldiselt liiga kole ja jõhker ning pöörab liiga vähe tähelepanu püsiväärtustele, või ka need, kes arvavad sedasama kogu kaasaegse lääneilma kohta. Minu jaoks oli lugu veidi siirupine ja tekitas kiuslikke küsimusi. Tegevus toimub kaheksakümnendail - kui ilus ja traditsiooniline see elu tolleaegses Hiinas ikka oli? Sama hiina filminädala raames näidatud "Gao Kao 1977" annab tollest Mao-järgsest ajastust päris erineva pildi. Kuldajastust fantaseerimine pole muidugi patt, aga kui tulemuseks on ideoloogiliselt korrektne klantspilt, siis pole asi vist ka päris puhas.


"Mägede postiljonide" treiler. Hinnanguid: IMDB (7.7/10), Rotten Tomatoes (7.5/10), allmovie.com (6/10).

8. apr 2010

Klaver metsas / Piano no mori

"Piano forest" / "The Perfect World of Kai" / "Piano no mori", Jaapan 2007. Rež. Masayuki Kojima


Ilus muinaslugu muusikas klassikalise klaveri õppimisest tänapäeval - armas, kergelt müstiline, leebelt didaktiline. Üldiselt realistlik keskkond ja tegelased, natuke nalja, palju kaunist muusikat, kesksel kohal Mozarti sonaat op 310. Mozart on filmi jaoks oluline muuski mõttes - nagu Trash juba märkis, on siin põhiküsimus sama mis "Amadeuses": töö või anne? Eestipärasemalt: kas töötegemine ja vaevanägemine ikka toovad armastuse? Tammsaare vastas pigem ei, Shaffer ja Forman pidasid seda ületamatuks konfliktiks, mis saab laheneda vaid traagiliselt. Kojima jaoks probleemi ei eksisteeri: kõigil on võimalus, kõik teed võivad sihile viia. Elegantne zen-süntees ja südamlik lugu, sobib näidata isegi väikelastele.


"Piano no mori" tervikuna juutuubis. "Klaver metsas" JAFFil. Hinnanguid: IMDB (7.4/10), Trash (6/10).

7. apr 2010

Mees rongist / Densha Otoko

"Train Man" / "Densha Otoko", Jaapan 2005. Rež. Shosuke Murakami.


Jaapaniga võrreldes elab e-Eesti kultuuriliselt veel eelmises sajandis. Meil on küll "Milana päevik" ja Ruitlase "Naine", aga nemad väntavad juba ammu blogide ja foorumite järgi seriaale ja filme. Erinevalt blogi järgi tehtud "Otaku-tüdrukust", kus nappis nii romantikat kui komöödiat, on foorumipõhine "Mees rongist" õnnestunud romkomm, mis meenutab mõneti PÖFFi mulllust publikulemmikut "Merehädaline Kuul" ("Kimssi Pyoryugi"). Kena pilt, värske vaatenurk, sümpaatsed veidrikud, kel puudub sotsiaalne elu väljaspool internetti; lihtne, tihti päris leidlik huumor. Maailma kõige häbelikumast otakust peategelase suhtlemispeetus ja eluline saamatus on piinlikult naljakas.

Reaalne lugu - vaevalt, aga ega me ju ei tea, kuidas jaapanlased käituda võivad. Pealegi romkomm ei peagi realistlik olema, vaid nagu romantiline popmuusikagi lihtsalt tuju tõstma ja kinnitama, et armastus on loomulik ja võimalik, et igaühel on lootust õnnele, isegi kui elu paistab kinnitavat vastupidist, et iga hetk võib tuua kohtumise elu armastusega, et see on parim asi, mis inimesega juhtuda saab ja nõnda edasi. Kõige sellega saab "Mees rongist" kenasti hakkama ja suudab isegi veidi üllatada. Inimsõbralik, muhe meelelahutus, omas žanris tubli saavutus.


"Train Mani" treiler. "Mees rongist" JAFFil. Hinnanguid: IMDB (6.9/10),  Rotten Tomatoes (7.1/10), Trash (7/10).

6. apr 2010

Otaku-tüdruk / Fujoshi kanojo

"Fujoshi kanojo", Jaapan 2009. Rež. Atsushi Kaneshige.


Issanda loomaaed suudab veel vanas easki üllatada: kuulsin siin esmakordselt nähtusest nimega fujoshi. Sõna tähistab naissoost otakut, kes fännab meeste omavahelist romantikat (yaoi) sihtotstarbeliste mangade, mängude ja raamatute kujul. Filmi peategelane ongi fujoshi, kelle hobi ohustab tema reaalset suhet poiss-sõbraga.

Kas sõna jäi meelde? Korrake valjusti: fu-jo-shi. Veel kord: FUJOSHI. Tubli. Nüüd võite rahumeeli filmi vaatamata jätta ja pühendada sada minutit oma muudele hobidele, sest see sõna ongi enam-vähem ainus huvitav asi kogu filmi juures. Teemal, mille kohta vaataks meeleldi ülevaatlikku dokki või värvikat pervo-pillerkaari, on valminud triviaalne telelavastus. Nii läheb, kui filme hakakse tegema blogide järgi. Lugu algab tobeda komöödiana, suubub kiiresti rutiinsesse suhtedraamasse ja jääbki sellele lainele. Teostus on ka armetu: nigel videopilt, abitud näitlejad. Muidu kenad noored, aga omavahelist kirge mängivad sama hästi kui koer keeglit. See peaks olema armastusfilm, aga siin isegi ei suudelda - enne kui väidetavate armunute nokad kokku puutuvad, jäetakse kaamera seisma.

Panen veidi imeks, et see ikaldus üldse festivali kavva võeti ja veel rohkem seda, et selle festivalipealkirjaks on meil "Kuidas võrgutada otaku-tüdrukut". Mingist võrgutamisest pole juttu ei filmis endas, ega rahvusvahelises pealkirjas, ega eriginaali pealkirjas. Aga originaali pealkiri on iseenesest päris hea. Fujoshi!


Halva filmi halb treiler. Polnudki nii halb? Hea küll, võibolla pole siis Nagano Fujoshi Sisters ka halb muusika?

5. apr 2010

Tekkonkinkreet

"Tekkonkinkreet", Jaapan 2006. Rež. Michael Arias.


Anime, mida soovitas kolm staažikat filmiblogijat, on mu jaoks tänavusel JAFFil seni nähtud kümnest seansist parim ja Miyazaki loomingu kõrval üks etemaid jaapani animatsioone, mida üldse näinud olen. Film on silmapaistev mitmes mõttes. Esiteks pole see ulme: siinne tänavapoiste ja yakuzade maailm on küllalt realismilähedane, kuigi fantaasia ja müstikaga vürtsitatud. Pärast kolme ainult ulmekaid täis festivalipäeva teretulnud vaheldus isegi ulmehuvilise jaoks. Teiseks on loo areng eurooplase pilgule piisavalt selge, järjepidev ja loogiline, mis on anime puhul küllalt haruldane. Ning tegelased on konkreetsed ja eristatavad. Kogu lugupidamise juures Jaapani vastu kaldun arvama, et osa tänu selle eest kuulub mujalt pärit režissöörile ja stsenaristile. Ka biitlite loo pealkiri sureva ristiisa huulil viitab ka selles suunas.

Lõviosa loorbereid läheb ikkagi Jaapanisse - filmi aluseks oleva manga autor on Taiyō Matsumoto, kellelt ka omanäoline graafiline käekiri, mis erineb üsna radikaalselt muust animest. Ei mingeid tohutuid hirvesilmi ega tehnokeskkondi - isikupärased tegelased ja hüperrealistikult detailiküllane linn on üles joonistatud vähemalt siinkirjutaja pilgule seninägemata moel. Rõõmus värvipalett ja leidlik kaameratöö on vaatamisväärsused omaette. Tore film.



"Tekkonkinkreeti" treiler. Film JAFFil. Hinnanguid: IMDB (7.6/10), Rotten Tomatoes (6.8/10), Metsavana (10/10), Trash (9/10), LiveForThis (10/10).

Evangelion 2.0 / Evangerion Shin Gekijōban: Ha

"Evangelion 2.0: You Can (Not) Advance" / "Evangerion Shin Gekijōban: Ha", Jaapan 2009. Rež. Hideaki Anno, Masayuki, Kazuya Tsurumaki.


Sarja teine film erineb esimesest eeskätt mastaabi poolest - siin on kõik suurem ja kõike rohkem: vägevamad inglid, rohkem märulit ja hävingut. Lõpp ulatub nii grandioosselt üleinimlikku dimensiooni, et tekib tunne, nagu ei saaks sellele enam midagi surelikele arusaadavat järgneda. Aga kaks filmi on veel tulemas, 3.0 juba sel aastal. Teises osas on esimesest rohkem ka erootilisi vihjeid ning isegi alastust, nii et võiks oletada, et kolmandas jõutakse juba seksini.

Muusika on teises osas päris jube, eriti väljaspool lahingustseene kõlavad vikerviisid, aga muidu peaks neile, kellele meeldis esimene, tõenäoliselt sobima ka teine ja vastupidi. Mõlemat võib vabalt vaadata ka eraldi, sest ega lugu ega selle taust kummagi põhjal päris selgeks ei saa. Mitmest asjast sain aru alles hiljem originaalsarja sisukokkuvõtet lugedes.

Taustalugu on iseenesest oluline, sest Evangelion pole pelgalt noortesari ja märul, vaid korraliku haardega ulme, kus müstikat ja viiteid teistele dimensioonidele puistatakse pea sama lahkelt kui näiteks Dan Simmonsi Hyperioni-sarjas. Tõsi, küllalt juhuslikult puistatakse, sügavuti ei minda, kuid ikkagi on Evangelioni maailm märksa fantaasiarikkam kui kasvõi Cameroni Pandora. Juba pealkirjast alates on Evangelionis kuhjaga viiteid kristlikule müstikale, mis on jaapanlaste jaoks ilmselt eksootiliselt põnev. Tegelased kannavad kaelas kreeka riste, inglid hävivad ristikujulise plahvatusega. Kas ja kuidas vägede Jehoova asjasse puutub, pole selge, kuid inglid on küll Vanas Testamendis kirjeldatu vääriliselt tohutud, salapärased, vägevad ja hirmuäratavad, mitte mingid igavad plekist kuretiibadega löömamehed nagu äsja nähtud "Leegionis". Iga ingel on erinev, paljud neist muudavad kuju vastavalt vajadusele. Nende tulejõud ja energiakilbid on nii võimsad, et õigupoolest ei tohiks inimestel ükspuha millise tehnikaga nende vastu vähimatki šanssi olla. Seetõttu on päris huvitav jälgida, kuidas Evad nendega hakkama saavad, vahel lausa palja mehhakäega.

Uhke ulmemeelelahutus. Poleks midagi selle vastu, et ka originaalsari ära vaadata.

PS. Üks nõuanne neile, kes teist osa kinno vaatama lähevad: enne tiirite lõppu ei maksa saalist lahkuda, paar olulist asja peaks veel juhtuma. Ise sain sellest alles takkajärgi teada.


"Evangelion 2.0" treiler. Film JAFFil. Hinnanguid: IMDB (8.7/10), Spellbound (9/10), LiveForThis (9/10).

Evangelion 1.0 / Evangerion shin gekijôban: Jo

"Evangelion 1.0: You Are (Not) Alone" / "Evangerion shin gekijôban: Jo", Jaapan 2007. Rež. Hideaki Anno, Masayuki, Kazuya Tsurumaki.


Apokalüptiline anime kaugest tulevikust, kus inimkond kaitseb end mäesuuruste mehhadega veelgi võimsamate tehis- või energiaolendite inglite vastu. Evangelioniks ehk Evadeks nimetatavaid mehhasid juhivad teismelised piloodid, kelle suhted ja eluraskused täidavad pause madinate vahel. Film kuulub ülipoppi Neon Genesis Evangelioni meediafrantsiisi, mis sisaldab animet, mangasid, mänge, nukke ja muud nänni. Teemale pani aluse Hideaki Anno loodud 26-osaline animeseriaal (1995-96) ja paralleelselt ilmunud manga, käesolev film on esimene neljast täispikast animest uues seerias "Rebuild of Evangelion", mis taasesitab originaalsarja loo ja arendab seda edasi. See taustainfo aitab ehk mõista loo silmatorkavat seriaalilikkust. Esmamulje on täpselt selline, nagu alustaks tundmatu sarja vaatamist kuskilt keskpaigast - mingit sissejuhatust pole, tundub, et vaatajalt eeldatakse teema tundmist juba ette. Õnneks pole tegevusliine liiga palju ja üldine konflikt saab kähku selgeks, nagu ka loo struktuur, mis on ilmselt otse sarjast võetud: iga episoodi kohta üks lahing järjest vägevamate inglitega. Lahingute vahel selgitatakse umbes samas mahus tausta ja suhteid. Kogu kompott on varjamatult suunatud varateismelisele ja veelgi nooremale publikule, eelkõige poistele.

Peategelasel Shinji Ikaril on keeruline suhe isaga. Kangelaslikud noored tunnevad end üksikuna, keegi ei mõista neid, nad kaitsevad end kõrvaklappidega maailma eest, ihkavad ja ühtlasi kardavad lähedust. Ei puudu ka kerged erootilised vihjed. Ses mõttes nagu tüüpiline noorteseriaal, aga õnneks on tempo kiire ja meelde jääb pigem loo huvitavam osa - suurejooneline, visuaalselt nauditav ulmemärul, milles ei puudu religioosne mõõde. Sellest paar sõna seoses teise osaga.

.

Arvamus sarjast: AhtoK (7/10). Hinnanguid filmile: IMDB (7.9/10), Spellbound (7/10), Xipe (5/10), LiveForThis (7/10), MNC Broz Tito (6/10).

Pangarööv

"Pangarööv", Eesti 2009. Rež. Andrus Tuisk.


"Väga, väga, väga halb film," kirjutas Margit Adorf enne esilinastust Ekspressis. Ja veel, et "igav, jubedate näitlejatöödega, masendavalt lame, okseleajavalt mannetu, nii vilets, et ajab naerma, küündimatu, saast, õudne, piinlik". Arvustus pealkirjaga "Aasta halvim film" on vist küll kõige karmim kriitika, mida ükski eesti film kunagi pälvinud on, ja tekitas paraja skandaali. Teisedki kriitikud ei hellitanud ja täispika mängufilmi vallas debüteerinud režissöör Tuisk oli solvunud.

Läksingi siis kinno vaatama, kui halb üks film olla saab ja nii negatiivse eelhäälestuse baasilt jäi "Pangaröövist" päris hea mulje. Ootasin ja ootasin, millal jamaks läheb, ja peaaegu lõpuni väga ei läinudki. Lugu oli huviga jälgitav, mitte liialt etteaimatav. Peaosatäitjaist sobis kriminaali roll Hannes Kaljujärvele nagu valatult ja mitmed väiksemad osad olid samuti tugevad, näiteks Juku-Kalle Raid vangina. Ning kaameratöö on ilus.

Muidugi ei saa öelda, et filmil poleks puudusi - eelkõige vast Mihkel Ulmani kirjutatud lugu, milles tegelaste käitumine justkui ei lähtu karakteri loogikast. Peategelased teevad põhjendamata, väheusutavaid kannapöördeid. Küllap suuresti just sellepärast tundub debütant Henri Kuusile tema roll veidi üle jõu käivat. Teine probleem on montaaž. Kohati algavad ja lõpevad stseenid nii juhuslikult, nagu oleks tegu veel linastumata musta materjaliga, mille monteerimine alles käib. Kuigi tegelikult on filmi kinoelu juba läbi.

Aga olgugi film perfektsusest kaugel, pole mu meelest tegu läbikukkumise, vaid üle keskmise eesti kinoga. Paljukest neid perfektseid filme üldse on? Ei ütleks, et "Pangarööv" on oluliselt ebaõnnestunum kui klassikastaatuses "Hukkunud Alpinisti hotell" või mullu aasta parimaks pärjatud "Püha Tõnu". Mu meelest kannatab "Pangarööv" vaadata küll.



Filmi kodukas ja treiler. Arvamusi: Margit Adorf (väga halb), Andres Laasik (pole hea), Olle Mirme (on hullematki nähtud). Tegijate reaktsioon kriitikale: Ringvaade (alates 28:50), Ekspress ja Õhtuleht.

Hukkunud Alpinisti Hotell

"Hukkunud Alpinisti Hotell", Eesti (NSV) 1979. Rež. Grigori Kromanov.


Palju tegijaid nimesid ja tugevaid eeldusi õnnestumiseks: Strugatskite romaanil põhinev stsenaarium nagu Tarkovski samal aastal linastunud legendaarsel "Stalkerilgi"; ilmselt Eesti üle aegade populaarseima filmi "Viimne reliikvia" lavastaja Grigori Kromanov; tippnäitlejad eesotsas Jüri Järveti ja Sulev Luigega; tuusad vuntsid; seksikas visuaal operaator Jüri Sillartilt ja kunstnik Tõnu Virvelt; taustaks Borati võimsa sünnimaa Kasahstani majesteetlikud mäed; noore Sven Grünbergi avangard-elektrooniline heliriba, mis on Eesti masinamuusikuile tänini eeskujuks. Vähe sellest, baaristseeni saatva pala "Ball" tituleeris meie juhtiv rokikriitik Tõnis Kahu kõigi aegade parimaks eesti poplooks. Kahjuks jääb filmitervik koostisosade summast väiksemaks, uut kvaliteeti justkui ei sünni. Mõneti on tegu detektiivlooga, kuid pinget on vähevõitu; teisalt on see ulme, kuid realismikaugustki napib. Strugatskite loos on tugev filosoofiline taust, lausa piibellik valik käsu ja südametunnistuse vahel, aga see ei pääse siin eriti mõjule. Filmis valikut nagu polekski - mis pole vast kitsalt linateose viga, sest juba ammu pole selline dilemma eriti kellelegi probleemiks. Tänapäeva kultuuri põhiloosung on pigem talitada nagu pähe tuleb, "nagu süda ütleb".

Aga jah, praeguse pilguga vaadates võib "Alpinisti" vaadates kohati kerge haigutus peale kippuda. Kuigi vaadata muidugi tasub, kohaliku filmiloo mõttes ikkagi vältimatu klassika.



Arvamusi: Andres Laasik (EPL), Kiwa (Postimees), Annika Koppel (Sirp), Jaak Lõhmus (Ekspress), Raul Viitung.

4. apr 2010

Esimene rühm / Fâsuto sukuwaddo

"First Squad" / "Pervõi otrjad" / "Fâsuto sukuwaddo", Jaapan 2009. Rež. Yoshiharu Ashino.


Natside ebaterve suhe segaste teadlaste ja mustade jõududega sündis koos Kolmanda Reichiga või õige veidi hiljem. Arvasin, et hiljemalt Wolfensteini lossis saime selle teemaga ühele poole, aga ei - idee on nagu metsa alla visatud kilekott, mis reostab keskkonda sajandeid. Rohelised venelased Šprits ja Klimov on säästlikud seltsimehed, kes vedasid mõlkis ja läbi roostetanud kontseptsiooni garaaži, lappisid, kust vaja, juba Brežnevi ajast saati kuuri all hallitanud punapropagandaga ja voilà! Peaaegu nagu uus. Ka tegelaste leiutamiseks ja disainiks ei raisanud kokkuhoidlikud slaavlased uut materjali, vaid tarvitasid ainult kõvasti pruugitud varuosi. Tänu sellele saab siin üle mitme-setme aja näha igivanu, ammu surnuks peetud tuttavaid nägusid nagu Obi-Wan, T-101 ja Eddie. Töökate jaapani sõprade abiga valminud lõpptulemus polegi kõige kehvem - veidi kulunud moega, aga piisavalt tihe ja lühike, mitte liiga igav. Nagu Datsuni juppidega parandatud vana Moskvitš - parema puudumisel ajab asja ära, kuigi vaimustusest niutsuma just ei pane.


"First Squad" kodukas ja treiler. Film JAFFil. Arvamusi: baka.ee, MNC Broz Tito (4/10), Trash (4/10), Trash hoiatab, Arvo kiidab.

Metropolis / Metoroporisu

"Metropolis" / "Metoroporisu", Jaapan 2001. Rež. Rintaro.


Anime tuleviku megalinnast ja maailma valitsejaks saama määratud fembotist põhineb Fritz Langi klassikalisel ulme-tummfilmil ja Osamu Tezuka mangal, mille viimane olevat loonud vaid Langi teose postrist inspireerituna, ilma et ta oleks filmi näinud. Et siis vanainimeste laps ja keerukas sugupuu - võib-olla sellest ka segasevõitu lugu. Film algaks justkui keskelt, tegelasi ja tegevuspaika tutvustamata - et pihta saada, mis toimub, tasuks detailne sisukokkuvõtte et te läbi lugeda nagu balleti puhul. Ega tea, kas sestki abi on. Mul näiteks ei hakanudki huvitav, isegi kui üht-teist pikapeale klaarus. Niigi nõrgapoolse loo esitus on nii juhuslikus tempos ja naivistlik, et see nullis minu jaoks peaaegu kogu suurepärase visuaali tekitatava mulje, kuigi Metropolise tehnika, sise- ja välisarhitektuur on tõesti äärmiselt fantaasiarikkad, suurejoonelised ja detailsed kunstiteosed. On selge, et filmi on teinud terve hulk silmapaistvaid kunstnikke.

Pakuks välja kaks võimalust: kas vaid pildikeelt vabalt valdavad meistrid püüdsid ise stsenaariumi kirjutada ja kukkusid eepiliselt läbi, või siis läksid nad kirjameestega raha pärast tülli ja nood keerasid projektile meelega käru. Tulemus on kaunis nagu "Suvesõjad", aga veel palju igavam kui "Sky Crawlers".


Filmi treiler. "Metropol" JAFFil.

3. apr 2010

Sky Crawlers / Sukai Kurora

"Sukai Kurora" / "Sky Crawlers", Jaapan 2008. Rež. Mamoru Oshii.


Alternatiivajalooline anime lapslendureist põhineb Hiroshi Mori samanimelisel raamatusarjal ja on mõnevõrra keerulisem, mitte vist päris väikelastele mõeldud ulme. Viide Camus'le loo alguses annab märku, et võõrandumise teema on tõsiselt ette võetud. Idee on huvitav, siin on teraseid mõtteid sõja teemal, kuid lugu  ei arene kuigivõrd - sündmused lihtsalt järgnevad üksteisele, suuresti kordudes. Pole erilist pinget, on palju küsimusi, millest mõnele aeg-ajalt ka vastatakse. Filmi tegelaste unenäolise reaalsustajuga on see kooskõlas, kuid asi kipub siiski venima - sisutiheduse poolest oleks film oma pool tundi lühemana ehk paremini töötanud. Pildi poolest saab näha peamiselt arvutis sepistatud animatsiooniga ja see nägi suurel ekraanil küll võimas välja, eriti just lennumasinad ja õhulahingud.


"Sky Crawlersi" treiler. Film JAFFil. Arvamusi: Trash (7/10), Danzumees (2/10), Susi, Noora Yue.

Osamu Tezuka lühianimed

Tezuka on anime- ja mangaklassik, keda peetakse Jaapani Disneyks, nii et mõttes ootasin JAFFile tema lühifilme vaatama minnes midagi klassikaliselt disnilikku: muinasjutte, perehuumorit ning loomade tantsu ja tagaajamist. Õnneks asjata.

"Astro Boy" ("Tetsuwan Atomu-no hatsukoi", 1981). Astro Boy on superkangelane, kelle jaapanikeelne nimi tähendab 'Võimas Aatom'. Selle taga peitub laboris sündinud robotpoiss, umbes nagu Aatomik või Superman, kel veel abiks omadusi, näiteks lasernuga sõrme otsas. Tezuka kuulsaim kangelane nägi mangana ilmavalgust juba 1952, edaspidi on temast lisaks arvukaile koomikseile tehtud rida filme, videomänge ja animeseriaale. Käesolev teise seeria viimane episood räägib Astro Boy armastusest robotneiu Noka vastu, kellele on sisse ehitatud neutronpomm. Tundus eriti jaapanlik, positiivselt pöörane asi: robotite traagiline armastus, tuumarelvad, kosmoseraketid, dinosauruse välimusega tapjarobotid, Cronenbergi-hõnguline puänt. Mullu valminud täispikka "Astro Boyd" näeb tänavusel JAFFil ka.

"Hüppamine" ("Janpingu", 1984) on lühiklipp, mille sisu vastab pealkirjale. See koosneb ühe lapse esimese isiku vaatepunktist esitatud taevani küündivaist hüpetest, maandumisega iga kord eri paigas. Nutikas ja nauditav.

"Pildid näituselt" ("Tenrankai-no e", 1966) ja "Metsalegend" ("Mori-no densetsu", 1987) on eksperimentaalsemad projektid, mis koosnevad väga erinevais stiilides joonistatud sketšidest, mis on on kohati päris vaimukad ja teostustehniline mitmekesisus on muljetavaldav, aga kunstitaotlust kipub liiast saama, ja et mõlemad on päris pikad, võib vaatajal igav hakata. Kunstniku eneseteostusena huvitavad, aga suurem huviga oleks vaadanud veel paari Astro Boyd.

Tezuka paistab igatahes huvitav tegija olevat - ootan huviga samuti JAFFil linastuvaid "Astro Boyd""Metropolist" ja "MWd", mis kõik põhinevad tema mangadel.


Osamu Tezuka lühifilmid JAFFil.