19. apr 2010

Oranus

"Oranus", Eesti 2009. Rež. Girlin Bassovskaja.


Grrrl power! Sotsiaalsus paistab olevat Eesti värske animatsiooni leivanumber, aga Pärna ja Klemeti ühiskonnakriitika on õige vagur ja vaoshoitud võrreldes naturalistliku "Oranusega", mile lögalembus ja koprofiilne esteetika ületab ka Peter Jacksoni klassikalist nukusplätterit "Meet the Feebles". Kui Jacksoni väljaheitemängud olid peamiselt koomilise efekti teenistuses, siis Bassovskajal kannavad need karmi sõnumit, et meie moodne maailm pole muud kui kloaak ja rentsel.

Oranuse kontseptsioon on iseenesest pärit Viktor Pelevini pepsi-generatsiooni romaani peatükist "Homo Zapiens", kus Che Guevara seletab, et iga inimene kujutab endast ühte rakku organismis, mida muinasjal nimetati mammonaks, tänapäeval aga oranuseks ehk suupärakuks, ja see organism ongi kapitalistliku ühiskonna olemus: hiiglaslik uroboros, lõputu raharinglus, polüüp, kes neelab ja paiskab välja tühjust. Olulisim oranuse rakke kontrolliv närvijätke on televiisor.

Film illustreerib neid mõtteid põhjalikult kõikvõimalikes animatsioonitehnikais. Lavastajanime taga peituvad noored naised - Jelena Girlin (1979) ja Mari-Liis Bassovskaja (1977) on eesti animatsioonis kõvad ning kogenud tegijad, kelle varasemad lühifilmid "Laud" ja "Kleit" on saanud mitmeid auhindu. "Oranus" pole ehk nii koomiline kui Pelevini raamat ning filmi sisupool kipub vägevale teostusele alla jääma, kuid visuaal on kahtlemata uhke ja vaatamist väärt.


"Oranuse" treiler. Arvamusi: Mari-Liis Rebane, Sirp (siin on kõike ja rohkemgi veel), Meelis Oidsalu, Sirp (ebakindel, illustratiivne), Andres Laasik, EPL (tähtis teos, ajastu vaimu määratleja).

Kommentaare ei ole :