10. apr 2010

Punane elavhõbe

"Punane elavhõbe" / "Red Mercury" / "Красная ртуть", Eesti-Venemaa 2010. Rež. Andres Puustusmaa.


Eesti mängufilmi kohta on aegade jooksul välja kujunenud palju eelarvamusi, mille võtab kokku Ain Hanschmidti palju tsiteeritud sentents: "Eesti film on nagu oma sitt - ikka vaatad". Naljaga pooleks kostab sarnaseid hääli ka filmiteadlikumaist ringkonnist. Onu Kalver kirjutas hiljuti kenasti sellest, kuidas Eesti film on nagu surmatõve põdeja, kes veel ei tea oma diagnoosi. Millestki sarnasest rääkis ka viimaste Eesti filmi päevade deviis: "sügav, aeglane, masendav" - mis pidi kahtlemata vihjama, et nii need asjad küll ei ole. Ja juba mõnda aega ei olegi, surija staatusest on meie uuem kino kaugel. "Elavhõbe" oli minu jaoks näide sellest, et eesti kino tervis pole väga kurta. Põnevikuna polnud see ei aeglane, sügav ega masendav, vaid korralik käsitöö nii lavastuse, kaamera kui näitetrupi poolest. Ühtlasel tasemel rollide seast tõuseb esile Kristjan Sarve tõepärane retsidivist. Isegi rohkem selliseid oleks võinud olla, sest paljud tegelased on jõhkra loo jaoks veidi liiga pehmed, kenad ja sümpaatsed. Näiteks Peeter Oja mängib küll hästi, aga on Pikaro-suguse eluaegse miilitsa kohta kuidagi ülearu muhe ja inimlik tüüp. Eks Oja tõsises rollis vastuvõtmist kipu segama ka koomiline slepp.

Venelased olid üldiselt head, vaid ristiisa võinuks autoriteetsem paista. Stsena osas kannatab "Punane elavhõbe" aga mõnevõrra samalaadse konstrueerituse all nagu "Pangarööv" - vähemal määral küll, aga siiski tuntavalt. Just kesksed romantilised suhted röövivad tegijate jutult loo tõelevastavusest usutavust - traagelniidid on liiga näha. Ja mis põnevusse puutub, siis "Pangaröövi" tegevuse arengut oli ehk isegi huvitavam jälgida. "Elavhõbeda" plussiks on aga stiilne pilt üheksakümnendaist, milles esineb vaid üksikuid kergeid anakronisme. On siiski rõõm tõdeda, et eesti põnevik on lapsekingadest välja jõudnud. Huviga vaadatav asi.


"Punane elavhõbe": kodukas ja treiler. Tegijate intekad: Andres Puustusmaa, Märt Avandi, Juhan Ulfsak, Mait Malmsten. Arvamusi: Imre Kaas (oluline märk lähiajaloo kaardistamisel), Kaarel Kressa, EPL (maaliline, põnev, tempokas), Jaan Ruus, EE (karistab vaatajat), Raul (7.5/10), Ninja Robot (6.6/10), FilmiMull (6/10), Veraprima (6/10), Malcolm (6/10), Trash (3/10), Darius (3/10).

2 kommentaari :

joonas ütles ...

Tiit Tuumalu kirjutas filmi kohta muhulgas nii (PM 12.04):

On kahju, et eesti film peab otsima kaotsiläinud vaatajat kuritegeliku maailma vahendusel, selle romantikat ekspluateerides. Justkui suutmata jutustada mõjusaid lugusid tavalise Eesti inimese elust. /---/

See, mis "Punases elavhõbedas" tegutsejaist vastu vaatab, oleks nagu miski hingeline pärsitus /---/. Justkui pöörlev karussell, kuhu sattudes on pea võimatu enne kohustuslike tiirude lõppu maha astuda. Puustusmaa rõhutab seda võrreldes raamatuga väga hästi. /---/

Jah, lugu küll jookseb, hüppab reipalt ühest stseenist teise – tundub koguni, iseäranis alul, et tegu võiks olla peagi valmiva seriaali reklaamklipiga –, aga on pinnapealne, erinevad niidid justkui vägisi kokku traageldatud, peaasi et tempo oleks üleval.

Näiteks mängib Kirstu Vene filmi superstaar Aleksandr Baširov – koos Sämmiga (Kirill Käro) põgenetakse vanglast, tehakse üks taksojuht vagaseks ja suundutakse Moskvasse. Seal kaob Kirst lihtsalt ära, kuhu ja miks, aru ei saa. (Muide, raamatus kukub see veenvamalt välja.) Selline näitleja ja nii hooletult pillav suhtumine.

Iseäranis abituks jäädakse siiski seal, kus oleks vaja, ja täpselt, välja joonistada suhted. Mis ikkagi seob Repsi ja Marjut, kaht erineva minevikuga inimest? /---/

Pearõhk on siiski põnevusel, mitte karakterite arengul. /---/

Et kas siis vaadata või mitte? Suisa soovitatav oleks. Ja mitte ainult sellepärast, et näitlejad teevad vaatamata nappidele võimalustele oma tööd maksimaalse pühendumusega. /---/

Anonüümne ütles ...

Nõrk stsenaarium, nõrk süžee. Kas keegi kaine peaga inimene kelle IQ ületab 75, suudab uskuda lugu sellest, kuidas mingi suvaline vanglast vabanenud pätt ajab kokku (laenab?)spordikotitäie raha ja sõidab siis oma sama lollide sõpradega kuskile Venemaa pärap*rse kohtuma näost näkku kolm korda suurema kaliibriga mehega ja tegema sellega seal mingit bisnessi? Milleks? Mis elavhõbe? Kellele seda vaja on? Kes on ostjad? Mis nad maksaksid selle eest? Kes tehingut vahendas? Tulevad mingid neli pribalti tölli, üks ütleb, et Vana Talinn on endiselt magus ja ongi diil sõlmitud? JAMA!
Sellised tegelased võisid metsa või metalli varastada, litsidele katust pakkuda, tegeleda väljapressimisega, mõne lihtsama auto vargusega saaks kah hakkama.