15. apr 2010

September

"September", Eesti 2010. Rež. Ilmar Raag.


Ajaloodokk sügispäevist 1944, mil sõja lõpu lähenedes kerkis korraks lootus Eesti iseseisvuse taastamiseks, et kohe jälle hajuda. Kaugeltki mitte kolletanud dokumentides tuhnimine. Asjaosaliste, eelkõige Vello Salo ja kadunud Jaan Krossi põnevail isiklikel mälestustel põhinev lugu pani mõtlema, kui palju lihtsam on praegu siinmail elada, kui tühised on tänapäeva majandusmured ja olmeprobleemid võrreldes vana- ja vaarisade ränkade valikutega. Kas surra poomise või mürgitamise läbi, nagu filmis piltlikult öeldakse. Ehk vene või saksa sõjaväes.

"Septembri" peategelased ei kippunud kummagi impeeriumi eest oma nahka turule viima, kuid olid nõus seda tegema iseseisva Eesti eest. Hea, et lavastaja Raag ja produtsent Kiur Aarma ei esita ainult ühte vaatenurka, vaid nullivad eos võimalikud süüdistused erapoolikuses, andes sõna ka teisele poolele ehk Punaarmees võidelnuile. Seeläbi on lootust, et asjast võib tulu tõusta Eesti ajaloo keerdkäikude tutvustamisel neile, kes eestlaste enamuse jaoks enesestmõistetavate finessidega kursis pole - näiteks meie lääne kamraadidele, kel võib üle mõistuse käia eesti poiste justkui vabatahtlik liitumine saksa või soome armeega.

Veel on hea, et dokumentaal pandi kokku praegu, mil mitmed sündmustes osalenud on veel elavate kirjas. Filmina õnnestub "Septembri" tegijail ajalooteemalist dokki ähvardavaist kuivuse- ja igavuskaridest tiheda montaaži abil mööda tüürida, miksides autentseid arhiivikaadreid ja mälestuslõike lavastatud materjaliga nii sujuvalt, et üleminekud jäävad enamasti märkamatuks. Hästi tehtud, huvitav ja vajalik asi.



"Septembri" treiler. Filmi taustast (EPL). Film Artises. Arvamus: Tarmo Teder, Sirp (infomahukas, sügav, tasakaalus).

2 kommentaari :

joonas ütles ...

Soomepoiste ja paljude teiste nende kaasaegsete vastuvoolu ujujate idealism oli tänases mõttes lausa uskumatu. Ons meil täna midagi sellele vastu panna?

Loomingus 2/2010 ilmusid Toomas Haugi mälestuskillud Jaan Krossist. Haug kirjeldab, kuidas enam kui kaheksakümnene vanameister muretses Eesti Vabariigi käekäigu pärast ja selle üle, kuidas ajalugu, st Eesti Vabariik, kordub farsina. Ühel säärasel hetkel lausunud Kross: "Mine tea... kui asjad peaksid tõsiseks minema... kui kerkib tõsine hädaoht, mine tea, kas neid vabariigi perssesaatjaid siis tegelikult nii palju ongi." Kena oleks arvata, et Krossil oli õigus.

joonas ütles ...

Et PM üldkasutatav võrguväljaane ei sisalda kõiki lehe lugusid, on siin ehk asjakohane tsiteerida paari mõtet lehe aasta 2009 arvamusliidri Erkki Bahovski kriitilisest loost "Alternatiivne 1944. aasta september" (16.04):

No appi, ärge lugege ette Jaan Krossi mälestusi ja näidake selle taustal pilte ja filmikaadreid – see oli esimene mõte, kui olin ära vaadanud Ilmar Raagi ja Kiur Aarma dokumentaalfilmi /---/.

"September" jääb veidi üheplaaniliseks. /---/ Filmi selgroog põhineb ikkagi Jaan Krossi meenutustel – ja hea võte on viia Kross Patareisse, kus ta kinni istus –, kuid sellest jääb väheks.

Selline lähenemine – kujutada võimuvahetust ilma suuremate poliitiliste konnotatsioonideta – töötaks väga võimsa dokumentalistika ja pildikeele puhul. /---/

On tajutav filmitegijate soov astuda kõrvale tuntud rajalt /---/. Kahjuks alternatiiv, vähemasti nii, nagu see filmist välja tuleb, ei toimi. Sest kõik muu on ju tavaline: intervjueeritavad, kaadrid, pildid. /---/

Millegipärast ei ole kasutatud ajaloolasi /---/. Ei ole esitatud küsimust, missugune oli 1944. aasta septembri tähendus Eesti ajaloole või kas sel üldse oli mingit tähendust. /---/

Loomulikult ei saa filmitegijatele ette kirjutada, mis küsimusi peaks filmi tehes esitama. /---/ Sellegipoolest ei ole ma, rõhutan, kindel, kas tulemus on ikka selline, nagu võinuks olla.