17. apr 2010

Tuukrid vihmas

"Tuukrid vihmas", Eesti 2009. Rež. Priit PärnOlga Pärn.


Priit Pärn on Eesti animafilmi grand old man, elav klassik, vapiloom ja kroonijuveel, kelle kaanonisse lisandub uut materjali harva, aga see on siis ka väärt kraam, mitte ühekordseks kasutamiseks. Pärna sürrealistlik fantaasialend ja kordumatu graafiline joon on aegade jooksul järjest keerukamaks ja omanäolisemaks arenenud ning tänaseks on ta vähemalt sama ootamatu ja salapärane kui David Lynch. Vaatad ja vaatad, mõistatad ja mõistatad, aru ei saa halligi, aga tundub hirmus huvitav ja tähendusrikas. Kohe tekib tahtmine üle vaadata. Vaatadki, ikka sama lugu. Ja nii lõpmatuseni. Seetõttu kuuluvad mõlemad nende üliharuldaste autorite hulka, kelle filme on tõepoolest mõtet plaadi kujul omada. Neid ühendab unenäoline loogika ja leidlikkus, eristab paatos: Lynchi tõsimeelne painajalikkus, Pärna algusaegade ohjeldamatu huumor, hilisem kerge muie ja helge nukrus. Viimaste sekka kuulub ka "Tuukrid vihmas", sümboleist ja veidraist arenguist tulvil Koidu ja Hämariku lugu. Meelde jääb nukker klaverimuusika, marquezlik lakkamatu vihm, "Estoniat" meenutav aeglaselt uppuv laev ja häirimatult suitsetav tuuker. Vähemalt paar korda tahaks seda veel näha.


Auhinnad ja festivalid: Brüssel, Krakov, Istanbul. Arvamusi: Mari-Liis Rebane, Sirp (elujõuliselt ehtpärnalik), Meelis Oidsalu, Sirp (tabav diagnoos meie ühiskonnale), Andres Laasik, EPL (tähtis teos, ajastu vaimu määratleja), Tarmo Teder, Sirp (natuke venitatud, aga kvalifitseerub).

Kommentaare ei ole :