31. mai 2010

Valss Baširiga / Vals im Bashir / Waltz with Bashir

"Vals im Bashir" / "Waltz with Bashir", Iisrael 2008. Rež. Ari Folman.


Kaugelt vaadates paistab sõda Lähis-Idaga kokku kuuluvat nagu korruptsioon keskerakonnaga. Aina hõõgub omasoodu nagu igavene tuli. Lähemalt uurides ilmnevad detailid - kes, kus, kellega ja millal.

Israeli pidevast madistamisest palestiinlastega tõusevad esile esimene ja teine Liibanoni sõda. Israeli ühiskonna militariseeritust arvestades pole ime, et neil leidub rohkem kui üks reaalselt sõjas osalenud filmitegija, kes suudab sellest teha veenva filmi nagu viimati PÖFFil nähtud "Liibanon".

Ka "Waltz with Bashiri" autor Folman võttis samast 1982. aasta Liibanoni sõjast osa, nii et teab, millest räägib. Ja räägib ta mitte niivõrd sõja käigus tapetud Liibanoni poliitikust Bashir Gemayelist, kuivõrd Sabra ja Shatila massimõrvast, milles Iisraeli liitlased, Liibanoni kristlikud falangistid veristasid sadu, kui mitte tuhandeid moslemi tsiviilelanikke.

Folman võrdleb seda sündmust holokaustiga. Lisaks sõjale ja sõjakuritegudele on filmis oluline süü, mälu ja unustamine, see, kuidas inimmõistus traumaatiliste mälestustega toime tuleb. Lahendatud on asi teedrajavas vormis - animeeritud dokumentaalina. Õigupoolest tähendab see, et dokumentaalseid asjaosaliste intervjuusid illustreerib animatsioon. Filmi nägemata võib ehk olla raske uskuda, et selline kombinatsioon saaks töötada. Võiks ju arvata, et animatsiooni tinglikkus sobib rohkem fantaasiale ega saa olla tegelikkuse usutava kujutamise vahend, dokumentaalilikust tõelähedusest rääkimata. Selgub aga, et saab, ja see on lisaks huvitavale ja valusale sisule üks põhjus, miks "Vals im Bashiri" tasub vaadata. Muiduidugi mitte ainus põhjus, sest film on igas mõttes hiilgavalt tehtud, kuni heliribani välja, kus kauni klassikalise saagimise kõrval astuvad muuhulgas üles OMD ja PIL.

Mis põhiline - tervikuna on "Waltz with Bashir" üks emotsionaalselt mõjuvamaid linatükke, mida mu silmad kunagi näinud on. Ma ei räägi siin ainult multifilmidest - selles vallas saaks seda võrrelda hinge püsivaid arme jätnud "Barefoot Geni" ja "The Walliga" (mis oli ju vaid osalt animatsioon).

Iisraeli jaoks on "Vals im Bashir" ja "$9.99" esimesed täispikad animafilmid 1962. aastast saati. Ja vähemalt "Waltz with Bashir" tabas kohe kümnesse. Nii tõhusaid tükke tuleb ükskõik mis tehnikas harva ette.

Vajalik vaatamine, sai võõrkeelse filmi Kuldgloobuse ja rea muid auhindu. EE Areen pidas seda parimaks filmiks 2008 ja sellega võib vist nõus olla. Mu silmis suudavad "Vals im Bashirile" tollest aastast vähegi konkurentsi pakkuda vist ainult "Kesksuvine õhtusöök" ja "Kurbuse piim".




"Vals im Bashir" treiler ja kodukas. Hinnanguid: IMDB (8/10), Rotten Tomatoes (96% fresh), Roger Ebert (7/8), Areeni aasta film 2008 (1. koht), Jaan Ruus, EE (soovitab), Aleksandra Mölder, PM (meisterlik), Donald Tomberg, Sirp, Hardi Elutuba (ülikaunis, nauditav), Ninja Robot (10/10), Malcolm Lincoln (10/10), GuidoMukk (9/10), B3gins (9/10), Rohtla (9/10), Raul (8.5/10), Trash (8/10).

28. mai 2010

Üheksavägised

"Üheksavägised", Eesti 2010. Rež. Rein Maran.


Eesti loodusfilmi Suur Vana Mees on sedakorda pööranud oma objektiivi taimede poole. Täpsemalt ravimtaimede, aga eks ole suurel osal taimedest oskuslikul tarvitamisel mingeid raviomadusi. Millised need omadused igal üksikul juhul on, seda film ei selgita, vaid näitab lihtsalt taimi ning nende vahele pilvi ja paari mõtisklust ravimtaimedest üldiselt.

Tänu vaatlusobjektide staatilisusele on see rohkem kauneist makrovõtteist koosnev slaidšõu kui film. Aeglusele ja meditatiivsusele rõhub ka sügavmõtteline ugrimuusika. Filmi kogutoime on üheselt hüpnootiline - rahustav ja uinutav. Väga zen ja om värk. Vaid harva eksib kaadrisse mõni teemasse vähem puutuv mutukas või suurem olend.

Iga tutvustatava taime puhul näidatakse sissejuhatuseks selle nime. Mõne taime kordumine toob vältimatult meelde Monty Pythoni õppefilmi sellest, kuidas erinevaid puid suure vahemaa tagant ära tunda. "Üheksavägised" pakub samasugust õpetust ravimtaimede kohta, kuid nähtav on siin enamasti sellise suurendusastmega, et taime hilisem äratundmine selle põhjal on küsitav.

Pigem näib see kõik Derek Jarmani eksperimentaalsemate tööde laadis abstraktse iluna, mis tekitab soovi, et teksti oleks filmis veelgi vähem ja inimesi üldse mitte - siis saaks vaataja täies rahus mõlgutada mõtteid sellest, kas putuka õielt õiele lendamisest koosnev elu on lihtne. Ent praeguselgi kujul on "Üheksavägised" huvitav kogemus ja toimiv kunstiteos, just suurelt ekraanilt. Paraku paistab sel puhul jälle silma digiformaadi võimetus kujutatava detailiküllust kadudeta esitada.

Norida tahaks ainult abitu tiitrikujunduse kallal. Pisiasi, kuid riivab silma, eriti ülejäänu ilu taustal. Aga see häirib ilmselt väheseid.


"Üheksavägised" treiler ja kodukas. Arvamusi: Andres Laasik, EPL.

18. mai 2010

Halb politseinik: tegevuspaik New Orleans / The Bad Lieutenant: Port of Call - New Orleans

"The Bad Lieutenant: Port of Call - New Orleans", USA 2009. Rež. Werner Herzog.


Paha võmm tarbib kõike, mis latva hakkab ja ei löö ka seksiasjus risti ette. Viks poiss Nicolas Cage suudab päris toredasti mölakat mängida. Sellega üllatused ei piirdu - tükk aega tundub, et tegu on hariliku narkopõhise allakäigulooga. Probleemid kuhjuvad ootuspäraselt, vaid aeg-ajalt siit-sealt piiluvad reptiilid vihjavad, et siit võiks tulla midagi ebatüüpilist, mida iseärak Herzogilt ootaks. Pikapeale selgub aga, et Werneril pole plaanis ei stampides tammuda ega moraali lugeda. Kui siit sõnumit otsida, siis võiks see pigem olla ühel hetkel lausutav: crazy world. Vast mitte nii kosmiliselt jabur kui Herzogi "Wild Blue Yonderis", kuid luitunud vanaaegsest pildist hoolimata värskendav ja ootamatu vaatamine. Mis on seda üllatavam, et tegu on justkui uusversiooniga - nii pealkiri kui pahelise pollari kuju pärinevad Abel Ferrara samanimelisest filmist. Herzog ise väidab seejuures, et tal pole aimugi ei sellest, kes on Ferrara ega ühestki tema filmist. Mine võta kinni.



"The Bad Lieutenant" kodukas ja treiler. "Halb politseinik: tegevuspaik New Orleans" kinos. Arvamusi: IMDB (7/10), Rotten Tomatoes (7.2/10), Roger Ebert (10/10), Raul (7/10), GuidoMukk (5/10), Trash (3/10).

17. mai 2010

Robin Hood

"Robin Hood", USA 2010. Rež. Ridley Scott.


Tegijanimesid vaadates on selge, mida siit oodata: eks ikka gladiaator Maximuse ja kuninganna Elizabethi kohtumist. Ja pettuma ei pea, just seda - kuningakoda, kauneid daame ja vahvaid rüütleid, suurejoonelist kostüümidraamat ja ajaloolist eepikat - film pakubki. Sherwoodi röövlipealikust on tehtud vabadusvõitleja, ja eks lindprii ju mõnes mõttes vabadust kehastagi - omal röövlikombel umbes nagu Rummu Jüri. See, et Robini võitlusest on tehtud rahvuslik vabadussõda prantsuse vallutajate vastu, on rohkem filmiloojate väljamõeldis - oli ju enamus inglise aadelkonnast vähem kui poolteist sajandit pärast William Vallutajat prantsuskeelne ja -meelne ja Robini-lugude hea kuningas Richard Lõvisüda ise rääkis vaevu inglise keelt. Aga eks "Gladiaatori" stoori olnud kah fantaasia, lihtsalt hollivuudi prantsuse-vaen tundub väsitav Tahaks vahelduseks tahaks näha filmi, kus prantslased klobivad inglasi või jänkisid. Ridley, palun tee järgmine film Will Vallutajast. Aga see vist ei sobiks Scottile üldiselt armsa kangelasliku vabadusvõitluse temaatikaga.

Esimeses lauses mainitud filmidega kõrvutatuna: "Elizabethiga" võrreldes on siin ajaloolist vettpidavust vähevõitu, "Gladiaatoriga" võrreldes jääb jälle konflikt kuidagi nõrgaks - õilsal Robinil pole väärilist vastast ja film kannatab seetõttu pingepuuduse all. Howard Pyle'i raamatuga võrreldes on filmis vähem huumorit ja rohkem pateetikat, kuid omaette võetuna on Scott siiski teinud korraliku mõõga ja mantli loo, heade näitlejatega mastaapse ajaloohõngulise meelelahutuse, mis omas žanris paremini õnnestunud kui tema "Taevariik". Varem nähtud filmi-Robineist jääb see alla vast ainult John Cleese'i omale.



"Robin Hoodi" treiler ja kodukas. Film Solarises ja Plazas. Hinnanguid: IMDB (7.3/10), Rotten Tomatoes (5.4/10), Roger Ebert (5/10), Kaarel Kressa, EPL (suur jama, klassikaline popkornikino), Alar Niineväli, EE (põnev ja kaasahaarav), LiveForThis (7/10), GuidoMukk (7/10), Onu Kalver (6/10), Raul (6/10), Ninja Robot (5/10).

12. mai 2010

Valge pael / Das weisse Band - Eine deutsche Kindergeschichte

"Das weisse Band - Eine deutsche Kindergeschichte" / "The White Ribbon", Saksamaa-Austria-Prantsusmaa-Itaalia 2009. Rež. Michael Haneke.




“Kui ma püüan leida tabavat valemit Esimese maailmasõja eelse aja tarvis, kus ma üles kasvasin, tundub mulle, et olen kõige täpsem, kui ütlen: see oli turvatunde kuldne aeg”.

Nii meenutab Austria klassik Stefan Zweig autobiograafias “Eilne maailm”. Ta pole ainus. Meilgi on paljud, kes tsaariaega ihusilmaga näinud, seda ka vanast heast Eesti ajast etemaks kiitnud. Tõesti-tõesti, sajandi alguse Euroopas oli aastakümneid valitsenud rahu. Tehniline progress tõotas helget tulevikku, juba oli inimene õppinud lendama. Elu läks aina paremaks ja lõbusamaks.

Samal ajal paistsid vanad väärtused, hea kasvatus ja moraal, kõigutamatult püsivat. Sellest maalib oma romaanides pea sama idüllilise, vaid kergelt mõraneva suursuguse pildi teinegi austerlane – Joseph Roth.



Ilmasõja šokk
Järsku sai sulnis vaikelu otsa. Paks ja jumalakartlik ertshertsogi-härra Ferdinand löödi Sarajevos kasti ning puhkes enneolematult ulatuslik ja julm sõda, mis omakorda osutus vaid eelmänguks natsismile, kommunismile ja veelgi hullematele tapatalgutele. Kahekümnendast sajandist sai kõige verisem ja õudsem kogu inimkonna ajaloos

Kuidas see juhtuda sai? Kust see kõik tuli? Zweig ei leia ainsatki mõistlikku põhjust ega isegi mitte ajendit. Ta pakub ettevaatlikult jõu ja energia ülejääki. Et läks, nagu läks, just sellepärast, et kõik oli liiga hästi. Kas see saab piisav põhjus olla?



Samal 1942. aastal, mil euroopa kultuuri hukus veendunud Zweig endale Brasiilias käe külge pani, sündis Münchenis austerlanna pojana tulevane lavastaja Michael Haneke, kes vaatab nüüd, pärast verise sajandi lõppu, selle juuri teise nurga alt.

Ajaloo koledus
Hanekese kodumaa Austria oli natsiminevikuga samamoodi hädas nagu tänapäeva Ida-Euroopa kommunistlikuga. Austerlase Adolf Hitleri pärandina kihas ühiskond, võimustruktuurid kaasa arvatud, eksnatsidest just nagu meil endisist kommareist. Nagu meilgi peeti seal kenaks tooniks sellest mitte rääkida ja piinlikust ajaloost head nägu tehes mööda vaadata. See absurdne ja skisofreeniline olukord sai taustaks nii Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Elfriede Jelineki kui hiljem teda ekraniseerinud Hanekese loomingule.



Küllalt hilja, ligi viiekümneselt mängufilmilavastajana debüteerinud Haneke on oma filmides algusest peale tegelenud alateadvuse, vägivaldsuse, hirmu ja süü teemadega. Keskklassi ühiskonna klantsi ja turvalise fassaadi taga näeb ta kihavat hämarate saladuste ja võigaste tungide ussipesa. Just nagu veel üks austerlane – Sigmund Freud, kuid eriti pessimistlikus võtmes. Hanekese looming pole meelelahutuslik, vaid valus, mõtlemapanev materjal. Teda huvitab näivuse taga peituv psühholoogiline tõde, mida me endale enamasti tunnistada ei taha. Tema enda sõnul on film “kakskümmend neli valet sekundis, mis teenivad tõde või püüet tõde leida”.

Hanekese filmograafiale mõeldes hakkab peas laulma Nick Cave, et inimesed pole head. Kuigi lavastaja on väitnud, et talle inimesed meeldivad, kinnitab ta samas, et igaüks meist võib korda saata palju kurja, kui olud seda tingivad. Ja just seda näitavad ka tema filmid, millest enamasti kipub suhu jääma mõru maik.

Vaataja vägistamine
Haneke leiab, et iga film manipuleerib vaatajaga ja vägistab teda. Kindlasti kehtib see tema enda loomingu kohta, mis on enamasti provokatiivne ja vaatajale raske seedida. Seda mitte sellepärast, et seal perverssusi või vägivalda avalikult nauditaks ja meelelahutusena serveeritaks nagu tänapäeva kinos – sugugi mitte ainult õudusfilmides – sageli tehakse.



Haneke filmides on vägivald sama vastik ja eemaletõukav nagu eluski ja ta ei kipu seda ohjeldamatult eksponeerima. Vastuvõturaskused tekivad pigem sellest, et Haneke tabab inimlooma pimedamaid ajendeid kohutava täpsusega. Peegelpilt, mille ta vaataja ette asetab, on hirmuäratavalt usutav.

Nii näitas ta skandaalses filmis “Jõhkrad mängud” (“Funny Games”, 1997) ja selle hilisemas Ameerika uusversioonis visuaalmeedia ja vägivaldsuse seoseid moel, millega võrreldes ameeriklase Oliver Stone’i varem sama teemaga tegelenud, samuti skandaalne “Natural Born Killers” paistab süüdimatu paugutamise ja kritiseeritava vägivallakultuuri osana.



Ülalmainitud Austria nobelisti Elfriede Jelineki eesti keeleski ilmunud misantroopsel romaanil põhinev “Klaveriõpetaja” (“La Pianiste”, 2001) lahkas samasuguse põhjalikkusega seksuaalsust läbi sadomasohhistlike võimumängude. Ning “Varjatud” (“Caché”, 2005) uuris mälu ja süütunde seoseid, mis võivad iga hetk purustada väikekodanliku heaolu. Ükski must tegu ei jää varjule, teadjaid on alati rohkem kui üks. Peaaegu religioosne sõnum.

Varjatud tõed
Nüüd tuleks “Valge paela” kohta esmalt öelda, et karta pole vaja – õudusi, perversioone ega vägivalda ekraanil ei näe. Hanekesega korduvalt koostööd teinud Christian Bergeri kaameraga üles võetud mustvalge ajastupilt on väljapeetud, nauditav ja stiilne. Ajastu ja sündmuste koledad aspektid jäävad kaadri taha, tegelaste suhetesse ja vaatajate peadesse.



“Valge pael” võib olla üks kergemini vaadatavaid Haneke filme, kuigi pärikarva see vaatajat ei silita ning punasest puust midagi ette ei anna. Lavastaja ei paku lihtsaid vastuseid, vaid usaldab publiku intelligentsust. Ehk suurejoonelisemalt ja meisterlikumalt kui kunagi varem näitab ta kodanliku ja kirikliku moraali varjus vohavaid tumedaid kirgi, andes vihjamisi mõista, et nii need kui kõnealune moraal võivad ühtviisi olla ühiskondliku käärimise ja üleilmse verepulma põhjusteks.

Ning Haneke järgi on need hämarad instinktid ja teod üldinimlikud, omased mitte ainult täiskasvanuile, vaid ka lastele, sealhulgas põlvkonnale, kes kasvas kuldsel turvatunde ajal, sai täiskasvanuks pärast esimest suurt sõda ja asus ette valmistama järgmist.

Nagu kirjutas noor Karl Martin Sinijärv:

“Kui panna laps kappi
ja teda seal hoida
hakkavad riided kartma
laps on ju jube.”





Lugu ilmus ka maikuu KesKusis. 


"Weisse Band" treiler ja kodukas. Arvamusi: Roger Ebert (10/10), IMDB (8.1/10), Rotten Tomatoes (7.5/10), Areeni aasta filmid 2009 (4. koht), Margit Tõnson, EE (süütunde meistriklass), Helge (jäi kaugeks), Merleke (põhjalik, huvitav), FilmiMull (9/10), Ralf (9/10), Raul (9/10) LiveForThis (8/10), Spellbound (8/10), GuidoMukk (8/10).

Päikesest rammestunud 2 / Утомлённые солнцем 2: Предстояние

"Утомлённые солнцем 2: Предстояние" / "Burnt by the Sun 2", Venemaa-Saksamaa-Prantsusmaa 2010. Rež. Nikita Mihhalkov.


Venemaa küllap nimekaima lavastaja Mihhalkovi järg tema tuntuimale ja pärjatuimale teosele on suurejooneline panoraam venelastest teises ilmasõjas. Mihhalkovi poliitilisi vaateid arvestades kartsin siit sovetlikku või slavofiilset lauspropagandat, kuid seda see õnneks pole. Sakslasi on kujutatud küll üsna ühekülgselt, kuid siiski mitte ainult verejanuliste elajatena. Nõukogude väejuhatuse ja seltsimees Stalini isiklik sõjaline ebakompetentsus ja hoolimatus oma vägede inimkaotuste suhtes võib tänapäeva Venemaa kontekstis isegi värske teemakäsitus olla. Positiivseid väärtusi esindavad lihtsad vene inimesed, eriti lavastaja enda mängitud mužik, headusest ja mehisusest pakatav kolonel Kotov.

Teiseks tõstetakse kilbile õigeusk. Klassikaline vene värk, nagu Dostojevski, võta või jäta. Sisu poolest film stalinlikke kolmekümnendaid analüüsiva algteose tasemele ei küüni, jäädes hästi teostatud, mitmekülgseks, kohati leidlikke stseene ja kujundeid pakkuvaks, ent üldjoontes siiski tavalisepoolseks, veidi seebiooperlikuks draamaks, mis meenutab paljuski Mihhalkovi enda "Siberi habemeajajat". Et kolmetunnise mammutseansi jooksul igav ei hakanud, on siiski tubli saavutus. Lugu jääb muide pooleli, juba sügisel lisandub eeposele veel üks osa.


"Päikesest rammestunud 2" kodukas ja treiler (vene keeles, tõlketa). Film kinos. Arvamusi: IMDB (3.9/10), Sergei Stadnikov, EE (groteskne käkk), Andres Laasik, EPL (haarav ja emotsionaalne).

11. mai 2010

Aeg on siin

"Aeg on siin", Eesti 2010. Rež. Marje Jurtšenko.


Päikseline dokk nelja eesti lapse esimesest kooliaastast. Toredad mudilased, ilus film, kuigi võib-olla liigagi nunnu ja probleemivaba. Õnneks näeb lisaks etlemisele ja paraadkaadreile veidi ka jonnimist, täditsevaid õpetajaid ja vahvalt lapselikku targutamist. Meelde jäi ühe lapse ohe, et küll aeg lendab kiiresti. Küllap läheb see lugu eriti hästi peale naisvaatajaile, aga ajastudokumendina ei jookse ta kellelgi mööda külgi maha.


"Aeg on siin" kodukas ja treiler. Film Artises. Arvamusi: Andres Laasik, EPL (rahvuslik manifest, paneb kaasa elama), Kristiina Davidjants, PM (mänguliselt köitev), Raul Ranne, EE (hästi õnnestunud).

7. mai 2010

Elm Streeti luupainaja / A Nightmare on Elm Street

"A Nightmare on Elm Street", USA 2010. Rež. Samuel Bayer.


Wes Craveni klassikalise õuduka uusversioon on üsna originaalitruu ja pakub kohusetundlikult kõiki asjassepuutuvaid atribuute: kaabut, triibulist sviitrit, noakinnast, ehmatusi, napilt rõivastatud kiljuvaid teismelisi, kõhedat lastelaulu, tehasekeskkonda ja õudusunenägusid.

Paraku ei sisalda see suurt miskit uut, vähemalt mitte vaatajale, kes kunagi sama sarja algseist filmidest lugu on pidanud. Lugu on ju teada-tuntud ja pelk hirmunud noorte jälgimine läheb ruttu tüütuks, isegi kui nende indi-isikupära rõhutab Joy Divisioni särk. Heliribas see pealegi ei kajastu, too koosneb põhiliselt standardsest pingekruvimisest ja ehmatamisest. Ootaks fantaasiarikkaid unenäokeskkondi ja värvikaid košmaare, aga neid palju ei pakuta, veristatakse niisama rutiinselt. Vaid paar meeldejäävamat stseeni. Nägin vanu filme igiammu, aga mälufailidesse on tänini jäädvustunud märksa rohkem esiteks fantaasiat ja teiseks musta huumorit.

Varasemate filmide seksapiili ei mäleta, uus on selle kandi pealt igatahes viktoriaanlikult kombekas, kui kangelannade kerge garderoob välja arvata. Filmi nõrgim koht on aga peakangelane Freddy Krueger ise, kelle välimus on teisenenud vahvast perv-Aaviksoost tuimaks ja ilmetuks, isikupäratuks rahvaliitlaseks. Koletu irve on kadunud, selle asemele on tulnud nüri tõsimeelsus. Mitte ei saa aru, milleks ikoonilist kangelast oli vaja muutma hakata. Enam-vähem-käib-kah slasher-ajaviide, ei enamat.



"A Nightmare on Elm Street" treiler ja kodukas. "Elm Streeti luupainaja" Pärnu kinos Mai. Arvamusi: IMDB (5.8/10), Rotten Tomatoes (3.7/10), Roger Ebert (2/10), Raul (3/10).

Daddy Longlegs

"Daddy Longlegs" / "Go Get Some Rosemary", USA 2009. Rež. Ben Safdie, Joshua Safdie.


Muhe inimlik lugu lahutatud mehest, kes hoiab kahel nädalal aastas oma poegi. Film võitis mullu Ljubljanas filmikriitikute liidu auhinna. Väike sõltumatu lugu, mis läheb aeglaselt käima, nõudes pisut vaatajapoolset kannatust, kuid lõpuks tasub see end ära. Algupoole häiris tegelaste jänkilikkus - see, kuidas nad korrutavad vahetpidamata oh my god, incredible, allright ja okay.

Kui tegevus hoo sisse saab, selgub õnneks, et kellestki ei püüta jätta trafaretset positiivse kangelase või vabariikliku rollimudeli muljet. See annab asjale elulist jumet. Peategelane on omanäoline, vastuoluline tüüp mitmete puuduste ja veidrustega ja miski ei sega uskumast, et selline kuju võib tõepoolest olemas olla. Lapsed on tavapäraselt kenad, kuid nende härdale imetlemisele ka ei keskenduta. Tehakse paar päris toredat nalja. Loos on suuri loogikaauke, mis selle tõe pähe võtmist veidi takistavad, aga päris võimatuks siiski ei tee. Palju sel filmil üldistusvõimet on, on raske öelda, aga üsna huvitav ja sümpaatne asjake igatahes.



"Daddy Longlegs" treiler ja kodukas. Film Sõpruses. Arvamusi: IMDB (6.9/10), Raul (7.5/10).

4. mai 2010

Hullud / The Crazies

"The Crazies", USA 2010. Rež. Breck Eisner.


Splätterpõnevik väikelinnast, mille joogivette satub zombiviirus, on uusversioon horrorkino verstaposti "Elavate surnute öö" looja George A. Romero teosest ning igati viks ja viisakas oma žanri esindaja - mitte nüüd nii värske ja tormiline kui tänavuse Hõffii hitt "Mutandid", aga vähemalt samal tasemel kui "Dawn of the Dead", mis oli ju samuti uusversioon Romerost. Niisiis ameerika zombifilmi juurteotsing ja sellisena üsna väärikas judinameelelahutus, mis sisaldab piisavalt ehmatusi, märulit, ketšupit ja jõhkrust, et lasta publikul, eeskätt teismelisil noorukeil, oma alateadlikku agressiivsust välja elada ja tont teab mis nipiga kinno meelitatud tüdruksõbrale kaitsva ringutuse varjus käsi ümber õlgade panna. Filmi plusside hulka kuuluvad kena kaameratöö ja nauditav muusika. Kiduram lugu on üsna ilmetute ja silmapaistmatute tegelaskujudega, kuigi iseenesest tervitatav, et mitte just liiga soliidset eelarvet pole hakatud näitlejate peale raiskama. Ega selliseid filme näitekunsti pärast ei vaadata - näitlejate asemel ongi sellisel puhul mõistlik investeerida zombidesse, kopteritesse ja plahvatustesse, nagu siin on tehtud.


"The Crazies" kodukas ja treiler. Arvamusi: IMDB (7/10), Rotten Tomatoes (6.4/10), Roger Ebert (6.2/10), Alar Niineväli, EE (kui värske kevadtuul), Ninja Robot (6.6/10), Ruut (6/10), Onu Kalver (6/10), Trash (5/10), Cochrane (5/10), Xipe (4/10), Darius (4/10).

Kutsar koputab kolm korda

"Kutsar koputab kolm korda", Eesti 2010. Rež. Elo Selirand.


Värske eesti ülilühike täispikk või pikemat sorti lühifilm räägib keskealise naise muredest ja rõõmudest mitme nurga alt. Nii komöödia, suhtedraama kui fantaasia elemente sisaldav film esindab kenasti meie mängufilmi hetketaset. Ehk tehniliselt pole paha: kaameratöö ja montaaž viisakad, näitlejatööd arvestatavad, eriti peaosaline Marika Vaarik, kellele kirjutatud roll ei suutnud näitleja eeldusi ja karismat kaugeltki mitte täielikult ära kasutada. Nagu meie uuemas mängufilmis tihti, on nõrgemaks küljeks aga stsenaarium. Ega tea muidugi, kas mõistsin filmi õieti, sest lavastaja-stsenarist ise ütleb intervjuus otse, et naised saavad sellest paremini aru. Ettevaatusele manitseb ka autori kinnitus, et tegu on väga ausa ja elukogemusele toetuva looga. Pole ju ilus teise elukogemust ja ausust arvustada, eriti veel sihtgruppi kuulumata.

Sestap rõhutan, et esitan siin lihtsalt ühe meessoost filmihuvilise arvamuse filmist kui kunstitekstist: läbimõeldust ja -kirjutatust tundub olevat vähevõitu, lugu kipub stampidesse takerduma, ja seda kummalisel kombel mitte ainult kitšimaigulisis fantaasiais, vaid ka elulisusele pretendeerivais stseenides ja suhetes. Selirand leiab, et ümberkirjutamine lõhub algset lugu ja halvab võimaluse, et tuleks hea stsenaarium, aga ma miskipärast väga ei usu, et selline romantilise geeniuse ja jumaliku inspiratsiooni valem filmi puhul töötada saaks. Vaatajana tekib pigem tunne, et stsenaga pole viitsitud vaeva näha ja film on valmis vändatud ideekavandi põhjal, kus on hulk ideid, aga puudub töötav tervik.

Mitu suurt teemat korraga, vähe fookust. Armastusteema paistab rohkem motost ja juba viidatud Seliranna intervjuust kui filmist endast. Animeeritud stseenid on kahtlemata väga kenad, aga oleksid vast võinud olla sisuliselt rohkem põhjendatud. Postproduktsiooni poolelt häiris pealetükkiv, vaat et iga stseeni saatev muusika - tahaks rohkem hingamisruumi. Tegelaste lauluetteasted olid mu meelest ka kurjast, aga see on juba ilmselt maitseasi.

Tagatipuks ei saanud ma aru, mida filmi pealkiri tähendama peaks - kas viidet koputavale postiljonile? Aga aitab norimisest, tegu on siiski debüüdiga ning loomulik, et indu ja sügavusetaotlust on esialgu rohkem kui oskusi. Autoril ja talle selgelt südamelähedasel suhteteemal on potentsiaali, mille vilju vaataks edasipidigi. Pärast linastust küsisin naiste arvamusi ja need olid seinast seina. Mõnele meeldis väga ja läks hinge. Nii et kindlasti on filmil tänulik vaataja olemas.


"Kutsar koputab kolm korda" treiler. Elo Seliranna intervjuu Sirbis. Film Sõpruses. Arvamusi: Kadri Sundja, EE (palju emotsioone, vähe sidusust).

3. mai 2010

Hoia rätikust kinni, Tatjana / Pidä huivista kiinni, Tatjana

"Pidä huivista kiinni, Tatjana" / "Take Care of Your Scarf, Tatiana", Soome-Saksamaa 1994. Rež. Aki Kaurismäki.


Mustvalge teekonnafilm emaga elavast mehest, kes vihastab, kui kodus kohv otsa saab, paneb ema kappi kinni, võtab vana Volga ja asub semuga rännakule. Kapaga kõike kaurismäelikku: vuntse, viina, vana kooli rokenrolli ja vaikimist, eelkõige just vaikimist. Peategelasteks Kaurismäe soomlase arhetüübid, garjatšije finskije parni, kes ei saa sõna suust, välja arvatud mutrivõtmete teemal, neile vastukaaluks naiskangelased Klavdija (Kirsi Tykkyläinen) Venemaalt ja Tatjana (Kati Outinen) Eestist, kes pursivad toreda soome aktsendiga vene keelt.

Film on komöödia, kuid autorile omaselt üliaeglane ja vaoshoitud - tilka püksi just ei naera, aga aeg-ajalt saab muheleda. Nagu samuti lavastajale iseloomulik, on see peaaegu antifilm, mida iseloomustab eelkõige see, mis siin puudub: dialoog ja sündmused. Ei toimu peaaegu mitte midagi, kuigi teekond viib otsaga lausa Tallinna välja. Lugu on üsna sarnane Otar Iosseliani suurepärase "Esmaspäeva hommikuga" ("Lundi matin"), kuid tuleb tunnistada, et vanameistrite tuleproovis jääb grusiin siiski peale. Aki mõõtu asjatundjalt oleks justkui oodanud ka pädevamat viinajoomise kujutamist. Ole sa kui kõva joodik tahes, ega viina ei saa kulistada nagu vett. Või siiski?


Film Sõpruses. Arvamusi: IMDB (7.1/10).