7. mai 2010

Daddy Longlegs

"Daddy Longlegs" / "Go Get Some Rosemary", USA 2009. Rež. Ben Safdie, Joshua Safdie.


Muhe inimlik lugu lahutatud mehest, kes hoiab kahel nädalal aastas oma poegi. Film võitis mullu Ljubljanas filmikriitikute liidu auhinna. Väike sõltumatu lugu, mis läheb aeglaselt käima, nõudes pisut vaatajapoolset kannatust, kuid lõpuks tasub see end ära. Algupoole häiris tegelaste jänkilikkus - see, kuidas nad korrutavad vahetpidamata oh my god, incredible, allright ja okay.

Kui tegevus hoo sisse saab, selgub õnneks, et kellestki ei püüta jätta trafaretset positiivse kangelase või vabariikliku rollimudeli muljet. See annab asjale elulist jumet. Peategelane on omanäoline, vastuoluline tüüp mitmete puuduste ja veidrustega ja miski ei sega uskumast, et selline kuju võib tõepoolest olemas olla. Lapsed on tavapäraselt kenad, kuid nende härdale imetlemisele ka ei keskenduta. Tehakse paar päris toredat nalja. Loos on suuri loogikaauke, mis selle tõe pähe võtmist veidi takistavad, aga päris võimatuks siiski ei tee. Palju sel filmil üldistusvõimet on, on raske öelda, aga üsna huvitav ja sümpaatne asjake igatahes.



"Daddy Longlegs" treiler ja kodukas. Film Sõpruses. Arvamusi: IMDB (6.9/10), Raul (7.5/10).

2 kommentaari :

joonas ütles ...

Indi-inimestele pakub vast huvi tõik, et peaosalise lapsi mängivad Sonic Youthi kitarristi Lee Ranaldo pisipojad.

joonas ütles ...

Üsna huvitav analüüs filmi teema - ameerika perekonna kohta.