7. mai 2010

Elm Streeti luupainaja / A Nightmare on Elm Street

"A Nightmare on Elm Street", USA 2010. Rež. Samuel Bayer.


Wes Craveni klassikalise õuduka uusversioon on üsna originaalitruu ja pakub kohusetundlikult kõiki asjassepuutuvaid atribuute: kaabut, triibulist sviitrit, noakinnast, ehmatusi, napilt rõivastatud kiljuvaid teismelisi, kõhedat lastelaulu, tehasekeskkonda ja õudusunenägusid.

Paraku ei sisalda see suurt miskit uut, vähemalt mitte vaatajale, kes kunagi sama sarja algseist filmidest lugu on pidanud. Lugu on ju teada-tuntud ja pelk hirmunud noorte jälgimine läheb ruttu tüütuks, isegi kui nende indi-isikupära rõhutab Joy Divisioni särk. Heliribas see pealegi ei kajastu, too koosneb põhiliselt standardsest pingekruvimisest ja ehmatamisest. Ootaks fantaasiarikkaid unenäokeskkondi ja värvikaid košmaare, aga neid palju ei pakuta, veristatakse niisama rutiinselt. Vaid paar meeldejäävamat stseeni. Nägin vanu filme igiammu, aga mälufailidesse on tänini jäädvustunud märksa rohkem esiteks fantaasiat ja teiseks musta huumorit.

Varasemate filmide seksapiili ei mäleta, uus on selle kandi pealt igatahes viktoriaanlikult kombekas, kui kangelannade kerge garderoob välja arvata. Filmi nõrgim koht on aga peakangelane Freddy Krueger ise, kelle välimus on teisenenud vahvast perv-Aaviksoost tuimaks ja ilmetuks, isikupäratuks rahvaliitlaseks. Koletu irve on kadunud, selle asemele on tulnud nüri tõsimeelsus. Mitte ei saa aru, milleks ikoonilist kangelast oli vaja muutma hakata. Enam-vähem-käib-kah slasher-ajaviide, ei enamat.



"A Nightmare on Elm Street" treiler ja kodukas. "Elm Streeti luupainaja" Pärnu kinos Mai. Arvamusi: IMDB (5.8/10), Rotten Tomatoes (3.7/10), Roger Ebert (2/10), Raul (3/10).

Kommentaare ei ole :