4. mai 2010

Kutsar koputab kolm korda

"Kutsar koputab kolm korda", Eesti 2010. Rež. Elo Selirand.


Värske eesti ülilühike täispikk või pikemat sorti lühifilm räägib keskealise naise muredest ja rõõmudest mitme nurga alt. Nii komöödia, suhtedraama kui fantaasia elemente sisaldav film esindab kenasti meie mängufilmi hetketaset. Ehk tehniliselt pole paha: kaameratöö ja montaaž viisakad, näitlejatööd arvestatavad, eriti peaosaline Marika Vaarik, kellele kirjutatud roll ei suutnud näitleja eeldusi ja karismat kaugeltki mitte täielikult ära kasutada. Nagu meie uuemas mängufilmis tihti, on nõrgemaks küljeks aga stsenaarium. Ega tea muidugi, kas mõistsin filmi õieti, sest lavastaja-stsenarist ise ütleb intervjuus otse, et naised saavad sellest paremini aru. Ettevaatusele manitseb ka autori kinnitus, et tegu on väga ausa ja elukogemusele toetuva looga. Pole ju ilus teise elukogemust ja ausust arvustada, eriti veel sihtgruppi kuulumata.

Sestap rõhutan, et esitan siin lihtsalt ühe meessoost filmihuvilise arvamuse filmist kui kunstitekstist: läbimõeldust ja -kirjutatust tundub olevat vähevõitu, lugu kipub stampidesse takerduma, ja seda kummalisel kombel mitte ainult kitšimaigulisis fantaasiais, vaid ka elulisusele pretendeerivais stseenides ja suhetes. Selirand leiab, et ümberkirjutamine lõhub algset lugu ja halvab võimaluse, et tuleks hea stsenaarium, aga ma miskipärast väga ei usu, et selline romantilise geeniuse ja jumaliku inspiratsiooni valem filmi puhul töötada saaks. Vaatajana tekib pigem tunne, et stsenaga pole viitsitud vaeva näha ja film on valmis vändatud ideekavandi põhjal, kus on hulk ideid, aga puudub töötav tervik.

Mitu suurt teemat korraga, vähe fookust. Armastusteema paistab rohkem motost ja juba viidatud Seliranna intervjuust kui filmist endast. Animeeritud stseenid on kahtlemata väga kenad, aga oleksid vast võinud olla sisuliselt rohkem põhjendatud. Postproduktsiooni poolelt häiris pealetükkiv, vaat et iga stseeni saatev muusika - tahaks rohkem hingamisruumi. Tegelaste lauluetteasted olid mu meelest ka kurjast, aga see on juba ilmselt maitseasi.

Tagatipuks ei saanud ma aru, mida filmi pealkiri tähendama peaks - kas viidet koputavale postiljonile? Aga aitab norimisest, tegu on siiski debüüdiga ning loomulik, et indu ja sügavusetaotlust on esialgu rohkem kui oskusi. Autoril ja talle selgelt südamelähedasel suhteteemal on potentsiaali, mille vilju vaataks edasipidigi. Pärast linastust küsisin naiste arvamusi ja need olid seinast seina. Mõnele meeldis väga ja läks hinge. Nii et kindlasti on filmil tänulik vaataja olemas.


"Kutsar koputab kolm korda" treiler. Elo Seliranna intervjuu Sirbis. Film Sõpruses. Arvamusi: Kadri Sundja, EE (palju emotsioone, vähe sidusust).

Kommentaare ei ole :