28. mai 2010

Üheksavägised

"Üheksavägised", Eesti 2010. Rež. Rein Maran.


Eesti loodusfilmi Suur Vana Mees on sedakorda pööranud oma objektiivi taimede poole. Täpsemalt ravimtaimede, aga eks ole suurel osal taimedest oskuslikul tarvitamisel mingeid raviomadusi. Millised need omadused igal üksikul juhul on, seda film ei selgita, vaid näitab lihtsalt taimi ning nende vahele pilvi ja paari mõtisklust ravimtaimedest üldiselt.

Tänu vaatlusobjektide staatilisusele on see rohkem kauneist makrovõtteist koosnev slaidšõu kui film. Aeglusele ja meditatiivsusele rõhub ka sügavmõtteline ugrimuusika. Filmi kogutoime on üheselt hüpnootiline - rahustav ja uinutav. Väga zen ja om värk. Vaid harva eksib kaadrisse mõni teemasse vähem puutuv mutukas või suurem olend.

Iga tutvustatava taime puhul näidatakse sissejuhatuseks selle nime. Mõne taime kordumine toob vältimatult meelde Monty Pythoni õppefilmi sellest, kuidas erinevaid puid suure vahemaa tagant ära tunda. "Üheksavägised" pakub samasugust õpetust ravimtaimede kohta, kuid nähtav on siin enamasti sellise suurendusastmega, et taime hilisem äratundmine selle põhjal on küsitav.

Pigem näib see kõik Derek Jarmani eksperimentaalsemate tööde laadis abstraktse iluna, mis tekitab soovi, et teksti oleks filmis veelgi vähem ja inimesi üldse mitte - siis saaks vaataja täies rahus mõlgutada mõtteid sellest, kas putuka õielt õiele lendamisest koosnev elu on lihtne. Ent praeguselgi kujul on "Üheksavägised" huvitav kogemus ja toimiv kunstiteos, just suurelt ekraanilt. Paraku paistab sel puhul jälle silma digiformaadi võimetus kujutatava detailiküllust kadudeta esitada.

Norida tahaks ainult abitu tiitrikujunduse kallal. Pisiasi, kuid riivab silma, eriti ülejäänu ilu taustal. Aga see häirib ilmselt väheseid.


"Üheksavägised" treiler ja kodukas. Arvamusi: Andres Laasik, EPL.

1 kommentaar :

kairi ütles ...

Mul kasvab aias ka neid nn üheksavägiseid, ei teadnudki, et tegemist ravimtaimega. Päris huvitav oleks teada mis häda sihuke elukas ravib ning kuhu ta tuleks selleks pista hehe :)