12. mai 2010

Valge pael / Das weisse Band - Eine deutsche Kindergeschichte

"Das weisse Band - Eine deutsche Kindergeschichte" / "The White Ribbon", Saksamaa-Austria-Prantsusmaa-Itaalia 2009. Rež. Michael Haneke.




“Kui ma püüan leida tabavat valemit Esimese maailmasõja eelse aja tarvis, kus ma üles kasvasin, tundub mulle, et olen kõige täpsem, kui ütlen: see oli turvatunde kuldne aeg”.

Nii meenutab Austria klassik Stefan Zweig autobiograafias “Eilne maailm”. Ta pole ainus. Meilgi on paljud, kes tsaariaega ihusilmaga näinud, seda ka vanast heast Eesti ajast etemaks kiitnud. Tõesti-tõesti, sajandi alguse Euroopas oli aastakümneid valitsenud rahu. Tehniline progress tõotas helget tulevikku, juba oli inimene õppinud lendama. Elu läks aina paremaks ja lõbusamaks.

Samal ajal paistsid vanad väärtused, hea kasvatus ja moraal, kõigutamatult püsivat. Sellest maalib oma romaanides pea sama idüllilise, vaid kergelt mõraneva suursuguse pildi teinegi austerlane – Joseph Roth.



Ilmasõja šokk
Järsku sai sulnis vaikelu otsa. Paks ja jumalakartlik ertshertsogi-härra Ferdinand löödi Sarajevos kasti ning puhkes enneolematult ulatuslik ja julm sõda, mis omakorda osutus vaid eelmänguks natsismile, kommunismile ja veelgi hullematele tapatalgutele. Kahekümnendast sajandist sai kõige verisem ja õudsem kogu inimkonna ajaloos

Kuidas see juhtuda sai? Kust see kõik tuli? Zweig ei leia ainsatki mõistlikku põhjust ega isegi mitte ajendit. Ta pakub ettevaatlikult jõu ja energia ülejääki. Et läks, nagu läks, just sellepärast, et kõik oli liiga hästi. Kas see saab piisav põhjus olla?



Samal 1942. aastal, mil euroopa kultuuri hukus veendunud Zweig endale Brasiilias käe külge pani, sündis Münchenis austerlanna pojana tulevane lavastaja Michael Haneke, kes vaatab nüüd, pärast verise sajandi lõppu, selle juuri teise nurga alt.

Ajaloo koledus
Hanekese kodumaa Austria oli natsiminevikuga samamoodi hädas nagu tänapäeva Ida-Euroopa kommunistlikuga. Austerlase Adolf Hitleri pärandina kihas ühiskond, võimustruktuurid kaasa arvatud, eksnatsidest just nagu meil endisist kommareist. Nagu meilgi peeti seal kenaks tooniks sellest mitte rääkida ja piinlikust ajaloost head nägu tehes mööda vaadata. See absurdne ja skisofreeniline olukord sai taustaks nii Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Elfriede Jelineki kui hiljem teda ekraniseerinud Hanekese loomingule.



Küllalt hilja, ligi viiekümneselt mängufilmilavastajana debüteerinud Haneke on oma filmides algusest peale tegelenud alateadvuse, vägivaldsuse, hirmu ja süü teemadega. Keskklassi ühiskonna klantsi ja turvalise fassaadi taga näeb ta kihavat hämarate saladuste ja võigaste tungide ussipesa. Just nagu veel üks austerlane – Sigmund Freud, kuid eriti pessimistlikus võtmes. Hanekese looming pole meelelahutuslik, vaid valus, mõtlemapanev materjal. Teda huvitab näivuse taga peituv psühholoogiline tõde, mida me endale enamasti tunnistada ei taha. Tema enda sõnul on film “kakskümmend neli valet sekundis, mis teenivad tõde või püüet tõde leida”.

Hanekese filmograafiale mõeldes hakkab peas laulma Nick Cave, et inimesed pole head. Kuigi lavastaja on väitnud, et talle inimesed meeldivad, kinnitab ta samas, et igaüks meist võib korda saata palju kurja, kui olud seda tingivad. Ja just seda näitavad ka tema filmid, millest enamasti kipub suhu jääma mõru maik.

Vaataja vägistamine
Haneke leiab, et iga film manipuleerib vaatajaga ja vägistab teda. Kindlasti kehtib see tema enda loomingu kohta, mis on enamasti provokatiivne ja vaatajale raske seedida. Seda mitte sellepärast, et seal perverssusi või vägivalda avalikult nauditaks ja meelelahutusena serveeritaks nagu tänapäeva kinos – sugugi mitte ainult õudusfilmides – sageli tehakse.



Haneke filmides on vägivald sama vastik ja eemaletõukav nagu eluski ja ta ei kipu seda ohjeldamatult eksponeerima. Vastuvõturaskused tekivad pigem sellest, et Haneke tabab inimlooma pimedamaid ajendeid kohutava täpsusega. Peegelpilt, mille ta vaataja ette asetab, on hirmuäratavalt usutav.

Nii näitas ta skandaalses filmis “Jõhkrad mängud” (“Funny Games”, 1997) ja selle hilisemas Ameerika uusversioonis visuaalmeedia ja vägivaldsuse seoseid moel, millega võrreldes ameeriklase Oliver Stone’i varem sama teemaga tegelenud, samuti skandaalne “Natural Born Killers” paistab süüdimatu paugutamise ja kritiseeritava vägivallakultuuri osana.



Ülalmainitud Austria nobelisti Elfriede Jelineki eesti keeleski ilmunud misantroopsel romaanil põhinev “Klaveriõpetaja” (“La Pianiste”, 2001) lahkas samasuguse põhjalikkusega seksuaalsust läbi sadomasohhistlike võimumängude. Ning “Varjatud” (“Caché”, 2005) uuris mälu ja süütunde seoseid, mis võivad iga hetk purustada väikekodanliku heaolu. Ükski must tegu ei jää varjule, teadjaid on alati rohkem kui üks. Peaaegu religioosne sõnum.

Varjatud tõed
Nüüd tuleks “Valge paela” kohta esmalt öelda, et karta pole vaja – õudusi, perversioone ega vägivalda ekraanil ei näe. Hanekesega korduvalt koostööd teinud Christian Bergeri kaameraga üles võetud mustvalge ajastupilt on väljapeetud, nauditav ja stiilne. Ajastu ja sündmuste koledad aspektid jäävad kaadri taha, tegelaste suhetesse ja vaatajate peadesse.



“Valge pael” võib olla üks kergemini vaadatavaid Haneke filme, kuigi pärikarva see vaatajat ei silita ning punasest puust midagi ette ei anna. Lavastaja ei paku lihtsaid vastuseid, vaid usaldab publiku intelligentsust. Ehk suurejoonelisemalt ja meisterlikumalt kui kunagi varem näitab ta kodanliku ja kirikliku moraali varjus vohavaid tumedaid kirgi, andes vihjamisi mõista, et nii need kui kõnealune moraal võivad ühtviisi olla ühiskondliku käärimise ja üleilmse verepulma põhjusteks.

Ning Haneke järgi on need hämarad instinktid ja teod üldinimlikud, omased mitte ainult täiskasvanuile, vaid ka lastele, sealhulgas põlvkonnale, kes kasvas kuldsel turvatunde ajal, sai täiskasvanuks pärast esimest suurt sõda ja asus ette valmistama järgmist.

Nagu kirjutas noor Karl Martin Sinijärv:

“Kui panna laps kappi
ja teda seal hoida
hakkavad riided kartma
laps on ju jube.”





Lugu ilmus ka maikuu KesKusis. 


"Weisse Band" treiler ja kodukas. Arvamusi: Roger Ebert (10/10), IMDB (8.1/10), Rotten Tomatoes (7.5/10), Areeni aasta filmid 2009 (4. koht), Margit Tõnson, EE (süütunde meistriklass), Helge (jäi kaugeks), Merleke (põhjalik, huvitav), FilmiMull (9/10), Ralf (9/10), Raul (9/10) LiveForThis (8/10), Spellbound (8/10), GuidoMukk (8/10).

Kommentaare ei ole :