22. juuni 2010

A-Rühm / The A-Team

"The A-Team", USA 2010. Rež. Joe Carnahan.


Alustame sünopsisega. Põmm! Trahh! Tat-ta-ta-tat! Piuu! Bäng! Kiai! Vroom! Kaboom! Sünopise lõpp. "A-Rühm" on film, mille sisu kattub täielikult vormiga ja mõlemad on kokku võetavad sõnaga märul. Natuke tehakse plahvatuste, tulistamise ja tagaajamise kõrval ka nalja, aga enamasti ikka selles vaimus, et auto sõidab läbi seina tuppa.

Tänu soliidsele eelarvele on tulemus nagu mõni Brosnaniga Bondi-lugu, kasvõi "Die Another Day" (meil tuntud ka veidra pealkirja all "Surra veel üks päev") - või mis tahes muu high-end superagendi-eepos, kavõi "Tomb Raider" või "Mission: Impossible". Nagu sedasorti filmid sageli, on "A-Tiim" kogu paugutamise, madina ja mehise laibaloendi juures suhteliselt vägivallatu (ilus sõna, eks). Verd peaaegu ei näe. Kuulid lendavad, pahad surevad ja neist ei jää mitte miskit järele, nagu ütleb laulusalm. Äärmisel juhul terve puhas surnukeha, aga enamasti jääb seegi kaadrist välja.

Tavaliselt peetakse sellist asja vägivallakultuuriks, vägivalla esitamiseks meelelahutusena, mida taunib näiteks Michael Haneke. Mõnes mõttes on Hanekesel ja teistel selle kultuuri kriitikutel õigus - tegelikult pole vägivald kuigi lõbus; teisest küljest aga pole fantastiline vägivald ilmselt väljamõeldud tegelaste poolt ja vastu ju kuidagi tegelik, mistõttu peetaksegi näiteks multifilmivägivalda lõbusaks. Samuti ei oska ma midagi eriti ohtlikku näha absurdset klohmimist ja kõmmutamist täis mängufilmis, mis ei püüagi realistlik olla. Vaataja teab ju, et ükski loom ega näitleja kannatada ei saa. Sellist vägivalda võiks nimetada ka vägivallatuks ja vaevalt küll, et selles oleks mingit ohtu isegi lastele, vähemalt alates keskmisest koolieast.

Ning kas asjade õhkulaskmises on üldse midagi vägivaldset? Kas ludiitlus on ikka vägivald? Vaevalt et isegi Haneke söandaks väita, nagu poleks kinolinal plahvatav kopter vägev vaatepilt. Teinekord on tore kõige originaalse, kunstilise ja sügavmõttelise vahele ka taolist ajaviidet näha. "A-Rühm" pakub seda mu meelest ühtlasemas ja nauditavamas kvaliteedis kui näiteks "Raudmees 2".



"The A-Team": kodukas ja treiler. "A-Rühm" Solarises ja Plazas. Arvamusi: IMDB (7.6/10), Rotten Tomatoes (47%), Roger Ebert (3/8), oTta (soovitan), Sven (väga lahe), Anni (siiiitaks äge), saarekaru (mega!!!), Onu Kalver (8/10), Xipe (7/10), FilmiMull (3/10).

21. juuni 2010

Maradona by Kusturica

"Maradona by Kusturica", Hispaania-Prantsusmaa 2008. Rež. Emir Kusturica.


"Jalgpalli vaatavad kõik," kirjutati hiljuti lehes. "Jalgpall pakub naistele sama palju kui meestele". Jutt ja jalad all - ei vaata kõik ja sama hästi võiks väita, et jalgpall pakub meestele sama vähe kui naistele. Enamuse naisi ja mehi, keda tunnen, jätab see mäng külmaks ning mu enda vutihuvi jäi samuti lapsepõlve; täisealiste fännide mõistmisega olen raskustes. Parem kui seks? Ehk täpsustate, milline? Khm, nojah, jäägu see. Aga filmid, erinevalt jalgpallist, lähevad mulle siiani korda. Nick Hornby debüütromaani järgi vändatud "Fever Pitchi" vaadates sain jalkamaaniast peaaegu et aru. Ning Diego Maradona nimi on isegi mulle tuttav; tean, et ta on kunagi omal alal tipptegija olnud - nagu Kusturicagi, kes on nüüd temast vändanud paljude amatöörlike joontega doki, mis kubiseb küsitavustest ja vigadest, millega tavaliselt lähevad alt algajad filmiloojad. Puhastverd fännifilmina esitab "Maradona" pehmelt öeldes kallutatud infot. Faktidele Kusturica suurt tähelepanu ei pööra, oma iidoli karjääri hämaramaid episoode puudutab vaid möödaminnes või libiseb neist lihtsalt üle.

Näiteks vutitähe ligi pool elu, enam kui kaks aastakümmet kestnud, vaat et letaalse üledoosiga päädinud kokaiinisõltuvust käsitleb Emir äärmiselt delikaatselt, küll aga ei väsi ta lõpmatuseni Sex Pistolsi saatel esitlemast Mehhiko '86 legendaarset võitu Inglismaa üle kui Argentiina revanšši hiljuti kaotatud Falklandi sõja eest, jättes targu rõhutamata, et mängu saatuse otsustas õigupoolest reeglitevastane käega löödud värav. Lisaks tükib Kusturica ise pidevalt kaadrisse, räägib endast, pikib vahele lõike oma mängufilmidest ja avaldab üsna küsitavaid isiklikke arvamusi. Lool puudub selge struktuur, montaaž tundub juhuslik, pikalt-laialt näidatakse nii väheolulisi detaile - näiteks kõikvõimalikku karaoket - kui ka täiesti asjassepuutumatuid kaadreid nagu tango või lavastaja õllejoomine Buenos Aireses.

Ometi film töötab, jättes adekvaatselt ladina-ameerikaliku mulje: kaootiline, kuid temperamentne ja elurõõmus. Väärt vaatamine ka vähese jalkahuvi korral. Quod licet Bowie, non licet Bon Jovi, nagu öeldakse.




"Maradona by Kusturica" treiler. Film kinos. Hinnanguid: IMDB (6.3/10), Darius (7/10), Mukk (5/10), Marko Tiidelepp, lastekas (meistriteos).

19. juuni 2010

Mehed ujumistrikoodes / Allt flyter

"Allt flyter" / "The Swimsuit Issue", Rootsi 2008. Rež. Måns Herngren.


Kamp tavalisi heteromehi satub algul naljaviluks, hiljem tõemeeli tegelema kujundujumisega. Et Rootsis rohkem mees-kujundujujaid pole, avaneb neil väljavaade rahvuskoondisena olümpiale minna. Selline tüüpiline jamaika bobitiimi lugu niisiis.

Skandinaavlased on sümpaatsed inimesed, meikäläiset, nagu Matti ütleb, neid on ikka rõõm näha. Paraku vajub hoogsalt ja lõbusalt alanud film peagi ära ja jääbki vinduma. Pinge puudub, pole lugu edasi viivat konflikti, kui mingi probleem tekibki, lahendatakse see nii kähku, nagu oleks film mõeldud hinge vaakuvaile hüpertoonilistele raukadele, kes mingil juhul erutuda ei tohi. Viimase PÖFFi vitamiinilaksu programmis oli teinegi sisult sarnane spordi-autsaiderite lugu - "Machan". Tolle, märksa elusama ja lustakama filmiga võrreldes mõjub "Mehed ujumistrikoodes" pigem unerohulaksuna.



PS. Samal teemal on tehtud ka hoopis lõbusam dokk "Mehed, kes ujuvad".



"Allt flyter" treiler. "Mehed ujumistrikoodes" kinos. Arvamusi: IMDB (5.6/10), Karol Sepik, Delfi (talve-väsinutele kohustuslik), Andres Laasik, EPL (usutav, muhe), Donald Tomberg, Sirp (igati muhe komöödia).

Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides

"Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides", Eesti 2010. Rež. Marianne Kõrver.


Huvitav dokk huvitavast inimesest ja tema loomingust, näitab helilooja tööd ideest ja partituurist proovide ja kontserdijärgse aplausini välja. Tausta avavad kaadrid Hiiumaa loodusest ning Erkki-Sven Tüüri enda ja veel mitme toreda tegelase, näiteks Tõnu Õnnepalu ja Riho Sibula mõtted ja meenutused.

Mul pole aimugi, mis on solfedžo või kontrapunkt, aga film andis tunde, nagu suudaksin Tüüri mitte kõige lihtsama muusikaga nüüd veidi paremini suhestuda. Nagu saaksin pisut rohkem aru. Meeldiv tunne. Ühtlasi ärkas mus uus huvi Tüüri isiku ja loomingu, aga ka tema noorepõlvebändi In Spe kristlikkuse vastu, mida Sibul möödaminnes mainib.

Dokk, mis suudab nii infot jagada, arusaamist avardada kui jätkuvat huvi tekitada, on tugev dokk. Ja neilegi, kes noodikirja niigi soravalt loevad, duši all dodekafoonilist vilet löövad ja Tüüri vektoriaalse komponeerimise printsiipe mõistavad, peaks olema nauditav filmi tegelaste jutt ja olek, mis on enamasti haruldaselt avatud ja loomulik, nagu kaamerat polekski. Nagu näeks nende tegemisi ühel hetkel salaja pealt ja järgmisel vestleks nendega vahetult. Tegu on küll artistidega, aga kindlasti on asi ka filmitegijate oskuses õiget õhkkonda luua.

Montaažki on mõnus, mu lemmikhetkedeks olid pikad välja lõikamata pausid Tüüri jutus, millest on näha, kuidas helilooja järele mõtleb ja pingutab sobivaid sõnu otsida, et viimaks nentida: "Olen sellest, mida öelda tahan, nii lõpmatult kaugel, et see lihtsalt paneb mu suu kinni."

Tore film. Paluks nüüd samaväärset ka Pärdist.



"Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides": treiler, teine ja tükk kolmandatki. Tüür ETVs: Illusioon, Wallenberg kulisside taga. Arvamusi filmist: EE (korralik, südamega tehtud portree), Margit Tõnson, EE (meisterlik).

18. juuni 2010

Surikaadid / The Meerkats

"The Meerkats", Inglismaa 2008. Rež. James Honeyborne.


BBC loodusdokki Lõuna-Aafrikas Kalahari poolkõrbes elavaist kärpkaslastest turundatakse kui nunnumeetri testimiseks mõeldud toodet. Sünopsis lubab "Pingviinide marsi" stiilis draamat, plakat lisab, et "nii väikseid kangelasi tuleb vaadata suurelt ekraanilt". Nagu ikka, tasub reklaami uskumisega ettevaatlik olla. Surikaadid on väga muheda olemisega loomakesed, seda küll, aga muuga on nagu on.

"Pingviinide marss" ise polnud mu meelest dokumentaalina suurem asi, sest suurepäraste looduskaadrite saatel pakuti seal sisulise teabe asemel pateetilist tundlemist ja loomade inimlikustamist. Paraku oli film äärmiselt edukas, sai Oscari ja selle kiiluvees vorbitakse nüüd imalaid muinaslugusid nagu "Ookeanimaailm" - screensaver-ilulemisi, millest looduse kohta midagi teada ei saa.

Õnneks pole vana hea BBC "Surikaatides" päris seda teed läinud. Kohustuslik perekeskne lugu on olemas, aga sellega peetakse piiri, lausjaburaks ei minda, ja ühtlasi söödetakse vaatajale tasapisi ette baasinfo käsitletavate loomade kohta. Toda võiks muidugi rohkem olla ja niinimetatud draamat vähem, aga eks teadmishimuline või teema kohta ise edasi lugeda. Nii et sisult küllalt asjalik ja tasakaalus värk, pildi poolest aga mõistagi hiilgav, parimas BBC kvaliteedis.

Nii mõnedki kaadrid, näiteks urgudes toimuvast tegevusest, pole küll ilmselt vabas looduses loomade jälgimise teel saadud, aga muljetavaldavad on nad kõik. Lisaks igasugu elukaile jäävad meelde pilvede ja tähtede kiirendatud liikumised. Kahjuks kohitsetakse seda ilu meil kinos kõvasti, näidates filmi DVDlt, mis on ülekohus nii filmi kui publiku suhtes. Isegi teleka jaoks juba aeguma kippuva resolutsiooni hägusus lausa karjub suurel ekraanil silma. Isegi juutuubis on see film parema kvaliteediga (720p HD).

Teine karuteene on "Meerkatsile" tehtud lonakava tõlkega. Vaid üks näide: ground squirrel pole mitte maaorav, nagu subtiitreis kirjas, vaid suslik või vöötorav. Kahju, see film väärinuks paremat kohtlemist.


"The Meerkats" treiler. Film tervikuna juutuuubis. "Surikaadid - kõrbe väikesed valvurid" kinos. Arvamusi: IMDB (7/10), Raul (8/10).

16. juuni 2010

Maadleja / The Wrestler

"The Wrestler", USA-Prantsusmaa 2008. Rež. Darren Aronofsky.


Mida teha, kui elu tugisambad hakkavad murenema, kui oled liiga vana rokenrolliks, aga liiga noor, et surra, kui tulevad kurjad päevad ja jõuavad kätte aastad, mille kohta sa ütled: "Need ei meeldi mulle!" Filmikunst ja popkultuur õpetavad kooris, et starost ne radost. Tee ruttu ja ela, võibolla enam homset su silmad ei näe. It's better to burn out than to fade away.

Ehk tõesti, aga tegelikult panevad ikkagi vähesed kahekümne seitsmeselt või kolmekümne kolmeselt kahvli nurka - enamus hoiab oma elunatukesest kümne küünega kinni, kuni vähegi jaksab. See aga tähendab, et käid küll oma südame teedel ja silmavaate järgi, aga kord saabub päev, mil sind viiakse selle kõige pärast kohtusse.



Filmi peategelasele jõuab kohtupäev kätte tervisehädade kujul, mis ei lase tal enam tegeleda oma sportlik-meelelahutusliku ametiga. Siiani on nimelt kogu ta elu ainus sisu ja mõte olnud ogar balleti ja maadluse hübriid nimega proffesional wrestling, mille võlu täielikuks adumiseks peab vist olema ameeriklane. Suht ruttu selgub, et vanas eas elule uut sihti leida ja unarusse jäetud suhteid üles soojendada pole kerge. Moraal siis midagi sellist, et ära hoia kõiki mune ühes korvis ja mõtle ikka vahel ligimeste peale ka - või teisest küljest, kui oled eluaeg nürilt ühte rida ajanud, siis tee seda lõpuni. Lihtsavõitu. Aronofsky kui lavastaja ja Rourke kui näitleja kuuluvad mu lemmikute hulka, aga midagi jääks siin justkui vajaka.

Võibolla on asi selles, et vanadus pole 1969 sündinud Aronofsky jaoks veel piisavalt isiklikult läbi elatud asi, et selle kohta midagi väga sisukat öelda. Või siis selles, et üldise noorusekultuse ja vananemispelguse taustal kõlavad sisukamalt pigem üksikud vastuhääled nagu "Pranzo di Ferragosto" või Mark E Smith. Pealegi on küpses eas eluga arvepidamise teemal tehtud märksa tõhusamaid filme nagu Alexander Payne'i "About Schmidt" või Wim Wendersi "Don't Come Knocking".

See ei tähenda, et "Wrestlerit" ei tasu vaadata. Rourke teeb hiilgava rolli ja film suudab wrestlingu kui ala kogu selle jaburuses vaat et huvitavaks muuta. Aronofsky ihuhelilooja Clint Manselli muusika on vägev nagu alati: üks lihtne motiiv ja piisab. Lisaks originaalsus- ja stiilipunktid arhailise karvametalli väljakaevamise eest. Rourke'i tegelane ütleb filmis midagi sellist, et 80ndad oli muusikas tore, eluterve periood, kuni tuli Cobain oma vingumisega ja rikkus kõik ära. Balls to the wall, man!




"The Wrestler": kodukas ja treiler. Arvamusi: IMDB (8.2/10), Rotten Tomatoes (8.3/10), Roger Ebert (8/8), Areeni aasta film 2008 (5. koht), Bruno (10/10), Danzumees (5/5), Lizzahy (10/10), Ninja Robot (10/10), LiveForThis (9.5/10), OV (9/10), Forza (9/10), Raul (9/10), Xipe (8.5/10), Mukk (8/10), FilmiMull (7/10), Trash (6/10), Tom (5/10), Libahundu (ei jää rahule), Tuhk (vajusin unne).

The Runaways

"The Runaways", USA 2010. Rež. Floria Sigismondi.


Popmuusikute saatuste ühehülbalisus teeb neist mängufilmi jaoks tänamatu teema - aina üks vaevaline edu saavutamine ja selle kiire mahamängimine. Staaride elulood kipuvad olema klišee, kus põnevust ja draamat leidub eelkõige siis, kui mõni täheke on noorelt looja karja läinud. Muidugi on ka artiste, kelle edu püsib aastakümneid, aga sellest on veel vähem põnevat filmi loota.

Seetõttu pakub muusikaline biopic harva muud elamust peale vanade lööklugude meenutamise, milleks õigupoolest pole filmi vajagi - lihtsalt plaadikuulamine on ju etem kui jälgida, kuidas keegi püüab ekraanil abitult matkida kellegi teise karismat, milleni ta õieti ei küündi, sest näitlejaametiks vajalik sisemine sära on hoopis teisest puust kui rokkstaari oma. Nõnda jätavadki mind külmaks nii Stone'i "Doors", Coxi "Sid & Nancy", Mangoldi "Walk the Line", Corbijni "Control" kui McBride'i "Great Balls of Fire".



Kuidas muusikavideote lavastaja Sigismondi mängufilmidebüüt "Runaways" sel taustal tundub? Ütleme, et käib kah. Õpikunäide kindla käega tehtud rokkbiograafiast, mis ei jää mainituile alla - kuid pole ka põrmugi köitvam, pigem vastupidi, sest The Runaways polnud kuigi silmapaistev bänd ei oma muusika ega käekäigu poolest. Tulid osava mänedžeri taktikepi all kokku, saavutasid mõõdukat edu, tutvusid droogidega, läksid peagi laiali. Kõik.

Esimene ainult tüdrukuist koosnev rokkbänd? Mis siis? Asi polnud ju feministlikus manifestis. See oli pigem siiski tsirkus, küüniline exploitation-projekt, mis müüs standard-rokenrolli pseudo-mässulises seksikastmes, vaevulegaalsete teismeliste piigade abil - umbes sama leidlik meeleahutusäri produkt kui näiteks Vanilla Ninja.

Paljud naised tegid oluliselt tuumakamat rokki nii enne Runawaysi kui samal ajal, seitsmekümnendate keskpaiku. Grace Slickile, Siouxsie Sioux'le või Patti Smithile pole ei Joan Jettil ega ühelgi teisel Runawaysi liikmel palju vastu panna. Tüdrukud rokkisid tublisti, aga ega neil midagi öelda polnud, sõnumid olid päris abitud. Jetti hilisem lipulaul "I love rock'n'roll" on kaver. No ei ole kuigi huvitav bänd või paeluvad isiksused, ega saa selleks ka narkomaania ega lesbisuhete läbi.

Filmi kiituseks siiski niipalju, et kuna mul polnud Runawaysi liikmeist enne mingit pilti silme ees, jätsid näitlejapreilid hea mulje, eriti Kristen Stewart. Heliriba on ka tugev, palju lustakat seitsmekümnendate traadimussi alates Gary Glitterist ja Bowiest ning lõpetades Pistolsi ning Stoogesiga.




PS. Et pop-biograafiaid mitte ainult maha teha, siis vastukaaluks kordan taas kahte head näidet, mida kõrgelt hindan: Winterbottomi "24 Hour Party People" ning Haynesi "I'm Not there". Esimest, kuna see pole järjekordne pateetiline ühe artisti tähelend, vaid komöödia, kimp anekdoote paljudest. Teine aga tänu fiktsionaalsele, mängulisele lähenemisele Dylani elule.


"The Runaways" kodukas ja treiler. Film Pärnu kinos Mai. Arvamusi: IMDB (7.1/10), Rotten Tomatoes (6.1/10), Roger Ebert (7.5/10), Omasmullis (7/10), Raul (6.5/10), Stella (võimas, soovitan absoluutselt kõigile), Marilin (rõvekas suht), Marru (hea üllatus), Carry (suurepärane).

14. juuni 2010

Paksud / Gordos

"Gordos", Hispaania 2009. Rež. Daniel Sánchez Arévalo.


Südamlik nimeste film, teeb tuju heaks. Ohtralt huvitavaid, ebastandardseid, temperamentseid tegelasi: volüümikas kaunitar, kelle mureks on peiu sügav usk, mis keelab abielueelse seksi; kerekas noore Dustin Hoffmanni nägu homo; paksude pere, kus üks laps on peenike. Palju kaaluprobleeme ja lohutussöömist, aga film ei keskendu kaalujälgimisele, vaid suhetele, eelkõige seksuaalsuhetele, mis on kohati naljakad, ent mitte nagu hollivuudlik McJant, mis kaaluteema puhul ehk esimesena meelde tuleb, vaid ootamatul ja leidlikul kombel. Ning kohati on need suhted ka nukrad, vaat et traagilised.

Kurbnaljakas suhtelabürint ja inimlik puudutus ongi ju Ibeeria kino tugevad küljed - võtame või sama Arévalo debüüdi "TumeSininePeaaeguMust" ("Azuloscurocasinegro") või Ramón Salazari “Kivid” ("Piedras"). Viimasel ajal meie kinodes linastunust meenutab "Paksud" oma sümpaatsete, keskealiste, tavapärasest ekraani-ilu kaanonist kaugel seisvate tegelaste ja inimsõbraliku huumoriga aga hoopis vanema Kaurismäe “Hargneva armastuse maja”. Eks ole temagi mõnes mõttes lõunamaalane. ¡Olé!



"Gordos": treiler ja kodukas. "Paksud" Pärnu kinos Mai. Arvamusi: IMDB (6.8/10), Samantha (soovitan).

12. juuni 2010

The Long Good Friday

"The Long Good Friday", Inglismaa 1980. Rež. John Mackenzie.


Väljapeetud krimioopus organiseeritud kuritegevuses ette tulevaist raskustest ja sellest, mis juhtub, kui keegi jõuab selles äris nii kaugele, et tundub, nagu oleks kõik kontrolli all. Tühjagi. Eks sama lugu kipu vist mujalgi ette tulema - vaevalt jõuad hõisata, et oled maailma kuningas, kui Titanic hakkab põhja minema. "Good Friday" on väga korralikult välja peetud asi, norida pole millegi kallal. Sarnaseid lugusid on paljudes filmides korduvalt läbi mängitud, aga antud juhul on teostus nii tugev, et kannatab vabalt võrrelda nii Coppola kui Scorsese maffiaeepostega. Stiilne pilt, huvitav areng ja löövad kujundid. Tore on Bob Hoskinsi mängitava napsulembese, kuid kõva käega allilmakunni sundimatult lopsakas kõnepruuk. Tema rahvuslikust uhkusest kantud kiidukõnes Inglismaale on jäljendamatult britilikku huumorit ja irooniat. Hea film.

(Eesti pealkirjaga "Pikk hea reede" on veidi võssa pandud: Good Friday on siiski Suur Reede, ning see, et jutt on ülestõusmispühadest, on filmis oluline.)


"The Long Good Friday" treiler. Film tervikuna juutuubis. Making of dokk (2006) juutuubis. "Pikk hea reede" kinos (L12.06 ja P13.06). Briti gängsterifilmide nädal. Arvamusi: IMDB (7.8/10), Rotten Tomatoes (7.8/10), Roger Ebert (10/10).

Sügissonaat / Höstsonaten

"Höstsonaten" / "Autumn Sonata", Rootsi 1978. Rež. Ingmar Bergman.


"Sügissonaati" peetakse üheks ühe kõigi aegade suurima režissööri Bergmani tippteoseks, mõistagi teenitult. Ema ja tütre keeruliste suhteid uurides vaeb rootsi klassik siin süvitsi huvitavaid ja üldinimlikult olulisi küsimusi, vanemate ja laste hirme, ihasid ja valikuid eneseteostuse ja teiste teenimise, kunsti ja elu, loomingu ja läheduse vahel. Suurepärane teos Bergmani stsenaariumist alates ning kollastes toonides visuaali ja näitlejatöödega lõpetades.

Oluline on ka muusika, eelkõige Chopini prelüüd nr 2, op 28 A-minooris, mille mängis filmi jaoks sisse lavastaja ekskaasa, eestlanna Käbi Laretei. Lugu on väikesemõõtmeline, hõlpsasti ka lavale mahtuv, ja seda on meilgi korduvalt teatris esitatud. Hiljutises Draamateatri lavastuses oli klaverikunstnikust ema osas Ülle Kaljuste, kes sarnaneb filmis sama rolli täitva Ingrid Bergmaniga mõne nurga alt nagu kaks tilka... aastakäiguveini. Paljuski tänu näitlejaile töötab kammerlik lugu ka ekraanil võimsalt. Ingrid Bergman, kes perekonnanimest hoolimata pole lavastaja sugulane, teeb tugeva rolli, kuid Liv Ullmann, eraelus lavastaja lapse ema, on oma haavatavuses lausa imetlusväärne. (Kas see vaid tundus mulle või ongi Liv pisut kõõrdsilmne? Väga omapärane pilk igatahes, sobib osaga ideaalselt.)

Heade rollide sünni eelduseks on hea tekst, ja tekstist on tunda, et kuuekümnele liginev Bergman räägib siin teemadest, mida põhjalikult tunneb. Kokku oli Bergman abielus viis korda ja sigitas üheksa last. Jah, vägev tekst ja vägev film, millega tasub igaühel tutvust teha - mitte mingi saepurukuiv koolipingi-klassika, tüütu kohustuslik kirjandus, vaid inimlik, puudutav, meisterlik, üle aegade kestev kino, mis pole oma mõju aastakümnete jooksul kaotanud, vaid väärib vaatamist ja üle vaatamist nii praegu kui tulevikus.

Hoiataks vaid, et oma tõsiduse ja teemade poolest sobib "Sonaat" vast rohkem täiskasvanud filmihuvilisele ning võib liig noorele publikule üle jõu käia. Igale eale sobiva sissejuhatusena Bergmani juurde tasuks vaadata pigem "Fannyt ja Alexandrit".



"Sügissonaadi" treiler. Arvamusi: IMDB (8.1/10), Rotten Tomatoes (8/10).

11. juuni 2010

Hübriid / Splice

"Splice", Kanada-Prantsusmaa 2009. Rež. Vincenzo Natali.


Kunagi võimsalt omanäolise klaustrofoobilise ulmeka "Kuup" lavastanud kanadalane Natali on taas maha saanud originaalse ulmelooga, teemaks sedakorda geenitehnoloogia äärmised võimalused. Geenide põimimine ehk splicing tähendab DNA manipuleerimist molekulaartasandil, näiteks geenide liitmist.

"Splice" näitab, mida võiks saavutada, kombineerides inimese geenimaterjali erinevate loomade omaga. Selline kaasaaegne Frankenstein-lugu niisiis - puhastverd žanrikino, heas mõttes B-film, millest liiga usutavaid karaktereid ega inimsuhteid oodata ei maksa. Adrien Brody ja Sarah Polley on tugevad näitlejad, keda on ikka tore kohata, aga kuigi palju neil siin mängida pole. Filmi tõeline peategelane on hoopis katsete tulemusel tekkiv imeloom, kes jätab realistliku mulje alates animeeritud embrüonaalsest staadiumist kuni hilisemate arenguvormideni välja. Nutikas lugu sisaldab piisavalt fantastilist bioloogiat, lihalikku õrnust ja rõvedust, ootamatuid pöördeid ja küsimusi inimlikkuse piiridest, et anda tulemuseks värske, üllatusi pakkuva ulme, mille loogilised kitsaskohad jäävad sündmuste kiire arengu varju.


"Splice" kodukas ja treiler. Arvamusi: IMDB (7.1/10), Rotten Tomatoes (6.7/10), Roger Ebert (7.5/10), Spellbound (7/10), Zinera (5/10), Onu Kalver (4/10), Jüri Laulik, Sirp (jääb meelde, aga ei saa õnnestumiseks pidada).

10. juuni 2010

Itaalia rööv / The Italian Job

"The Italian Job", Inglismaa 1969. Rež. Peter Collinson.


Klassikaline seikluseepos brittide röövretkest Alpide taha on suurejooneliselt tehtud. Värvikad võttepaigad, nimekad näitlejad, kiired naised, kaunid autod. Eelkõige just autod, kihutamised ja tagaajamised kõikvõimalikes ja -võimatutes kohtades. Värvikad võttenurgad, palju plekimõlkimist, purustamist ja plahvatusi, natuke nalja. Mida see täna meenutab? Eks ikka "Top Geari". Film on tolle saatesarja ilmseks eeskujuks. Üheksa-aastane Jeremy Clarkson oli "Italian Jobist" vaimustumiseks just parajas eas põlvpükstes marakratt. Mõistan, miks see värk kunagi popp oli, aga seda praegu enam südamest nautida ei oska. Stiili on kõvasti, aga sisu... Ütleks, et keskmises "Top Geari" episoodis on seda rohkem. Mängufilm, mille point on autodega kihutamine ja nende lõhkumine, tundub siiski tühi. Huviline leiab seda kõike juba ammu märksa köitvamal kujul arvutimängudest.

"Italian Jobis" on küll üht-teist veel - eeskätt briti natsionalismi. Union Jack lehvib ja "Rule, Britannia" mängib igal sammul, kõlades nostalgilise reekviemina briti autotööstusele, millest on uueks sajandiks alles jäänud veel vähem kui briti impeeriumist. "Itaalia röövi" kümnenditagune uusversioongi ei kujutanud endast palju enamat mastaapsest Baieri MootoriWärgenduse reklaamklipist. Tollele filmile tasuks ikka eelistada originaalset anglosaksi retroelamust.



"Itaalia Jobi" treiler. Arvamusi: IMDB (7.3/10), Rotten Tomatoes (7/10), Sander (7/10).

9. juuni 2010

Brighton Rock

"Brighton Rock", Inglismaa 1947. Rež. John Boulting.


Äsja alanud alanud briti gängsterifilmide nädala avafilmi stsenarist on tuntud kirjanik Graham Greene, kes kohandas kinolinale oma samanimelise romaani organiseeritud kuritegevusest, heast ja kurjast, eetikast ja armastusest. Film ei jõua pooleteise tunniga sellese kõigesse muidugi nii põhjalikult süveneda kui raamat - vaid üsna põgusalt vihjatakse näiteks katoliiklasest autori jaoks olulisele patu teemale. Kuid ei jää siingi mainimata, et maailm ongi põrgu. Olemata küll romaaniga võrreldavalt põhjalik ja sügav, on film siiski siiani huviga vaadatav ja kõnekas, nagu kaudselt kinnitab seegi, et tänavu peaks sellest valmima uusversioon.

Hiljuti panin imeks, kui mõnigi lehelugu rõhutas "Punase elavhõbeda" puhul kurikaelte täielikku hoolimatust ja ligimese küünilist kasutamist vahendina, mis olevat olnud just 90ndate Eestile iseloomulik. See võib küll nii olla, aga sama hästi iseloomustab selline suhtumine ju ka iga muu aja ja koha kuritegevust. Võiks öelda, et see on lausa kuritegevuse eelduseks. Greene kinnitab veenvalt, et ka kolmveerand sajandit tagasi oli see nõnda. Greene'i romaanist ligi kümme aastat hiljem valminud film algabki rahustava kinnitusega, et õnneks on selline allilm juba ajalugu. Ja täpselt samuti ohati hiljuti "Elavhõbeda" vastukajades kergendatult, et need ajad on minevikku jäänud.



(Muide, Greene'i raamatu eestikeelne pealkiri "Brightoni karamell" on mu meelest igati asjakohane, sisuliselt põhjendatud tõlge, mille üle pole raamatu sisule mõeldes sugugi põhjust naerda.)


"Brighton Rock": lõik filmist (juutuub). Arvamusi: IMDB (7.5/10).

3. juuni 2010

Performance

"Performance", Inglismaa 1970. Rež. Donald Cammell, Nicolas Roeg.


Eh, kuuekümnendad - ajastu, mis avastas seksi, droogid ja popmuusika, nagu me neid täna tunneme. See kõik oli siis vahva ja värske, nagu on kenasti kirjeldanud näiteks Dylan Moran, kusjuures nende rõõmude varjuküljed olid enamasti alles leiutamata - puudusid AIDS, narkoepideemia ja Limp Bizkit. Oli see vast elu. Fun, fun, fun. Mitte nagu lill, vaid nagu õis.

"Performanss" räägib küll kuritegevusest, aga on igas mõttes oma aja laps: ohtralt alastust, psühhedeeliat ja musooni. Avameelsed seksistseenid, mis tekitasid tollal skandaali, paistavad tänase pilguga vaadates muidugi üsna süütud, esteetilised ja siivsad. Muusika eest hoolitseb eeskätt Mick Jagger, kelle jaoks see film oli ka näitlejadebüüt. Pilt ja montaaž on uhked, muusikavideolikud - ja seda kümme aastat enne MTVd. Groovy, baby. Sisu ja sõnumiga on keerulisemad lood - ühest küljest on iva nagu vähevõitu, teisalt kiputakse minema ülearu pretensioonikaks ja pseudodiibiks. Aga silmarõõm igatahes, ja ajastu jäädvustusena huvitav.

(PS. Möödaminnes märgiks, et kuigi elu raudkardina taga polnud päris sama värvikirev, oleks siiski tore, kui keegi viitsiks teha filmi sellest, mis tollal Eestis toimus. Ma ei pea mitte silmas Veidemanni või Kollase Allveelaeva vaimus nostalgiat, vaid midagi tõsiseltvõetavamat nagu poolakate "Yesterday".)



"Performantsi" treiler. Hinnanguid: IMDB (6.9/10), Rotten Tomatoes (84%), Roger Ebert (6.3/10), Raul (10/10), Ralf.