16. juuni 2010

The Runaways

"The Runaways", USA 2010. Rež. Floria Sigismondi.


Popmuusikute saatuste ühehülbalisus teeb neist mängufilmi jaoks tänamatu teema - aina üks vaevaline edu saavutamine ja selle kiire mahamängimine. Staaride elulood kipuvad olema klišee, kus põnevust ja draamat leidub eelkõige siis, kui mõni täheke on noorelt looja karja läinud. Muidugi on ka artiste, kelle edu püsib aastakümneid, aga sellest on veel vähem põnevat filmi loota.

Seetõttu pakub muusikaline biopic harva muud elamust peale vanade lööklugude meenutamise, milleks õigupoolest pole filmi vajagi - lihtsalt plaadikuulamine on ju etem kui jälgida, kuidas keegi püüab ekraanil abitult matkida kellegi teise karismat, milleni ta õieti ei küündi, sest näitlejaametiks vajalik sisemine sära on hoopis teisest puust kui rokkstaari oma. Nõnda jätavadki mind külmaks nii Stone'i "Doors", Coxi "Sid & Nancy", Mangoldi "Walk the Line", Corbijni "Control" kui McBride'i "Great Balls of Fire".



Kuidas muusikavideote lavastaja Sigismondi mängufilmidebüüt "Runaways" sel taustal tundub? Ütleme, et käib kah. Õpikunäide kindla käega tehtud rokkbiograafiast, mis ei jää mainituile alla - kuid pole ka põrmugi köitvam, pigem vastupidi, sest The Runaways polnud kuigi silmapaistev bänd ei oma muusika ega käekäigu poolest. Tulid osava mänedžeri taktikepi all kokku, saavutasid mõõdukat edu, tutvusid droogidega, läksid peagi laiali. Kõik.

Esimene ainult tüdrukuist koosnev rokkbänd? Mis siis? Asi polnud ju feministlikus manifestis. See oli pigem siiski tsirkus, küüniline exploitation-projekt, mis müüs standard-rokenrolli pseudo-mässulises seksikastmes, vaevulegaalsete teismeliste piigade abil - umbes sama leidlik meeleahutusäri produkt kui näiteks Vanilla Ninja.

Paljud naised tegid oluliselt tuumakamat rokki nii enne Runawaysi kui samal ajal, seitsmekümnendate keskpaiku. Grace Slickile, Siouxsie Sioux'le või Patti Smithile pole ei Joan Jettil ega ühelgi teisel Runawaysi liikmel palju vastu panna. Tüdrukud rokkisid tublisti, aga ega neil midagi öelda polnud, sõnumid olid päris abitud. Jetti hilisem lipulaul "I love rock'n'roll" on kaver. No ei ole kuigi huvitav bänd või paeluvad isiksused, ega saa selleks ka narkomaania ega lesbisuhete läbi.

Filmi kiituseks siiski niipalju, et kuna mul polnud Runawaysi liikmeist enne mingit pilti silme ees, jätsid näitlejapreilid hea mulje, eriti Kristen Stewart. Heliriba on ka tugev, palju lustakat seitsmekümnendate traadimussi alates Gary Glitterist ja Bowiest ning lõpetades Pistolsi ning Stoogesiga.




PS. Et pop-biograafiaid mitte ainult maha teha, siis vastukaaluks kordan taas kahte head näidet, mida kõrgelt hindan: Winterbottomi "24 Hour Party People" ning Haynesi "I'm Not there". Esimest, kuna see pole järjekordne pateetiline ühe artisti tähelend, vaid komöödia, kimp anekdoote paljudest. Teine aga tänu fiktsionaalsele, mängulisele lähenemisele Dylani elule.


"The Runaways" kodukas ja treiler. Film Pärnu kinos Mai. Arvamusi: IMDB (7.1/10), Rotten Tomatoes (6.1/10), Roger Ebert (7.5/10), Omasmullis (7/10), Raul (6.5/10), Stella (võimas, soovitan absoluutselt kõigile), Marilin (rõvekas suht), Marru (hea üllatus), Carry (suurepärane).

Kommentaare ei ole :