16. juuni 2010

Maadleja / The Wrestler

"The Wrestler", USA-Prantsusmaa 2008. Rež. Darren Aronofsky.


Mida teha, kui elu tugisambad hakkavad murenema, kui oled liiga vana rokenrolliks, aga liiga noor, et surra, kui tulevad kurjad päevad ja jõuavad kätte aastad, mille kohta sa ütled: "Need ei meeldi mulle!" Filmikunst ja popkultuur õpetavad kooris, et starost ne radost. Tee ruttu ja ela, võibolla enam homset su silmad ei näe. It's better to burn out than to fade away.

Ehk tõesti, aga tegelikult panevad ikkagi vähesed kahekümne seitsmeselt või kolmekümne kolmeselt kahvli nurka - enamus hoiab oma elunatukesest kümne küünega kinni, kuni vähegi jaksab. See aga tähendab, et käid küll oma südame teedel ja silmavaate järgi, aga kord saabub päev, mil sind viiakse selle kõige pärast kohtusse.



Filmi peategelasele jõuab kohtupäev kätte tervisehädade kujul, mis ei lase tal enam tegeleda oma sportlik-meelelahutusliku ametiga. Siiani on nimelt kogu ta elu ainus sisu ja mõte olnud ogar balleti ja maadluse hübriid nimega proffesional wrestling, mille võlu täielikuks adumiseks peab vist olema ameeriklane. Suht ruttu selgub, et vanas eas elule uut sihti leida ja unarusse jäetud suhteid üles soojendada pole kerge. Moraal siis midagi sellist, et ära hoia kõiki mune ühes korvis ja mõtle ikka vahel ligimeste peale ka - või teisest küljest, kui oled eluaeg nürilt ühte rida ajanud, siis tee seda lõpuni. Lihtsavõitu. Aronofsky kui lavastaja ja Rourke kui näitleja kuuluvad mu lemmikute hulka, aga midagi jääks siin justkui vajaka.

Võibolla on asi selles, et vanadus pole 1969 sündinud Aronofsky jaoks veel piisavalt isiklikult läbi elatud asi, et selle kohta midagi väga sisukat öelda. Või siis selles, et üldise noorusekultuse ja vananemispelguse taustal kõlavad sisukamalt pigem üksikud vastuhääled nagu "Pranzo di Ferragosto" või Mark E Smith. Pealegi on küpses eas eluga arvepidamise teemal tehtud märksa tõhusamaid filme nagu Alexander Payne'i "About Schmidt" või Wim Wendersi "Don't Come Knocking".

See ei tähenda, et "Wrestlerit" ei tasu vaadata. Rourke teeb hiilgava rolli ja film suudab wrestlingu kui ala kogu selle jaburuses vaat et huvitavaks muuta. Aronofsky ihuhelilooja Clint Manselli muusika on vägev nagu alati: üks lihtne motiiv ja piisab. Lisaks originaalsus- ja stiilipunktid arhailise karvametalli väljakaevamise eest. Rourke'i tegelane ütleb filmis midagi sellist, et 80ndad oli muusikas tore, eluterve periood, kuni tuli Cobain oma vingumisega ja rikkus kõik ära. Balls to the wall, man!




"The Wrestler": kodukas ja treiler. Arvamusi: IMDB (8.2/10), Rotten Tomatoes (8.3/10), Roger Ebert (8/8), Areeni aasta film 2008 (5. koht), Bruno (10/10), Danzumees (5/5), Lizzahy (10/10), Ninja Robot (10/10), LiveForThis (9.5/10), OV (9/10), Forza (9/10), Raul (9/10), Xipe (8.5/10), Mukk (8/10), FilmiMull (7/10), Trash (6/10), Tom (5/10), Libahundu (ei jää rahule), Tuhk (vajusin unne).

Kommentaare ei ole :