31. juuli 2010

Nagu öö ja päev / Knight and Day

"Knight and Day", USA 2010. Rež. James Mangold.


Juba peaosaliste nimede ja treileri põhjal on selge, et Hollivuudi alkeemikud otsivad taas garanteeritud edu valemit. Cruise ja Diaz mängisid kunagi koos Penélope Cruziga ulmelises psühhopõnevikus "Vanilla Sky", mis õnnestus suuresti tänu Alejandro Amenábari filmist "Abre los ojos" üle võetud leidlikule stsenale. Seekord on valem lihtsamaks taandatud ja komponente vähemaks võetud. Cruise pluss Diaz võrdub pelgalt "Mission Impossible" pluss "There's Something About Mary" - imeagent kohtub naabritüdrukuga, romkomm märuliga. Tulemuseks heal tasemel, täiuslikult mõttelage, klants ja nett meelelahutus, mille vaadatavus sõltub peaosaliste sarmist, hoogsast madinast ja kauneist võttepaigust. Nagu Bond läbi huumoriprisma või pigem "True Lies".

See on sedasorti suvine popkornikino, mille üksi vaatamine tundub raiskamisena - "Knight and Day" sobib pigem seltsis lõdvestumiseks. Kellele Tommy ja Cammy meeldivad, see vaevalt et pettub ja vastupidi, kes on emma-kumma suhtes allergiline - nagu üks sõber, kes arvab, et Diaz on kasti kukkunud koera nägu - sel ei maksa kinno minna. Te ei jää millestki ilma, kui teil "Knight and Day" nägemata jääb, aga vaatamine tükki küljest ei võta ja aju puhkab.

Mis puutub edu valemisse, siis see jäi leidmata: nii tagasihoidliku kassaeduga märulit pole Cruise kakskümmend aastat teinud.


"Knight and Day": treiler ja kodukas. "Nagu öö ja päev" Solarises ja Plazas. Arvamusi: IMDB (6.7/10), Rotten Tomatoes (5.6/10), Roger Ebert (7.5/10), arvustus.com (6/10), Jaanus Noormets, EE (soovitab).

Varjud

"Shadows", USA 1959. Rež. John Cassavetes.

Ameerika indiklassiku debüüt räägib biitpõlvkonna New Yorgist ja sealseist rassiprobleemidest. Improviseeritud lugu väga ei üllata, kuid ajastupildina on film huvitav, tänavapildist ja džässmuusikast sotsiaalse elu ja rõivamoeni välja. Vaatad nagu dokki või autentset illustratsiooni Kerouaci tekstile. Viimase "Teel" ilmuski 1957, mil linastus "Varjude" esimene versioon (Cassavetes võttis asja kaks korda üles). Paneb mõtlema, kuidas tol ajal siinmail elati. No näiteks vaid pisut hilisemast ajast rääkiv "Seesama jõgi" - siinsel noorsool polnud sealsega suurt miskit ühist. Mingid vaimsed otsingud ehk: varsaeas Kaplinski huvitub filosoofiast ja Cassavetese tegelased arutavad seltskonnas Sartre'i eksistentsialismi. Muidu oli meil ikka kõik teisiti:

Rokis  m e i l  on tarvis optimismi,
tugevat, kuid siirast elurõõmu.
Puudub kodanlus ja aadel,
massikult., mis teistel maadel
terveid rahvaid sandistanud on.

(Juhan Viiding. Tallinna-mehe rock-mõtisklus).

Takkajärgi paistab aga poole sajandi tagune maailm mõlemal pool lompi ka kõigis oma hädades ja ängides armas ja süütu nagu mustvalge lapsepõlvefoto.


"Shadows": treiler ja stseen filmist. Film tervikuna juutuubis. John Cassavetese öökino Sõpruses (L31.07-P1.08). Arvamusi: IMDB (7.4/10), Rotten Tomatoes (7.6/10 - 100% fresh), Raul (7/10).

29. juuli 2010

Neli lõvi / Four Lions

"Four Lions", Inglismaa 2010. Rež. Chris Morris.

Londoni pommirünnakuist on viis aastat möödas ja terroriteema pole enam briti huumori jaoks tabu. Telekoomiku Morrise filmidebüüt pakub päris mitut toredat lolli nalja, kuid lugu tervikuna jääb hõredaks ja poolele teele. Vaadata võib ja kohati saab naerda, aga "Four Lions" pole siiski mingi tippkomöödia, vaid kergelt kodukootud ja juhuslik. Küllap on Inglismaal paras julgustükk säärasel tundlikul teemal üldse mingit nalja visata, aga kui islamihuumorist rääkida, siis "Neljas lõvis" pole niigi teravaid stseene kui mulluses "Brünos". Meenutame kasvõi Brüno moenõuannet terroristile: "Your king Osama looks like a dirty wizard or a homeless Santa". Chris Morrise telekraam on märksa tugevam olnud, eriti muidugi lausabsurdne Jam, aga ka pseudouudised Brass Eye ja Day Today.



"Four Lions": kodukas ja treiler. "Neli lõvi" Sõpruses. Arvamusi: IMDB (8.1/10), Rotten Tomatoes (7.1/10), Kaarel Kressa, EPL (ütlemata vaimukas).

26. juuli 2010

Ma armastan sind, Pariis / Paris, je t'aime

"Paris, je t'aime" / "Paris, I Love You", Prantsusmaa 2006. Rež. Tom Tykwer, Joel & Ethan Coen, Wes Craven, Gus van Sant jt.


Lühifilmikassett romantikapealinnast, mille mondäänne hiilgus on ka siitkandi inimeste, nii naistelehe toimetaja kui punkpoeedi tundmuste tipp. Kaheksateist lugu rohkem ja vähem tuntud autoreilt mõjuvad tõhusa reklaamina nii Pariisile kui lühifilmi žanrile. Kuigi tegu pole mingi turismivoldiku, vaid iseseisvate lugudega, millest mitme puhul pole toimumispaik kõige olulisem, jagunevad need paljude linnajagude vahel, andes metropolist enam aimu kui kohustuslikud vaated võidukaarele, raudtornile ja Jumalaema kirikule. Muidugi pole kogumik tervikuna ühtlaselt magnifique, aga et roolis on ainult suurmeistrid, pole ükski lõik ka talumatult misérable.

Kõige vähem veenis mind õudusveteran Wes Craveni Père Lachaise'i kalmistule pühendatud Wilde'i-viiteline jupp - punnitatud, samas etteaimatav idee; mu favoriidid üldiselt tugevas valikus on aga Coeni-vennaste irooniline looke igisärava Buscemiga, Tom Tykweri visuaalselt seksikas, turbokiirusel armulugu ning Alexander Payne'i liigutavalt muhe pala vähenõudliku vananeva naise paketireisist. Need ja veel mitu muudki lõiku teevad antoloogiast lihtsale vaatajale lihtsalt nauditava kinoelamuse ning filmitegemisest huvitatuile suurepärase õppematerjali sellest, kuidas lühižanrile etteantud teemal loominguliselt läheneda.

Lavastajaist astuvad üles veel näiteks Gurinder Chadha, Walter Salles, Isabel Coixet, Alfonso Cuarón ja Vincenzo Natali; lisaks proovivad režissööridena kätt operaator Christopher Doyle, stsenarist Richard LaGravenese ning tuntumaid prantsuse näitlejaid Gérard Depardieu.




"Pariis, ma armastan sind" treiler. Film Katusekinos. Arvamusi: IMDB (7.5/10), Rotten Tomatoes (7.1/10), Malcolm Lincoln (8/10), Anni (7/10), Trash (5/10).

25. juuli 2010

Kiskjad / Predators

"Predators", USA 2010. Rež. Nimród Antal.


Esimene "Predator" oli vaieldamatu klassika ning võimalik, et ühtlasi parim linateos, kus kuberner Arnold kunagi üles on astunud. Veel teisegi 80ndate tippmadina "Die Hard" lavastanud John McTiernani film rokkis ulme, märuli, põneviku ja horrori helistikus pea sama ohjeldamatult kui James Cameroni "Aliens". Ja kui "Alieni"-saaga nimitegelane on ilmselt filmiloo kosmosekoll number üks, siis Stan Winstoni kujundatud predaatori-nimeline elukas jääb napilt teiseks. Seni viimane, neljas "Alien" valmis kolmteist aastat tagasi ning uue sajandi panuseks on siiani olnud vaid mõlema tulnukasarja hea nime nukker määriminie kahe piinliku "Alien vs Predatori" nimelise junniga.

Nii läksin seegi kord kinno kõhklemisi ja halbade eelaimustega, kartes ammuste lemmikute järjekordset pilastamist, kuigi produtsent Robert Rodriguez ja lavastaja Antal olid end AVPdest distantseerinud ja lubanud järge kahele algsele filmile. Õnneks pole need päris tühjad lubadused - tänapäeva mõistes lühike, kõigest pooleteisttunnine laks meenutab suuresti esimest "Kiskjat". Kuigi tegevus toimub sedakorda võõral planeedil, leiab see aset originaalilähedases, igati maisena paistvas džunglis. Lugu algab hoogsalt, ja kuigi pinge kipub aja jooksul lahtuma, on tempo tihe, madinat piisavalt ja film veab lõpuni talutavalt välja. Asjalik, arvestataval tasemel sooritus ja kummardus originaalile, kuid mitte ka enamat. Vaadata kannatab, aga hõisata ega otseselt kellelegi soovitada pole ka põhjust. Häda on eeskätt selles, et siin ei pakuta originaalile eriti midagi lisaks peale episoodiliselt üles astuvate verejanuliste kosmosekoerte.

Neljakümne aasta eest ennustati ulmes, et tänaseks on inimkond koloniseerinud päikesesüsteemi ja valmis kosmoseodüsseiaks. Ei midagi säärast - paistab hoopis, et kui filmidest rääkida, siis ei ei suuda me enam värsket tulnukaulmetki luua ning oleme mõistetud aegade lõpuni läbi ajama trööbatud ideede taaskasutusega. "District 9" andis lootust, et ehk siiski mitte, kuid sellegipoolest ootan Ridley Scotti "Alieni"-eellugusid, millest esimene peaks valmima tuleval aastal, vastakate tunnetega. Eriti ärevaks teeb jutt, et need on plaanis üles võtta 3Ds.


"Predators": treiler ja kodukas. "Kiskjad" Solarises ja Plazas. Arvamusi: IMDB (7.1/10), Rotten Tomatoes (5.8/10), Roger Ebert (5/10), Zinera (10/10), Spellbound (7/10), Dream Scene (alla keskmise madistamine).

23. juuli 2010

Algus / Inception

"Inception", USA 2010. Rež. Christopher Nolan.


Selle Suve Suurfilm algab paljulubavalt, lausa nii unenäoliselt, et tundub, nagu kõik oleks võimalik nagu uneski. See, et elu on unenägu, pole muidugi uus idee. Inimene ei tea, kas ta elab või näeb und. Zhuangzhi ei teadnud, kas ta nägi unes, et on liblikas, või on ta hoopis liblikas, kes näeb unes, et on Zhuangzhi. Laiemalt võttes on küsimus reaalsuse, teadvuse ja kujutluse vahekorras. Mis siis, kui terve sulle tuntud maailm on üksikasjalik uni? Ja kui uni võib olla reaalsus, siis võib ta olla ka suurem kui reaalsus. Aegade algusest saati on unereaalsust ärkvelolekust kõrgemaks peetud. Unes avaldub jumalik tõde, mis virgele vaimule suletuks jääb, seda teadis juba Jaakob esimeses Moosese raamatus. Laias laastus sama - et unes ilmutab end sügavam tõde meie endi kohta - arvas Sigmund Freud ja tema eeskujul usutakse seda siiani.



Need küsimused ja uskumused on läbi aegade kõlanud ka kunstis, sealhulgas filmikunstis. Esimene, värskeim ja vältimatu paralleel on "Suletud saar", millega "Inceptionil" on ühine nii reaalsuse suhtelisuse teema kui peaosaline DiCaprio. Selles võrdluses paistab Nolani teos küll vaatemängulisem ja köitvam kui vanameister Scorsese oma. Põnevam ja sisukam ka.

Peale inimliku reaalsuse olemuse tegeleb Nolan veel näiteks küsimusega, kuidas sünnivad ideed, mis juhivad meie elu. Lisaks Márquezi "Sinise koera silmi" meenutav armastuslugu ja suurejoonelised unelinnad. Aga kui pisut kaugemale vaadata, siis Nolani enda varasema loomingu, eeskätt "Memento" kõrval on "Inceptioni" olulisim eelkäija ilmselt "Maatriks", mis küsis samuti reaalsuse ja tõe järele efektse märulipõneviku vormis, kuigi päris Wachowskite meistriteose tasemele "Inception" paraku ei küündi.



Ühelt poolt ajab Nolan, nagu ikka, asjad kole keeruliseks ja segaseks ning see ei tööta siin pooltki nii hästi kui "Maatriksi" sirgjooneline messiaks-saamise lugu, mis suutis kõigest hoolimata lõpuni üllatusi pakkuda. Tänu "Inceptioni" mitmekihilisusele pole küll sündmuste käik ette teada, kuid loo ja maailma pingutatud konstrueerituse tõttu kahaneb huvi filmi vastu pikapeale tuntavalt. Teisalt aga ei realiseeru paljutõotava alguse lõputuist võimalusist ligi kolme tunni jooksul kuigi palju. "Inceptioni" unenäoilm ja selles aset leidev märul kannatab liigse realistlikkuse ja loogilisuse all. Esineb üllatusi ja paradokse, aga suur osa filmist koosneb täiesti tavapärasest kõmmutamisest ja tagaajamisest. Mu meelest on kogu see nüri paugutamine mahavisatud raha, mille oleks võinud kulutada hoopis fantaasiarikkamate keskkondade disainimisele. Sest "Inceptioni" modernsed unelinnad ei küündi oma mõttelennult ega enamasti ligilähedalegi kasvõi Jacksoni "Sõrmuste isanda" maailmale. Filmi ennast tsiteerides tahaks Nolanile öelda: "You mustn't be afraid to dream a little bigger, darling".

(Paraja karuteene tegid "Inceptionile" treilerid, milles suurem osa muljetavaldavamaid unenäokohti ette ära näidati. Võimalusel soovitaks neid enne kinnominekut vältida.)



Tehniliselt pole filmile muidugi midagi ette heita. Lavastajatöö on suurepärane, näiteseltskond tugev. Teiste seas astub tuntud headuses üles väärikas briti vapilõvi Michael Caine, silmapaistvalt sümpaatselt esineb nooruke kanadalanna Ellen Page. Mitmed ebaloogilisemad unestseenid on vahvad. Silmarõõmu jagub siin küll ja küll. Kui õnnestub läheneda filmile stratosfäärini kergitatud ootusteta, siis on "Inception" tõhus tükk, mida tasub vaadata. Ent hõisked, et tegu on kõigi aegade filmikunsti ühe silmapaistvaima saavutusega, tunduvad hetkel siiski osana haibist ja meedias kunstlikult ülesköetud emotsioonidest. Ootaks sääraste hinnangutega vähemalt homseni.



"Inception": treiler ja kodukas. "Algus" Solarises ja Plazas. Arvamusi: IMDB (9.3/10), Rotten Tomatoes (8.2/10), Roger Ebert (10/10), Siim (8.5/10), Ninja Robot (8.3/10), Ruut (8/10), GuidoMukk (7/10), Trash (6/10), Malcolm (5/10), Karol Sepik, Delfi (võib olla läbi aegade kõige intelligentsem actionfilm), Tanel Tatter, sekretar.ee (uus klassika), Erxor (soovitan), Dream Scene (sobilik).

22. juuli 2010

Hõimu saladused / Segredos da Tribo

"Secrets of the Tribe " / "Segredos da Tribo", Brasiilia 2009. Rež. José Padilha.


Karm dokk sellest, kuidas antropoloogid on igas mõttes kuritarvitanud oma uurimisobjekti, peaaegu kiviaegset ya̧nomamö hõimu Lõuna-Ameerika džungleis. "Secrets of the Tribe" tõmbab suuresti vee peale kogu antropoloogiale, sest kahtlased ja teadlaste isikuomadustele vastavalt kallutatud pole siin mitte ainult teadlaste teod, vaid ka teooriad. Tegude osas käib jutt näiteks õnnetu loodusrahva kallal toime pandud pedofiiliast, pederastiast ja ebaeetilisist meditsiinilisist katseist. Selle kõigega tegelenud antropolooge näidatakse vastikute vanameestena, kes sobiksid suvalisse mängufilmi massimõrvareid mängima. Malcolm McDowell või Tim Curry on nendega võrreldes sarmikuse kehastused.

Kogu kamp mustab üksteist valimatult ja igaüks tõlgendab uurimisretkedel kogutud materjali nagu pähe tuleb - pervert leiab igalt poolt seksi, militarist vägivalda. Teadlaste konkurentsis lähevad käiku nii isiklikud kui täiesti suvalised ideoloogilised argumendid. Rabatud vaataja peas võib vormuda küsimus, kas antropoloogiat saab üldse pidada teaduseks või on see lihtsalt ennasttäis veidrike ja pervertide eneserahuldamise ja -eksponeerimise näitelava. Suurim perv, aastaid järjekindlalt hõimu mehi ja poisse pilastanud Jacques Lizot on kusjuures moodsa antropoloogia rajaja Claude Lévi-Straussi õpilane ja lemmik. Tõepoolest nukker troopika. Film kipub õige veidi venima ja ennast kordama, aga tänu õnnestunud teemavalikule ja teravale käsitlusviisile igal juhul huvitav vaatamine.


"Secrets of the Tribe" treiler. Arvamusi: IMDB (8.3/10), Rotten Tomatoes, Mele Pesti, Sirp (üks Brasiilia festivali kahest vapustusest).

21. juuli 2010

Harold ja Maude

"Harold and Maude", USA 1971. Rež. Hal Ashby.


Sügavalt ebakonventsionaalne romantiline komöödia. Selle žanri eesmärgid on teadagi tuju tõstmine ja romantilise armastuse võimalikkuse kinnitamine ning "Harold and Maude" saab omal pahupidisel moel mõlemaga hakkama, kuigi võimalust tegelastega samastuda seejuures justkui polekski - või noh, ütleme, et see avaneb vähestele valituile.

Harold on 19-aastane rikutud rikkur, kelle kireks on surm - enesetappude lavastamine ja matustel käimine. (On need ameerika surnuaiad vast lagedad ja kõledad paigad, minu kaastunne.) Tüüp on kohutava iseloomuga, kuigi kena poiss, kuni ei naerata - irve on tal hirmuäratav, meenutab mõrvarnukku Chuckiet. Lapsiku süütuse ja julma pahelisuse segu. Kangelanna Maude, kes armastab samuti matuseid, on 79-aastane pöörane anarhistlik kleptomaan, kes õpetab poisile elu põhiväärtusi. Teda mängib oma ea kohta rabavalt vitaalselt XIX sajandil sündinud Ruth Gordon.

Küünilist nalja heidetakse nii surma kui ühiskondlike konventsioonide üle. Lisaks jõukale perekonnale saavad oma koosa kirik, terapeudid, noored, sõjavägi ja politsei - tavapärased satiiri sihtmärgid, aga eks ole ikka lõbus näha, kuidas ennasttäis tolasid ja nürimeelseid mundrimehi kotitakse. Kogu nihilistliku morbiidsuse juures on see südamlik, elujaatav film, mille sõnumi võtab kokku Cat Stevensi mällusööbiv laulujoru: If you want to be free, be free.



"Harold and Maude" treiler. Arvamusi: IMDB (8.1/10), Rotten Tomatoes (7.9/10), Roger Ebert (3.7/10), Fletchu (8/10), Trash (5/10), Margit Tõnson, EE (elujanu ja surmatungi pingpong).

13. juuli 2010

Andrzej Wajda: filmime! / Andrzej Wajda: Róbmy zdjęcie!

"Andrzej Wajda: Róbmy zdjęcie!" / "Andrzej Wajda: Let's Shoot!", Poola 2008. Rež. Thierry Paladino, Maciej Cuske, Marcin Sauter, Piotr Stasik.


Sümpaatne lakooniline dokk Poola elavast kinoklassikust Andrzej Wajdast tema Katõni-filmi võtetel pole mingi harju keskmine making of, ei lobise niisama ega tegele tühja-tähjaga, vaid näitab lihtsalt, kuidas vanameister lavastab mängufilmi massimõrvast, mille mitmekümne tuhande ohvri seas oli ka tema isa. Lust on jälgida, millise rahu ja elegantsiga Wajda töötab ning kuulata tema mõtteid filmitegemisest, näiteks elastsusest, mida inimmaterjaliga töötamine režissöörilt nõuab. See pole ülespuhutud paraadportree, vaid tutvustab elusat inimest, kes teinekord omal malbel moel vihastab ja kirub, kui võte ei suju. Põnev mees, hästi tehtud dokumentaal, väärt õppematerjal filmipraktikuile, huvitav vaatamine igale kinosõbrale.

Filmi näitab äsja alanud Pärnu dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festival.


"Andrzej Wajda: filmime!" Pärnu festivalil (N15.07). Lisalugemist: Wajda meenutusi (EPL), Wajda intervjuukatked (EPL), Wajda elulugu (culture.pl). Arvamus: GuidoMukk (8/10).

11. juuli 2010

Püha mägi / La Montaña Sagrada / The Holy Mountain

"La Montaña Sagrada" / "The Holy Mountain", Mehhiko-USA 1973. Rež. Alejandro Jodorowsky. 115 min.


Külluslik film: invaliidid, tsirkus, alastus, idamaad, lapsed, loomad, relvad, sitt, veri, droogid, müstika, maagia, alkeemia, surematus... Peategelaseks ristilt maha roninud Kristuse kaksik, kuid mitte kättesaamatu ikoon, pigem neutraalne märk. "Holy Mountain" läheb nii rajult käima, et tükk aega ahmisin õhku ja jõllitasin sügavas hämmelduses, pähe kerkimas üksikud märksõnad nagu Dalí, sürrealism, Artaud, julmuse teater. Algul tundus, et tegu on tummfilmiga, sest oma pool tundi ei lausutud ühtegi sõna, visuaalset tulevärki saadab vaid hüpnootiline muusika. Kui reeglina suudavad huvi paremini üleval hoida narratiivsed, konkreetse looga filmid, siis siin oli pigem vastupidi - lummus  lahjenes mõnevõrra just siis, kui asja struktuur ja siht viimaks selguma hakkasid. Siiski mitte niivõrd, et huvi kadunuks.

Ühelt poolt Suur ja Salapärane Kunst, teisalt ka ka eelkäija sellistele psühhedeelilis-esteetilistele vägitükkidele nagu Alan Parkeri "The Wall" või Noé "Enter the Void" - samalaadne transtsendentne, olemise aluseid kompav kogemus.



Taolise kunstitaotluslikkuse ja kunstlikkuse noateral kõndides on väga lihtne vääratada ning pateetilisse ilulemisse langeda, kuid Jodorowsky suudab seda mingi mustkunsti abil vältida. Asi on vist ühelt poolt pidurdamatus fantaasialennus, teisalt mängulisuses, huumoris ja teravmeelsuses, tänu millele ei hakka tema kunstitünn õõnsalt kõmisema nagu näiteks viimati PÖFFil linastunud "Altiplano" või "Naised ilma meesteta".

Lõdva elegantsiga tüürib Tšiili geenius mööda ka tühikargamise karidest, mis selliseid ettevõtmisi alati ähvardavad. Tähendusi ja kultuurilisi viiteid on piisavalt paksult, et rahuldada ka kõige aplamaid semiootikuid ja täitmatumaid postmoderniste. Eriti hästi võiks see peale minna new-age müstikuile ja jungiaanidele nagu Hannes Tamjärv. Kui tänapäeval tundub sihuke esoteeriline rida tihti kulunud, kommertslik ja ebasiiras, siis Jodorowsky esitab seda kuuekümnendate õhina ja entusiasmi vaimus, mida Lennoni ja Yoko Ono rahadega vändatud "Holy Mountain" kehastab veelgi paremini kui näiteks üsna sarnase agendaga "Performance": muudkui aga avame äsja avastatud droogide abil kõigile kõiki taju uksi ja tõuseme, ei, hõljume uuele olemis tasandile.

Kui Tristan kahtles äsja ilmuma hakanud Kinolehes, kas "Pühast mäest" on ilma LSDd pruukimata üldse võimalik aru saada, siis ei maksa karta - on ikka, ja mitte halvemini, kui, ütleme, heroiini pruukimata "Trainspottingust". "Holy Mountain" on nii kange kraam, et seda vaadates pole drooge tarvis, elamus on niigi garanteeritud. Soovitavalt võimalikult suurelt ekraanilt.



"The Holy Mountain" treiler. "Püha mägi" Katusekinos (3.08). Arvamusi: IMDB (7.8/10), Rotten Tomatoes (6.9/10), Trash (10/10), Bruno (9.8/10), Kristian (tselluloidpoeesia).

9. juuli 2010

Peotäis dollareid / Per un pugno di dollari

"A Fistful of Dollars" / "Per un pugno di dollari", Itaalia 1964. Rež. Sergio Leone.


See film on spagetivesterni ema, lavastajaks spagetivesterni isa Leone, peaosas Clint Eastwood, muusika Ennio Morricone. Aukartustäratavad nimed, muljetavaldav ajalugu. Lavastaja käekiri on jõuline ja veenev: aeglane tempo, kaunid kaadrikompositsioonid, palju suures plaanis tähenduslikke altkulmupilke efektseilt, oskuslikult valitud karvastelt tüüpidelt.

Eastwoodi karm, kuid õiglane nimetu üksiklane otsustab, mis on hea, mis halb, kes elab, kes sureb, ning kehtestab oma seisukoha eksimatult .45 kaliibriga revolvri abil. Ikka pauk ja laip. Kõmmutamist, sealhulgas Gatlingi kuulipildujast, ja korjuseid on palju, verd aga vähe. Taustal laiub uhke Hispaania kõrb ja mäestik ning Morricone vastupandamatu muusika. Film näeb iga kandi pealt suurepärane välja ja skoorib kõik võimalikud stiilipunktid, olles igati väärt oma äärmiselt tagasihoidlikku eelarvet ligi sajakordselt tagasi teenima ja žanri verstapostiks saama.

Iseasi, kas süžee suudab siiani köita. Sarnaseid eeposi üksikuist kangelastest, kes võitlevad edukalt valitseva ülekaaluka kurjuse vastu, on vändatud nii lõputul hulgal, et see valem on tänasele vaatajale juba une pealt teada. Leone ise laenas "Fistful of Dollarsi" stoori Kurosawalt, kelle eeskujuks olid omakorda varasemad vesternid, ja sama teemat lüpstakse kõikvõimalike kulisside taustal edukalt siiani, võtkem juhuslikeks näideteks kasvõi Bruce Willise maffiamadina "Last Man Standing" või Hughesi-vennaste postapokalüptilise "Book of Eli". Muidugi, olulises osas põhinevad need filmid siiani just Leone eeskujul.

Ent kui keegi peaks küsima, kas ma "Peotäit dollareid" soovitaksin, siis söandaks seda välja pakkuda vast põhjalikumale kinohuvilisele, kellele lähevad korda auväärt traditsioonid ja filmilugu. Ning kahtlemata on see võimas inspiratsiooniallikas igaühele, kes plaanib ise filmi teha. Ent spagettidest rääkides ütleks, et tänaseks on tegu küll tippkvaliteetse, kuid siiski kuiva, mitte värske kraamiga.


"A Fistful of Dollars" treiler. "Peotäis dollareid" kinos (P11.07). Arvamusi: IMDB (8/10), Rotten Tomatoes (8.1/10), sticka (7/10).

3. juuli 2010

Uus kino Tallinnas: Katusekino

Жизнь стала лучше, жить стало веселее, nagu seltsimees Stalin ütles. Kui veel aasta eest puudus Tallinna kinohuvilisel võimalus talitada loosungi "Новое поколение выбирает Pepsi" vaimus, siis tänaseks on pilt teine, ja paremaks läheb. Järjekordne kino avati eile. Järjekordne - siiras rõõm on seda sõna ses kontekstis kasutada. Tõsi, hooajakino, aga siiski tõhus täiendus päälinna filmimenüüle mitmeks kuuks.

Viru keskuse katusel asuv Katusekino näitab vabas õhus filme õhtuti või tegelikult pigem öösiti alates kella üheteistkümnest. Õieti on seegi aeg praegu alles lageda taeva all filmivaatamiseks pisut liiga valge. Päike on vaevu loojunud, nii et tund aega hilisem seanss töötaks veel paremini. Eks üha pikenev pimedus paranda pilti iga päevaga. Hetkel tuli filmi 20-minutiline hilinemine vaatamiskogemusele igatahes pigem kasuks.



Katusekino asukoht on suurepärane leid. Sinna ja eriti minema pääsemine on pisut keeruline, aga tasub vaeva juba suurlinliku fiilingu pärast. Maarjamaa Manhattan. Kinona toimib see kenasti. Filme näidatakse suurelt täispuhutavalt ekraanilt nagu Tartuffilgi. Istumiseks on enamasti rannatooli masti lamamistoolid, tagapool saab külitada ka oakotil või tavalisel toolil laua taga. Võimalust kinos filmi saatel inimese kombel laua taga süüa-juua pole Tallinnas olnud ikka väga ammu, juba sest ajast, mil suleti vana hea Pirita kino, mida siiani sooja sõnaga meenutatakse.



Ja süüa saab Katusekinos mitte paismaisi ega kummkommi, vaid päristoitu. Hinnad paistisid kesklinlikud - mitte just rabavalt odavad, kuid mitte ka lausa astronoomilised. Proovisin 45-kroonist seenesuppi ja too oli küll oma hinda väärt, rammus ja tummine. Baarihindadest veel niipalju, et pooleliitrine õlu maksab 40 krooni. (Samas ei keelanud keegi mul juua ka poest kaasa ostetud säästukoolat.)



Mis veel? Suitsetamiseks on omaette koht, kuhu ekraan ära paistab. Heli tuleb klappidest, mis olid mulle väiksevõitu, aga seansi jooksul siiski ebamugavaks ei muutunud. Öö poole kiskus jahedaks, aga selle vastu aitasid fliistekid, mida paistis kõigile jaguvat, palju kulub. Ja rahvast oli murdu, paarsada hinge vähemalt. Eks ta ole uudisasi, aga siiski hämmastav, et selline küllalt hämar ja indi värk nagu "Withnail and I" nii palju publikut suudab kohale tuua.

Peaks vahepeal veidi kriitikat ka tegema, et jutt tasakaalustatum tuleks, kuid nurinat nagu polegi peale selle, et filmi näidati DVDlt. Tuleb möönda, et ühekordse seansi puhul tundub selline asi andestatavam kui nädalate kaupa kinos jooksvate filmide puhul. Väidetavalt olevat siin tegu ajutise tehnilise probleemiga.



Kuid mis kõige olulisem: eeskava on muljetavaldav. Peamiselt koosneb programm kullaprooviga niinimetatud kultus- ja friigifilmidest. No näiteks zombižanri alustala, George Romero originaalne "Night of the Living Dead" (1968). Või Takashi Miike tippsaavutusi, ultravägivaldne "Audition" (1999). Sekka paar uuemat asja: Berliini festari võitja "Tropa de Elite" ja kiidetud antropodokk "Secrets of the Tribe" (2010).

Kogu programmis polegi midagi peavoolulisemat kui "Heat" ja "Hero" - täiesti arvestatavad filmid, eks ole. Mis siin veel "Fight Clubist" rääkida. Müts maha, nii kõva kava pole ühelgi teisel siitkandi kinol. Hoian pöialt.


Katusekino kodukas. Kirjutatakse: Janar Ala, PM, Uwe Gnadenteich, PM.

Withnail ja mina / Withnail and I

"Withnail and I", Inglismaa 1986. Rež. Bruce Robinson.


Tänaseks kultusstaatuses lugu Londoni noorist boheemlasist kuuekümnendail. Sügavalt britilik olustik ja stiilitundlik keel põses huumor, toredad tegelaskujud nagu Richard Griffithsi originaalselt koomiline homopüknik, kellesarnast ei meenu ühestki muust filmist. Või alkohoolikust Withnail, kes on ilmselt "Black Booksi" Bernardi vaimne isa. Või zombi-Sibula pilguga diiler Danny, kelle tähetunniks on üks kõigi aegade lustakamaid narkostseene - Camberwell carrot

Filmi taga seisis eksbiitli George Harrisoni tengelpungal püsinud stuudio Handmade Films, mis asutati Monty Pythoni legendaarse "Briani elu" tootmiseks, kui EMI oli tollele projektile vee peale tõmmanud. (Just, seesama EMI, kes oli äsja teinud sama Sex Pistolsiga - geniaalsed ärimehed tegutsesid ses firmas seitsmekümnendail, midagi pole öelda.) Kõik mainitud ja mainimata tugevad küljed teevad "Withnailist" omanäolise saavutuse, mille väärilist hindamist, tõsi, pisut raskendab ülehaibitus. Seda võimalik et kõigi aegade parimaks briti komöödiaks nimetada on ikka liialdus ja valmistab filmile grisli mõõtu karuteene, tuues mängu alusetud võrdlused kasvõi tollesama Pythoniga.

Sellegipoolest - kui "Withnailile" ülepaisutatud lootusteta läheneda, leiate tähelepanuväärt väikese komöödia, mida Trashi filmiküsitluses on oma lemmikute hulgas nimetanud Robin (Malcolm Lincoln) ja Mõmmi (JMKE). Ja küllap on "Withnail" eriti karm kogemus, kui vaadata seda joomamängu saatel, mis seisneb filmi ajal Withnailiga võrdse alkoholikoguse tarbimises.


"Withnail and I" treiler. Film tervikuna juutuubis. "Withnail ja mina" Katusekinos (T27.07). Arvamusi: IMDB (7.8/10), Rotten Tomatoes (8.3/10), Kätlin (lemmik).

1. juuli 2010

Seks ja linn 2 / Sex and the City 2

"Sex and the City 2", USA 2010. Rež. Michael Patrick King.


On lõputult filme, mis algavad paljulubava pauguga, kuid vajuvad siis kähku ära ja lohisevad abitult lõpuni. Paar esimesena pähe tulevat näidet: "AVP2" ja praegu kinos jooksev "Mehed ujumistrikoodes". Kindlasti suudab igaüks pikemalt mõtlemata veel mitu tükki nimetada.

"Seks ja linn 2" selliste kilda ei kuulu - juba selle algus on halvavalt tüütu. Vananevad kangelannad näevad välja nagu elavate surnute öö, ajavad vastava arukusastmega juttu ja nende kogunemiskohaks oleva geipulma ainus mõte on vist selles, et lavastaja saaks oma kalduvusi välja elada, kutsudes laulma Liza Minelli, kes ise on muidugi särav vanaproua, kuid filmi menopausi-ealiste ja eakamategi peategelaste võltsnooruslikkus tundub ka tema kõrval pigem ebaväärika vananemise õppematerjalina.



Elementaarne: tuleb mõelda ainult võimalikult ohtrale tarbimisele, riietuda võimalikult väljakutsuvalt, kanda võimalikult hinnalisi ehteid ja käituda nagu teismeline emo, siis ei saa keegi aru, et oled üle neljakümne (või üle viiekümne, kui Samanthast rääkida). Kurb, aga isegi seriaali sümpaatseim tegelane Miranda pole filmis teistest millegi poolest parem. Õudsed eided, õudne algus - mõtled, et enam hullemaks minna ei saa.



Ja ega ei saagi, aga oluliselt paremaks ka ei lähe. Ütlen vahepeal ära, et asi pole minu snobismis või eelarvamuses naistelfilmide või seriaalide suhtes - seriaalina "Seks ja linn" mulle kunagi täitsa istus ja esimene film polnud ka veel kõige hullem. Teine on aga üles ehitatud ainult blingi peale, selle stsena paistab olevat sedalaadi  improvisatsioon nagu too saade, "Jumal tänatud..." või mis selle nimi on. Dialoogis esineb alatasa lõputult venivaid pause, mille käigus vaataja tahaks piinlikkusest maa alla vajuda ning hoiab õuduses hinge kinni, kuni on lausa tänulik, kui mõni tegelane viimaks suvatseb mingi lolluse või lameda vaimukuse poetada.



Lugu puudub sõna otseses mõttes - mitte et lugu oleks nõrk, vaid seda tõepoolest polegi - ei mingit intriigi, mingit arengut, lihtsalt rida peaaegu seostamata stseene, mille ainus funktsioon on demoda kalleid hilpe ja muud hinnalist kama, mis pole isegi mitte ilus, fantaasiarikas, ekstravagantne ega huvitav, vaid lihtsalt maksab palju. Et kinos nende riiete pärast igatsevalt õhata, nagu lehest lugeda võis, peab vist jagama geiglamuurseid, uusrikkurlikke või hiphopparlikke ihasid-ideaale. Ühelt poolt meenutab kogu see see kitš just räppvideot, teisalt on selgelt gei, kuid kahjuks mitte kämp.



Ühesõnaga, siin pole mitte kui midagi vaadata. Film on nii täiuslikult tühi, et see on juba silmapaistev saavutus. Blogiti, et võrratu meelelahutus ja et sündmusterohke; juhtiv naisteajakiri kirjutas, et hoogne ja lustakas. "Seks ja linn 2" on meelelahutuse vastand, hoogsusest on film parseki kaugusel ja siin ei toimu mitte kui midagi. Nothing. Rien. Nada. Pahaaimamatult kerget ajaviidet otsima tulnud vaataja jäetakse kaheks ja pooleks tunniks oma mõtetega ihuüksi - film ei paku vähimatki võimalust tähelepanu endalt kõrvale juhtida. See on meditatiivne kogemus, väga zen - tasub proovida, kui oled valmis kohtuma iseendaga, mõtisklema kõige kaduvusest ja tunnetama kõiksuse sügavamat olemust: absoluutset tühjust.


"Sex and the City 2" kodukas ja treiler. "Seks ja linn 2" Solarises ja Plazas. Arvamusi: IMDB (3.9/10), Rotten Tomatoes (3.7/10), Roger Ebert (2/10), arvustus.com (4.5/10), Age Viira, Naistemaailm (4/10), Stella (võrratu meelelahutus), Karol Sepik, publik.ee (täidab oma ülesande), Karmen (ülehaibitud, ülinõrk), Maria Ulfsak-Šeripova, EE (aasta piinarikkaim kinoelamus).