31. aug 2010

Sõpruse ja Mutandi dessant

Nagu lehest, feissbukist ja kust iganes lugeda sai, korraldasid Sõpruse kino ja Mutant disko edgaripäeva eelõhtul ühise laevaekskursiooni Naissaarele.

Sõnapaar mutant disko mõjub minu aastates mehele suure punase hoiatusmärgina. Mitte et ma tahaks raadio elmarit kuulata, kuid hausist hoolisin viimati üheksakümnendail ja plastikust pilguga läikivais rõivis trendimutante ma ei tunne. Aga kuivõrd tegu oli ikkagi kinoüritusega, mille käigus pidid linastuma "Wicker Man" ja "Lisztomania", siis otsustasin hoiatust ignoreerida. Pealegi polnud ma kindel, kas olen üldse kunagi Naissaarel käinud - nii et ettevõtmine lubas ka maadeavastajalikku mõõdet.

Olles leidnud Admiraliteedi basseini ja hellitavalt LoveBoatiks kutsutava aluse, ohkasin kergendatult. Laeva kõrvale kogunenud publik polnud valdavalt must kaks-kolm korda noorem, nagu olin kartnud. Koolilapsi polnud näha, dessantnikud paistsid enamasti põlvkonnast, kelle elu sisustab eluasemelaen ja autoliising.

Järgmiseks oli aga põhjust nukralt ohata. Ei mingit maadeavastamist. Korraldajad andsid teada, et Naissaarele laev ei jõua, sest tugev tuul on sadamast vee minema puhunud. Selle asemel tehakse väike laevatuur lahel ja kava jätkub Noblessneri sadamas. Kes tahab, saab raha tagasi. Mu kaaslane oli pileti lunastanud eeskätt huvist Naissaare vastu, aga kuna lambist ei tulnud meil pähe ühtki paremat plaani puhkepäeva-eelse õhtu veetmiseks, astusime pärast mõningast kõhklust siiski pardale.

Igale tulijale pisteti pihku väike pudel õlut ja kästi end hästi tunda. Tundus, et seda tuleb teha siseruumides. Avatud ahter oli puupüsti rahvast täis, lisaks mängis Doktor Rütm seal juba ootuspärast rütmimuusikat, millest tahtsime end eemale hoida. Ülemisele dekile viivat treppi barrikadeeris paarisajakilone ähmaselt inimest meenutav olend. Üleval oli rahvast küll, aga see morsk mõmises, et nad jõudsid sinna juba enne ja enam ei saa. Tegelase tonnaaži vaadates sai selgeks, miks ta õigel ajal neid takistama ei jõudnud loivata, aga ka see, et temaga vaielda ei tasu. Taandusime kambüüsi või kuidas neid ruume laevas nimetataksegi. Seal asus kirvehinnaga baar, merevaade paistis piiratud läbipaistvusega aknaist. Olime juba tagasi maale pagemas, kui avastasime, et vööris saab meresõitu siiski ka vabas õhus nautida. Hauss sinna ei kostnud, vaade loojangule ja linnale oli kaunis.



Merereis jäi üürikeseks. Noblessneri sadamas põgenesime kähku laevalt, kus endine saund endise jõuga edasi pulseeris. Huvitav, kas vajadus valju muusika järele on ealine iseärasus? Teismelisena piinasin isegi esivanemaid igivanal helitehnikal punni põhja keerates. See pole muusika, vaid müra, sa jääd kurdiks, arvasid nad. Ei tea midagi. Mida aeg edasi, seda vähem istub mulle lärm, kurti see ju ei häiriks. Teisalt, mutandimehed ise pole ka enam esimeses nooruses. Küllap nende elu pole ka kerge.

Nojah. Pisut kaugemal mängis suurel täispuhutaval ekraanil "Püha Tõnu kiusamine". Tummfilmina, taustaks retrobiit, millest minusugunegi aru saab. Et ekraani ees paiknevad improviseeritud istumisalused tundusid ebamugavad, positsioneerisime end veidi kaugemale, baari kõrval vedelenud diivanile. Ilm oli külmavõitu, õlu kallivõitu. Pidulisi, niipaljukest kui neid oli - mõned kümned vast - see ei häirinud. Peagi potsatas meie kõrvale joogilainel meesterahvas küsimusega, kas ei tundu kahtlane, kuidas kogu setup, sealhulgas ekraan, nii ruttu saarelt maale suudeti kolida. Sadamat tühjendavasse tuulde ta ei uskunud.

Kui pärisprogramm algas, oli väljas juba pime ja õhk läks jahedaks. Linastus Ken Russelli muusikaline buffonaad "Lisztomania" (1975), mida olen kunagi igiammu näinud - kaader hiigelpeenisel ratsutavast The Who lauljast Roger Daltreyst istub mälus juba aastaid. Seda neis tingimustes värskendada ei viitsinud. Kino on ikka pigem pool-asotsiaalne rõõm, mida läbuga ristata ei pruugi olla kõige parem mõte. Pole ju mõnus filmi jälgida, kui inimesed ümberringi kakerdavad ja lämisevad, ning orgia taustaks on jälle film tarbetu. Pakun, et sedasorti üritus töötaks paremini, kui jagada töö sektsioonidesse ning tõmmata nende vahele selgemad piirid, et tegevused üksteist segama ei hakkaks. Praeguses vormis ammendus õhtu meie jaoks kiiresti ja kahest lubatud filmist huvipakkuvamat - "Wicker Mani" me ära oodata ei jõudnudki. Aga tähed paistsid toredasti.

30. aug 2010

Agent Salt

"Salt", USA 2010. Rež. Philip Noyce.


Paismaisikino on siin blogis viimasel ajal vaeslapse osas olnud. On ülim aeg seda viga parandama asuda. "Salt" sai ülemkriitik Ebertilt täispunktid. "Pagana hea põnevik," ütleb Roger. "Rõõm on näha tõsiselt hästi tehtud žanrifilmi." On siis või? Mnjah, nii ja naa. Märuli lavastamise poolest on "Salt" eeskujulik. Üldmulje sõltub aga sellest, kui hästi vaataja suudab seedida üle võlli aetud vandenõuteooriaid, milletaolisi võib kuulda Nõmme raadiost.

Ebert leiab, et film on hiilgavalt absurdne. Mu arust on see loona tüütu - objektiivselt võttes ehk mitte ogaram kui keskmine Bond või M:I, aga mis põnevust sihuke pastakast imetud jura küll pakkuda võiks?

Filmi aktiva on iseenesest küllalt kopsakas, põhivarasse kuulub lisaks ohtrale tagaajamisele ja trikkidele ka mademoiselle Jolie, kes on jätkuvalt très jolie, kerged kortsud suunurgas ja õrnad varjud silme all ainult rõhutavad seda. Kuid süžee totrus ja abitu anglovene keel nullivad kogu plusspoole.

Nii et õlakehitus. Meelde jääb vaid küsimus, miks küll Angelina, kes on ju andekas näitleja, vähegi väärikamais filmides üles ei astu. Ehk on näitlemine end tema jaoks ammendanud ja ta teeb seda ainult raha pärast?



"Salt": kodukas ja treiler. "Agent Salt" Solarises ja Plazas. Arvamusi: IMDB (6.6/10), Rotten Tomatoes (6/10), Roger Ebert (10/10), Kasspar (6/10), arvustus.com (6.3/10), Margit Adorf, Sirp (mõnus märulimuinasjutt), Dream Scene (üle keskmise müramine).

29. aug 2010

tARTuFF 2010: ääremärkusi

Ammendavat kokkuvõtet festivalist ega selle kavast ma esitada ei saa, kuna kahjuks polnud mahti varem kui neljapäeval, ehk alles poole festari pealt Taaralinna jõuda. Paar üldist lauset siiski ütleks.

Esiteks - tARTuFF on festival sõna otseses tähenduses: suur pidu, kus filmid on harmoonilises tasakaalus muu meluga. Tartu on piisavalt väike, et fest linna peale ära ei hajuks. Linnas on sada tuhat elanikku, festivalipublikut oli kolmkümmend tuhat. Ainus peomeeleolult konkureeriv filmipidu on HÕFF, mis on tänu temaatikale siiski piiratud ringkonnale suunatud friigiüritus. Tartu kava on aga seinast seina ja pakub intelligentset meelelahutust igaühele, kusjuures mõnigi programmi valitud film on üldrahvaliku festivali kohta suisa hämmastavalt julge. Pealinna festareil on kahtlemata rohkem ja värskemaid filme, aga karnevalifiilingut napib.



Kogu tARTuFF on nii üdini positiivne kogemus, et kritiseerida ei oska eriti midagi. Vaid kaks pisitähelepanekut, mõlemad seoses sellega, et publikuhuvi oli ilmselt korraldajategi jaoks üllatavalt suur. Üks: õudukate linastamiseks valitud anatoomikumi saal oli liiga väike. Kaks: Raekoja platsis esines arusaamatusi seoses toolide kinnipanekuga. Publikut oli nii palju, et istekoht ekraani lähedal tuli hõivata vähemalt tund-poolteist enne esimese seansi algust. Vähesed zen-meistrid maldasid nii kaua tegevuseta oodata, enamik lihtinimesi märgistas territooriumi kiirelt käepäraste vahenditega, et hiljem tagasi tulla. Nii olid esiread vähemalt nädala teises pooles tunde ette kinni, mõni reserveeris oma tutvusringkonnale igaks juhuks varakult terve rea. Läheb vaja või mitte, hea ju, kui on varu. Korraldajad püüdsid seda vältida ja mitte lasta kellelgi üle paari lisakoha hõivata, kuid päris sujuvalt see alati välja ei kukkunud. Nojah, pustiki.



Positiivse juurde naastes: esiteks ei väsi ma kiitmast seda, et festival on publikule tasuta. Pakun, et just tänu sellele on külastajate hulk nii muljetavaldav. Ja just tänu sellele teeb tARTuFF filmikultuuri propageerimiseks palju ära - siin näevad kino needki, kes piletit endale hästi lubada ei saa ja tasulisele üritusele üldse tulemata jätaksid või sellest märksa vähemal määral osa saaksid. Ma ei räägi siin niivõrd kodutuist, kuivõrd näiteks üliõpilastest. Festivali rahastamisskeeme täpsemalt teadmata oletan, et eelkõige tuleb selle eest tänada Tartu linnavalitsust. Ka Tallinna linnaisad eesotsas meeriga võiksid aru saada, et enda ja linna reklaamimiseks on asjalikumaid ja intelligentsemaid võimalusi kui puuriit peaväljakul või tarbetu telekanal. Mingit uut üritust pole pealinnas vaja luua, festivalid on ammu olemas, neid tuleks lihtsalt rohkem toetada. Kordan oma refrääni - PÖFFi pilet on liiga kallis.

tARTuFFi puhul aga tahaks kiita veel Pauligi kohvitelki Raekoja platsil, mis oma tasuta kohvi, vestlusringide ja kirjandusõhtutega toimis suurepärase festivaliklubi ja kokkusaamiskohana. Ja hästi ajastatud tähesadu, mis andis festivalile kosmilise mõõtme. Ja Tartu puhul laiemalt linnavalitsuse tasuta WiFit ning maitsvat kebabi Barclay pargi kõrval.

Tore festival oli. Tartu esilaulikut tsiteerides: tuleval aastal tullaks' jälle kokku.

28. aug 2010

Paradiis / Paradiset

"Paradiset" / "Paradise", Rootsi 2007. Rež. Jerzy Sladkowski.


Võeh, võeh, kuidas aeg lendab. Sügis sama hästi kui käes ja Tartu festivalist kaks nädalat möödas, aga ürituse parimast kinoelamusest kirjutada jõuan alles nüüd. "Paradiis" räägibki omal kombel aja möödumisest. Rootsis elav staažikas poola dokumentalist Sladkowski annab elurõõmsa pildi üle kuuekümne aasta koos veetnud vanapaarist. Lugu käivitavaks intriigiks on tapeedipanek, milles kõbusad vanakesed kuidagi üksmeelele ei jõua. Proua eelistab valget seina, kus ripub ema kootud vaip, härra ihkab muutusi ja erksaid värve. Filmi nimi ongi laenatud mitmekesise floora ja faunaga kirjatud seinakattelt. Vanurite vaidlus avab nauditavalt mõlemad karakterid ja nende suhte. Naerda saab palju. Teadagi, välismaal on eakate elu hoopis midagi muud kui siinkandis. Mis eestlast eluõhtul ees ootab? Sotsporno ja katkuhaud. Võtab isu vanaks saada, eks ole. Aga seal - probleemitu pensionipõli looduskaunis kohas, pole muud muret kui tapeedivalik. Just sedasorti pisiasi, mis omab tähtsust. Rohkem sellist vanadust ja selliseid filme, mis vananemispelgu vähendavad nagu "Pranzo di Ferragosto" ja "Paradiis". Üks mängufilm, teine dokk, kuid paatoselt, huumorilt ja vitaalsuselt sarnased lood, hästi tehtud mõlemad.


"Paradiisi" kodukas. Arvamusi: IMDB (6.7/10).

25. aug 2010

Lola jooks / Lola rennt

"Lola rennt" / "Run Lola Run", Saksamaa 1998. Rež. Tom Tykwer.


Schnell, überschnell. Sajandilõpu lemmik mõjub siiani värskena eeskätt tänu tempole. Ses osas võiks seda kõrvutada näiteks "Crankiga", kuid Tykweri loo mängulisus ja leidlikkus tõstab "Lola jooksu" pelgast meelelahutuslikust kähkukast kõrgemale - trepiastmele, kuhu filmi valmimisest möödunud tosina aasta jooksul pole suurt keegi jõudnud, ka Tykwer ise mitte. "Lola jooks" sisaldab kitši, lehviva kärtspunase lakaga noort Franka Potente. inimliku puudutuse kõrval ka näpuotsaga mõtteainet võimalike maailmade teemal. Armas ja tore film, väärt vaatamist ja üle vaatamist.


"Lola Rennt" treiler ja kodukas. "Lola jooks" Katusekinos (K25.08). Arvamusi: IMDB (8/10), Rotten Tomatoes (7.7/10), Roger Ebert (7.5/10), Olle Mirme, TMK (originaalne), Andres Maimik, PM (naljavaba eneseparoodia).

16. aug 2010

Patrik 1,5 / Patrik, age 1.5

"Patrik, age 1.5", Rootsi 2008. Rež. Ella Lemhagen.


Homopaari lapsendamissaaga algas nii magusalt ja igavalt, et ma ei pidanud isegi poole seansini vastu - mõte Futurama uuest hooajast ja unest sai võitu. Nii ei saa ma filmi kohta vähegi põhjendatud üldistust esitada. Väga võimalik, et peletavale algusele järgneb vaimukuse ja sügavmõttelisuse tulevärk, kuigi ma ei oska oma kinokogemusest tuua ühtegi näidet, mis sellise arengu võimalikkust kinnitaks. Ühesõnaga, mul pole muud öelda kui avaldada poliitiliselt ebakorrektseid kõhklusi homoteemal.

Üheksakümnendail deklareeris toonane Emajõe ööbik Onu Bella: "Meile võõras pederasm." Tänapäeva Tartu, sealhulgas tARTuFFi vaimust jääb see mõte kaugele. Õhtupoolikul enne "Patrikut" sattusin kuulma geiabielu-teemalist ümarlauda, ja seda vahetult pärast "Monica & Davidi" vaatamist. Tolles dokis nähtud invaliidide ja nende vanemate probleemide taustal tundus kirglik homovaidlus mõlemalt poolt üle fetišeeritud teemana. Arvaku darvinistid ja freudistid mida tahes, inimeseks olemisel on muid, olulisemaid aspekte kui sigimine ja seks, homoseksualismist rääkimata. Milleks on homodel hädasti vaja abielluda ja lapsi soetada, kui mõlemad tegevused heterode seaski järjest haruldasemaks jäävad? Küllap ma olen ajast maas või millestki valesti aru saanud, aga kas perekesksus ei peaks mitte trenditeadlikumat sorti homoideoloogiaga vastuolus olema?

Nojah, targem oleks vist kõnelda asjust, millest ma midagigi tean. Niisiis: Futurama värske hooaja esimene episood käis kah, aga ei miskit erilist.


"Patrik, age 1.5": kodukas ja treiler. Arvamusi: IMDB (6.8/10), Rotten Tomatoes (6.2/10).

15. aug 2010

Monica ja David

"Monica & David", USA 2009. Rež. Alexandra Codina.


Tänavuse Tribeca festivali võidudokk, hariv ja südamlik lugu kahe Downi sündroomi põdeja abielust. Hariv, kuna vaataja saab mõndagi uut teada nii vaimselt väikelapse tasemel haigete kui nende eest hoolitsevate lähedaste probleemidest, vähemalt siinkirjutaja sai. Südamlik, sest peategelastel on kahel moel vedanud - nad on leidnud teineteist ning neil on vanemad, kes on oma elu pühendanud nende eest hoolitsemisele. Yes, there's love if you want it. Võimatu on mitte kaasa tunda keskealistele, ilmaelus pea täiesti abituile nimitegelastele, ja võimatu mitte imetleda nende vanemate eneseohverdust ja hingesuurust. Tõsine, soe ja tarviline film.


"Monica and David": kodukas ja treiler. "Monica ja David" Kumu dokil (22.09). Arvamusi: IMDB (8/10).

14. aug 2010

Nekromantik

"Nekromantik", Lääne-Saksamaa 1987. Rež. Jörg Buttergeit.


Horriibel kräpp igast võimalikust vaatenurgast. Exploitation - mõistagi. Tissid, veri ja löga. Tehniline tase - võigas. Kõdunevate korjustega amelemine, mis lähtub omal kombel klassikalistest erootikafilmidest nagu samal ajal Raekoja platsil linastunud "Emmanuelle". Sellest inspireeritud eriefektid, mida võiks pigem eridefektideks nimetada. Heliriba kui lastesüntesaatori demo. Loomakaitsjate rõõmuks veristatakse ja nülitakse ehtne jänku. Kui püüda "Nekromantikut" millegagi võrrelda, siis esimesena meenub viimati HÕFFil näidatud "Inimsajajalgne". Sama amatöörlik, samuti üksainus perversne idee. Järgmiseks tulevad ette vene iseäraku Andrei Iskanovi taiesed samalt festivalilt: surnukuuri-dokk "Pilk põrgusse" ja kunstfilm "Naelad" - taas ekstreemne asjaarmastajalikkus, ühenduses pretensioonika pseudo-sügavmõttelisusega. Kõik kõnealused on nii halvad Z-filmid, et nende viletsust võib hetketi juba omaette kvaliteediks pidada.



"Nekromantik" on sellest valikust kõige etem. "Inimsajajalgne" oli ühetoonilisem ja klišeelikum, Buttergeit suudab samuti valdavalt igava filmi käigus siiski paar korda üllatada. Iskanovi tõsimeelselt diipide kunstikavatsuste ja olematute DIY-oskustega võrreldes on "Nekromantik" aga suisa kvaliteetmeelelahutus. Vana Anatoomikum kui ajalooline laibalõikumise paik oli filmi linastumispaigaks kongeniaalne valik. Tilluke ringauditoorium oli puupüsti rahvast täis, hädavaevu õnnestus end tutvuse kaudu tuppa munsterdada (aitäh, Anneli). Hulk huvilisi jäigi ukse taha. Saal oli lämmatavalt palav, õhku polnud, publik higistas ja lehkas - ideaalne liimerdav 4D-elamus. Mõnigi neist õnnelikest, kel oli korda läinud end sisse pressida, lahkus linastuse käigus. Enamus jäi ja naeris.

Ei söanda väita, nagu oleks "Nekromantik" vajalik kogemus, aga ei kahetse ka, et nähtud. Friigifilmi musternäide, skandaalse ajalooga asi, mida omal ajal ei lubatud Helsingis "Armastusel ja anarhial" näidata, nii et seanss tuli Tallinna kolida. Raskesti seeditav materjal, ainult julgetele.


"Nekromantik": treiler ja muusika. Arvamusi: IMDB (5.3/10), Rotten Tomatoes (4.7/10), Bruno (6/10), Evol (väärfilm), Rainer Sarnet (surmahirmu ületamise püüe), Jaan Ruus (inimlikust tegevusest võõrandunud vaatepunkt).

13. aug 2010

Haridus / An Education

"An Education", Inglismaa 2009. Rež. Lone Scherfig.


Arengudraama neiust, kes on täisikka astumas kuuekümnendate alguse vanal heal Inglismaal. Alalhoidlike keskklassi vanemate jaoks on tütre valikud selged: Oxfordi ülikool või abielu. Või enne üks, siis teine. Tüdrukul endal on lootus, et elus on enamat. Kokku kena pildike rokieelsest süütuse ajast - anglosaksi maneerid ja head näitlejad.

Loo on kirja pannud menukirjanik Nick Hornby, kes oskab üldhuvitavail suhte- ja eluoluteemadel kirjutada korraga nii populaarselt kui ka silmapaistvalt isikupäraselt ja usutavalt. Tema tugevused on inimlikult veenev dialoog, elulisus ja leidlik loojutustamine. "Haridus" pole aga puhtalt Hornby looming, vaid põhineb niiöelda tõsilool - täpsemalt ajakirjanik Lynn Barberi mälestustel, ja tundub, et just see teeb asja veidi igavaks. Hea kirjaniku väljamõeldis võib olla usutavam kui keskmise nägemus omaenese eluloost; küllap seetõttu jääbki "An Education" hõredamaks ja klišeelikumaks kui Hornby enda raamatute järgi vändatud "Fever Pitch", "High Fidelity" ja "About a Boy".

Ka lavastaja Scherfigi kunagine "Itaalia keel algajatele" oli tükk maad tugevam komöödia. Tubli harju keskmiseni, aga mitte just kuigi palju kõrgemale küündiv "Haridus" on poolest saati huviga vaadatav, kuid lõpp vajub visinal ootuspära sohu, serveerides üllatuseta moraali. Tähesaju all, tuhandeid festivalimeeleolus inimesi täis Tartu Raekoja platsil oli seda sellegipoolest rõõm vaadata.


"An Education": treiler. Arvamusi: IMDB (7.5/10), Rotten Tomatoes (7.8/10), Roger Ebert (10/10), Kaspar (8/10), Danzumees (9/10), kultuurilembene (8/10), Erxor (soovitan).

11. aug 2010

Tee / The Road

"The Road", USA 2009. Rež. John Hillcoat.


Rõudmuuvi (duh!) isast, kes õpetab poega postapokalüptilise maailma hundiseaduste järgi elama. Cormac McCarthy raamat, millel film põhineb, on laialt tuntud ja Pulitzeri võitnud. Sama mehe romaanil põhineb muide Coenite "No Country for Old Men". Kui eesti keeleski ilmunud romaan paistab silma juba vormilt - karmi, lakoonilise, lihtlauselise keelega, siis filmist ei suutnud ma õieti midagi märkimisväärset leida. Jah, siin on mõjuvaid lohutult raagus metsi ja khakikarva maastikke, mis ameerika linnarahva jaoks paistavad ehk eksootilised, aga siinmail meenutavad pigem kodukandi sügise porisemaid hetki.

Siiski ei midagi nii lõpuni väljapeetut ja stiilset kui "Eeli raamatus", mis oli oma kollakaspruunis visuaalis, põnevikulisuses ja postapokalüpsise veenvuses peajagu "Teest" üle. "Tee" tundus valdavalt lihtsalt pikk ja igav, häirisid sentimentaalsus ja erkvärvilised meenutuslõigud. Lisaks segab "Tee" visuaalsete vooruste nautimist kinos taas kord kesine plaadikvaliteet (sedakorda BD). Ühesõnaga, ise ei soovitaks kellelegi peale raamatu hardkore-fännide ja vist isegi mitte neile. (Samas enamusele kaasplogijaist on üle keskmise meeldinud.)




"The Road": treiler ja kodukas. "Tee" kinos. Arvamusi: IMDB (7.5/10), Rotten Tomatoes (6.9/10), Roger Ebert (7/8), Trash (9/10), LiveForThis (9/10), Zinera (8/10), Danzumees (7/10), b3gins (7/10), GuidoMukk (7/10), Muhkel (7/10), Darius (6/10), MNC Broz Tito (5/10), Valner Valme, PM (mõjub).

3. aug 2010

Mishima: ühe elu neli peatükki / Mishima: A Life in Four Chapters

"Mishima: A Life in Four Chapters", USA-Jaapan 1985. Rež. Paul Schrader.


Yukio Mishima on inimese ja kunstnikuna põnev tegelane, aga film... pole halb, kuid mitte ka teab mis haarav. Tänu Mishima teostele ja elule on siin sisukaid kohti, aga köita see Lucase-Coppola produtseeritud lugu mind ei suutnud. Just nagu Nietzsche, kellele Taavi Eelmaa filmi Artise programmi "Ainult friikidele" kuulunud linastust sisse juhatades viitas - huvitav isiksus, huvitavad ideed, aga kas ma teda lugeda viitsin? Mitte eriti. Õigustan oma laiskust sellega, et ei oska hästi saksa keelt ja tõlge pidada kehv olema. Samas nimi on nii kõlav, et lugemata jätta ka ei või.

Nietzschet võiks küll pidada friigiks, ja kahtlemata oli friiki ka harakiri sooritanud riigipöörajas, militaristis, kulturistis ja geis Mishimas. Ses mõttes oli filmi näitamine friigifilmi sildi all sedakorda õigustatud. Muidu olen nõus Eelmaaga, kes arvas, et Artise programmi nimetus "Ainult friikidele" on ebaõnnestunud, et mitte öelda solvav.



Mis on üldse friigifilm? Ilmar Raagi ETV-päevil käibele lastud sildiga kiputakse tost ajast saati tähistama kõikvõimalikku enam või vähem peavoolulist arthaussi ja draamat, mis pole päris hollivuud, aga milles pole ka midagi ebaharilikku ega veidrat (friiki). Ma saaks aru, kui jutt käiks sedasorti filmidest nagu "Vampire Girl vs Frankenstein Girl" või "Inimsajajalgne", aga enamasti ei käi. Eelmaad tsiteerides: programmis on täiesti tavalised filmid, ainult et head. Lisaks omalt poolt: või ka keskmised. Marketingi-ideena võib "Ainult friikidele" töötada, aga iva on ses vähevõitu.

Eelmaa sissejuhatus oli huvitavamgi kui film ise, millest jäid meelde vaid paar Mishima lauset ja Philip Glassi veidi pealetükkiv muusika. Meie keskmise põlve küllap tuntuim ja viljakaim filminäitleja Eelmaa aga nägi oma kenasti pulka aetud harjassoengus ja valges trükipildiga maikas välja nagu Tyler Durden, rääkis vaikselt ja kobades, käheda, murduva häälega ning jättis väga vahetu ja haavatava mulje. Ei saanudki pihta, kas loomulik kohmetus või teemast inspireeritud ümberkehastumine - ilmselt ikka viimast, kuivõrd tegu on siiski tunnustatud rahvakunstnikuga, kes publikut vaevalt et häbeneb. Samas kui teadlik roll, siis perfektne, elust eristamatu. Tegelikult väga vahet polegi, veenev igal juhul. Eelmaa jutt oli ka sisukas, oma kompromissitus idealismis sümpaatne ning puändiks hõigatud loosung "Don't fuck with hardcore!" mõjus lausa liigutava mässuna. Nii et rohkem teatri- kui kinoelamus seekord.



"Mishima: a Life in Four Chapters": treiler. "Mishima" tutvustus Artise lehel. Arvamusi: IMDB (7.9/10), Rotten Tomatoes (7.4/10), Roger Ebert (10/10).

1. aug 2010

Kuidas ma veetsin selle suve / Как я провел этим летом

"Как я провел этим летом" / "How I Ended This Summer", Venemaa 2010. Rež. Aleksei Popogrebski.


Vägev eetiline uurimus kahest mehest Põhja-Jäämere polaarjaamas võitis Berlinalel parima meesnäitleja ja operaatori Hõbekarud. Näitlejakaru vääriliseks peeti seejuures mõlemat peaosalist - nii noort Grigori Dobrõginit kui temast kakskümmend aastat vanemat Sergei Puskepalist. Mu meelest oleks Popogrebski vabalt võinud ka režiikarukese saada, sest kuigi selle pälvinud Polanski lavastajatöö oli laitmatu, ei jää Aleksei Petrovitš talle põrmugi alla ning "Kak ja provjol etim letom" on tervikuna tugevam taies kui "Variautor" - eelkõige sisult, mis Polanski poliitilise intriigi asemel käsitleb üldinimlikke, igaüht puudutavaid küsimusi. Aga ka vormilt on "Kuidas ma veetsin selle suve" peaaegu täiuslik nii kaamera, näitlejate, stsena, lavastuse kui muusika poolest. Mõõdetud, nappide vahenditega välja peetud meistriteos, siiani nähtud tänavustest filmidest kahtlemata parim. Vähe sellest, Popogrebski teos kannatab vabalt võrrelda ka mulluste tippudega, olles näiteks heliriba ja pildi poolest samas liigas Jarmuschi "Võimu piiridega". Pavel Kostomarovi kaameratöö ei jää maailma ühe tuntuima operaatori Christopher Doyle'i omale millegi poolest alla, pigem vastupidi. Põhjala kargelt majesteetliku looduse kõrval suudab Kostomarov puhta iluna näidata ka lagunevat barakki ja forellipuhastamist.

Tervikuna viib "Kuidas ma veetsin selle suve" Popogrebski mu silmis tänapäeva autorikino suurte meistrite liigasse, kuhu lisaks Jarmuschile kuuluvad näiteks Haneke, Trier ja Noé. Klišeed kasutades: kui vaatate sel suvel ainult ühe uue filmi, unustage "Inception" ja vaadake seda.




"Kak ja pravjol etim letom": kodukas ja treiler. "Kuidas ma veetsin selle suve" Artises. Arvamusi: IMDB (7.3/10), Rotten Tomatoes (79%), Malcolm Lincoln (9/10).