31. aug 2010

Sõpruse ja Mutandi dessant

Nagu lehest, feissbukist ja kust iganes lugeda sai, korraldasid Sõpruse kino ja Mutant disko edgaripäeva eelõhtul ühise laevaekskursiooni Naissaarele.

Sõnapaar mutant disko mõjub minu aastates mehele suure punase hoiatusmärgina. Mitte et ma tahaks raadio elmarit kuulata, kuid hausist hoolisin viimati üheksakümnendail ja plastikust pilguga läikivais rõivis trendimutante ma ei tunne. Aga kuivõrd tegu oli ikkagi kinoüritusega, mille käigus pidid linastuma "Wicker Man" ja "Lisztomania", siis otsustasin hoiatust ignoreerida. Pealegi polnud ma kindel, kas olen üldse kunagi Naissaarel käinud - nii et ettevõtmine lubas ka maadeavastajalikku mõõdet.

Olles leidnud Admiraliteedi basseini ja hellitavalt LoveBoatiks kutsutava aluse, ohkasin kergendatult. Laeva kõrvale kogunenud publik polnud valdavalt must kaks-kolm korda noorem, nagu olin kartnud. Koolilapsi polnud näha, dessantnikud paistsid enamasti põlvkonnast, kelle elu sisustab eluasemelaen ja autoliising.

Järgmiseks oli aga põhjust nukralt ohata. Ei mingit maadeavastamist. Korraldajad andsid teada, et Naissaarele laev ei jõua, sest tugev tuul on sadamast vee minema puhunud. Selle asemel tehakse väike laevatuur lahel ja kava jätkub Noblessneri sadamas. Kes tahab, saab raha tagasi. Mu kaaslane oli pileti lunastanud eeskätt huvist Naissaare vastu, aga kuna lambist ei tulnud meil pähe ühtki paremat plaani puhkepäeva-eelse õhtu veetmiseks, astusime pärast mõningast kõhklust siiski pardale.

Igale tulijale pisteti pihku väike pudel õlut ja kästi end hästi tunda. Tundus, et seda tuleb teha siseruumides. Avatud ahter oli puupüsti rahvast täis, lisaks mängis Doktor Rütm seal juba ootuspärast rütmimuusikat, millest tahtsime end eemale hoida. Ülemisele dekile viivat treppi barrikadeeris paarisajakilone ähmaselt inimest meenutav olend. Üleval oli rahvast küll, aga see morsk mõmises, et nad jõudsid sinna juba enne ja enam ei saa. Tegelase tonnaaži vaadates sai selgeks, miks ta õigel ajal neid takistama ei jõudnud loivata, aga ka see, et temaga vaielda ei tasu. Taandusime kambüüsi või kuidas neid ruume laevas nimetataksegi. Seal asus kirvehinnaga baar, merevaade paistis piiratud läbipaistvusega aknaist. Olime juba tagasi maale pagemas, kui avastasime, et vööris saab meresõitu siiski ka vabas õhus nautida. Hauss sinna ei kostnud, vaade loojangule ja linnale oli kaunis.



Merereis jäi üürikeseks. Noblessneri sadamas põgenesime kähku laevalt, kus endine saund endise jõuga edasi pulseeris. Huvitav, kas vajadus valju muusika järele on ealine iseärasus? Teismelisena piinasin isegi esivanemaid igivanal helitehnikal punni põhja keerates. See pole muusika, vaid müra, sa jääd kurdiks, arvasid nad. Ei tea midagi. Mida aeg edasi, seda vähem istub mulle lärm, kurti see ju ei häiriks. Teisalt, mutandimehed ise pole ka enam esimeses nooruses. Küllap nende elu pole ka kerge.

Nojah. Pisut kaugemal mängis suurel täispuhutaval ekraanil "Püha Tõnu kiusamine". Tummfilmina, taustaks retrobiit, millest minusugunegi aru saab. Et ekraani ees paiknevad improviseeritud istumisalused tundusid ebamugavad, positsioneerisime end veidi kaugemale, baari kõrval vedelenud diivanile. Ilm oli külmavõitu, õlu kallivõitu. Pidulisi, niipaljukest kui neid oli - mõned kümned vast - see ei häirinud. Peagi potsatas meie kõrvale joogilainel meesterahvas küsimusega, kas ei tundu kahtlane, kuidas kogu setup, sealhulgas ekraan, nii ruttu saarelt maale suudeti kolida. Sadamat tühjendavasse tuulde ta ei uskunud.

Kui pärisprogramm algas, oli väljas juba pime ja õhk läks jahedaks. Linastus Ken Russelli muusikaline buffonaad "Lisztomania" (1975), mida olen kunagi igiammu näinud - kaader hiigelpeenisel ratsutavast The Who lauljast Roger Daltreyst istub mälus juba aastaid. Seda neis tingimustes värskendada ei viitsinud. Kino on ikka pigem pool-asotsiaalne rõõm, mida läbuga ristata ei pruugi olla kõige parem mõte. Pole ju mõnus filmi jälgida, kui inimesed ümberringi kakerdavad ja lämisevad, ning orgia taustaks on jälle film tarbetu. Pakun, et sedasorti üritus töötaks paremini, kui jagada töö sektsioonidesse ning tõmmata nende vahele selgemad piirid, et tegevused üksteist segama ei hakkaks. Praeguses vormis ammendus õhtu meie jaoks kiiresti ja kahest lubatud filmist huvipakkuvamat - "Wicker Mani" me ära oodata ei jõudnudki. Aga tähed paistsid toredasti.

3 kommentaari :

Trash ütles ...

Imelik jah. Kui oli veel jutt, et filmiblogijate kokkutulek toimub 20. augustil, siis Kasela kutsus kõiki Naissaarele ja väitis, et kogu filmiblogijate gäng viiakse sealt järgmisel hommikul laevaga Neeme. Veits piinlik kui sedalaadi seiklust oleksin viitsinud rohkem sebima reklaamima hakkama.

Trash ütles ...

Confirmation koodiks oli eelmisel postitusel peresses. Google vaikselt õpib eesti keelt kuigi veel väga hästi ei oska. :)

GuidoMukk ütles ...

Ei mõista miks on vajja ekraani ja makiga aeleda kuskil võsas..:)
Kus õhk on külm ..perse läeb märjaks ja pärast teist õlut tuleb depression.
Filmi vaatamine on mulle suht privaatne lõbu (piinlen üsna tihti kinos)..kodu..pausinupp..ekraan..projektor..jumalik.