29. aug 2010

tARTuFF 2010: ääremärkusi

Ammendavat kokkuvõtet festivalist ega selle kavast ma esitada ei saa, kuna kahjuks polnud mahti varem kui neljapäeval, ehk alles poole festari pealt Taaralinna jõuda. Paar üldist lauset siiski ütleks.

Esiteks - tARTuFF on festival sõna otseses tähenduses: suur pidu, kus filmid on harmoonilises tasakaalus muu meluga. Tartu on piisavalt väike, et fest linna peale ära ei hajuks. Linnas on sada tuhat elanikku, festivalipublikut oli kolmkümmend tuhat. Ainus peomeeleolult konkureeriv filmipidu on HÕFF, mis on tänu temaatikale siiski piiratud ringkonnale suunatud friigiüritus. Tartu kava on aga seinast seina ja pakub intelligentset meelelahutust igaühele, kusjuures mõnigi programmi valitud film on üldrahvaliku festivali kohta suisa hämmastavalt julge. Pealinna festareil on kahtlemata rohkem ja värskemaid filme, aga karnevalifiilingut napib.



Kogu tARTuFF on nii üdini positiivne kogemus, et kritiseerida ei oska eriti midagi. Vaid kaks pisitähelepanekut, mõlemad seoses sellega, et publikuhuvi oli ilmselt korraldajategi jaoks üllatavalt suur. Üks: õudukate linastamiseks valitud anatoomikumi saal oli liiga väike. Kaks: Raekoja platsis esines arusaamatusi seoses toolide kinnipanekuga. Publikut oli nii palju, et istekoht ekraani lähedal tuli hõivata vähemalt tund-poolteist enne esimese seansi algust. Vähesed zen-meistrid maldasid nii kaua tegevuseta oodata, enamik lihtinimesi märgistas territooriumi kiirelt käepäraste vahenditega, et hiljem tagasi tulla. Nii olid esiread vähemalt nädala teises pooles tunde ette kinni, mõni reserveeris oma tutvusringkonnale igaks juhuks varakult terve rea. Läheb vaja või mitte, hea ju, kui on varu. Korraldajad püüdsid seda vältida ja mitte lasta kellelgi üle paari lisakoha hõivata, kuid päris sujuvalt see alati välja ei kukkunud. Nojah, pustiki.



Positiivse juurde naastes: esiteks ei väsi ma kiitmast seda, et festival on publikule tasuta. Pakun, et just tänu sellele on külastajate hulk nii muljetavaldav. Ja just tänu sellele teeb tARTuFF filmikultuuri propageerimiseks palju ära - siin näevad kino needki, kes piletit endale hästi lubada ei saa ja tasulisele üritusele üldse tulemata jätaksid või sellest märksa vähemal määral osa saaksid. Ma ei räägi siin niivõrd kodutuist, kuivõrd näiteks üliõpilastest. Festivali rahastamisskeeme täpsemalt teadmata oletan, et eelkõige tuleb selle eest tänada Tartu linnavalitsust. Ka Tallinna linnaisad eesotsas meeriga võiksid aru saada, et enda ja linna reklaamimiseks on asjalikumaid ja intelligentsemaid võimalusi kui puuriit peaväljakul või tarbetu telekanal. Mingit uut üritust pole pealinnas vaja luua, festivalid on ammu olemas, neid tuleks lihtsalt rohkem toetada. Kordan oma refrääni - PÖFFi pilet on liiga kallis.

tARTuFFi puhul aga tahaks kiita veel Pauligi kohvitelki Raekoja platsil, mis oma tasuta kohvi, vestlusringide ja kirjandusõhtutega toimis suurepärase festivaliklubi ja kokkusaamiskohana. Ja hästi ajastatud tähesadu, mis andis festivalile kosmilise mõõtme. Ja Tartu puhul laiemalt linnavalitsuse tasuta WiFit ning maitsvat kebabi Barclay pargi kõrval.

Tore festival oli. Tartu esilaulikut tsiteerides: tuleval aastal tullaks' jälle kokku.

3 kommentaari :

Hundi ulg ütles ...

Seda rohkem imestama panev on PÖFFi põhifestivali publikumenu järjepidev läbikukkumine Tartus. Ehk on see seletatav sellega, et talvel on linnas üliõpilased?

joonas ütles ...

Võibolla on asi just piletihinnas? Detsembrini õppelaenu ei jätku.

siidiliblikas ütles ...

Nii ongi.