11. aug 2010

Tee / The Road

"The Road", USA 2009. Rež. John Hillcoat.


Rõudmuuvi (duh!) isast, kes õpetab poega postapokalüptilise maailma hundiseaduste järgi elama. Cormac McCarthy raamat, millel film põhineb, on laialt tuntud ja Pulitzeri võitnud. Sama mehe romaanil põhineb muide Coenite "No Country for Old Men". Kui eesti keeleski ilmunud romaan paistab silma juba vormilt - karmi, lakoonilise, lihtlauselise keelega, siis filmist ei suutnud ma õieti midagi märkimisväärset leida. Jah, siin on mõjuvaid lohutult raagus metsi ja khakikarva maastikke, mis ameerika linnarahva jaoks paistavad ehk eksootilised, aga siinmail meenutavad pigem kodukandi sügise porisemaid hetki.

Siiski ei midagi nii lõpuni väljapeetut ja stiilset kui "Eeli raamatus", mis oli oma kollakaspruunis visuaalis, põnevikulisuses ja postapokalüpsise veenvuses peajagu "Teest" üle. "Tee" tundus valdavalt lihtsalt pikk ja igav, häirisid sentimentaalsus ja erkvärvilised meenutuslõigud. Lisaks segab "Tee" visuaalsete vooruste nautimist kinos taas kord kesine plaadikvaliteet (sedakorda BD). Ühesõnaga, ise ei soovitaks kellelegi peale raamatu hardkore-fännide ja vist isegi mitte neile. (Samas enamusele kaasplogijaist on üle keskmise meeldinud.)




"The Road": treiler ja kodukas. "Tee" kinos. Arvamusi: IMDB (7.5/10), Rotten Tomatoes (6.9/10), Roger Ebert (7/8), Trash (9/10), LiveForThis (9/10), Zinera (8/10), Danzumees (7/10), b3gins (7/10), GuidoMukk (7/10), Muhkel (7/10), Darius (6/10), MNC Broz Tito (5/10), Valner Valme, PM (mõjub).

8 kommentaari :

Malcolm ütles ...

Ühena neist kaasblogijaist jäin mina väga rahule. Ja just eriti võrdluses "Eli raamatuga". Viimatimainitus häiris pidev Hollywoodi kõrvalmekk, meelelahutuslik klants, mis küll tõele au andes väga kõrgelt üle keskmise stiliseerida õnnestus. "Tee" oli aga teretulnud vaheldus "Mad Maxi" vaimus tehtud postapokalüptilistele seiklusfilmidele, mis end pea alati vaataja lihtlabasematele ootustele ohvriks toonud. Kõige usutavamalt maailmalõpu agooniat haarav film, mida mina isiklikult näinud. Ühtlasi sümpatiseeris lahtinämmutuste puudumine, mis lubas mitmetel sisukäikudel pooleli jääda, lisades veelgi kaootilisele atmosfäärile, pidevalt tegelasi saatvale paranoiale ja hirmule.

metsavana ütles ...

"Tee" oli ka muarust üks ugri doomi stiilis uimerdamine. Vaevlesin kohutavas une-agoonias.

Mad Maxi vaimus postapo seiklusfilmid rokivad!

Malcolm ütles ...

Ega ma väitnudki, et nad halvad oleks, sagedasti otse vastupidi, aga lihtsalt end pisut ammendanud ja liialt skemaatiliseks muutunud žanr, kus on raske midagi uut rääkida.

paranoiadisco ütles ...

Vaatasin, et sa oled lehte saanud. Palju õnne!

joonas ütles ...

Aitäh, poldki taibanud lehte vaadata veel. Õnne vastu poleks midagi, isegi kui seda palju on.

Spellbound ütles ...

Mis lehest on jutt kui tohib küsida?

Tee on minu jaoks vähemalt Eli`st peajagu üle, sest Eli`s oli rohkem stiili kui kõike muud, aga Tees meeldis väga esitatav karm reaalsus ilma igasuguse ilustamiseta.

joonas ütles ...

Luige lehest. Ilutsemist oli "Tee" flashbäkkides omajagu mu arust.

a ütles ...

Sa mõtled seda ilutsemist kui Pere on veel viimaseid hetki koos või kui Ema otsustab minna üksi metsa surema?

Go beauty!

Anyway, minu majapidamises on tegemist selle aasta kõige tugevama teosega.