8. okt 2010

24 Hour Party People

"Manchester, so much to answer for..." laulis noor Morrissey, rääkides küll millestki muust kui muusikast. Aga muusika kohta, eriti just kaheksakümnendate sõltumatu popi kohta kehtib see ka. Tollest tööstuslinnast tõusis ridamisi tolle aja inglise indimuusika suurimaid nimesid nagu The Smiths ja Stone Roses. Siin tegutses ka üks tuntumaid indileibeleid Factory, kes plaadistas nii Joy Divisioni mornkaunist kitarripoppi kui Happy Mondaysi pohhuistlikke narkopõhiseid peohümne. Viimaste hulka kuulub seegi lugu, mis andis nime Michael Winterbottomi filmile "24 Hour Party People" (2002).

Ja seda filmi, leedid ja kentelmenid, näitab allakirjutanu Uue Maailma Seltsimajas (Koidu 82) Elektrikapi kinos sel pühapäeval, 10. oktoobril kell 2000. Seda tasub vaadata mitmel põhjusel.



Esiteks juba muusika pärast. Heliribal kõlab sedasorti ajatu klassika, mida on alati rõõm kuulda - alustades Sex Pistolsist ("Anarchy in the UK") ja lõpetades Joy Divisioniga ("Love Will Tear Us Apart"). Siia vahele Buzzcocksi "Ever Fallen in Love", New Orderi "Blue Monday" ja nii edasi ja nii edasi.

Lisaks on Michael Winterbottom üldiselt tugev lavastaja, kelle filmid on enamasti huvitavad. Ja kui üldiselt on pop-biopic klišeeküllaselt tüütu žanr, siis "Party People" on hoopis teisest puust - nagu kunagi juba mainisin, on see muusikafilmi kohta erandlikult nii hariv, huvitav kui meelt lahutav. Viimast sellepärast, et siin saab päris palju nalja. Tulge, te ei kahetse. Seanss on mõistagi tasuta.