13. nov 2010

Karlo Funk: kui oskad hästi masenduda, siis tee seda

Konverentsi "Keda kõnetab eesti mängufilm" tuules tekkinud küsimustele vastab Eesti Filmi Sihtasutuse peaekspert Karlo Funk.



Joonas: Konverentsil kõlanud ja sellele järgnenud kriitilistest sõnavõttudest jääb mulje, et eesti film seis on nigel - rahvas ei käi kinos, kriitikud sõimavad, raha pole, rahastamine on planeerimatu. Kas sinu meelest on põhjust muretseda?

Karlo: Planeerimatus võib tõesti olla probleem. Mõnda filmi saab teha nii, et saad toetuse, kolme kuu pärast filmid ja üheksa kuu pärast on see linal. Teisi asju rahastatakse aga läbi aastate. Näiteks Ilmar Raagi järgmist filmi on rahastatud üle kahe aasta; suurem osa raha tuleb Prantsusmaalt ja võttegraafik võib juba planeeritud olla, kui sealtpoolt otsustakse hakata paremat staari otsima. Selliste edasilükkumiste ja muutuste vastu ei saa, aga see tekitab tühjusetunnet.

Tänavu linastus kaks mängufilmi - "Lumekuninganna" ja "Punane elavhõbe". Mitu projekti lükkus järgmisse aastasse, mil tuleb selle võrra rohkem filme. Et meil on nüüd kinosid ja ühtlasi ka linastuvaid filme rohkem, siis eesti filmide suhtarv vähenes. Eesti filmi turuosa on üsna üks-üheses vastavuses linastuvate nimetuste arvuga, jäädes tänavu kahe-kolme protsendi vahele.

Käesoleval aastal võib olla paksu verd tekitanud seegi, et raha on saanud paar projekti inimestelt, keda filmitegijate seas miskipärast ei usaldata.

Joonas: Eesti filmitööstuse põhiprobleem on üldteada - et raha on liiga vähe, et see valdkond ongi riiklikult alarahastatud võrreldes näiteks teatriga. Ja kui mujal aitavad filmi toetada maksusoodustused, siis meie parempoolne maksupoliitika välistab need.

Karlo: On küüniline asetada film muude kunstiliikidega ühte puuri ka sellepärast, et kui muudel aladel on kogu protsess algusest lõpuni - loomisest esituseni, galeriide ja ooperiteatriteni - mingil määral riigi kontrolli all, siis kinod pole seda kuidagi. Meil on kaks multipleksi, kes ise vaatavad, kas nad viitsivad või ei viitsi panna eesti filmi programmi nõnda, et sel oleks piisavalt linastusi. Artise mahud on üliväikesed ja ka eesti filmid eelistavad minna suuremasse kinno, kus on suuremad mahud, suuremad saalid, väljatöötatud turundusmudel. Artises ei saa isegi tervet kino korraga andes sellist mahtu nagu ideaalis võiks tahta.

Joonas: "Punane elavhõbe" jooksis ka multipleksides.

Karlo: Paljud filmid vajavad aega. Kui võtta Cannes'i tänavune Grand Prix' "Jumalatest ja inimestest", siis selle vaatajate arv Prantsusmaal hakkas kaks-kolm nädalat pärast kinnotulekut kasvama, mitte vähenema nagu tavaliselt. Kui Eesti filmil pole kaks nädalat vaatajaid - võimalik, et ka turundus pole tasemel - siis võtab Tammsaar selle maha. Aga iga film pole selline, mida kõik tormavad kohe vaatama. Näiteks "Lumekuninganna". Ja erakinos tapetakse film enne kui vaataja selleni jõuab.

Artises võib film ehk kauem püsida, aga see on siiski järelnoppimine. Pealegi peab Artis samamoodi kasumit teenima. Kui ma ei eksi, siis Artise aastaringne riiklik toetus on väiksem kui PÖFFi oma - ehk toetatakse pigem üritusturundust kui regulaarsust, mis peaks ala ülejäänud viiskümmend nädalat aastas elus hoidma.

Joonas: Kas sihtasutus üritab projektide valikul vältida ängi, mis on eesti filmi kaubamärgiks kujunenud?

Karlo: Tegelikult mitte, sest selles on sageli kõige rohkem sisendusjõudu. Inimene tehku seda, mida ta hästi oskab. Kui oskad hästi masenduda, siis tee seda. Komöödiate puhul kipub meil olema nii, et tegelased pole vähimalgi määral tõsiseltvõetavad. Võrrelgem Woody Alleniga, kelle tegelased on sümpaatsed, nende muredesse saab uskuda, kuigi nad on samal ajal ka naljakad.

Joonas: Raskusi on ka Eesti filmi turundamisega, konverentsil oli juttu keskse turunduse loomisest. Kas sihtasutus saaks tootjaid selles osas abistada?

On olemas levitoetused. Mõnel juhul ei suuda tootja välja mõelda, kuidas seda kasutada. Me saaksime teha nimekirja inimestest, keda me aktsepteerime ja panna nad praktiliselt kõigi projektide leviga tööle.

Joonas: Eesti filmi puhul räägitakse palju lugude nõrkusest ja sageli on tunne, et stsenaarium on see, mis alt veab. Näiteks nii "Punase elavhõbeda" kui "Pangaröövi" nõrgim külg oli minugi meelest just stsena, muu oli tasemel.

Karlo: Tihti on tegu elementaarsete valearvestustega. Kirjanduse kohta öeldaks sel puhul, et ei tunta elu. Tegevus ekraanil hakkab arenema väljamõeldud suunas, kuigi igaüks saab aru, et keegi tegelikult nii ei käitu. Tekivad kummalised väljamõeldud psühholoogilised skeemid.

Teisalt - kas tänapäeva eesti kirjanduses on lugusid, mis kannaksid välja filmi? Eriti ei ole. Aga kirjanduse kallal ei viriseta, ehkki võrdlusmoment on olemas - et kuhu see kõlbab näiteks Salman Rushdie'ga võrreldes. Eesti kirjanduses pole klassikaline loojutustamise traditsioon kuigi tugev. Refleksiooni, sisemonoloogi, kõrvalmõtteid on rohkem kui otsest tegevust, mis viiks tegelast mingis suunas edasi. Kui selliseid lugusid on, siis kipuvad need dolema ajaloolised, mitte kaasajast.

Filmilugude puhul on puudus veel konfliktikesksest mõtlemisest. Palju on dokumentaalsed elukujutusi, kus tegutsevad tavalised inimesed, kelles me võime ennast ära tunda, aga nende ees ei seisa suuri, üldinimlikke väljakutseid. Selleta jääb film seriaali tasemele. Näiteks Taani Dogma-filmid ületavad enamasti mingeid kokuleppelisi, eetilisi, inimese ees seisvaid piire. Seejuures pole nad eriti keerulised, vaid lihtsalt detailselt ja täpselt kirjutatud. Asi pole selles, millist lugu rääkida, vaid kuidas rääkida. Ka pealispinnalt kõige triviaalsemat lugu saab esitada huvitavalt. Cannes'is žürii eripreemia saanud "Akvaariumis" ei juhtu midagi väga erilist.

Joonas: Võrdlus Põhjamaadega on veidi libe tee, sest mastaabid on teised - rohkem rahvast ja raha.

Karlo: Eelkõige rohkem filme. Rootsis tehti aastas 61 filmi, millest 38 said alla 10 000 vaataja. Inimestel on harjumus vaadata omamaiseid filme. 2006. aasta kultuuritarbimise uuring näitas ka siinse publiku ositiivseid ootusi eesti filmi suhtes ja seda juba enne 2007. aasta edukaid filme ("Sügisball", "Klass", "Magnus").

Joonas: Konverentsilt jäi kõrva, et sihtasutuse otsused pole piisavalt selged, arusaadavad ja põhjendatud, inimesed ei saa aru, miks nende projektid raha ei saa.

Karlo: Kui ratsionaalselt võtta, siis ühelt poolt on väga head projektid, mis saavad kohe raha – kõik on nõus, et need on head. Teisalt on väga halvad, mille rahastamist ei kaalutagi. Ülejäänute puhul on väga keeruline leida ratsionaalseid põhjendusi, miks üks on vähem keskmine kui teine.

Siis tulevad mängu sellised kaalutlused nagu konverentsilgi mainitud soome uuring, mis näitas, et publik ei vaata Euroopa kinos režissööri ega näitlejaid, vaid eelkõige teemat. Kogupilt sellest, mis teemad on parasjagu filmilugudena esindatud, on ainult sihtasutusel. Osa küsimust taandubki sellele, mis teemat käesoleva aasta kontekstis eelistada. Pole mõtet teha ühel aastal viit kunstfilmi – klassikalist autorifilmi, kus on sügav, aga abstraktselt kunstiline või filmikeeleline probleem -, see pole jätkusuutlik. Või viit noortefilmi. Nii et mingis mõttes on jagamised alati ootamatud.

Kõik filmid ei saa ju õnnestuda, aga praeguse filmide arvu juures on surve, et tuleb teha ainult häid filme. See on absurd. See ei õnnestu kusagil, mitte üheski riigis.

Joonas: Mis on hea film?

Võib rääkida heast filmist teatud sihtgrupile või sellest, et film võidab mingil festivalil preemia. Või sellest, mis on eesti kultuurile oluline. Sellega on lihtne – kõik eesti filmid on eesti kultuurile olulised. Või publikumenust. Või kunstilisest, dramaturgilisest veenvusest. Hea film võiks siiski olla see, mis leiab oma pühendunud vaataja, olgu see siis kes tahes. Et filmile elatakse kaasa – isegi kui väike vähemus käib seda vaatamas ja on selle üle õnnelik.

Joonas: Mõndagi häirib, et otsustamine on koondunud isiklikult sinu kätte. Kas poleks lihtsam hajutada see vastutus mingile nõukogule?

Karlo: Absoluutselt. Kuid tegijad ei saaks siis tulla igal ajal sooviga kohe väntama hakata. Et keskkond ei arvaks, et töösse lähevad valed projektid ja tegelikult tuleks teha hoopis muid asju, oleks võimalik kehtestada aastas üks-kaks deadline'i, mil kõik projektid on naha ja karvadega kohal ja nende seast tehakse valik. Ma pole kindel, et see tegelikult midagi lahendaks.

Otsustajate lisandudes kulu kasvab, aga efekt on sama. Vähemalt teatud keskmisel tasemel on kõik lood, aga neist parimate valimine on alati keeruline. Eksperthinnagud kipuvad olema valdavalt negatiivsed, ka neile projektidele, mis kokkuvõttes töösse lähevad.

Projektid pole väga selgelt kõrvutatavad. Üks asi on stenaarium, teine aga see, kes, mida ja millal mujalt rahastab. Välisosaluseks peab Eesti-poolne rahastus reeglina juba olemas olema ja pärast seda võtab sealt otsuse saamine veel tükk aega – näiteks Saksamaa puhul vähemalt pool aastat.

Tagasiside mõttes võiks lasta tegijail endil, näiteks lavastajail ja produtsentidel, analüüsida teiste asju. Avaldada takkajärgi, kui film on valmis, arvamust produktsiooni ja lavastuse kohta. Selline omamoodi siseringi case study.

Joonas: Kas säärased konverentsid võiksid toimuda tihemini, et oleks rohkem suhtlust ja rohkem kontakti tegijate ja sihtasutuse vahel?

Karlo: Võiks näiteks kord aastas võtta kokku eesti mängufilmi. Ehkki kui me käisime mais nüüd konverentsilgi esinenud inimestelt küsimas, mida võiks teisiti teha, siis ei tulnud sealt ühtki signaali. Inimestel on mure, aga nad ei oska selgelt öelda, milles see seisneb. Keegi ei paku välja, kuidas just edasi liikuda, sest kõik saavad väga hästi aru, et keegi ei jaga lihtsalt rahandusministeeriumi ukselt rohkem rahapakke välja. Konverentsil ja pärast seda räägitule psühhoanalüütiliselt lähenedes on aga võimalik identifitseerida probleemid ja jõuda nende põhjustele lähemale hoolimata sellest, et selget ja vastuoludeta programmi ei esita keegi. Minu asi ongi olla pea-ekspert teatavas psühholoogilises tähenduses.



Intervjuu ilmus lühemalt kinolehe La Strada novembrinumbris.

Eesti mängufilmi kõnevõimest. Mängufilmikonverents

Küsimusele, kas ja keda eesti mängufilm kõnetab, Filmiajakirjanike Ühingu korraldatud konverents vastust ei andnud. Küll aga sai Artises 13. oktoobril kuulda filmitegijate muredest ja rõõmudest päris mitme kandi pealt. Konverentsilt ja selle meediakajastustest jäid minu jaoks kõlama kaks teemat.

Kriitika kriitika. Eesti filmitegijad paistavad arvavat, et kriitika on nende vastu ülekohtuselt karm. Lavastaja Peeter Simm mainis kirvest ning produtsent Piret Tibbo kinnitas, et tootjad ei julge kriitikuid esikatele kutsuda. PÖFFi juht, filmiõppejõud, produtsent ja kriitik Tiina Lokk rääkis konverentsil sõimust ning hiljem lehes kriitikute ja tegijate vahel valitsevast usalduskriisist. Ma ei monitoori regulaarselt meediat ja võimalik, et midagi olulist on kahe silma vahele jäänud, aga selle põhjal, mida olen lugenud, tundub, et kogu kriis on pärit peamiselt ühest allikast: Margit Adorfi mullusest "Pangaröövi" arvustusest pealkirjaga "Aasta halvim film".

Kummaline, kuidas üks kriitiline sõnavõtt suudab terves industris tekitada allergilise šoki, millest ei saada ka aastaga üle. Ausat tagasisidet ei taha filmiinimesed vist mingi hinna eest kuulda? Ilmselt tuleb siinkohal üle korrata aabitsatõdesid. Esiteks, iga reklaam on hea reklaam. Eesti filmidest ei kirjutatakse liiga palju ning iga kirjutis, iga mainimine on tänuväärt. Minus tekitas just Adorfi lugu huvi "Pangaröövi" vastu ja mulje filmist jäi tänu sellele eelhäälestusele ilmselt parem kui ta muidu oleks võinud jääda. Teiseks, nagu Margit Tõnson Sirbis nentis – positiivset tagasisidet oota oma emalt. Kui publikult ei saa vägisi aplausi nõuda, kas siis kirjutajailt saab?

Kriitika kipub mu meelest eesti filmi vastu üldiselt pigem ülileebe kui ülikarm, seda just trükiajakirjanduses. Blogisid võib lugeda kriitika osaks või mitte, aga blogikirjutised on enamasti vahetumad ja pakuvad seetõttu sageli lugejale enam kui ümarad lehelood. Blogijad söandavad pisut tihemini ära märkida, kui kuningas juhtub nende silmis alasti paistma.




EFSA kriitika. Olukord, kus filmitegemiseks on raha vähe, kõigile ei jagu ja eelarved on väikesed, tekitab mõistagi rahulolematust ja tegijad näevad patuoinast eelkõige Eesti Filmi Sihtasutuses kui riikliku rahajagamise esindajas. Mõnedki loojad ja tootjad, kes peavad meie filmi hetkeseisu kehvaks, näevad süüdlasena just sihtasutust. Konkreeetsemalt heidetakse EFSAle ette kaugenemist filmitegijaist, planeerimatust, arusaamatuid ootusi, otsuste läbipaistmatust ja liig suure võimu koondumist peaekspert Karlo Fungi kätte, kes ise esines konverentsil pikema ettekandega "Tajumoonutus ja faktid", pärast konverentsi ilmus nädalalehes intervjuu temaga ning lisa pakub siinse blogi usutlus.

Omalt poolt lisaksin ainult, et nii konverentsist kui selle vastukajadest jäi mulje, et põhiprobleem on suhtlemises, nagu inimeste puhul ikka. Mõnigi filmitegija ei saa aru, mida sihtasutus tahab ja sihtasutus omalt poolt vist ei pinguta piisavalt, et seda populaarselt selgitada. Sestap võiks korraldada rohkem ja sagedamini sedalaadi üritusi, kus tegijad saaksid südant puistada ja sihtasutus oma põhimõtteid avada. Ja ehk võiks sihtasutus ka väljapool neid üritusi rohkem rahvaga rääkida.

Eesti film kui valmisprodukt räägib vaatajatega niikuinii ning kuigi konverentsil ja järgnenud diskussioonis kõlas palju pessimistlikke noote, tundub mulle kui vaatajale, et tema kõnevõime pole kaugeltki kõige kehvem.

Kui sajandi algul võis eesti filmiga kohtuma minek nõuda teatud eneseületust, julgust astuda vastu võimalusele, et sulle öeldakse midagi piinlikku, siis enam see nii ei ole ja tore on. Me räägime veel.


Lugu ilmus kinolehe La Strada novembrinumbris.

9. nov 2010

Hirm ja jälestus Las Vegases / Fear and Loathing in Las Vegas

Raamat: Hunter S. Thompson. Hirm ja jälestus Las Vegases. EPL 2010. Tlk Mihkel Kaevats. / Film: "Fear and Loathing in Las Vegas", USA 1998. Rež. Terry Gilliam.


Olen kõhkvel. Kas soovitada "Hirmu ja jälestust" koolidele kohustusliku kirjandusena või mitte? Alust on mõlemaks. Silme ees Hamleti hoiatav näide otsustusvõimetuse kurbadest tagajärgedest, ei suuda ma ikkagi valikut langetada. Ehk suudab lugeja. Paar poolt- ja vastuargumenti.



Esiteks, õpilastel tasuks seda lugeda vastumürgina kirjandiõpetusele. Kuidas ette antud teemat kõrvale heites loovalt lobiseda sellest, mis iganes pähe kargab ja lugejat köidab. Gonzo-ajakirjanduse isa Thompson palgati kuuekümnendate loojangul kirjutama reportaaži kõrbekrossist Las Vegases, mis huvitas juba tollal väheseid ning ei huvitaks praegu enam kedagi. Selle asemel pani ta kirja pseudomemuaarse uurimuse droogidest, Ameerika imedest ja kuuekümnendate kollapsist, mida loetakse tänini. Eks ole droogid üks väheseid teemasid peale seksi ja rokenrolli, millest publik eal ei väsi. Eriti kui kirjutatakse nii hoogsalt ja lõbusalt nagu Hunter.

Siinkohal võiks vastu väita, et narkomaania on pahe, mida ei maksa propageerida. Nõus. Küsigem aga, kas lillelaste allakäik saab olla ahvatlev eeskuju. Kas keegi tõesti tahab siiani olla hipi? LSD, anybody? Kas need taju uksed avanesid uutesse dimensioonidesse, kosmosse ja taevalikku armastusse? Ei, need viisid otseteed veel võikamasse meeletusse ja krapulasse kui e-põhine reivikultuur paarkümmend aastat hiljem. Drugs don't work, midagi pole teha, they just make you worse, ning "Hirm ja jälestus Las Vegases" ei jäta selles mingit kahtlust. See on aus kirjeldus narkootilisest amokist, milles reklaami näha saab küll vaid rikutud pilguga lugeja. See, kes soovib neid aineid omal ajul järele proovida, raamatu põhjal vaevalt et rohkem soovima hakkab.



Kui narkoteemasse võib suhtuda nii ja naa, siis kindlasti tuleb kohustuslikule kirjandusele kasuks, kui sellest on vändatud film peaosas Johnny Deppiga. Sest kellele see mees ei meeldiks. Eestikeelse raamatu kaanelegi on magneedina märgitud "Vaata ka filmi "Ratastel Las Vegasesse"". Abiks märkus. Kes muidu oskaks originaalis raamatuga samanimelist filmi sellise mõttetu tiitli alt otsida. Mis seal ikka, meie filmilevi pealkirjatõlked on häirivalt tihti hämmastavalt vildakad.

Mis linateosesse endasse puutub, siis P. Sauter, kes on isegi omajagu gonzo-ajakirjandust viljelenud, leidis kunagi, et "Fear and Loathing in Las Vegas" on filmina pask. Ma nii kategooriline ei oleks, sest tegu on siiski endise montipaitonlase Terry Gilliami lavastuse ja ühe mu parima sõbra lemmikuga. Aga Gilliami loomingu tippu - ütleme, "12 ahvi" kõrvale - see ikka ei kuulu. Ma ei jää peaaegu kunagi filmi ajal magama, aga "Fear and Loathingut" käesoleva loo jaoks üle vaadates uinusin juba kolmekümne seitsmendal minutil. Nii et ülearu põnev see just pole - aga tasuks siiski kaeda, kel nägemata.



Pisut kaalukam vastuväide "Hirmu ja jälestuse" kooliprogrammi võtmisele on keel. Tõlkija M. Kaevatsi ja toimetaja K. Leppiksoni töö on meie üldise keskpärase anglotõlke taseme taustal küll hea, aga sisaldab kahjuks siiski sedasama taset iseloomustavat - liiasust, kohmakust, ebatäpsust, sõnasõnalisust ja vääritimõistmisi - piisavalt selleks, et eestikeelse Thompsoni hariduslikus väärtuses kahelda. Teisalt tahaks esile tõsta korrektuuri hoolsust - ei märganud ühtegi näpukat, ses suhtes on väljaanne eeskujulik. Ja J. Jegorovi kujundus on selline, et raamatu võib ka õrnas eas lugejale julgelt kätte anda, kartmata tema esteetilise meele arengut jäädavalt kahjustada. Kui välja jätta küsitav eksperiment põhiteksti kirjutusmasinafondiga, loob kujundus kaanest vahelehtedeni oma näivas räpakuses suurepärase, tekstiga kongeniaalse mulje - eriti selg, kuhu autori nimi ja pealkiri vaid pooleldi mahuvad.

Nii et kohustuslikkuse suhtes ei oska öelda, aga oma lapsel lubaks küll lugeda ja vaadata. Otsustagu ise.


Lugu ilmus esmalt raamatujakirjas Lugu.


Arvamusi filmist: IMDB (7.6/10), Rotten Tomatoes (5.8/10), Roger Ebert (2.5/10), Fletchu (8/10), Lizzahy (8/10), Peeter Sauter, PM (pask).

Arvamusi raamatust: Peeter Helme, EE (lobe ja loomulik, aga tahaks proffi tervikut), Peeter Helme, ERR (audiotuvustus), kolm (hea meelelahutus), klm (tõlge jamavõitu). Juutuub: Taavi Eelmaa loeb raamatut Hirm ja jälestus Las Vegases.