13. nov 2010

Eesti mängufilmi kõnevõimest. Mängufilmikonverents

Küsimusele, kas ja keda eesti mängufilm kõnetab, Filmiajakirjanike Ühingu korraldatud konverents vastust ei andnud. Küll aga sai Artises 13. oktoobril kuulda filmitegijate muredest ja rõõmudest päris mitme kandi pealt. Konverentsilt ja selle meediakajastustest jäid minu jaoks kõlama kaks teemat.

Kriitika kriitika. Eesti filmitegijad paistavad arvavat, et kriitika on nende vastu ülekohtuselt karm. Lavastaja Peeter Simm mainis kirvest ning produtsent Piret Tibbo kinnitas, et tootjad ei julge kriitikuid esikatele kutsuda. PÖFFi juht, filmiõppejõud, produtsent ja kriitik Tiina Lokk rääkis konverentsil sõimust ning hiljem lehes kriitikute ja tegijate vahel valitsevast usalduskriisist. Ma ei monitoori regulaarselt meediat ja võimalik, et midagi olulist on kahe silma vahele jäänud, aga selle põhjal, mida olen lugenud, tundub, et kogu kriis on pärit peamiselt ühest allikast: Margit Adorfi mullusest "Pangaröövi" arvustusest pealkirjaga "Aasta halvim film".

Kummaline, kuidas üks kriitiline sõnavõtt suudab terves industris tekitada allergilise šoki, millest ei saada ka aastaga üle. Ausat tagasisidet ei taha filmiinimesed vist mingi hinna eest kuulda? Ilmselt tuleb siinkohal üle korrata aabitsatõdesid. Esiteks, iga reklaam on hea reklaam. Eesti filmidest ei kirjutatakse liiga palju ning iga kirjutis, iga mainimine on tänuväärt. Minus tekitas just Adorfi lugu huvi "Pangaröövi" vastu ja mulje filmist jäi tänu sellele eelhäälestusele ilmselt parem kui ta muidu oleks võinud jääda. Teiseks, nagu Margit Tõnson Sirbis nentis – positiivset tagasisidet oota oma emalt. Kui publikult ei saa vägisi aplausi nõuda, kas siis kirjutajailt saab?

Kriitika kipub mu meelest eesti filmi vastu üldiselt pigem ülileebe kui ülikarm, seda just trükiajakirjanduses. Blogisid võib lugeda kriitika osaks või mitte, aga blogikirjutised on enamasti vahetumad ja pakuvad seetõttu sageli lugejale enam kui ümarad lehelood. Blogijad söandavad pisut tihemini ära märkida, kui kuningas juhtub nende silmis alasti paistma.




EFSA kriitika. Olukord, kus filmitegemiseks on raha vähe, kõigile ei jagu ja eelarved on väikesed, tekitab mõistagi rahulolematust ja tegijad näevad patuoinast eelkõige Eesti Filmi Sihtasutuses kui riikliku rahajagamise esindajas. Mõnedki loojad ja tootjad, kes peavad meie filmi hetkeseisu kehvaks, näevad süüdlasena just sihtasutust. Konkreeetsemalt heidetakse EFSAle ette kaugenemist filmitegijaist, planeerimatust, arusaamatuid ootusi, otsuste läbipaistmatust ja liig suure võimu koondumist peaekspert Karlo Fungi kätte, kes ise esines konverentsil pikema ettekandega "Tajumoonutus ja faktid", pärast konverentsi ilmus nädalalehes intervjuu temaga ning lisa pakub siinse blogi usutlus.

Omalt poolt lisaksin ainult, et nii konverentsist kui selle vastukajadest jäi mulje, et põhiprobleem on suhtlemises, nagu inimeste puhul ikka. Mõnigi filmitegija ei saa aru, mida sihtasutus tahab ja sihtasutus omalt poolt vist ei pinguta piisavalt, et seda populaarselt selgitada. Sestap võiks korraldada rohkem ja sagedamini sedalaadi üritusi, kus tegijad saaksid südant puistada ja sihtasutus oma põhimõtteid avada. Ja ehk võiks sihtasutus ka väljapool neid üritusi rohkem rahvaga rääkida.

Eesti film kui valmisprodukt räägib vaatajatega niikuinii ning kuigi konverentsil ja järgnenud diskussioonis kõlas palju pessimistlikke noote, tundub mulle kui vaatajale, et tema kõnevõime pole kaugeltki kõige kehvem.

Kui sajandi algul võis eesti filmiga kohtuma minek nõuda teatud eneseületust, julgust astuda vastu võimalusele, et sulle öeldakse midagi piinlikku, siis enam see nii ei ole ja tore on. Me räägime veel.


Lugu ilmus kinolehe La Strada novembrinumbris.

2 kommentaari :

Trash ütles ...

Kinolehes oli lõpuks see sinu artikkel kõige põnevam lugemine.

joonas ütles ...

Tänks. Endal oli kahju, et Karlo äärmiselt huvitavat ja asjalikku juttu pikemalt lehte ei mahtund, aga noh - siin on see ju olemas.