13. nov 2010

Karlo Funk: kui oskad hästi masenduda, siis tee seda

Konverentsi "Keda kõnetab eesti mängufilm" tuules tekkinud küsimustele vastab Eesti Filmi Sihtasutuse peaekspert Karlo Funk.



Joonas: Konverentsil kõlanud ja sellele järgnenud kriitilistest sõnavõttudest jääb mulje, et eesti film seis on nigel - rahvas ei käi kinos, kriitikud sõimavad, raha pole, rahastamine on planeerimatu. Kas sinu meelest on põhjust muretseda?

Karlo: Planeerimatus võib tõesti olla probleem. Mõnda filmi saab teha nii, et saad toetuse, kolme kuu pärast filmid ja üheksa kuu pärast on see linal. Teisi asju rahastatakse aga läbi aastate. Näiteks Ilmar Raagi järgmist filmi on rahastatud üle kahe aasta; suurem osa raha tuleb Prantsusmaalt ja võttegraafik võib juba planeeritud olla, kui sealtpoolt otsustakse hakata paremat staari otsima. Selliste edasilükkumiste ja muutuste vastu ei saa, aga see tekitab tühjusetunnet.

Tänavu linastus kaks mängufilmi - "Lumekuninganna" ja "Punane elavhõbe". Mitu projekti lükkus järgmisse aastasse, mil tuleb selle võrra rohkem filme. Et meil on nüüd kinosid ja ühtlasi ka linastuvaid filme rohkem, siis eesti filmide suhtarv vähenes. Eesti filmi turuosa on üsna üks-üheses vastavuses linastuvate nimetuste arvuga, jäädes tänavu kahe-kolme protsendi vahele.

Käesoleval aastal võib olla paksu verd tekitanud seegi, et raha on saanud paar projekti inimestelt, keda filmitegijate seas miskipärast ei usaldata.

Joonas: Eesti filmitööstuse põhiprobleem on üldteada - et raha on liiga vähe, et see valdkond ongi riiklikult alarahastatud võrreldes näiteks teatriga. Ja kui mujal aitavad filmi toetada maksusoodustused, siis meie parempoolne maksupoliitika välistab need.

Karlo: On küüniline asetada film muude kunstiliikidega ühte puuri ka sellepärast, et kui muudel aladel on kogu protsess algusest lõpuni - loomisest esituseni, galeriide ja ooperiteatriteni - mingil määral riigi kontrolli all, siis kinod pole seda kuidagi. Meil on kaks multipleksi, kes ise vaatavad, kas nad viitsivad või ei viitsi panna eesti filmi programmi nõnda, et sel oleks piisavalt linastusi. Artise mahud on üliväikesed ja ka eesti filmid eelistavad minna suuremasse kinno, kus on suuremad mahud, suuremad saalid, väljatöötatud turundusmudel. Artises ei saa isegi tervet kino korraga andes sellist mahtu nagu ideaalis võiks tahta.

Joonas: "Punane elavhõbe" jooksis ka multipleksides.

Karlo: Paljud filmid vajavad aega. Kui võtta Cannes'i tänavune Grand Prix' "Jumalatest ja inimestest", siis selle vaatajate arv Prantsusmaal hakkas kaks-kolm nädalat pärast kinnotulekut kasvama, mitte vähenema nagu tavaliselt. Kui Eesti filmil pole kaks nädalat vaatajaid - võimalik, et ka turundus pole tasemel - siis võtab Tammsaar selle maha. Aga iga film pole selline, mida kõik tormavad kohe vaatama. Näiteks "Lumekuninganna". Ja erakinos tapetakse film enne kui vaataja selleni jõuab.

Artises võib film ehk kauem püsida, aga see on siiski järelnoppimine. Pealegi peab Artis samamoodi kasumit teenima. Kui ma ei eksi, siis Artise aastaringne riiklik toetus on väiksem kui PÖFFi oma - ehk toetatakse pigem üritusturundust kui regulaarsust, mis peaks ala ülejäänud viiskümmend nädalat aastas elus hoidma.

Joonas: Kas sihtasutus üritab projektide valikul vältida ängi, mis on eesti filmi kaubamärgiks kujunenud?

Karlo: Tegelikult mitte, sest selles on sageli kõige rohkem sisendusjõudu. Inimene tehku seda, mida ta hästi oskab. Kui oskad hästi masenduda, siis tee seda. Komöödiate puhul kipub meil olema nii, et tegelased pole vähimalgi määral tõsiseltvõetavad. Võrrelgem Woody Alleniga, kelle tegelased on sümpaatsed, nende muredesse saab uskuda, kuigi nad on samal ajal ka naljakad.

Joonas: Raskusi on ka Eesti filmi turundamisega, konverentsil oli juttu keskse turunduse loomisest. Kas sihtasutus saaks tootjaid selles osas abistada?

On olemas levitoetused. Mõnel juhul ei suuda tootja välja mõelda, kuidas seda kasutada. Me saaksime teha nimekirja inimestest, keda me aktsepteerime ja panna nad praktiliselt kõigi projektide leviga tööle.

Joonas: Eesti filmi puhul räägitakse palju lugude nõrkusest ja sageli on tunne, et stsenaarium on see, mis alt veab. Näiteks nii "Punase elavhõbeda" kui "Pangaröövi" nõrgim külg oli minugi meelest just stsena, muu oli tasemel.

Karlo: Tihti on tegu elementaarsete valearvestustega. Kirjanduse kohta öeldaks sel puhul, et ei tunta elu. Tegevus ekraanil hakkab arenema väljamõeldud suunas, kuigi igaüks saab aru, et keegi tegelikult nii ei käitu. Tekivad kummalised väljamõeldud psühholoogilised skeemid.

Teisalt - kas tänapäeva eesti kirjanduses on lugusid, mis kannaksid välja filmi? Eriti ei ole. Aga kirjanduse kallal ei viriseta, ehkki võrdlusmoment on olemas - et kuhu see kõlbab näiteks Salman Rushdie'ga võrreldes. Eesti kirjanduses pole klassikaline loojutustamise traditsioon kuigi tugev. Refleksiooni, sisemonoloogi, kõrvalmõtteid on rohkem kui otsest tegevust, mis viiks tegelast mingis suunas edasi. Kui selliseid lugusid on, siis kipuvad need dolema ajaloolised, mitte kaasajast.

Filmilugude puhul on puudus veel konfliktikesksest mõtlemisest. Palju on dokumentaalsed elukujutusi, kus tegutsevad tavalised inimesed, kelles me võime ennast ära tunda, aga nende ees ei seisa suuri, üldinimlikke väljakutseid. Selleta jääb film seriaali tasemele. Näiteks Taani Dogma-filmid ületavad enamasti mingeid kokuleppelisi, eetilisi, inimese ees seisvaid piire. Seejuures pole nad eriti keerulised, vaid lihtsalt detailselt ja täpselt kirjutatud. Asi pole selles, millist lugu rääkida, vaid kuidas rääkida. Ka pealispinnalt kõige triviaalsemat lugu saab esitada huvitavalt. Cannes'is žürii eripreemia saanud "Akvaariumis" ei juhtu midagi väga erilist.

Joonas: Võrdlus Põhjamaadega on veidi libe tee, sest mastaabid on teised - rohkem rahvast ja raha.

Karlo: Eelkõige rohkem filme. Rootsis tehti aastas 61 filmi, millest 38 said alla 10 000 vaataja. Inimestel on harjumus vaadata omamaiseid filme. 2006. aasta kultuuritarbimise uuring näitas ka siinse publiku ositiivseid ootusi eesti filmi suhtes ja seda juba enne 2007. aasta edukaid filme ("Sügisball", "Klass", "Magnus").

Joonas: Konverentsilt jäi kõrva, et sihtasutuse otsused pole piisavalt selged, arusaadavad ja põhjendatud, inimesed ei saa aru, miks nende projektid raha ei saa.

Karlo: Kui ratsionaalselt võtta, siis ühelt poolt on väga head projektid, mis saavad kohe raha – kõik on nõus, et need on head. Teisalt on väga halvad, mille rahastamist ei kaalutagi. Ülejäänute puhul on väga keeruline leida ratsionaalseid põhjendusi, miks üks on vähem keskmine kui teine.

Siis tulevad mängu sellised kaalutlused nagu konverentsilgi mainitud soome uuring, mis näitas, et publik ei vaata Euroopa kinos režissööri ega näitlejaid, vaid eelkõige teemat. Kogupilt sellest, mis teemad on parasjagu filmilugudena esindatud, on ainult sihtasutusel. Osa küsimust taandubki sellele, mis teemat käesoleva aasta kontekstis eelistada. Pole mõtet teha ühel aastal viit kunstfilmi – klassikalist autorifilmi, kus on sügav, aga abstraktselt kunstiline või filmikeeleline probleem -, see pole jätkusuutlik. Või viit noortefilmi. Nii et mingis mõttes on jagamised alati ootamatud.

Kõik filmid ei saa ju õnnestuda, aga praeguse filmide arvu juures on surve, et tuleb teha ainult häid filme. See on absurd. See ei õnnestu kusagil, mitte üheski riigis.

Joonas: Mis on hea film?

Võib rääkida heast filmist teatud sihtgrupile või sellest, et film võidab mingil festivalil preemia. Või sellest, mis on eesti kultuurile oluline. Sellega on lihtne – kõik eesti filmid on eesti kultuurile olulised. Või publikumenust. Või kunstilisest, dramaturgilisest veenvusest. Hea film võiks siiski olla see, mis leiab oma pühendunud vaataja, olgu see siis kes tahes. Et filmile elatakse kaasa – isegi kui väike vähemus käib seda vaatamas ja on selle üle õnnelik.

Joonas: Mõndagi häirib, et otsustamine on koondunud isiklikult sinu kätte. Kas poleks lihtsam hajutada see vastutus mingile nõukogule?

Karlo: Absoluutselt. Kuid tegijad ei saaks siis tulla igal ajal sooviga kohe väntama hakata. Et keskkond ei arvaks, et töösse lähevad valed projektid ja tegelikult tuleks teha hoopis muid asju, oleks võimalik kehtestada aastas üks-kaks deadline'i, mil kõik projektid on naha ja karvadega kohal ja nende seast tehakse valik. Ma pole kindel, et see tegelikult midagi lahendaks.

Otsustajate lisandudes kulu kasvab, aga efekt on sama. Vähemalt teatud keskmisel tasemel on kõik lood, aga neist parimate valimine on alati keeruline. Eksperthinnagud kipuvad olema valdavalt negatiivsed, ka neile projektidele, mis kokkuvõttes töösse lähevad.

Projektid pole väga selgelt kõrvutatavad. Üks asi on stenaarium, teine aga see, kes, mida ja millal mujalt rahastab. Välisosaluseks peab Eesti-poolne rahastus reeglina juba olemas olema ja pärast seda võtab sealt otsuse saamine veel tükk aega – näiteks Saksamaa puhul vähemalt pool aastat.

Tagasiside mõttes võiks lasta tegijail endil, näiteks lavastajail ja produtsentidel, analüüsida teiste asju. Avaldada takkajärgi, kui film on valmis, arvamust produktsiooni ja lavastuse kohta. Selline omamoodi siseringi case study.

Joonas: Kas säärased konverentsid võiksid toimuda tihemini, et oleks rohkem suhtlust ja rohkem kontakti tegijate ja sihtasutuse vahel?

Karlo: Võiks näiteks kord aastas võtta kokku eesti mängufilmi. Ehkki kui me käisime mais nüüd konverentsilgi esinenud inimestelt küsimas, mida võiks teisiti teha, siis ei tulnud sealt ühtki signaali. Inimestel on mure, aga nad ei oska selgelt öelda, milles see seisneb. Keegi ei paku välja, kuidas just edasi liikuda, sest kõik saavad väga hästi aru, et keegi ei jaga lihtsalt rahandusministeeriumi ukselt rohkem rahapakke välja. Konverentsil ja pärast seda räägitule psühhoanalüütiliselt lähenedes on aga võimalik identifitseerida probleemid ja jõuda nende põhjustele lähemale hoolimata sellest, et selget ja vastuoludeta programmi ei esita keegi. Minu asi ongi olla pea-ekspert teatavas psühholoogilises tähenduses.



Intervjuu ilmus lühemalt kinolehe La Strada novembrinumbris.

Kommentaare ei ole :