31. dets 2010

Aastalõpurepliik Eesti filmist

Lõviosa mu sel aastal eesti filmide seltsis mööda saadetud tunde möödus kevadistel Eesti Filmi Päevadel mullust kino vaadates. Tänavu valminust olen näinud nappi murdosa, üldistamiseks vähevõitu. See toob mind meie filmi suurima häda juurde, kui rahamured välja jätta - huviline ei näegi eesti filmi, film ei jõua vaatajani. Minusugusel kinoskäijal, kes telekat ei vaata, jääb enamus kohalikku toodangut nägemata, kuna see jõuab kinno palju harvemini kui ma ise. Kui nimetatud filmipäevad kõrvale jätta, ei jõua suur osa tehtust kunagi kinno.



Kuidas eesti film vaatajaga kokku viia? Riik võiks üritada tagada eesti filmi pideva linastumise kinodes, siis kasvaksid ka vaatajanumbrid. Seda saaks teha kahel moel: esiteks nõudes seadusandlikus korras limonaadikinodelt pidevat kohaliku toodangu esindatust programmis, määrates selle kasvõi protsendiga. Vastuväide, et eesti filme on selleks liiga vähe, ei kehti - lisaks mängufilmile saab näidata ka lühifilme, dokke jne. Teiseks võiks riik kultuuriministeeriumi näol toetada eesti filmi pidevat linastumist kinodes. Eesti filmi päevi peaks aastas olema 365, kasvõi sealsamas Kinomajas, mis praegu seisab sisuliselt jõude.

Need on mõistagi aastapiire ületavad teemad. Kitsamalt lõppeva aasta kinost rääkides torkab silma täispikkade filmide nappus. Mõnedki esilinastused lükkusid järgmisse aastasse, mis peaks sellevõrra külluslikum olema. Kõigist siiani nähtud tänavusist filmidest oli minu jaoks pea ja kaela jagu üle Marianne Kõrveri süvenenud portreedokk "Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides".


Nupp ilmus esmalt Postimehes.

1 kommentaar :

Gendri ütles ...

Päris hoogne film, mis on eesti filmidele ainult plussiks! Kui palju andsid juurde sellele filmile Oja ja Ulfsak? Ma arvan, et palju!