19. dets 2011

Elupuu / Tree of Life

"Tree of Life", USA 2011. Rež. Terrence Malick. 139 min.


“Mis te õieti kujutate endast universumi kõrval? Kui mõtelda ainult, et meile lähim kinnistäht on sellest ešelonist kakssada seitsekümmend viis tuhat korda kaugemal kui päike ja et tema parallaks moodustab ainult ühe sekundi. Kui te asuksite kinnistähena maailmaruumis, oleksite kindlasti nii tühine, et teid ei võiks näha ka kõige tugevamate teleskoopide abil. Teie tühisuse jaoks ei oleks maailmaruumis üldse mõistet. Poole aastaga teeksite te taevavõlvil nii tibatillukese kaare, aasta jooksul nii väikese ellipsi, et nii väikest arvu, kui nende väljendamiseks vaja, pole üldse olemaski. Näete, kui tühine te olete. Teie parallaksi poleks üldse võimalik mõõta.”

Nõnda kõneles üheaasta-vabatahtlik Marek vangivagunit konvoeerivale kapralile, kes teda ja vahvat sõdurit Švejki ropu suuga lontrusteks nimetas.



Enam-vähem sama vastab Jumal Hiiobile, kui too, olles küll vaga ja õiglane mees, neab oma sündimise päeva ja süüdistab Jumalat, kes lubas saatanal röövida Hiiobilt kõik, nii vara kui lapsed, ja lüüa teda ennast kurjade paisetega pealaest jalatallani.

Hiiob ei mõista, miks ta peab kannatama, kui ta on ometi eluaeg kartnud Jumalat ja hoidunud kurjast. Miks ta siis üldse emaihust välja toodi? Miks Jumal ei või oma sulast rahule jätta? Inimesel on niigi lühikesed elupäevad ja palju tüli. Miks õelad veedavad oma päevi õnnes? Miks Jumal toetab valguse vastaseid? Miks süütuid kiusatakse? Miks mina? “Kus olid sina siis, kui mina rajasin maa? kostab Jehoova tormituulest. “Kas sa taipad, kui avar on maa? Kas sa tunned taeva seadusi?”

Ja Hiiob lepib sellega, tunnistab oma mõistmatust ja võtab süüdistused tagasi. Ka Karl Ristikivi leppis, kuid meile siin ja praegu võib see paista arusaamatu. Kas me suudame võtta seda vastusena oma küsimustele? Isegi kui me mööname oma piiratust - kas see tähendab, et peaksime sama hingetõmbega heaks kiitma Jumala ja kogu maailma? See ei mahu meile pähe. Jumal on ju surnud ja maailmas on nii palju ülekohut. Mis mõttes on sellised kärbsed head, nagu küsib Jaan Kaplinski.

Ligi seitsmekümnene ameerika lavastaja Terrence Malick alustab oma viiendat filmi “Elupuu” sellesama küsimusena sõnastatud vastusega inimhinge kaebustele: kui sa pole maailma loonud, kas sa võid siis sellele midagi ette heita? See on alles algus. Samas püstitab filmilooja küsimuse olemise kohutavast ebaõiglusest suurima võimaliku teravusega - lapse kaotanud ema suu läbi. Kus olid Sina, Jumal, siis, kui mu laps suri? Kes oleme Jumalale meie? Kas Jumal üldse märkab meid ja meie valu? Kas universumi lõputu hiilgus kaalub üles ühe lapse pisarad? Aga tema surma?

Valust murtud küsimuste taustal kõlab Krzysztof Kieślowski ihuhelilooja Zbigniew Preisneri südantlõhestav reekviem ning ekraanil rullub kahekümne minuti jooksul lahti kõiksuse lühilugu galaktikate moodustumisest läbi elu ja liikide tekke peategelase sünnini - vägevuses, mille kõrval Lars von Trieri “Melanhoolia” samuti kosmiline algus kohmaka ekraanisäästjana kahvatub. “Elupuu” kosmoloogia on nii võimas vaatepilt, et juba selle pärast tasub filmi vaadata neilgi, kellest Malicku teemad, sõnum ja keel valgusaastate kaugusele jäävad.

Viljar Voog kirjutab Õhtulehe filmiblogis, et “Elupuu” ignoreerib vaatajat, tundub liiga pikk ega paku otseselt midagi. Voog tunnistab, et ei tea, millest film räägib - ja leiab siiski, et sellelt on raske silmi pöörata ja et tegu on geniaalse linateosega.



Pea kõik arvustajad on ühel meelel, et ligi neli aastakümmet loometeed, millest poole on Malick vaikinud, on filmilooja käekirja lihvinud esteetilise täiuseni. Muus osas üksmeel puudub. “Elupuu” mastaapsus, fragmentaarne jutustus ja varjamatu religioossus inspireerivad vastakaid tõlgendusi, mis ulatuvad mõistmatusest vaimustuse ja vastuseisuni. Malicku ambitsioonikust nii tunnustatakse kui taunitakse. Tõnu Karjatse arvab Klassikaraadios ja Mathura Sirbis, et film pakub liiga vähe vastuseid, Margit Tõnson aga kinnitab Kinolehes, et Malick surub peale ühekülgset kristlikku loogikat.

Kumbki etteheide ei tundu päris õiglane, nagu ka süüdistus liigses keerukuses või loo puudumises. Lugu on ju lihtne, kuigi algab lõpust: keskealine us leidnud mees küsib, kuidas ta selleni jõudis, vaadates tagasi nii oma elule kui kõigele, mida ta olemisest üldse teab. See on tema ja ta maailmapildi kujunemise lugu, kus nii küsimused kui vastused öeldakse selgelt välja, ja need pole väga ootamatud. “Elupuu” on palve ja usutunnistus, kreedo, kuid oma aukartuses loodu(se) vägevuse ja ilu ees pigem panteistlik kui kristlik. Ka armastus pole kitsalt kristlik sõnum, ja mis puutub jumalaarmu teesse (way of grace), siis Malick ei ütle, et see viiks kannatusest välja. Kannatus jääb.

Ja milline vastus saaks olla piisav või ammendav? Millist lõplikku vastust me ootame? Kas meie süda jääb rahule, kui meile öeldakse, et vastus on 42?



Ekspressile kirjutatud lugu.


"Elupuu" kinos. Hinnanguid: IMDB (7.2/10), Rotten Tomatoes (84% fresh), Roger Ebert (8/8), Viljar Voog, ÕL (5/5), Robert Kurvitz (2.5/10), Zinera (2/10), Karlo Funk, Kinoleht (üks viimase aja ilmutuslikumaid filme), Margit Tõnson, Kinoleht (tõlgendustele avatud tekst), Sakarias Leppik, Kinoleht (ei pürgi olema taas üks filosoofiline linateos paljude seas), Mathura, Sirp (nõuab vaatajalt palju ja niipea end unustada ei lase), vaskuss (film on tahtnud olla suurem kui ta välja tuli).

16. dets 2011

Vana-aastaõhtu / New Year's Eve

"New Year's Eve", USA 2011. Rež. Gary Marshall. 118 min.


Masu pole tingimata halb asi - kasvu pidurdumist võiks ehk tervitadagi, kui see aitaks edasi lükata majandussüsteemi kokkuvarisemist. Aga kui suures plaanis on võib-olla et lausa enamus meist valmis tunnistama, et raiskame taastumatuid ressursse ja tarbimist tuleks piirata, siis üksikisikuna ei taha naljalt keegi vaesemaks jääda. Inimlikult küll mõistetav, aga siiski kurb, kui inimesed elustandardi säilitamiseks eneseväärikusest loobuvad. Kuigi ega ma ei tea, kui suures hädas olid kõik need nimekad näitlejad, kes "Vana-aasta õhtus" üles astuvad. Võib-olla olid pangad neilt viimse veeringu välja pigistanud ning kihutanud nad talveks terve perega prügikonteineri taha, kus nende aastane adopteeritud laps röögib näljast ja pooleldi halvatud ämm hakkab külmast siniseks tõmbuma. Sel juhul võib neist ehk aru saada.

Aga kui see nii ei olnud, kui neil oli tuba soe ja leib laual, siis on küll üsna raske mõista otsust osaleda jubeduses, mille kohta aasta viletsaim romkomm kõlab peaaegu kiitusena. "Vana-aastaõhtu" võib vabalt olla ka sajandi ebaromantilisim ja vaimutuim teos ses žanris. Nii sisutut, võltsi ja juhmi stsena ja dialoogi pole nähtud vähemalt viimasest "Seksist ja linnast" saati ning võrreldavalt imalat saundträkki pole võib-olla olemaski - selles rubriigis ei suuda konkureerida ei "Titanic" ega too Kostneriga "Robin Hood". Uskuge või mitte, isegi magusate meloodiate suurmeister Jon Bon Jovi pole veel halvim osa sellest süldist.



Muuhulgas toimib "New Year's Eve" tõhusa antireklaamina New Yorgile. Paljud siin Eestiski ei jõua ära kiita, kui äge linn see ikka on ja kergeuskliku inimesena olen isegi vahel mõelnud, et miks mitte kunagi ära käia. See film loob asjast hoopis teise pildi - tobe koht, nagu ütles kuningas Arthur, just aastavahetusel.

Näitlejate kaitseks tuleb tunnistada, et nad pole veel täielikult au, mõistust ja südametunnistust minetanud. Neil on nähtavalt piinlik seda jama kaasa teha ning enamus neist ei suuda oma tööd vähimalgi määral tõsiselt võtta. Halle Berry krimpsutab iga kord nägu, kui peab mingi eriti nõretava rumaluse ütlema. Kui "Vana-aastaõhtu" ei võida Kuldvaarikaid kõigis olulisemates kategooriates, siis pole maa peale enam mingit õiglust jäänud.



"Vana-aastaõhtu" kinodes: Solaris, Plaza, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (4.9/10), Rotten Tomatoes (7%), Roger Ebert (2/8).

15. dets 2011

PÖFF 2011: ääremärkusi

Pöfiteema lõpetuseks mõned hajamõtted mitte enam filmidest, vaid festari muudest külgedest - keskmisest ehk mõnevõrra aktiivsema pöfil-käija mätta otsast vaadatuna.

Üldmulje on, et festival läks tänavu väga hästi korda. Mitte ainult filmide poolest, vaid ka mitme muu kandi pealt, alustades juba avamisest, mis kulges erakordselt sujuvalt ja piinlikkusevabalt. Asju, mis kulgesid harjumatult ladusalt, oli veelgi. Näiteks festivali kava sai veebi lausa ennetähtaegselt üles. Braavo!

Kõik polnud muidugi lust ja lillepidu. Nurinat piletihinna hüppelise tõusu üle oli netiavarustes korduvalt kuulda. Kuivõrd festivalikülastusi tuli kokku pealt 70 tuhande, rohkem kui kunagi varem, siis arenenud kapitalismi tingimustes on teadagi raske teenusepakkujale ette heita, et ta küsib nii palju kui turg on nõus maksma. Siiski oleks kena mitte tõsta hinda eelkõige vaesema publiku, õppurite ja pensionäride arvelt.



Kiita tahaks linastuste tehnilise kvaliteedi paranemist. Kui Postimees rääkis juba tunamullu festivali euroopalikust kvaliteedist ja apsude puudumisest, siis oli ilmselt tegu ajakirjandusliku pealiskaudsuse ja soovmõtlemisega. Toona oli jama ikka rohkem kui rubla eest. Tänavu aga oli asi tõesti parem kui kunagi varem, ütleksin ma poolesaja nähtud seansi põhjal.

Jah, oli kuulda ühest filmi põlemaminekust, aga ei enamat. Ning ise ma suuri tehnilisi jamasid peale Herzogi koopadoki kadunud värvi ei täheldanud. Filmide näitamist kahtlases digikvaliteedis (digibeeta, kui mitte DVD) esines muidugi ka, ja mida kallim pilet, seda ebaõiglasem sihuke asi tundub, aga see pole paraku kitsalt festivali probleem - mõneski kinos tuleb seda aasta läbi ette.



Üks suuremaid tehniliste hädade allikaid on PÖFFil alati olnud eestikeelsed subtiitrid - täpsemalt nende lünklikkus, vale ajastus või osaline puudumine. Tänavust linastuste kvaliteedi paranemise muljet aitas muuhulgas luua see, et eesti keelde tõlgitud filme oli tunduvalt vähem kui varem. Lõviosa seanssidest, mida külastasin, olid tõlkimata või ingliskeelsete subtiitritega. Ühest küljest tore, et probleeme on vähem, teisalt natuke kurb, et eestindamata. Kasvõi vanema põlvkonna peale mõeldes.

Samas Just Filmi puhul kalduti teise äärmusse, mis häiris mind hoopis rohkem - tõlge loeti originaalhelile tuimalt reaalajas peale nagu vanal hallil ajal. Olles pahaaimamatult ühele sellisele seansile sattunud (PÖFFi kavas selle eest ei hoiatatud), vältisin edaspidi kõiki Just Filmi seansse. Arusaadav, et lastefilmidele on tõlget vaja, aga miks ei võiks seda lugeda klappidesse nagu kunagi nukuteatris? Vaatajale võiks siiski jääda valik, millist heli ta soovib kuulata.



Just Filmi ja Animated Dreamsi külastamist takistas tänavu veel see, et kogu PÖFF oli nädal aega lühem ja alafestivalid tõstetud põhiprogrammiga ühele ajale. Kui varem sai enne põhiprogrammi algust rahulikult nädalakese laste- ja noortefilme ning multikaid kaeda, siis seekord mitte. Mul vaatajana on sellest kahju.

Alafestivalide vaatajanumbreid pole eraldi avalikustatud, aga vaevalt et säärane sunnitud konkurents neile hästi mõjus. Muidugi, numbrites ei pruugi näiteks Justi puhul vahet märgata, kuivõrd neisse pumpasid testosterooni "Videvik" ehk "läbi aegade parim saaga" ja "Lõvikuningas 3D", mida võivat "julgelt pidada käesoleva aasta suurimaks ja sügavaimaks kinoelamuseks".

Need tsitaadid PÖFFi veebist toovad meid kataloogitekstide juurde, mille tase on alati olnud nii kõikuv, et üldiselt püüan ma nende lugemist vältida. Probleemiks pole muidugi mitte rohked kirjavead, vaid esiteks just sedasorti süüdimatu promoloba, mil ei pruugi reaalsuse ega tutvustatava filmiga kuigivõrd seost olla, ja teiseks sisu ümberjutustamine, halvimal juhul lõpuni välja, mida tänapäeval on kombeks nimetada spoilimiseks või spoilerdamiseks. Maakeeli on see filmielamuse rikkumine ja see on kahjuks ka eesti filmikriitikas laialt levinud. PÖFFi kataloogi puhul annaks asja siiski suhteliselt vähese vaevaga parandada, kui veidi mõelda, kellele ja milleks need tutvustused vajalikud on, anda kirjutajaile ette selged reeglid ja rakendada ranget toimetajakätt.



Positiivse poole pealt tahaks kiita festivali veebi 'oma kavasse' tekkinud eksporti levinud kalendriformaatidesse. Kuigi seda testiti, nagu ikka, kasutajate peal, st alguses see korralikult ei töötanud, vaid genereeris vigu, on see väga teretulnud ja abiks uuendus. Eriti tore oleks, kui väljastatavate formaatide hulka lisanduks guugli kalender, mis erinevalt muist on tasuta kasutatav ja kasutajate vahel jagatav.

Veel üks vajalik uuendus, mille võiks sisse viia, on pideva sisse-väljalogimise kaotamine ja gmaili-laadse süsteemi tekitamine, kus kord sisse logitud kasutaja jääb ühes arvutis alati sisse.

Kolmas veebi kasutamist hõlbustav uuendus võiks olla tähestikulise järjekorra rakendamine rippmenüüdes (riigid, isikud, märksõnad). Ja mitte eesnimede, vaid perekonnanimede järgi, eks ole.

See, et Animated Dreamsi seansid PÖFFi veebis ei kajastunud, polnud ka just mõistlik. Vaataja jaoks on ju tegu siiski ühe festivali ja ühe ajaga, mille piires valida, mida vaatama minna.



Asjad olid justkui paranenud seansside hilinemiste osas, mis pühendunuma festivaalitaja päevakava sassi löövad. Hilineti küll, just suurtes saalides, aga üldiselt mitte üle veerand tunni. Hilinemiste peamiseks põhjustajaks paistab endiselt olevat triipkoodiga piletite ükshaaval skännimise aeglus. Kas ikka on vaja seda asja nii keeruliseks ja kõrgtehnoloogiliseks ajada? Üle lahe Armastusel ja Anarhial rebitakse isegi Finnkino kinodes saali uksel pileteid nagu keskajal - ja ei mingeid hilinemisi.

PÖFFil seevastu oli Finnkino siinsele tütarfirmale Forumcinemas kuuluvas Plazas sissepääsusüsteem ekstra jaburaks aetud, kontrollides pileteid kaks korda, nii tavapärases kohas all trepi ees kui täiendavalt ka saali uksel.



Selle bürokraadi märja unenäo kõige ebameeldivam aspekt avaldus seoses piletita kaelakaardi-omanikega, kes pretendeerisid vabaks jäävatele kohtadele. Muudes kinodes ootas kaardirahvas saali ees, kuni kell kukkus ja piletiomanikud olid sees; seejärel lubati vastavalt vabade kohtade arvule saali kaardiomanikke, ja siis algas film. Plazas lasti kaardiomanikel üldiselt all trepimademel passida, kuni kell oli kukkunud ja film käis, ja alles siis lubati neid jaopärast ning ükshaaval üles ja sisse.

Tulemuseks oli esiteks see, et saalidesse jäi vabu kohti ja kõik soovijad ei pääsenud filmi vaatama hoolimata sellest, et kohti oleks jagunud. Teiseks, mis veel ebameeldivam - pärast seansi algust saabunud pidid vabadele kohtadele trügima filmi ajal üle kõikide õigeks ajaks kohale tulnud õigusjärgsete piletiomanike, nii et nemadki ei saanud segamatult filmi vaadata. Ja nii korduvalt.

Aga noh, mis siin imestada, see on ju Plaza. Ordnung muss sein!



Kuid kokkuvõttes: tore kinomaraton, toredad filmid, tore tasuta kohvik Solarise aatriumis, mis aitab pisut leevendada festivali üldiselt kummitavat seltsielu-nappust. Toredad vabatahtlikud.

Kohtumiseni novembris 2012.



PÖFF 2011:
- festivalieelsed soovitused
- pöfihullu päevaraamat
- parimad filmid
- halvimad filmid

10. dets 2011

PÖFF 2011: halvimad filmid

Ajalehes Postimees tegutses PÖFFi ajal oma žürii ja festivali lõppedes avaldati selle hääletustulemuste juures arvamust, et publik peaks saama valida ka halvimat filmi. Siinkohal pakun välja oma kandidaadid, hääletada võib kommentaarides.

Nimekirjast jätsin välja esiteks filmid, mida ei viitsinud lõpunigi vaadata nagu VEEALUNE ARMASTUS ja LÕIGE. Pole ju päris ilmvõimatu, et nad jätaksid lõpuni vaadatuna parema mulje - hoolimata sellest, et kogemuse põhjal olen veendunud, et filmidest, mis esimese paarikümne minutiga mingit huvi äratada ei suuda, ei saagi asja saama.

Ja teiseks jätsin välja filmid, mis on küll silmapaistvalt viletsad, aga milles siiski midagi on - nagu näiteks pateetiline ja pretensioonikas ME PEAME RÄÄKIMA KEVINIST, kus on head näitlejatööd ja kaameratöö. Või festivali avafilm, eriti igav ja hõre minimalism TEE NAGU TEISEDKI, mille idee pole siiski paha ja looduslikud dekoratsioonid kenad.



Sõelale (hehee) jäi tõeline merde de la merde. Minu kuus PÖFF 2011 halvima filmi nominenti:

TEINE MAA (Another Earth, USA 2011). Ulmeline idee näeb sünopsises välja huvitav, kuid ekraanil kole, võlts ja õõnes.

MA ARMASTAN SIND (Я тебя люблю, Venemaa 2011). Tüütu koduvideo, mis püüab end esitada dokumentaalse realismina. Tutkit, brat.

TEMA SAABUMISE PÄEV (Book chon bang hyang / The Day He Arrives, Lõuna-Korea 2011). Mustvalge enesekesksus, kus halligi ei toimu.

ROOSTE (Ruggine, Itaalia 2011). Verdtarretavalt piinlik ja rumal ilulemine pedoteemadel. Vältida iga hinna eest.

KAOTATUD ELU (Kechikkan hayot / Late Life, Usbekistan 2011). Tsiteerides seltsimees Sagdijevi sõnavõttu Usbekistani saatkonna ees: fuck you, motherfuckers!

KÕIGE LÕPUS (At the End of It All, India 2011). Uskumatu tase isegi päritolumaa spetsiifikat arvestades. Kohutav sentimentaalne jura.



Ütlen igaks juhuks, et see nimekiri pole mõeldud festivali kava kriitikana. No kui, siis ehk vaid võistlusprogrammide osas, kuhu mõni ülalnimetatuist vast poleks pruukinud kuuluda - kui tahta, et neil programmidel, põhimõtteliselt ju nominatsioonidel, vähegi kaalu oleks. Aga sõnapaar PÖFFi film pole kunagi olnud kvaliteedimärk ega žanrimääratlus ning ei peagi seda olema - festival annab läbilõike filmiaastast, mis sisaldabki seinast seina nii kunsti kui meelelahutust, nii kobedaid, keskpäraseid kui kehvi filme.

Jättes kõrvale määratluse halb film subjektiivsuse, ütlen lihtsalt, et neil, kes halbu filme näha ei taha, tasub pisut eeltööd teha ja oma festivalivalikuis kindla peale välja minna, toetudes enda jaoks usaldusväärsetele märksõnadele ja soovitajatele. PÖFFi kavas on alati häid filme ükskõik millise maitse jaoks, need tuleb vaid üles leida.



PÖFF 2011:
- festivalieelsed soovitused
- pöfihullu päevaraamat
- parimad filmid
- ääremärkusi

9. dets 2011

PÖFF 2011: parimad nähtud filmid

Viieteistkümnenda, pöffdeiks nimetatud PÖFFi jooksul sai vaadatud üle poolesaja filmi; üht-teist olin näinud ka enne festarit. Sisetunne ütleb, et kokku olen kavva kuulunud 260 täispikast pilgu peale saanud sajakonnale. Siinkohal parimad neist, jättes kõrvale tipud, mis on meie kinodes juba varem jooksnud nagu näiteks Susanne Bieri Oscari-draama "Hævnen", Laika stuudio võluv nukufilm "Coraline" ja Jaan Tootseni elurõõmus dokk "Uus Maailm".



Seitse parimat PÖFF 2011 filmi (tähestiku järjekorras):

BEEBIMONITOR (Babycall, Norra 2011) - üks viimaste aastate paremaid põnevikke.

ELUPUU (Tree of Life, USA 2011) - Terrence Malicki visuaalselt vägev, olemise aluste ja elu mõtte järele küsiv draama. Loe pikemalt siit.

JALGRATTAGA POISS (Le gamin au vélo / The Kid With a Bike, Belgia 2011). Vendade Dardenne'ide hingeminev lugu läheduseotsingust.

JELENA (Елена / Elena, Venemaa 2011). Andrei Zvjagintsevi antiiktragöödiat meenutav meisterlik draama eetilistest valikutest.

MARATONIPOISS (Marathon Boy, Inglismaa-India 2011). Uskumatult dramaatiline dokk. Indias on kõik võimalik.

MÄNG (Play, Rootsi 2011). Ruben Östlundi draama aktuaalsel tolerantsi, vägivalla ja ükskõiksuse teemal veenab nii sisu kui vormiga.

NADERI JA SIMINI LAHKUMINEK (Jodái-e Náder az Simin / Nader and Simin: A Separation, Iraan 2011). Piibellik draama vanematest ja lastest, õiglusest ja õigusest.



Veel seitse head filmi tänavuselt PÖFFilt:

KOTOKO (Jaapan 2011). Jaapani friigifilmi klassiku Shiya Tsukamoto kaunis hüsteeriline maiuspala.

50/50 (USA 2011). Soe ja inimlik, intelligentselt trööstiv film süngel teemal.

ARIRANG (Lõuna-Korea 2011). Korea autorikino geeniuse Kim Ki-Duki teravmeelne enesevaatlusdokk.

LEIN (Iraan 2011). Ilus, värskete võtetega ja intelligentne minimalistlik draama.

CEDAR RAPIDS (USA 2011). Lõbus lugu sümpaatsetest väikestest inimestest.

NORRA POJAD (Sønner av Norge / Sons of Norway, Norra 2011). Reibas ja vabameelne punk-kasvulugu.

RÜNNAK RAJOONILE (Attack the Block, Inglismaa 2011). Hoogne väike tulnukafilm briti tänavakultuuri kastmes.



Ning ebaõiglane oleks mainimata jätta radikaalsed autorifilmid, mida ei pruugi olla kerge vaadata, aga mis võivad karastunuma sorti kinosõbrale siiski pakkuda suuremat elamust kui mõni kergemini avanev, kuid mitte nii eriline linateos:

SAATAN VÄLJA (Hors Satan / Outside Satan, Prantsusmaa 2011). Bruno Dumont'i kummaline ja mõistatuslik, kuid üllatavalt köitev religiooniteemaline draama.

TORINO HOBUNE (A torinói ló / The Turin Horse, Ungari 2011). Ungari iseäraku Béla Tarri kõle ja hüpnootiline mustvalge minimalism.

ÜKSKORD ANATOOLIAS (Bir Zamanlar Anadolu'da / Once Upon a Time in Anatolia, Türgi 2011). Nuri Bilge Ceylani maaliline, kuid üliaeglane ja raskesti avanev draama, mis tegeleb omal moel eetiliste küsimustega.



PÖFF 2011:
- festivalieelsed soovitused
- pöfihullu päevaraamat
- halvimad filmid
- ääremärkusi

Teiste pöfi-lemmikuid: Malcolm, Raul, Spellbound, LiveForThis, Postimehe žürii.

4. dets 2011

Pöfihullu päevaraamat 2011, vol. 5



PÖIALPOISS (Le petit poucet / Hop-o'-My-Thumb, Prantsusmaa 2010). Charles Perrault' muinasjutu telelavastus, mis meenutab samast allikast pärit Catherine Breillat' "Sinihabet". Justkui naivistlik kostüümidraama, aga ka jõhker ja omamoodi lõbus nagu üks rahvajutt olema peab. Toreda kollirolli teeb Denis Lavant ("Püha Tõnu kiusamine"). Kui Breillat'l jäi kõlama feministlik noot, siis siit võiks välja lugeda veganlust. 6/8

MA ARMASTAN SIND (Я тебя люблю, Venemaa 2011). Odava laiatarbe-videokaameraga üles võetud libadokk suvaliste ropu suuga pasatskite argipäevast ja armuelust. Iva on selles ligi pooleteist tunni kohta andestamatult vähe. Skušna, blin. 2/8



PERSEVEST (Gandu / Asshole, India 2010). See pole nüüd iseenesest teab mis hea film, aga päritolumaad arvestades mõjub säärane nihilistlik porri, droogide, roki ja rolliga vürtsitatud mustvalge pooleteisttunine realistlik kunstilaks siiski värskelt ja üllatavalt. Poleks arvanudki, et ka Indias punki pannakse. Om, motherfuckers! 6/8

LIPAKAS (Ha-Notenet / The Slut, Iisrael 2011). Ilusa pildiga eimidagiütlev lugu. Jääb mulje, nagu oleks täispikk film tehtud ainuüksi selleks, et operaatorile tööd anda. 3/8



BONO TAPMINE (Killing Bono, Inglismaa 2011). Pop-biograafiate tavapärasele tähelennu-rutiinile vastanduv muhe ebaedulugu 80ndaist. Sisaldab üsna vaimukaid pastišše toonasest muusikast ja moest. Lihtsavõitu moraaliga, aga okei ajaviide. 6/8

VIHURIMÄE (Wuthering Heights, Inglismaa 2011). Märtsis linastus meie kinodes Cary Fukunaga kena romantiline kostüümidraama "Jane Eyre", mis põhines samuti Brontë romaanil. Nagu see, nii räägib ka "Vihurimäe" vanadest karmidest aegadest, mil tuul oli alati vastu ja tunded ei mahtunud tuppa ära. Andrea Arnoldi ("Fish Tank") film on veel ilusam kui Fukunaga oma, kuid hoopis muul, modernsemal-kunstilisemal moel. Võluv koloriit, hüplev käsikaamera, võimsad maastikud, suured plaanid ja makrovõtted. Kahjuks on lugu ise täiesti jabur ja kaugelt liiga pikk. 5/8



BELLFLOWER (USA 2011). Kui järele mõtlema hakata, siis niipaljukest kui siin üldse lugu on, on see üsna mõttetu. Aga kui mitte mõelda, siis on siin mingit nooruslikku vahetust, usutavat sarmi ja indi-autentsust. Ja suht eelarveta tehtud asja kohta näeb see ülihea välja. Saundträkk on ka mõnus. 6/8

HÄRJAPEA (Rundskop / Bullhead, Belgia 2011). Jõhker scorseselik krimisaaga. Testosterooniküllane, aga mitte selle väljendi tavapärases tähenduses. Nõustun Jaak Kilmiga, kes võrdles "Härjapead" novembri Kinolehes Refni "Sõiduga". Lisaks sotsiopaadist peategelasele seob neid filme liftistseen. 5/8



BILL CUNNINGHAM NEW YORK (USA 2010). Vähe on asju, mis mind nii vähe huvitaksid kui mood, aga see film 80-aastasest moepiltnikust, kes sõidab jalgrattaga mööda New Yorki ja räägib, et raha ei maksa iial puutuda, pakkus mulle huvi enam kui küll. Äge vana. 6/8

RÖSTSAI (Toast, Inglismaa 2011). Telefilm briti toidukirjaniku lapsepõlvest toob oma sitiliseerituses meelde kevadel Artises jooksnud prantsuse lasteka "Väike Nicolas", kuid on ilmselt mõeldud veidi vanemale publikule. Palju kauneid kokkamiskaadreid. Mõnus vaatamine. 6/8

3. dets 2011

2011 novembri teine pool kinodes: piletihind tõusis taas

Novembri teise poole sisustas minu jaoks enam kui küllaga PÖFF, millest kirjutatu leiab siit. Ühtki festivalivälist filmi ma vaatama ei jõudnud, kui mitte arvestada kõigi aegade parima saaga sildi all Just Filmi avafilmina PÖFFi kavva pugenud libahundi- ja vampiiriromanssi "Videvik", millest kirjutasin pikemalt siin.



Publiku võimalused kinos vampirismiga kokku puutuda ei piirdunud aga "Videvikuga".

Esimese nukra üllatuse pakkus kuu algul seesama PÖFF, kelle täispileti hind oli tõusnud veerandi jagu (mullu 4.79€, tänavu 6€) ning sooduspileti hind lausa 40% (mullu 3.20€, tänavu 4.50€). Niisiis hüppeline hinnatõus, eriti vaesemate filmihuviliste - õpilaste, tudengite ja pensionäride jaoks.

Kui algul tundus säärane hind ka tava-kinopiletiga võrreldes ebaproportsionaalselt kõrge, siis see mulje lõi festivali jooksul kõikuma. Tänavu juba tont teab mitmenda hinnatõusu käigus kuulutas riigi suurim kino Plaza uueks tavapileti hinnaks 6.50€ (3D-piletid on veel kallimad). Tõsi, see hind kehtib vaid õhtul ja nädalavahetustel, aga millal tavainimene siis veel kinos käib?



Pressiteated armastavad rääkida piletihindade ühtlustamisest, korrigeerimisest, süsteemi täiustamisest ja tõusust mõningal määral. Tõesti, igakordne tõus ei pruugigi olla suur, kui hinda tõsta piisavalt tihti. Aga vaevalt et see retoorika, mis pealegi üsna naljakal kombel iga natukese aja takka sõna-sõnalt kordub, suudab kellegi silmis kasvu tegelikku suurust varjata.

Meenutagem, palju maksis kinopilet aasta eest. Eesti Filmi Sihtasutuse andmetel oli keskmine kinopileti hind mullu 3.70€. See oli keskmine.

Tavapilet tavafilmidele maksis käesoleva aasta algul sealsamas Plazas 3.50€ ja õhtune pilet 4.10€. Seesama õhtune piletihind on niisiis vähem kui üheteist kuuga tõusnud 58%. Maakeeli öeldes - kinopilet on tänavu läinud enam kui poole kallimaks.



Miks ma räägin siin Plaza, aga mitte Solarise või mõne muu kino hindadest? Sellepärast, et kinokülastaja jaoks märkimisväärset vahet pole. Plaza on suurim kino ja nende hind on hetkel kõrgeim, üldiselt aga käib kinopileti hind igal pool samamoodi ühte sammu nagu kütuse hind. Piisab, kui vaadata näiteks põhjalikku kinohindade võrdlust, mille tegi Eveli Pung juunis oma blogis Almost Famous, ja võrrelda seda hetkehindadega (täispilet tavakliendile).

AegPlazaSolarisSõprusArtis
Nädala sees päeval4.50€4.50€4.50€4.20€
Nädala sees õhtul6.50€5.00€4.50€4.80€
Nädalavahetusel6.50€6.00€4.50€5.20€

(Õhtune hind algab kell 18:01, Artises kell 15:01. Viited hinnakirjadele: Plaza, Solaris, Sõprus, Artis. Hinnakirjad muutuvad ajas; tabel kajastab hindu 3. detsembri 2011 seisuga ega arvesta kõikvõimalikke erijuhtumeid ja -soodustusi.)

Näeme, et kui juunis olid Solarise vaadeldavad piletid pigem kallimad kui Plazas, siis hetkel on vastupidi, kuid tõusnud on kõik hinnad. Publiku jaoks on üsna ükskõik, kas peal on Vestmann või Piibeleht. Kui üks suur kino tõstab hindu, tulevad teised tasapisi järele.



Ja miks ma ei räägi siin kliendiprogrammidest, mis enamikul kinodest on olemas ja millega ühinenule on pilet odavam? Sest seegi ei muuda üldpilti. Kliendihinnad on tõusnud samas rütmis ülejäänud hindadega. Näiteks Plazas on need tavahindadega otseselt seotud: klient saab allahindlust kindla protsendi tavahinnast.

Kui hinnatõus jätkub tänavuses tempos ja apokalüpsis vahele ei astu, maksame me aasta pärast tavalise kinopileti eest üle kümne euro ja kahe pärast kuusteist. Sestap on vägagi põhjust arvata, et mullune rekordiline kinokülastuste arv - üle kahe miljoni - jääb Maarjamaa tippmargiks igavesest ajast igavesti. Olgem siis rõõmsad, et meie silmad seda näha said.

29. nov 2011

Pöfihullu päevaraamat 2011, vol. 4



GENERATSIOON P (Venemaa 2011). Pelevini raamat oli vahva kokkuvõte kapitalismi koidikust üheksakümnendail, mil nii reklaam kui narko olid alles kuul värk. Film on üsna originaalitruu, kuid veidi veniv ja anakronistlik illustratsioon raamatule, mis Pelevinit lugenule just liiga palju ei paku. Oranusest ja vau-faktorist libiseb Ginzburg kuidagi kole pealiskaudselt üle. 5/8

AKKYZ (Kasahstan 2011). Tunnike üsna samas laadis müstikasugemetega looduslähedust jutlustavat naivismi nagu Filipiinide "Busong". Väga maaliline, paksult värvi igas mõttes. 5/8



JOE MAY VIIMSED RIITUSED (The Last Rites of Joe May, USA 2011). Korralik, tugev draama vanast mehest, kes püüab nina vee peal hoida, ehkki õlekõrsi, millest haarata, pole enam jäänud. Ei midagi enneolematut, kuid pisiasjadeni hästi välja peetud. Vaata ka: Alexander Payne'i "About Schmidt", Wim Wendersi "Don't Come Knocking", Clint Eastwoodi "Gran Torino". 6/8

TEMA SAABUMISE PÄEV (Book chon bang hyang / The Day He Arrives, Lõuna-Korea 2011). Mustvalge, täiesti tühi oma naba vahtimine. Raske uskuda, et ardentseim Korea-fänngi suudaks sellest rõõmu tunda. 1/8



JALGRATTAGA POISS (Le gamin au vélo / The Kid With a Bike, Belgia 2011). Võimas, valusalt hinge kraapiv lugu poisist, kel tuleb küsida: isa, isa, miks oled sa mind maha jätnud? Hiilgav film, milles on traagilist suurust. Cannes'i festivalil Ceylani "Anatooliaga" hõbedat jaganud film kujutab ideaalide ja reaalsuse konflikti ning uurib fundamentaalseid küsimusi hea ja kurja, maailma ja Jumala kohta. Mida me peame tegema, kui Jumal on surnud või ei hooli meist? Millele me saame loota, kui oleme täiesti üksi? 8/8

LÕIGE (Cut, Jaapan 2011). Tea, miks need jaapani filmid nii üüratult pikad ja venivad peavad olema, isegi kui režissöör on Iraanist nagu antud juhul? Seesinane algas huviäratavalt. Vahva filmikunsti eestvõitleja, justkui jaapani Veiko Õunpuu palvetab Kurosawa haual, kuulutab tänaval filmiusku ja korraldab katusel Buster Keatoni seansi. Aga peagi keerab lugu rutiinsesse yakuza-tubateatri kraavi ja jääbki sinna visisema. Jõudsin mitu korda uinuda ja ärgata - ikka sama jama. Kui viimaks loobusin ja lahkusin, polnud film veel poole pealgi.



MARTHA MARCY MAY MARLENE (USA 2011). Kas lihtsale sõnumile, et hämara kultuskommuuni liige võib igapäevaelus hätta jääda, on vaja pühendada kaks tundi? Aga kena kaameratöö ja kangelanna (Elizabeth Olsen). Debütant Sean Durkin krooniti Sundance'il parimaks lavastajaks. 4/8

ROOSTE (Ruggine, Itaalia 2011). Neti pildi taga varjab end otsatu pateetiline härja ila pedoteemadel. Tüütu ja piinlik. 1/8



KOTOKO (Jaapan 2011). Hüsteeria ja hullus, kisa ja pisarad. Laulunumbritega pikitud surmtõsine võlla-absurd. Shinya "Raudmees" Tsukamoto suudab juba esimese veerandtunniga emaduse kohta rohkem huvitavat öelda kui palju kiidetud "Kevin" kahe tunniga. Umbes nagu "Mulholland Drive" ja "Guilty of Romance" kokku, kuid lühem, sisukam ja konkreetsem kui Sono ning verisem kui Lynch. Vaat sihuke jaapani kino mulle juba istub. 7/8

MARATONIPOISS (Marathon Boy, Inglismaa-India 2010). Äärmiselt huvitav ja dramaatiline BBC dokk mudilasest, kes alates neljandast eluaastast maratoni jookseb, ja tema ümber vohavaist intriigidest. 8/8



PÖFF 2011: kümme soovitust ja päevaraamat: esimene, teine, kolmas osa.

26. nov 2011

Pöfihullu päevaraamat 2011, vol. 3



ARTIST (Prantsusmaa 2011). Stiilipuhas mustvalge tummfilm. Möödunud sajandi alguse vaimus välja peetud hollivuudi muinasjuttu võib ehk pidada loona õhukeseks, aga kahtlemata on see meisterlikult teostatud. 6/8

TEINE MAA (Another Earth, USA 2011). See, kullakesed, pole mingi ulme, vaid odav ja õõnes melodramaatiline juuu-raaa. Kole pilt ja pateetiline stsenaarium. 2/8



AHVIPLIKAD (Apflickorna / She Monkeys, Rootsi 2011). Lisa Aschani debüüt-täispikk on võimsa kaameratööga vaikne tüdrukute arengulugu. Vorm pääseb ehk enamgi mõjule kui sisu - ses mõttes nagu Sofia Coppola "Virgin Suicides", aga kui peaks praegu kahe filmi vahel valima, eelistaksin vist "Ahviplikasid". 6/8

UNUSTATUD UNELMATE KOOBAS (Cave Of Forgotten Dreams, Kanada-USA 2010). Teine katse Werner Herzogi koopadokki vaadata (esimest kirjutasin siin). Hea ja huvitav dokumentaal 30 tuhande aasta vanustest koopajoonistest. Koobas on üks väheseid keskkondi, kus 3Dst mingit tolku on. Hinne filmile: 6/8, aga võib vaid kujutleda, kui vägeva mulje jätaks see film korralikus kvaliteedis näidatuna. Väidetavalt oli seekord kõik kontrollitud ja korras, isegi filmi tegijate poolt, aga võrreldes kasvõi treileriga olid värvid endiselt paigast ära. Esimese seansi täielikku värvipuuduse asemele oli tõesti tekkinud pisut värvi, eelkõige punast, ent roheline oli ikka puudu. Hinne seansile: 4/8.



KÕIK VÕIDAVAD (Win Win, USA 2011). Muhe ja inimsõbralik väike draama väikeste inimeste väikestest valikutest. Paul Giamatti ("Sideways") teeb päris vahva osa. 6/8

TÕUTÄKK (Starbuck, Kanada 2011). Hästi nunnu, kuid minu maitse jaoks veidi liiga magus ja aeglane heatujufilm. Anekdootlik lugu küll, aga see eestikeelne pealkiri on ikka päris kohatu. 5/8

KAOTATUD ELU (Kechikkan hayot / Late Life, Usbekistan 2011). Ehk oli mõni usbeki film põhjuseks, miks Borat Sagdijev neid ei armastanud? "Kazakhstan friend of all except Uzbekistan, they very nosey people with bone in their brain." 1/8



KAPLINSKI SÜSTEEM (Eesti 2011). Väike dokk suurest luuletajast passiks üsna kenasti "Eesti lugude" sarja, kui see poleks prantsuse ja inglise keeles. Süsteemi justkui tuvastada ei õnnestunud. Ega seda, kellele film täpsemalt suunatud on. Kirjaoskaja eestlane ei leia siit suurt miskit uut peale teadmise sellest, kuidas elatanud poeet alasti välja näeb. Küsitav, kas üpris põgusalt teemat riivav film suudab välismaalastes huvi äratada. 4/8

VEEALUNE ARMASTUS (Onna no kappa / Underwater Love, Jaapan-Saksamaa 2011). Roosa lo-fi fantaasia, mis kombineerib erootikat, jaapanlikku jämekoomikat, mütoloogiat ja karaokelikke muusikanumbreid Stereo Totalilt. Hoolimata sellest, et operaatoriks on Christopher Doyle, näeb see kõik paberil märksa lootustandvam välja kui ekraanil. Võiks öelda, et tulemus on väiksem komponentide summast. Ei jaksanud lõpuni vaadata.

LEIN (Mourning, Iraan 2011). Kaunis minimaalne draama, mis annab sõnadele 'rõudmuuvi' ja 'tummfilm' uue sisu. Meenutab nii Kiarostamit kui Ceylani. Iraan on ikka tugev filmimaa küll, midagi pole öelda. 7/8



PÖFF 2011: kümme soovitust ja päevaraamat: esimene, teine, neljas osa.

25. nov 2011

Pöfihullu päevaraamat 2011, vol. 2



BEEBIMONITOR (Babycall, Norra 2011). Tõsiselt hull, kõhe ja kriipi film. Noomi Rapace ("Lohetätokaga tüdruk") mängib hiilgavalt. 8/8

PALAWANI SAATUS: BUSONG (Busong / Palawan Fate, Filipiinid 2011). Üsna nunnu šamaaninaivism ja džunglieksootika kauni troopilise looduse taustal. 5/8



KADUNUD AAFRIKAS (Kidnappet / Lost in Africa, Taani 2011). Taani perre adopteeritud neegripoisi uskumatud seiklused Keenias. Rutiinne ja üllatustevaba noortekas. 3/8

PÄEVALILLETUND (Sunflower Hour, Kanada 2011). Lo-fi pseudodokk. Poolteist tundi lamedat peldikuhuumorit vähemuste aadressil. Publik naeris mõnevõrra, aga mulle jättis see asi ikka väga hõreda, punnitatud ja vaimutu mulje. Vist kõige kesisem Kanada film, mida kunagi näinud olen. 3/8

HABEMUS PAPAM - MEIL ON PAAVST (Itaalia 2011). Muhe ja südamlik, aga veidi vanainimeselikult uimane ja lahjavõitu dramöödia. Meenutagem Johannese ilmutust: "Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust." Vanamehed on vahvad. Film jõuab detsembris ka kinno. 6/8



SAATAN VÄLJA (Hors Satan / Outside Satan, Prantsusmaa 2011). Bruno Dumont'i ("Hadewijch") karmilt iseäralik, raske ja krüptiline religiooni-teemaline kunstfilm, mida vähe karastunud või algajale filmisõbrale vast ei soovitaks. Neil, kellele istuvad Tarri "Torino hobune" või Ceylani "Ükskord Anatoolias", tasub aga kindlasti ka Dumont'ile pilk peale heita. Ja vastupidi. 6/8

LIHTNE ELU (A Simple Life, Hongkong 2011). Ann Hui kena ja rahulik vanadekodu-draama, pikk ja aeglane nagu Jangtse. Parima naisosa priis Veneetsiast. 5/8



UNUSTATUD UNELMATE KOOBAS (Cave Of Forgotten Dreams, Kanada-USA 2010). Werner Herzogi kolmemõõtmeline koopadokk on kahtlemata põnev ja visuaalselt kaunis, aga selle seanss Solarises nägi välja nagu hall poriloik. Üks mu tänavuse festivali oodatumaid filme oli olematu projektsioonikvaliteediga totaalselt pekki keeratud. Eriti kurb on see, et suur osa publikust tõenäoliselt arvas, et see asi peabki nii kole ja värvitu olema. Filmile poleks säherduse pirakvaliteedi põhjal õiglane hinnet panna, aga seansi hindeks on 1/8. (PS. Vaatasin filmi veel teisel, veidi vähem äpardunud seansil ja panin hindeks 6/8).

MICHAEL (Austria 2011). Järjekordne Austria režissöör üritab jätta muljet, nagu elaksid Adolf Schicklgruberi sünnimaal ainult ilged perverdid. Aga Haneke on selle meile juba varem selgeks teinud. Artise seanss oli filmi sisuga harmoneeruvalt koledas hajuvas, korraliku värvi ja kontrastita digikvaliteedis. 4/8



ROSA (Poola 2011). Lõpuni ei vaadanud, nii et hinnet ei pane, aga alguse põhjal tundus olevat igati korralik ajalooline draama, huvitavam kui näiteks "Polli päevikud".

ET MEELDIKS KÕIGILE (Eesti 2011). Miskipärast sattusin aasta algul valminud monumendidokki alles nüüd nägema. Kristina Norman uurib rahvusluse sisemist koomikat, näidates, et eesti identiteedi ühe tõhusama ja toredama tugisamba - eneseirooniaga - on kõik korras. Aga ta ei tee seda küüniliselt, vaid leebe huumoriga ning kokkuvõttes jättis film üllatavalt mõnusa tunde, et eestlane olla on siiski hää. Naljakate ligimeste naljakas sekeldamine. Parimaid eesti filme tänavu. 7/8



PÖFF 2011: kümme soovitust ja päevaraamat: esimenekolmas, neljas osa.

21. nov 2011

Pöfihullu päevaraamat 2011, vol. 1

Festivali ajal teadagi põhjalikult kirjutada ei jõua. Siit esimene ports lühimuljeid.

Animated Dreamsi AVASEANSS. Avamiskõneluste planeerimata koomika järel sai näha üht jaapanlanna etüüdi ja nelja uut eesti lühianimat. Kolm neist olid Nukufilmi toodang, mis minuga suurt ei rääkinud. Ainus joonisfilm, Kristjan Holmi "SUUR MAJA" tegi seda küll. Vahva lihtne joon ning mõnus heli ja pildi koosmõju. Vaimukas asi.



CEDAR RAPIDS (USA 2011). Elurõõmus ja lihtne indikomöödia sellest, et isegi kindlustusagendid on inimesed, vähemalt väiksemais kohtades. Hea pretensioonitu meelelahutus kõigile, kes pelgavad häirivaid ja masendavaid filme. 7/8

TEE NAGU TEISEDKI (Á annan veg / Either Way, Island 2011). PÖFFi tänavu erakordselt sujuvalt kulgenud avamisele järgnenud ametlik avafilm. Staatiline tekstipõhine minimalism avara maastiku taustal. Mitte kui midagi ei toimu, kaks teetöölist räägivad omavahel natuke naissuhetest. Isegi lühifilmi kohta oleks nagu tühjavõitu, aga see on täispikk. 2/8



ME PEAME RÄÄKIMA KEVINIST (We Need to Talk About Kevin, Inglismaa 2011). Tugevad näitlejatööd, Tilda Swinton on muidugi hea, aga film ise mitmes mõttes kohutav - esiteks teema, aga ka pikkuse, venivuse, paatoslikkuse ja pretensioonikuse poolest. Loos ei puudu teatud iva, aga ma soovitaks seda tarbida pigem raamatu kujul hoolimata sellest, et ma pole toda lugenud. Pseudosügavus ja emo-exploitation, ütleks ma filmi kohta. Märgin igaks juhuks ära, et minu arvamus on vähemuses, üldiselt on see üsna kõrgelt hinnatud film. 3/8

CORALINE (USA 2009). Haruldane näide sellest, kuidas üks film võib anda silmad ette raamatule, mille põhjal ta tehtud on. Neil Gaimani fantaasiajutt oli okei, aga see animatsioon on lausa võluv. Parimaid nukufilme, mida ma näinud olen. 8/8



VAHESEINAD (Medianeras / Sidewalls, Argentiina 2011). Leige ja lahja romantiline ilulemine, idee poolest nagu vaese mehe "Merehädaline Kuul". Buenos Aires, imekaunis kangelanna, urbaanne üksindus ja igatsus - arvatavasti istub sihuke värk päris paljudele. Palju nii-öelda sügavat jutustajateksti, mis ei sisalda ühtki värsket mõtet, ja paar kena slaidšõud. Kui sirvid selle asemel mõnda fotajakirja, on elamus sama, aga aega hoiad kõvasti kokku. 3/8

DAVID JA KAMAL (USA-Iisrael 2011). Kui eelistate originaalheliga filme, tasub Justi puhul ette uurida, ega film pole peale loetud tõlkega. Ma muidugi ei taiband seda teha, ja kuna film paistis pealegi linastuvat DVD-lt, jäigi see vaatamata.

HÄDA ARMASTUSE JA SEKSIGA (The Trouble with Love and Sex, Inglismaa 2011). BBC õppefilm psühholoogilise abi kasulikkusest dokumentaalheliga animatsiooni vormis. Mõõdukalt huvitav telesaade. 4/8



50/50 (USA 2011). Sünge teema meeldivalt helge ja tasakaalukas käsitlus, mis suudab hoiduda nii traagitsemisest kui labasest jandist. Joseph Gordon-Levitt ("Hesher") ja Anna Kendrick ("Up in the Air") teevad väga sümpaatsed rollid. Film jõuab detsembris ka kinolevisse. 7/8

KÕIGE LÕPUS (At the End of It All, India 2011). Puruvaese rikšajuhi bollivuud (tegelikult küll noore bengaallanna debüüt). Kaks tundi. Sub-DVD-kvaliteet. Heli nagu Moskva rongis. Selline lüüriline nostalgiaklimp sünnib, kui isaelevant joob peaparanduseks kolm lassit, tõmbab triibu karrit ja aevastab. 1/8



PÖFF 2011: kümme soovitust ja päevaraamat: teine, kolmas, neljas osa.