29. jaan 2011

Üks mu sõber

"Üks mu sõber", Eesti 2011. Rež. Mart Kivastik.


Kivastiku film on hubane ja inimlik nagu Tartu. Isegi kui pildil poleks Emajõe Ateena maamärke nagu Plasku või Sõpruse sild, oleks väikese puust linna hõng saja sülla taha tunda. See on sama ajatu, kergelt kooruva värviga agulimajade ning pisut hädiste ja saamatute inimeste luitunud vanu asju ja häid raamatuid tulvil maailm, millest Kivastik on kirjanikuna omajagu jutustanud. Siit ei puudu tänapäeva tusk, töötus ja armetus, aga säilinud on ka endisaegne usk, et inimesed on ilusad ja head. Püsib lootus, et ehk ei lähe liiga halvasti. Leidub armastustki.



Päälinnas pole enam ammu ei üht, teist ega kolmandat. Jumal on surnud, the end käes või isegi möödas. Tallinlane vaatab taevasse nagu Nick Hornby ega näe seal mitte kui midagi. Kõledas kivikõrbes ulub irooniline põhjatuul, püha Tõnu kohtub universumi eksistentsiaalse tühjusega, sapine irve palet kõverdamas. Võigas maailm jõletab jäiselt, keegi ei hooli kellestki ega millestki, olemise vägivaldne vaakum ajab teisi ja ennast tapma.

Selles kontekstis võiks Kivastiku lugu inimlikkusest ja lähedusest paista anakronistliku muinasjutuna, kui see poleks eluliselt tõepärane, korralikult läbi mõeldud ja vaese aja nappidest vahendeist hoolimata nauditavalt teostatud. Muidugi eelistaks kinos näha filmikoopiat, mitte selle digitaalset aseainet, aga pildikvaliteet pole siin põhiline, muu on oluline.



Eeskätt stsenaarium. Kivastik on eluaeg olnud ladusa sulega ja mõnus lugeda, aga "Sõbra" loo kvaliteet on siiski üllatav, just läbitöötatuse vaatevinklist. Vahvaid kirjamehi on meil piisavalt, viisakaid stsenaariume kohtab haruharva. Vähemalt ekraanidele jõudnud lood kipuvad viimasel ajal olema killustatud ja suvalised - isegi kui on tugevaid ideid, detaile või karaktereid, ei teki neist tervikut, areng puudub või pole loogiline. "Üks mu sõber" on neist hädadest prii. Kiuslikke miks-küsimusi ei teki - iga lüli on omal kohal, stseenid ja tegevused järgnevad üksteisele põhjendatud, arupärases seoses.

Kunagi heitis Kivastik Tuglasele ette, et too käis välismaal vaatamas, kuidas kirjutada ega suutnud midagi päriselt teha, ainult aimas järele. Kirjanikuks võib-olla tõesti ei saa õppida. Rajataguse stsenaariumiõppe tulususes pole aga põhjust kahelda, seda kinnitavad nii Ilmar Raagi "Klass" kui Kivastik ise, kes möönab, et tal oli koolitusest Poolas metsikult kasu.



Ehk tasuks mujal ilmas avasilmi ringi vaadata teistelgi meie kinokirjanikel. Ei ole nii, et tark teab isegi. Mängufilmi stsena nõuab käsitööoskusi, mida iseseisvalt, vaid vigadest õppust võttes omandada on arutult okkaline rada riigis, kus aastas valmib alla kümne täispika mängufilmi. Lavastaja Kivastiku filmidebüüdi õnnestumise üks oluline komponent on stsenarist Kivastiku õpivõime.

Teiseks hea idee ja teemavalik. Juba kirjeldatud Taaralinna keskkonnas ajavad sipelgatena oma argiseid asju tšehhovlikud väikesed inimesed, keda puudutavad suured teemad, millest on õõnsaks, naeruväärseks, triviaalseks või tüütuks muutumata väga raske rääkida. Armastus. Sõprus. Surm. Kelleks saada, kui suureks kasvad. Kivastiku film suudab kõigest sellest rääkida ja kõiki neid karisid vältida, libisemata ka tättelikku konstrueeritusse ja prohvetipoosi. Ekraanil on päris inimesed, meikäläiset, ja päris lugu. Nagu Kaurismäki, võta või jäta. Ütleksin lausa, et "Üks mu sõber" on eesti "Minevikuta mees".

Kolmandaks soe huumor. Kaurismäge ja Kivastikku ühendab ka see, et mõlemad suhtuvad oma tegelastesse hellalt, samal ajal nende naljakaid külgi silmist kaotamata. Muhedus on relv, mis aitab tõhusalt nendesinaste suurte teemadega silmitsi seistes tekkima kippuvat kaamost peletada.

Ja muidugi on filmile inimpalge andmisel suur osa näitlejail. Ses suhtes on tehud eksimatu valik: Üksküla, Eelmaa ja Raave trio esineb hiilgavalt ja mängib oma suhted tõsiseltvõetavaks, laskmata vaatajal takerduda kahtlusse, kui tõenäolised sellised suhted sellises vanuses tegelaste vahel ikkagi on.

Kõrvalosatäitjaid, heliriba ja muid pisemaid plusse ei jõua enam kiita, sestap ütlen lühidalt: Kivastiku debüüt kinnitab, et mullu puhkenud hädakisal Eesti filmi kriisist pole alust. Üks minu sõber ütles kinost väljudes: see on vist parim eesti film ever, mida olen nägema sattunud.



Lugu ilmus algselt Sirbis.


"Üks mu sõber": kodukas ja treiler. Film Artises ja Plazas. Hinnanguid: IMDB, arvustus.com (7.5/10), Valle-Sten Maiste, PM (filmi lõppedes on vaatajas on veidi enam headust ja lootust kui kinno tulles), Tsitronkollane (meeldiv üllatus), Marca (ilus ja südamlik), Kadri Veermäe, Sirp (rahulik ja meeldiv), tavainimene (üle pika aja üks Eesti film, mida vaadates ei tundnud kordagi ei igavust ega piinlikkust).

2 kommentaari :

Anonüümne ütles ...

Seda arvustust oli piinlik lugeda. Ülistada stsenaariumi, milles ei ole tegevust, mitte midagi mängufilmiliku... Miks? Tegemist on teleteatriga, millel on oma publik, aga kino see ei ole. Indrek.

joonas ütles ...

Rõõm kuulda, et mu postitustel on emotsionaalset mõju. Kommentaar omakorda tekitab hämmeldust - mitte sellepärast, et film või postitus sulle ei meeldinud, vaid põhjendused on kummalised.

Mis tegevust on Bergmani "Sügissonaadis", Kieslowski "Sinises" või Kiarostami "Certified Copys"? Kas need pole ka mängufilmilikud? Kas ka nende puhul on tegemist teleteatriga?

Mida sa selle mängufilmilikkuse all mõtled? Kas mängufilmilik mängufilm on ainult "Transformers" või "Fast Five"?

Oma publiku puudumisest "Ühe mu sõbra" puhul küll rääkida ei saa - filmi vaatas kinos ligi 8000 inimest. Kohalikus mõõtkavas on see arvestatav vaatajaskond.

Mina hindan Kivastiku stsena originaalsust ja leidlikkust. Eeskätt tänu stsenaariumile on film tervikuna tänavu siiani Eestis linastunuid täispikkadest mängukaist parim ja üks tugevamaid päris mitme aasta lõikes.