26. apr 2011

Punane kõrb / Il deserto rosso

"Il deserto rosso", Itaalia 1964. Rež. Michelangelo Antonioni.


Antonioni esimene värvifilm ja sellisena vägev saavutus. Koloriit ja kaadrikompositsioon on igal sammul vaimustavad, olgu ekraanil tossav tehas, pragunev sein, imekaunis Monica Vitti või kõik nimetatud korraga. Võrreldavalt võimas pilt meenub viimasest ajast vaid mullusest lemmikust "Kuidas ma veetsin selle suve". "Deserto rosso" neti pealispinna all peitub aga veel suurem tühjus kui "La Nottes". Kahtlemata väga eksistentsialistlik tühjus. Stsena sobib iseloomustama järgmine dialoogikatke:

- Mis sa tahad teha?
- Ei midagi.
- See on absurd.

Vada nõnnamoodi jah, nagu ütles onu Bella. Ridamisi järgnevad üksteisele kummalised stseenid, aina eelmine järgmisest mõistatuslikum. Tööstusmaastiku taustal lõõritab sopran. Vitti ostab juhuslikult möödujalt pooliku burksi. Akna tagant möödub laev. Vitti on permanentselt segaduses, võluvalt sassis juuksed tuules lehvimas, kaunis kui jumalanna.

Kogu film paistab nagu Antonioni armastatu modellialbum mitmesuguste leidlike kulisside taustal. Lõputult ilus, lõputult tühi. Puhas pealispind ilma igasuguse substantsita. Samuti nagu "La Notte" ei tundu see takkajärgi mõeldes halb film, aga seda kaks tundi kogeda oli paras piin. Visuaal neli punkti neljast, sisu üks.




Antonioni retrospektiiv Sõpruses (19.04-05.05.2011). Hinnanguid "Il deserto rosso" kohta: IMDB (7.6/10), Rotten Tomatoes (85% like).

Öö / La Notte

"La Notte", Itaalia 1961. Rež. Michelangelo Antonioni.


See mustvalge draama on juba teisest puidust kui Antonioni kuus aastat varasem "Le Amichi". Kaadris pole enam ainult igavus, kasutusele on tulnud kunstipärane suur plaan, mida sisustavad huvitavad tegelased, kelle cooli ilme varjust aimub keerukas hingeelu ja ääretu spliin. Marcello Mastroianni kirjanik meenutab intelligentsemat sorti James Bondi - ütleme, Roger Moore'i oma. Vaid veidi enam kui kolmekümnene Jeanne Moreau näeb poole sajandi kauguselt vaadates välja nagu praeguseks märksa elukogenum Monica Bellucci. Moreau'st tegelikult vaid kolm aastat hiljem sündinud särav kaunitar Monica Vitti paistab tema kõrval plikatirtsuna.

Kolm põnevat tüüpi, kellega ei juhtu mitte midagi. Antonioni näitab kohutavalt aeglase metoodilisusega olemise talumatut tühjust ja nurjuvaid suhteid, mida võib ilmselt eksistentsialismiks nimetada.

"La Nottele" uuema aja kinost paralleele otsides tulevad esmalt silme ette Gus Van Santi "Viimsed päevad" ja Sofia Coppola "Kusagil", aga ka Veiko Õunpuu "Sügisball" ja "Püha Tõnu kiusamine". Kõik need filmid räägivad argimõistes edukate inimeste hinge täitvast vaakumist: You dance and drink and screw because there's nothing else to do.

"La Notte" on küll nimetatuist märksa huumorivabam ja järjekindlamalt kurnav vaatamine ja kehastab niisiis mõnes mõttes kõige paremini sisu ja vormi ühtsust - kui arvestada, et selleks sisuks ongi eimiski, tühjus. Tervikuna pigem häiriv kui nauditav filmielamus, kuid siin on meeldejäävaid detaile nagu suitsune jazz ja neegritari tants, mis on küllap olnud eeskujuks "Emmanuelle'i" kurikuulsale sigaretistseenile.




Antonioni retrospektiiv Sõpruses (19.04-05.05.2011). Hinnanguid "La Notte" kohta: IMDB (7.7/10), Rotten Tomatoes (71% fresh).

21. apr 2011

Tüdruk, kes hüppas läbi aja / Toki o Kakeru Shōjo

"The Girl Who Leapt Through Time" / "Toki o Kakeru Shōjo", Jaapan 2006. Rež. Mamoru Hosoda.


Rongiõnnetus, armastus ja ajaparadoksid - kõlab nagu parasjagu kinodes jooksev "Lähtekood", kas pole? Hosoda anime erineb harjumuspärasest ajamasina-ulmest eelkõige selle poolest, et siin ei püüta päästa tervet maailma. Tegelased on tavalised teismelised, kelle probleemid on eakohaselt eraelulised, seotud sõpruse ja armumisega. Ajahüpe leiab kasutust pigem reset-nupuna või untsuläinud arvutimängu taasalustamisega salvestatud kohast. See tekitab veidi segadust, aga ei mingit Gordioni sõlme ega kohtumist iseendaga: lihtsalt liblikaefekt mikroskoopilistes mõõtmetes. Sündmustik on sordiini all, täis malbet jaapani fatalismi. Nüüd ma siis suren, nendib peategelane Matoko vaguralt. Lüürilist meeleolu toetab Kiyoshi Yoshida võluv muusika, mis sisaldab nii Bachi "Goldbergi variatsioonide" säravat trillerdamist kui traagilist minimalismi Pärdi vaimus. Ka pildi poolest on film imekaunis, nii et kokku saab kõike seda kenadust, südamlikkust ja ilu vaat et lausa liiast. Kuid kahtlemata tugev ja vaatamist väärt anime nagu ka Hosoda järgmine, kolm aastat hilisem "Suvesõjad".




Tüdruk, kes hüpas läbi aja" JAFFil 2011 (N 21.04). Hinnanguid: IMDB (7.9/10), Rotten Tomatoes (87% fresh), LiveForThis (10/10), Aenea (5/5), Trash (9/10), Filmimull (8/10).

20. apr 2011

Paprika / Papurika

"Paprika" / "Papurika", Jaapan 2006. Rež. Satoshi Kon.


Gustav Suitsu luulekogu pealkiri "Kõik on kokku unenägu" sobiks ka Satoshi Koni viimase, neljanda täispika anime motoks. Philip K Dicki vaimus loos viib selle teesi ellu masin, mis ühtpidi lubab võõraid unesid jälgida, teistpidi toob painajad reaalsusse. Sihuke tegelikkuse moondumine on alati olnud Koni teema ning põnevikuna lahendatud "Paprika" meenutabki paljus tema säravat debüüti "Perfect Blue", kuigi sealset realistlikku maailma tasapisi murendanud tajunihked mõjusid loo tasandil ehk veenvamaltki kui "Paprika" kergelt laialivalguv pöörasus, mis lähtub algusest saati ulmest. Kümme aastat hilisema "Paprika" loo mõningast segasust kompenseerib aga uskumatult uhke pilt - võrreldavalt värvikat psühhedeelset visuaalpillerkaari pole lihtne isegi animest leida.

Varemgi JAFFil linastunud "Paprika" kannatab, nagu teisedki Koni filmid, hästi ka korduvalt vaadata. Koni lõpetamata jäänud, loodetavasti tänavu postuumselt valmiva "Unenäomasina" jaoks on latt igatahes peadpööritavale kõrgusele aetud.




"Paprika" JAFFil 2011 (Tallinnas K 20.04, Tartus R 22.04). Hinnanguid: IMDB (7.7/10), Rotten Tomatoes (83% fresh), Trash (9/10), Paranoiadisco (9/10), Aenea (4/5).

Perfect Blue / Pāfekuto Burū

"Perfect Blue" / "Pāfekuto Burū", Jaapan 1997. Rež. Satoshi Kon.


Satoshi Koni esimene täispikk teos uurib lavastajale iseloomulikult reaaluse ja kujutluse suhteid, kuid teeb seda anime kohta tavatul viisil. Kui tänavuselt JAFFilt näiteid tuua, siis omal kombel sama teemaga tegeleva "Mai Mai Miracle'i" fantaasiatest jääb Koni debüüt sama kaugele kui Tokio Türist. "Pāfekuto Burū" on film noir, kust puudub lastesõbralikkus ja lapselik mõtteviis, mis on animes üldiselt omane isegi tumedaile maailmalõpuvisioonidele ja antiutoopiatele. Selle asemel serveerib Kon realistliku maailma taustal seksi, vägivalda ja skisofreeniat, veriseid mõrvu ja identiteedivargust internetis. Realismi ja kujutluse vahel pendeldamine külvab veel efektiivsemalt segadust kui autori järgmises filmi "Millennium Actress".

Mängufilmi puhul poleks see kõik väga eriline. Mõnigi viitab Hitchcockile, mulle meenutas mõrvamüsteeriumi kulg eelkõige Alan Parkeri "Ingli südant". Näitlejanna identiteedi lagunemine kattub Aronofsky "Musta luigega" sedavõrd, et Aronofsky väidet, nagu poleks "Perfect Blue" talle inspiratsiooniallikaks olnud, on lausa raske uskuda. Aga tühja noist mängufilmidest - "Perfect Blue" ei kuulu ju nende hulka ning paistab animemaastikul tumeda tornina kaugelt silma. Äärmiselt haarav ja huvitav.




"Perfect Blue" JAFFil 2011 (Tallinnas R 22.04). Hinnanguid: IMDB (7.5/10), Rotten Tomatoes (65% fresh).

19. apr 2011

Aastatuhande näitlejanna / Sennen Joyū

"Millennium Actress" / "Sennen Joyū", Jaapan 2001. Rež. Satoshi Kon.


Satoshi Koni teine täispikk taies näitab taas tema ande suurust ja erakordsust. Animeeritud poeem armastusest pole vähimalgi määral kitsale vanuserühmale või huvigrupile mõeldud nišimeelelahutus, pigem võib seda võtta autorikino valda kuuluva kunstfilmina, mida igavese kire teema, aga ka visuaalse väljapeetuse tõttu sobib kõrvutada näiteks Takeshi Kitano "Nukkudega", kus jutt samuti ilust ja armastusest, siirupiseks muutumata.

Milenniuminäitlejanna armastus on puhas igatsus, asi iseeneses, peaaegu abstraktne kontseptsioon. Sisult on "Millennium Actressil" palju ühist "Mälestuste" avapalaga "Magnetic Rose": kangelanna saatuslik tunne, osatäitmiste seos päriseluga, karjäärist loobumine. See kõik on siin aga märksa põhjalikumalt ja laiahaardelisemalt läbi mängitud ning põnevamalt esitatud. Realismile pretendeeriv raamjutustus keerab fiktsiooni ja tegelikkuse niigi sassi aetud suhetele veel ühe vindi peale ja loob eriti kummalise võõritusefekti. Realism on multifilmis üsna vähe kasutatud, kuid erakordselt tõhus võte - meenutagem paari aasta tagust säravat Iisraeli animadokki "Valss Bashiriga". Kogu mitmekihilisusest, detailirohkusest ja keerulisest ülesehitusest hoolimata pole "Millennium Actressi" lugu ega sõnum sugugi hämarad ega raskesti mõistetavad, pigem saab moraal ehk liigagi üheselt välja öeldud.

Ent intelligentse, originaalse ja kvaliteetse anime kaubamärgina tundub Satoshi Koni nimi Hayao Miyazakiga võrreldavalt usaldusväärne. Kahju, et tema loometee nii lühikeseks jäi.




"Millennium Actress" JAFFil 2011 (Tallinnas T 19.04. ja L 23.04, Tartus N 21.04). Hinnanguid: IMDB (7.9/10).

Mälestused / Memorîzu

"Memories" / "Memorîzu", Jaapan 1995. Rež. Kōji Morimoto, Tensai Okamura, Katsuhiro Otomo.


"Memories" on animekassett kolmest Katsuhiro Otomo mangal põhinevast lühikesest ulmeloost. Kõik kolm kannavad erinevate tegijate erinevaid käekirju ning ei sarnane omavahel ei sisult ega vormilt.

"Magnetic Rose" ("Kanojo no Omoide") on poeetiline põnevik ooperikummitusest kosmoses, lavastajaks Morimoto ja stsenaristiks animekarjääri alguses seisev Satoshi Kon. Kuigi stsenaariumi aluseks on Otomo stoori, mõjub see sissejuhatusena Satoshi Koni hilisemasse loomingusse. Siin on eos esindatud Koni lemmikteemad: tegelikkuse ja kujutluse, näitleja rolli ja elu põimumine ning elust ja surmast suurem, peaaegu abstraktne armastus. Mitte ehk rabavalt uudne, kuid huviga jälgitav lugu, muuhulgas tänu jooniskeskkondade mitmekesisusele.



"Stink Bomb" ("Saishū-heiki") on Tensai Okamura lavastus Otomo enda stsena järgi. Kergelt iroonilise, võiks öelda, et euroopaliku militaaranekdoodi kohta pole palju öelda, aga vaadata oli seda üsna lõbus - kenasti kujundatud koomilised tegelased.

"Cannon Fodder" ("Taihō no Machi"), aurupungi vaimus pildike militaristlikust antiutoopiast, on ainsana kolmest nii lavastatud kui kirjutatud Katsuhiro Otomo enda poolt. Lugu nagu polekski, aga seda korvab silmapaistvalt isikupärane, kohati kergelt priitpärnalik joonistuslaad. Ja kes see ikka multikast ümarat well-made stoorit ootab. Eks eesti animatsiooniklassika, näiteks seesama Pärn, ole ka rohkem vihjeline.



Kolm huvitavat, harjumuspärasest peavoolust mõnevõrra kõrvale tüürivat vaadet anime võimalustele.


"Memories" JAFFil 2011 (Tallinnas N 21.04, Tartus K 20.04). Hinnanguid: IMDB (7.6/10), Rotten Tomatoes (78% like), Metsavana (9/10), Higgins (5/5, 1/5, 5/5).

18. apr 2011

Päris koopia / Certified Copy

"Certified Copy" / "Copie conforme", Prantsusmaa 2010. Rež. Abbas Kiarostami.

Iraani vanameistri Kiarostami kammerlik lähivaade mehe ja naise suhetele kuulub möödunud aasta filmikunsti absoluutsesse tippu. Vaimustava kergusega esitatud lugu - ühelt poolt läbinägelik ja selge, veidi irooniline pilk keskealiste inimeste tunnetele ja rollimängudele, teisalt otsi lahtiseks jättev essee inimliku reaalsuse olemusest, kunsti ja elu, algupärandi ja simulaakrumi vahekorrast.

Selliseid küsimusi käsitlev film võiks olla pelgalt vaimutsev klaaspärlimäng või teoreetiline saepuru, kui tegelased ja dialoog poleks nii elulised ja inimlikud. Nii Cannes'is selle rolli eest parimaks näitlejannaks kroonitud Juliette Binoche'i kui põhikohaga hoopis ooperilauljana tegutseva William Shimelli loodud rollid on pisiasjadeni täpsed ja usutavad. Iga suures plaanis näidatud emotsioonivirvendus tundub põhjendatud.

Suur osa intellektuaalsest kinost upub hermeetilisuse ja meelevaldsuse, kunstipunnitamise sohu. "Certified Copy" on sellest veast vaba, töötades igal tasandil laitmatult. Kiarostami ei alahinda vaatajat, vaid mängib ta niimoodi üle, et too võib jäädagi juurdlema, kas talle öeldi midagi põhjapanevat või narriti niisama. Isegi kriitikaguru Roger Ebert vannub alla. Kõik võimalused jäävad avatuks, nagu eluski. Meistriteos, mida peale Kieślowski ei oska millegagi võrrelda.




"Certified Copy" kinos (kuni P 24.04.2011). Hinnaguid: IMDB (7.2/10), Rotten Tomatoes (86% fresh), Roger Ebert (7/8), Kober (9/10), Imre Pühvel, poff.epl.ee (võrratu), Donald Tomberg, Sirp (meistritöö).

Mai Mai ime / Mai Mai Miracle

"Mai Mai Miracle" / "Maimai Shinko to Sen-nen no Mahō", Jaapan 2009. Rež. Sunao Katabuchi.


Ulmeliste ja ülejäänud teemade vahekord animes on üldise kinopildiga võrreldes vastupidine. Omapära paistab alati silma ja tundub teretulnud - näiteks "Klaver metsas" mullusel Jaffil. Mitte mangal ega mängul, vaid Nobuko Takagi autobiograafilisel romaanil põhinev "Mai Mai Miracle" pole siiski vaatamist väärt mitte ainult teema, vaid pigem selle võluva käsitlusviisi pärast. Lugudel lapsepõlve süütuist mängudest ja võluvaist fantaasiatest on alati oht kalduda tädilikku ninnu-nännutamiss e, Kata  buchi aga väldib muinasloolist moosisust osavaltning mängib kenasti välja kontrasti kujutluse ja tõsielu, omavahel põimunud laste ja täisealiste maailma vahel. Siit ei puudu surm, üksindus ega hingehäda, kuid loost tervikuna jääb ikkagi helge, soe ja lootusrikas mulje. Sulnis animevormis päriselust ja tõelistest küsimusest rääkides oskab "Mai Mai Miracle" nende kohta omal malbel moel mõndagi mõistlikku kosta. Tasub vaadata, kuulata ja kaasa mõelda igas eas.



"Mai Mai ime" JAFFil 2011 (Tallinnas E 18.04 ka K 20.04, Tartus T 19.04 ja R 22.04). Hinnanguid: IMDB (7.1/10), Rotten Tomatoes (82% like).

14. apr 2011

Ogade kuningas / Ibara no Ō

"King of Thorn" / "Ibara no Ō", Jaapan 2010. Rež. Kazuyoshi Katayama.


Jaapanlasele paistab lääne kultuur ilmselt sama võluvalt eksootiline kui meile nende oma. Mangapõhises animes kohtab euroopa mütoloogia ja muinaslugude motiive alatasa, kusjuures jaapanlased valivad ning miksivad ainest ootamatuist kohtadest, lisades megakogustes ulmet ja fantaasiat. Tulemuseks on tihti jalustrabavad kooslused, mille mõttelennu kõrval meie oma poolkera filmiloojate klassikatõlgendused tunduvad kuidagi ootuspärased ja kammitsetud. "Ibara" autori Katayama kunagises robokalüpsises "Appleseed" astus näiteks üles superarvuti Olympus ja titaanide nimedega hiigelrobotid.

Seekordse, mõistagi taas mangapõhise postapokalüptika üheks põhiallikaks on muinaslugu uinuvast kaunitarist, mis siinmail on tuntud vendade Grimmide versioonis "Okasroosikese" nime all. (Sestap võiks filmi pealkiri "King of Thorn" eesti keeles olla pigem "Okaskuningas".) Maailmalõpu toob kaasa inimesi kivistav viirus, mis kannab gorgo Medusa nime. Päästeplaaniga, mis sisaldab saja-aastast ilu-und, tuleb välja korporatsioon Venus Gate. Ja nõnda edasi.

Asi on võimsalt üles joonistatud, fantastilisi olendeid, keskkondi ja põnevust jagub. Lugu hargneb nii mitmekihiliseks ja keeruliseks, et ei söanda väita, et ma sellest õieti (või üldse) aru sain. Aga eks see ole vahva vaheldus harjumuspärase kinodieedi ümarapoolsele läbinämmutatud igavusele.




"King of Thorn" JAFFil 2011: (Tallinnas L 16.04 ja R 22.04, Tartus T 19.04 ja P 24.04). Arvamusi: IMDB (6.9/10), LiveForThis (7/10).

13. apr 2011

Lähtekood / Source Code

"Source Code", USA 2011. Rež. Duncan Jones.


Paistab tubli ulmeaasta olevat. "Adjustment Bureau" alles linastub, kui juba jõuab meie kinodesse teinegi korralik ulmekas. Duncan Jones näitas end ulmelavastajana heast küljest juba debüüdiga "Moon". Tema uue filmi eelarve on kuus korda suurem ning tükk seevõrra tihedam, kuid õnneks mitte märuli ega silmamoondamise poolest. Äksi ja tulevärki pakutakse näpuotsaga, niipalju kui hädapärast vaja ja mitte enam. Esiplaanil on lugu, mis ühtlases joones arenedes serveerib järjest uusi pöördeid ning ilmutab tõde samm-sammult, laskmata pingel pea viimaste kaadriteni hajuda.

Sisu mõttes pole muidugi ratast leiutatud, ilmselt on tegijaile inspiratsiooni andnud näiteks "Groundhog Day" ja "Twelve Monkeys". Ent Jones on oma kaadervärgi veatult kokku pannud ja nii sujuvalt veerema saanud, et norida pole millegi kallal - kõik on perfektselt paigas, castingust montaažini välja. Kas "Source Code'ist" midagi rabavalt uut teada saab, on küsitav, aga maitsev meelelahutus ja selge silmarõõm igatahes. Muuhulgas nii tugev reklaam Millennium Pargile Chicagos, et mine või ise Ameerikasse.




"Source Code" kinos: Solaris ja Forumcinemas. Arvamusi: IMDB (7.9/10), Rotten Tomatoes (90% fresh), Roger Ebert (7/8), habeautifulmind (9/10), arvustus.com (9/10), Alar Niineväli (4/5), Dream Scene (meeldiv üllatus).

12. apr 2011

Sucker Punch

"Sucker Punch", USA 2011. Rež. Zack Snyder.


Mängufilme, kust iva otsida ei maksa, tunneb enamasti ära pealkirjale lisatud täheühendi 3D järgi. Just selles tehnikas vorbitakse tänapäeval suurem osa blockbustereid, mille tegemisel on sada protsenti auru kulutatud visuaalile ning null protsenti sisule. Sestap tundub lausa kummaline, kui mõni sedasorti film vähemate dimensioonidega piirdub. Aga kahemõõtmeline "Sucker Punch" on just säärane pealt kullakarvaline, seest õõnsalt kõmisev tünn. Raamjutustus hullumajja pistetud süütust kannatajast tundub klaviatuurist välja imetud ettekäändena, et kuidagi kokku traageldada üsna seosetuid märulistseene, mis peaksid justkui kujutama teismelise neiu fantaasiaid.

Selgub, et tütarlapse alateteadvus koosneb peamiselt arvutimängu moodi nottimisest. Mõõga ja püstoliga, kuulipilduja ja basuukaga, lennuki ja mechaga. Hiigelsamuraid, aurujõul liikuvad natsid, orkid, lohed, robotid. Snyderi filmograafiat arvestades pole ime, et see kõik näeb välja koomiksilikult uhke, üks aegluubis ilukaader teise järel. Kena pilti saadab kobe valik popiklassikat.



Aga sisu... Selge sõnaga välja öeldud moraalist hoolimata jääb loo mõte lõpuni sama segaseks kui selle seos pealkirjaga, mis tähendab iseenesest äkklööki, ootamatut, hoiatamata antud lööki. Hea, kui Snyder isegi teab, mis on sel pistmist tema filmiga, mis pole ei eriti lööv ega eriti ootamatu. Ehk valis Zack nime lihtsalt kõla järgi ja kirjutas stsenaariumi ainult actionist ja visuaalist lähtudes.

Kas ma mainisin juba, et kõik peategelased on napilt rõivastatud näitsikud? Seejuures on hoolega hoidutud vähimastki viitest seksile, et mitte vanusepiirangut kaela saada. Küllap samal põhjusel on film oma kopsaka laibaloendi juures silmapaistvalt veretu ja vägivald abstraktne. Mõistlik, sest alaealistele see ilmselt suunatud on ka. (PS. Kui spoilereid pelgad, ära järgnevat lõiku loe.)



Mõnda aega "Sucker Punchi" pildikesksus ja koomuskimärul isegi töötab, aga kahte tundi küll mitte. Miskipärast vajub ka madin poole pealt ära ja lugu visiseb kuidagi väsinult lõpuni. Kes tahab, et talle filmist võimalikult hea mulje jääks, võib saalist lahkuda vahetult pärast lohestseeni, sest sellele ei järgne enam midagi märkimisväärset. Samas võib rahumeeli piirduda ka treileriga, sest kogu film on justkui pikaleveninud treiler - arvutimängu treiler, mille põhihäda pole mitte niivõrd sihitu mürgel, vaid järjekindlusetus selles - see, et taplust on tembitud melodraama, kabaree ja nii-öelda sõnumiga.



"Sucker Punch" kinos: Solaris ja Forumcinemas. Arvamusi: IMDB (6.6/10), Rotten Tomatoes (21% fresh), FilmiMull (8/10), Alar Niineväli (2/5), badass (soovitan), Dream Scene (erakordselt võlts ja väär).

11. apr 2011

Astraal / Insidious

"Insidious", USA 2010. Rež. James Wan.


Õpikunäide sellest, kui väheste vahenditega saab teha korraliku õuduka. Piisab ärevast muusikast, pingekruvimisest, krigisevast põrandalauast, ohtraist ehmatusist, vilksamisi nähtud viirastustest. Tagasihoidliku miljoni dollari eest vändatud lugu loob tõsiselt kõheda õhkkonna, eriti filmi esimeses pooles, mil toimuvat veel vähimalgi määral ei seletata. Eks odavus paista kohati veidi välja, näiteks avatiitrites või ebaoriginaalses deemonis, kes paistab olevat Darth Mauli esimese astme sugulane. See-eest pole näitlejaile ning kummitusteema vanamoodsa käsitlusega sobivale retrohõngulisele stilistikale midagi ette heita. Toimiv asi, žanri väärikas esindaja, milletaolist võiks samas suurusjärgus eelarve eest Eestiski teha. Kes suudab naissõbra kinno meelitada, saab end poolteist tundi tõelise mehena tunda, hoides kaitsvat kämmalt kiljuva ja toolil hüppava kaaslanna õblukeste õlgade ümber.



"Insidious" kinos: Solaris ja Forumcinemas. Arvamusi: IMDB (7.3/10), Rotten Tomatoes (61% fresh), Roger Ebert (5/8), Karol Sepik, Delfi (töötab).

10. apr 2011

Saatuse büroo / The Adjustment Bureau

"The Adjustment Bureau", USA 2011. Rež. George Nolfi.


Kirjanduse filmiks konvertimine pole teadagi lihtne ja õnnestub kord nii, kord naa. Siiski panen just ulmekate puhul ikka ja jälle imeks, miks on taas linale jõudnud mõne tänapäeva lavastaja või stsenaristi abitu ja ebaoriginaalne vaimusünnitis, mis halvemail juhtudl toetub vaid efektidele või märulile - no näiteks "Sunshine" või "Avatar".

Ometi on läbi aegade kirjutatud tonnide kaupa geniaalset sci-fid, tulvil säravaid ideid, võimsaid maailmu ja põnevaid lugusid, mis filmimist väärt. Küllap peljatakse, et need on laiale publikule sobiva kiirmeelelahutuse tarbeks liig raskesti seeditavad, veidrad ja keerulised. Kas ikka on?



Filosoofikalduvustega ulmeklassikut Philip K. Dicki ei saa kuidagi ülearuses enesestmõistetavuses ega lihtsuses süüdistada, kuid mõnigi tema loomingul põhinev film on märkimisväärselt edukas olnud - näiteks "Blade Runner" ja "Minority Report".

Dicki külma sõja aegne paranoia ja reaalsuses kahtlemine töötab keerukusest hoolimata ka pool sajandit hiljem, kuigi tema tugevuseks pole ehk niivõrd soravad lood kui nende taga seisvad kummalised ideed. Dick oli mõnes mõttes samasugune kontseptsiooni-mees nagu Kilgore Trout ja tema mõtted on tänini sama aktuaalsed kui Trouti stepptantsu abil suhtlev tulnukas. Ühelt poolt on Dicki inimese ja olemise suhet uurivad tekstid üleajalised, teisalt pole maailm vahepeal põrmugi lihtsamaks läinud. Ning seda, et heast kirjandusest võrsunud intelligentne ulmefilm on võimalik, näitab ka Dicki 1954 ilmunud jutul põhinev "Adjustment Bureau".



Reaalsust kontrolliva agentuuri ideed kasutas Nolan mullu "Inceptionis" - võimalik, et Dicki mõjul. Neid kahte filmi kõrvutades kaldun Nolani eepilisele märulile eelistama "Adjustment Bureaud" ja mitte ainult Dicki mõttelennu suurema originaalsuse ja haarde pärast.

Ehk isegi rohkem võlus mind efektitsemise ja madina puudumine - see, et "Adjustment Bureau" rahulikult välja peetud visuaalne kest on puhtalt loo teenistuses ja laseb mul vaatajana segamatult selle pööretele keskenduda. Juba selle vaoshoituse eest olen valmis leppima nii Dicki võõrandunud paranoiale veidi sobimatult paksudes värvides peale maalitud romantika kui seda romantikat õõnestava keemianappuse protagonistide Matt Damoni ja Emily Blunti vahel, ja isegi ümaravõitu lahenduse - need kõik on pisiasjad, mis ei suutnud elamust rikkuda.

Üks toredamaid hollivuudi tükke, mida tänavu kinodes näha on saanud.



"Adjustment Bureau" kinodes: Solaris ja Forumcinemas. Arvamusi: IMDB (7.1/10), Rotten Tomatoes (72% fresh), Roger Ebert (6/8), arvustus.com (7.2/10), Dream Scene (pettumus).