26. apr 2011

Öö / La Notte

"La Notte", Itaalia 1961. Rež. Michelangelo Antonioni.


See mustvalge draama on juba teisest puidust kui Antonioni kuus aastat varasem "Le Amichi". Kaadris pole enam ainult igavus, kasutusele on tulnud kunstipärane suur plaan, mida sisustavad huvitavad tegelased, kelle cooli ilme varjust aimub keerukas hingeelu ja ääretu spliin. Marcello Mastroianni kirjanik meenutab intelligentsemat sorti James Bondi - ütleme, Roger Moore'i oma. Vaid veidi enam kui kolmekümnene Jeanne Moreau näeb poole sajandi kauguselt vaadates välja nagu praeguseks märksa elukogenum Monica Bellucci. Moreau'st tegelikult vaid kolm aastat hiljem sündinud särav kaunitar Monica Vitti paistab tema kõrval plikatirtsuna.

Kolm põnevat tüüpi, kellega ei juhtu mitte midagi. Antonioni näitab kohutavalt aeglase metoodilisusega olemise talumatut tühjust ja nurjuvaid suhteid, mida võib ilmselt eksistentsialismiks nimetada.

"La Nottele" uuema aja kinost paralleele otsides tulevad esmalt silme ette Gus Van Santi "Viimsed päevad" ja Sofia Coppola "Kusagil", aga ka Veiko Õunpuu "Sügisball" ja "Püha Tõnu kiusamine". Kõik need filmid räägivad argimõistes edukate inimeste hinge täitvast vaakumist: You dance and drink and screw because there's nothing else to do.

"La Notte" on küll nimetatuist märksa huumorivabam ja järjekindlamalt kurnav vaatamine ja kehastab niisiis mõnes mõttes kõige paremini sisu ja vormi ühtsust - kui arvestada, et selleks sisuks ongi eimiski, tühjus. Tervikuna pigem häiriv kui nauditav filmielamus, kuid siin on meeldejäävaid detaile nagu suitsune jazz ja neegritari tants, mis on küllap olnud eeskujuks "Emmanuelle'i" kurikuulsale sigaretistseenile.




Antonioni retrospektiiv Sõpruses (19.04-05.05.2011). Hinnanguid "La Notte" kohta: IMDB (7.7/10), Rotten Tomatoes (71% fresh).

2 kommentaari :

Raul ütles ...

Mina ka ei suuda hästi aru saada, mida inimesed näevad selles filmis nii erilist. Tänaseks olen vaadanud kõik 3 "Võõrandumise triloogia" filmi ("Seiklus", "Öö", "Varjutus") ära ja noh üks ei erine teisest suurel määral. Liiga palju on igavust/igavlemist. "Seiklus" küll on kõige teguderohkem. Ma siiski ei nimetaks ühtegi neist kolmest halvaks filmiks, lihtsalt liiga tuimad.

Sa tõid siin paralleelina välja "Sügisballi", mis on tüübilt võibolla sarnane, kuid siiski täiesti erinev film (tead vist seda isegi :)). Ma täiesti jumaldan "Sügisballi" ja seega see võrdlus mingil määral riivas silma, kuigi Antonioniga võrdlemine peaks olema auasi.

joonas ütles ...

"Sügisball" on ka minu suur lemmik, film, mis minuga haruldaselt otse ja selgel häälel räägib. Antonioni ei räägi ja ilmselt ei tahagi rääkida. Õunpuud ja Antonionit ühendavad ehk teatud vormivõtted - maalilisus, aeglus, lahtiste otstega lugu - aga ma pidasin eelkõige silmas mõlemale ühist võõrandumise teemat. Nii üks kui teine kujutab seda, kuidas inimene ka kapitalistliku ühiskonna viljastavais tingimusis tunneb end nagu Vanapa luuletuses:

Kevad paha
Suvi paha
Sügis paha
Ja tali paha