26. apr 2011

Punane kõrb / Il deserto rosso

"Il deserto rosso", Itaalia 1964. Rež. Michelangelo Antonioni.


Antonioni esimene värvifilm ja sellisena vägev saavutus. Koloriit ja kaadrikompositsioon on igal sammul vaimustavad, olgu ekraanil tossav tehas, pragunev sein, imekaunis Monica Vitti või kõik nimetatud korraga. Võrreldavalt võimas pilt meenub viimasest ajast vaid mullusest lemmikust "Kuidas ma veetsin selle suve". "Deserto rosso" neti pealispinna all peitub aga veel suurem tühjus kui "La Nottes". Kahtlemata väga eksistentsialistlik tühjus. Stsena sobib iseloomustama järgmine dialoogikatke:

- Mis sa tahad teha?
- Ei midagi.
- See on absurd.

Vada nõnnamoodi jah, nagu ütles onu Bella. Ridamisi järgnevad üksteisele kummalised stseenid, aina eelmine järgmisest mõistatuslikum. Tööstusmaastiku taustal lõõritab sopran. Vitti ostab juhuslikult möödujalt pooliku burksi. Akna tagant möödub laev. Vitti on permanentselt segaduses, võluvalt sassis juuksed tuules lehvimas, kaunis kui jumalanna.

Kogu film paistab nagu Antonioni armastatu modellialbum mitmesuguste leidlike kulisside taustal. Lõputult ilus, lõputult tühi. Puhas pealispind ilma igasuguse substantsita. Samuti nagu "La Notte" ei tundu see takkajärgi mõeldes halb film, aga seda kaks tundi kogeda oli paras piin. Visuaal neli punkti neljast, sisu üks.




Antonioni retrospektiiv Sõpruses (19.04-05.05.2011). Hinnanguid "Il deserto rosso" kohta: IMDB (7.6/10), Rotten Tomatoes (85% like).

Kommentaare ei ole :