12. apr 2011

Sucker Punch

"Sucker Punch", USA 2011. Rež. Zack Snyder.


Mängufilme, kust iva otsida ei maksa, tunneb enamasti ära pealkirjale lisatud täheühendi 3D järgi. Just selles tehnikas vorbitakse tänapäeval suurem osa blockbustereid, mille tegemisel on sada protsenti auru kulutatud visuaalile ning null protsenti sisule. Sestap tundub lausa kummaline, kui mõni sedasorti film vähemate dimensioonidega piirdub. Aga kahemõõtmeline "Sucker Punch" on just säärane pealt kullakarvaline, seest õõnsalt kõmisev tünn. Raamjutustus hullumajja pistetud süütust kannatajast tundub klaviatuurist välja imetud ettekäändena, et kuidagi kokku traageldada üsna seosetuid märulistseene, mis peaksid justkui kujutama teismelise neiu fantaasiaid.

Selgub, et tütarlapse alateteadvus koosneb peamiselt arvutimängu moodi nottimisest. Mõõga ja püstoliga, kuulipilduja ja basuukaga, lennuki ja mechaga. Hiigelsamuraid, aurujõul liikuvad natsid, orkid, lohed, robotid. Snyderi filmograafiat arvestades pole ime, et see kõik näeb välja koomiksilikult uhke, üks aegluubis ilukaader teise järel. Kena pilti saadab kobe valik popiklassikat.



Aga sisu... Selge sõnaga välja öeldud moraalist hoolimata jääb loo mõte lõpuni sama segaseks kui selle seos pealkirjaga, mis tähendab iseenesest äkklööki, ootamatut, hoiatamata antud lööki. Hea, kui Snyder isegi teab, mis on sel pistmist tema filmiga, mis pole ei eriti lööv ega eriti ootamatu. Ehk valis Zack nime lihtsalt kõla järgi ja kirjutas stsenaariumi ainult actionist ja visuaalist lähtudes.

Kas ma mainisin juba, et kõik peategelased on napilt rõivastatud näitsikud? Seejuures on hoolega hoidutud vähimastki viitest seksile, et mitte vanusepiirangut kaela saada. Küllap samal põhjusel on film oma kopsaka laibaloendi juures silmapaistvalt veretu ja vägivald abstraktne. Mõistlik, sest alaealistele see ilmselt suunatud on ka. (PS. Kui spoilereid pelgad, ära järgnevat lõiku loe.)



Mõnda aega "Sucker Punchi" pildikesksus ja koomuskimärul isegi töötab, aga kahte tundi küll mitte. Miskipärast vajub ka madin poole pealt ära ja lugu visiseb kuidagi väsinult lõpuni. Kes tahab, et talle filmist võimalikult hea mulje jääks, võib saalist lahkuda vahetult pärast lohestseeni, sest sellele ei järgne enam midagi märkimisväärset. Samas võib rahumeeli piirduda ka treileriga, sest kogu film on justkui pikaleveninud treiler - arvutimängu treiler, mille põhihäda pole mitte niivõrd sihitu mürgel, vaid järjekindlusetus selles - see, et taplust on tembitud melodraama, kabaree ja nii-öelda sõnumiga.



"Sucker Punch" kinos: Solaris ja Forumcinemas. Arvamusi: IMDB (6.6/10), Rotten Tomatoes (21% fresh), FilmiMull (8/10), Alar Niineväli (2/5), badass (soovitan), Dream Scene (erakordselt võlts ja väär).

3 kommentaari :

Jaanus ütles ...

"Lennuki ja mechaga. Hiigelsamuraid. Aurujõul liikuvaid natsid. Orkid. Lohed. Robotid."

Sa panid selle filmi peaaegu huvitavalt kõlama.
Aga ka Watchmeni lubati ägedaid märulistseene, mis superkangelaste draamale vaheldust annavad.

Ei, seekord ma õnge ei lähe.

joonas ütles ...

Kogu sellele kõmmutamisele ja taplusele polegi suurt midagi ette heita. Kui "Sucker Punch" ainult sellest koosneks, oleks see igati vahva film, omamoodi peresõbralik rikka inimese versioon "Mutant Girls Squadist". Kahjuks see nii ei ole. Muttanttüdrukuid pakuvad kordades tummisemat meelelahutust.

Kaste ütles ...

Mõnus, et mu blogi soovitate. Cheers! :)