30. mai 2011

Belle de Jour

"Belle de Jour", Prantsusmaa-Itaalia 1967. Rež. Luis Buñuel. 101 min.


Meie aja tuntuim ja võib-olla parim erootikafilm, nagu ülemkriitik Roger Ebert seda nimetanud on, valmis kuuekümnendate lõpul, mil seksrevolutsioon käis elus täie hooga, aga kinoekraanidel veel mitte. Buñueli "Belle de Jouri" ei ühenda oma intiimseiklusi üksikasjaliselt kirjeldava Londoni lõbutüdrukuga miski peale nime. Filmi erootika jääb sordiini alla, kujutlustesse, kaadris ei näe kuigivõrd alastustki. Esmapilgul tundub, et Buñueli teemaks on siin nagu Antonionilgi kaasaegse keskklassi ennui, kuid erinevalt itaalia ametivennast leiab ta, et see pole ületamatu, kui varjatud ihadele voli anda. Lavastaja sürrealismiklassiku staatust ja loo enda tausta arvestades tundub rõhk olevat siiski mujal, pigem psühhoanalüüsis kui eksistentsialismis.

Filmi aluseks olev Joseph Kesseli omas ajas skandaalne romaan kuulub aastasse 1928, mil alateadlikud tungid ja seksuaalsus olid kunstis veel suuresti kaardistamata territoorium. Samal aastal väntas Buñuel koos Salvador Dalíga sürrealistliku "Andaluusia koera" ning esmakordselt ilmus kõvasti tsenseerituna D. H. Lawrence'i romaan "Leedi Chatterley armuke", mille esimene kärpimata trükk tõi veel kolmkümmend aastat hiljemgi kaasa skandaali ja kohtuprotsessi. "Belle de Jour" räägib samuti naise seksuaalsest eneseotsinguist - selle vahega, et leedi Chatterley küllalt konventsionaalne seksuaalsus laseb end hingelise armastusega sujuvamalt ühitada kui Kesseli kangelanna masohhistlikud fantaasiad, mida ta bordellis välja elab.

Skandaal ja konflikti lahendamatus seisnes ilmselt eeskätt selles, et jutt käis naise kirest. Meestel polnud ju vaja oma ihasid alla suruda ega varjata, sest avalikud majad, les maisons, olid Prantsusmaal seaduslik ja aktsepteeritud osa kultuurist. Lõbumajad keelustati seal alles pärast teist ilmasõda ning prostitutsioon kui selline oli legaalne kuuekümnendail, mil toimub filmi tegevus, ja on seda tänapäevani.

Ehkki uue sajandi alguseks pole seksis, prostitutsioonis ega masohhismis teemadena enam nii suurt salapära ega skandaali, tasub Buñueli siiani vaadata - mitte niivõrd erootika või ajaloodokumendina, kuivõrd korraliku psühholoogilise draamana, mille teeb huvitavaks eelkõige Catherine Deneuve'i lumekuningannaliku oleku kontrast tema tegelaskuju pahelisusega. Ütleme nii, et enam kui nelikümmend aastat tagasi Veneetsias Kuldlõvi pälvinud "Belle de Jour" on ajaproovile hästi vastu pidanud.



PS. Mõneski teatmeteoses esinev eestikeelne tõlkepealkiri "Päevane kaunitar" on kohmakavõitu - Belle de jour tähendab prantsuse keeles kassitappu, vaid päeval õitsevat lille, ja ülekantud tähenduses päeval töötavat prostituuti. Et tegu on peategelase pseudonüümiga, siis võiks selle vabalt tõlkimata jätta, nagu inglased teevad, aga üsna sümpaatne tundub ka Henno Rajandi poolt Kesseli romaani pealkirjaks pakutud "Päevaliblikas".



"Belle de Jour" Katusekinos. Hinnanguid: IMDB (7.8/10), Rotten Tomatoes (94% fresh).

28. mai 2011

Flesh Gordon

"Flesh Gordon", USA 1974. Rež. Michael Benveniste, Howard Ziehm.

Softporno-ulmeparoodia, kus üles astuvad imperaator Wang the Perverted, doktor Flexi Jerkoff ja peenissaurused. Vana hea Star Treki ja originaal-Godzilla vaimus käsitöised efektid, palju paljaid preilisid ja simuleeritud seksi. Olgu see kui kämp tahes, pigem iseloomustaks seda süüdimatu totrusena ja seda mitte kõige paremas mõttes. Seksikusest on "Flesh Gordon" parseki kaugusel ja teab mis vaimukust ka ei sisalda. Mõningaid leide on: tundub, et see film on inspiratsiooniallikaks Tetsuo kruviriistaga raudmehe ja Austin Powersi arhivaenlase doktor Evili fallose-kujulise kosmoselaeva loojaile. Tervikuna siiski lahja kraam, millest ei osanud kuigivõrd rõõmu tunda. Haigutama ajas. Võimalik, et friikidele, kes päris Flash Gordoniga rohkem kursis, läheb see vähenõudlik palagan paremini peale. Võib-olla istub see neilegi, kelle meelest Ed Woodi "Plan 9 from Outer Space" on nauditav elamus. Kui peavoolufilmide pornoversioonidest rääkida, siis Aivar Palumäe "Karu türa" pakub oluliselt rabavamat kogemust.




"Flesh Gordon" Katusekinos. Hinnanguid: IMDB (4.4/10), Rotten Tomatoes (67% fresh).

26. mai 2011

Armastan sind juba ammu / Il y a longtemps que je t'aime

"Il y a longtemps que je t'aime" / "I've Loved You So Long", Prantsusmaa 2008. Rež. Philippe Claudel. 115 min.


Vaikne igieuroopalik draama eetilistest valikutest ja süüst küsib jõuliselt õige ja vale käitumise järele. Kirjanik Philippe Claudeli stsenaarium lähtub isiklikust kogemusest, vanglas õpetajana ametis oldud aastaist. Põhikonflikt jääb ehk veidi liigkirjanduslikult konstrueerituks ja mõned stseenid küsitavaks, kuid detailide ja karakterite peale on autoril küll kätt ja silma.

Claudeli kui režissööri jaoks on "Il y a longtemps..." debüüt ja sellena tugev saavutus, kergelt ebaühtlasest arengust hoolimata tõhus tervik - ent eelkõige tasub seda vaadata näitlejate pärast. Kristin Scott Thomase ümberkehastumisvõime on rabav, selliseid näitlejatöid annab otsida. Tema haruharva naeratav introvertne kannataja, külm kui kala, hall kui hiir, on viimaste aastate silmapaistvamaid naisosi. Vaikides, hambad ristis ränka süükoormat kandev naine toob meelde Stephen Daldry samuti 2008 valminud "The Readeri". Teine peategelane, Elsa Zylbersteini mängitud teadlane ja ema on mitmeti vastandlik kuju - särav, laitmatu eluga, kuid plahvatusohtlikult temperamentne daam. Primadonnade kõrval ei jää meestele palju ruumi, aga nendegi seas leidub huvitavaid tüüpe. Puudutav lugu, inimestele inimestest.




"Armastan sind juba ammu" festivalil HeadRead (N 26. ja L 28.05.2011). Hinnaguid: IMDB (7.6/10), Rotten Tomatoes (89% fresh), Roger Ebert (7/8), Danzumees (5/5), Malcolm (4/5).

25. mai 2011

Pohmakas 2 / The Hangover: Part II

"The Hangover: Part II", USA 2011. Rež. Todd Phillips. 102 min.


Kes sööb õlle kõrvale vahukomme? Kes ärkab pärast elu suurimat pidu tont teab kus ja kargab krapsti püsti - ei valuta tal pea, ei kuiva tal kurk? Pohmakas mai äss. Keskmine jänki jagab joomisest sama palju kui siga stringiteooriast. Jah, on erandeid. Bukowski. Mickey Rourke, ka eraelus kõva viinanina, kehastab teda "Barflys" sellise alkašina, et lust vaadata. Jarmuschi "Night on Earthi" Helsingi-segment on adekvaatne, aga seal mängisid soomlased. Kui järele mõtlema hakata, siis veenvaid joomafilme on üleüldse vähe. Meenub veel brittide "Withnail & I" ja edasi tuleb tükk tühja maad.

Teise "Hangoveri" põhihäda pole siiski mitte niivõrd alko-alases asjatundmatuses, kuivõrd tegelastes ning loo ülesehituses ja rütmis - king pigistab täpselt samadest kohtadest kus eelmisel "Pohmakal". Pole ime, sets tegu on üks ühele sama looga uute kulisside taustal.

Endiselt pole tüübid piisavalt sümpaatsed, et neile kaasa elada, ega pole neis ka mingit säärast elaani, mis laseks uskuda, et nad võiksid millegi arvestatavalt tormilisega hakkama saada. Kena, et heliribal on Johnny Cashi "Beast in Me", aga nende meestega see küll ei seostu. 

Endiselt koperdab lugu uimaselt ühest lollist naljast teiseni nagu täi, tardudes iga natukese aja takka täiesti paigale. Milleks üldse oli vaja asi tagasivaadetele üles ehitada? Ehk oleks efektiivsem olnud kõik algusest peale ausalt ära rääkida, ilusas lineaarses järgnevuses. Endiselt on nalja kontsentratsioon hõredavõitu.

Ent kõigest hoolimata pole teine "Hangover" karjuvalt halb - pigem isegi elusam kui eelmine. Korda paar saab naerda; Bangkok on keskkonnana köitvam kui esimese osa Las Vegas. Todd Phillipsi tagasihoidlikus filmograafias jääb see alla ehk vaid ainult GG Allini dokile. Ning võrdluses konkurendiks pürgiva masendavalt tüütu, moraliseeriva "Linnaloaga" ("Hall Pass") võib öelda, et "Pohmakas 2" pole omas segmendis kaugeltki halvim film. Käib küll, kui mitte muidu, siis pohmelliga vaatamiseks.




"Pohmakas 2" Solarises ja Plazas. Hinnanguid: IMDB, Rotten Tomatoes (32% fresh), Roger Ebert (4/8).

19. mai 2011

Keelatud vihm / También la lluvia

"También la lluvia" / "Even the Rain", Hispaania 2010. Rež. Icíar Bollaín. 104 min.


Mul on valus ja häbi. Inimene tapab inimest. Ei hooli ligimesest, piinab, rõhub ja röövib. Enne ja nüüd, igavesest ajast igavesti. Ameerika anastamise lugu on kaalukamaid rahne valge mehe süümel, mida ei kergenda karvavõrdki tõik, et koloniaalne ülekohus kestab tänini.

Kuni eurooplane isutult veini kõrvale suupisteid näksib ja saunasuuruselt ekraanilt lauluvõistlust vahib, hääbuvad põhjapoolsed põlisameeriklased vaikselt reservaatides, lõunapoolsed virelevad koos ülejäänud Kolmanda Maailmaga vaesuses ning kõngevad nälga ja janusse. Eurooplane astub lennukilt maha, kõht täis, pea pikast lennust ja tasuta alkoholist uimane, heidab Ray-Bani päikeseprillidega looritatud hindava pilgu ja ohkab: küll elavad räpaselt. Küll on odav.



Teame küll, et see on kole ja ebaõiglane, aga ega enamus meist teispool maakera elavate inimeste Kolumbuse ajal alguse saanud ja tänapäevani kestvatele kannatustele just ülearu tihti ei mõtle. Sestap on hispaania lavastajanna koputus meie südametunnistusele vajalik ja teretulnud. Tema Oscarile kandideerinud film kõrvutab konkistadooride kuritegusid rahvusvahelise kapitali sammudega, mis piiravad vaeste ligipääsu joogiveele.

Nagu filmi meeldejäävamaid tegelasi, Juan Carlos Aduviri mässumeelne indiaanlane ütleb: meilt võetakse kõik. Isegi higi. Isegi hingeõhk. Isegi vihm. (Siit ka pealkiri “También la lluvia”, millest eesti keeles on miskipärast saanud “Keelatud vihm”.)



On teretulnud, et film sunnib vaatajat endalt ebamugavaid küsimusi küsima. Kes siis on mu ligimene? Mis on tähtsam, kunst või elu? Minu heaolu ja ambitsioonid või võõra vaev?

Praktikas ei pruugi vastamine lihtne olla. Gael García Bernali (“Ja sinu ema ka”, “Mootorrattapäevikud”) kehastatud režissöör on näiteks sellest, kuidas inimese teod võivad minna vastuollu tema humanistlikest ideaalidest pakatava enesekuvandiga. Kahjuks paneb Paul Laverty (“Ericut otsides”) stsenaarium värvi kohati kole paksult, sõlmib otsad kuidagi ümaralt kokku ega kõhkle kasutamast odavavõitu melodramaatilisust, mis jätab kunstliku mulje ega tule tõsiseltvõetavusele kasuks. Lõpp läheb päris käest ära.



Nende võtete ja kunstipärase mitmekihilisuse tõttu ei pruugi vaataja arugi saada, et Cochabamba veemäss, millest film räägib, on tegelikult aset leidnud sündmus. Möödunud sajandi lõpul erastas Boliivia valitsus veevärgi Maailmapanga nõudel rahvusvahelisele korporatsioonile Aguas del Tunari, kes tõstis vee hinna paljude boliivlaste jaoks kättesaamatusse kõrgusse. Seetõttu puhkesid jaanuaris 2000 Boliivia suuruselt kolmandas linnas Cochabambas rahutused, mis levisid üle kogu riigi ning jätkusid hoolimata eriolukorra kehtestamisest ja inimohvritest aprillini, kuni protestijad saavutasid oma eesmärgi - valitsus tühistas erastamise ja vee hind langes erastamiseelsele tasemele.



Valge mehe süümepiinadele keskendunud filmi fookusest jääb meeleavalduste tõelisus ja eriti nende edukus paraku välja, kuigi see võiks siinsele vaatajale ehk rohkemgi mõtteainet pakkuda. Eks tegutse meilgi oma Aguas del Tunari - Tallinna Vesi, kes tahab vee hinda lülitada ärikasumit 50% ulatuses.



Ekspressile kirjutatud lugu.


"Keelatud vihm" Sõpruses ja Katusekinos (26.05). Hinnanguid: IMDB (7.2/10), Rotten Tomatoes (89% fresh), Roger Ebert (6/8), Tiit Tuumalu, PM (räägib olulistest asjadest).

18. mai 2011

Kariibi mere piraadid: Võõrastel vetel / Pirates of the Caribbean: On Stranger Tides

"Pirates of the Caribbean: On Stranger Tides", USA 2011. Rež. Rob Marshall.


Hollywood meenutab üha enam taaskasutuskeskust. Asjatundjad on kokku lugenud, et tänavu rõõmustatakse kinokülastajaid kahekümne seitsme jätkufilmiga, sealhulgas kümme neljandat ja viiendat järge. Rekordilised saavutused. Dimensioone on ka rohkem kui kunagi varem. Kõik käesoleva, neljanda piraadioopuse ees kinos näidatud treilerid reklaamisid järjefilme, kõik kolmdees. Vaatajal, kes armastab algupärase sisuga 2D-filme, pole varsti enam kinno asja. Tema õnneks avati äsja filmiarhiiv.

Piraadisarja juurde tagasi - esimene film "Pirates of the Caribbean: Curse of the Black Pearl" ("Kariibi mere piraadid: Musta Pärli needus") oli kaheksa aasta eest meeldiv üllatus. Poleks osanud oodata, et lõbustuspargi atraktsiooni järgi saab toimiva mängufilmi teha. Lõviosa võimsa haardega elurõõmsa muinasloo võlust seisnes Johnny Deppi tegelaskujus, mis suutis hämmastada isegi kõrgekulmulisi kultuurikriitikuid.

Esimese filmi kassaedule järgnes paratamatult teine osa ja tükk kolmandatki. Vanad tegijad eesotsas lavastaja Gore Verbinskiga ajasid asja üha keerulisemaks, lisades sadade miljonite eest kapa ja kamaluga uusi komponente. Tulemus müüs nagu loom, aga sai sisult nii segane, et praeguseks ei mäleta neist midagi. Absoluutselt mitte midagi. Õigupoolest ei julgegi täie kindlusega öelda, kas ma neid mõlemat näinud olen. Küll aga jäi meelde Ninja videoarvustus: There are too many pirates and even more plotlines. It needs a lot more gore and lot less verbinski.

Käesoleva, neljanda filmi puhul on staarprodutsent Jerry Bruckheimer ühes disni korporatsiooni otsustajatega Ninja kriitikat kuulda võtnud. Verbinskile pandi sulg sappa, lugu on selge, lineaarne ja pingutuseta jälgitav teekond punktist A punkti B. Goret koguperemeelelahutuses muidugi pakkuda ei saa, aga zombid on sisse toodud, mis on samm õiges suunas, kuigi korralike ebasurnutega võrreldes paistavad siinsed tegelased viksid ja viisakad nagu Sven Mikser. Vampiirinaeratusega mõrvarlikud näkineiud eesotsas Gemma Wardiga on märksa tõsisemad tegijad, kes jäidki minu jaoks kogu filmi naelaks. Muu käis kah, kuigi vaimustusest kargama just ei pannud ja tundus kuidagi uimane ja väsinud - Depp, Geoffrey Rush ja Penélope Cruz kaasa arvatud. Eks leent lahjendasid tublisti ka ette nähtud treilerid, sest nagu tihti kombeks, näidatakse neis enamus vähegi tähelepanuväärsemaid stseene ette ära. Pea kogu Deppi dialoog tuli filmi vaadates tuttav ette.

Sellest hoolimata tundus "On Stranger Tides" piraadisarjale küllalt väärika ja kvaliteetse järjena, ehk isegi etemana kui eelmised kaks. Kolmdee-kino kasinas kontekstis on see suisa suursaavutus.




"Kariibi mere piraadid: Võõrastel vetel" Solarises ja Plazas. Hinnanguid: IMDB (8.1/10), Rotten Tomatoes (42% fresh), Roger Ebert (4/8), Karol Sepik, Delfi (hea meelelahutus).

17. mai 2011

Väike Nicolas / Le Petit Nicolas

"Le Petit Nicolas" / "Little Nicholas", Prantsusmaa 2009. Rež. Laurent Tirard.

Tore lapsepõlvelugu viiekümnendaist kuulub sedasorti mudilaskino hulka, mida ka vanemail pole  vaev vaadata. Stiilne ajastupilt, ilmekad näitlejad, vahvad lapsed. Põhineb muuhulgas Asterixi-lugude autorina tuntud kirjaniku René Goscinny raamatuil, mida illustreeris mitte vähem kuulus koomiksikunstnik Jean-Jacques Sempé. Kaks neist raamatuist on ilmunud ka eesti keeles.

Lapse poolt esimeses isikus jutustatud lugu meenutab toonilt ja huumorilt ungarlanna Éva Janikovszky surematuid teoseid "Kui ma oleksin suur" ja "Minuga juhtub alati midagi". Kui ma suureks saan, võtan naiseks sellise tüdruku, kes kiljub küll, kui konna näeb, aga ei ütle, et vastik ja vuih. Filmi tempo ja stilistika toob omakorda meelde Jean-Pierre Jeunet' tuntuima saavutuse "Amélie". Igati maitsev kraam.



"Väike Nicolas" Artises. Hinnanguid: IMDB (7/10), Rotten Tomatoes (audience 70% like).

16. mai 2011

Mehed ja naised

"Husbands and Wives", USA 1992. Rež. Woody Allen.

Woody Allen oleks justkui alati ühte ja sama filmi teinud - teravmeelset vaatlust igapäevaste inimputukate närvilisest sebimisest ja enamasti edutuist õnneotsinguist. Vahel õnnestub film tal pisut enam, vahel pisut vähem, aga pole veel näinud, et üldse ei õnnestuks. Allenit on ikka huvitav vaadata, eriti kui mees ise ka pildil on ja räägib südamelähedastest teemadest. Nagu siin. See on vana hea Allen, kes teab kooseluväsimusest, keskeakriisist ja truudusetusest mõndagi. "Husband and Wives" valmis ajal, mil kuuekümnele liginev Allen läks lahku endast kümme aastat nooremast Mia Farrow'st, kes ka filmis tema elukaaslast mängib. Lahkumineku põhjuseks oli Alleni suhe Farrow' napilt üle kahekümnese kasutütrega.



"Husbands and Wives" on kui kergemeelne vaste Ingmar Bergmani autobiograafilisele loole "Stseenid ühest abielust". Sugupoolte-vaheliste suhete keerukus on mõlemal suurmehel südamel, aga üks vaatleb neid läbi otsatu psühhoanalüütilise traagika, teine läbi juudi iroonia prisma. Alleni segaduses tegelaste kokku-lahku-suhtepundar on filmi teledokilikus vormistuses koomiline ega mõju masendavalt, vaid pigem lootusrikkalt, kuigi optimismist pole juttugi. It's cruel to bring life into this terrible world, arvab Alleni tegelane lastesaamise kohta.

Lisaks Allenile ja Farrow'le teevad siin meeldejääva rolli Liam Neeson ja nooruke Juliette Lewis.

Hinne: 7/8.



"Mehed ja naised" Katusekinos. Hinnanguid: IMDB (7.4/10), Rotten Tomatoes (100% fresh), Roger Ebert (7/8).

12. mai 2011

Legend vägevast seebist

"Legend vägevast seebist" / "Legend of the Mighty Soap", Eesti 2011. Rež. Andrew Bond.


Eesti film, nagu levinud eelarvamus ütleb, olevat aeglane, rusuv ja diip, täis ängi, looritatud pilgul kaugusse vahtimist ja nii sügavat mõtet, et kohati ei tea režissöör isegi, milles seisneb lugu käivitav konflikt. Vaevaveed on, aga silda pole. See veniva kannatuse kuvand on visa kaduma ja arvestatav osa publikust pelgab seetõttu igasugust kodumaist kino hoolimata sellest, et sedalaadi filmid on tänaseks juba vähemuses, rohkem tehakse siinmail hoopis teistsuguseid asju.

"Legend vägevast seebist"ongi nii teistsugune kui olla saab ja sobib seetõttu suurepäraselt neid paepinda juurdunud eelarvamusi kõigutama. Seda tasub vaadata neilgi, kes pole jupp aega ühtki eesti filmi näinud.



"Legend" on lapsikult lihtne ja lõbus ja selle sõnum selge kui seebivesi. Kusjuures lapsikus tähendab siin piirideta fantaasiat ja süüdimatut jaburust, mida võiks olla lust vaadata igas vanuses. Kohati meenutab absurdihuumor "Malevat", kuid erinevalt tollest ei jõua seebilugu pooletunnise lühifilmina venima hakata ega igavaks muutuda. Head ideed on tihedalt teostatud ja seda säärases B-kino esteetikas, mis ei lase norida pisiasjade kallal nagu kohmakad võitlusstseenid või efektide kvaliteet. Vastupidi, lo-fi paistab taotluslik ja vältimatu. Efektid ongi eeskätt koomilised nagu juba Andrew Bondi varasemas lühifilmis "Russkii Razmer".



Kui põgusalt detailidel ja assotsiatsioonidel peatuda, siis kähmlus ja efektid tõid meelde "Kung Pow". Murjanid meenutavad hindusid, nagu kinopublik neid "Rentslimiljonärist" teab. Kõrbekeskkond ja gängid tulevad tuttavad ette kõikvõimalikust postapokalüptikast eesotsas "Mad Maxiga". Tolmuvennad viitavad küllap "Fight Clubile". Ning porgandpaljas kangelane Kristo Viiding, blond kui Andy Bell, esindab Erasure vaimus pehmet homoerootikat, mis on eelkooliealistelegi passivale loole kohaselt kenasti sordiini all.

Tervikuna haaravalt ogar. Paluks rohkem nii ebatraditsioonilisi eesti filme. Jään ootama täispikka Andrew Bondilt.




"Legend vägevast seebist" kinos. Arvamusi: Trash (7/10).

5. mai 2011

HÕFF: Pumppüssiga parm / Hobo With a Shotgun

"Hobo with a Shotgun", Kanada 2011. Rež. Jason Eisener.

"When life gives you razorblades, you make a baseball bat covered with razorblades." See lause võtab "Hobo with a Shotguni" nii kenasti kokku, et palju vast polegi vaja lisada. Ehk ainult sedavõrd, et nii plärtsuvat ja lustakat splätterit pole tükk aega näinud. "Hobo" kuulub minu jaoks hetkel ühte lausesse selliste žanri maamärkidega nagu Peter Jacksoni "Braindead" ja Sam Raimi "Evil Dead II". Mis on seda tähelepanuväärsem, et "Hobo" olles küll kahtlemata B-film, pole mitte zombihorror, vaid klassikaline vana kooli püssirohupulm ja peksupillerkaar nagu Stallone'i "Cobra" või Schwarzeneggeri "Commando".

Või kui võtta sedasorti absurdse dialoogi, ulmelise vägivalla ning muljetavaldava laibaloendiga lööva kino ajaloost mõni uuem ja tundmatum näide, siis "Split Second", kus, nagu "Hoboski", astus übermacho rollis üles Rutger Hauer. Uue sajandi kino pakub neid rõõme üldiselt harva, näpuotsaga ja vaimutult. "Hobo with a Shotgun" aga serveerib üle mitme-setme aasta heldeima kamaluga kõmmutamist, ketšupit ja kokaiini, miksides sellest kõigest psühhedeelselt paksudes Tehnicolori retrovärvides koomilise kokteili. Oivaline meelelahutus, eriti seltskonnas vaatamiseks ja arvata võib, et üks tänavuse žanrikino tippe.




"Hobo with a Shotgun" HÕFFi järelkarjena Sõpruses (N 5.05). Hinnanguid: IMDB (6.7/10), Rotten Tomatoes (81% fresh), Metsavana (10/10), Xipe (8/10), Trash (7/10), Onu Kalver (instant classic), Külli (hakkas kohati halb ja panin silmad kinni).