30. mai 2011

Belle de Jour

"Belle de Jour", Prantsusmaa-Itaalia 1967. Rež. Luis Buñuel. 101 min.


Meie aja tuntuim ja võib-olla parim erootikafilm, nagu ülemkriitik Roger Ebert seda nimetanud on, valmis kuuekümnendate lõpul, mil seksrevolutsioon käis elus täie hooga, aga kinoekraanidel veel mitte. Buñueli "Belle de Jouri" ei ühenda oma intiimseiklusi üksikasjaliselt kirjeldava Londoni lõbutüdrukuga miski peale nime. Filmi erootika jääb sordiini alla, kujutlustesse, kaadris ei näe kuigivõrd alastustki. Esmapilgul tundub, et Buñueli teemaks on siin nagu Antonionilgi kaasaegse keskklassi ennui, kuid erinevalt itaalia ametivennast leiab ta, et see pole ületamatu, kui varjatud ihadele voli anda. Lavastaja sürrealismiklassiku staatust ja loo enda tausta arvestades tundub rõhk olevat siiski mujal, pigem psühhoanalüüsis kui eksistentsialismis.

Filmi aluseks olev Joseph Kesseli omas ajas skandaalne romaan kuulub aastasse 1928, mil alateadlikud tungid ja seksuaalsus olid kunstis veel suuresti kaardistamata territoorium. Samal aastal väntas Buñuel koos Salvador Dalíga sürrealistliku "Andaluusia koera" ning esmakordselt ilmus kõvasti tsenseerituna D. H. Lawrence'i romaan "Leedi Chatterley armuke", mille esimene kärpimata trükk tõi veel kolmkümmend aastat hiljemgi kaasa skandaali ja kohtuprotsessi. "Belle de Jour" räägib samuti naise seksuaalsest eneseotsinguist - selle vahega, et leedi Chatterley küllalt konventsionaalne seksuaalsus laseb end hingelise armastusega sujuvamalt ühitada kui Kesseli kangelanna masohhistlikud fantaasiad, mida ta bordellis välja elab.

Skandaal ja konflikti lahendamatus seisnes ilmselt eeskätt selles, et jutt käis naise kirest. Meestel polnud ju vaja oma ihasid alla suruda ega varjata, sest avalikud majad, les maisons, olid Prantsusmaal seaduslik ja aktsepteeritud osa kultuurist. Lõbumajad keelustati seal alles pärast teist ilmasõda ning prostitutsioon kui selline oli legaalne kuuekümnendail, mil toimub filmi tegevus, ja on seda tänapäevani.

Ehkki uue sajandi alguseks pole seksis, prostitutsioonis ega masohhismis teemadena enam nii suurt salapära ega skandaali, tasub Buñueli siiani vaadata - mitte niivõrd erootika või ajaloodokumendina, kuivõrd korraliku psühholoogilise draamana, mille teeb huvitavaks eelkõige Catherine Deneuve'i lumekuningannaliku oleku kontrast tema tegelaskuju pahelisusega. Ütleme nii, et enam kui nelikümmend aastat tagasi Veneetsias Kuldlõvi pälvinud "Belle de Jour" on ajaproovile hästi vastu pidanud.



PS. Mõneski teatmeteoses esinev eestikeelne tõlkepealkiri "Päevane kaunitar" on kohmakavõitu - Belle de jour tähendab prantsuse keeles kassitappu, vaid päeval õitsevat lille, ja ülekantud tähenduses päeval töötavat prostituuti. Et tegu on peategelase pseudonüümiga, siis võiks selle vabalt tõlkimata jätta, nagu inglased teevad, aga üsna sümpaatne tundub ka Henno Rajandi poolt Kesseli romaani pealkirjaks pakutud "Päevaliblikas".



"Belle de Jour" Katusekinos. Hinnanguid: IMDB (7.8/10), Rotten Tomatoes (94% fresh).

Kommentaare ei ole :