30. juuni 2011

Kriitikast: Harry Cohni kiri Rita Hayworthile

Columbia Picturesi looja ja juhi Harry Cohni kriitikateemaline kiri filmidiiva Rita Hayworthile. Pakkugu selle eestindus tröösti kohalikele loovvaimudele, eelkõige filmitegijaile neil raskeil, kahjuks mitte harvul hetkil, mil neil alatute, õelate ja juhmide kirjasolkijate ülekohtuste paskvillide all kannatada tuleb.



19. märts 1946

Armas Rita,

Virginia mainis, et oled mõnest New Yorgi arvustusest kohkunud. Esiteks peaksid kohkuma ainult siis, kui nad sind tähele ei pane - isiksus võib saada kriitika teemaks alles pärast seda kui temast on palju räägitud. Ja isikust ei saa isiksust enne kui temast on palju räägitud. Teiseks, miks peaks paari tõenäoliselt impotentse tüübi arvamus sinu silmis üles kaaluma nende sadade oma, kes on filmi näinud ja kinnitanud sulle, et sa olid täiesti suurepärane?

Kui sa ei usu mind, siis siit mõned kõigi aegade suurimate mõtlejate arvamused kriitikuist.

"Kriitikud! - Vaid põlgust pälvivad need kõrilõikajad kuulsuse teel." - Robert Burns

"Kirjatöös läbi kukkunud luuletajast saab sageli sünge kriitik. Lahjast ja tuimast valgest veinist saab pikapeale esmaklassiline äädikas." - William Shenstone

"Kriitikud on üldiselt mürkmaod, kellele meeldib sisiseda." - W. B. Daniel

"Arvustajad on enamasti inimesed, kes oleksid tahtnud saada luuletajaiks, ajaloolasteks või biograafideks; nad on oma andeid ühes või teises vallas proovinud ja läbi kukkunud; seepärast hakkavad nad kriitikuiks." - S. T. Coleridge.



"Arvustajad on harvade eranditega kõige rumalam ja pahatahtlikum inimtõug. Nii nagu pankrotistunud varas hakkab vargaid püüdma, nii saab edutust autorist kriitik." - P. B. Shelley

"Hoolin kriitikast viiesajatuhandiku jagu kümneks jagatud poolikust veerandpennisest." - Charles Lamb

"See, kes tahab kirjutada ja ei suuda kirjutada, suudab kindlasti arvustada." - J. R. Lowell

"Autoreid välja mõeldes, tootes ja patenteerides otsustas loodus valmistada tootmisjääkidest kriitikuid." - O. W. Holmes

"Publik on ainus kriitik, kelle arvamus midagi väärt on." - Mark Twain



"Putukad ei nõela õelusest, vaid kuna nad tahavad elada. Kriitikutega on sama lugu: nad ihkavad meie verd, mitte valu." - Nietzsche

"Kriitika on lihtne, kunst on keeruline." - Destouches

"Kritiseerimise nauding röövib meilt võimaluse nautida sügavat meeleliigutust, mida tekitavad ilusad asjad." - Jean de la Bruyère

"Kriitika on ala, kus võib väga väikeste kuludega tähtsaks saada ja muljet avaldada." - Samuel Johnson

"Kes kirjutavad kehvasti ja seepärast ei julge, need kättemaksuks kriitikuna teritavad sulge." - John Dryden

"Kriitik on nagu aadlimehe rõivaste harjaja." - Henry Wotton

"Kriitik on nagu eunuhh: ta võib sulle öelda, mida teha, aga ise ta seda teha ei suuda." - Harry Cohn

Olen su esinemisest "Gildas" äärmises vaimustuses. Peagi on seda kogu maa. Kullake, sa peaksid uulitsal tantsu lööma. Mina löön.

Harry Cohn



Allikas: Roger Eberti blogi.

27. juuni 2011

Limitless / Kõrvalnähud

"Limitless", USA 2011. Rež. Neil Burger.


Kirjutasin "Super 8" puhul treilerite kinoelamust kohitsevast mõjust. Samuti kipuvad mõjuma filmi sisu ümber jutustavad sünopsised ja arvustused. Üldiselt tundubki, et kõige parem on kinos käia puhta lehena. Mida vähem eelarvamusi, seda parem. Sellist võimalust tuleb harva ette, aga kui tuleb, siis võib ühelt poolt sügavale pange koperdada, teisalt õnnestub vahel meeldivalt üllatuda.

"Limitlessi" vaatama minnes teadsin sellest filmist sama palju kui siga semiootikast. Samasugust ettevalmistust soovitan kõigile. Püüan allpool võimalikult vähe spoilida, aga targem oleks siiski enne edasi lugemist film ära vaadata.

Enne spoileriohtlikumat juttu kaks sõna näitlejaist. Esmalt on hea meel, et Bradley Cooper on viimaks ometi leidnud oma sarmile asjalikuma väljundi kui "A-Rühm" või "Pohmakas". Teiseks on puhas rõõm kohata soliidses rollis vanameister Robert de Nirot, kellelt pole juba aastaid midagi väärikat nägema sattunud (või õigupoolest üldse mitte midagi peale alaarenenud komöödiate).

Asja juurde. Nagu pealkirjast (vähemalt eestikeelsest) selgelt järeldada võib, käib jutt droogidest. See on teema, mida on kinos üldiselt kombeks käsitleda üsna selgetest reeglitest lähtudes. Üldiselt rõhutakse moraalile, et jumalat ei maksa mängida, pill tuleb pika ilu peale, patu palk on surm jne. See mudel töötab nii peavoolukinos kui nii-öelda sõltumatuis filmides nagu Darren Aronofsky "Requiem for a Dream". Isegi kui moraal pole pidevalt esiplaanil, jääb see kokkuvõttes ikka kõlama: vali elu. Keegi ei ütle filmides naljalt nagu Lemmy oma pojale, et hoia kokast eemale, pane spiidi, see on sulle parem, või nagu liikumine "Jah narkootikumidele", et keemia on meie sõber. Unustage ära: kui juba keemiast rääkida, siis tuleb sisse tuua ka õpetlik iva, see on kindel. Elulises mõttes mõistlik, kuid filmina seisneb "Limitlessi" võlu just selle tavamudeli vältimises. Arusaamatuil põhjusil mitte filmist endast, vaid eelviidatud õpetlikust traditsioonist lähtuv pealkirjatõlge "Kõrvalnähud" on mõnevõrra eksitav - filmi eestikeelne pealkiri võiks ikka olla "Piiramatu". Selles tiitlis sisalduva idee väljendamiseks valitud vahendid - raju montaaž ja isuäratav pilt - töötavad siin ideaalilähedaselt, pommitades vaatajat nii tihedas tempos, et kui tal tekibki küsimusi loo loogika kohta, ei jõua ta neid esitada.

Mu ainus takkajärgi-etteheide "Limitlessile" on küll paradoksaalsel kombel just peategelase mõttelennu mõningane piiratus - see, et tema ülim eesmärk pole enamat kui olla maailma suurim japi ja kõvasti klotsi kokku kahmata. Aga ega see film ei peagi olema sügavmõtteline, see on siiski meelelahutus -  "Lähtekoodi" kõrval nauditavaim, mida Hollywood mulle tänavu pakkunud on.




"Kõrvalnähud" kinos: Solaris ja Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (7.3/10), Rotten Tomatoes (70% fresh), Roger Ebert (5/8), Meelike (kinoelamus), Dream Scene (kiiresti ununev märul).

23. juuni 2011

Taeva äärel

“Auf der anderen Seite” / “The Edge of Heaven”, Saksamaa-Türgi 2007. Rež. Fatih Akin. 122 min.

Teise osana Fatih Akini kavatsetud ‘armastuse, surma ja saatana’ triloogiast on “Auf der anderen Seite” (“Teisel pool”) teemakohaselt veel tõsisem kui armastusele pühendatud “Gegen die Wand”. Pealkirja teispoolsus viitab lisaks surmale ka Mina ja Teise, Saksamaa ja Türgi, Ida ja Lääne, laste ja vanemate, nooruse ja vanaduse vastandpoolustele. Multikultuurset identiteeti esindav Akin paistab optimistina arvavat, et enamus neid vastandusi on siin ilmas hea tahte korral ületatavad. Mõistmine on võimalik, kooskõla on saavutatav, inimene saab oma elu muuta, minna teisele poole. Vaid vananemine ja surm on pöördumatud. Juba “Gegen die Wandis” ütles peategelast nõustav psühhiaater, et kui su elu sulle ei meeldi, siis lihtsalt lõpeta see, mitte ära tapa end.



Vanadus on Akini jaoks uus teema ning tundub kauge ja hirmutav. “Vanadus on mõttetu, kohutav, selles pole midagi head,” ütleb nooruslikult lõbujanuline ätt “Taeva ääres”. Uus on ka Akini poliitiline ja sotsiaalne kriitikameel, eriti Türgi aadressil, kuigi ta hoidub ses suhtes jõulisi seisukohti võtmast, keskendudes üksikisikute saatusele. Pole kindel, kas “Auf der anderen Seite” tõsimeelsus on Akini jaoks samm edasi, kuid endiselt eluline ja inimlikult huvitav on see igatahes. Film sai parima stsenaariumi auhinnad Cannes’ist ja Euroopa filmiakadeemialt.

Hinne: 7/8.

See on Kinolehele kirjutatud tekst.



Postitused Fatih Akini filmidest: "Kurz und Schmerzlos" (1998) · "Im Juli" (2000) · "Solino" (2002) · "Vastu seina" (2004) · "Üle silla: Istanbuli heli" (2005) · "Taeva äärel" (2007) · "Soul Kitchen" (2009).

"Taeva äärel" Katusekinos. Hinnanguid: IMDB (7.9/10), Rotten Tomatoes (89% fresh), Roger Ebert (8/8).

Üle silla: Istanbuli heli / Crossing the Bridge: The Sound of Istanbul

"Crossing the Bridge: The Sound of Istanbul", Türgi-Saksamaa 2005. Rež. Fatih Akin. 90 min.

Lisaks mängufilmidele on Fatih Akin teinud kaks täispikka dokumentaali. Neist esimeses, 2001. aastal Baieri ja Lääne-Saksa ringhäälingu sarjale “Denk ich an Deutschland” (“Mõtlen Saksamaale”) vändatud perekonnaloos “Wir haben vergessen zurückzukehren” (“Oleme unustanud tagasi pöörduda”) otsis lavastaja oma juuri Hamburgist ja Istanbulist.



Teises täispikas dokis “Crossing the Bridge” naaseb Akin Bosporuse kallastele, et kaardistada sealset kirevat muusika-skenet koos saksa industriaallegendi Einstürzende Neubauten bassimehe Alexander Hackega, kelle käsi oli mängus ka “Gegen die Wandi” heliribal. Kui Akini mängufilmides on ohtralt muusikat ja muusikavideolikkust, siis “Crossing the Bridge” omakorda on muusikadoki kohta ebatavaliselt kunstipärane, mängufilmilikult üles võetud ja monteeritud ning seeläbi haruldaselt haarav isegi mõõduka muusikahuviga vaataja jaoks. Lisaks grungest kurdide rahvalike itkudeni, filmistaaridest kodutute tänavamuusikuteni ning breiktantsust sufide keerutamiseni ulatuvale helipanoraamile annab Akin postkaartidest kaugele jääva, kuid siiski ahvatleva pildi Istanbulist kui linnast.



Intervjuudest selgub, et türgi muusikuil on muusika kõrval muudki südamel – nii räägitakse ida ja lääne piiril asuvas linnas kahe maailma vahelise eraldusjoone puudumisest ja ollakse globaliseerumise vastu. Need mõtted tunduvad kaasa kõlavat Akini enda poliitilise agendaga – vaid aasta hiljem tuli lavastajal anda politseile seletusi särgi pärast, millel USA presidendi nimes BUSH seisis S-tähe asemel haakrist.



Kinolehele kirjutatud tekst.


Postitused Fatih Akini filmidest: "Kurz und Schmerzlos" (1998) · "Im Juli" (2000) · "Solino" (2002) · "Vastu seina" (2004) · "Üle silla: Istanbuli heli" (2005) · "Taeva äärel" (2007) · "Soul Kitchen" (2009).

"Ületades silda: Istanbuli heli" Katusekinos. Hinnanguid: IMDB (7.6/10), Rotten Tomatoes (86% fresh).

Vastu seina / Gegen die Wand

“Gegen die Wand” / “Head-On”, Saksamaa-Türgi 2004. Rež. Fatih Akin. 121 min.


Fatih Akini neljas mängufilm “Gegen die Wand” on tema tuntuim ja ilmselt ka tugevaim teos. Akin pöördub siin tagasi tuttavate liistude manu – Saksamaa türklased, Hamburg ja Istanbul – ning mängib oma trumbid eksimatult ja enda jaoks uudse tõsidusega välja. Saksa-türgi keskkond ja kultuurikonflikt annavad loole elu ning sündmuste loogiline, kuid ettearvamatu kulg originaalsuse; suured tunded saavad peategelaste äärmusliku enesehävituse läbi sügavuse ja eepilise mõõtme.



Mõlemad, nii kaunitar kui koletis, on pöörased ja plahvatusohtlikud. Sibel Kekilli särav iludus, kellel rangelt vanamoodne türgi perekond ei lase piisavalt pidu panna ja promiskuiteeti harrastada, ja Birol Üneli varavana bukowskilik alkohoolik, kes oma kurba eksistentsi asjatult klaasipõhja uputada püüab, on kumbki iga kell valmis peaga vastu seina jooksma. Üneli tegelane on küll keskealine, aga kuulub vaimselt siiski nooruslikku maailma, mida täidavad armastus, seks, vägivald, droogid ja rokenroll. Moodsale meeletusele pakub vahvat kontrasti loo peatükkide vahel folkbändi eksootiliste rütmide saatel kaeblikke türgi laule esitav İdil Üner.

Igas suhtes laitmatult õnnestunud “Gegen die Wand” pälvis kõvasti tunnustust alates Berliini festivali peaauhinnast Kuldkarust ning lõpedades Euroopa filmiauhindade aasta filmi ja publikulemmiku tiitlitega.



Kinolehele kirjutatud tekst.


Juttu Fatih Akini filmidest: "Kurz und Schmerzlos" (1998) · "Im Juli" (2000) · "Solino" (2002) · "Vastu seina" (2004) · "Üle silla: Istanbuli heli" (2005) · "Taeva äärel" (2007) · "Soul Kitchen" (2009).

"Vastu seina" Katusekinos. Hinnanguid: IMDB (8/10), Rotten Tomatoes (90% fresh), Roger Ebert (6/8).

Solino

"Solino", Itaalia-Saksamaa 2002. Rež. Fatih Akin. 124 min.

Kolmanda täispikkuses mängukaga eemaldub Akin mitmes mõttes sissetallatud radadelt. See on tema siiani valminud kuuest lavastusest ainus, mille stsenaariumi autoriks pole ta ise; ainus, mille tegevus ei toimu tänapäeval; ainus, mil pole pistmist Hamburgi ega Istanbuliga. Itaalia külakesest Solinost Saksamaale kolinud pagulasi läbi mitme põlvkonna ja aastakümne vaatleva eepose pealkirjaks sobiks Sergio Leone eeskujul “Ükskord Euroopas”.



Pagulasperedest teab Akin juba poisipõlvest saati nii mõndagi, kuid selline ajaline haare ja harjumatu itaalia koloriit pole päris tema kohvitass. Lugu läheb õieti käima alles siis, kui peategelased, Barnaby Metschurati ja Moritz Bleibtreu kehastatud vennad hakkavad kaela kandma ja täisverelist hipielu elama. Itaallased Gigi Savoia ja eriti Antonella Attili esinevad nende vanematena koloriitselt, aga tunda on, et täiskasvanuist ja lastest rääkimine 1973 sündinud Akini veel ei köida.

“Solino” on ehk veelgi siiram kui “Im Juli”, vaat et naiivne, ning lisaks tulvil võluvalt irooniavaba usku headusse ja filmikunsti. On suur asi, et Akin suudab seda kõike naeruväärseks muutumata kujutada, kuigi ilmselt pole “Solino” tema tugevaim saavutus.



Kinolehele kirjutatud tekst.


Juttu Fatih Akini filmidest: "Kurz und Schmerzlos" (1998) · "Im Juli" (2000) · "Solino" (2002) · "Vastu seina" (2004) · "Üle silla: Istanbuli heli" (2005) · "Taeva äärel" (2007) · "Soul Kitchen" (2009).

"Solino" Katusekinos. Hinnanguid: IMDB (7.2/10), Rotten Tomatoes (audience 86% like).

22. juuni 2011

Juulis / Im Juli

"Im Juli" / "In July", Saksamaa 2000. Rež. Fatih Akin. 99 min.


Fatih Akini teine täispikk on otsatult optimistlik, rõõmsameelne ja päikseline suvelugu. Kui debüüt “Kurz und Schmerzlos” sisaldas ka tumedaid toone, siis teekonnafilmis “Im Juli” (“Juulis”) need puuduvad. Ehk sellepärast, et reis Istanbuli, linna, kust Akinide pere enne Fatihi sündi Hamburgi kolis, on lavastaja jaoks helge lapsepõlvemälestus, mille mõju on paljudes tema filmides tunda. “Im Juli” armastuse otsinguil läbi Ida-Euroopa kulgev teekond paistab isegi Akini üldise noortepärasuse taustal eriti nooruslikuna silma - seda mitte niivõrd tegelaste varsaea, vabameelsuse või mõnuainete pärast, kuivõrd rikkumatult siira ja romantilise elutunnetuse poolest. Akini tegelased mõjuvad ka žanrifilmis elusatena, küllap seetõttu, et lavastaja ei sunni näitlejaid stsenaariumist kinni hoidma, vaid jätab neile vabaduse improviseerida.



Äput peategelast mängib tuntumaid saksa näitlejaid Moritz Bleibtreu (Tom Tykweri “Lola jooks”), kes sai selle rolli eest Saksa filmiauhinna ning kehastab hiljemgi Akini filmides rohkem või vähem pahelisi jobusid. Kõrvalosades näeb juba "Kurz und Schmerzlosist" tuttavad türklasi – iludus Idil Ünerit ja macho Mehmet Kurtuluşt.

Nagu "Kurz..." krimifilmina, nii koosneb ka “Im Juli” romkommina traditsioonilistest elementidest, mida Akin osavalt remiksib, jõudes äärmiselt südamliku tulemuseni.


Kinolehele kirjutatud tekst.


Postitused Fatih Akini filmidest: "Kurz und Schmerzlos" (1998) · "Im Juli" (2000) · "Solino" (2002) · "Vastu seina" (2004) · "Üle silla: Istanbuli heli" (2005) · "Taeva äärel" (2007) · "Soul Kitchen" (2009).

"Im Juli" - hinnanguid: IMDB (7.8/10), Rotten Tomatoes (89% fresh).

17. juuni 2011

Super 8

"Super 8", USA 2011. Rež. J. J. Abrams. 112 min.


Filmi sihtasutus hoiatab: treilerid võivad kahjustada teie kinokogemust. Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, ei vaataks neid kunagi. Eelkõige, aga mitte ainult hollivuudi filmide puhul loovad juba tegijanimed ülearu selge pildi sellest, mida oodata ning treiler lisab kamaluga spoilereid, tehes filmi enese vaatamisest okeaanilise déjà vu. Pärast treileri nägemist - ja tihemini kui kord kvartalis kinno sattudes ei õnnestu neid paraku vältida - jääb üle vaid tõdeda, et tüütuseni teada-tuttav on paremal juhul vaid kobedam osa kassafilmist - näiteks "Kariibi mereröövlid 4" -, täbaramal juhul enam-vähem kogu film - näiteks "Vesi elevantidele" ("Water for Elephants").

"Super 8" treiler ei avalikusta päris kogu sisu, aga siiski enam kui küll. Ootuste horisont algab tegijaist, muu paneb asjad lihtsalt veel selgemalt paika. Esikohal on kõlavaim filmiga seotud nimi - Hollywoodi ulmepaavst Steven Spielberg, kelle trooni pole aastakümneid ohustanud suurt keegi peale George Lucase. Spielbergi tulnuka-klassikule "E.T." viitavad nii "Super 8" tootnud Amblin Entertainmenti logo kui treileris näidatavad BMX-ratastel lapsed. Nii võib kergesti märkamata jääda, et Spielberg on vaid "Super 8" produtsent, režissööripukil istub hoopis J. J. Abrams, kelle saavutused lavastajana piirduvad siiani kolmanda "Võimatu missiooni" ja "Star Trekiga". Aga on temagi omajagu tegutsenud produtsendina ja selles vallas on tal ette näidata viimaste aastate asjalikumaid ulmekaid, tõhus katastroofimats "Cloverfield".

Siit ongi meil "Super 8" valem käes: "E.T." kohtab "Cloverfieldi". Kahe produtsendi keedetud taaskasutuspuljong on mõistagi tublisti lahjem kui kumbki komponent omaette võetuna. Meeste staaži ja kaalukategooriaid arvestades ei tohiks tekkida küsimust, kumma käekiri peale jääb.

Treileri grisliteene seisneb aga lisaks ootuste üleskruvimisele selles, et seal näidatud kesksete sündmusteni läheb filmis kõvasti aega. Millega seda täita? Eks ikka tegelaste tutvustamise ja pereväärtustega, mis peavad aitama vaatajal samastuda ja langelastele ohtudes kaasa elada, nagu film ise otsekoheselt tunnistab. No ei koti, kulla Steve ja Jeff. Kui lubasite ulmet, siis serveerigegi seda, mitte kummivenitamist ja koolinoorte suhtedraamat, ja ärge raisake suuremat osa viiekümnemillisest eelarvest olmeliselt rutiinsetele plahvatustele, kopteritele ja tankidele. Dear sirs, "Super 8" barely delivers.

Ja üritage detailides täpsemad olla. Kui filmi tegevus toimub aastal 1979, siis ärge toppige sinna suvalisi anakronisme nagu Rubiku kuubik ja Walkmani kassetipleier, mis tulid USAs müüki 1980, ja kosmosesüstik, mille esimene lend toimus 1981.



"Super 8" kinos: Solaris ja Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (7.7/10), Rotten Tomatoes (83% fresh), Roger Ebert 7/8, Dream Scene (esmajärguline noortedraama, teisejärguline ulmefilm).

16. juuni 2011

Inimestest ja jumalatest / Des hommes et des dieux

"Des hommes et des dieux" / "Of Gods and Men", Prantsusmaa 2010. Rež. Xavier Beauvois. 120 min.


Tõestisündinud loo järgi vändatud film trapisti munkadest Alžeerias sai mullu Cannes'is suure auhinna ehk teise koha. Beauvois' tööd hindas Tim Burtoni juhitud žürii niisiis kõrgemalt kui näiteks Iñárritu "Biutifuli", Kiarostami "Certified Copyt" või Loznitsa "Minu õnne".

Poliitiliselt on islami ja kristluse konflikt aktuaalne teema, mida auhinnata, aga "Des hommes et des dieux" ei keskendu konfliktile, vaid jääb vagaks meditatsiooniks viisi üle, kuidas kristlane peaks Jumalat ja ligimesi teenima. Selgeks ei saa asi üht ega teist pidi, küsimus jääb õhku. Oodanuks justkui enamat - kas siis religioonide kõrvutamist või Jessica Hausneri "Lourdes'i" moodi sissevaadet kristlusse. Aga vähemalt on kaameratöö kaunis, näitlejatööd tugevad ja sakraalmuusika silitab kõrva.



Loost endast huvitavam tundus siiski pilk trapistide kloostriellu. Tänapäeval Chimay ja teiste kangete õllede pruulijatena tuntud ordu ajalugu on soliidne: esimesel aastatuhandel pani püha Benediktus kirja kloostrielu reeglid - juhtnöörid isiklikuks vaimseks arenguks koos ühiselulisete käitumis- ja juhtimiseeskirjadega -, mis on lääne munkluse aluseks tänapäevani. Üheteistkümnenda sajandi lõpul leidsid mõned prantsuse benediktiinid Cîteaux’ külast, et nende ordu ei järgi reegleid piisava rangusega ning asutasid uue, mis nimetati küla ladinapärase nime järgi tsistertslasteks.

Ning seitsmeteistkümnendal sajandil leidsid omakorda järgmised mungad La Trappe’i kloostris Normandias, et ka tsistertslased on liialt liberaalsed ning rajasid uue ordu Ordo Cisterciensis Strictioris Observantiae - ehk ‘rangemat korda järgivad tsistertslased’. Niisiis on trapistide ordu kahekordse rangusse pöördumise tulemus, kes on ehk enamgi kui ükski muu mungaordu pühendunud põhimõtetele nagu püsivus, kuulekus ja vaikus. Viimane tundub eriti sümpaatne: mitte absoluutne vaikimisvanne, vaid põhimõte rääkida ainult siis, kui tõesti vaja, kui teisiti ei saa, kui on midagi tähtsat öelda.



"Inimestest ja jumalatest" Artises. Hinnanguid: IMDB (7.4/10), Rotten Tomatoes (92% fresh), Roger Ebert (6/8), Maarja Eik (kohustuslik), Mele Pesti, EE (pigem hea film), Donald Tomberg, Sirp (laetud vaikus), Vaskuss (lihtne ja mitmekihiline), Andres Laasik, EPL (usutav, õnnestunud), Fanny de Sivers, Eesti Kirik (visuaalsest naudingust üksi ei piisa), koomastan (nagu pikk teleuudis).

Kiire ja valutu / Kurz und Schmerzlos

“Kurz und Schmerzlos” / “Short Sharp Shock”, Saksamaa 1998. Rež. Fatih Akin.


Mullu teatasid Euroopa riigipead ametlikult multikulti surmast. Fatih Akini värvikas looming paistab need teated ümber lükkavat või näitavat, et need on tugevasti liialdatud. Türgi päritolu saksa filmilooja kujutab kõigis oma filmides Hamburgist Istanbulini ulatuvat kultuurilist mitmekesisust ja selles elavate kirju taustaga inimeste valikuid – reaalselt toimivat multikultuuri, millest ei saa üle ega ümber, kuigi see reaalsus ei pruugi olla poliitiliselt ihaldusväärne ega Merkelile, Sarkozyle ja Cameronile mokkamööda.

Sõna multikulti kõlab juba 1998 Akini esimeses täispikas mängufilmis “Kurz und Schmerzlos”, tähistades rahvusvähemuste sünergiat kuritegevuse vallas. Pauguga, autoakna purunemisega algav seksika pildiga energiline debüüt on selgelt Akini nägu, kuigi enne seda oli Hamburgi kunstiülikoolis visuaalkommunikatsiooni õppiv režissöör saanud kätt proovida vaid kahe lühifilmiga – “Sensin – du bist es” (“Sensin – see oled sina”) ja “Getürkt” (“Umbrohi”). Näib, et 25-aastane Akin on juba leidnud oma käekirja ja temaatika.



Loo kolme sõbra – serblase, türklase ja kreeklase sekeldustest albaania maffiaga kirjutas Akin ise, nagu tal kombeks. Tema jaoks traditsiooniline on ka tegevuskoht – lavastaja kodupaik, Hamburgi äärelinn Altona. Üles astuvad Akini stammnäitlejad Mehmet Kurtuluş, Idil Üner ja Adam Bousdoukos. Ning eriti akinlik on keskkonna ja tüüpide realistlikkus ning klassikalistest kommerts- ja žanrifilmi elementidest, - kaunitaridest ja gängstereist - kokku seatud pildi värskus.

Akin on algusest peale pigem meelelahutuslik kui sügav, aga see on eluliselt tõsiseltvõetav ja inimlikku kaasaelamisvõimalust pakkuv meelelahutus. Tema lood pole kuigi harjumuspärase ülesehitusega, ei arene enamasti lineaarselt ega ootuspäraselt, vaid pigem ebaühtlaselt, kõikuva tempoga, ootamatuid pöördeid tehes. Üldiselt annab see huvitavaid tulemusi ja kuigi “Kurz und Schmerzlos” kipub ajuti takerduma, on see siiski tugev krimifilm, mis teenis rea auhindu ja nominatsioone, muuhulgas mainekalt Locarno festivalilt.


Kinolehele kirjutatud tekst.


Juttu Fatih Akini filmidest: "Kurz und Schmerzlos" (1998) · "Im Juli" (2000) · "Solino" (2002) · "Vastu seina" (2004) · "Üle silla: Istanbuli heli" (2005) · "Taeva äärel" (2007) · "Soul Kitchen" (2009).

"Kurz und Schmerzlos" - hinnanguid: IMDB (7.5/10), Rotten Tomatoes (audience 80% like).

13. juuni 2011

Submariin / Submarine

"Submarine", Inglismaa-USA 2010. Rež. Richard Ayoade.


Lugu vaiksest nohikust teismelise kohanemisest maailma ja inimsuhetega. Igapäevaste inimeste, noorte ja vanade lihtne, kohati koomiline elu. Kinolehes võrdles Tristan seda Todd Solondzi ja Wes Andersoniga. See oleks justkui liialdus - Andersoni kummalise nihestatuseni Ayoade debüüt õieti ei küündi ning Solondzi süngest, lausa misantroopsest satiirist jääb hoopis kaugele.

Mu silmis on "Submariin" üpris keskmine ameerikalik kergete realismitaotlustega noortekas samas laadis nagu näiteks "Thumbsucker", "Juno" või "It's Kind of a Funny Story", ainult et nood läksid mulle ehk enamgi korda. "Submariin" on omal tagasihoidlikul moel nunnu, aga lugu tundub korraga nii väga tavaline kui ka kunstlik. Ei köitnud ega puudutanud kuigivõrd, kuigi tegelaskujud on iseenesest toredad.

Peaosatäitjat Craig Robertsit peab Tristan filmi muusika autori, Arctic Monkeyse laulja Alex Turneri teisikuks. Mu meelest on Roberts kasvõi filmi plakatil äravahetamiseni noore Lennoni nägu (hoopis enam kui "Nowhere Boys" esibiitlit mänginud Aaron Johnson).

Ka kõrvalosad on toredad, näiteks introvertse poisi hiirvaiksed abielukriisis vanemad Sally Hawkins  ja Noah Taylor, Darren Evansi rabava miimikaga pinginaaber ning eriti Paddy Considine'i pöörase Mahavoki-soenguga new-age guru.




"Submariin" Sõpruses (alates N 16.06.2011). Hinnanguid: IMDB (7.6/10), Rotten Tomatoes (85% fresh), Roger Ebert (6/8), Vaskuss (vaimukas, kerge ja ilus).

HÕFF 2011: kokkuvõte

Kuues Haapsalu Õudus-ja Fantaasiafilmide Festival oli isegi veel toredam kui eelmine. Kõik väikelinna filmipeo mõnusad omadused olid alles, lisandunud oli uus kinosaal, Trashi plaat ja mullusest kobedam kava. Mõni üksik film jäi nägemata, nähtut hindasin nii:

Pumppüssiga parm / Hobo With a Shotgun - 8/8
Karate-Robo Zaborgar - 7/8
Hämarad hinged / Dark Souls / Mørke sjeler - 6/8
Jõuk / La meute / The Pack - 6/8
Kirves 2 / Hatchet 2 - 6/8
Tõotatud maa / Stake Land - 6/8
Julia silmad / Los ojos de Julia / Julia's Eyes - 5/8
Norra ninja / Norwegian Ninja - 5/8
Trollikütt / Trolljegeren / The Troll Hunter - 5/8
Punane, valge, sinine / Red, White, Blue- 4/8
Saatana maja / House of the Devil - 4/8
Alateadlik julmus / Subconcious Cruelty - 3/8
Merekoletis / Amphibious - 2/8
Teispool musta vikerkaart / Beyond the Black Rainbow - 2/8
Jõle / Atrocious - 1/8
Võigas surm / Horrible Way to Die - 1/8



Nagu näha, filme leidus igal tasemel, aga kvaliteetset kraami oli justkui mõnevõrra rohkem kui eelmisel aastal. Kui kogu festivali juures üldse midagi kritiseerida, siis digikoopiate kvaliteet oleks võinud mõnel juhul parem olla ja tõlgitud filme võiks ka muidugi rohkem olla. Tehnilisi apse esines, aga need ei häirinud mind kui vaatajat kuigivõrd, ka festivali lõpupauguks jäänud ülemaakonnaline elektrikatkestus mitte.

Mulle HÕFFi väiksus ja poolpõrandaalune fiiling istub, kuid korraldajad eelistaksid tõenäoliselt suuremat piletitulu. Kui mõelda, mida publiku meelitamiseks ära saaks teha, siis ehk oleks abiks, kui festival poleks nii üheselt horrorikeksne ja pakuks natuke rohkem fantaasiat ja ulmet. Omal kohal oleks ka laialt tuntud klassika "Alienist" ja "Predatorist" kuni "Evil Deadi" ja "Braindeadini". Filme, mida siinmail kinos pole näidatud, on omajagu ja kõlavad nimed aitaksid ehk uusi inimesi kohali meelitada. Fännid tulevad niikuinii. Sest HÕFF on igal juhul suurepärane festival.

JAFF 2011: parimad nähtud filmid

Perfect Blue★★★★
Aastatuhande näitlejanna★★★☆
Mai Mai ime★★★☆
Suvesõjad / Summer Wars - ★★★☆
Tüdruk, kes hüppas läbi aja★★★☆
Paprika★★★☆
Ogade kuningas / King of Thorn - ★★★
Fate/Stay Night - ★★☆
Mälestused★★☆
Sinine allveelaev nr 6 - ★★☆
One Piece: Kindel maailm - ★★
Battleship Yamato: ülestõusmine - ★★
Galaktikaekspress 999 - ★☆
Vesperia lood: esimene rünnak - ★★
Ajarändur - 

Paar filmi jäi nägemata, aga julgeks siiski arvata, et võrreldes möödunud aastaga oli viienda Jaapani animefestivali kava sisuline kvaliteet ülespoole liikunud. Seda valdavalt küll varasematel festivalidel juba linastunud filmide arvelt, mille hulka kuulus Satoshi Koni retrospektiiv, minu jaoks tänavuse festari tipp. Et aga kava oli mahukam kui varem, siis pole loetud arv taaslinastusi teab mis miinus. Pealegi, ega neid vanu animehitte väljaspool JAFFi ju siinmail kinos ei näe. Hea oli seegi, et festival keskendus mullusest rohkem animele ning (juhusliku kvaliteediga) mängufilme oli ainult üks - "Ajarändur". Animefestivali jaoks õige suund.



10. juuni 2011

Barbarella, Queen of the Galaxy

"Barbarella, Queen of the Galaxy", Prantsusmaa-Itaalia 1968. Rež. Roger Vadim.


Koomiksipõhine kämpulme, mille sõge fantaasialend on hetketi lausa Terry Gilliami tasemel. Lavastaja tolleaegne abikaasa Jane Fonda otsib hullu doktor Duran Duranit, läbides lugematuid seksika alatooniga seiklusi, et päästa meie planeeti. Sisukas film see just pole, põnev ka mitte, kuid naerma ajab oma süüdimatus tobeduses küll, eelkõige väljanägemise - käsitöiste efektide ning vineerist ja plastikust kujundusega. Fonda kenitleb karvase interjööriga kosmoselaevas ja kui ta parasjagu paljas pole, vahetab minutist minutisse Paco Rabanne'i kostüüme, üks napim kui teine. Tema ohjeldamatu seksikus jooksutab kokku mõnumasina, mida tuntakse ka orgasmotroni nime all. Heliriba täidab reibas pasunaestraad.



Omal ajal kukkus "Barbarella" kolinal läbi, hiljem on sellest rohkem lugu peetud. Filmi mõjuväli ajab võrseid siiani, alates bändist ja lõpetades Robert Rodrigueze plaanitud uusversiooniga, millest pole küll asja saanud. Detailidest toob objektiivina avanev uks meelde kümme aastat hilisema "Alieni", kaugel planeedil karglevad sinised küülikud aga 40 aastat hilisema "Avatari". Vaatamist väärt ogaruse tulevärk, eriti seltskonnas.




"Barbarella" Katusekinos. Hinnanguid: IMDB (5.7/10), Rotten Tomatoes (74% fresh), Metsavana (9/10), Onu Kalver (5/5).

3. juuni 2011

X-mehed: esimene klass / X-Men: First Class

"X-Men: First Class", USA 2011. Rež. Matthew Vaughn.


Sellel filmil on üks suur pluss: see ei ole kolmdees ja suurt rohkem neid polegi. Ähmaselt meenub, et esimene "X-Men" tundus kunagi vaadatavamat sorti koomiksifilmina, umbes nagu hiljem "Constantine" või esimene "Iron Man". Kas siis sellepärast, et X-teemas oli veel värskust või oskas "Usual Suspectsi" lavastaja Bryan Singer selle põnevaks teha - mine võta takkajärgi kinni. Nüüdseks on samast august kümne aastaga välja lüpstud juba viis filmi ning lisa tulemas.

Käesoleva eelloo kohta on peaaegu sama vähe head öelda kui lavastaja Matthew Vaughni eelmise taiese "Kick-Ass" kohta. Hea küll, siin tehakse piu ja tehakse pau, ehkki suurt mitte filmi esimeses pooles, mis tundub pigem uimane ja lapsik versioon seriaalist "Heroes". Film tervikuna on aga nagu "Fantastic Fouri" ja "Harry Potteri" nõrgimate osade kombo. Tegelasi, eriti mutante on liiga palju, üks ilmetum kui teine. Mõni on täiesti totter: näiteks tapva sabaga punane saatan Azazel või kriiskamise abil klaase purustav ja lendav Banshee (meesterahvas, muide). Kogu sarja ehk asjalikuim tüüp Wolverine vilksab vaid korra kaadrist läbi ega osale tegevuses. Jennifer Lawrence'it on pärast säravat "Winter's Bone'i" lausa kurb näha suvalise bimbona, kes aeg-ajalt siniseks sisalikuks muutub. Ainus tore ja meeldejääv tegelane on paha-paha Kevin Bacon, no ja Rose Byrne on kena, aga tal pole siin õieti miskit teha, tilgub niisama suurte poiste sabas.

Omajagu on tobedaid loogikavigu ja anakronisme, eriti häirib kuuekümnendail kõlav tänapäeva muusika. Kuuba raketikriisi segamine absurdimaigulisse fantaasiasse on suur viga, mille teevad eriti valusaks puuvene keelt purssivad sovjetid. Too jänkide alaline komistuskivi on siin eriti veider, kuna filmis on naljakate pudistajate kõrval ka mõned korralikult rääkivad pärisvenelased. Kogu loo meelelahutuslikkus peitubki peamiselt tahtmatus koomikas.

Hetkel kinodes konkureerivate koomiksitega võrreldes - nõrgem kui "Thor", etem kui "Priest".




"X-Men: First Class" kinos: Solaris ja Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB, Rotten Tomatoes (91% fresh), Roger Ebert (5/8), Jolt (9/10).

1. juuni 2011

Lemmy

"Lemmy", USA 2010. Rež. Greg Olliver, Wes Orshoski.


Selle doki kõrvale on huvitav lugeda Tõnis Kahu hiljutist esseed roki surmast, et näha, kass kriitiku analüüs kehtib Lemmy kohta sama hästi kui Kormoranide puhul. Võtame punkthaaval.

Kahu põhisõnum on, et rokk on lõpetatud ja rokimüüt surnud. / "Lemmy" alguses teatavad fännid, et Lemmy on a) Jumal ja b) rock'n'roll. Kogu film kinnitab seda, mida niigi teame - et ei Lemmy ega tema müüt ei ole surnud.

Kahu jagab roki idee kolme ossa: 1. XIX sajandi romantismil põhinev usk loomulikku eneseväljendusse. 2. Selle vaba eneseväljenduse toetumine afroameerika kultuurile. 3. Idee igavesest noorusest, igavesti kestvast füüsilisest, loomingulisest ja seksuaalsest pauerist. / "Lemmys" väljenduvad elavalt kõik kolm ja eriti viimane. Soliidses eas mehe eluaegseist narko- ja alkoharjumustest hoolimata püsiv jaks on tõsiselt halb eeskuju. Seksuaalsuse koha pealt nendib Lemmy tagasihoidlikult, et tuhat naist kuuekümne aasta kohta pole ju palju.

Kahu kinnitab, et rokimüüt murenes 70dail ning lagunes lõplikult ja globaalselt 80ndail. Punk, muusikapress ja Bowie-sugused staarid andsid Roland Barthes'i ja Michel Foucault' ideedele toetudes teada, et roki väljendusvahendid kujutlus seksuaalsusest on kõike muud kui tõesed ja loomulikud. "Rokk, nagu selgus, on lihtsalt poos ja sellisena veel eriti jabur ning oma macho-ihalustesse kinni jäänud poos." / Lemmy müüt sai 70ndail Motörheadi loomisega alles õieti hoo sisse ning ei näita siiani lagunemise märke. Miski pole seda kõigutanud, kõige vähem punk. Filmis ülistavad Lemmyt ka loomulikku eneseväljendust hindavad punkmuusikud. Kui Lemmy macho-poos ongi jabur, ei sega see kogu skenet teda jumaldamast.

Kahu väidab, et 80ndatel "...rokk lakkas eksisteerimast loomismüüdina. See ei tähendanud, et rokkmuusikat poleks enam olnud. /---/ Aga müüti ennast oli võimalik rekonstrueerida nüüd vaid karikatuurina ning sellesse uskuvat rokkmuusikut ebardina, kes on kõigest valesti aru saanud." / "Lemmy" rekonstrueerib müütilise looja mitte karikatuuri, vaid pigem ikoonina. Lemmyst räägitakse kui vaat et ainsast rollimudelist, kes on kõigest õigesti aru saanud.

Seoses Mihkel Raua memuaaridega ütleb Kahu: "Raua raamat saab aru, et rokimüüt on surnud, et piir ühelt poolt rokkimise ja teisalt oksendamise ja roppude seksuaalorgiate vahel on õhuke, peaaegu olematu." / "Lemmy" näitab, et tolle piiri nõrkus või suisa puudumine ei tähenda mitte müüdi surma, vaid vastupidi, piirideta hedonism on rokimüüdi osa.

Kokkuvõtteks nendib Kahu: "Rokk on tõrvaga määritud ja sulgedes veeretatud ja naeruväärne. Rokk on lõpetatud ja – sorri, Tanel Padar – ei tule päriselt enam kunagi tagasi." / Naeruväärsus on viimane, mida "Lemmy" oma kangelases näeb, kuigi rokkari armastus militaarkola ja natsisümboolika vastu on tõesti veidi koomiline. Aga kellelt siin ka ei küsitaks - Lemmy no-nonsense suhtumine ja aastakümnetepikkune järjekindlus ühe vao kündmisel pälvib vaid respekti. Lõpetatuse ja tagasituleku asemel räägib film püsivast ja jätkuvast kohalolekust.

Sedapalju teooriast. Kuid "Lemmy" puhul on ehk olulisem see, et herr Kilmisteri hardast jumaldamisest hoolimata film rokib ja on puhas fun. Kui rokenroll ongi surnud, siis tema zombi on igati kõbus ja elujõuline.




"Lemmy" Katusekinos. Arvamusi: IMDB (7.6/10), Rotten Tomatoes (87% fresh), Kiirtee (4/5).