27. juuni 2011

Limitless / Kõrvalnähud

"Limitless", USA 2011. Rež. Neil Burger.


Kirjutasin "Super 8" puhul treilerite kinoelamust kohitsevast mõjust. Samuti kipuvad mõjuma filmi sisu ümber jutustavad sünopsised ja arvustused. Üldiselt tundubki, et kõige parem on kinos käia puhta lehena. Mida vähem eelarvamusi, seda parem. Sellist võimalust tuleb harva ette, aga kui tuleb, siis võib ühelt poolt sügavale pange koperdada, teisalt õnnestub vahel meeldivalt üllatuda.

"Limitlessi" vaatama minnes teadsin sellest filmist sama palju kui siga semiootikast. Samasugust ettevalmistust soovitan kõigile. Püüan allpool võimalikult vähe spoilida, aga targem oleks siiski enne edasi lugemist film ära vaadata.

Enne spoileriohtlikumat juttu kaks sõna näitlejaist. Esmalt on hea meel, et Bradley Cooper on viimaks ometi leidnud oma sarmile asjalikuma väljundi kui "A-Rühm" või "Pohmakas". Teiseks on puhas rõõm kohata soliidses rollis vanameister Robert de Nirot, kellelt pole juba aastaid midagi väärikat nägema sattunud (või õigupoolest üldse mitte midagi peale alaarenenud komöödiate).

Asja juurde. Nagu pealkirjast (vähemalt eestikeelsest) selgelt järeldada võib, käib jutt droogidest. See on teema, mida on kinos üldiselt kombeks käsitleda üsna selgetest reeglitest lähtudes. Üldiselt rõhutakse moraalile, et jumalat ei maksa mängida, pill tuleb pika ilu peale, patu palk on surm jne. See mudel töötab nii peavoolukinos kui nii-öelda sõltumatuis filmides nagu Darren Aronofsky "Requiem for a Dream". Isegi kui moraal pole pidevalt esiplaanil, jääb see kokkuvõttes ikka kõlama: vali elu. Keegi ei ütle filmides naljalt nagu Lemmy oma pojale, et hoia kokast eemale, pane spiidi, see on sulle parem, või nagu liikumine "Jah narkootikumidele", et keemia on meie sõber. Unustage ära: kui juba keemiast rääkida, siis tuleb sisse tuua ka õpetlik iva, see on kindel. Elulises mõttes mõistlik, kuid filmina seisneb "Limitlessi" võlu just selle tavamudeli vältimises. Arusaamatuil põhjusil mitte filmist endast, vaid eelviidatud õpetlikust traditsioonist lähtuv pealkirjatõlge "Kõrvalnähud" on mõnevõrra eksitav - filmi eestikeelne pealkiri võiks ikka olla "Piiramatu". Selles tiitlis sisalduva idee väljendamiseks valitud vahendid - raju montaaž ja isuäratav pilt - töötavad siin ideaalilähedaselt, pommitades vaatajat nii tihedas tempos, et kui tal tekibki küsimusi loo loogika kohta, ei jõua ta neid esitada.

Mu ainus takkajärgi-etteheide "Limitlessile" on küll paradoksaalsel kombel just peategelase mõttelennu mõningane piiratus - see, et tema ülim eesmärk pole enamat kui olla maailma suurim japi ja kõvasti klotsi kokku kahmata. Aga ega see film ei peagi olema sügavmõtteline, see on siiski meelelahutus -  "Lähtekoodi" kõrval nauditavaim, mida Hollywood mulle tänavu pakkunud on.




"Kõrvalnähud" kinos: Solaris ja Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (7.3/10), Rotten Tomatoes (70% fresh), Roger Ebert (5/8), Meelike (kinoelamus), Dream Scene (kiiresti ununev märul).

Kommentaare ei ole :