1. juuni 2011

Lemmy

"Lemmy", USA 2010. Rež. Greg Olliver, Wes Orshoski.


Selle doki kõrvale on huvitav lugeda Tõnis Kahu hiljutist esseed roki surmast, et näha, kass kriitiku analüüs kehtib Lemmy kohta sama hästi kui Kormoranide puhul. Võtame punkthaaval.

Kahu põhisõnum on, et rokk on lõpetatud ja rokimüüt surnud. / "Lemmy" alguses teatavad fännid, et Lemmy on a) Jumal ja b) rock'n'roll. Kogu film kinnitab seda, mida niigi teame - et ei Lemmy ega tema müüt ei ole surnud.

Kahu jagab roki idee kolme ossa: 1. XIX sajandi romantismil põhinev usk loomulikku eneseväljendusse. 2. Selle vaba eneseväljenduse toetumine afroameerika kultuurile. 3. Idee igavesest noorusest, igavesti kestvast füüsilisest, loomingulisest ja seksuaalsest pauerist. / "Lemmys" väljenduvad elavalt kõik kolm ja eriti viimane. Soliidses eas mehe eluaegseist narko- ja alkoharjumustest hoolimata püsiv jaks on tõsiselt halb eeskuju. Seksuaalsuse koha pealt nendib Lemmy tagasihoidlikult, et tuhat naist kuuekümne aasta kohta pole ju palju.

Kahu kinnitab, et rokimüüt murenes 70dail ning lagunes lõplikult ja globaalselt 80ndail. Punk, muusikapress ja Bowie-sugused staarid andsid Roland Barthes'i ja Michel Foucault' ideedele toetudes teada, et roki väljendusvahendid kujutlus seksuaalsusest on kõike muud kui tõesed ja loomulikud. "Rokk, nagu selgus, on lihtsalt poos ja sellisena veel eriti jabur ning oma macho-ihalustesse kinni jäänud poos." / Lemmy müüt sai 70ndail Motörheadi loomisega alles õieti hoo sisse ning ei näita siiani lagunemise märke. Miski pole seda kõigutanud, kõige vähem punk. Filmis ülistavad Lemmyt ka loomulikku eneseväljendust hindavad punkmuusikud. Kui Lemmy macho-poos ongi jabur, ei sega see kogu skenet teda jumaldamast.

Kahu väidab, et 80ndatel "...rokk lakkas eksisteerimast loomismüüdina. See ei tähendanud, et rokkmuusikat poleks enam olnud. /---/ Aga müüti ennast oli võimalik rekonstrueerida nüüd vaid karikatuurina ning sellesse uskuvat rokkmuusikut ebardina, kes on kõigest valesti aru saanud." / "Lemmy" rekonstrueerib müütilise looja mitte karikatuuri, vaid pigem ikoonina. Lemmyst räägitakse kui vaat et ainsast rollimudelist, kes on kõigest õigesti aru saanud.

Seoses Mihkel Raua memuaaridega ütleb Kahu: "Raua raamat saab aru, et rokimüüt on surnud, et piir ühelt poolt rokkimise ja teisalt oksendamise ja roppude seksuaalorgiate vahel on õhuke, peaaegu olematu." / "Lemmy" näitab, et tolle piiri nõrkus või suisa puudumine ei tähenda mitte müüdi surma, vaid vastupidi, piirideta hedonism on rokimüüdi osa.

Kokkuvõtteks nendib Kahu: "Rokk on tõrvaga määritud ja sulgedes veeretatud ja naeruväärne. Rokk on lõpetatud ja – sorri, Tanel Padar – ei tule päriselt enam kunagi tagasi." / Naeruväärsus on viimane, mida "Lemmy" oma kangelases näeb, kuigi rokkari armastus militaarkola ja natsisümboolika vastu on tõesti veidi koomiline. Aga kellelt siin ka ei küsitaks - Lemmy no-nonsense suhtumine ja aastakümnetepikkune järjekindlus ühe vao kündmisel pälvib vaid respekti. Lõpetatuse ja tagasituleku asemel räägib film püsivast ja jätkuvast kohalolekust.

Sedapalju teooriast. Kuid "Lemmy" puhul on ehk olulisem see, et herr Kilmisteri hardast jumaldamisest hoolimata film rokib ja on puhas fun. Kui rokenroll ongi surnud, siis tema zombi on igati kõbus ja elujõuline.




"Lemmy" Katusekinos. Arvamusi: IMDB (7.6/10), Rotten Tomatoes (87% fresh), Kiirtee (4/5).

4 kommentaari :

Malcolm ütles ...

Arvustus, nagu ikka, on huviga loetav. Küll aga pole ma absoluutselt nõus Kahu nägemusega. Lemmy Lemmyks, minu meelest ei saa ka kõige puritaanlikumas kultuurianalüüsis tõmmata nii selgeid piire, millal mingi nähtus sünnib või sureb. Sisu ja vorm deformeeruvad ja rekonstrueeruvad ajapikku paratamatult - nad tegid seda pisut ka Elvise ja biitlite vahepeal ja biitlite ja Jefferson Airplane'i vahepeal ja loomulikult veelgi enam 80date ja Oasise või Foo Fightersi vahepeal. Skeem + variatsioon. Rokktähti armastatakse endiselt, nad intrigeerivad üle ajabarjääri ja kaugeltki mitte ainult karikatuurlikena. On täiesti loomulik eelistada ühe ajastu vormi teisele, isegi põlastada järgmise ajastu vormi eenenu valguses, aga sel juhul tulekski läheneda just mainitud suunast, mitte rääkida nähtuse, kultuuri osa lõpust laiemalt.

joonas ütles ...

Mulle tundub küsitav näiteks väide roki loomuliku eneseväljenduse ideoloogia surmast pungi läbi. Kas punkmuusika mitte ei propageeri just roki kõige elementaarsemate väljendusvahendite loomulikkust, vahetust ja demokraatlikkust, tõrjudes aristokraatlikku artrokki ja glämmi just kunstlikkuse, st ebaloomulikkuse pärast? Siit ju ka punkarite lugupidamine Motörheadi kui toore juurteroki vastu.

Anonüümne ütles ...

hei joonas. sul paremas veerus üldajatabelis tundub lemmy juures olevat 1/8... ;)

joonas ütles ...

Aijah, väga kohatu näpukas. Parandasin, aitäh.