23. juuni 2011

Solino

"Solino", Itaalia-Saksamaa 2002. Rež. Fatih Akin. 124 min.

Kolmanda täispikkuses mängukaga eemaldub Akin mitmes mõttes sissetallatud radadelt. See on tema siiani valminud kuuest lavastusest ainus, mille stsenaariumi autoriks pole ta ise; ainus, mille tegevus ei toimu tänapäeval; ainus, mil pole pistmist Hamburgi ega Istanbuliga. Itaalia külakesest Solinost Saksamaale kolinud pagulasi läbi mitme põlvkonna ja aastakümne vaatleva eepose pealkirjaks sobiks Sergio Leone eeskujul “Ükskord Euroopas”.



Pagulasperedest teab Akin juba poisipõlvest saati nii mõndagi, kuid selline ajaline haare ja harjumatu itaalia koloriit pole päris tema kohvitass. Lugu läheb õieti käima alles siis, kui peategelased, Barnaby Metschurati ja Moritz Bleibtreu kehastatud vennad hakkavad kaela kandma ja täisverelist hipielu elama. Itaallased Gigi Savoia ja eriti Antonella Attili esinevad nende vanematena koloriitselt, aga tunda on, et täiskasvanuist ja lastest rääkimine 1973 sündinud Akini veel ei köida.

“Solino” on ehk veelgi siiram kui “Im Juli”, vaat et naiivne, ning lisaks tulvil võluvalt irooniavaba usku headusse ja filmikunsti. On suur asi, et Akin suudab seda kõike naeruväärseks muutumata kujutada, kuigi ilmselt pole “Solino” tema tugevaim saavutus.



Kinolehele kirjutatud tekst.


Juttu Fatih Akini filmidest: "Kurz und Schmerzlos" (1998) · "Im Juli" (2000) · "Solino" (2002) · "Vastu seina" (2004) · "Üle silla: Istanbuli heli" (2005) · "Taeva äärel" (2007) · "Soul Kitchen" (2009).

"Solino" Katusekinos. Hinnanguid: IMDB (7.2/10), Rotten Tomatoes (audience 86% like).

Kommentaare ei ole :