31. juuli 2011

Eesti filmi arengukava: taustast, digidemokraatiast ja projekti hädadest

Ekspressile kirjutatud lugu arengukava tagamaadest, avalikust arutelust netis ja kava projekti küsitavustest.

On kombeks arvata, et meie filmi seis on sant. Kui 2007 marssis Jan Uuspõld ovatsioonide saatel Tartusse, Ilmar Raag Karlovy Varysse ning Veiko Õunpuu Veneetsiasse, siis kõigest kolm aastat hiljem paistis, nagu oleksime helgest kuldajastust jõudnud troostitusse raudsesse, kus napib kõike - nii raha, loorbereid kui täispikki mängufilme, publikust rääkimata. Rahulolematust ja nurinat kõlas omajagu, ka filmiringkonnist, ent üksteise ja olude süüdistamisest selleni, kuidas august välja ronida, üldiselt ei jõutud.


Turuosa on langenud, rahastamispõhimõtted pole läbipaistvad, maine on madal, koostööd ei tehta, puudub visioon!


Kuid lootus sureb viimasena, nagu ütles Aragorn. Meie kino musta mureöösse piilus lootuskiir tänavu talvel, kui kultuuriministeerium kuulutas talle välja nii diagnoosi - visiooni puudumine, mille sümptomiks on nõrk kuvand - kui asjakohase ravi - arengukava. Udupeente uuskeelendite tagant aimus võimalus, et viimaks hakkavad asjad ülesmäge liikuma. Kava valmib sügiseks ja küll siis järgneb ka vastav areng, mis saab ju olla vaid positiivne, isegi kui me täpselt ei tea, mida tähendab rahvusvahelistumine.

Patsient ega tema pereliikmed ei peagi ju retsepti mõistma - põhiline, et apteeker aru saab. Andres Maimikule kui režissöörile võivad suured sõnad nagu visioon tunduda ebamugavad, lausa painavad, aga rahakraane valvama seatud ametnike ja poliitikute kõrvus kõlavad need sfääride muusikana. Ning ilmselt on just need pumba juures istujad arengukava peamine sihtrühm, ehkki avaliku eesmärgina eelistavad kava eestvedajad ministeeriumist ja Eesti Filmi Sihtasutusest (EFS) rõhutada pigem valdkonnasisese üksmeele saavutamist. Üksmeel on kahtlemata tore, ehk isegi tarvilik, aga vaevalt keegi tõsimeeli usub, et see võiks palju muuta, kui raha juurde ei tule. Valdkonnas valitseb ammu üsna üldine üksmeel selles, et raha on filmi alal häbiväärselt ja ahistavalt vähe - seda nii absoluutarvudes kui suhteliselt, muude kunstidega võrreldes. Muidugi on loovus ka filmis rahast olulisem, aga ilma rahata saab filmi teha vaat et sama vähe kui arhitektuuri.


Alarahastatud arhitekt ja tema looming.


Et seda sõnumit võetaks kuulda ka kabinettides ja kantseleides, tuleb kõnelda sääl mõistetavat keelt. See selgitab, miks arengukava kokkukirjutajaks on värvatud esmapilgul kultuurikauge ärikonsultatsioonifirma PricewaterhouseCoopers (PwC). Nende roll tundub olevat tõlkida filmirahva vagad soovid maagilistesse vormelitesse nagu jätkusuutlik, mida võimurid usuvad ning mis loodetavasti mõjutavad neid tegema filmisõbralikke otsuseid. Usk ja lootus on seejuures esmatähtsad, sest arengukava iseenesest ei kohusta kedagi millekski. Kui lootused ei täitu ning poliitikuid-ametnikke filmiusku pöörata ei õnnestu, jääb arengukava kurvalt kausta kopitama nagu ühiskondlik lepe ning valge laevana oodatud visioon upub unustuseookeani kiiremini kui Eesti märk.

Praegu, mil arengukava valmimine alles poolel teel, ei maksa siiski mustale stsenaariumile keskenduda. Küll homne päev muretseb ise enese eest - oktoobris, kui kava lõplikult kokku saab. Seni saavad huvitatud selle kujunemist jälgida ja kaasa rääkida, kuna paber ei sünni vaid kitsas ametnike ringis või valitud filmivaldkonna esindajaist moodustatud töögruppides, vaid töödokumendid ripuvad avalikult EFSi kodulehel ning igaüks võib nende kohta arvamust avaldada, kasvõi feisspuki arutlusgrupiga liitudes.


Arengukava sünnib arutelus.


Niisugune avalikkuse kaasamine on kindlasti tänuväärt ning arutelu, mis aitab ehk luua soovitud valdkonnasisest konsensust, võiks olla digitaalse demokraatia eeskujuks laiemaltki kui filmialal, kui kava valmimise üksikasjad - nagu lõplike otsuste langetamise mehhanism - poleks hämaravõitu ja avalikult lahti rääkimata. Eks kogemustest õpitakse ja edaspidi saab juba paremini teha.

Sama kehtib moodsate suhtlusvahendite kohta nagu sotsiaalmeedia. Netifoorum on seda tõhusam, mida rohkem arvestada meediumi spetsiifikaga, unustamata seejuures üldkehtivaid suhtlustõdesid. Näiteks töötab võrgupõhine vahetu ja kiire tagasiside nagu iga koostöö hästi ja tulemuslikult vaid siis, kui see on mingil moel sümmeetriline. Karjakule, kes püüab lehma vaid lüpsta, aga toita ei viitsi, jäävad kiirelt tühjad pihud. Foorumiomanikuga, kes ei vaevu kasutajatega suhtlema ega nende küsimustele operatiivselt reageerima, juhtub sama.

Netispetsiifika hulka kuulub ka retoorika valik. Näiteks poliitikas võivad kantseliitlik hämamine, põiklemine ja vertikaalse võimupositsiooni kehtestamine olla kommunikatsioonistrateegiatena asendamatud, aga avatud võrgusuhtluses jätab nende kasutaja autistliku trolli mulje. Kuid eks ole netispetsiifikagi õpitav. Vähemalt on mõttevahetus alanud ja see on tore.


@arengukava: Õiguse pädevalt otsustada jätkusuutliku rahvusvahelistumise mõõdet edendavat visiooni ja meetmeid analüüsivasse koostöösse kaasatud institutsioonide kvalifikatsiooni üle reserveerin endale.


Hiljuti valminud arengukava esimene versioon on huvitav mitme kandi pealt, olukorra analüüsist kuni väliskapitali kaasamise ettepanekuteni, aga sisaldab küllaga küsitavusi, mida praavitada. Teksti hädad ulatuvad mustandi vormilistest loginatest ja vigadest märksa kaugemale, sisuliste küsimusteni, mida siinkohal põhjalikult lahkama ei mahu. Mainin vaid ära kaks olulist probleemi.

Esiteks filmikriitika, mille vähesuse ja taseme üle on ka filmiinimesed palju kurtnud. Projektis pole sellest pea üldse juttu, kriitika ei vääri mainimist isegi filmivaldkonna osana. Kriitikuid nimetatakse tootmisvaldkonna oskustöölisteks (valgustajate ja monteerijate kõrval), keda pole ja keda professionaalselt ei harita. Lahendusi kriitika arenguks peale erialaajakirja loomise sisuliselt ei pakuta.

Teiseks institutsioonid. Ühelt poolt väidetakse projektis, et rahastamine on praegu liigselt koondatud EFSi kätte, ning sõltuvust sellest ühest institutsioonist tuleks vähendada. Teisalt tahetakse, et valdkonna eest vastutaks üksainus keskne, laiapõhjaline, kõigega tegelev organisatsioon - Eesti Filmi Instituut, mis loodaks EFSi baasil. Tundub, et sel juhul poleks tsentraliseeritusel häda midagi.

Projektis on, mille üle mõelda. 31. augustini kogub PwC sellele kirjalikku tagasisidet. Tahaks loota, et suvest hoolimata leidub neid, kes võtavad arengukava lugeda ja arvamust avaldada.



Veel samal teemal: hetkeolukorra analüüsist ja filmikriitika käsitusest arengukava projektis.

30. juuli 2011

Tomboy

"Tomboy", Prantsusmaa 2011. Rež. Céline Sciamma.


Eesti ajalehed tormavad lemmingutena ajaloo utiilikonteineri poole, olles otsustanud suuremal või vähemal määral internetist väljuda - mitte küll päriselt, vaid ligipääsu tekstidele piirates ja tasuliseks muutes, aga tulemus on siiski enese isoleerimine avalikust, üldiselt kättesaadavast inforuumist ja diskussioonist. Kahetsusväärne lugu, sest lehtedes kirjutatakse mõndagi huvitavat, mis vääriks paremat saatust. Aga pole parata, valikuvabadust väärtustavas ühiskonnas peavad igaühele jääma põhivabadused: vabadus endale jalga tulistada, vabadus endale auku kaevata ja vabadus endale mulda peale kraapida.

Kuidas see filmidesse puutub? Aga nii, et paljud aastal 2011 lehtedes ilmunud filmilood ja -arvustused kaovad nagu mutiauku ja otsida tuleb neid raamatukogust, kohe järgmisest kaustast 1978. aasta Rahva Hääle kõrval. Näiteks hetkel ei saa ma lehes ilmunud tekstile lihtsalt viidata, vaid pean ümber jutustama: Kim Ki-Duki intervjuus küsiti, kas filmide tegemine ja vaatamine pole nagu narkootikumid ning kas sellest sõltuvusest poleks targem loobuda. Seda lugedes küsisin sama endalt ja vaatajana oli mul raske vastata teisiti kui jaatavalt.



Loobumisplaane just ei hau, aga filmide vahtimine on kahtlemata eskapistlik-narkootiline rõõm, lootosesöömine ja unustus - ei räägita ju asjata tselluloidunistustest ja unelmate vabrikust. Filmi kaudu saab rahumeeli, ohutult ja suhteliselt odavalt nautida kõike, mida elu pakub kitsilt, kalli raha eest, üldse mitte või paketis kõikvõimalike soovimatute kõrvalnähtude ja tagajärgedega: puhast ilu, eksootikat, närvikõdi, seiklusi, kättemaksu, kangelaslikkust, julmust, eneseohverdust, suuri tundeid, romantikat, seksi - ühesõnaga, inimlike ihade täitumist rohkem või vähem varjatud moel.

Libiido ehk soojätkamisega seotud ihad on filmis sama olulisel kohal kui elus. Olgu kired millised tahes, filmides leiavad nad väljundi ja lahenduse. Sublimeeritud või sublimeerimata kujul, alates Romeo Montecchi ja Giulietta Capuletti surematust hingelisest armastusest ja lõpetades pornoga, millele on iseloomulik sihtgrupi skopofiilse iha vahetu ja varjamatu rahuldamine kuni selleni välja, et film võib koosneda vaid kopulatsiooni-stseenidest, ilma et sel oleks mingit muud sisu ega lugu. Jääb puhas sihtotstarbelisus ja funktsionaalsus, omamoodi ideaalfilm, mis on viimaks ometi täielikult kirjanduse varjust välja pääsenud. Vaatajale näidatakse ainult seda, mida ta näha tahab.

Sihtotstarbelisus toob endaga kaasa suunatuse kindlale sihtgrupile, kuna vaatajaskond pole oma ihades ühtne, kõik ei soovi näha ühte ja sama. Neile, kes sihtgruppi ei kuulu, võib võõraste ihade täitumine olla vastuvõetamatu, lausa tabu, nii et ihatööstus jaguneb vastavalt publiku maitse-eelistustele ja sättumustele tuhandeks alaliigiks lihtsaist kodustest sidumismängudest fujoshi ja saapafetišini. Ent inimlikud ihad ei piirdu vaid seksiga, sihtotstarbelise kino spekter on palju laiem, võtame kasvõi sadistlikud õudusfilmid või lõputuist trikkidest koosnevad ekstreemspordidokid. Võib-olla sobiks katusterminiks ekspluateerimine, kui see ei tähistaks pigem meelelahutust, mis üritab vaatajat ihade kõditamisega kinno meelitada, mitte neid otseselt ja täielikult rahuldada.



Üks osa publikust, eelkõige naispublikust ihkab näha ekraanil lapsi (aseksuaalses kontekstis muidugi, kuigi eks ole seegi soojätkamisega seotud soov), ja sellele ihale vastabki "Tomboy". Lapsed on siin vahetpidamata kaadris ning selle funktsionaalse tuuma õigustamiseks on konstrueeritud rudimentaarne, psühholoogiliselt väheusutav narratiiv. Poolteist tundi suures plaanis lapsi jõllitanud "Tomboy" kulminatsioon saabub vastsündinud imiku näitamisega.

(Viimases rubriigis leidub küll vist veelgi radikaalsemaid teoseid - viimati Pöffil ning tänavu ka kinos reklaamiti prantsuse filmi "Beebid" lausetega "Kõik armastavad beebisid" ning "Nad krooksuvad. Nad kakavad. Nad nutavad. Ja nad muudavad elu peaaegu talumatult kauniks ning maagiliseks." Ei julgenud vaatama minna.)

"Tomboys", nagu öeldud, on loo algmed, kuid ei enamat. Sihtgruppi kuulumata nihelesin piinlikkusest ja igavusest nagu ema Teresa "Emmanuelle'i" vaadates. Kinosaalist kostis küll heldinud naerukahinaid, nii et ilmselt on filmil olemas oma publik, kes jagab seansi eel sissejuhatuseks kõlanud hinnagut nii nunnu. Armsaid pisiplikasid ja kena kaameratööd imetledes ei pruugi ju mõelda selle üle, kui nunnu ikkagi on film, mis räägib tüdrukust, kes tahab olla poiss ning näitab lapse alastust, platoonilist lesbisuhet ja suudlust teise omavanuse tirtsuga; ega selle üle, kas selle kõige himukas pealtvaatamine ei või viidata pedofiiliale mõnevõrra tugevamas kui vaid aseksuaalses tähenduses.



"Tomboy" kinos. Hinnanguid: IMDB (7.9/10), Veraprima (helge film).

28. juuli 2011

Attenberg

"Attenberg", Kreeka 2010. Rež. Athina Rachel Tsangari. 95 min.


"Te olete ropu suuga lontrused!" ütles eskordi ülemaks pandud kapral oma vahialustele, Švejkile ja üheaasta-vabatahtlikule Marekile, kes olid teda piisamrotiks tituleerinud. Vaesel allohvitseril vedas, et ta "Attenbergi" nägema ei sattunud. Film oleks ta ilmselt täiesti pahviks löönud, sest roppustega siin kokku ei hoita. See ropendamine on siiski nooruslikult eluterve, omamoodi puhas, mitte rahvalik rõvetsemine ega ilane kiimlemine. Samamoodi süütult suhtub seksisse filmi kangelanna, kahekümnendais Marina, kes mõistab loomade elu loodusdokkides paremini kui inimeste maailma. Film räägibki Marina (Ariane Labed, Veneetsia festari parim näitlejanna 2010) kohanemisest elu, seksi ja surmaga. Viiding tuleb meelde, eks ole. Suguühe surnuaiapingil - elu igavese jätkumise ilu.



Suurte teemade puhul tavalist paatost ega stampe siin pole. On minimalistlikud fragmendid, värske pilk ja vahetu siirus. Ameerikas, Texases filmi õppinud kreeklanna Tsangari vaatleb inimloomi loodusdokumentalistina. Sellelt distantsilt tunduvad nad kummalised, õiget sotti neist ei saa, kuid vaadata on huvitav. Ja imelik. Lisaks toredad detailid nagu Suicide'i surematu muusika ning liikumisetüüdid silly walkist loomade matkimiseni. Inimlikkus ja vabadus.




"Attenberg" kinos. Hinnanguid: IMDB (6.1/10), Rotten Tomatoes (70% fresh), Viljar Voog, ÕL (7/10), Tõnu Karjatse, Klassikaraadio (siiras, julge, südamlik).

21. juuli 2011

Põhukino: Dünamiit / The Dynamiter

"The Dynamiter", USA 2011. Rež. Matthew Gordon. 73 min.

Sel suvel saab Tallinnas kino rohkem kui kunagi varem. Lisaks tavakinodele, katusele ja geriljale tegutseb pühapäeva, 24. juulini Skoone bastionil Põhukino, mis näitab Just Filmi programmi.

Vaatasin seal värsket ameerika indit "Dünamiit". Matthew Gordoni debüüt-täispikk on küllalt tavaline minieelarvega sõltumatu ameerika film. Sümpaatne olupildike Mississippi kandist, kus vaene vanemateta teismeline poiss püüab omal käel väikevenna ja vanaema eest hoolt kanda. Suurt midagi ei juhtu, pealkirjas lubatud plahvatust pole, kuid karakterid on omamoodi huvitavad. Justfilmi lehel välja käidud jutt Teisest Ameerikast peab paika, aga paralleel Debra Graniki hiilgava "Winter's Bone'iga" on liialdus. Too oli siiski eelmise aasta meeldejäävamaid linateoseid, "Dünamiit" kuulub pigem nende ameerika indifilmide kilda, mille pealkirigi ei pruugi paari kuu pärast enam hästi meenuda. No nagu näiteks "Bass Ackwards". Kuid üldiselt sellised filmid mulle istuvad ja antud juhul aitas positiivsele muljele kaasa kenasti külakeskkonda sobiv folk-heliriba eesotsas Mumford & Sonsiga.

Eesti filmile mõeldes lisaks, et sääraseid lugusid võiks samasuguste mõnesajatuhande-dollariste eelarvete eest siingi teha. "Dünamiit" on järjekordne näide sellest, kuidas tõsiseltvõetav mängufilm ei pea tingimata kallis olema.




Kinokogemuse koha pealt jättis pisut soovida ekraani suurus ning tuhm ja hajus DVD-pilt. Kiita tahaks eesti subtiitrite olemasolu. (Kuigi tõlge vajanuks pisut toimetajakätt, nagu justfilmi lehtki, kus filmi originaalpealkirjas näpukas sees.)

Põhukino ja Põhuteater on igatahes suurepärased ideed. NO99 on vanalinna servas asuvat looduskaunist bastioni taas kasutusele võttes teinud kuldaväärt teo. Salto arhitektide loodud seest laudalõhnaline, väljast modernne hoone ning seda ümbritsev avalik pargiruum koos laste mänguväljaku ja Põhukohvikuga võib vabalt olla parim asi, mida kultuuripealinna kampaania Tallinnale toonud on. Hoopis teine tera kui kultuurikilomeeter. Bastionilt tasub läbi astuda.








Fotod: Martin Siplane, Karli Luik

12. juuli 2011

Happy-Go-Lucky

“Happy-Go-Lucky”, Inglismaa 2008. Rež. Mike Leigh. 122 min.



Some are born to sweet delight, 
some are born to endless night.

Mõned sünnivad sulnisse rõõmu,
teised sünnivad igavesse öhe.



Need William Blake’i värsid jäid kunagi meelde Jim Jarmuschi “Surnud mehest”, mille tegelased kuulusid ilmselt öö laste hulka nagu Blake isegi. Küllap on romantismil, mida Blake esindas, omajagu süüd selles, et kõikvõimalikud kunstid keskenduvad üha enam kannatusele. Millest need romantiliselt külmetavad kunstnikud ja vaesed piinatud geeniused siis veel laulma ja looma peaksid kui mitte taevani karjuvast valust.

Ei saa öelda, et elu selleks vähe ainest pakuks. Kannatus on inimsoo pärisosa ja viimase aastasaja jooksul koos sellega üha kasvanud. Pole siis ime, et valjenevat ulgumist ja hammaste kirinat kostab ka raamatukaante vahelt ja ekraanidelt, eriti kunstkirjanduses ja kunstkinos. Kunstnik püüab kannatusse süveneda, kaevuda eksistentsi juurteni, pimeduse südamesse. Publiku enamus eelistab hädaorust pageda, nautides turvalisi muinaslugusid, tordiloopimist ja plahvatusi, mida serveerivad žanrifilmid. “Kirju inglile” vaatas 5000 inimest, “Kormorane” 39 000.



Võib ju kõrgilt nähvata, et selle taga on hoi polloi intellektuaalne küündimatus, kuid kas pole asi pigem mitte inimlikus soovis olla võimalikult õnnelik ja kannatada võimalikult vähe? Selles, et inimesele piisab igas päevas oma vaevast, et ta eriti ei ihka selle otsa võõrast viletsust vahtida. Ta ei tunne märkimisväärset puudust katarsisest, milleni kõrge kunst teda kaastunde ja hirmu läbi talutada püüab, jutlustades eksistentsi lootusetust ning mainides õnne ja rõõmu vaid pahupidises, küünilises või lausa nihilistlikus tähenduses - nagu Todd Solondzi “Õnn” või viimase PÖFFi võidufilm, Sergei Loznitsa “Minu õnn” (“Счастье моё”).

Kui mõjusaiks teosteks ma nimetatuid ka ei peaks, saan majanduslikus mõttes aru, miks isegi meie arthauss-kinod ei kipu sääraseid asju kavva võtma. Arvata võib, et ka keskpärased ja alla selle komöödiad nagu rutiinne “Paha pere” (“Paha perhe”) või lauslame “Südametemurdja” (“L’Arnacoeur”) on paremad publikumagnetid ja turvalisemad müügiartiklid. Kuid nagu igal kabanossil on sellelgi mitu otsa. Lati madalale laskmine peletab eemale nõudlikumaid vaatajaid, kes võivad olla küll vähemuses, aga moodustada samas väärtfilmikino püsiklientuuri. Lootust “Fockerite” rahulolevat tarbijat sisult samaväärset, kuid lihtsalt vähem tuntud vaimset rämpstoitu pakkudes multipleksist eemale meelitada on vähe. Milleks vahetada mäktoonalds toiduplatsi vastu?

Kõigi kinode peale kokku linastub komöödia sildi all nii palju masendavat jama, et klaviatuur tõrgub komöödiaks ristimast sisukamat kraami nagu “Happy-Go-Lucky” - elurõõmus ja optimistlik film, mille looja, 65-aastase briti autorikino suurkuju Mike Leigh' eesmärk pole aga iga hinna eest rahvast naerutada või Ace Ventura vaimus meeleheitlikult kildu rebida.

Leigh' kangelanna Poppy on õnnelik noor naine, kellel huumorimeel aitab elada, kuid sel pole midagi ühist klounaadiga. Poppy on päris inimene, kes elab päris elu päris maailmas, sessamas, kus me kõik. Maailmas, millel Leigh’ viisteist aastat varasema filmi “Alasti” (“Naked”) süngelt sarkastilise peategelase Johnny sõnutsi puudub tulevik. Jumal põlgab meid, apokalüpsis on ukse ees, inimkond hävimas.



See maailm pole vahepeal paremaks muutunud, kuid Poppy näeb seda teisiti. Tema eluterve optimism vastandub Johnny pessimismile samuti nagu “Happy-Go-Lucky” värviküllane koloriit “Alasti” öisele süngusele. Poppy on päeva laps, ta ei kurda ega heida meelt. Ei ta rõõmsat südant miski kurvaks tee.

Taoline õnneseen võib närvidele käia ja tuua meelde Hašeki tegelase nimega Reibas Kretiin. Kuid Poppy ei lase end nii kergelt lahterdada. Ta pole vaid naerukajakas, vaid ka südamlik, intelligentne ja avameelne naine. Ainulaadne, mitmeplaaniline ja inimlikult usutav karakter nagu juba ligi nelikümmend aastat filme teinud Leigh’ loomingus ikka.

Leigh’ tegelased erinevad põhimõtteliselt peavoolukino omadest, nagu filmiteadlased Ray Carney ja Leonard Quart on märkinud. Hollivuudi kangelased on paari joonega visandatud tühjad tähistajad, kelle soovid, mõtted, teod ja olemus kattuvad. Nende identiteet on selge tervik, millest nad on teadlikud. Nii näeb inimene enamasti iseennast. Tegelase ja vaataja vaatepunktid kattuvad, publikul on lihtne tegelase ja teda ümbritseva fantaasiamaailmaga samastuda.

Leigh näitab inimesi kõrvalt, kolmandas isikus, nagu me oleme harjunud teisi nägema. Me ei tea nende mõtteid, aga näeme, et nende teod, nende maailmas väljenduv olemus ei pruugi kokku käia sõnastatud soovide ja eesmärkidega. Hoopis suuremat rolli võivad mängida teadvustamata tunded ja iseloomujooned. Samastumise asemel pakub Leigh lähivaadet inimestele, võimalust neid lähedalt jälgida ja nende käitumisega suhestuda. See on huvitav, kuna tegelased, keskkond ja nendega sündiv on ebatavaliselt tõetruud. Leigh ei esita skeeme ega loe moraali, vaid näitab elu.



Leigh’ filmide usutavat realismi aitab luua tema teatriõpinguil ja -kogemusel põhinev loomemeetod, mida ta ise kirjeldab avastusretkena. Leigh, kellele noorpõlves avaldas suurt mõju Ameerika improvisatsioonilise indikino klassiku John Cassavetese “Varjud” (“Shadows”), alustab filmi loomist üldisest ideest ja valib selle põhjal näitlejad, tihti nende seast, kellega ta varemgi on koostööd teinud.

Karakterid ja lugu sünnivad pika prooviperioodi, analüüsi, improvisatsioonide ja katsetuste käigus. Võtete alguseks on tegelaste taust põhjalikult läbi mõeldud, stseenid läbi mängitud ja stsenaarium kirjas. Tihedas koostöös näitlejatega sünnivad näitlejatööd, mis on pälvinud rohkemgi auhindu kui korduvalt pärjatud lavastaja ise. Sally Hawkins sai Poppy rolli eest Kuldgloobuse ja Berliini festari Hõbekaru.

Seejuures on töö näitlejatega ainult üks Leigh’ kui filmilooja tugevaid külgi reaalsusetaju, huumorimeele, psühholoogilise läbinägelikkuse ja originaalsuse kõrval. “Happy-Go-Luckyst” paistab see kõik suurepäraselt välja.

Rutiinivaba, rõõmsameelne, kuid ühtlasi tõsiseltvõetav ja mõtteainet pakkuv film. Ei kannatusele. Puhas rõõm.



Kinolehele kirjutatud tekst.


"Happy-Go-Lucky" Katusekinos. Hinnanguid: IMDB (7/10), Rotten Tomatoes (93% fresh), Roger Ebert (8/8), Danzumees (5/5), Malcolm (4/5), Ninja Robot (4/6), Tiit Tuumalu, PM (Hawkins on võrratu), Jaan-Juhan (kümneid auhindu väärt), Erkki (inspireeriv).

9. juuli 2011

Dr Strangelove

"Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb", Inglismaa 1964. Rež. Stanley Kubrick. 94 min.

Erinevalt näiteks Metsavanast ei tunne ma märkimisväärset kiindumust vanade filmide vastu. Söandaks mõnevõrra ketserlikult väita, et filmikunst on ajas arenenud ja selle tase tõusnud. Tehniliselt niikuinii, aga ka sisuliselt on uuemal kinol mulle rohkem öelda. Muidugi poleks arengut, kui paljud asjad poleks kunagi esimest korda ära tehtud ja harjutatud. Sestap ma ikka vaatan neid, peamiselt kohusetundest ja enese harimiseks. Tihti ei paku aga filmid, mis vändatud aastakümnete eest, ja eriti need, mis on sündinud enam kui kolmkümmend viis aastat tagasi, mulle siiski erilist vaatamislusti peale retro ja kämbi avastamise. Klassika kipub üsna sageli olema klassika just sellepärast, et see on aegunud ja tolmune.



Muidugi tuleb ette erandeid. Viimati võlus mind näiteks "Casablanca" - kuigi see on kahtlemata retrorõõm. Kuuekümnendaist rääkides: "Yellow Submarine" on ajatu šedööver. Ka "2001: Kosmoseodüsseia" kuulub aeglusest hoolimata vältimatu kino kategooriasse.

Ja seega jõuame Stanley Kubrickuni, kes on üldse suur erand. Tema "Dr Strangelove'i" vaatamist olin siiani edasi lükanud, kartes järjekordset purukuiva ahah-klassikaelamust. Asjata - see on vahva, lausa vajalik film, mille poliitiline satiir pole ligi poole sajandi jooksul teravust kaotanud.



Ühendriikide kauboimilitarism elab edasi. Kuuekümnendate hakul, pärast Kuuba raketikriisi mõlkus tuumakatastroof kõigil küllap selgemalt meeles, kuid ega see siiani välistatud pole. Tehno-apokalüpsis ammugi mitte. AI-singulaarsus on mõne prohveti väitel ukse ees ja kes teab, mida see endaga kaasa toob. Neil teemadel on vändatud kümneid "Terminaatoreid" ja "Matrixeid", aga Kubricku saavutust need ei varjuta - see paistab tänini originaalne, nutikas ja lõbus. Kui siin üldse midagi kritiseerida, siis ehk kohatist farssi kaldumist. Lõpuni tõsisemat nägu tehes võinuks tulemus veelgi vägevam olla. Hea, et finaali planeeritud tordisõda ära jäi. Igal juhul: wunderbar, Stan, mein führer!

Hinne: 7/8.

PS. Eraldi tähelepanu tahaks juhtida algustiitrite käesoleva sajandi mõistes moekale käsitöisele tüpograafiale.



"Dr. Strangelove, ehk kuidas ma lõpetasin muretsemise ja õppisin armastama pommi" Katusekinos. Hinnanguid: IMDB (8.6/10), Rotten Tomatoes (100% fresh), Roger Ebert (küllap sajandi parim poliitiline satiir), Metsavana (10/10), Xipe (9/10), Mukk (9/10), MNC Broz (9/10), Sven Vabar (päriselt ka hea), klm (pole viga).

1. juuli 2011

Transformerid: Kuu varjukülg / Transformers: Dark of the Moon

"Transformers: Dark of the Moon", USA 2011. Rež. Michael Bay. 157 min.


Esimene jagu Bay transformeri-seeriast läks paljudele peale, kuju muutvad robotid leidsid poolehoidu ootamatuist kohtadest nagu Trashi blogi. Järg müüs sama hästi, kuid pälvis arvustajailt vaid põlgust, kandideerides seitsmele kuldvaarikale ja võites neist kolm: halvim film, halvim lavastaja ja halvim stsena. Ka Trash oli pettunud. Nüüd on sari jõudnud kolmanda, väidetavalt viimase osani ja nii robotid kui retseptsioon jätkavad endisel kursil.



Lavastaja Bay ja produtsent Spielbergi seisukohalt on arusaadav, et töötavat valemit ei maksa muuta: iga mänguroboti-filmidesse investeeritud kopkas on siiani tagasi toonud kaks. Järelikult tuleb veel kord kahesaja milli eest pakkuda veel rohkem sedasama: autodeks muutuvaid roboteid, plahvatusi ja tulevärki Bay isikupärases stroboskoopilis-kaootilises käekirjas, mida lavastaja ise nimetab fucking the frame. Teatud määral see töötab: märuli ja meelelahutusena täidab "Transformers 3" oma lubadusi enam kui mõnigi muu ulmeline kassahitt, näiteks samuti Spielbergi produtseeritud "Super 8" või viimane "X-Men".

Veidral kombel on Bay oopuse eeliseks huumor. Jutt käib muidugi tahtmatust huumorist - "Transformers 3" planeeritud koomika on piinlik ja nõme. Kui sa just ei juhtu Jar Jar Binksi fännide hulka kuuluma - sel juhul on siin sinu jaoks suisa kaks uut väikest lemmikut. Seda kompenseerib kuhjaga stsena ja dialoogi ilmselt ettekavatsemata totruse määr, mis ületab lihtsa naeruväärsuse, ajades tõepoolest naerma. Tobeda moonutatud inimhäälega robotid pole vähem naljakad kui inimtegelased, kes loobivad pärleid nagu "What the hell was that?" ja "Promise you never let me go".

Lisagem vaprad sõdurpoisid, lehviva tähelipu, pateetilise muusika ja ardentsed üleskutsed kaitsta vabadust ning naerukohti saab kokku rohkem kui mõnes keskmises komöödias. See, et jaapani mänguasjadel põhinevas, sisuliselt lastefilmis mängivad teismelisi tublisti üle kahekümne Shia LaBeouf ja Rosie Huntington-Whiteley, poleks iseenesest kuigi koomiline, kui viimase näitlejaanne ületaks täispuhutava kumminuku oma. Eelmistes filmides Shia pruudi osas esinenud Megan Fox tundub tema kõrval isiksusena - tal oli vähemalt nii palju iseloomu, et režissööri Hitleriga võrrelda ja selle eest sarjast kinga saada. Rosie on aga täielik fembot - piltilus, kuid elutu, tuimem tükk kui noor Schwarzenegger.

"Transformers 3" ehk suurim häda on eelmistele filmidele sarnaselt selles, et oma kahe ja poole tunnises pikkuses annab see inimtegelastele liiga palju ruumi. Kuigi Shia ja Rosie kõrval astuvad üles ka mõned pärisnäitlejad - John Turturro, Frances McDormand, John Malkovich - pole neil siin midagi asjalikku teha ega arukat öelda. Iga robotiteta minut on liiast ja neid ikka jagub, eriti selgelt ülearu pika filmi esimeses pooles.

No ja siis veel see kolmdee. Ärgake, lavastajad, ja unustage see. 3D ei ole efektne ega tore, see ei anna filmielamusele juurde, vaid võtab ära. Prillide ebamugavusega kaasnev hämar, servadest udune pilt ei ole kallimat piletihinda väärt.

Aga ikkagi, kõigest hoolimata ei tundunudki "Transformers 3" lõppkokkuvõttes nii halb kui eelinfo põhjal  karta võis - pigem nagu high-end versioon "Skyline'ist" kergete "Fast Five'i" ja "Battle LA" elementidega. Normaalne popkornikino, ei võta tükki küljest. Jaapanlaste "Karate-Robo Zaborgari" vastu see muidugi ei saa.



"Transformerid: Kuu varjukülg" kinos: Solaris ja Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (7/10), Rotten Tomatoes (37% fresh), Roger Ebert (2/8), Peter Bradshaw (2/5), James Berardinelli (3/8), Walter Chaw, filmfreakcentral.net (0/4).