9. juuli 2011

Dr Strangelove

"Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb", Inglismaa 1964. Rež. Stanley Kubrick. 94 min.

Erinevalt näiteks Metsavanast ei tunne ma märkimisväärset kiindumust vanade filmide vastu. Söandaks mõnevõrra ketserlikult väita, et filmikunst on ajas arenenud ja selle tase tõusnud. Tehniliselt niikuinii, aga ka sisuliselt on uuemal kinol mulle rohkem öelda. Muidugi poleks arengut, kui paljud asjad poleks kunagi esimest korda ära tehtud ja harjutatud. Sestap ma ikka vaatan neid, peamiselt kohusetundest ja enese harimiseks. Tihti ei paku aga filmid, mis vändatud aastakümnete eest, ja eriti need, mis on sündinud enam kui kolmkümmend viis aastat tagasi, mulle siiski erilist vaatamislusti peale retro ja kämbi avastamise. Klassika kipub üsna sageli olema klassika just sellepärast, et see on aegunud ja tolmune.



Muidugi tuleb ette erandeid. Viimati võlus mind näiteks "Casablanca" - kuigi see on kahtlemata retrorõõm. Kuuekümnendaist rääkides: "Yellow Submarine" on ajatu šedööver. Ka "2001: Kosmoseodüsseia" kuulub aeglusest hoolimata vältimatu kino kategooriasse.

Ja seega jõuame Stanley Kubrickuni, kes on üldse suur erand. Tema "Dr Strangelove'i" vaatamist olin siiani edasi lükanud, kartes järjekordset purukuiva ahah-klassikaelamust. Asjata - see on vahva, lausa vajalik film, mille poliitiline satiir pole ligi poole sajandi jooksul teravust kaotanud.



Ühendriikide kauboimilitarism elab edasi. Kuuekümnendate hakul, pärast Kuuba raketikriisi mõlkus tuumakatastroof kõigil küllap selgemalt meeles, kuid ega see siiani välistatud pole. Tehno-apokalüpsis ammugi mitte. AI-singulaarsus on mõne prohveti väitel ukse ees ja kes teab, mida see endaga kaasa toob. Neil teemadel on vändatud kümneid "Terminaatoreid" ja "Matrixeid", aga Kubricku saavutust need ei varjuta - see paistab tänini originaalne, nutikas ja lõbus. Kui siin üldse midagi kritiseerida, siis ehk kohatist farssi kaldumist. Lõpuni tõsisemat nägu tehes võinuks tulemus veelgi vägevam olla. Hea, et finaali planeeritud tordisõda ära jäi. Igal juhul: wunderbar, Stan, mein führer!

Hinne: 7/8.

PS. Eraldi tähelepanu tahaks juhtida algustiitrite käesoleva sajandi mõistes moekale käsitöisele tüpograafiale.



"Dr. Strangelove, ehk kuidas ma lõpetasin muretsemise ja õppisin armastama pommi" Katusekinos. Hinnanguid: IMDB (8.6/10), Rotten Tomatoes (100% fresh), Roger Ebert (küllap sajandi parim poliitiline satiir), Metsavana (10/10), Xipe (9/10), Mukk (9/10), MNC Broz (9/10), Sven Vabar (päriselt ka hea), klm (pole viga).

11 kommentaari :

MNC Broz ütles ...

Khm-khm...9/10 siiski. :)

joonas ütles ...

Aijah, ma veel lootsin, et oled originaalne :)

MNC Broz ütles ...

isegi sinu heaks mitte :)

klm ütles ...

Ma nii huvi pärast - et mida sisuliselt uut filmikunstisse pärast neid Teise maailmasõjajärgseid uusi lained su meelest tulnud on? Noh, kui jätta välja tehnilised edasiarendused nagu eriefektid jne.

joonas ütles ...

Ei mingit revolutsiooni, vaikne areng. Seks ja zombid :) Tõsisemas kinos - enam ilu ja inimlikkust, rohkem huvitavamalt jutustatud väiksemaid lugusid.

klm ütles ...

Ühesõnaga sisuliselt ei midagi uut siis... väikesed inimlikud lood ja kogu see värk ongi ju uute lainete poolt kaasa toodud uudsus, mis lajatas kogu sellele "valgete telefonide" kinole, mis toona domineeris. Mitte et ma ise vanade filmide austaja oleks sel põhjusel, et need on vanad - mul on lihtsalt raske mõista väidet (mis oli küll lihtsalt isiklik arvamus, aga siiski), et rohkem kui 35 aastat tagasi tehtud filmil saab olla üksnes retro või kämbi väärtus ja sisuliselt on need filmid aegunud.

joonas ütles ...

Mõistmisraskusi tekiks vast vähem, kui jätta mu väide absurdini redutseerimata. Tegelikult väitsin ju midagi muud: nimelt et kuigi ma enamasti naudin uuemaid filme rohkem kui vanemaid, võib sellega olla nii ja naa. Näiteks seesama Strangelove.

Mida tähendab su tekstis korduv mõiste "sisuliselt uus"? See vajaks piiritlemist. Kas kogu Lääne kunsti laiemalt on modernismijärgselt tulnud midagi "sisuliselt uut"? Või kas kogu inimeksistentsi on viimastel aastatuhandetel tulnud midagi "sisuliselt uut"?

Palun too üksiti näiteid enda silmis aegumatust kinost, mis üle 35 aasta vana, olgu lainega või ilma - et oleks selgem, mida sa silmas pead ja et avardada mu silmaringi, juhul kui tegu on asjadega, mida ma näinud ei ole.

klm ütles ...

See on internet, ma ei saanud ju ometigi üle vindi keeramata jätta nokkimisel. Sõna "sisuliselt" oli mul mõeldud vormilise poole, ehk siis nende tehniliste arenduste, vastandina. Ma arvan, et filmikunsti kontekstis saab mittevormilistele arengutele näpu peale panna küll - kasvõi seesama muutus, et pea üksnes glamuuri, elitaarsust ja sirgjoonelist kangelaslikkust edastavate filmide asemele hakkas nii 50-60 aastat tagasi tulema lugusid väikestest inimestest, inimlikkusest, kaastundest jne. Aga vast lihtsalt on tõesti nimesid nimetada. Kubricku "Paths of Glory" (1957) - kui see jutt Kubrickust juba alguse sai siis see film on tema loomingust vast kõige aegumatum; Mankiewichi "All about Eve" (1950) ja Wilderi "The Apartment" (1960) - vastavalt melodraama ja romantiline komöödia, mis muidu on küll üsna kiiresti riknevad žanrid, aga need filmid pole küll mu meelest sugugi aegunud. Wyleri "The best years of our lives" (1946) - USA praeguste sõdade valguses väga ajakohane... Väikese inimese tagasihoidlikust elust Kurosawa "Dersu uzala" (1975), ja noh kuigi Tarkovskit pakkuda on kuidagi klišeelik, siis ajaloolise haarde näiteks passib ikkagi "Andrei Rubljov" (1966) suurepäraselt.

joonas ütles ...

Võimalik, et nimetatud kuuluvad nende erandite alla, mis reeglit kinnitavad, aga kuna ma pole neist vist ühtegi näinud, ei saa seda praegu väita. Igal juhul aitäh soovitamast, insallah vaatan ja mõistan siis midagi just nende kohta arvata. Seni oskan öelda järgmist.

Ajalooline haare ei paku mulle kuigi suurt huvi.

Sisuline uudsus on suhteline, sõltudes üldistusastmest, ja pole ka vist päris see, mida filmidest otsin. See, et kõik on kunagi mingil kujul tehtud ja öeldud, tundub juba truismina. Filmides mõjub mulle pigem vaatenurk, emotsioon ja elutunnetus. Võib-olla räägivad Antonioni ja Jarmusch mingil väga üldisel tasandil samast võõrandumisest ja tähenduse puudumisest, aga "Limits of Control" läheb mulle võrratult enam korda kui "Deserto Rosso".

Ehk on asi siis just vormis? Tehnilise arengu all pidasin kah silmas mitte niivõrd eriefekte, kuivõrd kaameratööd ja montaaži.

Sisulise taseme tõus paistab minu jaoks sellest, et iga vähegi köitva seitsmekümnendate-eelse filmi kohta oskan nimetada mitu väga head selle sajandi oma. Nojah, võib-olla on parim osa klassikast, näiteks toodud nimekiri, mul nägemata, aga nähtu põhjal kaldun siiski arvama, et kaasajal tehakse rohkem häid filme kui varem. Ehk ka sellepärast, et filme tehakse üldse rohkem.

Aegumise osas ütleks kahte asja. Ühelt poolt aeguvad just väikesed lood kergemini, kuna sõltuvad nii palju kontekstist. Ehkki pole midagi uut päikese all, on meie elu viimase poole sajandiga ikka päris palju muutunud. Teisalt kannatavad kunagised uuendajad mõnikord ka omaenese edukuse all - selle all, et nende mõtted ja võtted on üldiselt käibele läinud, ära nämmutatud ja seetõttu igavad.

klm ütles ...

Ok. Eks ma siis hoian silma peal siin. Konkreetsemate filmide puhul saab ehk ka neid sisu ja vormi aegumist ja mitteaegumist ka konkreetsemalt lahata.

joonas ütles ...

Vaatasin siin mingi hetk ära "Paths of Glory", "All about Eve" ja "The Apartmenti" . Sajandi filmielamused need minu jaoks vast ei olnud, aga kahtlemata väärikas, hästi säilinud kraam. Kubrick, olgu taas öeldud, eriti.

Ole sa meheks soovitamast, klm, need filmid aitasid mul vana kino allergiast mõneti üle saada. Kuigi, ei saa ma lisamata jätta, vanakraami hulgas on ikka päris palju rämpsu ka.

Näiteks "All About Eve" inspireeris mind üle vaatama Marilyn Monroe filme, mis kipuvad üldiselt olema säärane jura, milletaolist vist juba ammu enam keegi ei tee või vähemalt kinno ei lase. Aga nendegi seas tuleb ette erandeid nagu "Misfits", "Some Like It Hot" ja "Seven-Year Itch" - viimased kaks muidugi jälle Billy Wilderi käe alt.

Kogu mu suvine sõnavõtt klassika aegumise ja "Strangelove'i" erandlikkuse teemal oli tegelikult ajendatud eelkõige just euroopa kinost, uuest lainest ja modernismist. Eelnevate kuude jooksul nähtud Vadimi "Jumal lõi naise", Godard'i "Põlguse" ja Antonioni "Seikluse" taustal tundus Kubricku film lausa rabavalt asjalik, mõtestatud ja nauditav.